1-07-15561/10 - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

1.jaanuarist 2006.a. jõustunud ÄS muudatustega täpsustati seda sätet ning pankrotiavaldust kohustati esitama viivitamatult, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödudes maksejõuetuse ilmnemisest. Seaduse muudatusega lisatingimuse seadmine on süüdistatava H. Podneksi olukorda halvendav ja KarS § 5 lg.3 alusel tagasiulatuvat jõudu ei oma. ÄS § 180 lg.5-1 termin „ viivitamata „ on määratlemata õigusmõiste, mis sisustatakse kohtupraktika poolt konkreetse juhtumi eripära arvestades ning võib asja tehiolude tõttu olla pikem kui 20 päeva. Võlausaldajate huvide parema kaitse tagamise eesmärgil määras seadusandja ÄS muudatusega pankrotiavalduse esitamise ajalise piiri. Maksejõuetuse mõiste sisustamisel tuleb lähtuda Pankrotiseaduse ( edaspidi PankrS ) § 1 lg.st 2 ja 3, millede kohaselt on võlgnik maksujõuetu, kui ta ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldad ja ka siis kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ning võlgniku selline suutmatus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Tõendatud on, et süüdistatav H. Podneks sai OÜ S. 2004.a. majandustegevuse aruande koos audiitori Helgo Äkke järeldusotsusega tutvumiseks 29. juunil 2005.a. Sellest kuupäevast, mitte aga 20. jaanuaril 2005.a. osaühingu juhatuse liikmeks valimise ajast, oli süüdistatav H. Podneks teadlik osaühingu omakapitali mittevastavusest seaduses kehtestatud nõudele. Tunnistaja H. S.i, E. S. ja süüdistatava H. Podneksi kattuvate ütlustega on tõendatud, et saades tead osaühingu negatiivsest omakapitalist, kandis ainuosanik, tunnistaja H. S., raha OÜ S. kontole ja tasus otse võlausaldajate arveid. Süüdistatava H. Podnekis ütluste kohaselt tasuti arveid viivitusega. Suuremate võlausaldajatega olid sõlmitud kirjalikud ja suulised kokkulepped võlgade pikema aja jooksul tasumise kohta. 2005.a. jooksul tasuti suurem osa arvetest, kauplustes rakendati komisjonimüügi põhimõtet ja arved tasuti iga nädal müüdud kauba ulatuses. Arveid tasuti kuni hetkeni, mil rendileandja tegevuse tõttu tuli sulgeda K. K. asunud kauplus. Pankrotihaldurist tunnistaja E. S. ütluste kohaselt lähtus ta PankrS § 132 alusel koostatud ettekandes OÜ S. maksujõuetuse tekkimise aja määratlemisel ja osaühingu juhatuse tegevuse hindamisel audiitori aruandest. Vannutatud audiitorist tunnistaja R. K. ütluste kohaselt kasutas ta arvamuse andmiseks osaühingu kuuaruandeid, bilansi ja kasumiaruandeid ning vastas ainult pankrotihalduri esitatud küsimustele. Arvamuse andmisel kasutud materjalid polnud piisavad OÜ S. majandusaasta aruande kohta audiitorjäreldusotsuse koostamiseks. Audiitor R. K. aruande kohaselt tasus OÜ S. ajavahemikul 31.juulist kuni detsembrini 2005.a. mitmeid laene ja intresse, mis tõendab, et OÜ S.i oli suuteline võlausaldajate nõudmisi rahuldama. Maakohtu hinnangul pole audiitori aruanne ja sellele tuginev pankrotihalduri ettekanne usaldusväärseteks tõenditeks, mille põhjal saab vaieldamatult lugeda tõendatuks OÜ S. püsiva maksujõuetuse tekkimise aega. PankrS § 42 kohaselt loetakse pankroti väljakuulutamisega kõigi võlausaldajate nõuete tähtaeg saabunuks. OÜ-l S. oli pankrotimenetluses tunnustatud võlanõudeid 17 031 496 kr. ja 79 sendi suuruses summas, sõltumata nõuete tasumise tähtaja saabumisest. Kriminaalasjas puuduvad tõendid selles, millises summas nõuete tähtaeg oli saabunud 15. detsembriks 2005.a., kui OÜ S. majandustegevus lõppes K. K. asunud kaupluse sulgemise tõttu. Samuti pole kohtule esitatud andmeid kui palju oli 2005.a.detsembriks OÜ S. vastu esitatud lühiajalisi ja pikaajalisi nõudeid. Tunnistajate H. S.i ja E. S. ning süüdistatava H. Podneksi ütlustega on tõendatud, et osa pankrotimenetluses tunnustatud nõudeid olid omaniku, tunnistaja H. S.i enda nõuded, mida

osaühingu tegevuse jätkamisel võinuks mitte tagasi nõuda, vaid vormistada osakapitali sissemaksena. Harju Maakohtu 23. veebruari 2006.a. otsusega kuulutati välja OÜ S. pankrot. Pankroti väljakuulutamise aluseks oli 13. jaanuaril 2006.a. AS M. M. poolt esitatud ja 16. jaanuaril 2006.a. OÜ S. poolt esitatud pankrotiavaldused. Eriteadmistega tunnistaja R. K. ütlustest nähtub, et negatiivne omakapital iseenesest ei tähenda äriühingu püsivat maksejõuetust. Ilma eriteadmisteta on maksejõuetuse tekkimise tegelikku hetke raske määrata. Audiitor peab teavitama klienti avastatud puudustest ja audiitorina oleks tema OÜ S. 2004.a. majandusaasta bilansi põhjal väljendanud ettevõtte tegevuse jätkamise osas oma kahtlusi. Audiitor Ä. seda ei teinud, sest auditi läbiviimisel sellisele järeldusele ei jõudnud. Süüdistataval H. Podneksil pole majandusalast kõrgharidust ning alates 2005.a. jaanuarist polnud ta teadlik osaühingu püsivast maksujõuetusest. Arvete tasumise jätkamine ja uute osanike otsimiseks peetavad läbirääkimised tõendavad, et süüdistatav H. Podneks oli veendunud makseraskuste ajutises iseloomus, mitte nende püsivuses ja osaühingu maksejõuetuses. Puuduvad tõendid, et nõuete rahuldamise puhul eelistanuks OÜ S. ühtesid võlgnike teistel, kuid ka sellise eelistuse tegemine iseenesest ei tõenda osaühingu maksejõuetust. Süüdistatava H. Podneksi ja tunnistaja H. S.i ütluste kohaselt muutus osaühing maksejõuetuks pärast K. K. asunud kaupluse sulgemist 15. detsembril 2005.a. Kriminaalasjas puuduvad faktilised andmed, et süüdistatav H. Podneks olnuks enne AS M. M. poolt pankrotiavalduse esitamist OÜ S. vastu, informeeritud selle esitamise kavatsusest. AS M. M. esitas pankrotiavalduse 13. jaanuaril 2006.a. ning kolm päeva hiljem tegi seda OÜ S. juhatuse liige iseseisvalt. Seega esitas süüdistatava H. Podneks pankrotiavalduse üks kuu pärast seda, kui oli veendunud OÜ S. püsivas maksujõuetuses. Maakohtu hinnangul oli pankrotiavaldus esitatud viivituseta. Arvestades, et ÄS § 180 lg.5-1 uus redaktsioon jõutus 1. jaanuarist 2006.a., siis on täidetud ka pankrotiavalduse 20 päeva jooksul esitamise nõue. Maakohtu hinnangul ei ole süüdistatav H. Podneks tahtlikult rikkunud ÄS § 171 lg.2 ja § 180 lg.5-1 nõudeid ja tema teos puudub KarS § 380 sätestatud kuriteokoosseis.

Apellant ei nõustu maakohtuga selles, et süüdistatava H. Podneks sisuliselt ei rikkunud ÄS §s 171 sätestatud osanike koosoleku kokkukutsumise nõuet. Apellandi hinnangul ei saa eristada osanike koosoleku sisulise ja vormilise kokkukutsumise kohustuse rikkumist. Kohustus saab olla kas rikutud või ei ole rikutud. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et KarS § 380 sätestatud vastutuse eesmärgiks osanike koosoleku kokkukutsumata jätmise eest on osanike huvide kaitse kõrval ka võlausaldajate huvide kaitse. Sellele viitavad ÄS § 176 sätestatud meetmed, millega tagatakse kreeditoride ja äriühinguga seotud teiste isikute huvid, kuna netovara vähenemisega suureneb pankrotioht. Äriühingu osakapital on aktiivne osa varast, mida ei tohi osanikele tagasi maksta, vaid peab säilima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Osanike kokkukutsumise kohustus on pandud juhatusele ja kui juhatus jätab selle kohustuse täitmata, puudub osanikel võimalus rakendada seaduse ettenähtud meetmeid kui osakapital on vähenenud alla kehtestatud määra, mis kahjustab kreeditoride huve. Jagades rikkumised sisulisteks ja vormilisteks on olukorras, kus juhatus pole sisuliselt mingit kohustust rikkunud, võimatu ka osanikke või juhatust vastutama panna. Asjaolu, et osanik ja juhatuse liige on elukaaslased ei tähenda, et juhatuse liige ei pea täitma seadusest tulenevat kohustust – seaduses ettenähtud korras osanikke kokku kutsuma. Selle kohustuse rikkumine vastab KarS § 380 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivsele tunnusele. Apellant ei nõustu maakohtuga selles, et 1.jaanuarist 2006.a. jõustunud äriseadustiku muudatus, mis määras pankrotiavalduse esitamise tähtaja 20 päevase piiri, raskendab süüdistatava H. Podneksi olukorda ega oma KarS § 5 lg.3 alusel tagasiulatuvat jõudu. Apellandi hinnangul seadusemuudatus üksnes täpsustas määratlemata õigusmõistet „viivitamatu“. Maakohus ei ole avanud määratlematu õigusmõiste sisu mõõdetavaid tunnuseid. Kui süüdistatav H. Podneks sai OÜ S. maksujõuetusest teada 15. detsembril 2005.a. ja pankrotiavalduse esitas 16. jaanuaril 2006.a., siis pole apellandile selge millega, peale riigipühade , on sisustatud ülejäänud päevad pankrotiavalduse esitamata jätmise juures. Süüdistatava H. Podneksi kasuks väljamõistetud õigusabikulu 72 216 kr. suuruses summas pole põhjendatud ega mõistlik. Riigikohus on märkinud, et valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb kohtul lahendada küsimus tasu maksmise vajalikkuse ja põhjendatuse üle lähtudes asja keerukuse astmest, töömahust, mis suhtestub määratud kaitsjale hüvitatava tasuga kui ka statistilise keskmise kuutöötasuga. Justiitsministri 26.jaanuari 2005.a. määruse nr.2 „ Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“ alusel kujunenuks käesolevas asjas määratud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuks 11 100 kr. Apellandi väitel oleks valitud kaitsjale makstavaks mõistlikuks tasu suuruseks 16650 kr. Apellant taotleb Harju Maakohtu 26. jaanuari 2009.a. otsuse tühistamist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saamist või uue kohtuotsusega H. Podneksi KarS § 380 järgi süüdimõistmist ja karistamist 6 kuu vangistusega, mis KarS § 73 lg. 1 alusel jätta kohaldamata 3 aasta pikkuse kaitseajaga või uue otsuse tegemist ainult menetluskulude väljamõistmise osas, millega riigieelarvest mõista välja süüdistatava H. Podneksi kasuks valitud kaitsjale makstud tasuna 16650 kr. Ringkonnakohtu istungil prokurör toetas esitatud apellatsiooni täies ulatuses selle esitatud motiividel. Kaitsja ja süüdistatav vaidlesid apellatsioonile vastu ning taotlesid esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata jätmist.

Ringkonnakohtu seisukoht. Ringkonnakohus kuulanud ära kohtumenetluse pooled ja tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ei nõustu apellatsiooni väidetega kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumiste asetleidmises, mis väljenduvad maakohtu otsuses põhjenduste puudumises või kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavuses tõenduseseme tuvastatud asjaoludel. Ringkonnakohtu hinnangul korratakse apellatsioonis sisult samu väiteid, mis olid maakohtu istungil esitatud prokuröri süüdistuskõnes. Apellatsioonis pole esitatud ega ringkonnakohtu istungil selgunud ühtegi faktilist asjaolu, mis tõendina jäänuks esimese astme kohtus vahetult kontrollimata ja tõendite kogumis hindamata ning võiks ringkonnakohtus kontrollituna ja teiste tõendite kogumis hinnatuna seada kahtluse alla esimese astme kohtu otsuse järelduste vastavuse kohtuliku uurimise käigus tegelikult kindlakstehtud asjaoludele. Maakohtu põhiosas on üksikasjalikult esitatud kohtus kontrollitud tõenditega kindlaks tehtud faktilised asjaolud ning neile tõenditele rajatud kohtu järeldused. Maakohus on põhjendanud miks kohtuistungil vahetult kontrollitud faktiliste asjaolude põhjal pole leidnud vaieldamatut tõendamist kohtualuse H. Podneksi süü KarS § 380 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises. Apellandi mittenõustumine maakohtu järelduste ja õigusliku hinnanguga, ei tähenda kohtuotsuses põhjenduste puudumist või kohtu järelduste tõenduseseme tuvastatud asjaoludele mittevastavust KrMS § 339 lg.1 p.7,8 tähenduses. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus apellatsiooni taotlusega kriminaalasjas tehtud esimese astme kohtun otsuse tühistamiseks kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja kriminaalasja samale maakohtule uueks arutamiseks saatmiseks. KrMS § 61 järgi pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab kõikki tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Apellatsioonis esitatud valikuliste tõendite interpretatsioon ei lükka ümber maakohtu otsuse põhiosas esitatud tõendite analüüsil ja kohtulikul uurimisel tuvastatud asjaolude loogilisel seosel põhinevaid kohtu järeldusi ja õiguslikke hinnanguid. Apellatsioonis on vaid osaliselt tsiteeritud tunnistaja H. S.i poolt maakohtus antud ütlusi OÜ M. S. 2004.a. majandusaruandega tutvumise ja osaühingu majandustegevuses kujunenud olukorra juhatuse liikmega arutamise ning tehtud otsustuste kohta. Harju Maakohtu 6.jaanuari 2009.a. istungi protokolli ( II kd., tl. 20-27) kantud tunnistaja H. S.i ütluste kohaselt oli ta teadlik, et OÜ S. lõpetas 2004.a. majandusaasta kahjumiga, mida kinnitas 2005.a. valminud majandustegevuse aruanne. OÜ S. ainuosanikust tunnistaja H. S. ja juhatuse liige, süüdistatav H. Podneks on elukaaslased. Seetõttu ei pidanud OÜ S. ainuosanik, tunnistaja H. S., vajalikuks AS § 172 sätestatud korras osanike koosoleku toimumise teate saamist ega otsuste vastuvõtmisel ÄS § 173 sätete järgimist. Juhatuse ja äriühingu majandustegevuse tulemused olid osanikust tunnistajale igapäevaselt teada. OÜ S. 2004.a. majandusaasta aruandega osanik tutvus ja teadis omakapitali suuruse mittevastavust seadusele. Süüdistatav H. Podneks täitis juhatuse liikme kohustuse osanikku teavitamise osas ning tegi ettepaneku osalus müüa või teha ettevõttesse lisainvesteeringuid. Tunnistajast ainuosanik isiklikult paigutas ettevõttesse täiendavalt 900 tuh. kr., kuid peeti läbirääkimisi ka teiste investorite leidmiseks. Kogu 2004.a. ja 2005.a. jooksul osanik ega juhatuse liige ei hinnanud OÜ S. makseraskusi püsivateks. Kuna 2005.a. jooksul ei õnnestunud osalust müüa, siis osanik ja juhatuse liige otsustasid 2005.a. detsembris ühiselt ettevõttesse rohkem mitte investeerida ja esitada pankrotiavaldus. Kohe selle otsuse tegemise päeval pankrotiavaldust ei esitatud. Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad tunnistaja H. S.i ütlused, et OÜ S. üks osanik võttis otsuse 2004.a. majandusaruande põhjal vastu ÄS § 173 lg.6 sätestatud korras ning et

osaühingu juhatuse liige, süüdistatav H. Podneks ei hoidunud kõrvale juhatusel lasuvast osanike teavitamise ja kokku kutsumise kohustusest. ÄS § 171 ei sätesta osanike koosoleku kokkukutsumise vormi ega tähtaega. Ringkonnakohus nõustub apellatsiooniga selle, et ainuüksi Tallinna Linnakohtu registriosakonda sissetulnud posti 30.06.2005.a. templijäljend OÜ S. 2004.a. majandusaasta aruandel, ei tõenda selle aruande äriühingu osaniku H. S.i poolt kinnitamist. Samas märgib ringkonnakohus, et tunnistaja H. S.i poolt osanikule ÄS § 168 antud majandusaasta aruande kinnitamise pädevuse kasutamata jätmine pole süüdistusakti järgi kohtuliku arutamise esemeks H. Podneksi süüdistusasjas. Seetõttu jätab ringkonnakohus tähelepanuta apellatsiooni väited, mis käsitlevad OÜ S. 2004.a. majandustegevuse aruande osaniku poolt kinnitamise kohta tõendite puudumist. . Ringkonnakohus on seisukohal, et OÜ S. 2004.a. majandustegevuse aruande osaniku poolt kinnitamise kohta kirjaliku protokolli või otsuse puudumine, ei tõenda, et süüdistatav H. Podneks osaühingu juhatuse liikmena ei tutvustanud osaniku majandustegevuse aruandega või et osanik polnud majandustegevuse aruande sisust teadlik. Tunnistaja H. S.i ja süüdistatava H. Podneksi kattuvad ütlused tõendavad vastupidist – et süüdistatav tutvustas osanikule 2004.a. majandustegevuse aruannet ning osanikule oli teada majandustegevuse kahjum ja osaühingu netovara seadusele mittevastav suurus. Apellant pole apellatsioonis ega ringkonnakohtu istungil esitatud ühtegi tõendit, mis need ütlused ümber lükkavad. OÜ S. majandusaasta aruandega tutvunud osaniku poolt ÄS §-s 176 seatud kohustuste täitmata jätmine, mis võis kahjustada osanike ja kreeditoride huve, pole samuti etteheidetav süüdistatavale H. Podneksile, kes oli OÜ S. juhatuse liige, mitte äriühingu osanik. Kui osaühingul on üks osanik võib ta ÄS § 173 lg.6 kohaselt otsuseid vastu võtta ilma ÄS § 170 nimetatud osanike koosolekuta ja juhatuselt ÄS § 172 kohast osanike koosoleku kokku kutsumise teadet saamata. Süüdistusaktis ei süüdistata H. Podneksi ÄS § 172 lg. 2 sätestatud nõude rikkumises ja seetõttu jätab ringkonnakohus tähelepanuta apellatsiooni väited, nagu poleks süüdistatav H. Podneks osanike koosoleku kokkukutsumise teadet edastanud ÄS § 172 lg.2 nõudele vastavalt. Nimetatud asjaoludel on ringkonnakohtu hinnangul ainetud apellatsiooni väited, nagu välistanuks süüdistatava H. Podneki poolt ainuosanikust tunnistajale H. S.ile osanike koosoleku kokkukutsumise kirjaliku teate saatmata jätmine või koosoleku protokolli puudumine osaniku poolt ÄS § 176 ettenähud otsuse tegemise. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad kriminaalasjas tõendid, mis vaieldamatult kummutaksid tunnistajat H. S.i ja süüdistatava H. Podneksi ütlused selles, et alles K. K. asunud kaupluse sulgemise järel said nad 2005.a. lõpus aru ja veendusid OÜ S. püsivas maksejõuetuses, misjärel äriühingu ainuosanik ja juhatuse liige otsustasid esitada kohtule pankrotiavalduse KarS § 380 järgi kvalifitseeritava kuriteokoosseisu subjektiivseks tunnuseks on tahtlus, ka selle kaudses vormis, st. isik peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Tunnistaja H. S.i ja süüdistatava H. Podneksi kattuvate ütlustega on tõendatud, et juhatuse poolt 29. juunil 2005.a. kinnitatud OÜ S. 2004.a. majandusaasta aruandega ( II kd.,tl.30 ) tutvumise järel olid nad veendunud, et täiendavate investeeringute ja kaupluste töökorralduse muutmise abil suudab ettevõte äritegevust jätkata ning võlgnike eest oma kohtusi täita. Sellist teadmist ja arusaama toetas varasem ettevõtluskogemus, kus ajutised finantsraskused olid samuti ületatud. Vaidlusi pole selles, et tunnistaja H. S. täiendava raha ettevõttesse paigutas ja K. K. tegutsevas kaupluses müügitöö ümber korraldati, või et peeti läbirääkimisi täiendavate investorite leidmiseks.

Ringkonnakohtu hinnangul seavad need faktilised asjaolud kohtumenetluse käigus kõrvaldata kahtluse alla esitatud süüdistuse kui apellatsiooni seisukoha selles, et süüdistatav H. Podneks teadis või pidas võimalikuks OÜ S. püsiva maksujõuetuse saabumist vähemalt 2005.a. juuni lõpust alates ning sai aru juhatuse liikmele asetunud kohustusest pankrotiavalduse viivitamatuks, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitamiseks. KarS § 17 lg.1 kohaselt isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule, ei pane tegu toime tahtlikult. Seetõttu asub ringkonnakohus seisukohale, et H. Podneksi KarS § 380 järgis süüdistuse kohtulikul arutamisel pole tõendatud inkrimineeritud süüteokoosseisu objektiivne ega subjektiivne tunnus. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooni väitega menetluskuluna valitud kaitsjale makstud tasu ebamõistliku suuruse kohta. Kriminaaltoimikus ( I kd. tl. 54-56; 78-79 ) asuvatest Advokaadibüroo Taivo Saks &Partnerid poolt esitatud menetluskulude väljamõistmise taotlusest, lisatud arvetest ja advokaadi Lennart Oja tööaruannetest nähtub, et valitud kaitsjale on tasu makstud 1500 kroonise tunnitasu alusel. Ringkonnakohtu hinnangul vastab 1500 kr. suurune tunnitasu enamuse Tallinnas asuvate advokaadibüroode pidajate poolt kehtestatud advokaadi töö tunnitasu määrale. Advokaadi L. Oja aruannete järgi on ta süüdistatava H. Podneksi kaitseülesande täitmisel kriminaalasja materjalidega tutvumiseks, süüdistatavaga nõupidamisteks, kohtuistungiteks ettevalmistamiseks, kohtuistungistest osavõtuks, kulutanud tööaega kokku 40, 8 tundi. Apellatsioonis pole näidatud, millises osas kaitsja tööaruannetes näidatud toimingud või nendeks kulunud aeg ei vasta tegelikule ja vajalikule töömahule või miks ei peaks Tallinnas asuvas advokaadibüroos töötavale advokaadist kaitsjale tasuma selles piirkonnas valdava, keskmise advokaaditöö tunnitasumäära järgi. Prokuröri poolt ringkonnakohtu istungil antud arvamuse kohaselt on kaitsja poolt kaitseülesande täitmisel ülemääraselt kulutatud aega süüdistatavaga H. Podneksiga nõupidamistele ( aruannetes nimetatud koosolekud), kohtuistungite protokollide läbitöötamisele, kohtuistungiteks ja kaitsekõneks ettevalmistamisele. Ringkonnakohus nende apellandi argumentidega ei nõustu põhjusel, et prokuröri arvamus põhinev vaid empiirilisel hinnangul, mille õigsuse kontrollimiseks pole antud mõõtkava ühe või teise kaitseülesande täitmiseks kuluva ajahulga määramiseks. Advokatuuri tegevuspraktikas pole kehtestatud norme üksikute kaitseülesande täitmisega seotud toimingutele kulutatava ajahulga ülem -või alammäärade osas. Majandusalaste süütegude puhul on kohtuvaidlused keerukad tõenduseseme iseärasuse ja tiheda seotuse tõttu eraõigusega. Seetõttu on kohtmenetluse pooltel oma seisukohtade esitamisel vältimatu vajadus karistusõiguse reguleerimisala juurest pöörduda teiste õigusharude toimealadele. Ringkonnakohtul pole seetõttu mingeid kahtlusi advokaadist kaitsja L. Oja poolt kaitseülesande täitmisel tehtud töö mahu, vajalikkuse ja põhjendatuse osas. Valitud kaitsjale makstava tasu suurus on kaitseülesande täitmiseks kokkulepe sõlminud poolte tahe. Seetõttu ei soostu ringkonnakohus apellandi ettepanekuga lähtuda valitud kaitsjale makstava tasu suuruse määratlemisel vabariigi statistilisest keskmisest kuutöötasust või riigilt õigusabi saamiseks määratud kaitsjale makstavast tasumäärast. Neil asjaoludel ringkonnakohus nõustub täies ulatuses esimese astme kohtu otsuse põhiosas esitatud tõendite analüüsi ja põhjendustega ning kasutades KrMS § 342 lg.3 p.1 antud õigust ei pea vajalikuks nende asjaolude jätkuvat kordamist. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg.1 p.1 ringkonnakohus jätab Harju Maakohtu 26. jaanuari 2009.a. otsuse Harry Podneksi suhtes muutmata ja prokuröri apellatsiooni rahuldamata.