OÜ Aktiva Finance Group hagi A K vastu võlgnevuse nõudes
Hagi hind
1516,55 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende HAGEJA OÜ Aktiva Finance Group, rk 10746479, asukoht: Toompuiestee 35, Tallinn, Harjumaa, lepinguline esindaja Sigrid Rahkema
KOSTJA
A K, ik xxxx, elukoht: xxxx Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista kostjalt A Klt hageja OÜ Aktiva Finance Group kasuks 09.02.2023 AS-ga Inbank Finance sõlmitud järelmaksu lepingutest nr. XXXX ja nr. XXXX tulenev põhivõlgnevus summas 1128 eurot, intress summas 14,06 eurot, 03.12.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 183,97 eurot ning sissenõudmiskulud summas 35 eurot.
3.Välja mõista kostjalt A Klt hageja OÜ Aktiva Finance Group kasuks TsMS § 367 alusel edaspidine viivis põhivõlgnevuse (1128 euro) tasumata jäägilt alates 04.12.2024 lepingujärgses määras 12% aastas kuni põhivõlgnevuse 1128 euro tasumiseni.
Jätta rahuldamata hageja OÜ Aktiva Finance Group intressinõue 82,03 eurot, sissenõudmiskulude hüvitamise nõue 35 eurot ja lepingutasu nõue 20 eurot.
5.Jätta menetluskulud 90% ulatuses kostja A K kanda ja 10% ulatuses hageja OÜ Aktiva Finance Group kanda ning välja mõista kostjalt A Klt hageja OÜ Aktiva Finance Group kasuks menetluskulude katteks 571,50 eurot.
6.Välja mõista kostjalt A Klt hageja OÜ Aktiva Finance Group kasuks viivis menetluskuludelt (571,50 eurolt) alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
7.Toimetada kohtuotsuse resolutsioon kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu kätte, kui muud kättetoimetamise viisid ei õnnestu. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 § 633 lg 7). Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Eelnev menetlus
1.OÜ Aktiva Finance Group esitas 07.11.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse ning seoses maksekäsu kiirmenetluse lõpetamisega ja menetluse jätkamisega hagimenetluses, Viru Maakohtule 22.01.2024 hagi kostja vastu võla nõudes. Kostja esitas 07.05.2024 vastuse, millele omakorda on hageja 04.06.2024 esitanud seisukoha. 19.09.2024 määras kohus poolte nõusolekul asja lahendamise kirjalikus menetluses, andes pooltele tähtaja ja võimaluse esitada kõik seni esitamata avaldused, dokumendid ja taotlused, või võimalik kompromissleping. 22.10.2024 ja 15.11.2024 esitas hageja täiendavad seisukohad. Hageja nõuded
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Inbank Finance (esialgne võlausaldaja) ja kostja A K 09.02.2023 järelmaksu lepingud nr. XXXX ja nr. XXXX. Lepingu nr. XXXX kohaselt soetas kostja kauba maksumusega 869 eurot, lepingu krediidi kulukuse määr on 24,27% aastas ja intressimäär 12% aastas. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat 869 eurot, intressimäära 12%, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäeva 05.03.2025, lepingu sõlmimise tasu 10 eurot, igakuine lepingu haldustasu 0 eurot kooskõlas VÕS § 404 lg-ga 2 1. Kostjal on põhiosa võlgnevus alates 1. osamaksest, s.o 5.04.2023 kuni ülesütlemisele eelnenud 4. osamakseni, s.o 5.07.2023. Kostjalt ei ole toimunud ühtegi makset põhiosa katteks. Lepingu nr. XXXX kohaselt soetas kostja kauba maksumusega 259 eurot, lepingu krediidi kulukuse määr on 29,67% aastas ja intressimäär 12% aastas. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat 259 eurot, intressimäära 12%, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäeva 05.03.2024, lepingu sõlmimise tasu 10 eurot, igakuine lepingu haldustasu 0 eurot kooskõlas VÕS § 404 lg-ga 2 1. Kostjal on põhiosa võlgnevus alates 1. osamaksest, s.o 05.04.2023 kuni ülesütlemisele eelnenud 4. osamakseni, s.o 05.07.2023. Kostjalt ei ole toimunud ühtegi makset põhiosa katteks.
Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi esialgne võlausaldaja päringud Maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. VÕS § 4034 lg 2 alusel omandab esialgne võlausaldaja muuhulgas kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta taotlustest, mille kohaselt märkis kostja enda sissetulekuks 930 eurot, igakuisteks kohustusteks vastavalt 130 eurot ja 180 eurot. Inbank on teinud vastavalt KAVS § 49 lg 3 punktile 3 mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. Pank eeldab, et tarbijatel on enda finantsseisundi (sh regulaarse sissetuleku) kohta kõige täpsem informatsioon ning tarbijad esitavad pangale täpset ja tõest informatsiooni. Pank kasutab riskipõhist lähenemist tarbijate sissetuleku kontrollimiseks. Pank rakendab erinevaid riskikontrolle, mis võivad põhjustada negatiivse otsuse (näiteks varasem maksekäitumine) või pangakonto väljavõtte esitamise kohustuse. Negatiivne otsus või sissetuleku tõendamise kohustus rakendub ennekõike juhul, kui tarbija poolt esitatud ning tema kohta erinevatest allikatest saadud informatsiooni kogumis vaadeldes tekib kahtlus tarbija poolt esitatud informatsiooni õigsuses lähtuvalt panga varasemast kogemusest sarnaste näitajatega tarbijagruppidega. Hageja selgitab, et kostja poolt sõlmitud järelmaksu lepingu puhul on tegemist pangatootega, mille puhul on välja kujunenud teatud teenusstandard, mille kohaselt teeb pank kiireid otsuseid ning tulenevalt summa väiksusest ning osamaksete väiksusest ei rakendatud eeltoodu tõttu kontoanalüüsi. Seega on hageja tõendanud, et on kogutud ja kontrollitud (sh analüüsinud teavet enne krediidilepingu sõlmimist,) kostja majandusliku seisu, s.o sissetulekute, vara ja kohustuste kohta. Hageja rõhutab, et seadusest ei tulene nõuet, et tarbijalt tuleb igal juhul krediidi taotlemisel nõuda kontoväljavõtet, vaid krediidiandjal tuleb adekvaatselt hinnata laenutaotleja krediidivõimelisust. Hageja on seisukohal, et pangakonto väljavõtte saab jätta tarbijalt välja nõudmata kui muu informatsioon on krediidivõime hindamiseks piisav. Samuti tuleb lähtuda antava krediidi summast. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Kostja kohustus lepingust tulenevad kohustused täitma vastavalt lepingus kokku lepitule maksegraafikuga. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja 05.07.2023 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks vastavalt VÕS § 416 lg-le 1. 25.07.2023 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendav tähtaja jooksul, misjärel loovutas AS Inbank Finance 31.07.2023 kostja vastase nõude OÜ-le Aktiva Finance Group koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid.
3.Tulenevalt järelmaksu lepingutest nr XXXX ja XXXX on kostja põhivõlg summas 1128 eurot (869 + 259). Lepingus nr. XXXX on pooled kokku leppinud intressimääraks 12% aastas. Kostjal on intressivõlgnevus alates 1. osamaksest, s.o 05.04.2023 kuni ülesütlemiseni 25.07.2023 kokku summas 75,58 eurot (27,32 + 14,76 + 14,70 + 13,69 ning intress perioodil 06.07.2023 kuni 25.07.2023 5,11 eurot (766,47 x 12% / 360 x päevade arv 20)). Kostja intressi tasunud ei ole. Lepingus nr. XXXX on pooled kokku leppinud intressimääraks 12% aastas. Kostjal on intressivõlgnevus alates 1. osamaksest, s.o 05.04.2023 kuni ülesütlemiseni 25.07.2023 kokku summas 20,51 eurot (7,79 + 4,13 + 3,91 + 3,43 ning intress perioodil 06.07.2023 kuni 25.07.2023 1,25 eurot (187,34 x 12% / 360 x päevade arv 20)). Kostja intressi tasunud ei ole. Tulenevalt eeltoodust on kostjal intressivõlgnevus summas 96,09 eurot. Lepingus nr. XXXX on kokku lepitud lepingutasus 10 eurot ja lepingus nr. XXXX samuti 10 eurot, mida kostja tasunud ei ole, mistõttu võlgnevus on summas 20 eurot.
Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Lepingu nr. XXXX sissenõudekulude summa 40 eurot kujunemine on järgmine: 07.08.2023 tasulise kirja saatmine 20 eurot, 11.09.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot, 24.10.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud 10 eurot. Lepingu nr. XXXX sissenõudekulude summa 30 eurot kujunemine: 11.08.2023 tasulise kirja saatmine 15 eurot, 11.09.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot, 02.10.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot. Võlgniku makseviivitusega tingitud muud kulud sisaldavad nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud, kontaktandmete otsingu ja päringu kulud, võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel, võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud. Tulenevalt eeltoodust on sissenõudmisega seotud kulud kokku summas 70 eurot. Lepingu nr. XXXX alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 869 eurolt lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 26.07.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 22.01.2024 lepingus kokku lepitud intressi aastase määraga võrdses määras s.o 12% aastas, kooskõlas VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist summas 51,69 eurot. Lepingu nr. XXXX alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 259 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 26.07.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 22.01.2024 lepingus kokku lepitud intressi aastase määraga võrdses määras s.o 12% aastas, kooskõlas VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist summas 15,41 eurot. Hageja esitab viivise arvestused lisana. Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista kostjalt ka viivis perioodi eest alates 23.01.2024 kuni põhinõuete täitmiseni lepingujärgse intressimääraga võrdses määras s.o 12% aastas. Hageja palub kohtul TsMS § 162 lg 1 alusel jätta menetluskulud kogu ulatuses kostja kanda.
4.04.06.2024 seisukohas leiab hageja, et ennatlik on kostja järeldus, et kolmas isik omastas kostja ID-kaardi koos PIN-koodidega ning sõlmis kostja nimel järelmaksulepingud. Riigikohus on lahendis 2-16-124450 (p. 22) sedastatud, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti, pangakaardi ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart, pangakaardi ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Lepingu sõlmimise ajal oli kostja teovõimeline isik, kellel on võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid. Kostja pole tõendanud enda väiteid, et kostja ei andnud tahteavaldusi ega sõlminud lepinguid. Kostja poolt hagi vastuses toodud väited, et teine isik sõlmis tema nimel tehinguid on paljasõnalised ja tõendamata. Sama lahendi punktis 24 leiab Riigikohus, et IDkaardi ja PIN-koodide osas peavad isikud üles näitama kohast hoolsust, sest tegemist on vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on omakäelise allkirjaga samaväärne tähendus. Kostja on oma 03.05.2024 vastusele lisanud väidetava avalduse, mille ta esitas Politsei- ja Piirivalveametile. Kostja ei ole tõendanud, et avaldus oleks ka reaalselt Politsei- ja Piirivalveametile esitatud ning et selle alusel oleks alustatud kriminaalmenetlus. Samuti märgib hageja, et avalduses ei ole välja toodud endist võlausaldajat Inbank AS-i, kauba müüjat Tele2 Eesti AS-i ega ka hageja nõude aluseks olevaid lepinguid nr. XXXX ning XXXX, mis tähendab, et antud avaldusest ei saa välja lugeda, et kostja väited hõlmaks just lepinguid nr. XXXX ning XXXX. Kostja on avalduses viidanud Holm Bank AS-le ja Klick kauplusele, mis ei oma mingit seost hageja nõude aluseks olevate lepingutega.
Asjaolu, et kostja on kuriteoteate uurimisasutusele esitanud ei tähenda ilmtingimata, et kindlasti on toime pandud kuritegu. Isegi, kui kriminaalmenetluses tuvastatakse, et kolmas isik on kostja teadmata kostja nimel lepingud sõlminud, tekib kostjal tagasinõudeõigus kolmanda isiku vastu. Hageja ei välista asjaolu, et kostja on lepingute sõlmimisest teadlik. Hageja on seisukohal, et kostja soovib selliselt vabaneda lepingulistest kohustusest. Hageja märgib, et tsiviilasja raames ei pea kohus tuvastama kuriteo asjaolud ja koguma tõendeid, vaid seda teeb uurimisasutus. Ei ole tõendatud asjaolu, et kostja nimel on lepingud sõlminud kolmas isik. Hageja on tõendanud, et laenuandja on lepingud sõlminud just kostjaga. Hagejale jääb selgusetuks kostja väide nagu hageja oleks sama nõude osas kaks korda (aastatel 2023 ja 2024) maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitanud. Hageja esitas antud tsiviilasjas 07.11.2023 maksekäsu kiirmenetluse avalduse ning 22.01.2024 hagiavalduse. Seega langevad kostja väited antud osas ära.
5.22.10.2024 esitatud täiendavas seisukohas väidab hageja, et kostja poolt ei ole tõendatud, et tema pole lepinguid allkirjastanud või et ID-kaart (või selle andmed) ja PIN-koodid läksid kostja valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. Riigikohus on lahendi nr 2-16-124450 p-s 23 selgitanud, et ID-kaardi ja selle PIN-koodide abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on samasugune õiguslik tähendus nagu omakäelisel allkirjal. Digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on seega kõrge hoolsuskohustus. Tartu Ringkonnakohus on 03.03.2022 määruses tsiviilasjas nr 2-14-8927 punktis 9.2. käesoleva vaidlusega analoogse olukorra puhul rõhutanud, et digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on isikul kõrge hoolsuskohustus. Ringkonnakohus märkis, et ID-kaardi ja PIN-koodide osas peavad isikud üles näitama kohast hoolsust, sest tegemist on vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on omakäelise allkirjaga samaväärne tähendus. Seega kui isik annab talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle või tagab nendele juurdepääsu, peab ta möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja. Juhul, kui isik peaks andma enda ID-kaardi ja PIN-koodid teisele isikule üle selleks, et teine isik annaks ID-kaardi omajana esinedes mingi kindla tahteavalduse, peab digitaalallkirja andmise vahendid üle andnud isik arvestama, et isik, kellele ID-kaart üle anti, ei tarvitse piirduda vaid selle allkirja andmisega, milleks allkirjastamise vahendid üle anti. Tallinna Ringkonnakohus on 26.05.2023 tsiviilasja nr 2-22-101364 otsuse p-s 17 leidnud, et kui isik ei näita üles kohast hoolsust enda ID-kaardi paroolide hoidmisel, vastutab ta samamoodi, nagu isik, kes annab paroolid vabatahtlikult kellegi kolmanda kätte. Hageja menetluskulud on põhjendatud ning tuleb kostjalt välja mõista. Hageja selgitab, et iga hagi on ainulaadne, iga fakti kirjeldab hageja hagis eraldi vastavalt iga olukorra eripärale. Hageja hagi koostamine ei kujuta endast vaid lünkade täitmist olemasoleval blanketil. Hageja esindaja on tutvunud ja analüüsinud nõude aluseks olevate dokumentidega, koostanud hagiavalduse, komplekteerinud hagiavalduse lisasid ja esitanud dokumendid kohtule. Nimetatud toimingutele kulub aega, hageja esindaja on teinud tööd ning hageja esindaja ajakulu on igati põhjendatud. Lepingulisele esindajale õigusabi eest makstav summa ei ole ülemäära suur. See on mõistlik ja vastab üldteadaolevale teabele õigusabi hinna kohta. Kohtumenetlusega kaasnevad kulud, s.t riigilõivu tasumine ning hageja õigusabikulud on tekkinud kostja tegevuse tulemusena ning tuleb jätta kostja kanda. Kostja vastuväited
6.Kostja oma 07.05.2024 kirjalikus vastuses hagi ei tunnista. Kostja märgib, et hageja esitatud faktilised asjaolud võivad vastata tõele, kuid antud tehingud tegi kostja elukaaslase tütar M L kostjalt varastatud ID-kaardi ja koodidega. Kostja on teinud vastavasisulise avalduse Politsei- ja piirivalveametile 11.09.2023 ning käis ka kuu hiljem avalduse esitamisest ütlusi andmas xxxx politseijaoskonnas. Kostja sai teada oma ID-kaardi vargusest küll juulis 2023, kuid siis elas veel tema elukaaslane ning ta keelas kostjal politseisse avaldust kirjutada. Elukaaslane lubas tütre
võlad kõik ise maksta. Kahjuks suri elukaaslane I J 03.09.2023 ja peale seda pöördus kostja kohe politseisse. Paraku ei ole kostja teadlik asjade edasisest käigust. Nimelt inimene, kes kostja IDkaardi varastas, on politsei poolt üleriigiliselt tagaotsitav ning temalt pole saadud ütlusi võtta. Hageja poolt viidatud lepingud allkirjastas kostja surnud elukaaslase tütar M L ja tegelik kasusaaja oli just tema. Lepingud on sõlmitud internetis, kostjal aga puuduvad oskused arvutit kasutada. Kostja polnud isegi teadlik, mida konkreetselt osteti. Hageja dokumentidest selgub, et need olid 2 nutitelefoni. Seega M L kasutas kostja teadmata ja nõusolekuta ID-kaarti ja digiallkirjastas lepingud. Vaadates hageja poolt internetis esitatud järelmaksu avalduste sisu ja aega, siis ei saanud see kuidagi kostja olla. Nimelt puudub tal pikemat aega sissetulek ning ta elab xxxx sotsiaalmajas. Samuti pole kostjal meiliaadressi kunagi olnud. Ka dokumendi varguse ning krediidilepingute sõlmimise ajal viibis kostja xxxx sotsiaalmajas xxxx ja elukaaslane viibis sel perioodil xxxx. Paraku pole krediidiasutus teostanud isiklikku identifitseerimist ning teostanud taustakontrolli, kust oleks koheselt selgunud kostja rahaline seis ning et digiallkirjastaja pole kostja. Kahel korral on tulnud sama võlanõue ka läbi maksekäsu kiirmenetluste (2023 ja 2024), kuid kostja on neile vastu vaielnud, kuna ta pole krediidilepinguid sõlminud. Samas mõistab kostja, et kuni pole kriminaalasjas süüdimõistvat kohtuotsust M L suhtes kostja dokumendi varguses ja sellega toimingute tegemise tagajärjel kasu saamises, ei saa kostja paluda kohtult antud hagimenetluse lõpetamist (puudub alus). Et hageja saaks esitada nõude tegelikule võlgnikule, siis palub kostja võimalusel kohtul jätta hagi tema vastu läbi vaatamata. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid
7.Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kohus lahendab hagi vastavalt hagiavalduse resolutsioonile. TsMS § 442 lõike 5 ja § 439 kohaselt ei saa kohus otsuse resolutsioonis lahendada poolte nõudeid, mida ei ole kohtule hagi esemena esitatud. Hagi resolutsioonis võetakse kokku hageja nõuded (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-53-07, punkt 14).
8.Kohus, olles tutvunud hagiavalduse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt.
9.Hageja on esitanud kostja vastu lepingulise nõude, tuginedes sellele, et kostja A K on AS-ga Inbank Finance sõlminud 09.02.2023 kaks lepingut (dtl 32 - 41): järelmaksu lepingu nr. XXXX, millega müüja Tele2 Eesti AS müüs kostjale järelmaksuga kauba (Xiaomi 12T Pro) väärtusega 869 eurot ning järelmaksu lepingu nr. XXXX, millega müüja Tele2 Eesti AS müüs kostjale järelmaksuga kauba (Samsung Galaxy Tab A8 LTE) väärtusega 259 eurot. Hageja kirjeldustest ja tõenditest on võimalik tuvastada, et mõlemal juhul on tegemist lepinguga, millega Inbank Finance AS on finantseerinud tarbijast kostja vallasasja ostu kolmandalt isikult. Intressimääraks oli lepingus nr. XXXX 12% aastas ning krediidi kulukuse määraks 24,27% aastas. Laen kuulus tagastamisele 24 osamaksega, igakuiselt 45,75 eurot. Viivise määraks oli lepingujärgne intressimäär 12% aastas. Lepingus nr. XXXX oli intressimääraks 12% aastas ning krediidi kulukuse määraks 29,67% aastas. Laen kuulus tagastamisele 12 osamaksega, igakuiselt 25,23 eurot. Viivise määraks oli lepingujärgne intressimäär 12% aastas. Lepingud on üles öeldud 25.07.2023.
10.Kostja sisuliselt ainsaks vastuväiteks käesolevas menetluses on väide, et hagiavaldus on esitatud vale isiku vastu. Kostja on seisukohal, et kostja ei ole võtnud hagiavalduse aluseks olevat kohustust ning ei vastuta seetõttu ka sellega seotud nõuete eest. Kostja tugineb eelkõige sellele, et tema elukaaslase tütar M L varastas ja ebaseaduslikult kasutas kostja ID-kaardi ja PINkoode, mis võimaldasid kostja nimega digiallkirju anda kostja teadmata ja tema tahte vastaselt erinevate kohustuste võtmiseks (sh hagiavalduse esemeks oleva kohustuse võtmiseks).
11.Kohus märgib, et kostja ja AS-i Inbank Finance vahelised järelmaksu lepingud nr. XXXX ja nr. XXXX on kostja poolt digitaalselt allkirjastatud (dtl 32, 37), milleks tuli kasutada kostja digitaalset isiku identifitseerimist. Hageja ei ole esile toonud, milliseid toiminguid tegi esialgne võlausaldaja täiendavalt kostja isikusamasuse kontrollimiseks, seega tuleb asuda seisukohale, et võlausaldaja lähtuski üksnes ID-kaardi PIN-koodide õigsusest. Siiski ei ole see kohtu hinnangul asjaolu, mis tooks kaasa kogu lepingu tühisuse, kuna asjaolud ei viita käesolevalt sellele, et hageja oleks pidanud olema teadlik, et lepingu sõlmib isik, kellele autentimisvahendid ei kuulu. ID-kaardi ja selle PIN-koodide abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on samasugune õiguslik tähendus nagu omakäelisel allkirjal. Riigikohus on lahendis nr 2-16-124450 p-des 22-24 asunud seisukohale, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. Digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on seega kõrge hoolsuskohustus. Juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid esinedes teise isikuna ja kasutades tema identiteeti, saab analoogia alusel kohaldada esindusõiguseta esinduse sätteid. See tähendab, et teise isiku identiteeti kasutades tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel teine isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab (vt Riigikohtu 21.12.2016 lahend, 3-2-1-135-16, p 16). Juhul, kui kostjalt peteti PIN-koodid välja, ei ole tegemist olukorraga, kus isik oleks koodid andnud kolmanda(te)le isikutele vabatahtlikult selleks, et nende abil tehtaks tehingud. Seetõttu ei saa rääkida ka sellest, et isikul olnuks tahe koodide edastamisega anda tehingute tegemiseks volitus (Riigikohtu 16.12.2019 lahend, 2-16124450, p-d 23 ja 24; Riigikohtu 12.06.2024 lahend, 2-23-11584, p 11).
12.Kostja on esitanud tõendina üksnes pildi Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuurile 11.09.2023 esitatud süüteoteatest/kuriteokaebusest, et tema ID-kaardi ja selle paroolidega on toime pandud kelmus (dtl 88-92). Tõendist ei saa teha tõsikindlat järeldust, et nimetatud kuritegu on kirjeldatud kujul ka toime pandud. Esitatud asjaoludest ei saa teha ka järeldust, et ID-kaart ja PIN-koodid kostjalt välja peteti. Samuti ei tõenda teatis, et kostja on täitnud oma hoolsuskohustust oma PIN-koodide suhtes ning need on tema valdusest läinud välja tema süüta ja tema tahte vastaselt. Kohus leiab, et kostja ei näidanud piisavalt hoolsust ega näidanud üles nõutavat ettevaatlikkust ID-kaarti ja PIN-koodide hoidmisel. Kostja paigutas ID-kaardi koos PIN-koodidega kohta, kus tal puudus otsene võimalus neid valitseda ja jälgida, et ükski kolmas isik ei saaks PIN-koodide ja ID-kaardi kasutamise võimalust. Kostja hoolsuskohustuseks on tagada, et digitaalallkirja andmise vahendite kasutamine toimuks tema kontrolli all, mistõttu vastutab kostja ise tehingute eest, millised on sõlmitud tema digiidentiteeti kasutades ning tema poolt kolmandale isikule üle antud tehingu sõlmimiseks vajalike vahenditega. Kohtu hinnangul oli lähtuvalt Riigikohtu lahendist nr 2-16-124450 laenuandjal mõistlik alus eeldada, et leping on sõlmitud kostja poolt või nimel, kuna lepingu sõlmimiseks on kasutatud digitaalse identifitseerimise meetmeid, milleks vajalikud paroolid on eelduslikult teada ja kasutada üksnes kostjale. Kostja ei ole esitanud tema vastutust välistavaid tõendeid.
13.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et hagi on esitatud õige isiku vastu. Kohus selgitab, et tsiviilkohtumenetluse ülesanne on kontrollida, kas hagejal on nõue kostja vastu, mitte võimaliku
kuriteo asjaolusid tuvastada. Tsiviilvaidlust lahendava kohtu pädevuses ei ole anda hinnangut ja seisukohta M L süüküsimuses võimalikus kriminaalmenetluses. Kohus möönab, et kostja väited ID-kaardi kuritarvitamisest ning teadmatusest lepingute olemasolu kohta on eluliselt usutavad, arvestades asjaolu, et kostja ei teinud lepingute alusel ka ühtegi tagasimakset, kuid hoolsuskohustuse rikkumise tõttu ei vabane kostja siiski vastutusest. Juhul kui tuvastatakse, et kolmas isik (M L) vastutab kohustuste eest solidaarselt kostjaga või tekib kostjal tema vastu kahju hüvitamise nõue, ei välista käesoleva hagi rahuldamine, samuti nõude võimalik täitmine kostja poolt, kostjal oma nõuete hilisemat maksmapanekut selle isiku vastu.
14.Lähtudes eeltoodust on kostja vastutav tema digitaalallkirja andmise vahendite abil 09.02.2023 AS-ga Inbank Finance sõlmitud järelmaksu lepingutest nr XXXX ja nr XXXX tulenevate kohustuste täitmise eest. Kostja vastutust ei mõjuta seejuures asjaolu, et kostja esitas M L väidetava süüteo kohta kuriteokaebuse (kriminaalmenetluse tulemuse kohta andmed puuduvad). Kui kostja oleks näidanud oma digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel üles kohast hoolsust, ei oleks M L olnud võimalust kostja väidetud süütegu toime panna.
15.VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. AS Inbank Finance loovutas 31.07.2023 kostja vastase nõude hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid, saates 31.07.2023 kostjale teatised nõuete loovutamisest (dtl 51-52). Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võlgnevuste tasumist.
16.VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle VÕS §-dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C-147/16 ja EKo 21.12.2016, C-154/15). Samuti on kohtul kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C-679/18). Seega peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13 mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.
17.Tarbijakrediidilepingu kehtivuse kontrollimiseks tuleb esmalt kindlaks teha, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on märkinud, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-32-06, p 14, 3-2-1-122-08, p 19). Krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et
krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel (VÕS § 406 lg 1).
18.09.02.2023, so poolte vahel lepingute nr. XXXX ja XXXX sõlmise ajal oli viimati Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 15,31% (vt Eesti Panga kodulehelt https:// statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102), seega peaks VÕS § 4062 lg 1 kohaldumiseks olema krediidi kulukuse määr üle 45,93% aastas. Lepingujärgsed krediidi kulukuse määrad 24,27% ja 29,67% aastas Eesti Panga avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse kolmekordset määra ei ületa. Seega lepingud ei ole VÕS § 4062 lg 1 järgi tühised krediidikulukuse määra suuruse tõttu.
19.Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 1 on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (teabe saamise kohustus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust.
20.Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause).
21.Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teave) (VÕS § 403 4 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).
22.Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (Riigikohtu 31.01.2018 lahend, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
23.VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti
üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. Sealjuures ei saa võlgnevuse tekkimisest iseenesest järeldada, nagu oleks krediidiandja andnud laenu krediidivõimetule tarbijale, sest teatud asjaolusid ei saa krediidiandja kontrollida ega ette näha, nt tarbija töötasu vähenemine või kaotus, samuti see, kui tarbija võtab pärast krediidilepingu sõlmimist uusi finantskohustusi.
24.Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et kostja krediidivõimelisuse kontrollimiseks võttis hageja arvesse kostja laenutaotlusi, kus kostja sissetulekuks oli märgitud 930 eurot, kohustusteks vastavalt 130 eurot ja 180 eurot ning maksehäireregistri väljavõtet. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Hageja hinnangul ei olnud vajalik kasutada kostja kontoanalüüsi, kuna laenusumma ja osamaksed olid väikesed ning kostja poolt sõlmitud järelmaksu lepingu puhul on tegemist pangatootega, mille puhul on välja kujunenud teatud teenusstandard, mille alusel teeb pank kiireid otsuseid.
25.Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et ta oleks laenuandjana täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja esitanud üksnes üldistatud selgitused. Kohtu hinnangul on kostja finantskäitumise kontroll piirdunud üksnes maksehäirete kontrollimisega, kuid tuleb arvestada, et finantskäitumist ei iseloomusta üksnes maksehäireregistrisse jõudnud võlad. Senise maksekäitumise, sissetulekuallika olemuse ning olemasolevate finantskohustuste, sh nende suuruse ja igakuiste maksete, samuti nende võimaliku suurenemise mõju arvestamise eesmärk on hinnata, kas laenutaotleja ka oma isikuomadustest tingituna suudab laene tagasi maksta, st kas tal on selleks vajalik vastutustunne ja järjepidevus, sh sissetuleku teenimisel. Selleks tuleb krediidiandjal küsida laenutaotlejalt andmeid ja dokumente. Kohus selgitab, et seadusest ei tulene erisusi tarbija krediidivõime hindamisel tulenevalt laenusumma suurusest (vt Tartu Ringkonnakohtu 19.05.2023 määrus nr 2-21-142816, p 8). Laenuandja on jätnud kontrollimata kostja tegelike igakuiste sissetulekute ja kohustuste suuruse, mis oleks võimaldanud tuvastada ka võimalikud vastuolud laenutaotluse ja tegelike andmete vahel. Hagist ei nähtu, milliseid andmeid pidas krediidiandja piisavalt põhjalikeks, et mitte nõuda kostjalt täiendavalt pangakonto väljavõtet. Samuti ei selgu, milliste andmete põhjal veendus krediidiandja kostja igakuiste kulutuste suuruses. Olukorras, kus võlausaldaja kostja taotluses märgitud sissetulekuid andmebaasidest (nt. Pensionikeskusest) ei kontrollinud, oleks krediidiandja pidanud küsima kostjalt täiendavalt tema konto väljavõtet, et tuvastada, kas kostja üldse omab sissetulekut. Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2021 otsuse nr 2-20-106661, p 55 järgi on ringkonnakohtu praktikas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Samuti leidis Tallinna Ringkonnakohus 13.10.2020 otsuses nr 2-18-9977, p-s 12, et ainuüksi kostja täidetud küsimustik, millest nähtus üksnes üldiselt kostja sissetuleku ja väljamineku suurus, kusjuures täpsustatud ei olnud, milliseid väljaminekuid küsitakse, ei ole ilmselgelt piisav KAVS § 49 korras krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohtu hinnangul lähtus krediidiandja käesoleval juhul krediidivõimelisuse hindamiseks üksnes kostja enda poolt esitatud tulu andmetest, mis ei ole aga piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Tuvastatud asjaolude pinnalt ei ole kohtul võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 403 4 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel ning kohus on seisukohal, et hageja ei ole kohtule tõendanud vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist selliselt, nagu Riigikohus on selgitanud.
26.Kohus selgitab kostjale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa krediidisaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. VÕS § 403 4 lg-s 7 on sätestatud, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse
tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid (nt. lepingutasusid) tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Järelmaksulepingu XXXX maksegraafiku viimase osamakse tähtaeg oli 05.03.2024. Seega on kogu summa muutunud sissenõutavaks ning tagasimakseid ei tule uuesti määrata. Kohtu hinnangul on esialgne võlausaldaja kehtivalt üles öelnud 25.07.2023 ka järelmaksulepingu nr. XXXX, kuivõrd ühtegi tagasimakset lepingu alusel ei tehtud, mistõttu oli kostja viivituses vähemalt kolme tagasimaksega ning kogu krediidisumma on samuti sissenõutavaks muutunud. Kostja ei ole ülesütlemisi vaidlustanud.
27.Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja krediidi tagastamiseks teinud ühtegi makset, seega tasumata põhinõude suuruseks on 1128 eurot (869 + 259), mis kuulub kostjalt väljamõistmisele. Rahuldamata jääb hageja lepingutasu nõue summas 20 eurot.
28.Käesoleval juhul oli kokkulepitud intressimäär mõlemas lepingus 12% aastas ehk suurem kui VÕS §-s 94 sätestatud seadusjärgne intressimäär, mis oli Eesti Panga andmetel 01.01.2023 kuni 30.06.2023 2,5% aastas ning 01.07.2023 – 31.12.2023 4% aastas. Seega tuleb arvestada põhinõudelt 1128 eurolt seadusjärgne intress perioodil 09.02.2023 kuni lepingu ülesütlemiseni 25.07.2023, s.o 167 päeva eest, mis on 14,06 eurot ning tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista (vt viivisekalkulaator.ee/calculator/interest). Rahuldamata jääb hageja intressinõude summas 82,03 eurot (96,09 – 14,06).
29.Kohus selgitab, et VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale muid laenulepinguga seotud tasusid (nt lepingutasu), kuid kostja ei vabane nt makseviivitusest tekkinud viivise tasumise kohustusest. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Hageja palub kostjalt välja mõista lepingu nr. XXXX alusel viivist põhivõlalt 869 eurolt alates 26.07.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 22.01.2024 summas 51,69 eurot ning lepingu nr. XXXX alusel 259 eurolt samal perioodil summas 15,41 eurot, määraga 12% aastas, kokku 67,10 eurot (dtl 70-71).
30.Kohus peab vajalikuks selgitada, et kui tarbijakrediidilepingus kokku lepitud viivisemäär on seotud lepingujärgse intressimääraga ning viimane asendub vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral seadusjärgse intressimääraga, muutub sellest tulenevalt ka viivisemäär (sel juhul on viivisemäär samuti seadusjärgne intressimäär), tingimusel, et see ei ole kõrgem lepingus kokku lepitud viivisemäärast. Seaduses sätestatud viivisemäär oli perioodil 26.07.2023 – 31.12.2023 12% aastas, perioodil 01.01.2024 – 30.06.2024 12,5% aastas ning alates 01.07.2024 on see 12,25% aastas. Seega on seadusjärgne viivisemäär alates 01.01.2024 kõrgem kui lepingus kokkulepitud viivisemäär, mistõttu peab kohus põhjendatuks arvestada viivist lepingujärgses viivise määras 12% aastas. Kohus on kontrollinud ja nõustub hageja esitatud viivisearvestusega kuni 22.01.2024 (dtl 70-71).
31.TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni
põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Lähtudes eeltoodust ja hageja taotlusest arvestab kohus lisaks sissenõutavaks muutunud lepingujärgse viivise 12% aastas kuni otsuse tegemiseni, mis tasumata põhinõudelt 1128 eurolt perioodil 23.01.2024 kuni 03.12.2024 (k.a) 316 päeva eest moodustab 116,87 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Lähtudes eeltoodust kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivised 03.12.2024 seisuga kokku 183,97 eurot (67,10 + 116,87 eurot).
32.Hageja on taotlenud ka edasiulatuva viivise väljamõistmist, seega juhindudes TsMS §-st 367, kuulub kostjalt väljamõistmisele alates 04.12.2024 edaspidine lepingujärgne viivis määraga 12% aastas põhivõlgnevuse (1128 euro) tasumata jäägilt kuni põhivõlgnevuse 1128 euro tasumiseni. Lähtudes kohtupraktikast ei tohi edaspidine viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega ületada põhivõlgnevuse 1128 euro suurust ehk edaspidine arvestatav viivis ei tohi ületada 944,03 eurot (1128 –183,97).
33.Hageja palub kostjalt välja mõista viitega VÕS § 1132 lg 2 kõigile punktidele sissenõudmiskulude hüvitis lepingu nr. XXXX alusel 40 eurot ning lepingu nr. XXXX alusel 30 eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei välista hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Kohus leiab, et põhjendatud on rahuldada hageja võla sissenõudmiskulude nõue osaliselt VÕS § 1132 lg 2 p 1 ja p 2 alusel summas 35 eurot ehk 7.08.2023 tasulise kirja eest 20 eurot ning 11.08.2023 tasulise kirja eest 15 eurot. Kohtul puudub alus kahelda kostja väites, et tal ei ole kunagi meiliaadressi olnud, mistõttu meiliaadressile xxxx 11.09.2023 (2tk), 24.10.2023 ja 02.10.2023 (dtl 57-62, 64-69) edastatud tasulised meeldetuletused ei täitnud oma eesmärki ning kostjal puudus võimalus nendega tutvuda. Samuti tuleb võimalike muude kulude tekkimist ja selle ulatust tõendada s.t. kulud peavad olema reaalselt kantud. Hageja nimetab, et on teinud nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulusid, otsinud kontaktandmeid ja teinud päringuid, vastanud võlgnikule, teinud võlgnikule kõnesid ja kandnud võlanõude avaldamise kulu, kuid nimetatud toimingute eest kulude kandmist esitatud materjalidest ei nähtu. Kohus selgitab hagejale, et sättes viidatud ülempiir ei ole fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär, nagu VÕS § 113 1 lõikes 1 sätestatu, mistõttu peab hageja kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama. Lähtuda ei saa ainuüksi eeldusest, et kuna tarbija on jäänud laenu tasumisega võlgnevusse, siis ilmselt on hagejal tekkinud kulusid, mille saaks tarbijalt ilma kulusid täpsemalt põhjendamata ja sisustamata sisse nõuda. Seadusandja ongi kehtestanud esimese meeldetuletuskirja eest suurema ülempiiri, et osaliselt hüvitada ka võlausaldaja üldkulusid. Seega jääb rahuldamata hageja sissenõudmiskulude nõue summas 35 eurot.
34.Tõendid, mida kohus eelnevas osas eraldi nimetanud ei ole, on küll kohtu poolt loetud vastu võetuks, kuid asja lahendamist nad ei mõjuta. Menetluskulud
35.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
36.Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 1381,19 eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõuded summas 137,03 eurot ehk ⁓10%
ulatuses. Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 90% ulatuses kostja ja 10% ulatuses hageja kanda.
37.Hageja palub kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv summas 315 eurot. Hageja on tasunud nõudelt riigilõivu seaduses ettenähtud määras lähtudes hagihinnast. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vältimatult vajaliku kulutusega nõude esitamisel, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada vastavalt menetluskulude jaotusele summas 283,50 eurot (90% 315 eurost).
38.Hageja palub kostjalt välja mõista TsMS §4842 tulenev maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamise kulu 20 eurot, õigusabikulud summas 929,50 eurot (käibemaksuta) ning viivise menetluskuludelt. Esindaja on osutanud õigusabi 5,5 tundi hinnaga 169 eurot/tund (käibemaksuta). Tehtud toiminguteks on täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs, hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine, lisade kogumine ja komplekteerimine, dokumentide esitamine kohtule 3 tundi. Hageja 13.12.2023 puuduste kõrvaldamine ja kohtule esitamine 1,5 tundi. Hageja 21.10.2024 seisukoha ja menetluskulude nimekirja koostamine, kohtule esitamine 1 tund. Kohus leiab, et hageja õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt.
39.TsMS § 144 p 7 kohaselt on kohtuvälised kulud mh maksekäsu kiirmenetluse kulud, mistõttu kohus rahuldab hageja nõude maksekäsu kiirmenetluse kulu (TsMS § 4842) väljamõistmiseks kostjalt vastavalt menetluskulude jaotusele summas 18 eurot (90% 20 eurost).
40.Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele. Lepingulise esindaja tasu hüvitamise mõistlikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada nii lepingulise esindaja ajakulu esindamiseks kulunud toimingute tegemiseks, tunnitasu suurust, aga ka asja olemust ja hinda. Sealjuures saab ajakulu põhjendatust hinnates arvestada seda, milliseid toiminguid on esindaja teinud ning kas nende toimingute tegemiseks kulunud aeg on põhjendatud.
41.Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulise esindaja esindustasu suuruseks 169 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Kohus leiab, et nimetatud suuruses esindaja teenuse eest küsitav tunnitasu võiks olla põhjendatud keerulisemates õigusvaidlustes kui lepinguliseks esindajaks on vandeadvokaat. Käesolev tsiviilasi ei ole keerukas ning esindajaks ei ole vandeadvokaat, mille tõttu loeb kohus põhjendatud tunnitasu suuruseks 120 eurot ilma käibemaksuta, mis on kohtu hinnangul keskmine juristi õigusteenuse eest makstav tasu. Kohus märgib, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele. Seda nõuet mitte-advokaadist esindajate puhul ei ole. Kohus ei ole seotud teenuseosutaja enda poolt kehtestatud hinnakirjaga.
42.Hageja märgib, et lepinguline esindaja osutas teenust 5,5 tunni ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva hagi puhul on ilmselgelt ja üldteadaolevalt tegemist hagejaga, kes käesoleva hagiga sarnaseid trafaretseid hagisid, milles erinevate kostjate puhul tuleb sisuliselt muuta vaid andmeid lepingu sõlmimise kuupäeva osas ning muuta lepingust tulenevate summade suurusi, esitab kohtutesse märkimisväärsel hulgal. Lisaks kasutab hageja sarnaseid trafaretseid põhjendusi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta arvukates tsiviilasjades, mistõttu peab kohus põhjendatud ajakuluks hagi koostamisel ja lisade komplekteerimisel 1,5 tundi. Kohus ei pea usutavaks, et sellise hagi koostamisel teeks esindaja mingisuguse õigusliku analüüsi või nõustaks kuidagi hagejat. Kohtule jääb arusaamatuks hageja märgitud toiming seoses 13.12.2023
puuduste kõrvaldamisega (1,5 tundi). Hagi saabus kohtusse 22.01.2024 ja kohus ei ole palunud hagejal hagis puuduseid kõrvaldada. Kohus peab põhjendatuks määrata kostja vastusega seoses esitatud seisukohtade koostamise ajakuluks kokku 1 tund. Arvestades eeltoodut peab kohus vajalikuks ja mõistlikuks ajakuluks kokku 2,5 tundi ehk õigusabikulud on põhjendatud vastavalt menetluskulude jaotusele summas 270 eurot (käibemaksuta) (2,5 x 120 eurot = 300 eurot x 90%).
44.Kostja menetluskulude kindlaksmääramist ning hüvitamist taotlenud ei ole ning seega kostjal otsusega kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
45.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse.
46.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.