1-08-5643/16 - Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja - lahend.ee

Süüdistatav V. Samodin end I. P kehalises väärkohtlemises ja tapmiskatses süüdi ei tunnistanud ja väitis, et 26.12.07.a. kattis ta I. P suu käega ja korraks ka padjaga, kuna viimane karjus, kuid ei saanud aru, et sellega valu põhjustas. 27.12.07.a. ei ole ta kannatanut puutunud. 01.01.08.a. viis I endast välja ning ta kaotas kontrolli oma käitumise üle; korraga oli tal käes nuga, vigastused I on tema tekitatud, kuid ta ei mäleta kuhu või kui mitu korda ta I t lõi. Vahepeal soovis I juua ja ta tõi talle vett; kui tal oli õhupuudus, avas ta akna. Kannatanu surma ta ei soovinud. Ukse avas ta emale ise; ei osanud seletada, miks ta nuga vabatahtlikult käest ära ei andnud. Toimunu pärast palus ta viimases sõnas kannatanu käest vabandust. Kaitsja G. Kull leidis, et lähtuda tuleb oma kaitsealuse positsioonist ning palus kohtul langetada õigeksmõistev kohtuotsus V. Samodinile esitatud süüdistustes. Kaitsja avates on I. P enda käitumine pärast jõule ning 01.01.08.a. ning kannatanu avaldus, et ta V. Samodinit ei armasta ning koos elada ei soovi, provotseerinud V. Samodini käitumise ning kõne alla võiks tulla provotseeritud tapmise katse KarS § 115 järgi; samuti võimalus kvalifitseerida V. Samodini käitumine KarS § 120 ja§ 121 järgi. Kaitsja leidis, et kui V. Samodinil oli tahtlus kannatanut tappa, siis ei seganud teda midagi seda täide viimast, kuid samal ajal helistas ta vennanaisele, kes kutsub kiirabi, räägib telefoni teel oma emaga ja laseb ta uksest sisse; laseb eelnevalt telefoniga rääkida nii kannatanul kui tema 8-aastasel lapsel; toob kannatanule vett juua, avab akna, et kannatanu saaks värsket õhku, väidab lapsele, et ei tapa tema ema ära. Need asjaolud näitavad, et V. Samodinil ei olnud otsest ega kaudset tahtlust kannatanult elu võtta. Kaitsja arvates pole millegagi tõendatud V. Samodini tapmistahtluse voluntatiivne külg. Prokurör taotles V. Samodini süüdimõistmist KarS § 121 järgi ning tema karistamist 6kuulise vangistusega ning § 25 lg 2 - § 113 järgi 6-aastase vangistusega ning liitkaristuseks KarS § 64 lg 1 alusel 6 aastat ja 6 kuud vangistust algusega 01.01.2008.a. Prokurör leidis, et tapmise katse on toime pandud otsese tahtlusega. V. Samodini soov oli kannatanult elu võtta, mitte teda sadistlikult lõigata, torgata, piinata. Kannatanule tekitas ta arvukalt noahaavu, mis põhjustasid suure verekaotuse; nuga ta vabatahtlikult käest ei andnud ning oli valmis jätkama noalöökide jagamist ka siis, kui sisenesid politseinikud. Ta oli ka sõnaliselt lubanud kannatanu ära tappa. Kiirabisse ta ise ei helistanud ning viivitas teiste isikute korterisse sisselaskmisega, ta ei soovinud vähimalgi määral lõpetada I. P noaga ründamist. Ta ei teinud midagi selleks, et ära hoida raskeimat tagajärge – kannatanu surma. Kannatanu esindaja adv. N. Kikkas leidis samuti, et V. Samodinile süüks arvatud teod on täielikku tõendamist leidnud ja õigesti kvalifitseeritud. Erinevalt prokurörist leidis ta aga, et tapmise katse on toime pandud kaudse tahtlusega. Karistamise osas kanatanu esindaja taotlusi ei teinud ja jättis selle täielikult kohtu otsustada.

1.Kohuistungil kontrollitud tõenditega episoodides 26. ja 27.11.2007.a. on kohus tuvastanud järgmist: -Kannatanu I P ütlustest nähtub, et 26.12.07.a. käis ta oma elukaaslasega V. Samodiniga külas. Koju tulles V. Samodin magama ei heitnud, tarvitas alkoholi. Ta tegi mehele märkuse, kuna viimane oli end joomise vastu kodeerida lasknud; ütles mehele, et on tüdinenud ta joomistest, ei taha sellist kooselu ning mõelda tuleb sellele, kuidas rahulikult lahku minna. See aga ärritas V. Samodinit, ta hakkas karjuma ja naist solvama ning ähvardas naise ära tappa, kui temaga elada ei taha. Võttis naiselt ära telefoni ja võtmed. Ähvardades uuesti tapmisega haaras V. Samodin padja ja lämmatas kannatanut padjaga, raputas kätega ning tekitas talle valu. Seejärel jäi mees magama. Järgmisel päeval fikseeris ta arsti juures oma vigastused, et end kuidagi kaitsta. Mustamäe haiglasse läks ta koos Ž T . Samuti andis ta avalduse politseile ja palus abi. Politseist soovitati, et kui konflikt kordub, siis viivitamatult politsei välja kutsuda. Üksinda ei julgenud ta koju minna ning võttis kaasa Ž.T . Korteris oli 27.12.07.a. alkoholi lõhn, võõras naine, väike laps ja koer ning V. Samodin teatas, et see võõras naine hakkab seal korteris elama. I. P tahtis kaasa võtta dokumente ja oma võtmeid, kuid V. Samodin seda ei võimaldanud, haaras tal rinna kohalt riietest ja paiskas jõuga ukse juurest tuppa, nii et kannatanu kukkus ja sai haiget, samuti lohistas mees teda mööda põrandat nii et kannatanu lõi ennast ära. Ž üritas politseisse helistada ja V. Samodin tahtis ka teda lüüa, kuid Ž jõudis kõrvale põigata ja mees lõi vastu seina. Seejärel jõudis kohale politsei, kellega koos kannatanu lahkus korterist. Kannatanu I. P sellised ütlused on kooskõlas ka tunnistaja Ž T ütlustega kohtuistungil, samuti Mustamäe Haigla patsiendikaardiga (I kd.tl. 55), kus 27.11.07.a. on fikseeritud I. P näol turse ja verevalumid näol, silma all, põlvel. Kohtul pole alust kannatanu ütlustes kaheldada ning peab neid ütlusi usaldusväärseteks. -Tunnistaja Ž T ütlustest nähtub, et ta nägi verevalumeid I kehal ja kaelal ning I selgitas, et need vigastused oli tekitanud talle V. Samodin. Koos I ga käis ta haiglas ja politseis ning koos I ga läks viimase koju asjade järgi. Valeri oli ebakaine, korteris olid võõrad. V.Samodin sulges ukse ega lasknud neid väljuda, sõimas, oli agressiivne, haaras I l riietest, paiskas ta vastu seina, samuti kukkus I põrandale. Kui ta I kaitseks välja astus, surus Valeri ka teda vastu seina ja tahtis lüüa, kuid ta jõudis pea eest ära tõmmata. Veel lohistas Valeri I teise tuppa ega lasknud helistada. Korterist lahkus tunnistaja koos I ja kahe kohale tulnud naispolitseinikuga. -Süüdistatav V. Samodini ütlustest kohtuistungil nähtub, et 26.11.07.a. õhtul soovis ta sulgeda I suud, et viimane ei hüsteeritseks ega karjuks. Kui ta käe lahti laskis, karjus I edasi ja seejärel hoidis ta mõne sekundi jooksul tal patja näo peal. Samuti võttis ta I l kahe käega kaelast ja raputas teda. Talle ei meeldinud, kuidas I temasse suhtus, valu ei tahtnud talle tekitada. Süüdistatav väitis, et kõrist kinni võtmine, raputamine, padja näole surumine oli vajalik I rahustamiseks ja tema arvates see kanntanule ka mingit valu ei põhjustanud. Samuti kinnitas süüdistatav, et järgmisel päeval tuli I korterisse koos sõbr Žannaga. Ta vihastas selle peale, et tal külas olnud inimest solvati ja et I tahtis korteri dokumente kaasa võtta. Arvab, et I t ta ei puutunud, üksnes takistas tal korterist väljumast, kuid Žannal haaras rinnust ja lõi ta näo ees käega vastu seina. Selliseid tõendeid kogumis hinnates kohus leiab, et V. Samodini süü oma elukaaslase I P väärkohtlemises 26. ja 27.detsember 2007.a. on tõendamist leidnud ning kannatanu kaelast

2.Süüdistuses tapmise katse kohta 01.01.2008.a. on kohus kontrollinud järgmisi tõendeid: -Kannatanu I P ütlustest nähtub, et 01.01.2008.a. läks ta oma korterisse asjadele järgi koos oma 8-aastase tütre M ga, ega arvanud, et lapse juuresolekul võiks Valeri teda uuesti rünnata. Valeri oli kodus ja jälle purjus. Koos tütrega hakkasid nad asju kokku korjama. Valeri karjus ja ähvardas tapmisega. Ta palus mehel toast väljuda ja lubas politsei kutsuda, kuid mees haaras temalt telefoni. Kui Valeri uuesti tuppa tuli, oli tal nuga käes ja lõi teda sellega paremasse jalga ja kõhtu ning karjus, et elama sa ei jää. Kui mees teda noaga uuesti ründas, tõrjus ta rünnet kätega ja mees lõikas tal vasaku käe sõrme kõõluse läbi. Veri voolas ja laps karjus „ära tapa mu ema ära“. Kuna kannatanu tundis suurt valu, palus ta V. Samodinil helistada kiirabisse. Valeri korrutas aga kogu aeg, et tapan su ära, elama sa ei jää. Keegi helistas lauatelefonile, kuid kannatanu sellele vastata ei jõudnud, Valeri paiskas ta eemale ja andis veel 2 noahoopi rinna piirkonda ning ta jäi pikali vereloiku. Tekkis lämbumise tunne. Kui Valeri läks vee järgi, üritas kanatanu jõuda välisukseni, et keegi kuuleks ta karjumist. Valeri käskis aga tal suu kinni pidada või muidu pussitab ta kohe surnuks. Kui ta edasi karjus, lõi Valeri teda noaga vasakusse reide. Vahepeal olid V. Samodinile helistanud mobiiltelefonile tema sugulased ja ta rääkis nendega; M hoidis Valeril põlvede ümbert kinni ja palus kutsuda kiirabi. M lükkas ta eemale ja sugulastele ütles, et I kärvab nagunii. V. Samodin andis telefoni ka kannatanu kätte ja I palus Valeri emal kutsuda kiirabi. V. Samodin rääkis veel telefoni teel kellegi teisega ning kannatanu püüdis karjuda, et ta on suremas. Siis käskis Valeri teda põlvitada ja andeks paluda ja kirjutada, et ta ise on noaga endale vigastused tekitanud. Veri voolas ja tal oli väga halb olla. Mingil ajal kuulis ta uksekella ja Valeri ema palus ust avada. Valeri tõstis kannatanu põrandalt ülesse, asetas enda najale ning nuga kõril hoides talutas kannatanu ukse juurde. Emale ütles, et kui ta politseid näeb, on I l ots peal. 2-3 minutit käisid läbirääkimised. Kannatanu mäletab, et oli ukse juures pikali ja kui V. Samodin ukse avas, hüüdis ta tütrele, et viimane välja jookseks, kuid tütar oli šokis ega liigutanud ennast. Kannatanu ei oska kirjeldada, kuidas sisenes süüdistatava ema, kuid mäletab, et Valeri vajus talle peale ja arvatavasti tahtis tapmist lõpuni viia, sest viimased haavad olid kannatanu meelest talle tekitatud peas, kaelas või seljas. Korterisse tuli palju inimesi, kannatanu viidi tuppa ja pandi tilguti alla, tegeldi tema haavadega, et verd peatada, siis viidi kannatanu kiirabisse. Toibus palatis, oli tilgutite all, hingata oli raske. Kannatanu oma ütlustes on märkinud, et V. Samodin mõnitas teda ja tütart ning tundis rahuldust sellest, et nad abitutena tema ees nutsid, et naine palus ennast ellu jätta. Siiani ei saa ta magada, on hirm, et V. Samodin tuleb ja tapab ta ära. -Tunnistaja M P (kannatanu tütar) ütluste kohaselt lõi Valera Sütiste tee korteris tema ema I t noaga palju kordi ja rääkis, et tapab ema ära. Emal oli väga halb olla ja ta kaitses ema; palus, et Valera ema ei lööks. Ema verd oli toas ja koridoris. Vahepeal Valera helistas ja rääkis telefoniga. Temale anti ka telefon ja ta palus Valera ema kohale tulla ja teda rahustada.

Kui V. Samodin löömist alustas, oli ema diivani peal, pärast koridoris põrandal ja hüüdis, et päästke ja aidake. -Tunnistaja Alar Pinti ütluste kohaselt sai politsei väljakutse korterisse, kus naist oli noaga löödud ja korteris viibis ka laps. Trepikotta laskis neid sisse süüdistatava ema. Politsei jäi esialgu varju, läbi korteri ukse rääkis süüdistatavaga tema ema, kellele süüdistatav ka ukse lahti tegi; mõnikümmend minutit hiljem sisenesid politeinikud. Naine oli maas ja tema taga istus süüdistatav, hoidis naist haardes ja lõi noaga rindkeresse. Tunnistaja surus V. Samodini selili, paarimees ja kiirabi autojuht tegelesid V. Samodini parema käega; enne seda oli süüdistatava ema kileda häälega karjunud. Tunnistaja ei näinud, kuhu jäi nuga, kuid kuulis repliiki, et nuga läks pooleks. -Tunnistaja GS(süüdistatava ema) ütlustest nähtub, et 01.01.08.a. Valerile helistades andis viimane toru M kätte ja laps ütles, et Valera lööb ema (I t) noaga ja lapsel oli suur hirm. Kui tunnistaja taksoga kohale jõudis, oli seal väljas juba kiirabi ja politsei. Tunnistaja avas koodiga trepikoja ukse. Korteri ukse taga palus ta poega uks lahti teha ja väitis, et kedagi teist tal kaasas ei ole. Valeri avas talle ukse ja nägi, et poeg hoiab I t kaelast kinni. I istus, poeg seisi kummargil tema kohal ja tiris I t toa poole, et tunnistaja saaks siseneda. Valeri käes oli nuga, millest ema kinni haaras, kuna Valeri tegi sellega löömise liigutuse. Kuna Valeri tõmbas noa tagasi, veristas see tunnistaja peopesa. Sel hetkel tulid tuppa juba politseinikud ja kiirabitöötajad. Valerilt võeti nuga ära. Nuga eemale visates öeldi, et see läks katki. Korteris oli verd nii põrandal kui seintel. -Tunnistaja IM ütluste kohaselt helistas V. Samodin 01.01.08.a. tema mehele ja teatas, et pussitas I t. Mees ei uskunud seda ja viskas telefoni ära. Seejärel helistas tunnistaja ise Valerile ning viimane kinnitas ka temale, et pussitas I t. Valeri ei öelnud, miks ta seda tegi või mitu korda ta seda tegi. Tunnistaja kutsus välja kiirabi ja püüdis kogu aeg Valeriga telefoni teel ühenduses olla, palus toru kellelegi teisele anda, et aru saada mis juhtus. Tunnistaja rääkis I ga ja lapsega. I ütles, et tal on noahaavad ja palus kutsuda kiirabi. Teist korda Valerile helistades sai ta aru, et viimane räägib oma emaga, kes palus teda sisse lasta ja siis side katkes. -Tunnistaja Ž T ütluste kohaselt helistas talle 01.01.08.a. politsei ja palus M le järgi tulla, laps ära viia, sest juhtunud oli midagi ebameeldivat. Kuna tunnistaja elab samas majas, pidi laps mõneks ajaks tema juurde jääma. Kiirabi oli I juba ära viinud. V. Samodinil olid käed raudus, üleni verised ja ta viidi politseiautoga minema. Politsei selgituste kohaselt oli Valeri I t pussitanud ja kannatanul pidi olema palju noahaavu. Korteris oli palju verd, seinad olid koridoris verised, lastetoas oli päevatekk üleni verine, verd oli diivani juures põrandal,verine rada läks elutuppa nagu oleks kedagi lohistatud. -Süüdistatava V. Samodini ütluste kohaselt oli ta 01.01.08.a. ära joonud mõned õlled ja 100-200 grammi viskit. Kuulis kui I hakkas ust avama, kuid uks oli lukus. Süüdistatav tegi ukse lahti ja korterisse tuli I koos tütre M ga. Süüdistatav tahtis I ga rääkida nende suhetest, kuid I palus ta rahule jätta, väitis, et on temast tüdinenud, ei armasta teda ja palus tal toast väljuda. See ärritas V. Samodinit, ta läks kööki ega saanud aru, miks ta noa kätte võttis. Ei mäletavat kuhu ja mitu korda ta I t lõi. I istus diivanil, mingil ajal oli põlvili. I ga koridoris olles nägi ta kannatanul kõhu peal kahte noahaava ja oli sellest šokis ega suutnud ise kutsuda kiirabi. Helistas ja rääkis sugulastega. Sai aru, et I l hakkas halb ja ta tõi talle vett; rahustas M t ja väitis, et ta ei taha ema tappa. Et I saaks värsket õhku, lohistas ta kannatanu teise tuppa, avas rõduukse. Kui ema tuli ukse taha, ei lasknud ta ema kohe sisse, sest oli hirm, et ema

näeb, mida ta teinud on. Mäletab ise ka momenti, et hoidis nuga I l kõri peal, kuid väitis, et kannatanut ta tappa ei tahtnud. -Ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aki nr. 27 (I kd.tl. 156 -158) kohaselt on ekspert andnud arvamuse, et ei ole V. Samodin nõrgamõistuslik, nõdrameelne ega põe vaimuhaigust. Tal esineb alkoholsõltuvus, mis avaldub tungis kasutada alkoholi. Vaatamata korduvatele raviprotseduuridele ja karskusperioodidele, on ta uuesti alustanud alkoholi travitamist. 01.01.08.a. ei esinenud V. Samodinil subjektiivsetes elamustes viiteid psühhootilistele elamustele, mis oleksid temal takistanud aru saamast süüks arvatud teo keelatusest ja oma käitumist juhtida vastavalt sellele arusaamisele. Süüksarvatud teo sooritamise ajal oli ta tavalises alkoholijoobes (võimalike lühiaegsete mälulünkadega) ja süüdivusseisundis. Tema käitumise impulsiivsus ja agressiivsus ning puudulik kriitikavõime oma teo võimalike tagajärgede suhtes on tavalisele alkoholijoobele iseloomulikud väärkohastumuslikud käitumise muutused. Oma psüühilise seisundi poolest on ta võimeline esinema kohtus ja süüdimõistva otsuse korral karistust kandma. -Sündmuskoha vaatlusprotokollis ( tl. 12 – 22) on fikseeritud verekahtlased määrdumised koridori põrandal, rohkem esines seda enne elutuppa sisenemist; verekahtlased määrdumised olid ka välisukse uksepiidal, samuti metallist noa teral ja käepidemel, veretaolise määrdumisega oli kaetud elutoa põrand. Sündmuskohalt leitud noa käepide ja kaarjas tera on näha fototabelitelt 8 ja 9 – tl. 19 p ja tl. 20, need on esitatud ka eksperdile (fototabel lk. 135) ja vaadeldud asitõendite vaatlusprotokollis ( tl. 163 – 164). Nuga oli teritatud otsaga, tera pikkus 95 mm, tera laius 18 mm murdumise kohalt käepideme juurest, keskelt 15 mm. -V.Samodini kahtlustatavana kinnipidamise protokollist ja tehnilise uuringu protokollist tulenevalt töödeldi V. Samodinil kinnipidamisel jalas olnud kingi ja teksapükse luminooliga ning avastati neil mitmes kohas verele iseloomulik reaktsioon ( tl. 23 – 24; tl. 115-118). -DNA eksperiisi aktis nr GE-0031-08/0120 on ekspert andnud arvamuse, et erinevates proovides korteri seintelt, uksepiidalt, elutoa põrandalt, noa teralt ja käepidemelt leiti kannatanu I. P DNA-d (tl. 121 - 123). -Kohtuarst-ekspert A. Adams on ekspertiisiaktis nr 14 (16.01.08.a.) andnud arvamuse, et I P l tuvastati torke-lõikehaavad pea, rindkere, kõhu, vasaku labakäe ja mõlema alajäseme piirkonnas, samuti vasaku labakäe 4.sõrme sirutaja kõõluse vigastus. Need vigastused on saadud 01.01.08.a. korduvatest löökidest terariistaga – torke-lõikevahendiga, milleks võis olla nuga. Verekaotusest tingitud vere hemoglobiini taseme olulise languse tõttu oli tegemist eluohtliku seisundiga, vajalik oli doonorvere ülekanne. Kannatanu verest etüülalkoholi ei leitud (tl.127 – 136). Isiku kohtuarstlikus täiendeksperiisi aktis nr. 2 (02.04.09.a.) märgib ekspert A. Adams täiendavalt, et kannatanu rindkere röntgenoloogilise uuringu osas konsulteeriti radioloog A. Siskoga, kuna PERH-i haigusloo andmeil jäi kahtlus vasakul rindkerepoolel paiknevast torkelõikehaavast põhjustatud õhkrinnale. Täiendava uuringu ja konsultatsiooni põhjal ekspert leidis, et tegemist oli vasakusse rinnaõõnde tungiva vigastusega, mis on samuti eluohtlik tervisekahjustus. Ekspert jäi selle juurde, et eluohtlik tervisekahjustus oli ka verekaotusest tingitud vere hemoglobiini taseme oluline langus. I. P le tekitatud kokku 12 torke-lõikehaava põhjustasid verekaotuse, mille tüsistusena arenes verekaotusejärgne kehvveresus koos hemoglobiini langusega 57 g/l-ni. Verekaotuse tagajärjel kujuneva vere hemoglobiinitaseme languse tõttu

kannatab organismi (s.h. elutähtsate organite) varustamine hapnikuga, mis halvimal juhul võib viia elundite funktsiooni lakkamise ja organismi bioloogilise surmani. Ei saa välistada, et meditsiinilise abita jäämisel oleks võinud I. P le 01.01.08.a. tekitatud tervisekahjustused lõppeda surmaga. Eluohtlik on tervisekahjustus, mis ohustab kannatanu elu tervisekahjustuse tekitamise ajal või selle järel, olenemata arstiabi osutamisest, haiguse kulust ja lõpptulemusest. I. P meditsiinilise abita jäämisel oleks kannatanud oluliselt organismi varustamine hapnikuga, mis omakorda viib teadvusehäirete ja verekaotusšokini. Kohtu arvates on ekspert ammendavalt vastanud kõigile talle täiendavalt esitatud küsimustele ning kummutanud kaitsja kahtlustused, et hemoglobiinitaseme langus võis olla tingitud kannatanu soolisest eripärast, mõnest muust haiguslikust seisundist või operatsiooni käigus toimunud verekaotusest. Kannatanu verekaotust hulgaliste noalöökide tagajärjel kinnitavad ka nii kannatanu kui tunnistajate ütlused, samuti sündmuskoha vaatlusprotokollis kirjeldatu. Ülaltoodud tõendid kogumis hinnates kohus leiab, et kannatanule I. P le 01.01.08.a. oma korteris tekitatud 12 torke-lõikehaava on talle tekitanud tema elukaaslane V. Samodin. Ei ole kahtlust, et tegemist on eluohtlike vigastustega. Suur verekaotus ja sellest tingitud hemoglobiiniutaseme langus oli ohtlik I. P elule. Oluline on küsimus, kuidas kvalifitseerida V. Samodini selline käitumine. Süüdistatava kaitsja väited, et tegemist võiks olla provotseeritud tapmise katsega, on ümber lükatud eelkõige kannatanu I. P , tunnistaja M. P , samuti süüdistatava enda ütlustega aga ka teiste kontrollitud tõenditega. Kannatanu seisukohad, et alkoholi tarbiva V. Samodiniga pole võimalik koos elada ning lahendada tuleb nende ühise korteri küsimus, ei tõusetunud esmakordselt 01.01.08.a., vaid sellest räägiti juba 26.12.07.a. ning järgnevatel päevadel. Midagi ootamatut V. Samodin kannatanult 01. jaanuaril teada ei saanud, kannatanu teda millegagi ei solvanud, talle kallale ei läinud, soovis vaid võtta endale ja lapsele vajalikud asjad, sest juba eelnevatel päevadel ei julgenud ta sinna korterisse ööbima jääda süüdistatava enda vägivaldsest käitumisest tulenevalt. V. Samodini või tema kaitsja viited sellele, et süüdistava viis endast välja ja tekitas talle mingi erilise seisundi I.P väljend, et ta meest enam ei armasta, on paljasõnalised. Kohus leiab, et V. Samodini agressiivse ja impulssiivse käitumise tekitas tema alkoholijoove ja enesekriitika puudumine ning soov kannatanule kätte maksta selle eest, et ta kooselu jätkamist pidas võimatuks. Juba kahel päeval varem (26. ja 27.12.07.a.) oli ta oma elukaaslase suhtes olnud vägivaldne ja ähvardanud teda koguni tapmisega. Lahendada tuleb küsimus, kas V. Samodini käitumine tuleb kvalifitseerida tapmise katsena KarS § 113 – § 25 lg 2 järgi või lõpuleviidud raske tervisekahjustuse tekitamisena, millega põhjustati oht elule, s.o. KarS § 118 p 1 järgi. Mõlemad süüteod on sarnased nii objektiivse külje poolest, kuna väliselt on teo toimepanija mõlemal juhul põhjustanud ohu inimese elule, kui ka subjektiivse külje poolest, kuivõrd raske tervisekahjustuse tekitamine eeldab tahtlust, mida nõuab ka süüteokatse. Nii prokurör kui kannatanu esindaja viitasid Riigikohtu lahendile 3-1-1-128-06 (16.04.07.a.), mille kohaselt on süüteokatse võimalik nii kavatsetuse, otsese tahtluse kui ka kaudse tahtlusega. Kuid kolm tahtluse liiki täidavad ka KarS §-s 118 ettetnähtud süüteo subjektiivse koosseisu.

Teo tehiolusid hinnates leidis prokurör, et tegemist on otsese tahtlusega, kannatanu esindaja leidis, et tapmiskatse pani V. Samodin toime kaudse tahtlusega. Eetoodud lahendis Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et küsimus, millise sätte järgi konkreetsel juhul süütegu kvalifitseerida, sõltub toimepanija käitumise objektiivsele (nn.väline teopilt) ja subjektiivsele (nn.sisemine teopilt) küljele antavast hinnangust kogumis. Prokurör leidis, et kui kannatanule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. V. Samodinil oli soov oma seniselt elukaaslaselt elu võtta, mitte aga niisama teda sadistlikult lõigata-torgata-piinata. Seda näitavat asjaolu, et nuga võeti temalt käest ära sõna otses mõttes viimasel hetkel. Ta oli korduvalt ähvardanud I. P t ära tappa, jaganud talle hulgaliselt noahoope ning ka korterisse sisenenud politseinikele ei loovutanud ta nuga vabatahtlikult, see tuli temalt ära võtta mitme mehe jõul. Nähes kannatanu suurt verekaotust, ei teinud V. Samodin midagi kannatanule abi osutamiseks ning ta ei soovinud lõpetada kannatanu ründamist, sest soovis tema surma. Kohus ei nõustu prokuröri ja kannatanu esindaja seisukohaga, et V. Samodini käitumine tuleb kvalifitseerida tapmiskatsena. V. Samodin on kannatanule andnud küll hulgaliselt noalööke ja põhjustanud suure verekaotuse, kuid enamus löökidest olid pindmised. Ta ähvardas küll korduvalt kannatanut ära tappa, kuid selliseid ähvardusi oli ta jaganud ka detsembris 2007.a. Ta ähvardas kannatanul kõri läbi lõigata, hoidis ka nuga kõril, kuid selles eluohtlikus piirkonnas ta kannatanule vigastusi ei tekitanud. Rääkides telefoni teel oma sugulastele kannatanu pussitamisest, sai ta aru, et nende poolt kutsutakse välja kiirabi, tema tegevusse sekkutakse ja kannatanut abistatakse. Kuigi nuga ta oma käest minema ei visanud, avas ta ise ukse ja laskis sisse oma ema, kes kahtlemata oleks takistanud tema edasist käitumist ja oli valmis kannatanule abi andma. Riigikohus oma lahendis on märkinud, et isegi siis, kui isik saab täiel määral aru oma teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et see isik oleks arvestanud võimaliku kõige raskema tagajärje saabumisega ning sellega sisimas nõustunud. Ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu. Kohtu arvates ei saa V. Samodini käitumist kvalifitseerida tapmise katsena põhjusel, et pole tuvastatud tema tapmise tahtluse voluntatiivne ehk tahteline element ning tema käitumine tuleb tapmise katselt ümber kvalifitseerida KarS § 118 p 1 järgi, s.o. tervisekahjustuse tekitamine, millega põhjustati oht kannatanu elule. Kohtuistungil loobusid kannatanu ja tema esindaja varasemast tsiviilnõudest ning hagi süüdlase vastu ei esitanud. Toimepandud tegude eest peab süüdlane ka vastutust kandma.

Karistuse mõistmisel lähtub kohus V. Samodini süüst. Oma teod – kannatanu korduva väärkohtlemise ning talle raske tervisekahjustuse tekitamise on V. Samodin toime pannud otsese tahtlusega. Ka politsei eelnev sekkumine väärkohtlemise episoodis ei pannud süüdistatavat järele mõtlema oma käitumise üle ega takistanud teda toime panemast rasket esimese astme kuritegu. I. P korduva noaga löömise ja sellega tema elu ohustamise pani V. Samodin toime kannatanu 8-aastase lapse juuresolekul, mis tekitas kahtlematult raskeid psüühilisi üleelamisi mitte ainult kannatanule vaid ka tema lähedastele. V. Samodini karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kõigis oma hädades, ka alkoholi liigtarvitamises on V. Samodin süüdistanud vaid oma elukaaslast ehk kannatanut I. P t . Kohtu arvates pole ta siiani aru saanud oma käitumise lubamatusest ega ohtlikkusest. Karistuse mõistmisel tuleb kohtul arvestada ka võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ja lähtuda tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvidest. Samuti arvestab kohus seda, et varem on V. Samodin kriminaalkorras karistamata. Kehalise väärkohtlemise eest mõistetav karistus võib kohtu arvates olla oluliselt väiksem sanktsiooni keskmisest määrast (puudusid rasked tagajärjed kannatanule) ning selle võib lugeda kaetuks raskema süüteo eest mõistetava karistusega. Raske tervisekahjustuse tekitamise eest on ette nähtud vangistus 4 – 12 aastat. Teo toimepanemise asjaolusid arvestades ei saa kohtus mõista V. Samodinile karistust sanktsiooni alammääras, küll aga peab võimalikuks mõista karistus alla sanktsiooni keskmist määra ning karistada teda 6-aastase vangistusega. Selline karistusmäär vastab nii tema süü suurusele, on vajalik tema mõjutamiseks edaspidi mitte toime p uusi kuritegusid ning vastab ka õiguskorra kaitsmise huvidele. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb eelvangistusaeg arvata karistuse kandmise aja hulka ning V. Samodinile mõistetava vangistuse alguseks tuleb lugeda tema kahtlustatavana kinnipidamise päev, s.o. 01.01.2008.a. KrMS § 175 lg 1 p 3, 4, 9; § 180 lg 1 alusel tuleb süüdimõistetult välja mõista ka menetluskulud, s.o. ekspertiisitasud 17 739 krooni, kohtueelses menetluses määratud kaitsjale makstav tasu 9 912 krooni ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis KrMS § 179 lg 1 p 1 alusel on esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2, 5 palga alammäära ehk 10 875 krooni. Asitõendina on kohtule esitatud nuga kahes osas (käepide ja tera), samuti on toimikus CDplaadid videosalvestustega ütluste olustikuga seostamistest. Asitõendid kuuluvad hävitamisele pärast kohtuotsuse jõustumist. Õigusnormid, millest kohus lähtub otsuse tegemisel, on KarS § 175, 179, 180, 306, 309 lg 3, 311 - 313.