Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit Pikamäe
Kohtuasi
Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamine
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 23. veebruari 2009. a määrus kriminaalasjas nr 108-14780
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
V. J. esindaja vandeadvokaat Alar Eiche, määruskaebus
Asja läbivaatamise kuupäev
20. mai 2009, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 5. detsembri 2008. a määrus, millega jäeti V. J. esindaja määruskaebus Riigiprokuratuuri 23. oktoobri 2008. a määruse peale rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 23. veebruari 2009. a määrus, millega jäeti V. J. esindaja määruskaebus läbivaatamata.
2.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
V. J. esindaja vandeadvokaat Alar Eiche kuriteokaebuse alusel alustati 23. märtsil 2007 H. ja M. L.-i suhtes kriminaalmenetlust KarS § 314 tunnustel. Kaebuse kohaselt omandasid H. ja M. L. V. J.-le kuulunud AÜ XXXXXXX krundil nr XX asuva suvila täitemenetluse käigus ja vahetasid seejärel 8. juunil 2004 ilma jõustunud kohtuotsuseta ära suvila lukud ning keelasid endistel elanikel ruumidesse siseneda.
2.9. septembril 2008 lõpetas Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Õnne Neare-Vaarmann kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlusel KrMS § 202 lg 7 alusel. H. ja M. L.-i kohustati maksma riigituludesse 10 000 krooni 31. detsembriks 2008 ja 10 000 krooni 1. märtsiks 2009.
3.Ringkonnaprokuröri määruse peale esitas kaebuse V. J. esindaja, kes leidis, et kriminaalmenetluse lõpetamine on ebaseaduslik.
4.Riigiprokuratuuri 23. oktoobri 2008. a määrusega jäeti V. J. esindaja kaebus rahuldamata. Määruses märgiti, et kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 202 lg 7 alusel on prokurör seotud seadusest tulenevate eelduste, mitte aga kannatanu või menetlusvälise isiku seisukohtadega kuriteo kvalifikatsiooni, tõendite kogumise viisi, tõendite hindamise jmt osas. Vaadeldaval juhul lähtus ringkonnaprokurör kriminaalmenetluse lõpetamisel põhjendatult süüteo tehiolude eripärast. Riigi õigusabi kulude hüvitamise sai riigi õigusabi seaduse § 10 lg 5 kohaselt otsustada Harju Maakohus, mitte ringkonnaprokurör. Menetlusseadusest tulenevaid nõudeid ei rikutud ka toimikust kriminaalasja seisukohalt tähtsusetu materjali kõrvaldamisel ja toimiku süstematiseerimisel.
5.Riigiprokuratuuri määruse peale esitas V. J. esindaja kaebuse, milles taotles määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse jätkamist.
6.Harju Maakohus jättis 5. detsembri 2008. a määrusega kaebuse rahuldamata. Maakohus nõustus Riigiprokuratuuri seisukohtadega, märkides täiendavalt, et KrMS § 202 lg-s 7 sätestatu näol on tegemist prokuröri diskretsioonotsustusega, mille tegemisel on prokurör sõltumatu. Ka ei ole kannatanu osutanud ühelegi põhiõigusele, mida ei oleks võimalik kaitsta väljaspool menetletavat kriminaalasja. Tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist ei saa kannatanu nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist. Ühtlasi märkis maakohus, et maakohtu määrus edasikaebamisele ei kuulu.
7.Kannatanu esindaja esitas maakohtu määruse peale siiski määruskaebuse, taotledes selle määruse tühistamist.
8.Tallinna Ringkonnakohtu 23. veebruari 2009. a määrusega jäeti V. J. esindaja määruskaebus läbi vaatamata. Ringkonnakohus leidis, et tulenevalt KrMS § 385 p-st 11 ja § 231 lg-st 5 ei ole uurimisasutuse või prokuratuuri tegevuse vaidlustamisel tehtud määrus määruskaebe korras vaidlustatav. Kriminaalmenetlus lõpetati KrMS § 202 alusel ja maakohus lahendas Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebuse, mistõttu maakohtu lahend on lõplik.
KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
9.V. J. esindaja vandeadvokaat A. Eiche esitas Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles taotleb maa- ja ringkonnakohtu määruste tühistamist ning kriminaalmenetluse jätkamist. Ühtlasi palutakse määruskaebuse lahendamisel võtta seisukoht, kas KarS § 314 järgi kvalifitseeritava kuriteo menetlemisel ja kannatanu põhiõiguse kestva rikkumise korral kaasneb avalik menetlushuvi või mitte. Alternatiivselt taotleb määruskaebuse esitaja vaidlustatud määruse tühistamist ja ringkonnakohtu kohustamist asja uueks sisuliseks läbivaatamiseks. Määruskaebuse esitaja põhiseisukohad on lühidalt järgmised. 9.1 Kriminaalasja uurimisel on tõendatud, et H. L.-i ja M. L.-i tegevus vastab KarS § 314 tunnustele. Kannatanu vastu ei esitatud hagiavaldust eluruumi vabastamise või asja ebaseaduslikust valdusest väljamõistmise nõudes, vaid ebaseadusliku väljatõstmisega rikuti tema õigust kodu puutumatusele. 9.2 Kriminaalmenetluse seadustiku §-st 202 tuleneb keeld lõpetada kriminaalmenetlust avaliku menetlushuvi olemasolu korral. Avalik menetlushuvi esineb alati Põhiseaduse §-s 33 sätestatud põhiõiguse, s.o kodu puutumatuse rikkumise korral, millise õigushüve kaitsele on KarS §-s 314 sisalduv süüteokoosseis suunatud. Süüdlaste poolt toimepandud kuritegu kuulub elusfääri, mille vastu on avalikkusel eriline usaldus. Nõustuda ei saa ka seisukohaga, nagu puuduks kohtul pädevus hinnata, kas toimepandud kuriteoga kaasneb avalik menetlushuvi või mitte. 9.3 Riigi peaprokuröri 12. aprilli 2007. a juhised välistavad kriminaalmenetluse lõpetamise avaliku menetlushuvi puudumise tõttu asjas, mille menetlust on alustatud KarS § 314 tunnustel. Seega ei saanud ringkonnaprokurör menetlust sellel alusel lõpetada. Süüdlaste karistamine on vajalik ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt. Täitmata olid ka KrMS § 202 lg-s 1 sätestatud eeldused, sest kahtlustatavad ei teinud mingisuguseid pingutusi kannatanule tema vara tagastamiseks või kahju hüvitamiseks. 9.4 Nõustuda ei saa seisukohtadega, et V. J. tsiviilhagi on tõendamata, selle lahendamine menetletava kriminaalasja raames olnuks põhjendamatu ning et kriminaalmenetluse lõpetamisel ei olnud vajalik lahendada küsimust riigi kasuks õigusabikulude väljamõistmise kohta. 9.5 Maakohtu määrus oli määruskaebemenetluses vaidlustatav tulenevalt Põhiseaduse § 24 lg-s 5 sätestatust, sest tegemist oli eelnenud menetluse suhtes tehtud terviklahendiga. 9.6 Ringkonnaprokurör kõrvaldas kriminaaltoimikust põhjendamatult tõendeid, millele kohtueelse menetluse kokkuvõttes küll viidati, kuid millega Riigiprokuratuuril puudus võimalus kaebuse lahendamisel tutvuda. Alusetult on toimiku materjalide hulgast välja jäetud V. J. ja tema abikaasa varasemad ütlused, aga ka H. L.-i ütlused.
10.Määruskaebusele esitatud kirjalikus vastuses palub riigiprokurör Anna Kasesalu jätta määruskaebuse rahuldamata, leides, et maa- ja ringkonnakohtu määrused on seaduslikud, sest kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 202 alusel oli põhjendatud ning tugines seaduses sätestatud tingimustele.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Käesolevas asjas vaidlustas kannatanu esindaja ringkonnaprokuröri poolt KrMS § 202 lg 7 alusel koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras (uurimiskaebemenetluses). Seetõttu vajab esmalt lahendamist küsimus, kas selle erimenetluse kasutamine kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise määruse vaidlustamiseks oli seaduslik (I). Alles seejärel on võimalik anda hinnang, kas ringkonnakohus toimis õigesti, kui jättis maakohtu määruse peale esitatud kaebuse läbivaatamata (II). I
12.Kriminaalmenetluse seadustiku § 228 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt on menetlusosalisel ja menetlusvälise isikul õigus KrMS VIII peatüki 5. jaos sätestatud korras vaidlustada uurimisasutuse ja prokuratuuri menetlustoiminguid ja määrusi, kui ta leiab, et menetlusõiguse rikkumine menetlustoimingu tegemisel või määruse koostamisel rikkus tema õigusi. Osundatud sätete grammatilise tõlgendamise pinnalt tuleb ringkonnaprokuröri poolt 9. septembril 2008 koostatud kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise määruse vaidlustamist uurimiskaebe korras pidada igati seaduslikuks. Siiski ei ole senises kohtupraktikas piirdutud menetlusõiguse käsitletavate normide pelgalt grammatilise tõlgendamisega.
13.Nimelt asus Riigikohtu kriminaalkolleegium 23. septembri 2008. a määruses kriminaalasjas nr 3-1-1-41-08 (RT III 2008, 36, 238) seisukohale, et KrMS § 228 süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendamine välistab kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras. Seda põhjusel, et uurimiskaebemenetlus on ette nähtud kriminaalmenetluses konkreetsete menetlustoimingute või määruste peale kaebamiseks, mitte kohtueelse menetluse kui terviknähtuse olemasolu või puudumise vaidlustamiseks (määruse p 9). Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamine tähendab aga just kriminaalmenetluse puudumise vaidlustamist.
14.Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul ei tähenda uurimiskaebemenetluse sobimatus kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamiseks siiski seda, nagu ei oleks menetlust lõpetav määrus üldse edasikaevatav. Kõnealust määrust on kannatanul või tema esindajal võimalik vaidlustada KrMS §-des 207 ja 208 sätestatud tingimustel ja korras, s.o süüdistuskohustusmenetluses. Kriminaalasjas nr 3-1-1-41-08 tehtud määruses märgiti muu hulgas sedagi, et puudub mõistlik põhjendus tunnustada kannatanu
õigust vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist veel ka KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras lisaks KrMS §-des 207 ja 208 ettenähtud korrale. Seejuures on oluline silmas pidada, et kui KrMS § 208 lg-s 6 sätestatu kohaselt saab süüdistuskohustusmenetluse tulemiks olla kriminaalmenetluse taasalustamine, siis KrMS § 231 lg 3 eeluurimiskohtunikule samasugust pädevust uurimiskaebemenetluses ei anna. Seega ei sobi uurimiskaebemenetlus kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamiseks ka seetõttu, et see ei võimalda kannatanul saavutada kaebusega taotletavat eesmärki.
15.Põhjus, miks käesolevas kriminaalasjas vaidlustas kannatanu esindaja kriminaalmenetluse lõpetamise just uurimiskaebe-, mitte süüdistuskohustusmenetluses, tuleneb KrMS § 207 lg-tes 1 ja 2 sätestatust, mille kohaselt on kriminaalmenetluse lõpetamine süüdistuskohustusmenetluses vaidlustatav lähtudes KrMS §-st 200 vaid siis, kui ilmnevad § 199 lg-s 1 loetletud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. KrMS § 207 lg-tes 1 ja 2 ei nähta seega otseselt ette võimalust vaidlustada süüdistuskohustusmenetluses ka otstarbekuse kaalutlusest lähtuvaid kriminaalmenetluse lõpetamisi (KrMS §-d 201 - 2031). Selline õiguslik regulatsioon võimaldaski V. J. esindajal järeldada, et prokuröri poolt otstarbekuse kaalutlusel kriminaalmenetluse lõpetamine on vaidlustatav uurimiskaebemenetluses.
16.Lähtuvalt KrMS § 385 p-dest 7 ja 8 ei ole kriminaalmenetlust otstarbekuse kaalutlusel lõpetavad kohtumäärused üldjuhul määruskaebekorras edasikaevatavad. Seega on seadusandja otsesõnu soovinud välistada edasikaebeõiguse neil juhtudel, mil kriminaalmenetluse on otstarbekuse kaalutlusel lõpetanud kohus. Kolleegium leiab, et juhul, mil kriminaalmenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel toimub kohtuvõimu kontrollimisel, on menetlusökonoomia põhimõtet arvestades alust pidada Põhiseaduse § 24 lg-st 5 lähtuvat edasikaebeõiguse riivet proportsionaalseks.
17.Käesolevas asjas ei lõpetanud kriminaalmenetlust otstarbekuse kaalutlusel aga maakohus, vaid ringkonnaprokurör KrMS § 202 lg 7 alusel. Nii sellel, kui ka KrMS § 203 lg-s 6 ja § 2031 lg-s 6 sätestatud alustel toimuv kriminaalmenetluse lõpetamine, nagu ka selle taasalustamine, on prokuratuuri otsustused, mille kohtuliku kontrolli võimalusi seadus otsesõnu ei sisalda. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas osutanud kriminaalmenetlusõiguses omaksvõetud põhimõttele, mille kohaselt ei ole kannatanul õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. märtsi 2006. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-18-06, p 7 ja 3. aprilli 2006. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-1-06, p 9). Selline tõdemus tuleneb asjaolust, et kriminaalmenetlust alustatakse ja toimetatakse riigi nimel ning üksnes riigil on karistusvõimu monopol (KrMS § 5). Teisalt kehtib kriminaalmenetluses legaliteedipõhimõte, mis väljendub uurimisasutuse ja prokuratuuri kohustuses toimetada kuriteo asjaolude ilmnemisel kriminaalmenetlust, kui puuduvad KrMS §-s 199 loetletud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub alus lõpetada kriminaalmenetlust otstarbekuse kaalutlusel. Ühe kohtuliku kontrolli mehhanismina legaliteedipõhimõtte järgimise üle ongi seadusandja näinud ette kannatanu õiguse vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmist või lõpetamist KrMS §-des 207 ja 208 sätestatud korras. Kriminaalkolleegium ei näe mõistlikku põhjust, piiramaks kannatanu õigust vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist ka siis, kui sellekohase määruse teeb KrMS § 202 lg 7 alusel prokurör. Kannatanu, keda ei rahulda prokuröri otsustus ja kes on veendunud, et tema suhtes pandi toime kuritegu, saab lähtuvalt legaliteedipõhimõttest taotleda sellise menetlust lõpetava määruse kohtulikku kontrolli analoogiliselt süüdistuskohustusmenetlust reguleerivate normidega. Kirjeldatu võimaldab tagada täitevvõimu otsustuse kohtuliku kontrollitavuse ja aitab kannatanul realiseerida kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud õigusi. Välistada ei saa aga sedagi, et kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega võib kaasneda isiku õiguste riive, millise rikkumise kõrvaldamiseks tal muu tõhus võimalus puudub. Käesoleva kohtuasja konteksti silmas pidades on prokuröri poolt kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 7 alusel lõpetamise kohtuliku vaidlustamise vajalikkust põhimõtteliselt möönnud nii kannatanu, maakohus kui ka prokuratuur.
18.Jaatades prokuröri poolt kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 7 alusel lõpetamise kohtuliku vaidlustamise vajalikkust ning arvestades eelnevalt määruse punktides 13 ja 14 kirjeldatud uurimiskaebemenetluse sobimatust kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamiseks, leiab kolleegium, et prokuröri poolt KrMS § 202 lg 7 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamine on võimalik KrMS §-des 207 ja 208 sätestatuga analoogiliselt süüdistuskohustusmenetluses. Kriminaalmenetluse seadustiku § 385 p 8 kohaselt on ringkonnakohtu KrMS § 208 alusel tehtud määrus lõplik ega ole edasises määruskaebemenetluses vaidlustatav. II
19.Kriminaalkolleegium tõdeb, et olukorras, kus kannatanu vaidlustas Riigiprokuratuuri määruse KrMS VIII peatüki 5. jaos sätestatud korda järgides, puudus eeluurimiskohtunikul pädevus asuda sellist kaebust sisuliselt lahendama. Vastavalt KrMS §le 21 on eeluurimiskohtunik pädev täitma kohtueelse menetluse raames talle kriminaalmenetluse seadustikuga pandud ülesandeid. Kriminaalmenetluse seadustikust tulenevad eeluurimiskohtuniku ülesanded on sellised, mis kulgeva kriminaalmenetluse raames garanteerivad vaid üksikute menetlustoimingute tegemisel täiendava põhiõiguste kaitse. Sel põhjusel ei saa eeluurimiskohtunik toimida kriminaalasja arutava kohtunikuna ja tema pädevuses ei ole kriminaalmenetluse mingite asjaolude tõendatuks tunnistamine ega kriminaalmenetluse kui terviku kulgemise põhjendatuse hindamine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. septembri 2008. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-41-08, p 13). Lähtudes eeltoodust sedastas ringkonnakohus määruskaebust KrMS § 385 p 11 alusel läbivaatamata jättes formaalselt kahtlemata põhjendatult, et kannatanul puudus õigus vaidlustada maakohtu KrMS §-s 231 korda järgides tehtud määrust. Arvestades kujunenud menetluslikku situatsiooni pole võimalik asuda ka seisukohale, nagu saanuks ringkonnakohus määruskaebust tõlgendada süüdistuskohustusmenetluse raames esitatud kaebusena. Ringkonnakohtu formaalselt õige kohtumääruse aktsepteerimine tähendaks aga eeluurimiskohtuniku pädevusvälise määruse jõusse jätmist. Sellisel juhtumil tuleb vastavalt KrMS § 2 p-le 4 lugeda põhjendatuks nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruste tühistamine. Kolleegium selgitab, et kujunenud olukorras on V. J. esindajal võimalus esitada ringkonnakohtule Riigiprokuratuuri määruse vaidlustamiseks samas küsimuses uus kaebus, järgides KrMS §-s 208 sätestatud korda.
Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.