Kohtulahend

Arend Korneitšuk tunnistati KarS § 331 järgi süüdi ja talle mõisteti karistuseks 8 kuud vangistust, mida KarS § 65 lg 2 alusel suurendati 28.11.2003.a otsusega mõistetud kandmata karistuse (4 aastat 6 kuud ja 12 päeva) võrra ning liitkaristuseks mõisteti 5 aastat 2 kuud ja 12 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 12.02.2009.a. A. Korneitšuk tunnistati süüdi selles, et ta tarvitas 17.08.2006.a Ämari vanglas ja 03.05.2008.a Murru Vanglas kinnipeetavana arsti ettekirjutuseta narkootilist ainet amfetamiin. Maakohus leidis, et A. Korneitšuki süü on tõendatud kohtuistungil kontrollitud tõenditega.

APELLATSIOONI SISU

A. Korneitšuk taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist, mida põhjendab alljärgnevalt. Kohtulik uurimine ei olnud objektiivne ega õiglane, tunnistajate ütlusi on tõlgendatud valesti või pole neid lihtsalt arvestatud. Täieliku tähelepanuta on jäetud R. P. ja S. Z. ütlused ja T. U. avaldus. Nimetatud avaldused on pigem puhtsüdamlikud ülestunnistused. Talle on ka arusaamatu prokuröri poolt talle antud kirjalik vastus, milles väidetakse, et prokuröri kohustuste hulka ei kuulu süütust tõestavate tõenditega tegelemine. Apellant märgib, et analoogseid juhtumeid nagu käesolev, on esinenud Ämari Vanglas teisigi ning et paljude kinnipeetavate puhul lõpetati menetlus kuriteokoosseisu puudumise tõttu (näiteks juhus, kus kinnipeetav jõi enesele teadmata nn „valget hiinlast“ ja sai sellest üledoosi). Kohus on oma otsuses märkinud, et süüdistatav ei ole esitanud konkreetseid nimesid, kinnitamaks oma ütlusi. Apellant aga märgib, et võib üle kuulata sadu kinnipeetavaid ja kõik ütleksid, et Korneitšuk ei puutuks kunagi teadlikult narkootilist ainet. Ta on pöördunud vangla julgeoleku osakonna spetsialisti poole, et teda paigutataks eluosakonda, kus puudus massiline narkootikumidega tegelemine. Saabudes Murru Vanglasse, esitas ta samasuguse taotluse, et mitte kokku puutuda narkootilisi aineid tarbivate kinnipeetavatega. Ämari Vangla julgeoleku osakonna spetsialist Tamberg aga võiks kinnitada, et töötades väljaspool vanglat jäid mitmed narkosaadetised adressaadini jõudmata, need saadi kätte tänu temale ja selgitati välja ka mitmed isikud, kes keelatud ainete toimetamisega vanglasse tegelesid.

POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni ja taotlesid õigeksmõistva otsuse tegemist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT.

Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioon ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust. Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks osundada kohtupraktikas omaksvõetud tõendite hindamise põhinõudele, mille kohaselt olukorras, kus erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), lasub ringkonnakohtul kohustus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-137-03; 3-1-1-16-04; 3-1-1-89-06). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu otsuses faktiliste asjaolude ümberhindamist tingivaid vigu. Vastupidi, kohtuotsusest tuleneb, et maakohus on kohtuistungil kontrollitud tõendeid analüüsinud, neid omavahel kaalunud ja usaldusväärsust hinnanud, oma järeldusi põhistanud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Maakohtu järeldused tuginevad tõendite hindamisele kogumis, nagu seda nõuab KrMS §-s 61 sätestatu. Muuhulgas ei ole maakohus jätnud kõrvale ka tunnistajate R. P. ja S. Z. ütlusi ning T. U. avaldust. Maakohus on esitanud oma otsuses veenvad põhjendused, miks ei saa S. Z. ja T. U. ütlusi usaldusväärseteks pidada (lk 4). Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Tunnistaja R. P. kohtuistungil antud ütlusi on maakohus samuti käsitlenud ning kohtukolleegiumi hinnangul ei esine neis ütlustes A. Korneitšuki süüd välistavaid asjaolusid. R. P. (töötas Ämari Vanglas arstina) sõnul kontrollis ta 2006.a A. Korneitšuki seisundit, tema poolt tehtud test osutus positiivseks, seega oli A. Korneitšuk tarvitanud narkootilist ainet, kuigi kliinilise pildi järgi oli süüdistatava puhul kõik normi piires /tl 25-26/. Apellandi üldsõnalised väited ei kummuta maakohtu poolt tuvastatut. A. Korneitšuki versiooni kohaselt oli narkootiline aine pandud tema teadmata joogi sisse, mida ta jõi. Maakohus on selle väite mitmetele tõenditele tuginedes kummutanud. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida sedagi, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude „elulist usutavust“ ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-74-05). Maakohtu poolt tuvastatud tehiolusid arvestades ei ole kohtukolleegiumi arvates süüdistatava versioon ka „eluliselt usutav“. Kohtukolleegium on seisukohal, et Harju maakohus on põhjendatult A. Korneitšuki KarS § 331 järgi süüdi tunnistanud. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 12.02.2009.a otsuse A. Korneitšuki suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Malle Preimer

Julia Katškovskaja

Ivi Kesküla

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.