Kohtulahend

KarS § 65 lg 2 ja § 74 lg 5 alusel suurendada mõistetavat karistus 12.03.2008.a. otsusega mõistetud karistuse kandma ta osa (1 aasta vangistust) võrra ning liitkaristuseks mõista 1 (üks) aasta ja 4 (neli) kuud vangistust. Otsuse täitmise tagamiseks valida M.L-i suhtes tõkendiks vahi all pidamine pärast 10-päevase aresti ärakandmist Tallinna Arestimajas – s.o. alates 09. maist 2009.a. kuulub kandmisele 1 aasta ja 4 kuud vangistust. Harju Maakohtu otsusega 01.10.2008.a. mõistetud rahaline karistus kuulub iseseisvale täideviimisele.

SÜÜDISTUS.

M.L süüdistatakse selles, et ta 12.12.2008.a. kella 22 paiku korteris aadressil Tallinn Xxx, teise inimese tervise kahjustamise eesmärgil, lõi küünarnukiga JB rinna piirkonda, samuti lõi ta jalaga vastu jalgu ning tekitas kannatanule löömisega füüsilist valu. Sellega pani M.L toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o. teise inimese kehalise väärkohtlemise.

POOLTE SEISUKOHAD

Prokurör taotles M.L-i süüdimõistmist KarS § 121 järgi ning tema karistamist vangistusega 6 kuud, mida kolmandiku võrra vähendada lühimenetluse tõttu. Kandmisele kuuluvat 4-kuulist vangistust suurendada kandmata karistuse võrra (1 aasta) ning liitkaristuseks mõista 1 aasta 4 kuud vangistust, mis kuulub ärakandmisele vahetult pärast aresti ärakandmist. M.L kohtuistungil end süüdi ei tunnistanud ja väitis, et isaga oli neil vaid sõnavahetus ning nii vana inimest tema ei löö. Millest see sõnavahetus tekkis, ei osanud ta selgitada. Kohtueelses menetluses oli kästud teda anda teistsuguseid ütlusi, et asjast kergemini pääseda.

Viimases sõnas palus ta isa käest vabandust juhtunu pärast, väitis, et on end parandanud ja midagi sellist enam ei juhtu. Kaitsja O. Ladva leidis, et lähtuda tuleb süüdistatava seisukohast kohtuistungil ning puuduvad tõendid tema süüdimõistmiseks. Seega ei ole ka süüdistus põhjendatud ja M.L-i tuleb õigeks mõista.

KOHTULIKU ARUTAMISE JÄRELDUSED.

Kohus leiab, et M.L-i süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises ehk oma isa kehalises väärkohtlemises on tõendamist leidnud järgmiste kohtuistungil uuritud tõenditega: - kannatanu JB ütlustega (tl. 2 – 6), et 12.12.08.a. tuli poeg koju narkojoobe tunnustega ja nõudis emalt raha, kuigi mõned tunnid tagasi oli ta saanud 300 krooni. Siis püüdis poeg televiisorit kodust välja viia. Kui isa teda takistas, muutus ta agressiivseks. Kui poeg tahtis väljuda ema kotiga ning isa seisis ukse juurde, lõi M.L oma isa küünarnukiga rindu ja jalaga vastu jalgu. Kui abikaasa tuli appi, õnnestus neil kott poja käes ära võtta. A. Beljajajev lõi ema rusikaga pähe. Ema on kasutanud oma õigust keeldunud ütluste andmisest (tl.8) -

kahtlustatava M.L-i ütlustest (tl. 15 – 18) nähtub, et oma süüd isa löömises ta tunnistab. Raha küsis ta vanematelt narkootikumide jaoks. Vanemate ehmatamiseks lubas ta ema koti ära võtta. Kuna isa teda peatas, tuli tal isa lüüa. Väidab, et ema vastu ta vägivalda ei kasutanud. Toimepandut kahetses.

Süüdistatava väide kohtuistungil, et isa ta ei löönud, on kohtu arvates antud hirmust võimaliku karistuse ees ning see ei ole kooskõlas kannatanu ütlustega ega M.L-i enda ütlustega kohtueelses menetluses. Kohtul pole alust kahelda kannatanu ütlustes, sest kohus ei näe põhjust, miks oleks isa pidanud poja kohta andma valeütlusi. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid antud kriminaalasjas tuvastatud ei ole. Kohus leiab, et õigesti on M.L-i käitumine kvalifitseeritud teise inimese kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 järgi. Karistuse mõistmisel lähtub kohus M.L-i süüst. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Analoogse teo eest on M.L karistatud rahatrahviga, kuid trahv on siiani maksmata. Ta on järjekordse vägivallateo toime pannud katseaja kestel. Kannatanuks on lähedane isik, oma isa. Vanemad on võimaldanud talle äraelamist oma korteris, on teda toitnud ja katnud, kuid M.L seda hinnata ei oska. Olles karistatud vangistusega tingimisi KarS § 331 järgi , on ta rikkunud ka kohustust mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume. Kohus leiab, et tema karistamine järjekordse rahatrahviga ei ole võimalik, sest selline karistus ei suuda saavutada oma eesmärke, s.o. mõjuta isikut mitte toime panema uusi süütegusid. Süüdlase isikut arvestades, aga lähtudes ka õiguskorra kaitsmise huvidest peab kohus vajalikuks karistada A. Beljejevit reaalse vangistusega. Sellise isiku suhtes ei ole võimalik kohaldada ka vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. M.L-ile vangistust mõistes pole võimalik seda mõista väiksemas määras kui taotles seda prokurör. Kuna uus tahtlik kuritegu on toime pandud katseaja kestel, tuleb täitmisele pöörata ka kandmata karistus 12.03.2008.a. otsuse järgi ning liitkaristus mõista KarS § 65 lg 2 alusel.

Iseseisvale täideviimisele kuulub rahaline karistus, mis on mõistetud M.L-ile 01.10.2008.a. otsusega. Kuna tegemist on asja lahendamisega lühimenetluses, tuleb kohtul süüdistatavale mõistetavat põhikaristust vähendada ühe kolmandiku võrra. KrMS § 175 lg 1 p 4, 9, § 180 kohaselt tuleb süüdimõistetult välja mõista ka menetluskulud, s.o. määratud kaitsjale makstav tasu nii eeluurimisel kui osalemise eest kohtuistungil ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha: teise astme kuriteos süüdimõistmise korral on sundraha KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel 1,5 palga alammäära ehk 6 525 krooni. Õigusnormid, millest kohus juhindub, on KrMS §-d 238 lg 1 p 4, 311- 313.

Kohtunik/allkiri/ Ärakiri õige. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.