OÜ Aktiva Finance Group hagi L.V vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
7230,66 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja OÜ Aktiva Finance Group (registrikood 10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema Kostja L.V (isikukood XXX), lepinguline esindaja Sigrid L.V
Asja läbivaatamine
kohtuistung 29.01.2025
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Mõista L.V.t välja OÜ Aktiva Finance Group kasuks 5885,20 eurot.
3.Mõista L.V.lt välja OÜ Aktiva Finance Group kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses 4520,71 eurolt alates 13.06.2026 kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte enam kui 3156,22 eurot.
4.Jätta 80% hageja menetluskuludest L.V kanda. L.V.l hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
5.Mõista L.V Vildilt välja OÜ Aktiva Finance Group kasuks menetluskulud 708 eurot. L.V peab hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
6.Toimetada kohtuotsus hagejale ja kostjale kätte. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist
kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
1.Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 09.06.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse L.V.lt (L.V, kostja) 5900,88 euro saamiseks. Nõue anti 15.08.2023 määrusega üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 25.08.2023 esitas hageja kohtule hagiavalduse, mille kohus võttis 29.08.2023 määrusega menetlusse.
2.Hagiavalduse (dtl 20-25) kohaselt sõlmisid OÜ Aktiva Finance Group ja L.V 13.03.2023 konstitutiivse võlatunnistuse nr 287570 ning maksekokkuleppe. Kostja võlatunnistusest tulenevaid kohustusi ei täitnud. Kokkuleppe kohaselt võlgnes kostja hagejale 5632,70 eurot, millest on põhisumma 4638,48 eurot, viivis 736,45 eurot, sissenõudekulu 50,00 eurot, intress 207,77 eurot. Samaaegselt võlatunnistuse andmisega sõlmitud maksekokkuleppe kohaselt on viivise määr 0,065% võlgnetava põhivõla summalt päevas. Kostja kohustus võlga tagastama kokku lepitud maksegraafiku alusel ning lisaks tasuma ühekordse lepingutasu 20 eurot. Kostja on teostanud võla katteks makseid 20 eurot, mis on arvestatud lepingutasu katteks. Ülejäänud võlgnevus on tasumata. Võlatunnistusele ei kohaldu hageja hinnangul tarbijakrediidisätted ning ka tarbijalepingu osas pole võlatunnistuse sõlmimine keelatud. Ehkki võlatunnistus on allkirjastamata, on leping siiski kehtiv. Võlatunnistus on sõlmitud süsteemi kaudu, kuhu kostja pidi sisse logima ning seda saab lugeda kaudseks tahteavalduseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ja mõista kostjalt välja viivise menetluskuludelt.
3.12.02.2025 esitas hageja alternatiivse nõude tulenevalt võlatunnistuse aluseks olnud laenulepingust. Laenu andmisel järgiti vastutustundliku laenamise põhimõtet. AS Inbank Finance (esialgne võlausaldaja) ja kostja sõlmisid 21.09.2022 IN Pay makselahenduse lepingu nr C85009805108. Krediidilimiit oli 4600 eurot, kuutasu 12,90 eurot, nii intressi- kui ka viivisemäär 16% aastas, krediidi kulukuse määr 24,91% aastas, lepingu maksete kogusumma 5145,79 eurot. Esialgne võlausaldaja järgis hageja hinnangul lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjal tekkisid võlgnevused. Esialgne võlausaldaja saatis 5.01.2023 lepingute ülesütlemise hoiatused (tähtajaga 19.01.2023), milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuste tasumiseks. Kuna kostja ei tasunud lepingutest tulenevaid võlgnevusi ka täiendava tähtaja jooksul, ütles esialgne võlausaldaja 26.01.2023 lepingud üles ja loovutas 31.01.2023 nõude hagejale.
2(7)
Kostja poolt tehtud tasumisi arvestades on põhiosa võlgnevus 4559,78 eurot, intress 207,77 eurot, viivis 422,21 eurot, lisanduv viivis põhisummalt 16% aastas, lepingute kuutasu nõue 38,70 eurot ning sissenõudekulud 50 eurot.
4.Hageja esitas ka ümberarvestuse juhuks, kui kohus leiab, et laenu andmisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sellisel juhul arvestab hageja kõik laekumised põhivõla katteks. Kostjaga sõlmitud laenuleping oli tähtajatu. Kostja on perioodil 15.09.2022 kuni 12.10.2022 kasutanud krediiti kokku 4664,77 eurot. Kostja võttis viimati krediiti 12.10.2022 ning tuginedes VÕS § 4061 lg 4 saab lugeda lepingu lõppenuks 13.10.2023. Arvestades kostjalt esialgsele võlausaldajale ja hagejale laekunud makseid (kokku 144,06 eurot), on kostja põhivõla jääk 4520,71 eurot. Lisaks palub hageja välja mõista viivise lepingujärgses määras 16% aastas alates 13.10.2023 kuni põhivõla 4520,71 euro tasumiseni.
5.Kostja vastuse kohaselt ei ole kostjale võlatunnistuse alusel esitatava nõude puhul võlgnevuse kujunemine arusaadav. Ei ole arusaadav, milline on algne põhisumma. See on juba teine maksekokkulepe, millega pärast pikendustasu maksmist muutub kogu võlgu olev summa uueks põhisummaks. Tegemist on kostjat kui tarbijat kahjustavate tüüptingimustega. Makselahenduse lepingu alusel esitatud nõudele kostja vastuväidet ei esitanud.
6.29.01.2025 kohtuistungil arutati samaaegselt samade poolte vahel nii tsiviilasja nr 2-23123946 kui ka 2-23-123948. Ei kohus ega pooled ei pidanud tsiviilasjas nr 2-23-123948 eraldi kohtuistungi pidamist vajalikuks. Istungil arutati vastutustundliku laenamise põhimõttega seonduvat. Kohus määras hagejale tähtaja oma seisukohtade täiendavaks põhjendamiseks ning alternatiivselt ümberarvestuse esitamiseks juhul, kui laenu andmisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7.Praegusel juhul on hageja kostjalt võlgnevuse väljamõistmist taotlenud alternatiivsetel alustel. Hageja esmane nõue oli suunatud võlgnevuse sissenõudmisele 13.03.2023 sõlmitud võlatunnistuse nr 287570 ja maksekokkuleppe alusel. Kohus leiab, et sellel alusel ei ole võimalik hageja nõuet rahuldada. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 2 kohaselt kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus peab olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 78 lg 1 sätestab, et kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalik vorm, peab tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sellega võrdseks loetakse ka elektrooniline vorm (TsÜS § 80 lg 1), kuid sellisel juhul peaks olema võlatunnistus digitaalselt allkirjastatud (TsÜS § 80 lg 2 p 3). Kuna praegusel juhul ei ole võlatunnistus nr 287570 ja maksekokkulepe (dtl 26-29) allkirjastatud ei omakäeliselt ega digitaalselt, on võlatunnistus vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine. Seadus ei näe ette võimalust, et tarbija saaks võlatunnistuse sõlmida muus vormis või et võlatunnistuse saaks lugeda sõlmituks kaudse tahteavaldusega. Samuti ei ole ka muul viisil kohtule üheselt ja veenvalt tõendatud, et võlatunnistus ja maksekokkulepe on sõlmitud just kostja poolt. Seetõttu ei hakka kohus analüüsima, kas võlatunnistus nr 287570 ja maksekokkulepe vastavad mõne muu lepingu tunnustele.
8.Kohus märgib täiendavalt, et isegi kui võlatunnistus ei oleks vorminõude täitmata jätmise tõttu tühine, ei oleks võlatunnistus nr 287570 ja maksekokkulepe käsitatavad konstitutiivse võlatunnistusena. Nimetatud dokumentidest ei nähtu kohtu hinnangul piisavalt selgelt tahe
3(7)
uue ja iseseisva kohustuse loomiseks. Isegi juhul, kui võlatunnistuse saaks lugeda sõlmituks hoolimata allkirja puudumisest ja see lugeda deklaratiivseks võlatunnistuseks, peaks kohus kontrollima, kas tarbijakrediidileping ja selles sisalduvad kokkulepped muude kulude, sh intressi kohta kehtivad (Riigikohtu otsus nr 2-21-13098 p 29).
9.Teise alternatiivina nõuab hageja võlgnevuse tasumist 21.09.2022 IN Pay makselahenduse leping nr C85009805108 alusel. Tegemist on tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Lepingu krediidikulukuse määr on kooskõlas VÕS § 4062 nõuetega. Hageja on omandanud nõude loovutamisega VÕS § 164 mõttes, kohtule on esitatud ka sellekohane teatis (dtl 113 ja 143). Lepingu sõlmimine ja lepingu alusel raha saamine on tõendatud (leping dtl 95-100 ja üldtingimused dtl 103-108; krediidi kasutuse võtmine dtl 152-173). Kostja ei ole seda ka eitanud, mistõttu saab ühtlasi lugeda need väited kostja poolt omaks võetuks.
10.Järgnevalt kohus hindab, kas 21.09.2022 IN Pay makselahenduse lepingu nr C85009805108 sõlmimisel on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenuandja peab võlaõigusseaduse (VÕS) § 4034 lg 1 kohaselt omandama esmalt teabe ning seejärel selle alusel hindama tarbija krediidivõimelisust. Selleks tuleb VÕS § 4034 lg 2-4 kohaselt küsida teavet ka teiste olemasolevate kohustuste kohta ning laenu võib lg 6 kohaselt anda vaid siis, kui krediidivõimelisuses ollakse veendunud. VÕS § 4034 lg 4 kohustab saadud teavet ka kontrollima. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt ei ole esialgne laenuandja kontrollinud laenuotsuse tegemisel kostja pangakonto väljavõtet. Samuti ei ole muul viisil kogutud piisavalt andmeid kostja sissetulekute ja ülejäänud kohustuste kohta. Laenu taotlemisel ei saa lugeda piisavaks täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Üksnes laenutaotlusest (dtl 122) ja maksehäirete väljavõttest (dtl 151) ei saa teha järeldusi kostja ülalpeetavate, muude laenukohustuste ja üldise maksevõime kohta. Lisaks on maksehäirete väljavõte tehtud hilisemalt, mitte laenulepingu sõlmimise seisuga, mistõttu ei saa sellega tõendada, et laenusaaja majanduslikku seisundit kontrolliti enne laenulepingu sõlmimist. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et 21.09.2022 IN Pay makselahenduse lepingu nr C85009805108 sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
11.Hagi asjaoludest nähtuvalt poolte vahel puudub kokkulepe tagasimaksete arvu või perioodi kohta. Lepingus ei olnud sätestatud lõpptähtaega, seega oli tegemist tähtajatu krediidi lepinguga. Vastavalt lepingu tingimuste punktile 8.3 tuli krediit tagastada minimaalselt 3% kuus kasutusel olevast krediidisummast. Hageja ei ole tõendanud ega hagi asjaoludes välja toonud, et lepingu ülesütlemisavalduse tegemise ajaks (26.01.2023) oleks kostja olnud võlgnevuses 3 kuu maksetega ning et hageja oleks olnud seetõttu õigustatud lepingut üles ütlema VÕS § 416 lg 1 alusel. Hageja leiab, et lepingu nr C85009805108 saab VÕS § 406 1 lg 4 alusel lõppenuks lugeda 13.10.2023.
12.Kuigi VÕS § 4061 lg 4 ei sätesta lepingu lõppemise aluseid, vaid reguleerib krediidikulukuse määra arvestamist, saab lepingu sellest hoolimata lugeda lõppenuks. VÕS § 4141 lg 2 sätestab, et krediidiandja võib tähtajatu tarbijakrediidilepingu korraliselt üles öelda, kui selline võimalus on lepinguga ette nähtud. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja tarbijale teatavaks tehtud vähemalt kaks
4(7)
kuud enne ülesütlemise jõustumist, kui lepingus ei ole kokku lepitud pikemat etteteatamistähtaega. Krediidikonto üldtingimuste punkti 14.2. kohaselt on AS-l Inbank õigus teenuseleping igal ajal ühepoolselt üles öelda, teatades laenuvõtjale sellest vähemalt kaks kuud ette. Hagi ajaoludest nähtuvalt on esialgne võlausaldaja saatnud eelneva hoiatuse 05.01.2023 ja lepingu ülesütlemise avalduse teinud 26.01.2023 (dtl 109-111). VÕS § 4141 lg 3 sätestab, et kui isiku suhtes kasutatakse lepingu ülesütlemise õigust, loetakse kokkulepitud tähtaega tema kahjuks mittejärgiv ülesütlemine jõustunuks kokkulepitud tähtaja möödumisel ülesütlemise avalduse esitamisest. Kui krediidiandjal on õigus tarbijakrediidileping korraliselt üles öelda, kuid puudub kokkulepe ülesütlemise tähtaja pikkuse kohta, loetakse pooled kokku leppinuks käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtajas. Kui lugeda 26.01.2023 avaldus korraliseks ülesütlemiseks, lõppenuks leping 26.03.2023. Arvestades, et kostja ei ole täiendavaid makseid teinud ning makseettepanek tehti kostjale 13.06.2023, saab lepingu lugeda lõppenuks hageja taotletud ajast 13.10.2023.
13.Kohus tuvastas eelnevalt, et esialgne võlausaldaja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Kuna kohus luges lepingu ülesöelduks, on otsuse tegemise ajaks kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Hageja on esitanud alternatiivnõude vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tuvastamise puhuks ning samuti seaduse nõuetele vastava ümberarvestuse. Kostja ei ole sellele vastuväiteid esitanud. Seetõttu tuleb hagi rahuldada vastavalt alternatiivnõudele ja ümberarvestusele. Kohus mõistab kostjalt välja tasumata põhivõla jäägi 4520,71 eurot.
14.Hageja on taotlenud viivise väljamõistmist lepingujärgses määras. Kohus leiab, et vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral ei saa säilida õigus nõuda lepingujärgset viivist. Selline tõlgendus ei ole kooskõlas regulatsiooni mõttega. Regulatsiooni mõte on olnud vähendada krediidiandja krediidi tulusust ja võlgniku koormust olukorras, kus krediidiandja ei ole laenanud vastutustundlikult. Kohus märgib, et kui tarbijakrediidilepingus kokku lepitud viivisemäär on seotud lepingujärgse intressimääraga ning viimane asendub vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral seadusjärgse intressimääraga, muutub sellest tulenevalt ka viivisemäär (sel juhul on viivisemäär samuti seadusjärgne). Seega kuulub hageja nõue rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 kohases viivisemääras, s.o VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Lähtudes tarbija kaitseks kehtestatud regulatsiooni mõttest, tuleb väljamõistetava viivise summa piirata põhisummaga. Kostja on seda ka taotlenud. Hageja on taotlenud viivise väljamõistmist alates 13.10.2023 (dtl 92), seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise seadusjärgses määras alates 13.10.2023 kuni põhinõude 5(7)
4520,71 euro tasumiseni. Perioodil 13.10.2023 kuni 12.06.2026 kujuneb viiviseks 1364,49 eurot. Kohus mõistab kostjalt välja ka viivise alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast (13.06.2026) kuni põhivõla tasumiseni.
15.Kokku mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks 5885,20 eurot (4520,71 + 1364,49). Ülejäänud osas, s.h sissenõudekulude, intressi osas ja laenu kuutasu osas, jääb hageja nõue rahuldamata. Sissenõudekulude väljamõistmiseks ei anna alust Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe punkt 3 ning VÕS § 1132 lg 2. Teabelehelt (dtl 100-101) ei nähtu konkreetset kokkulepet hüvitatavate kulude suuruse ega täpsemate kuluartiklite osas, mistõttu sellel alusel sissenõudekulude hüvitamist nõuda ei saa. VÕS § 113 2 lg 2 ei ole iseenesest nõude alusnorm, vaid sätestab üksnes hüvitatavate kulude piirmäära olukorras, kus kulude sissenõudmiseks on poolte vahel eelnevalt konkreetne kokkulepe. Hageja ei ole esile toonud kostja ja esialgse võlausaldaja vahel konkreetset kokkulepet hüvitatavate sissenõudekulude suuruse osas ega tõendanud konkreetsete sissenõudekulude suurust. Intressi hageja ümberarvestuse korral nõudnud ei ole ning laenu kuutasu VÕS § 4034 lg 7 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu nõuda ei saa.
16.Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi rahuldatakse hageja esialgse nõudega võrreldes ca 80% ulatuses, mille osas jäävad hageja kulud kostja kanda. Kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
17.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja menetluskuludeks on nimekirja (dtl 186) kohaselt riigilõiv 665 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot. Tegemist on põhjendatud ja vajalike kuludega. Hageja on taotlenud esindajakuludeks maakohtu menetluses kokku 1352 eurot 8 h töö eest. Koostatud hagiavaldus on nn tüüphagi ja asi ei ole õiguslikult keeruline. Sellistes asjades on kohtupraktikas peetud 50 eurot põhjendatud õigusabikuluks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu lahend 2-22-139092). Käesolevas tsiviilasjas toimus aga ka kohtuistung, kohus küsis hagejalt täiendavaid seisukohti ning arutati ka mõningaid õiguslikke küsimusi. Arvestades menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu, asja keerukust ning nõude suurust, on vajalik ja põhjendatud lepingulise esindaja kulu, mis tuleb kostjalt hageja kasuks vastavalt TsMS § 175 lg 1 välja mõista, 200 eurot.
18.Kokku on hageja põhjendatud menetluskulud 885 eurot, sh riigilõiv 665 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja lepingulise esindaja õigusabikulu 200 eurot. Seega tuleb kostjalt välja mõista hageja menetluskulu 708 eurot.
19.Tuginedes TsMS § 177 lg 4 rahuldab kohus hageja taotluse märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda seadusjärgset viivist.
20.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Pürn
6(7)
kohtunik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.