1.Aktsiaselts Agrovaru (hageja) esitas 10. mail 2019 FERROLINE GRUPP OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 21 350 eurot ja viivise sellelt 6705 eurot, tsiviilasja nr 2-17-11269 õigusabikulud 18 871 eurot 21 senti ja viivise sellelt 3203 eurot 37 senti ning rahuldatud põhinõudelt edasise viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 6. juulist 2022 kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled veolepingu, millega kostja kohustus vedama tõstuki Lätist Eestisse. Veo käigus kukkus tõstuk veokilt maha ja hävines. Hävinenud tõstuk kuulus OÜ-le PROPLASTIK (Proplastik). Hageja pidi tõstukit remontima Proplastikuga sõlmitud töövõtulepingu
2-19-7148 alusel. Tsiviilasjas nr 2-17-11269 nõudis Proplastik hagejalt tõstuki hävimisest tekkinud kahju hüvitamist. Tallinna Ringkonnakohus mõistis hagejalt Proplastiku kasuks välja kahjuhüvitise 21 350 eurot (uue tõstuki soetamismaksumus ja asendustõstuki üürikulu), viivise ja menetluskulud 4517 eurot 37 senti. Kostja peab hüvitama hagejale kogu kahju, mille hageja hüvitas kohtuotsuse alusel Proplastikule. Tõstuki hävinemise tõttu soetas Proplastik tööülesannete täitmiseks tõstuki, mille maksumus oli 28 500 eurot. Kindlustusandja hüvitas 29. detsembril 2016 sellest 10 900 eurot. Uus tõstuk tarniti Proplastikule 7. aprillil 2017. Lisaks pidi Proplastik 2016. a juunist kuni 2017. a märtsini üürima asendustõstukit, mille üür oli kokku 10 800 eurot. Tõstuki hävinemise ja tsiviilasja nr 2-19-11269 menetluse tõttu tekkis hagejal lisaks 18 871 euro 21 sendi suurune kahju õigusabikuludena, sellele lisandub viivis 3203 eurot 37 senti. Vedaja vastutusele seatud piirangud langevad ära, kuna vedaja oli raskelt hooletu. Raske hooletus seisnes selles, et vedaja jättis veose piisavalt kinnitamata.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Nõue on aegunud. Aegumise kulgemine algas 29. detsembril 2016, mil kindlustusandja hüvitas kahju. Vigastatud tõstuk anti üle kindlustusandjale hageja soovil. Kostja ei olnud kahju tekkimisel raskelt hooletu, kuna tõstuk oli rihmadega kinnitatud ning rihmad purunesid ettenägematult. Vedaja piiratud vastutuse alusel on juba kindlustusandja kahju hüvitanud. Ratastel tõstuki liikuma hakkamise põhjustas asjaolu, et tõstukil ei olnud seisupidur tõenäoliselt aktiveeritud, mis omakorda põhjustas koormarihmade läbikulumise ja katkemise.
3.Harju Maakohus jättis 28. septembri 2022. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Nõude aegumistähtaja kulg algab veose osalise kaotsimineku, vigastamise või kohaletoimetamisega viivitamise puhul kauba üleandmise päevast arvates (rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) art 32 lg 1 p a). Praeguses asjas sai tõstuk kahjustada 13. mail 2016 ja muutus kasutuskõlbmatuks. Tõstukit ei olnud otstarbekas parandada, see kanti maha ning kindlustusandja hüvitas 29. detsembril 2016 tõstuki hävimise tõttu 10 900 eurot. Kuna kindlustusandja maksis veose saajale tõstuki üleandmise asemel hüvitise, tuleb hiljemalt hüvitise maksmisega lugeda tõstuk üleantuks. Seega hakkas vedamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg kulgema 29. detsembril 2016 ja üheaastane aegumistähtaeg oleks lõppenud 30. detsembril 2017. CMR art 32 lg 1 esimese lause kohaselt kehtib vedudest tulenevatele nõuetele üldjuhul üheaastane aegumistähtaeg. CMR art 32 lg 1 teise lause järgi kehtib tahtliku õigusvastase tegevuse korral või sellise süü vormi korral, mis vaidlust lahendava kohtu kohaldatava õiguse järgi võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega, nõude kolmeaastane aegumistähtaeg. Maakohus leidis, et vedaja oli raskelt hooletu, kuna kasutas vanu kulunud koormarihmasid. Vedaja saanuks hoolsuskohustuse täitmiseks kasutada rohkem koormarihmasid või uusi ja tugevamaid koormarihmasid. Maakohtu arvates oli tõstuki seisupiduri rakendumise kontrollimine autojuhi ülesanne. Autojuht oleks pidanud saatjale teatama, et tõstuki seisupidur tuleb peale panna. Kostja käitus raskelt hooletult ja kohaldada tuleb CMR art 32 lg 1 alusel kolmeaastast aegumistähtaega. Kuna aegumistähtaeg algas 29. detsembril 2016 ja hagi esitati 10. mail 2019, ei ole nõue aegunud. CMR art 29 ei ole alusnorm, mis annaks hagejale õiguse nõuda kostjalt kogu hagejalt tsiviilasjas nr 2-17-11269 Proplastiku kasuks välja mõistetud kahjuhüvitist. CMR art 25 lg 1 ning art 23 lg-te 1, 2 ja 4 järgi on kostja kui vedaja vastutus piiratud tõstuki kahjustada saamise eelse turuhinnaga. Hagejal puudub õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist tõstuki turuhinda ületavas osas. Hageja kahjunõue ei hõlmanud veomaksete, tollimaksude ja lõivude hüvitamist ning CMR art 23 lg 4 sätestab selgelt, et muid kahjusid ei hüvitata. Seega on hageja kahjunõue alusetu nii rendikulude kui 2(7)
2-19-7148 ka õigusabikulude osas. Kindlustusandja makstud hüvitis 10 900 eurot vastas samaväärse kahjustamata tõstuki turuhinnale. Lisaks märkis maakohus, et hageja ei ole kahju suuruse kohta tõendeid esitanud.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust, kui jättis kogu kahju eest hüvitise välja mõistmata.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 8. märtsi 2024. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata kahjuhüvitise 21 350 eurot ja nimetatud summalt CMR art 27 lg-s 1 sätestatud määras viivise alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni, ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 21 350 eurot (uue tõstuki soetusväärtus 12 350 eurot ja asendustõstuki rendikulud 9000 eurot), nimetatud summalt 8. märtsi 2024. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 5158 eurot 55 senti ning alates 9. märtsist 2024 tasumata põhivõlalt viivise CMR art 27 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhivõla täitmiseni. Ringkonnakohus jättis menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. Ringkonnakohus märkis, et nõustub maakohtu lahendi põhjendustega osas, milles maakohus leidis, et kostja oli raskelt hooletu (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6). CMR art 32 lg 1 teise lause alusel kehtib seega kolmeaastane nõude aegumise tähtaeg. Olukorras, kus autojuht teadis, et on oluline, et tõstuki puhul oleks rakendatud pidur, tuli tal selles enne veo alustamist veenduda. Autojuhi 11. mai 2022. a kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et ta küsis üksnes, kas kõik on korras. Autojuhi ütlustest ei nähtu, et ta oleks konkreetselt küsinud, kas tõstuki pidur on rakendatud. Kuna maakohus tuvastas õigesti, et kostja käitus raskelt hooletult, saab hageja nõuda kostjalt kogu talle tekitatud kahju hüvitamist ning kostja kui vedaja ei saa tugineda CMR-i neljandas peatükis (art-d 17–29) vastutust välistavatele või seda piiravatele sätetele või tõendamiskohustuse teisele poolele panemist ettenägevatele sätetele. Seega ei kohaldu kostja tahtliku või raskelt hooletu käitumise korral ka CMR art 25 lg 1 ning art 23 lg-d 1, 2 ja 4, mille alusel maakohus piiras praegu kostja kui vedaja vastutuse tõstuki kahjustada saamise eelse turuhinnaga. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et hageja ei ole oma kahju hüvitamise nõuet tõendanud. Ringkonnakohtu 3. juuni 2021. a otsusest kui dokumentaalsest tõendist nähtub, et Proplastik tasus uue tõstuki eest 23 750 eurot (km-ta) ning et ei olnud tõendatud, et järelturul oleks 2016. aastal olnud võimalik hävinud tõstukiga samaväärset kasutatud tõstukit osta oluliselt odavamalt. Eelnevast tulenevalt tuleb kostjal hagejale hüvitada 12 350 eurot (23 750 – 10 900 – 500), st tõstuki soetusväärtus, millest on maha arvatud kindlustushüvitis ja hävinud tõstuki müügist laekunud summa. Ringkonnakohtu hinnangul on ringkonnakohtu 3. juuni 2021. a otsusega ning hageja 5. juuli 2022. a menetlusdokumendi lisadena esitatud rendiarvete ja maksekorraldustega tõendatud, et hagejale makstav kahjuhüvitis peab sisaldama ka samaväärse tõstuki kasutamise kulusid uue tõstuki
3(7)
2-19-7148 muretsemise aja jooksul. Seega on 9000 euro suuruse rendikulu hüvitamise nõue põhjendatud. Kostjalt tuleb mõista välja hageja kasuks 21 350 eurot (9000 + 12 350).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda või jätta jõusse maakohtu otsus. Nõue on aegunud. Kohtud on ebaõigesti leidnud, et vedaja ei vabane CMR art 17 lg 2 alusel vastutusest. Veose laadimist tuleb CMR-i mõttes pidada saatja kohustuseks. CMR art 17 lg-st 2 ja lg 4 p-st c tulenevalt vabaneb vedaja vastutusest, kui kauba vigastamine on erilise riski tagajärg, mis on lahutamatult seotud mh veose laadimisega saatja poolt. Tõstuki laadis peale hageja koostööpartner. Veos ei olnud transportimiseks valmis. Ebamõistlik on eeldada, et vedaja tunneks iga veose tehnilisi omadusi ja saaks kontrollida piduri rakendatavust. Kohtud leidsid valesti, et kostja oli raskelt hooletu. VÕS §-de 139 ja 140 alusel tuleb arvestada hageja osa kahju tekkimisel, kuna ta jättis tsiviilasjas nr 2-17-11269 oma huvid kohaselt kaitsmata ega tõendanud, et kahjustada saanud tõstuki väärtus oli uue tõstuki väärtusega võrreldes oluliselt väiksem.
8.Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Kostja ei saa taotleda maakohtu otsuse tühistamist, sest maakohus jättis hagi rahuldamata. Kuna kostja oli raskelt hooletu, siis kohaldub CMR art 32 järgi kolmeaastane aegumistähtaeg. Maakohtus leidis kostja, et tema vastutus ei ole välistatud, kuid on piiratud. Alles kassatsioonkaebuses leiab kostja, et tema vastutus võib olla välistatud CMR art 17 lg-te 2 ja 4 alusel. Kuna kostja jättis vastutusest vabanemisele õigel ajal tuginemata, ei saa sellega arvestamata jätmist alama astme kohtutele ette heita. CMR art 17 lg 2 ei ole pelgalt õiguse kohaldamise küsimus, vaid kostja peab täitma ka oma tõendamiskoormist. CMR art 17 lg-s 2 nimetatud asjaolusid peab tõendama vedaja. Asjas kogutud tõendid ei kinnita, et kahju tekkis ebapiisavast laadimisest või muust saatja tegevusest. Kahju põhjustas veose ebapiisav kinnitamine. Autojuht pidi kontrollima, kas tõstuki seisupidur on rakendatud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Pooled vaidlevad Riigikohtus selle üle, millal hakkab aeguma kahju hüvitamise nõue vedaja vastu. Veose täielikul kaotsiminekul hakkab CMR art 32 lg 1 p b järgi nõude aegumistähtaeg kulgema kolmekümnendal päeval pärast kokkulepitud veotähtaja möödumist või kui seda ei olnud kokku lepitud, siis kuuekümnendast päevast pärast seda, kui vedaja on veose veoks vastu võtnud. Veose osalise kaotsimineku või vigastamise (kahjustumise) korral hakkab CMR art 32 lg 1 p a järgi nõude aegumistähtaeg kulgema veose üleandmise päevast arvates. Kõigil muudel juhtudel algab nõude aegumistähtaja kulg kolmekuuse tähtaja möödumisel veolepingu sõlmimise päevast arvates (CMR art 32 lg 1 p c). Kolleegiumi hinnangul saab veose täielikuks kaotsiminekuks aegumise tähenduses pidada olukorda, kus vedajal ei ole võimalik veost mingil põhjusel saajale üle anda (nt veos on varastatud, see on ära põlenud, lendunud, veokist välja voolanud või muul põhjusel hävinud). Kui veos on majanduslikus mõttes kaotanud oma väärtuse, kuid eksisteerib füüsiliselt, on see aegumise tähenduses kahjustunud (CMR art 32 lg 1 p a). Sellisel juhul on veos saajale üleantav. Kohtud pole tuvastanud, kas, millal ja kellele kahjustunud tõstuk üle anti. 4(7)
2-19-7148 Kohtud on ekslikult pidanud aegumistähtaja alguseks kindlustushüvitise maksmist, sest seda ei näe CMR aegumistähtaja kulgemise algusena ühelgi juhul ette. Kohus oleks esmalt pidanud tuvastama, kas veos anti kellelegi üle. Kui see anti üle saajale või viimase juhistel kellelegi teisele, saaks seda pidada aegumistähtaja alguseks. Kostja seisukoht, et nõude aegumine algas kindlustushüvitise maksmisest, ei ole kohtule siduv (TsMS § 436 lg 7). Kostja on menetluses väitnud, et veos anti üle kindlustusandjale. See saaks iseenesest olla aegumistähtaja alguseks CMR art 32 lg 1 p a tähenduses, kui veos anti kindlustusandjale üle CMR art 12 lg 1 kohaselt saatja juhistel.
11.Kolleegium leiab, et kohtud on ebaõigesti sisustanud vedaja rasket hooletust (VÕS § 104 lg 4), samuti on kohtud rikkunud otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lg 8) ja asjaolude tuvastamise ning tõendite hindamise kohustust (TsMS § 232 lg 1) vedaja raske hooletuse tuvastamisel. Need rikkumised võivad olla toonud kaasa ka CMR art 32 lg 1 väära kohaldamise. CMR art 32 lg 1 järgi on kehtestatud selle konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele üheaastane aegumistähtaeg. Tahtliku õigusvastase tegevuse või selliste kohustuste mittenõuetekohase täitmise puhul, mis asja läbivaatava kohtu kohaldatava seaduse kohaselt võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega, on kehtestatud nõude kolmeaastane aegumistähtaeg. Kolleegium on järjepidevalt leidnud, et Eesti õiguse tähenduses on vedaja tahtlik õigusvastane tegevus raske hooletus (VÕS § 104 lg 4) ja tahtlus (VÕS § 104 lg 5) (vt ka RKTKo 19.06.2024, 2-17-11890/95, p 14; RKTKo 16.06.2021, 2-17-18657/141, p 21.1; RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-32-15, p 15; RKTKo 11.06.2014, 3-2-1-54-14, p 14).
12.VÕS § 104 lg 4 sätestab, et raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Raske hooletuse esinemist peab tõendama isik, kes sellele tugineb (TsMS § 230 lg 1). Seega pidi hageja kui saatja tõendama, et kostja on vedajana jätnud käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata. Saatjaks on isik, kelle ees on vedajal vedamise kohustus. Hooletust (ja ka rasket hooletust) tuleb tuvastada objektiivsete kriteeriumite alusel, st tuleb anda hinnang, kuidas oleks samal tegevusalal keskmine hoolas isik vastavas situatsioonis käitunud ja kas objektiivselt oleks kahju tekkimine olnud ettenähtav ja välditav. Seejuures ei tule hinnata kahju tekkimise subjektiivset ettenähtavust. Siiski ei tähenda veel hooletuse esinemine, et tegu oleks vedaja tahtliku õigusvastase tegevusega, sest lisaks on vajalik tuvastada VÕS § 104 lg 4 alusel, kas käibes vajalikku hoolsust rikuti olulisel määral. Raskelt hooletult käitub vedaja, kelle käitumine oleks keskmisele hoolsale vedajale vastuvõetamatu (vt ka RKTKo 19.06.2024, 2-17-11890/95, p 15).
13.Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et vedaja käitus raskelt hooletult. Maakohus leidis, et vedaja raske hooletus väljendus vanade, nõrkade või väheste koormarihmade kasutamises, samuti selles, et vedaja autojuht oleks pidanud kontrollima veose (tõstuki) seisupiduri rakendumist. Kohtud ei ole raske hooletuse sisustamisel hinnanud, kuidas oleks keskmine hoolas vedaja samasuguses situatsioonis käitunud, ning on valesti tõlgendanud materiaalõiguse normi (VÕS § 104 lg 4) ja jätnud normi õigeks tõlgendamiseks vajalikud asjaolud tuvastamata, rikkudes sellega otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lg 8) ja asjaolude tuvastamise ning tõendite hindamise kohustust (TsMS § 232 lg 1). Piisavalt põhjendamata on maakohtu seisukoht, et kasutatud koormarihmad olid veose kinnitamiseks sobimatud või oleks tulnud kasutada rohkem koormarihmasid. Otsusest ei nähtu, kuidas on kohus sellisele veendumusele jõudnud, ja see on otsuse põhjendamise kohustuse rikkumine. Samuti on ebaselge, millest järeldas kohus, et veose kinnitamiseks tuli tingimata kasutada uusi koormarihmasid. Samuti jätsid kohtud tähelepanuta, et veos võis olla selle loomulike omaduste ja pakendamise puuduste tõttu veerev.
5(7)
2-19-7148 Kohtud ei ole tõendeid hinnates tuvastanud, kuidas oleks hoolas vedaja vastavas situatsioonis käitunud ning kas kostja käitumine oleks keskmisele hoolsale vedajale olnud vastuvõetamatu. Seega on kohtud kohaldanud VÕS § 104 lg-t 4, ilma et nad oleksid tuvastanud selle sätte kohaldamise eeldusi.
14.Ekslik on ka kohtute seisukoht, et vedaja oleks pidanud kontrollima veose seisupiduri rakendumist. Erikokkuleppe puudumisel peab veose ohutuks vedamiseks ette valmistama saatja või tema ülesandel muu isik. Veosest lähtuvate riskide tõrjumine on üldjuhul saatja ülesanne. Kolleegium selgitab, et CMR jagab vedamisel esinevaid riske saatja ja vedaja vahel (vt nt CMR art 17 lg-d 1 ja 2 ja CMR art 17 lg 4, samuti CMR art 7, CMR art 11 lg 2, CMR art 22). Seega sätestab CMR süsteemselt saatja kohustuse tõrjuda riske, mis on tema mõjusfääris. Saatja mõjusfääris on vedamisel esinevad riskid, mida ta saaks enda tegevusega ära hoida. Ka veose tavapärasest suurem veerevus on veosest lähtuv eriline risk. Kui veos on tavapärasest enam veerev, peab saatja veost selle vastu kaitsma. Seisupidur on üks veose veeremise takistamise abinõu, samuti on võimalik veose veerevust takistada muul viisil (nt pakendamine, alusele laadimine, tõkiskingade kasutamine jms). Kui saatja on veose vedamiseks nõuetekohaselt ette valmistanud ja kõrvaldanud veosest lähtuva erilise riski, peab vedaja temalt oodatava hoolsusega kaitsma veost muude ohtude eest, mis on seotud vedamisega. Seda, kuidas tuleb veost selle loomulike omaduste vastu kaitsta, saab kõige paremini teada saatja, kuna tema tunneb vedamisele antava veose omadusi. Seega ei või saatja vedajale anda erikokkuleppe puudumisel üle veost, mis võib saada kahjustada selle loomulike omaduste tõttu (CMR art 17 lg 4 p d), samuti veost, mis on piisavalt pakendamata (CMR art 17 lg 4 p b). Veereva veose ohutuks vedamiseks ette valmistamata jätmist ei saa sel põhjusel ette heita vedajale, kindlasti ei saa tegu olla aga asjaoluga, millega on võimalik sisustada vedaja rasket hooletust VÕS § 104 lg 4 järgi.
15.Kuigi praegusel juhul tuleb esmalt lahendada küsimus nõude aegumise kohta, märgib kolleegium vastusena poolte väidetele ja õiguse ühetaolise kohaldamise huvides siiski järgmist. CMR art 17 lg 4 sätestab, et vedaja vabaneb vastutusest CMR art 18 p-de 2–5 järgimise korral, kui veose kahjustumine või kaotsiminek on lahutamatult seotud ühe või enama CMR art 17 lg 4 p-des a-f sätestatud asjaoluga. Vedaja vastutusest vabanemisel CMR art 17 lg 4 kohaselt on tõendamiskoormis CMR art 18 lg 2 alusel jagatud saatja ja vedaja vahel. Arvestades seda, et CMR art 17 lg-s 4 nimetatud asjaolud on suures ulatuses saatja mõjusfääris, jätab ka CMR art 18 lg 2 osa tõendamiskoormisest saatja kanda. CMR art 18 lg 2 sätestab, et juhul, kui vedaja tõendab, et veose kaotsiminek või kahjustumine võis olla CMR art 17 lg-s 4 sätestatud erilise riski tagajärg, eeldatakse, et kaotsiminek või kahjustumine võis toimuda sel põhjusel. Nõude esitaja võib siiski tõendada, et kaotsiminek või kahjustumine ei olnud täielikult või osaliselt ühegi sellise riski tagajärg. Tegu on vedaja jaoks lihtsustatud tõendamiskoormisega. Kuigi kostja on otsesõnu hakanud vedaja vastutusest vabanemisele veosest lähtuva erilise riski tõttu tuginema alles kassatsioonkaebuses, olid pooled juba maakohtus esile toonud asjaolusid, mis võisid viidata veosest lähtuva erilise riski olemasolule (veose pealelaadimine saatja määratud isikute poolt, veosel seisupiduri rakendamata jätmine). TsMS § 436 lg 7 alusel kohaldab õigust kohus ise ja kui menetlusosaline toob kohtu ette õigusliku tähendusega asjaolud või väited, peab kohus pooltele selgitama kehtivat materiaalõigust ja tõendamisele kuuluvaid asjaolusid (TsMS § 348 lg 1, § 351 lg 1, § 392 lg 1).
16.Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tuvastama, millal hakkas nõue aeguma, ning lahendama seejärel küsimuse, kas hagi aegumisele kohaldub CMR art 32 lg 1 järgi ühe- või 6(7)
2-19-7148 kolmeaastane aegumistähtaeg. Vajaduse korral peab ringkonnakohus andma pooltele võimaluse enda väiteid tõendada, arvestades kolleegiumi esile toodud tõendamiskoormist.
17.Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.