1-08-5643/25 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

millest reaalseks ärakantavaks karistuseks määrata vahi all kinni peetud aeg ning ülejäänud osas jätta karistus tingimisi kohaldamata. Kohus ei viita ühelegi tõendile mis kinnitaksid, et V.Samodinil oleks olnud tahtmine tekitada I. P. eluohtlikke kehavigastusi. Apellant esitab süüdistuse sisu, maakohtu otsuse resolutiivosa, kannatanu I. P., süüdistatava ütlused ning arstitõendis fikseeritu ning leiab, et kohus on vääralt hinnanud tõendeid ja tulnud seetõttu väärale järeldusele, et süüdistatav on tekitanud kannatanule kehavigastusi millised on patsiendikaardil märgitud. Kohtu poolt kirjeldatud tegu kinnitavad vaid kannatanu ja tunnistaja Ž. T., süüdistatav on sellist käitumist eitanud. Kohus ei põhjenda miks ei arvesta süüdistatava ütlustega. Süüdistatav on rääkinud ainult tõtt. Kohtu järeldus, et süüdistatav oli 27.12.2007 sellises joobes, et ei mäletanud mis toimus ei põhine tõenditel. Apellant esitab 6 lehel kohtuotsuses esitatud tõendite sisu, milliseid on kohus kontrollinud tapmiskatse süüdistuses osas, märkides, et apellandile jääb selgusetuks kuidas saab ekspert lugeda eluohtlikuks konsultatsiooni käigus tehtud järeldust. Apellant esitab I. P. haigusloo väljavõtte sisu, maakohtus ekspert A. A. vastused kaitsja küsimustele. Apellant tehes viite KarS § 118 p 1, Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud „Terviskahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra“ § 7 lg 1, 2 leiab, et internetist saadavatest andmetest lähtuvalt ei saanud kannatanul olla õhkrinda. Ekspertiis ega kannatanu ütlused sellele ei viita. Kõrvaldamata kahtlus tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Süüdistatav tuleb KarS § 118 p 1 järgi õigeks mõista. Kohtu poolt mõistetud karistus on põhjendamata. Kui ringkonnakohus ei muuda süüteo kvalifikatsiooni, tuleks kindlasti muuta karistusmäära. Apellant toob näiteid kohtupraktikas mõistetud karistuste kohta. Kannatanu oma käitumisega provotseeris süüdistatavat kuna ütles et ei armasta teda ega soovi temaga koos elada. Süüdistatav pani teod toime armuvalust. Apellant leiab, et süüdistatava poolt toimepandu vastab KarS § 121 sätestatule ja palub määrata karistus selle paragrahvi järgi. Kohus pole põhjendanud ega võtnud arvesse V.Samodini tegevusmotiivi.

6.Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni sisuga, ära kuulanud menetlusosalised leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning apellatsioonis esitatu ei kummuta maakohtu järeldusi ega anna alust otsuse tühistamiseks. 6.1 Kohtukolleegium peab vajalikuks osutada Riigikohtu korduvalt väljendatud seisukohale, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega / nt. otsus nr 3-1-1-77-05/. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses tuvastatavad ja apellatsioonis esitatu ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks. 6.2 KarS § 121 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis sisaldab alternatiivselt nii tervise kahjustamist, löömist, peksmist või valu põhjustavat muud kehalist väärkohtlemist. Antud juhul on V.Samodinile esitatud süüdistus selles, et ta kahel järgneval päeval, 26 detsember ja 27 detsembril 2007 oma tegudega põhjustas kannatanule füüsilist valu ehk siis on tegemist valu põhjustanud muu kehalise väärkohtlemisega. Kohus tegi tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude esinemise kohta oma järeldused kogumis tõendite hindamise tulemina ning kohtukolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et kahel päeval kannatanu kehalise väärkohtlemise osas tõendid puuduvad. KrMS § 63 annab tõendite loetelu milledele on kohtul õigus järelduste tegemisel toetuda. Nii on rangeteks tõenditeks muuhulgas kannatanu, tunnistaja ja ka süüdistatava ütlus. Kannatanu on kohtulikul uurimisel andnud ütlusi süüdistatava poolt temale kahel päeval valu tekitamisest, nii padjaga lämmatamisest, kätega kaelast raputamisest, tema kogu jõuga lükkamisest. On kinnitanud, et kõik see tekitas talle füüsilist valu. Ka süüdistatav on 26 detsembri 2007 toimunud sündmuste kohta ise tunnistanud kannatanu padjaga lämmatamist, kahe käega kaelast kinni võtmist ja kannatanu raputamist. 27 detsembri 2007 aasta sündmuste vahetuks tunnistajaks oli kohtus ülekuulatud Ž. T., kelle ütluste kohaselt nägi ta kui süüdistatav haaras kannatanul palitu hõlmast ja lükkas teda kogus jõust vastu seina nii et kannatanu kukkus põrandale. Tal õnnestus välja kutsuda politsei/ II kd. t.lk. 50-51/. Kaitsja väidetele patsiendikaardil fikseeritud kannatanu vigastuste kohta osutab kohtukolleegium, et kehaline väärkohtlemine, füüsilise valu tekitamine ei pea olema aprioorselt tõendatud vaid meditsiiniasutuse poolt väljastatud õiendite või vastava ekspertarvamuse alusel ehk siis vaid eriteadmiste alusel. Kohus on süüdistatava, kannatanu, tunnistaja poolt tõendamisesemesse kuuluvate ja asjas tähtsust omavate riimuvate ütluste ning meditsiiniasutuses I. P. vigastuste fikseerimise õiendi alusel leidnud, et V.Samodin on toime pannud KarS § 121 järgi temale inkrimineeritud kuriteod ja asjaolu, et I. P.l oli tuvastatud arsti poolt vigastus ka põlvel, mida pole süüdistuses märgitud, ei anna alust V.Samodini õigeksmõistmiseks. 6.3 KarS § 118 p 1 järgi süüdimõistmise osas puudub vaidlus sellest, et süüdistatav V.Samodin oli isikuks, kes kannatanule tekitas hulgaliselt torke-lõikehaavu. Kaitsja on leidnud, et puuduvad tõendid sellest, et noalöökide tagajärjena oleks tekitatud elule ohtlik tervisekahjustus. Kohtukolleegium sellise kaitsja väitega ei nõustu.

Vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra“ / edaspidi Korra/§-le 3 tuvastab tervisekahjustuse kohtuarstlik ekspertiis. Antud juhul ongi ekspertiisid läbi viidud ja juba esmases ekspertiisiaktis antud arvamuse kohaselt on ekspert leidnud, et kannatanu I. P. tekitatud vigastused olid eluohtlikud kuna verekaotus tekitas eluohtliku seisundi. Vajalik oli doonorveri. Kaitsja poolt oli taotletud uue ekspertiisi tegemist ja maakohus rahuldas taotluse. Ekspert on täiendava ekspertiisiaktis antud arvamuses märkinud ja seda just ülalnimetatud Korra § 7 toetuvalt, et verekaotuse tagajärjel kujuneva vere hemoglobiinitaseme languse tõttu kannatab organismi(sealhulgas elutähtsate organite) varustamine hapnikuga, mis halvimal juhul võib viia elundite funktsiooni lakkamise ja organismi bioloogilise surmani. Antud juhul oleks meditsiinilise abita jäämisel kannatanud oluliselt organismi varustamine hapnikuga, mis omakorda viib teadvusehäirete ja verekaotusšokini. Nimetatud seisundid on Korra § 7 lg 2 tulenevalt eluohtlikud. Kohtukolleegium leiab, et eksitav on kaitsja väide, et õhkrind pole antud juhul tuvastatav. Ekspert on oma aktides antud arvamusi kinnitanud ja selgitanud, et haigusloo alusel oli küll koheselt tuvastatud õhkrinna kahtlus, kuid kuna verekaotusest tingitud hemoglobiini langus andis juba aluse anda arvamus, et tegemist oli eluohtliku seisundiga, ei hakanud ta täiendavalt kahtlust uurima sest arvamus ei saa põhineda kahtlusel. Kuna täiendava ekspertiisimääruse kohaselt talle sellekohane küsimus esitati, siis ta lasi konsulteerida esmast uuringut. Kuna I. P. oli tehtud haiglas ka röntgenoloogiline uuring ei olnud tegemist enam kahtlusega, vasakus rindkeres oli rinnaõõnde ulatuv vigastus. Vastavalt ekspertiisiaktile on tuvastatav, et ekspertarvamuse allikaks oli lisaks kriminaalasja materjalidele ka meditsiinidokumendid, sealhulgas röntgenülesvõte rindkerest. Seega ei ole arvamus antud vaid konsultatsiooni alusel vaid uuritud meditsiiniliste dokumentide põhjal ning ekspert on selgitanud ka miks esialgses ekspertiisiaktis sellekohane arvamus puudub. Kohtukolleegium leiab et maakohus on seaduslikult tuvastanud, et oht kannatanu elule tulenes otseselt tekitatud tervisekahjustuse iseloomust ja eluohtlik tervisekahjustus on tuvastatud õigusaktis ettenähtud korras. Apellatsioonis esitatud interneti veebileheküljelt saadud andmetele toetuvad kaitsja järeldused, tuvastatud vigastuste ohtlikkuse astmest, ekspertiisiaktis antud arvamust ei kummuta.

Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus lubatav juhul, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt temale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isiksusele või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Selliseid rikkumisi ringkonnakohus ei tuvastanud ja neile pole viidatud ka apellatsioonis. Apellatsioonis märgitu, et süüdistatav pani teod toime kuna kannatanu soovis lõpetada temaga kooselu ei ole karistust kergendav asjaolu ega too endaga kaasa põhjendatud karistuse muutmist. Eksitav on apellandi väide, et kohus on mõistnud süüdlasele karistuse üle keskmise sanktsioonis ettenähtud karistusmäära. Mõistetud 6 aastane vangistus jääb alla KarS § 118 p 1 sanktsioonis ettenähtud karistuse keskmist määra, milleks on 8 aastane vangistus. 7.2 Kaitsja taotlus süüdlase tingimisi karistusest vabastamiseks, rahuldamisele ei kuulu. Kohtukolleegium peab vajalikuks osutada, et kui isikule mõistetakse karistuseks vangistus, siis üldreeglina pööratakse see ka täitmisele ning vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-99-06 on põhjalikult selgitatud, milliste põhimõtete alusel toimub isikule karistuse mõistmine ja on võimalik tema tingimisi karistusest vabastamine. Nii on seal osundatud, et süüdistatava karistusest tingimuslikku vabastamist saab lugeda seaduslikuks siis, kui kohtuotsuses on veenvalt põhjendatud kas kuriteo toimepanemise asjaolusid või süüdlase isikut iseloomustavate tunnuste märkimisväärset eripära. Samuti on osutatud, et karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul, kuid KarS §-de 73 ja 74 esimestes lõigetes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kuid seda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav kas kuriteo toimepanemise asjaolusid või ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtuvalt. Apellant ei ole osundanud ühelegi asjaolule, mis iseloomustaks erandlikuna süüteo toimepanemise asjaolusid või süüdlase isikut. Ringkonnakohtu arvamuse kohaselt need puuduvad. Süüdistatav korduvalt tekitas kannatanule füüsilist valu, kannatanu ei julgenud koju üksinda minna, soovis lahkuda korterist ja kooselu lõpetada alkoholi tarvitava ja vägivaldse isikuga, kuid süüdistatav seda ei lubanud. Süüdistatavat ei peatanud fakt, et talle oli elukaaslase väärkohtlemise eest politsei juba välja kutsutud, tema järgnevad teod muutusid aina ohtlikemaks. Talle ei olnud kannatanule valu tekitamisest piisav, vaid sellele järgnes juba noaga kannatanu löömine, tekitades hulgaliselt haavu. Teda ei peatanud ei kannatanu palved ega ka väikese alaealise lapse palved löömine lõpetada. Samuti tema käitumine kannatanuga, suurest verekaotsusest tingituna juba peaaegu teadvusetult kannatanult kirjaliku avalduse nõudmine, et kannatanu ise tekitas endale vigastused ning ka kannatanu jätkuv süüdistamine, näitab tema erilist küünilisust ega iseloomusta mingit märkimisväärset eripära ei teo ega süüdlase isiku suhtes, mis tingiks tema tingimisi karistusest vabastamise.