Kohtulahend

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

XXXXXXXXXXXX 200 000 krooni, mille Rein Õue omastas J. T.le vedukit üle andmata ja saadud ettemaksu tagastamata ning sai seega varalist kasu tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, põhjustades varalise kahju J. T.le 200 000 krooni. 1.3 Selles, et ta 25.06.2003.a. varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel, lasi A. E. broneerida laevapileti hinnaga 7775.20 krooni enda nimele, mida pidi kasutama A. E.e Rootsist laevaga veoauto kohaletoomiseks, kuid jättis selle kohale toimetamata ning raha laevapileti eest ei tagastanud. 1.4 Ning selles, et R. Õue varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel 10.02.2004.a. Harjumaal sõlmis OÜ M. K. (reg nr XXXXXXXX) nimel müügilepingu B. J.ga, mille kohaselt Rein Õue kohustus müüma, tarnima ja üle andma B. J.le veduki Volvo F-H12 Globe 4x2 ehitusaasta 1997/1998. hinnaga 320 000 krooni, millise summa B. J. pidi tasuma ettemaksuna Rein Õue poolt 13.02.2004.a. näidatud pangakontole. Rein Õue lubas pärast ostuhinna tasumist ettemaksuna tarnida B. J.le lepingus näidatud veduki teades, et tegelikkuses ta ostjale seda üle ei anna ega tagasta ka tasutud ettemaksu. 13.02.2004.a. B. J., kes käitus heas usus ning kellel oli tekkinud mulje, et Rein Õue annab pärast ostuhinna tasumist veduki üle, tasus Rein Õue poolt näidatud arvelduskontole 320 000 krooni, mille Rein Õue omastas B. J.le vedukit üle andmata ja saadud ettemaksu tagastamata ning sai seega varalist kasu tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, põhjustades varalise kahju B. J.le 320 000 krooni. 1.5 Maakohus leidis, et R. Õuele esitatud süüdistuse kohaselt ei oleks ta saanud T. isiklikult materiaalset kahju tekitada, sest V. ja T. ütluste kohaselt taheti sõiduk osta firmale, aga mitte T.. Kriminaalasjas oleva arve kohaselt ongi 200 000 krooni tasutud OÜ M. rahalistest vahenditest. Seega R. Õuele esitatud süüdistuse kohaselt ei saa T. olla kannatanu ja R. Õue süüditunnistamisel oleks T. alusetult rikastunud. Peale selle asus maakohus asus seisukohale, et kohtulikul uurimisel ei ole kinnitust leidnud, nagu R. Õue oleks B. J. ja T.ga lepinguid sõlmides ja A. E. kokku leppides varjanud tahtlikult asjaolusid, mida nad ei saanud teada ning viinud nad eksitusse varalise kasu saamise eesmärgil. R. Õue käitumises ei ole tõendatud kelmuse koosseisu, mistõttu tuleb ta õigeks mõista.

APELLATSIOONIDE SISU

2.1 Kannatanu B. J. esindaja taotleb maakohtu otsuse tühistamist B. J. puudutavas episoodis ja Rein Õue süüditunnistamist KarS § 209 lg 2 p 1 järgi ning tsiviilhagi rahuldamist. Alternatiivselt esitab apellant taotluse kriminaalasja saatmiseks uueks arutamiseks esimese astme kohtule. 2.2 Kohtuotsuse põhiosast tuleneb, et kohus ei ole üldse analüüsinud asjas kogutud tõendeid. Toodud on küll tõendite loetelu, kuid puudub nende analüüs. Otsusest ei nähtu, milliseid faktilisi asjaolusid loeb kohus tuvastatuks, kuidas suhtub süüdistatava, kannatanute ja tunnistajate ütlustesse. Apellant viitab Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-63-08; 3-1-1-85-00; 3-1-1-16-04; 3-1-160-08 jt ning asub seisukohale, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. 2.3 Rein Õue teos on kuriteo koosseis. R. Õue on andnud kogu menetluse vältel vastuolulisi ütlusi ning alles kohtus esitas ta versiooni, et tema on ise kannatanu, kuivõrd hollandlasest tuttav pettis teda.

2.4 17.11.2008.a kohtuistungil R. Õue poolt antud ütlustest B. J. episoodis tuleneb, et kohe pärast B. J.lt raha saamist läks ta Saksamaale, kus andis raha J. W. kätte ning see kõik toimus 2004.a veebruaris. Need ütlused on aga vastuolus R. Õue poolt kohtule esitatud tõenditega. Nii nähtub 01.02.2007.a pretensioonist, et R. Õue on 13.07.2004.a andnud J. W.le 15 000 eurot B. J. jaoks sõiduki hankimiseks. Hollandi kohtu tagaseljaotsusest nähtub, et R. Õue olevat 13.06.2004.a. nimetatud summa J. W.le andnud. Kaitsja rõhutab veel, et tegemist on tagaseljaotsusega ning keegi ei ole leidnud J. W.t ega teda küsitlenud. 2.5 17.11.2008.a kohtuistungil antud ütlustest nähtub ka, et B. J. nõudis R. Õuelt raha tagasi juba 2004.a kevadel. Seega jääb arusaamatuks, kui isegi pidada tõeseks, et R. Õue andis hollandlasele 2004.a suvel raha, miks ta kevadel raha ei tagastanud vaid andis selle hiljem edasi. E. J. kinnitas, et telliti sõiduk Volvo ja et mitmel korra helistas ta R. Õuele auto asjus, kuid R. Õue ei vastanud. Kui ta ühel korra R. Õue kätte sai ja palus öelda, millises sadamas auto on, siis kõne katkes. Asendusauto toomisest juttu ei ole olnud. B. J. kinnitas samuti, et kui ta kevadel R. Õuega rääkis, siis viimane loobus raha tagastamast aga ei olnud juttu, et raha Hollandis juba tasutud on. Apellant on seisukohal, et R. Õue jutt raha andmisest hollandlasele, ei ole tõelevastav. 2.6 Süüdistatava poolt antud ütlused Eestist väljasõitude kohta ei vasta piirivalves fikseeritud piiri ületamise andmetele. R. Õue neid vastuolusid seletada ei osanud. R. Õue ütlused on vastuolus ka M. Õ. ütlustega. OÜ M. K. (firma milles R. ja M. Õue tegutsesid) konto väljavõttest nähtub, et pärast kannatanu poolt raha ülekandmist, oli kohe peaaegu pool sellest summast kasutatud arvete maksmiseks ning asjas ei ole tõendeid selle kohta, et need olid M. K. OÜ võlakohustused. 2.7 Apellant on seisukohal, et R. Õue teos on tuvastatud kelmuse tunnused. Väärib tähelepanu, et kriminaalasja raames on kolm kannatanut, keda R. Õue pettis seoses kokkuleppega osta välismaalt sõiduk. Teiseks peab arvestama, et B. J. poolt ülekantud raha kulutati olulises osas kohe R. Õue isiklikes huvides. Kolmandaks ei teadnud M. K.e OÜ seaduslik esindaja midagi tehingust B. J., ülekantud rahast, selle kasutamisest. Samas ei olnud nimetatud firma tegevusvaldkonnaks autode müük või nende välismaalt hankimine. 2.8 Tuvastatud asjaolud annavad aluse järelduseks, et juba kannatanuga lepingut sõlmides puudus R. Õuel tahe seda täita. Tema käitumises esinevad kelmuse nii objektiivsed kui subjektiivsed tunnused. Kui isegi jõuda järeldusele, et R. Õue teos puuduvad kelmuse tunnused, siis omastamise tunnused esinevad teos kindlasti. Raha, mille kandis talle kannatanu sõiduki ostmiseks, oli süüdistatava jaoks võõras, ta ei soetanud sõidukit, ei tagastanud ka raha, vaid pööras selle ebaseaduslikult enda kasuks. 2.9 Kohus leidis, et R. Õue käitumises ei ole kelmuse koosseis tõendatud ja ta tuleb selles süüdistuses täielikult õigeks mõista. Apellant on seisukohal, et kohus rikkus KrMS § 268 lg 8 ja 306 lg 1 p 3 sätteid kuivõrd jättis tuvastamata, kas R. Õue teod ei vasta mõnele teisele KarS-s sätestatud kuriteo koosseisule. Eeskätt tuli kontrollida KarS § 201 lg 2 p 2 sätestatud omastamist. Kaitsja viitab siinjuures Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-101-07; 3-1-1-96-06 ning refereerib, et alles pärast seda, kui kohus on leidnud, et asjas on süüdistatava süüditunnistamine muu kuriteokoosseisu järgi välistatud, tuleb kaaluda õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist KrMS § 309 lg 2 järgi.

2.10 Seega leiab apellant, et maakohtu otsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning R. Õue tuleb süüdi tunnistada vähemalt KarS § 201 lg 2 p 2 järgi ning rahuldada tsiviilhagi. Juhul, kui uue otsue tegemine ei ole võimalik, tuleb asi saata esimese astme kohtule uueks arutamiseks.

4.9 R. Õue eitas süüd ja selgitas, et A. E. ei tahtnud auto eest ettemaksu maksta. Sellist autot, millist A. E. tellis, olnuks hiljem raske maha müüa, mistõttu ta selgitanud A. E.ile, et ettemaksuta ta autot ei too. A. E. aga öelnud, et tema poolt on laevapileti eest juba tasutud. Tal polnud aga selle pileti kasutamiseks vajadust, kuivõrd tal oli juba pilet olemas. Ka selgitas R. Õue, et OÜ S. T. teine juhatuse liige R. R. siiski tasus A. E.ile laevapileti eest sularahas. 4.10 Mis puudutab R. R.u, siis tema osas on R. Õue poolt antud ütlused kummutatud. 4.11 A. E.i ütlustest nähtub, et tellis R. Õuelt veoauto, kuid ei tahtnud ettemaksu tasuda, kuna oli kuulnud probleemidest seoses R. Õuega. R. Õue lubas auto tuua, kuid nõudis temalt piletiraha tasumist, mille ta ka tasus, arvates, et see läheb hiljem auto hinnast maha. Talle autot ei toodud ja piletiraha ka ei tagastatud. Pileti ostis ta seetõttu, et R. Õue seda nõudis ja et saada autot. 4.12 Kohus põhjendas R. Õue õigeksmõistmist sellega, et A. E.ile ei saanud ta kahju tekitada, kuivõrd pileti eest tasus OÜ N.. Prokurör on seisukohal, et pole oluline, kes just varakäsutuse tegi. Tuvastatud on, et läbirääkimised auto ostmiseks käisid A. E.i ja R. Õue vahel, R. Õue oli teadlik, et pileti eest tasus A. E.. Ei ole tõenäone ega loogiline, et A. E. saanuks osta pileti nii nagu R. Õue väidab – omal algatusel. Kui A. E. poleks saavutanud R. Õuega kokkulepet, poleks ta olnud ka teadlik sellest, millal R. Õue Rootsist saabub. AS T. õiendist nähtub, et broneering oli tehtud eelnevalt teiseks kuupäevaks ja hiljem ümber muudetud, seega oli kannatanul R. Õuega tema saabumise osas läbi räägitud. Samast kirjast nähtub ka, et broneeringut ka reaalselt kasutati veoauto ületoomiseks. Selle veoauto kasutajaks ARK andmetel on OÜ M. K. – s.o sama isik, kelle nimele broneering vormistati. 4.13 B. J. suhtes toimepandud kuriteoepisoodis on kohtu argumendid õigeksmõistva otsuse tegemisel arusaamatud. 4.14 R. Õue selgitas, et B. J. tellis temalt 2004.a veebruaris veoauto ja tasus ettemaksuna 320 000 krooni. Kokkulepe oli, et ca 3 nädala jooksul toob auto. Pärast raha laekumist läks kohe Saksamaale. Auto oli Saksamaa-Hollandi piiril ja raha auto eest pidi tasuma Hollandis J. V.. Ta sai aga ise petta, kuivõrd J. W. autot üle ei andnud ja raha omastas. Selle kinnituseks esitas Hollandi kohtuotsuse, mille kohaselt on tagaseljaotsusega J. W.lt R. Õue kasuks 15 000 eurot välja mõistetud. 4.15 Seega kinnitas R. Õue, et kohe pärast raha saamist läks ta Saksamaale. Järelikult juunis 2004.a J. W.ga sõlmitud kokkulepe (puuduvad pealegi kontrollitavad andmed kokkuleppe sisu kohta), ei oma kuidagi puutumust B. J. raha ja tehinguga ning need dokumendid on esitatud kohtu eksitamiseks, kuivõrd B. J. tegi ettemaksu juba 13.02.2004.a. Nii B. J. kui tunnistaja E. J. kinnitavad, et veel märtsis käisid läbirääkimised auto toomise osas ning R. Õue andis neile erinevaid lubadusi tehingu täitmise kohta, kuid ei olnud juttu sellest, et auto eest on Hollandi müüjale juba tasutud. 4.16 Prokurör leiab, et autode müügiga seotud kelmuseepisoodide puhul R. Õue ei püüdnudki tarnida OÜ-le M. ja B. J.le sõidukeid, seda ei olnud tal kavas juba enne tehingu sõlmimist ja kannatanuid hoiti jätkuvalt eksimuses, et tehingu tingimusi täidetakse. Kõik kannatanud tegid R.

Õue tegevuse tagajärjel kuna viimane jättis neile mulje, et tehingu tingimusi täidetakse. Tegelikkuses ei teinud R. Õue mingeid samme tehingute täitmiseks. Prokurör on seisukohal, et kriminaalasjas kogutud ja kontrollitud tõenditega on Rein Õuele inkrimineeritud kuriteod tõendamist leidnud.

MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

5.1 Prokurör jäi esitatud apellatsiooni juurde, taotles maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega Rein Õue süüditunnistamist KarS § 209 lg 2 p 1 ja 2 järgi ja karistamist 3 aastase vangistusega tingimisi 3 aastase katseajaga. 5.2 Kannatanute esindajad toetasid apellatsioone ja taotlesid R. Õue süüditunnistamist. 5.2 Süüdistatav ja tema kaitsja leidsid, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

M. ainuosanik ja juhatuse liige. Tegelikult nähtub ka süüdistuse tekstist, et eksitusse viidi J. T., kes esindas OÜ-d M.. 6.3 Oluline on siinjuures veel see, et süüdistuses märgitu J. T.le varalise kahju tekitamise kohta ei ole sisuliselt seotud R. Õue käitumisele õigusliku hinnangu andmisega, see asjaolu ei mõjusta ega too endaga kaasa kuriteo sündmuse või kuriteo selgitamise võimatust, sellega ei saa kaasneda tõendamiseseme asjaolude tuvastamatust. Muuhulgas märgib kohtukolleegium ka seda, et varaline kahju kannatanul ei ole KarS §-s 209 ette nähtud. 6.4 Mis puudutab kohtuotsuses väljendatud seisukohta, mille kohaselt ei ole leidnud tõendamist R. Õue poolt asjaolude tahtlikku varjamist, mida kannatanud ei saanud teada ning viinud nad eksitusse varalise kasu saamise eesmärgil, siis silmas pidades KarS §-s 209 lg 2 sätestatud süüteokoosseisu, jääb kohtu seisukoht arusaamatuks. 6.5 Kohtukolleegium märgib esmalt, et kelmuse objektiivne koosseis moodustub: 1) pettuslikust teost ( väärkujutluse loomine objektiivselt esinevatest asjaoludest, mille tõttu kannatanul tekib eksimus - väärarusaam faktilistest asjaoludest); 2) eksimuse mõjul teostatud varakäsutusest kannatanu poolt, mis reeglina seisneb vara üleminekus kannatanult süüdlasele; 3) varalise kahju tekkimisest kannatanul ning 4) sellele vastava varalise kasu tekkimisest süüdlasel. Kohtuistungil uuritud tõendeid on järgmised. 6.6 Rein Õue on kinnitanud kokkulepet J. T.ga, mille kohaselt kohustus ta viimasele Saksamaalt veduki Scania tooma, et tema poolt nõutud ettemaksu 200 000 krooni J. T. tasus OÜ S. T. arvele ning et kokkuleppe kohaselt tarnib ta auto 2-3 nädala jooksul pärast ettemaksu tasumist. Raha kandis ta OÜ S. T. arvelt OÜ-le M. S., kus tegeldi autode ostu-müügiga. Ta helistas Saksamaale ja sealt öeldi, et auto on kail juba olemas. Millegipärast hakkas J. T. auto olemasolus kahtlema, keegi naine ähvardas teda telefonitsi, ta sõitis ca kuu pärast uuesti Saksamaale, kus koos ühe sakslasega auto maha müüs, kuivõrd tal polnud enam tahtmist sellega tegelda. Raha kandis tagasi S.le M., sealt aga edasi OÜ-le S. T.. Nimetatud firma teine juhatuse liige R. R. võttis raha sularahana välja ja andis J. T. /III kd tl 146/. 6.7 J. T. väitel pöördus ta auto ostu sooviga R. Õue poole, kes kinnitas, et Saksamaal on üks selline auto olemas, maksab 250 tuhat krooni, millest 200 000 krooni tuleb kiiresti ette maksta ning et R. Õue väitel pidi auto nädala lõpuks Eestis olema. Kuivõrd ta esindas OÜ-d M., siis nõutud ettemaks tehtigi OÜ M. arvelt R. Õue poolt näidatud arvele OÜ-s S. T.. Nädala pärast ütles R. Õue talle, et sadamates on suured järjekorrad, auto toomine viibib. Sama juttu korda R. Õue mitmel korral. Ka ei võtnud R. Õue tihti telefoni. Temas tekkisid kahtlused ning ta pöördus ühe M. S. töötava tuttava poole, kes uuriks, kas veoauto on Eesti poole teel. Tuttava sõnul polevat aga Saksamaal kail mingit autot. Seepeale helistas ta R. Õuele ja heitis valetamist ette. R. Õue vaidles vastu. Ta ootas veel kaks kuud seda autot ja läks siis politseisse avaldust esitama. Uurija helistas tema juuresolekul R. Õuele, kes vastas, et sõitis Saksamaale auto järele. Tema võttis avalduse tagasi, kuid kui ta politseist ära oli tulnud, helistas R. Õue, sõimas teda ning ütles, et mingit raha enam ei saa, mispeale ta poltseisse tagasi läks. Uurimise käigus vastastamisel väitnud R. Õue, et pole probleemi, maksab raha tagasi ning kirjutas aadressi, kuhu saata krediitarve, arve saadeti, kuid kahe kuu pärast öelnud R. Õue, et arve on valesti koostatud ning raha ei ole tänaseni. J. T. on veel selgitanud, et oli lihtsalt OÜ M. esindajaks, mingit isiklikku nõuet tal R.

Õue vastu ei ole, kokkulepe sõlmiti kahe firma – OÜ M. tema isikus ja OÜ S. T. R. Õue isikus vahel /III kd tl 83-86/. 6.8 J. T. ütlusi kinnitavad ka kohtuistungil üle kuulatud tunnistajad O. V. ja O. M.. Viimatinimetatud tunnistaja sõnul tunneb ta nii J. T.t kui R. Õuet ning et kuna töötab M. terminalis, pöördus J. T. palvega tema poole kontrollida, kas sinist värvi Scania seisab Saksamaal Kielis kai ääres ja kas järjekordade tõttu on probleeme auto toimetamisega Eestisse. Saksamaa agent kontrollis asjaolusid ja kinnitas, et mingit autot kail ei ole ning et kui olekski, siis poleks selle praamile mahutamisega mingeid probleeme /III kd tl 135/. O. V. kinnitusel esindas J. T. OÜ M. huve, kelle juhatuse liikmeks oli tema, ettemaks 200 000 krooni kanti OÜ M. arvelt üle 06.02.2003.a. Kuivõrd pole ei raha ega autot, siis on OÜ M. nõue R. Õue vastu 200 000 krooni /III kd tl 116-118/. 6.9 R. Õue väite, nagu oleks R. R. makstud summa J. T.le tagastanud, on R. R. kohtuistungil veenvalt kummutanud, kinnitades, et viibis 2001 – 2007.a USA-s ega omanud sel perioodil OÜga S. T. mingit puutumust /III tl 160-161/. 6.10 OÜ S. T. arvelduskonto väljavõttest nähtub, et 06.02.2003.a on laekunud OÜ-lt M. 200 000 krooni, samal päeval on R. Õue osade kaupa pangast kaardiga välja võtnud 50 000 krooni, 125 000 krooni on kantud S. M. arvele ning 24 000 krooni R. Õue arvele /II kd tl 134-135, III kd tl 165/. Siinjuures tuleb tähele panna, et S. M. juhatuse liikmeteks olid Rein Õue, M. Õ. ja R. Õ. /I kd tl 31/. 6.11 Oluline on asja tehiolude juures veel see, et ettemaks tasuti OÜ M. poolt 06.02.2003.a, R. Õue passi koopiast nähtub, et ta sõitis Eestist välja alles 12.03.2003.a ja seda Ikla piiripunkti kaudu, kuigi müüdav auto pidi olema Põhja-Saksamaa sadamalinnas Kielis. R. Õue sõitis aga Poola, Austria, Ungari, Tšehhi ja Slovakkia riigipiire ületades, kuid Saksamaa piiri ei ületanud. Esimest korda sõitis R. Õue pärast OÜ-st M. raha laekumist Saksamaale alles 17.02.2004.a, s.o aasta hiljem /I kd tl 86, II tl 20-21, 92-107/.

6.12 Kohtukolleegiumi hinnangul annavad eelpool osundatud tõendid tunnistust sellest, et R. Õue käitumises kelmuse objektiivne koosseis esineb. Väites OÜ-t M. esindavale J. T.le, et just tema poolt soovitud auto on Saksamaal olemas ning et 200 000 kroonise ettemaksu tasumisel tarnib ta selle paari nädala jooksul Eestisse, lõi ta J. T.le tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse soovitud auto olemasolust ning olles eksimuses, tegi OÜ M. varakäsutuse – kandis 200 000 krooni OÜ S. T. arvelduskontole, mille käsutusõigus oli R. Õuel. Kontrollitud tõendid kinnitavad, et Kieli sadama kail R. Õue poolt lubatud sinist Scaniat ei olnud, ta ise Saksamaale ei sõitnud ning ettemaksuna laekunud raha sihtotstarbeliselt ei kasutanud. Varakäsutus seisnes 200 000 krooni üleminekus kannatanu firmast süüdlase käsutusse, mis muutis R. Õue varalise olukorra soodsamaks ja andis talle varalise väärtusega võimalusi. Kuigi varalist kahju KarS § 209 otsesõnu ette ei näe, on see samas paratamatult olemas, sest R. Õue on saanud varalist kasu kannatanule kahju tekitamisega. Nii kahju kui kasu on käesoleval juhul lähtunud varakäsutusest, R. Õue varaline kasu tuli kannatanu arvelt.

6.13 Kuivõrd KarS §-s 209 sätestatud süüteokoosseis on sageli maskeeritud tsiviilõigusliku lepinguga, nagu ka käesoleval juhul, on oluline tuvastada, millal süüdlasel tekkis tahtlus lepingu tingimusi rikkuda. Kui on tuvastatud, et süüdlasel ei olnud juba enne lepingu sõlmimist eesmärgiks selle tingimusi täita ning varakäsutuse teostamiseks viidi kannatanu pettuse abil eksitusse, on teiste kuriteo koosseisu elementide olemasolul tegemist kelmusega (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-124-00). Kohtukolleegiumi hinnangul näitavad tuvastatud faktilised asjaolud, et R. Õuel puudus juba J. T. kokkulepet sõlmides tahe selle täitmiseks. Sellele viitab asjaolu, et kohe pärast ettemaksu laekumist kandis R. Õue sellest üle poole oma osalusega S. M. kontole, sularahas võttis välja 50 000 krooni ning enda arvele kandis 24 000 krooni, vastupidiselt väidetule Saksamaale ei sõitnud, kuid samal ajal hoidis kannatanut eksimuses, et auto ootab kail praamilepanekut. 6.14 R. Õue poolt toimepandud teo subjektiivsesse külge puutuvalt on kohtukolleegium seisukohal, et tuvastatud tehiolud kinnitavad, et R. Õue teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ning soovis seda, järelikult pani kuriteo toime otsese tahtlusega. 6.15 Seega on R. Õue OÜ M. suhtes toime pannud KarS § 209 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo (KarS § 209 lg 2 p-s 2 sätestatud koosseisulist raskendavat asjaolu – suurt ulatust (alates 100kordsest palga alammäärast) ei esine, kuivõrd 2003.a oli palga alammääraks 2160 krooni. Prokuröri apellatsioon OÜ-t M. puudutava episoodi kohta ja kannatanu O. V. apellatsioon on valdavas osas põhjendatud.

kinnitanud ning et kokkulepitu mitte täitmise korral tuleb raha 13.08.2004.a tagastada. Millistel asjaoludel võlgnevus tekkinud on, seda otsus ei kajasta. 7.4 B. J. sõnul pöördus ta ise 05.02.2004.a R. Õue poole, et viimane talle vedukauto tooks. R. Õue helistas talle tagasi juba 06.02.2004.a ja teatas, et Saksamaalt on võimalik saada kaks autot Volvo võimsusega 240 hobujõudu. Tema oli pakkumisega nõus ning pärast laenu saamist Krediidipangast kandis ta 320 000 krooni R. Õue poolt näidatud arveldusarvele. R. Õue kinnitanud, et sõidab 15. veebruaril Saksamaale. Kokkulepe oli, et auto tuuakse 01. märtsiks 2004.a. Ta oli R. Õuega pidevalt telefoniühenduses ning 18. kuupäeval teatas R. Õue, et need on halvad autod, et oodaku veel. 25. veebruaril teatas R. Õue, et ostis punast värvi auto, mis seisab Lübecki sadamas. Pärast 1. märtsi helistas R. Õuele kümneid kordi, kuid viimane ei võtnud enam telefoni. Kui ta helistas võõralt numbrilt, siis R. Õue vastas. Ta nõudis raha tagasi, kuid R. Õue teatas, et mingit raha ei saa /III kd tl 86-87/. B. J. poolt öeldut kinnitavad ka E. J.i ütlused. 7.5 Mis puutub R. Õue väitesse, et ta on ise petta saanud, mida kinnitab Almelo kohtu otsus, siis kohtukolleegium leiab, et nii prokurör kui kannatanu esindaja märgivad oma apellatsioonides põhjendatult, et esitatud kohtuotsus ei ole seotud kelmusega B. J. suhtes ega haaku ka R. Õue enda ütlustega. R. Õue väitel lahkus ta päev pärast raha laekumist (seega 14.02.2004) Saksamaale ja andis mõne päeva pärast raha J. V. üle. Kohtuotsuse kohaselt on aga raha üleandmine J. V. toimunud alles juunis 2004.a. B. J. kinnitusel käisid tal veel märtsis R. Õuega läbirääkimised auto toomise üle, R. Õue andis erinevaid lubadusi, kuid mingit juttu auto ostmisest Hollandi müüja kaudu, kellele on ka raha antud, ei olnud. Ka nähtub B. J. ütlustest, et nõudis juba kevadel R. Õuelt raha tagasi, kuivõrd leping pole täidetud. Seega ei ole tõsiseltvõetav, et R. Õue mitu kuud pärast seda J. V. just B. J. poolt soovitud auto ostuks raha üle andis. Nagu märgitud, puudub R. Õue poolt esitatud kohtuotsuses asjaolude täpsem kirjeldus, tegemist on tagaseljaotsusega. 7.6 OÜ M. K. arvelduskonto väljavõttest nähtub, et 13.02.2004.a on 320 000 krooni laekunud B. J.lt ning samal päeval on sellest 249 390 krooni eurodes välja võetud /I kd tl 82/. 7.7 Käesoleva kuriteoepisoodi faktilisi asjaolusid silmas pidades leiab kohtukolleegium, et tõendite kogum ei anna alust järelduseks, mille kohaselt juba B. J. lepingut sõlmides ei olnud R. Õuel eesmärki lepingu tingimusi täita. Laekunud ettemaksust on enamus pangaarvelt eurodes välja võetud ning R. Õue passi koopia annab tunnistust sellest, et R. Õue 2004.a veebruaris Saksamaa piiri ületas. Millal täpselt R. Õuel lepingust taganemise tahtlus tekkis, pole kontrollitud tõendite pinnalt tuvastatav ning ka prokurör ei esita oma apellatsioonis sellekohaseid argumente. 7.8 Samas nõustub kohtukolleegium kannatanu esindaja apellatsioonis väljendatud seisukohaga, mille kohaselt maakohus, leides, et R. Õue käitumises ei ole kelmuse koosseis tuvastatud, oleks pidanud KrMS §-s 306 lg 1 p 3 sätestatust lähtudes analüüsima, kas R. Õue teod ei vasta mõnele teisele Karistusseadustikus ettenähtud kuriteo koosseisule. Apellant viitab õigustatult Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-101-07, milles Riigikohtu kriminaalkolleegium on osundanud, et KrMS § 268 lg 8 ja § 306 lg 1 p 3 annavad kohtule pädevuse kohtuotsuse tegemisel teatud ulatuses algsest süüdistusest kõrvale kalduda ja anda süüdistatava käitumisele uus, prokuratuuri esitatud süüdistusest erinev õiguslik hinnang. Eelöeldu tähendab, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi

inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist, vaid kohus peab nõupidamistoas omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava käitumine ei vasta mõne muu sellise kuriteokoosseisu tunnustele, mis ei ole süüdistusaktis märgitud kuriteost oluliselt erinev ega raskenda süüdistatava olukorda. Lisaks peab kohus kirjeldatud olukorras omal algatusel kontrollima sedagi, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo või sellest oluliselt mitteerineva ja mitteraskema kuriteo katsena. Kui kohus leiab, et süüdistatava käitumine ei ole küll kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud karistusseadustiku sätete järgi, kuid vastab karistusseadustiku sellistele sätetele, mis ei ole süüdistusaktis märgitust oluliselt erinev ega raskem, tuleb süüdistatav süüdi tunnistada eelpool kirjeldatud uue kvalifikatsiooni järgi. Alles pärast seda, kui kohus on leidnud, et asjas on süüdistatava süüditunnistamine muu kuriteokoosseisu järgi välistatud, tuleb kaaluda õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist KrMS § 309 lg 2 järgi. Seejuures tuleb võrreldes süüdistusaktis märgituga oluliselt erinevaks lugeda süüdistust, mis eeldab uute faktiliste asjaolude tuvastamist ja tugineb väidetele, mis ei olnud eelneva kohtuliku arutamise esemeks ning mille kohta ei ole süüdistatav seetõttu saanud enda seisukohti esitada ega seeläbi kaitseõigust realiseerida. 7.9 Kohtukolleegium märgib, et maakohus ei ole eelpool esitatud põhimõtteid järginud. Käesoleva süüdistusasja puhul oleks R. Õue õigeksmõistmise eelselt tulnud kontrollida, kas tema tegu ei ole kvalifitseeritav KarS § 201 järgi. Siinjuures tuleb märkida, et R. Õue käitumine nii OÜ M. kui B. J. suhtes oligi kohtueelsel uurimisel hinnatud omastamisena ning ta oli kohtu alla antud neis episoodides KarS § 201 lg 2 p 1 ja 2 järgi. Uus süüdistus esitati R. Õuele prokuröri poolt alles kohtuliku menetluse käigus 24.03.2009.a kohtuistungil. 7.10 Omastamise objektiivne koosseis on valduses oleva või usaldatud võõra vallasasja või vara ebaseaduslik pööramine enda või kolmanda isiku kasuks. 7.11 Vaidlust ei ole selles, et B. J. poolt R. Õue pädevusse antud 320 000 krooni oli R. Õuele usaldatud, kuid temale võõras vara (pangakontol olev raha on vaadeldav võõra vara, mitte aga asjana vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-52-05; 3-1-83-07). 7.12 Kohtukolleegium möönab, et R. Õuele süüdistuses etteheidetav tegu sai alguse tsiviilõiguslikust suhtest, kuid peab vajalikuks märkida, et omastamise puhul ei ole oluline, kas vallasasja või vara valdus on seaduslik või ebaseaduslik. Enamasti tekibki valdus isikutevahelistest tsiviilõiguslikest tehingutest. Seda enam, et näiteks valduse süüteoga saavutamise puhul ei ole tegemist enam omastamisega, kuivõrd KarS § 201 ettenähtud süüteokoosseisu kaitseala ei hõlma teistele varavastastele süütegudele järgnevaid omastamismanifestatsioone. 7.13 Asja või vara enda kasuks pööramise korral ei ole vaja tõendada omastaja varalist kasu ega kannatanu varalist kahju. Piisab, kui süüdlane peab vara endale ehk muudab selle endale kuuluvaks ja jätab omaniku talle kuuluvast varast kestvalt ilma. Et enda kasuks pööramise üheks komponendiks on asjast kestev ilmajätmine, siis tuleb alati silmas pidada, et ilmajätmist ei saa käsitleda ründena omandiõiguse vastu. Tegemist on hoopis ründega omandiõigusest tulenevate tegelike võimaluste vastu, mis omanikul on. Silmas ei peeta mitte omandiõiguse äravõtmist, vaid ära võetakse võimalused, mis omanikule õiguse järgi kuuluvad ning samamoodi ei saa süüdlane asjale omandiõigust, vaid ta võtab endale tegelikud võimalused, mis õiguse järgi peaksid olema

omanikul. Käesoleval juhul on R. Õue kannatanult võtnud võimaluse käsutada 320 000 krooni, pöörates selle valdavas osas enda kasuks (R. Õue kinnitas, et sai OÜ M. K. arvelt 249 390 krooni eurodes), ülejäänu on aga kulutatud kolmanda isiku huvides – OÜ M. K. jooksvateks kuludeks, kusjuures keskuse ainsaks juhatuse liikmeks oli R. Õue abikaasa M. Õ. /I kd tl 29, 82-83/. Tuleb veel märkida, et B. J. sõnul teatas R. Õue talle 2004.a kevadel, et mingit raha ta tagasi ei saa. Kohtukolleegiumil puudub alus neis ütlustes kahelda. Seega on R. Õue B. J. oma rahast kestvalt ilma jätnud. 7.14 Subjektiivsest küljest eeldab omastamine tahtlust koosseisu asjaolude suhtes. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Objektiivsed faktilised asjaolud annavad tunnistust sellest, et R. Õue tegutses vähemalt kaudse tahtlusega, ta pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönis seda. 7.15 Kohtukolleegium on seisukohal, et R. Õue pani toime KarS § 201 lg 2 p 2 ettenähtud kuriteo, s.o omastamise suures ulatuses (2004.a oli suure ulatuse alammääraks 248 000 krooni). Leides, et R. Õue tegevus on karistatav mitte süüdistuses märgitud KarS § 209 lg 2 p 1, 2 järgi vaid KarS § 201 lg 2 p 2 järgi, on kohtukolleegium lähtunud samadest faktilistest asjaoludest, ei ole süüdistust oluliselt muutnud ega süüdistatava olukorda raskendanud. 8.1 Kannatanu A. E. puudutavas kuriteoepisoodis on maakohus leidnud, et A. E.it ei saa kannatanuna aktsepteerida, kuivõrd varakäsutuse on teinud OÜ N., mille juhataja on A. E.. 8.2 R. Õue on väitnud, et A. E. ei tahtnud soovitud veoki eest ettemaksu tasuda, tema aga selgitas, et ettemaksuta ta sellist autot ei too. A. E. öelnud talle, et laevapileti eest on juba tasutud. Tal polnud aga selle pileti kasutamiseks vajadust, kuivõrd pilet oli juba olemas. Samas kinnitas R. Õue, et hiljem siiski OÜ S. T. teine juhatuse liige R. R. tasus A. E.ile laevapileti eest sularahas /III kd tl 147/. 8.3 A. E. ütlustest nähtub, et tellis R. Õuelt veoauto, kuid, kuna oli kuulnud, et R. Õuel on rahadega probleeme, ei tahtnud ta ettemaksu maksta. R. Õue lubas auto tuua, kuid nõudis, et ta tasuks vähemalt piletiraha, et kõik raha on läinud auto ostuks. Pileti ostis ta üksnes seetõttu, et R. Õue seda nõudis ning et ta soovis osta R. Õue poolt toodavat autot. R. Õue talle aga autot ei toonud ega tagastanud ka piletiraha /III kd tl 88-89/. 8.4 R. Õue ütlused selle kohta, nagu oleks R. R. A. E.ile laevapileti eest makstud summa tagastanud, on kummutatud kohtuistungil üle kuulatud R. R. ütlustega, milledest nähtub, et 2001 – 2007.a ei viibinud ta Eestis ega ole olnud puutumuses süüdistuses kirjeldatud sündmustega. 8.5 Nii nagu teisteski episoodides, on R. Õue ütlused ka siin teiste, usaldusväärsete tõenditega kummutatud, mistõttu kohtukolleegiumil ei ole alust neist süüküsimuse otsustamisel lähtuda. Pealegi ei ole loogiline ega tõenäone, et A. E. ostnuks laevapileti omal algatusel, sellise ostu aluseks saab siiski olla üksnes vastastikune kokkulepe. Asjaolus, et auto A. E.ile toomata jäi, pole aga kahtlust. 8.6 AS-i T. õiendist nähtub, et broneering oli tehtud 28. juuniks Stockholm – Tallinn reisile, kuid

veoauto kasutajaks OÜ M. K. /II kd tl 156/. A. E.i poolt esitatud pileti ostukviitungil on muuhulgas märgitud samuti M. K. /II kd tl 12/, seega pidi teave selle firma kohta tulema R. Õuelt. 8.7 Tuvastatud tehiolud annavad aluse järelduseks, et juba laevapileti ostuks A. E.ile ettepanekut tehes teadis R. Õue, et ta vedukit A. E.ile ei too ning kannatanu edasiseks eksitamiseks muutis piletibroneeringu kuupäeva. Seega tegi A. E. OÜ N. kaudu eksimuse mõjul varakäsutuse, mille realiseeris oma kasuks R. Õue. 8.8 Kohtukolleegium on seisukohal, et R. Õue pani toime korduva kelmuse, s.o KrK § 209 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Seega tuleb R. Õue süüdi tunnistada KarS § 209 lg 2 p 1 ja 201 lg 2 p 2 järgi.

Malle Preimer

Meelika Aava

Julia Katškovskaja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.