1.Rahuldada Bondora AS-i hagi T. N. vastu osaliselt.
2.Mõista välja T. N. Bondora AS-i kasuks põhivõlg summas 900 eurot, intress summas 11,90 eurot, viivis põhivõlalt perioodi 27.07.2024–11.12.2024 eest summas 41,57 eurot ja tasu lisateenuste eest summas 111,92 eurot.
3.Mõista välja T. N. Bondora AS-i kasuks alates 12.12.2024 viivis põhivõlalt 900 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni.
4.Jätta hagi suuremas ulatuses põhinõude, intressi ja viivise, sissenõudmiskulude ja haldustasu nõudes rahuldamata.
5.Jätta poolte menetluskulud 86,87% ulatuses T. N. kanda ja 13,13% ulatuses Bondora AS-i kanda.
6.Mõista välja T. N. Bondora AS-i kasuks menetluskulud summas 447,38 eurot.
7.Mõista välja T. N. Bondora AS-i kasuks menetluskuludelt 447,38 eurolt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni
8.Toimetada kohtuotsus pooltele kätte. Edasikaebamise kord
2-24-127213 Kohtuotsuse peale saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Käesolevas lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21). Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Bondora AS (hageja) esitas 29.07.2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse T. N. (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Kohtul ei õnnestunud makseettepanekut kostjale mõistliku aja jooksul kätte toimetada, mille tõttu otsustas Pärnu Maakohus 06.09.2024 määrusega maksekäsu kiirmenetluse lõpetada ja anda nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Tartu Maakohus kohustas 12.09.2024 määrusega hagejat esitama nõuetekohase hagiavalduse.
2.Hageja esitas 17.09.2024 Tartu Maakohtule hagiavalduse kostja vastu, mida hageja täpsustas 20.11.2024 e-kirjaga. Hageja palub kostjalt välja mõista 1226,36 eurot, millest 956 eurot on tagastamata krediidisumma, 90,07 eurot intress, 10,85 eurot lepingu haldustasu, 10 eurot sissenõudmiskulud, 111,92 eurot lisateenuste eest ning 47,52 eurot hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis tagastamata krediidisummalt. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks ka edasiulatuvalt viivise tagastamata krediidisummalt 33,65% aastas kuni krediidisumma tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 09.04.2024 tarbijakrediidilepingu nr BL4485989, mille alusel andis hageja kostjale laenu 956 eurot. Kostja sõlmis laenulepingu sidevahendi abil hageja e-teenuse keskkonnas. Pooled leppisid kokku, et intressimäär on 33,65%, igakuine haldustasu 4% ning lepingutasu 56 eurot, mis on tasaarvestatud laenu väljastamisel. Krediidi kulukuse määr on 51,55%. Krediidi kulukuse määra arvutamiseks on kasutatud kuumaksete arvu, intressimäära, haldustasu ja lepingutasu. Laenulepingut sõlmides avaldas kostja soovi kasutada hageja poolt pakutvaid lisateenuseid B on Track, B Secure ja B Secure+, mis annavad mõningaid eeliseid kliendile ja mille eest oli ette nähtud igakuine kuumakse. Hageja maksis laenulepingu alusel kostjale välja 900 eurot. Kostjal oli kohustus tasuda alates laenulepingu sõlmimisest hagejale regulaarseid makseid, millist kohustust kostja rikkus. Kostja ei tasunud kohustuste katteks ühtegi makset. Hageja hoiatas 26.06.2024 saadetud teatisega kostjat lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu 30-päevase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Kostja kohustust täitma ei asunud, mistõttu ütles hageja lepingu üles. Kostjal olid tähtaegselt tasumata 22.04.2024, 22.05.2024, 24.06.2024 ja 22.07.2024 osamaksed. Hageja oli saatnud kostjale lepingu kehtivuse ajal kaks tasulist meeldetuletuskirja 28.04.2024 ja 23.05.2024, millele eelnesid tasuta meeldetuletuskirjad 18.04.2024 ja 13.05.2024. Hageja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja deklareeris laenutaotluses oma sissetulekuks 3000 eurot ja kohustusteks 85 eurot. Hagejale esitati kostja pangakonto väljavõte, mille analüüsi tulemusel selgus, et kostja igakuiseks sissetulekuks on 2849,52 eurot ja igakuisteks kohustusteks on 782,94 eurot. Hageja arvestas kostja elamiskuludeks 854 eurot. Pangakonto väljavõttel puudusid kostjal kulutused hasartmängudele. Laenutaotluse esitamise ajal puudusid kostja kohta ka avalikustatud maksehäired. Esitatud andmete kohaselt jäi kostjale vaba raha muude kulutuste tarbeks 1176,28 eurot.
3.Kohus võttis hagiavalduse 02.10.2024 määrusega menetlusse ja kohustas kostjat hagile kirjalikult vastama. Kostjale toimetati hagiavaldus koos kirjaliku vastuse nõude määrusega kätte avaliku e-toimiku vahendusel 03.10.2024 (TsMS § 3111 lg 3 alusel). Kohus kohustas kostjat
2-24-127213 esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 21 päeva jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus 24.10.2024. Kostja hagile ei vastanud.
KOHTU SEISUKOHT
4.Kohus leiab, et Bondora AS-i hagi T. N.
5.vastu võlgnevuse väljamõistmiseks on hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud osaliselt. Seetõttu ei saa kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 alusel rahuldada hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega ning vastavalt TsMS § 407 lg-le 6 teeb kohus otsuse, millega jätab hagi osaliselt rahuldamata.
6.TsMS § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus menetleb asja lihtmenetluses, mistõttu piirdub kohus otsuse põhjendavas osas alljärgnevalt õigusliku põhjenduse ja tõendite märkimisega, millele kohus rajas oma järeldused.
7.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 09.04.2024 laenulepingu nr BL4485989 (dtl 32-62), mille alusel andis hageja kostjale laenu 956 eurot, intressiga 33,65% aastas. Lepingu järgi kohustus kostja maksma lepingutasu 56 eurot, mis tasaarvestati kostjale väljastatava laenusummaga, ja tagastama laenusumma koos intressi ja muude lisatasudega hagejale igakuiste osamaksetena lõpptähtajaga hiljemalt 22.03.2024. Hageja on andnud kostjale laenu oma majandustegevuse raames. Seega on poolte vahel sõlmitud lepingu puhul tegemist tarbijakrediidilepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 mõistes. VÕS § 402 näeb ette, et krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu, on tarbijakrediidileping. Tulenevalt Riigikohtu juhistest (vt nt RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 13) on tarbijakrediidilepingute puhul kohtul alati kohustus kontrollida lepingu kehtivust, kuivõrd seadusandja on seadnud krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid, millest kõrvalekaldumine muudab lepingu kas osaliselt või tervikuna tühiseks. Seega kuna tegemist on tarbijalepingust tuleneva vaidlusega, siis on kohtul kohustus kontrollida omal algatusel nõude õiguslikku alust ja võimalikke tehingu tühisuse aluseid isegi siis, kui pool oma vastuväidetes seda ei taotle. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 järgi peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS §
2-24-127213 4034 lg 3 kohaselt küsib krediidiandja krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS § 4034 lg 4 järgi teavitab krediidiandja krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe omandamiseks tarbijat, missuguse sama paragrahvi lõikes 2 viidatud teabe, missugused tõendid selle kohta ja missuguse tähtaja jooksul peab tarbija krediidiandjale esitama. Krediidiandja kontrollib tarbija esitatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lõigetele 3 ja 4. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 13 peab vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud kostjaga hagi aluseks oleva krediidilepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Hageja on hagiavalduses toonud välja, et kostja deklareeris laenutaotluses oma sissetulekuks 3000 eurot ja kohustusteks 85 eurot. Hageja väitel analüüsis ta kostja pangakonto väljavõtte ja Maksu- ja Tolliametilt saadud andmete põhjal, et kostja igakuiseks sissetulekuks on 2849,52 eurot ja igakuisteks kohustusteks on 782,94 eurot. Hageja on kohtule esitanud kostja pangakonto väljavõtte (dtl 105–182), millest nähtub, et kolm kuud enne laenulepingu sõlmimist (09.04.2024) on kostja saanud sissetulekutena Töötukassalt töövõimetoetust 2024. aasta märtsis 539,40 eurot ja veebruaris ning aprillis 576,60 eurot, Sotsiaalkindlustusametilt sotsiaaltoetust 2024. aasta veebruaris, märtsis ja aprillis 41,68 eurot ning elatusabi 2024. aasta veebruaris ning aprillis 127,82 eurot ja märtsis 70,27 eurot, mis teeb keskmiseks kuusissetulekuks kokku 714,52 eurot. Viidatud perioodil ei nähtu pangakonto väljavõttelt kostjale töötasu laekumist. Hageja ei ole esitanud kohtule hagiavalduses viidatud Maksu- ja Tolliameti vastust kostja sissetulekute osas, mille põhjal hageja väidetavalt analüüsis kostja sissetuleku suuruseks 2849,52 eurot kuus ja hindas kostjat maksevõimeliseks. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja tõendanud, et ta oleks piisavalt kontrollinud kostja maksevõimet ja järgis kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtet.
8.Kohus leiab, et kuna hageja ei ole tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, siis on põhjendatud hagi üksnes kostjale välja makstud laenu põhiosa ja seadusjärgses määras intressi ning viivise nõude osas. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 403 4 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. VÕS § 94 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hagiavalduse kohaselt on kostjal tasumata põhivõlg summas 956 eurot, millest 900 eurot on tagastamata laenusumma ja 56 eurot lepingutasu, mis tasaarvestati kostjale väljastatava laenusummaga. Hageja on kandnud kostjale 09.04.2024 ülekandega 900 eurot (dtl 63). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmisel ei võlgne kostja hagejale muid lepingus kokku lepitud tasusid kui VÕS §-s 94 sätestatud määras intress, sh ei võlgne kostja hagejale lepingutasu. Seega on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg summas 900 eurot.
2-24-127213 Hageja maksis kostjale laenusumma 09.04.2024 (dtl 63) ning ütles laenulepingu üles 26.07.2024 (dtl 66). Kostja ei tasunud hagejale ühtegi laenumakset. VÕS § 94 lõikes 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär (EKP intressimäär) on olnud perioodil 09.04.2024–30.06.2024 4,50% ning perioodil 01.07.2024– 26.07.2024 4,25%. Seega on intress seadusjärgses määras perioodi 09.04.2024–26.07.2024 eest kokku 11,90 eurot (900 eurot * 4,5% * 83 päeva + 900 eurot * 4,25% * 26 päeva). Kostja on olnud põhivõla tagastamisega viivituses perioodil 27.07.2024–11.12.2024 (alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni kohtuotsuse tegemiseni) kokku 138 päeva. Seega on viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras perioodi 27.07.2024–11.11.2024 eest 41,57 eurot (900 eurot * 8+4,25% * 138 päeva).
9.Kohus leiab, et põhjendatud on hageja edasiulatuva viivise nõue seaduses ettenähtud määras. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise protsendina tasumata põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni.
10.Kohus leiab, et põhjendatud on ka hageja võlanõue lisateenuste eest. Hagiavalduse ja kohtule esitatud lisateenuste lepingute (dtl 74–82) kohaselt on hageja poolt pakutavad lisateenuste osutamise lepingud sõlmitud eraldiseisvate lepingutena. Kostja on sõlminud B on Track, B Secure ja B Secure+ lepingud, mille maksed on kokku 27,98 eurot kuus. Hageja palub kostjalt välja mõista lisateenuste lepingust tuleneva võlgnevuse 111,92 eurot perioodi 22.04.2024–22.07.2024 eest. Kohus leiab, et nõue on põhjendatud ja mõistab kostjalt hageja kasuks lisateenuste eest välja 111,92 eurot.
11.Eeltoodut arvesse võttes rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla summas 900 eurot, intressi summas 11,90 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise perioodi 27.07.2024–11.12.2024 eest summas 41,57 eurot ja lisateenuste eest tasu summas 111,92 eurot. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja edasiulatuvalt alates 12.12.2024 viivise põhivõlalt 900 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Ülejäänud osas, s.o põhinõude, intressi ja viivise nõudes suuremas ulatuses, lepingu haldustasu ja sissenõudmiskulude nõude osas, jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
12.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja nõudis hagis kostjalt hagi esitamise seisuga põhivõlga, intressi, sissenõudmiskulu, sissenõutavaks muutunud viivist, haldustasu ja lisateenuste eest tasu kokku summas 1226,36 eurot ning edasiulatuvalt viivist põhivõlalt 33,65% aastas. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga oleks hageja nõue kokku summas 1275,45 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja kohtuotsuse tegemise seisuga 1056,35 eurot. Seega rahuldab kohus hageja nõude 86,87% ulatuses ja kohus jätab menetluskulud 86,87%
2-24-127213 ulatuses kostja kanda ning 13,13% ulatuses hageja kanda.
13.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks ka hüvitatavate menetluskulude suuruse. Hagiavalduse kohaselt on hageja menetluskulud kokku summas 515 eurot, sh hagilt tasutud riigilõiv summas 315 eurot ja hageja lepingulise esindaja tasu summas 200 eurot. Kohus leiab, et hageja menetluskulud märgitud ulatuses saab lugeda põhjendatuks.
13.1.Arvestades hagihinda kuulus riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasumisele riigilõiv 315 eurot. Kohus kontrollis, et hageja on tasunud riigilõivu kokku summas 315 eurot, sh maksekäsu kiirmenetluses 65 eurot ja hagi esitamisel täiendavalt 250 eurot. Sega on hagilt tasutud riigilõivu seaduses ettenähtud määras ja riigilõivu summas 315 eurot saab lugeda hageja põhjendatud menetluskuluks.
13.2.Kohus leiab, et põhjendatuks saab lugeda ka hageja lepingulise esindaja tasu taotletud ulatuses. TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja taotleb lepingulise esindaja tasu maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise eest summas 20 eurot ja hagiavalduse koostamise eest summas 180 eurot. Hageja lepingulise esindaja ajakuluks hagiavalduse koostamisega seotud toimingutele on märgitud 1,5 tundi ja hageja esindaja taotleb tasu arvestusega 120 eurot ühe töötunni eest ilma käibemaksuta. Arvestades menetluse asjaolusid ja asja keerukust ning mahukust, hindab kohus, et märgitud toimingute eest esindaja ajakulu hagimenetluses kokku 1,5 tunni ulatuses on vajalik ja põhjendatud. Kohtu hinnangul saab lugeda põhjendatuks ka õigusabi eest taotletava tasumäära, mis on 120 eurot ühe töötunni eest ilma käibemaksuta. Seega loeb kohus vajalikuks ja põhjendatuks hageja lepingulise esindaja tasu nii maksekäsu kiirmenetluses kui hagimenetluses tehtud toimingute eest kokku summas 200 eurot. Eeltoodu alusel loeb kohus vajalikuks ja põhjendatuks hageja menetluskulud kokku summas 515 eurot, sh riigilõiv 315 eurot ja lepingulise esindaja tasu 200 eurot.
13.3.Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus hageja menetluskulud 86,87% ulatuses, s.o summas 447,38 eurot (515 x 86,87%) kostjalt hageja kasuks välja. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kask Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.