3-1-1-82-97
Eesti Vabariigi nimel Tartus 2. septembril 1997. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. S. süüdistuses KrK § 133 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu A. S., tema kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. A. S. mõisteti süüdi Tallinna Linnakohtu 4. aprilli 1997. a otsusega KrK § 133 järgi ja teda karistati rahatrahviga saja päevamäära ulatuses, so 2200 krooni. A. S. tunnistati süüdi selles, et ta 17. aprillil 1996. a ebaseaduslikult tõstis välja elamispinnalt Tallinnas X mnt N-N L. L-i, rikkudes Elamuseaduse § 63 sätteid. Tallinna Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses A. S. kaitsja vandeadvokaat Margus Fink leidis, et süüdimõistetu teos puudub kuriteokoosseis. Kaitsja väite kohaselt elamispinnalt ebaseaduslik väljatõstmine eeldab seda, et isik, kes ebaseaduslikult välja tõstetakse, omab õigusliku aluse selle eluruumi kasutamiseks. L. L-il puudus õiguslik alus X mnt N-N eluruumi kasutamiseks. Veel leidis kaitsja, et linnakohtu otsus ei ole motiveeritud ega vasta seetõttu kohtuotsusele seadusega esitatud nõuetele. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. mai 1997. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et omavoliline, Täitemenetluse seaduses sätestamata korras isiku ja tema vara väljatõstmine moodustab KrK § 133 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisu sõltumata sellest, kas väljatõstetu kasutamisõigus vaidlusalusele elamispinnale oli lõppenud või mitte. Samuti leidis ringkonnakohus, et Tallinna Linnakohtu 4. aprilli 1997. a otsus ei ole motiveerimata nagu väidab apellant, vaid selles on toodud tõendid, mille alusel kohus tegi õige järelduse, et tegemist oli ebaseadusliku elamispinnalt väljatõstmisega KrK § 133 mõttes. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale on esitanud kassatsioonkaebuse A. S. kaitsja vandeadvokaat J. Leppik, kes jätkuvalt leiab juba apellatsioonkaebuses toodud motiividel, et A. S. teos puudub kuriteokoosseis ja Tallinna Linnakohtu otsus ei vasta KrMK § 274 p 2 nõuetele. Veel märgitakse kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta kaitsja taotluse teostada võrdlev analüüs KrK §-de 133 ja 188 tunnuste erinevuses, sest ainult erinevate kuriteokoosseisude võrdlemisega on õiguse rakendamine kvaliteetne. Kassaator taotleb Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist ja A. S. õigeksmõistmist kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri seletuse, kes ei toetanud kassatsioonkaebuses esitatud seisukohti, l e i d i s: Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. mai 1997. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ega kuulu tühistamisele. Ekslik on kassaatori väide, et kannatanul puudus õiguslik alus vaidlusaluse eluruumi kasutamiseks. L. L. kasutas Tallinnas X mnt N-N asuvat elamispinda 30. märtsil 1994. a sõlmitud eluruumi üürilepingu alusel ja selle lepingu kehtivusajaks on 5 aastat. Tulenevalt eluruumi üürilepingust oli L. L. 17. aprillil 1996. a õiguslik alus kasutada nimetatud elamispinda. 29. juunil 1995. a müüs Tallinna Kesklinna Valitsus vaidlusaluse elamispinna A. L., L. L. pojale. 17. jaanuaril 1996. a A. L. omakorda müüs selle elamispinna A.S.
Seoses nende tsiviilõiguslike tehingutega tekkis vaidlus L. L. sõlmitud üürilepingu kehtivuse üle ja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.