Kohtulahend

Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks kohtukantselei kaudu 17.novembril 2009.a., kuid selle peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule, 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb 7 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada. Asjaolud ja menetluse käik. Lühimenetluse korras tehtud Harju Maakohtu 9.juuli 2009.a. otsusega M.I tunnistati süüdi: KarS § 199 lg.2 p.5,7,8,9 järgi ja karistati 3 a. pikkuse vangistusega; KarS § 209 lg.2 p.1,3 järgi ja karistati 1 a. pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg.1 alusel mõisteti KrMS § 238 lg.2 kohaselt liitkaristuseks 2 a. pikkune vangistust, mida KarS § 65 lg.2 alusel suurendati eelmise kohtuotsuse järgi kandmata karistuse võrra ning lõplikuks karistuseks mitme kohtuotsuse järgi mõisteti vangistus, tähtajaga 3 aastat 4 kuud ja 11 päeva. Sama kohtuotsusega mõisteti erinevates kuritegude süüdi ja karistati A.O ja Viktori Fjodorovat, kuid nende osas esimese astme kohtu otsust apellatsiooni korras ei vaidlustata. Tsiviilhagi alusel mõisteti süüdistatavalt M.I-lt välja OÜ K. kasuks 4200 kr.; A. Õ. kasuks 2395 kr. ning solidaarselt süüdistatavaga A.O-ga mõisteti välja D. S. kasuks 4556 kr. ja A. V. kasuks 10990 kr. M.I tunnistati süüdi: KarS § 209 lg.2 p.1,3 järgi sellest, et tema, varem varguse toimepannud isikuna ja grupis süüdistatava E. Gritsevitšiga, 9. septembril 2009.a., Tallinnas, pettis T. K. müüjat, esitades ostu eest tasumisel kannatanu D. S. nimele välja antud Hansapanga Visa Electronik deebetkaardi, mille tõttu müüja tegi varakäsutuse ja võõra pangakaardiga maksnud süüdistatavad said varalist kasu - omandasid kannatanu kontol olnud raha eest 4556 kr. suuruses summas kaupa; KarS § 199 lg.2 p.5,7,8,9 järgi selles, et grupis ja üksi, võõra vara ebaseadusliku omastamise eesmärgil, ajavahemikul 13. septembrist 2007.a. kuni 17. detsembrini 2008.a. avalikult, sissetungimisega ja süstemaatiliselt, Tallinna linna eri paigus ja Harjumaal, Raasiku vallas, M. kaupluses, võttis ära erinevaid võõraid vallasasju. Seal hulgas 13. septembril 2007.a. Tallinnas, Tartu mnt.7 asuvas arvutiklubis, süüdistatav M.I küsi kannatanult E. S. helistamiseks mobiiltelefoni ning saanud mobiiltelefoni oma kätte, lahkus sellega põhjustades kannatanule 1500 kr. suuruse kahju.

kviitungi allkirjastas , millega kinnitas seal märgitud summas kauba kättesaamist. Süüdistatav ei viinud kedagi eksitusse. Riigikohus on pangaautomaadist võõra pangakaardiga sularaha väljavõtmised kvalifitseerinud vargustena, mitte kelmustena. Kaitsjale kinnitas kaubamaja parfümeeriaosakonna juhataja, et kassapidaja ei kontrolli, kas klient on pangakaardi omanik või ei ole. Seetõttu tuleb toimepandud kuritegu ümber kvalifitseerida KarS § 199 sätestatud vargusena.

sooritamise järel süüdistatav M.I mobiiltelefonid tagastab. Seega oli tegemist olukorraga, mille puhul kannatanud andsid mobiiltelefonid enda valdusest välja üksnes tingimusel, et need lubatud kõne sooritamise järel omanikele tagastatakse. Süüdistatav M.I aga lahkus, jättes mobiiltelefonid kannatanutele tagasi andmata ning omastas võõrad vallasasjad. Riigikohus on otsuses nr. 3-1-1-78-06 selgitanud, et juhtumitel, mil on tuvastatud, et uue valduse kehtestaja tegutses algusest peale ebaausate kavatsustega, on tegemist vara hõivamisega valduse murdmise näol ja seega vargusega. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus süüdistatava M.I poolt toimepandud kuritegudele andnud õiged juriidilised kvalifikatsioonid. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooniga kriminaalasjast materjalide eraldamise ja prokuratuurile edastamise kohta, kuna see taotlus väljub kohtuliku arutamise piirest. KrMS § 268 lg. 4 sätestab, et kui kriminaalasja arutamisel kohtus selgub, et isik, kellele selles asjas ei ole süüdistust esitatud, on pannud toime kuriteo tunnustega teo, alustab prokurör selle kuriteo kriminaalmenetlust. Apellatsioonimenetluse käigus kriminaaltoimikust materjalide eraldamist ja prokuratuurile saatmist kriminaalmenetluses seadustik ette ei näe. Riigikohus on otsustes nr.3-1-.1-26-04 ja nr. 3-1-1-28-98 selgitanud, et asja leidmisega tekib selle valdus, kuid mõisteid leidmine ja leiu omastamine ei tohi samastada. Tsiviilõiguslikult on lubatud leiu hoidmine, müümine või omandamine. Karistusõiguslikult saab omastamisest rääkida alles siis kui leidja on asjaga teinud toimingu, millega manifesteerib omastamistahet. Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal, et kannatanu A. P.u poolt mobiiltelefoni valdamise asjaolud pole käesoleva kriminaalasja kohtuliku arutamise esemeks ega ole neil õiguslikku tähendust M.I-le esitatud süüdistuse järgse kriminaalasja õigel otsustamisel. Karistuse mõistmisel on maakohus arvesse võtnud süüdistatava M.I süüd, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ja karistust raskendavate asjaolude puudumist. Maakohus on tähtajalise vangistusega karistamist oma otsuses põhjendanud. Karistused on mõistetud sanktsiooni keskmise määra lähedal ja liitkaristus moodustatud õigesti. Apellatsioonis pole esitatud ega ringkonnakohtu istungil, selgunud ühtegi olulist asjaolu, mis jäänuks karistuse mõistmisel maakohtu tähelepanuta. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg.1 p.1 ringkonnakohus jätab Harju Maakohtu 9.juuli 2009.a. otsuse M.I suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

I. AMANN

J. KATŠKOVSKAJA

P. RANDMA

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.