Kohtulahend

SÜÜDISTUS:

N.T’ule esitati KarS § 114 p. 4 järgi süüdistus selles, et ta isikuna, keda on 09.10.2000 karistatud Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 100 järgi, ajavahemikul 31.03.2007 kuni 04.04.2007 aadressil Tallinn, Xxxxx x korteris xxx tappis Õ. B., peale mida tükeldas Õ. B. surnukeha, eraldades surnukehalt alajäsemed ning viis need Tallinnas A Le Coq staadioni lähedale tühermaale kahe raudtee vahelisele alale, kus need avastati 10.04.2007. Õ. B. surnukeha ülaosa keeras põrandal olnud vaiba sisse ning vedas XXXXX X maja juures asuvasse prügikonteinerisse. KarS § 120 järgi esitati N.T-le süüdistus sellest, et ta 2006 aasta augustikuus aastal pärast seda, kui elukaaslane L. K. oli seoses N.T ebakaines olekus käitumisega eelmisel õhtul kutsunud politsei, ähvardas telefoni teel elukaaslast L. K.’e tapmisega, millise ähvarduse täideviimist oli kannatanul alust karta. Samuti tema, viibides 08.11.2006 Harjumaal XXXXX vallas XXXXXXX külas XXXX XXX X-X, ähvardas elukaaslast L. K.’e haamriga, vehkides sellega kannatanu suunas. Seejärel võttis N.T hoiuruumist 5 liitrise kanistri bensiiniga, keeras korgi pealt, süütas teises käes oleva tulemasina ning valas osa bensiini põrandale. Selline N.T käitumine andis kannatanule alust karta viimasele kuuluva vara hävitamise ähvarduse täideviimist. Samuti tema, viibides 21.11.2006 Harjumaal XXXXX vallas XXXXXXX külas XXXX XXX X-X, ähvardas elukaaslast L. K.’e, võttes vöö vahelt välja relvataolise eseme, misjärel vinnastas selle ja suunas kannatanu poole. Kannatanu põgeneda üritades ja appi karjumise peale sulges N.T käega kannatanu suu ja ähvardas kannatanut tapmisega, selline N.T käitumine andis kannatanule aluse karta ähvarduse täideviimist.

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

Maakohus tunnistas N.T ’u süüdi KarS § 114 p 4 järgi ja karistas 13 aastase vangistusega, KarS § 120 järgi ja karistas 1 aastase vangistusega, KarS § 64 lg 1 alusel mõistis liitkaristuseks 13 aastat vangistust. KarS 65 lg 2 alusel mõistis liitkaristuseks 15 aastat vangistust Karistuse kandmise alguseks luges 16 aprill 2007.

APELLATSIOONID:

Kaitsja apellatsioonis taotletakse kohtuotsuse tühistamist mõistetud karistuse ja tsiviilhagi summas 20100.- krooni väljamõistmise osas. Uue otsusega mõista N.T-le kergem karistus ja J. B. tsiviilhagi jätta rahuldamata.

Vaatamata otsuses äratoodud karistust kergendavatele asjaoludele on mõistetud süüdlasele liiga karm karistus, mis pole proportsionaalne kergendavate asjaoludega. N.T süüd tõendab vaid tema enda ütlused, selle aga jättis kohus arvestamata nagu ka asjaolu, et süüdistatav ise püüdis korduvalt uurimisorganitele teatada kuriteost. Ta läks ise politseisse ja teatas tapmisest. Seega alustati menetlust vaid süüdlase enda sihipärase käitumise tagajärjel. Kõik need asjaolud annavad aluse karistust kergendada. Kohus on jätnud tsiviilhagi väljamõistmise põhjendamata. Seos kannatanu mittetöötamise ja toimepandu vahel on jäänud välja uurimata. Haigusleht oli tal kuni 24 maini 2007. Süüdistatava apellatsioonis märgitakse et kohus pole arvestanud kõikide kergendavate asjaoludega. 13 aastane vangistus on ebaõiglane ja põhjendamatult range. KarS § 120 järgi mõistetud karistust ei vaidlusta. KarS § 64 lg 1 ja 65 lg 2 kohaldamist ei vaidlusta. Kannatanute J. B. ja A. B. esindaja apellatsioonis taotletakse otsuse tühistamist mittevaralistes nõuetes esitatud tsiviilhagide läbi vaatamata jätmise osas ning uue otsusega taotletakse ka nende rahuldamist. Apellant märgib, et kohus saab tsiviilhagid jätta läbi vaatamata vaid seaduses sätestatud juhtudel. Selliseid aluseid käesolevas asjas ei esinenud. Kannatanud on oma taotlusi põhjendanud. On viibinud ravil, mis on tõendatud meditsiiniliste dokumentidega. J. B., kes oli ka varem ebastabiilne isiksus. Ema surma järgselt viibis töövõimetuslehel ja korduvalt psühhiaatriahaiglas. Ravi jätkub ka käesoleval ajal ja ta on jäänud töötuks. Ka A. B. on ema surma järgselt vajanud arstiabi ja on viibinud ambulatoorsel ravil. Ravi kestab. Arvestada tuleb millises olukorras oli surnukeha.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

Apellant – süüdistatav toetas enda ja ka kaitsja poolt esitatud apellatsiooni. Apellant- kaitsja teotas nii enda kui süüdistatava poolt esitatud apellatsiooni. Taotles leebema karistuse mõistmist, varalise nõude rahuldamata jätmist. Mittevaralise kahju läbivaatamata jätmise osas palus jätta otsus muutmata. Apellant - kannatanute esindaja toetas esitatud apellatsiooni, kuid leidis, et kui ringkonnakohtul pole võimalik mittevaralisi nõudeid rahuldada tuleb selles osas saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks. Prokuröri arvamuse kohaselt on maakohtu poolt süüdlasele mõistetud karistus seaduslik ja põhjendatud. Palus süüdistatava ja kaitsja taotlused mõistetud karistuse muutmise osas jätta rahuldamata. Tsiviilhagide osas palus saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED:

Maakohus on süüdlast karistanud 13 aastase vangistusega. Karistuse mõistmisel on kohus arvestanud kõikide apellatsioonis esitatud asjaoludega ja need on otsuses karistuse mõistmise põhistustes ka ära toodud ning neid kõiki arvestades ongi kohus tulnud järeldusele, et süüdlast tuleb karistada sanktsiooni keskmisest määrast lühema tähtajalise vangistusega. Apellatsioonis esitatud ja maakohtu poolt juba arvestatud asjaolude enamaks või teistkordseks arvestamiseks seaduslikud alused puuduvad. Karistuse mõistmisel süü suuruse arvestamisel ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, et N.T, pärast Õ. B. tapmist tükeldas surnukeha. Peitis kehaosad erinevatesse paikadesse. Samuti tuleb arvestada süüdlase isiku osas faktiga, et ta on varem tapmise toimepanemise eest karistatud 6 aastase vangistusega. Olles vabaduses vaid paar aastat, paneb N.T toime uue inimese eluvastase ründe, mille tagajärjeks on inimese surm. Kohtukolleegium leiab, et esimese astme kohtu poolt N.T-le mõistetud karistus vastab kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Tema suhtes ei ole kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust, seega pole maakohtu poolt mõistetud 13 aastase vangistuse muutmiseks seaduslikke aluseid. KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel on kohus kohaldanud kergema karistuse kaetuks raskemaga lugemise põhimõtet ehk süüdlasele leebeimat liitkaristuse mõistmise viisi ning kuna kuriteod olid toime pandud katseajal, oli kohus kohustatud kohaldama KarS § 65 lg 2 sätteid ning liitma eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse. Seega on mõistetud 15 aastane liitkaristus samuti kooskõlas seadusega ning selles osas kohtuotsus muutmisele ei kuulu.

aluseks oleva asjaolu põhjuslikku seost. Sisuliselt kriminaalmenetlusõiguse seisukohalt on maakohtu poolt tsiviilhagi rahuldamine jäänud maakohtu poolt piisava motiveeringuta, kuid kuna tsiviilhagi otsustuse tegemisel tuleb lähtuda tsiviilkohtumenetluses sätestatust, millele on viidanud ka Riigikohus eelpool äratoodud lahendis, on ringkonnakohtul võimalik antud juhul lisada õiguslikke ja faktilisi põhjendusi. VÕS §127 lg 1 kehtestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 kehtestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos VÕS § 129 lg 1 kehtestab, et isiku surma põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb hüvitada surma põhjustamisest tekkinud kulud, eelkõige mõistlikud matusekulud, samuti surma põhjustanud tervisekahjustuse või kehavigastuse mõistlikud ravikulud ning kahjustatud isiku vahepealsest töövõimetusest tekkinud kahju. Riigikohtu tsiviilkolleegium on otsustes nr 3-2-1-53-06, 3-2-1-45-08 märkinud, et VÕS § 127 lg 4 mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel kasutama nn conditio sine qua non - testi, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse isiku väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks siiski saabunud. Põhjuslik seos ei pea VÕS § 127 lg 4 järgi olema alati vahetu, st tekkinud kahju ei pea igal juhul olema kohustuse rikkumise vahetu tagajärg. Põhjuslik seos on olemas juhul, kui ilma isikule etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud. Kannatanu J. B. on kohtulikul uurimisel kinnitanud oma kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, et ema kadumine mõjus tema niigi nõrgale psüühikale sedavõrd, et ta oli sunnitud pöörduma arsti poole ning ka viibima haiguslehel. Pärast haiguslehe lõpetamist 24.05.2007 oli ta sunnitud töölt lahkuma kuna ema surma järgselt viibis tugevas depressioonis ega olnud võimeline tööd tegema. Saamata jäänud töötasu soovib 3 kuu eest. Vastavalt Wismari Haigla AS õiendile / I kd. t.lk. 141-142, II kd. t.lk. 144-145/on J. B. tervis järsult halvenenud pärast ema kadumist. Viibis psühhiaatriaosakonnas 4 korda alates 02.04.2007 seoses depressiooni ja suitsidaalkäitumisega. Arst-psühhiaater on 12.09.2007 aasta õiendis märkinud, et käesoleva ajani on ta väga labiilse psüühikaga. Püsib depressioon, mis ei võimalda J. B.l senini tööle rakenduda. Seega on J. B. ütlused sellest, et ema surm ja tema surnukeha ositi leidmine mõjus talle niivõrd tervist kahjustavalt, et ta ei olnud võimeline alates 25.05.2007 tööd tegema. Tuvastatav on ka kolme kuuline töövõimetuse periood kuna arsti poolt oli 12.09. 2007 kinnitatud tema töövõimetust. Kuni 2007 maini saadud töötasu suuruse kohta on kohtule esitatud tõend/ II kd. t.lk. 158/ ning selle alusel on maakohus tuvastanud tema keskmise töötasu summas 6700.00 krooni, mida apellatsioonis pole vaidlustatud. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul on tõendatud, et N.T on süüdi J. B. ema surmas. On tõendatud J. B.l tekkinud ja süvenenud tervisekahjustus põhjusel, et tema ema tapeti ning on tuvastatud, et J. B. ei olnud ema surmast tekkinud tervisekahjustuse tõttu võimeline töötama ja ta oli sunnitud töölt lahkuma. Tal jäi saamata töötasust saadav tulu. Seega on tuvastatav, et kui N.T ei oleks J. B. ema tapnud oleks J. B. edasi töötanud ning saanud töötasu.

Kohtukolleegium leiab, et saamata jäänud tulu kuulub N.T poolt hüvitamisele ja maakohus on seaduslikult temalt 20 100 krooni välja mõistnud.

IVI KESKÜLA

MEELIKA AAVA

PAAVO RANDMA

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.