Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Hageja kasutas xxxxxxxxxx asuvat elamispinda 30.03.1994 sõlmitud eluruumi üürilepingu alusel. Hageja poeg A L erastas eluruumi ja hageja jätkas eluruumi kasutamist omaniku perekonnaliikmena, mitte üürilepingu alusel. Kostja ostis elamispinna A Lilt 17.01.1996 sõlmitud ostu-müügilepingu alusel. Nimetatud lepingu p 7 kohaselt kohustus müüja end ja temaga koos elavad perekonnaliikmed välja registreerima ning lepingu objektiks oleva korteri vabastama hiljemalt 17.02.1996. Eeltoodust tulenevalt puudus hagejal alates 17.02.1996 elamispinna kasutamise õiguslik alus. Kostja nõudis õigustatult hagejalt elamispinna vabastamist, mida viimane ei teinud. Elamispinna kasutamise õigusliku aluse puudumine oleks vältimatult toonud kaasa hageja väljatõstmise jõustunud kohtuotsuse alusel täitemenetluses. Nimetatust tulenevalt ei erine hageja olukord, milles ta on praeguses situatsioonis, olukorrast, milles ta oleks olnud juhul kui tema väljatõstmist 17.04.1996 ei oleks toiminud. Kostja teo ja ilmnenud tagajärje vahel puudub põhjuslik seos, kuivõrd hagejal puudus 17.04.1996 elamispinna kasutamise õigus. Põhjusliku seose puudumise tõttu toimepandud teo ja ilmnenud kahju vahel, tuleb jätta hagi varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks täies ulatuses rahuldamata. Kostja ei vastuta esemete kaotsimineku eest. 16.04.1996 sõlmisid kostja ja AS Lignarius rendilepingu, millega kostja võttis rendile 15,5 m2 suuruse laoruumi xxxxxxxxxx , kuhu paigutati 17.04.1996 hoiule hagejale kuuluvad asjad. Hoiuleviidud asjad pakiti ja nende kohta koostati nimekiri. Asjade hoiule andmise järgselt kaotas kostja juurdepääsu ruumile, kus asusid hoiuleantud asjad, kuna kriminaalasja menetlemisel anti võti üle politseile, kes viis 11.10.1996 läbi asjade vaatluse. Hageja oli juba 17.04.1996 teadlik, kus asjad asuvad, kuivõrd viibis kolimise juures, kus talle teatati asjade asukoht. Samuti rõhutati kriminaalmenetluses korduvalt asjade asukohta. Seega oli välistatud, et hagejale oli asjade asukoht teadmata. Hagejale kuuluvad asjad hävitati 2003. aastal, kuivõrd hageja ei tulnud asjadele järele. Seega läksid esemed jäädavalt kaotsi alles 2003. aastal ning enne seda oli hagejal võimalus asjad tagasi saada. Asjade kaotsiminek ja sellega seotud kahju tekkimine ei ole seotud kostja tegevusega, vaid hageja soovimatusest saada asjad tagasi. Asjad ei olnud alates 17.04.1996 kostja valduses ja kostjal puudus võimalus hagejale nimetatud kahju tekitada. Hageja väited kahju suuruse kohta põhinesid tema subjektiivsel hinnangul ning olid paljasõnalised ja tõendamata. Hageja muutis korduvalt hinnangut kahju kohta. Kostjal oli raske hinnata hageja varalise kahju nõuet, kuivõrd hageja ei toonud esile, milline oli tema hinnangul iga eseme väärtus, samuti ei olnud selge, millise osa 1 800 000 krooni suurusest nõudest moodustas vaatlusprotokollis kirjeldatud ja millise osa protokollis kirjeldamata esemete väärtus. Kostja hinnangul oli esemete väärtus kokku 40 800 krooni. Vaatlusprotokollis fikseerimata esemete loetelu ei olnud tõsiseltvõetav. Kriminaalasjas vara arestimise ja tsiviilhagejaks tunnistamise määruse tühistamise määruse kohaselt eitasid kolimisfirma KLG töötajad, samuti naabrid ning hageja poeg hageja väitel kaduma läinud esemete loetelu. Hageja ei tõendanud vaatlusprotokollis kirjeldamata esemete asumist elamispinnal ning nende kadumaminemist kostja süül. Seega tuleb hüvitise määramisel lähtuda kriminaalasjas koostatud vaatlusprotokollis kirjeldatud esemete loetelust ja arvestada võimaliku hüvitise määramisel nende seisundit. Arvesse tuleb võtta iga üksikut eset eraldi, mitte asjade kogumit. Esemete seisundi hindamisel saab aluseks võtta vaatlusprotokollis toodud esemete kirjeldust ja kriminaalasja toimikus olevad fotod. Seega tuleb hageja jaoks uue samaväärse asja soetamiseks tehtavate kukutuste määramisel arvestada asjade amortisatsiooni astet. Tuleb tuvastada vaatlusprotokollis kirjeldatud asjade väärtus nende hävimise või kaotsimineku aja seisuga. Hageja märkis asjade hävimise ja kaotsimineku ajaks 17.04.1996. Hageja ei

kasutanud vaatlusprotokollis kirjeldatud esemeid oma majandus- ja kutsetegevuses, seega ei saa hageja nõuda VÕS § 132 lg 4 järgi kasutamiseeliste väärtuse hüvitamist. Riigikohus rõhutas lahendis nr 3-2-1-111-96, et mittevaralise kahjuna ei ole käsitletavad kahju põhjustanud sündmuse tagajärjel aset leidnud majanduslikud probleemid eraelus ja äritegevuses. Nimetatud kahju on varaline kahju. Hageja mittevaraline kahju, s.h kodu kaotusega seonduv kahju, ei kulu hüvitamisele, kuivõrd hagejal puudus 17.04.1996 eluruumi kasutamise õiguslik alus. Hageja käitumine viimase kümne aasta jooksul, mil ta ei tundnud asjade vastu huvi, kinnitab tema huvi saada kostjalt võimalikult suur rahaline hüvitis, mistõttu näitas hageja asjade väärtust oluliselt kõrgemana, kui oli nende tegelik väärtus. Kus asjad asuvad, oli hageja teadlik juba 17.04.1996, samuti rõhutati asjade asukohta korduvalt kriminaalmenetluses. Ruumi võti, kus asjad asusid, on käesoleva ajani kriminaalasja toimikus. TsK § 229 lg 2 kohaselt tuleb vähendada võlgniku vastutuse määra, kui võlausaldaja tahtlikult või ettevaatamatult soodustas täitmata jätmisega või mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahju suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks. Kostja palus kohtul arvestada eeltoodut kahju suuruse osas juhul kui kohus leiab, et kostja on kohustatud kahju hüvitama ja vähendada kostja vastutuse määra. Kostja leidis, et tal puuduvad igasugused rahalised kohustused hageja ees, mistõttu tuleb jätta hageja nõue viivise saamiseks rahuldamata. Hageja esitas viivise taotluses viivise arvutamise põhimõtted, kuid ei toonud välja, milline on viivise summa taotluse esitamise kuupäeva seisuga ja nimetatud viisil esitatud viivise nõue tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõudis kostjalt nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamist, mis hagiavalduse kohaselt tekkis seoses 17.04.1996 toimunud teoga. TsK § 191 lg 1 ja § 231 lg 1 kohaselt ei ole võimalik nõuda seadusest tulenevat viivist mitterahalise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse täitmisega viivitamise eest. Seega puudus hagejal õigus nõuda viivist mittevaralise kahju hüvitamise nõudelt. VÕRS § 9 lg 2 kohaselt arvestatav aegumistähtaeg nõuete osas, mis on tekkinud ajavahemikul 17.04.1996 kuni 01.07.2002, lõppes 01.07.2005. Nõuete osas, mis tekkisid peale 01.07.2002, on kohaldatav TsÜS § 151 lg-s 1 toodud aegumistähtaeg. Eeltoodust tulenevalt on aegunud kõik hageja viivise nõuded, mis on tekkinud enne 17.04.2004. Kostja taotles aegumise kohaldamist. Hageja esitas viivise nõude kostja vastu esmakordselt 17.04.2007, samas hageja käsitluse kohaselt tekkisid viivise nõude alused 17.04.1996. Hageja ei teatanud varasemalt, et ta nõuab kostjalt viivist, rääkimata konkreetsete nõuete esitamisest, millest järeldub, et hageja reaalselt ei soovinud viivise tasumist. Hageja kaotas õiguse saada viivist VÕS § 159 lg 2 alusel, mille kohaselt kaotab isik õiguse nõuda leppetrahvi, kui ta mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Analoogia alusel kehtib nimetatud printsiip ka viivise kohta. Juhul kui kohus leiab, et hageja viivise nõue on põhjendatud, palus kostja viivist vähendada 0,001%-ni aastas. Hageja esitas nõude viivise saamiseks esmakordselt 17.04.2007, enne hageja viivist ei nõudnud. Hageja käitumine oli pahatahtlik ja vastuolus hea usu põhimõttega. Asjade kaotsiminek on tingitud ainuüksi hageja soovimatusest saada asju tagasi. Esimese astme kohtu otsus Maakohus jättis rahuldamata L Li hagi A S vastu varalise kahju väljamõistmiseks ja läbi vaatamata hageja nõude kostjalt mittevaralise kahju väljamõistmiseks. Menetluskulud

jäid hageja kanda. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskuludena 6520,76 eurot ja hagejalt riigi tuludesse menetluskuludena 346,25 eurot. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja kasutuses oli alates 1994. aastast sõlmitud üürilepingu alusel eluruum asukohaga xxxxxxxxxx, mis koosnes kahest toast ühiskorteris. 17.01.1996 omandas kostja eelnimetatud eluruumi A. Lilt (hageja poeg), kes oli selle kokkuleppel hagejaga eelnevalt erastanud. 17.04.1996 tõstis kostja omavoliliselt hageja eelmainitud eluruumist välja ja teisaldas temale kuuluva vara sellest eluruumist kostja renditud hoiukohta xxxxxxxxxx. 04.04.1997 mõistis Tallinna Linnakohus kostja süüdi KrK § 133 alusel toime pandud kuriteos, ebaseaduslikus elamispinnalt väljatõstmises. Otsus jõustus Riigikohtu otsusega 02.09.1997. 2003. hävitas Betooni 11 hoiukoha omanik kostja poolt hoiustatud hagejale kuulunud vara seoses hoiutähtaja lõppemisega. Hageja leidis, et talle tekitati nii varalist kahju asjade kaotsiminekuga kui ka mittevaralist kahju seoses üleelamistega, kostja poolt ebaseadusliku väljatõstmise kaudu. Kostja leidis, et puudub kahju hüvitamise koosseis vastavalt tol ajal kehtinud TsK §-le 448. Kostjal puudub süü hageja vara kaotsiminekus, kuna ta üüris vara hoiustamiseks ruumid, kuid hageja ei läinud oma asjadele järgi ja need hävitati 8 aasta möödumisel. Hageja ei tõendanud oma väiteid vara olemasolu kohta väidetud ulatuses. Ainuke usalduslik tõend vara kohta oli kriminaalasjas toimetatud ülevaatuse protokoll, millega tuvastati vara koosseis. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hagejale kuulunud vara, mis oli teisaldatud hoiukohta, on praeguse seisuga hävitatud. Kohus leidis, et vara, mille olemasolu hageja hagis väitis, kuid mis ei ole kriminaalasjas läbiviidud vaatlusprotokolliga tuvastatud, ei ole hageja poolt ka muude vahenditega tõendatud. Hageja koostatud nimekiri varast, mis väidetavalt oli tema valduses enne kostja poolt väljatõstmist, ei leidnud tõendamist ja seetõttu jättis kohus selles osas hageja paljasõnalised väited kõrvale. Seega kandis hageja varalist kahju oma vara hävinemise läbi ulatuses, mis oli tõendatud kriminaalasjas koostatud vaatlusprotokolliga. Hageja pidas kostja õigusvastaseks käitumiseks hageja vara väljakolimist hageja kasutuses olnud elamispinnalt Pärnu mnt 6 - 9. Kostja väidetel ei omanud tema käitumine hagejale kahju tekkimisel mingit tähendust, kuna kostja asetas hageja samasse seisu, kui ta oleks olnud kohtuotsuse alusel väljatõstmise korral. Kohus leidis, et kostja vastuväited ei ole põhjendatud. Nagu osundas Riigikohus antud asja kriminaalmenetluses tehtud otsuses nr 3-1-1-82-97, oli ja on ka praegu ainsaks õiguslikuks aluseks isiku elamispinnalt väljatõstmiseks kohtuotsus. Tol aja kehtinud elamuseaduse § 63 kohaselt lahendas elamuõiguslikke vaidlusi, milleks on ka elamispinnalt väljatõstmine, kohus ja teised selleks volitatud riigiorganid. Väljatõstmise korda reguleeris ja reguleerib ka praegu täitemenetluse seadustik. Seega oli kostja poolt hageja ja tema vara väljatõstmine hageja kasutatavalt pinnalt õiguslikult põhjendamatu, kuna kostjal puudus selle teostamise ajal jõustunud kohtuotsus. Seda ei muuda õiguspäraseks ka hilisemalt tehtud ja jõustunud kohtuotsus. Õigusliku tähtsust ei omanud kostja viited, et korteri eelmine omanik A. L lubas ostu-müügilepingus vabastada korteri 17.02.1996. Lepingulise kohustuse täitmata jätmine võib tuua kaasa tsiviilõiguslikke nõudeid seoses lepingu rikkumisega, kuid ei anna õiguslikku alust eluruumist omavoliliseks väljatõstmiseks. Hinnates antud õigusvastase teo ja saabunud tagajärje (kahju) vahelist seost, leidis kohus, et piisav seos on olemas. Kui kostja ei oleks hageja vara hageja valdusest ära viinud, oleks hageja olnud vastutav tema valduses oleva vara võimaliku hävinemise eest. Kostja

võttis hageja valdusest vara ära ja sellega läks vara säilitamise kohustus ja selle hävinemise riisiko üle kostjale. Omavolilise väljatõstmise teostamine seadis kostja vastutavaks hageja ees hageja vara eest. Kui kostja oleks teostanud oma väidetavaid õigusi vastavuses seadusega, oleks väljatõstmist korraldanud kohtutäitur, kes oleks teinud seda viisil ja korras, mis vastanuks seadusele ning mis eelduslikult oleks välistanud vara hävimise või seadnud selle vara eest vastutuse hagejale. Nähtuvalt vaidlustamata asjaoludest, toimus hageja vara hävimine alles 2003. aastal, seega 7 aastat peale asjade hoiustamist kostja poolt. Kohtumenetluses ei tuvastatud, et hageja oleks taotlenud temalt äravõetud vara tagastamist. Vastavalt kriminaalasja toimiku andmetele andis kostja hageja asjade hoiuruumi võtme üle hageja naaber M Tele, kes andis selle ülekuulamisel üle politseile (kriminaalasja toimik I kd tl 168 - 172). Antud võti on seniajani kriminaaltoimiku juures. Ka kriminaaltoimikust ei nähtu, et hageja oleks taotlenud talle asjade või nendele juurdepääsuks vajaliku võtme üleandmist. Kohus asus seisukohale, et hageja ei tundnud huvi oma vara asukoha ja selle enda valdusesse saamise vastu. Asjakohatud ja meelevaldsed on hageja nõudmised, et kostja annaks vara üle samas kohas, kust ta selle võttis, s.t xxxxxxxxxxxx korteris. Seega hageja tegevusetus, millele ei esitatud mõistliku põhjendust, viis selleni, et hageja vara hävis. Kuna kohtu hinnangul ei esitatud sellisele tegevusetusele mõistlikke põhjendusi, on tegemist hageja raske hooletusega oma vara säilitamise suhtes, mis viis lõpptulemusena vara hävitamiseni vara hoidja poolt. Hooletuseks loetakse käibes vajaliku hoolsuse järgimata jätmist. Antud juhul seisnes hooletus selles, et hageja ei võtnud mingeid meetmeid vara oma valdusesse tagasisaamiseks ja selle edasise saatuse korraldamiseks. Kuna antud tegevus kestis seitse aastat, on tegemist raske hooletusega, oma hoolsuskohustuse eriti pikaajalise mittetäitmisega. Mõistliku isikuna oleks hageja pidanud võtma ette kõik temast oleneva, et saada oma vara taas oma valdusesse ja selle kaudu tagama selle säilimise. Kohtule teadaolevalt hageja selliseid samme ei astunud. Hinnates poolte toimingute süüastet ja selle osa kahju tekkimises, leidis kohus, et kahju tekkimisele aitas suuremas osas kaasa hageja raske hooletus. Kostja küll tahtlikult rikkus hageja omandiõigust ja võttis tema valdusest ära hageja vara, kuid samas hoiustas selle piisava hoolega tingimustes, mis tagasid vara edasise säilimise. Nähtuvalt kriminaalmenetluses läbiviidud vara vaatlusest, hoiustati vara kinnises ruumis, mis tagas selle kaitse ilmastikutingimuste eest ning oli lukustatud. Vaatlusprotokollist nähtuvalt ei olnud asjadel märkimisväärseid kahjustusi ka kuus kuud peale nende hoiuleandmist. Hageja tegevusetus oma vara üle valduse saamisel kestis 7 aastat. Kriminaalasja toimikust ilmnes, et hageja suhtes kohaldati kolmel korral sundtoomist uurija juurde (mis ebaõnnestusid seose hageja keeldumisega), et teostada uurimistoiminguid, mis tõendab, et hageja ei olnud huvitatud ka kriminaalasja menetlusest. Seega ei olnud hageja huvitatud oma vara tagasisaamisest, ega tema avalduse alusel algatatud kriminaalmenetluse läbiviimisest, mille käigus oleks saanud karistada talle kahju tekitanud isikut, kui ka säästa temale kuulunud vara. Vastavalt kostja süüdistatavana ülekuulamise protokollile (kr. toimik I kd tl 295 pöördel) teatas kostja hagejale vähemalt kahel korral vara asukoha. Kohus leidis, et vara hoidjat ei ole antud tähtaja pikkust silmas pidades põhjust süüdistada kiirustamises. Hageja soovimatus oma vara tagasi nõuda, oli otseseks põhjuseks, miks tema vara hävitati peale seitse aastat hoidmist. Hinnates, mil määral tuleks võimalikku hüvitist vähendada või kostja hüvitamise kohustusest vabastada, leidis kohus, et tuleb keelduda kostjalt hüvitise nõudmisest. Kostja tegi kõik mõistlikult eeldatava, et säilitada hageja vara, kuid hageja soovimatus oma vara taas oma

valdusesse saada viis selleni, et vara hävitati. Kuna kohus leidis, et hüvitisest tuleb keelduda, ei pidanud kohus otstarbekaks hinnata hüvitise suurust, kuna sellel ei ole sisulist tähtsust. Hageja esitas kostja vastu ka mittevaralise kahju nõude, mille osas kohus hagejale riigi õigusabi ei andnud, seega oli hageja kohustatud oma nõuet kohtus ise kaitsma. Hageja oli asja kohtulikust arutamisest teadlik oma esindaja kaudu, kuid kohtusse ei ilmunud. Kostja taotles jätta mittevaralise kahju nõue läbi vaatamata. Kohus leidis, et kuna hageja ei ilmunud kohtuistungile oma nõuet mittevaralise kahju osas kaitsma, tuleb selles osas hagi jätta läbi vaatamata. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada täies ulatuses ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus rikkus oluliselt menetlusnorme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigusnorme, otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud. Ebaõige on kohtu seisukoht, et hageja ei tundunud huvi oma vara asukoha ja selle oma valdusesse saamise vastu. Hageja nõudis korduvalt kostjalt asjade tagastamist, aga kostja ei rahuldanud hageja nõudeid. Kostja pidas piisavaks asjade hoiustamist ja hoiuruumi võtme andmist kõrvalisele isikule M Tele. Kostja ei taganud hageja vara säilimist, kuna see hävitati. Kostja ei teatanud hagejale õigeaegselt, et tema vara võidakse hävitada. Kostja leidis, et ta ei pea kandma hageja vara transporditeenuse tasu ja arvestas, et see jääb hageja kanda. Asjakohatu on kohtu etteheide hageja tegevusetusele olukorras, kus hageja on kasina majandusliku olukorra kõrval ka kehvapoolse tervisega. Kostja, kes kriminaalkuriteoga sai valduse hageja vara üle, pidanuks korraldama selle tagastamise hagejale omal kulul. Tegemist ei ole hageja raske hooletusega oma vara säilimise suhtes. Senikaua, kui kostja ei andnud hagejale vara üle, lasus kostjal hageja vara säilitamise kohustus. Kriminaalkuriteoga kannatanu valdusest väljaviidud vara ei saanud kostja omandada igamisega (AÕS § 110 lg 1, § 111 lg 1, 2). AÕS § 111 lg 2 kommentaarides on nimetatud, et pahauskselt igamisavaldajalt saab asja välja nõuda, hagi aegub 30 aastaga. Seega on seadusest tulenevalt hagejal aega 30 aastat asju kostjalt välja nõuda. Kuna kostja laskis asjad hävitada, võttis ta hagejalt seadusliku õiguse asjade väljanõudmiseks. Kohus leidis, et 7 aastat on piisav aeg, millal hageja oleks pidanud oma vara kostjalt välja nõudma. Hageja arvates on omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude aegumistähtaeg 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest (TsÜS § 155 lg 1), seega ei põhine kohtu järeldus seadusel ja on meelevaldne. Kohtu hinnang, et 7 aastat annab tunnistust hoolsuskohustuse pikaajalisest mittetäitmisest, ei ole usutav ega veenev, sest kohus on menetlenud hageja hagi rohkem kui 7 aastat ja alles pärast seda jõudnud järeldusele, et mittevaralise kahju nõue tuleb jätta läbi vaatamata. Ebaõige on kohtu järeldus, et hüvitise maksmisest hagejale tuleb keelduda. Kohtu järeldus tuleneb üksnes tõsiasjast, et kohus ei suutnud läbi viia kordusekspertiisi. Eelnevalt oli kohus veendunud kordusekspertiisi vajalikkuses. Hageja on seisukohal, et hüvitise väljamõistmist ei saa teha sõltuvaks asjaolust, kas kohus on suuteline kordusekspertiisi läbiviimist tagama või mitte. Kuna kohus jättis kordusekspertiisi läbi viimata, rikkus kohus menetlusnorme, jättes vajaliku tõendi hindamata. Kohus rikkus ka TsK § 462 lg-t 1, kuna kannatanu raske ettevaatamatus ei soodustanud kahju tekkimist. Kahju tekitas kostja, hagejal ei olnud mingit võimalust kahju tekitada, veel vähem kahju tekitamist soodustada. Kohus asus seisukohale, et ei andnud hagejale riigi õigusabi seaduse alusel õigusabi mittevaralise kahju nõudes. Otsusest ei nähtu, millist paragrahvi kohus silmas pidas, seega

jättis kohus õigusnormi kohaldamata. Hageja ei pea kohtu asemel otsust sisustama konkreetsete õigusnormidega, veel vähem õigusnormi ära arvama. Hageja esitas kohtule mittevaralise nõude ja põhjendas seda isikliku kohalolekuga varasematel istungitel. Kohus pidas vajalikuks menetleda mittevaralise kahju nõuet ligi 9 aastat. 31.10.2005 jõustunud määrusega anti hagejale riigi õigusabi seoses tema hagiga A S vastu kahju hüvitamiseks. Kohus ei nimetanud 31.10.2005 määruses, et õigusabi ei antud mittevaralise kahju nõudes. Otsuse järeldus riigi õigusabi mitteandmise kohta ei tulene 31.10.2005 määrusest. Kohus kohaldas ebaõigesti TsMS § 409 lg 1 p-i 1, kuna hageja esindaja viibis kõigil istungitel. Kohtu arusaam, et hageja peab üheksa aasta vältel isiklikult osalema kõikidel istungitel, ei tulene seadusest. Vastustaja seisukoht Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 20.03.2013 otsus tuleb terves ulatuses tühistada menetlusnormide olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Asjas on võimalik teha uus otsus. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja kasutuses oli alates 1994. aastast sõlmitud üürilepingu alusel eluruum asukohaga xxxxxxxxxxxx, mis koosnes kahest toast ühiskorteris. 17.01.1996 omandas kostja eelnimetatud eluruumi A. Lilt (hageja poeg), kes oli selle kokkuleppel hagejaga eelnevalt erastanud. 17.04.1996 tõstis kostja omavoliliselt hageja eelmainitud eluruumist välja ja teisaldas temale kuuluva vara sellest eluruumist kostja poolt renditud hoiukohta Betooni 11, Tallinnas. 04.04.1997 mõistis Tallinna Linnakohus kostja süüdi KrK § 133 alusel toime pandud kuriteos, ebaseaduslikus elamispinnalt väljatõstmises. Otsus jõustus Riigikohtu otsusega 02.09.1997. 2003. hävitas Betooni 11 hoiukoha omanik kostja poolt hoiustatud hagejale kuulunud vara seoses hoiutähtaja lõppemisega. 30.03.2004 esitas L L Harju Maakohtule hagi A S vastu nii varalise kahju hüvitamiseks kui ka moraalse kahju hüvitamiseks. 18.05.2005 esitas hageja maakohtule täpsustatud hagi, milles palus kostjalt välja mõista varalise kahju hüvitamiseks 2800000 krooni ja moraalse kahju hüvitamiseks 1 000 000 krooni (t.l.6, II kd). 17.04.2007 esitas hageja haginõude täpsustuse, milles jäi 18.05.2005 esitatud nõuete juurde ning palus täiendavalt välja mõista kostjalt põhinõudelt viivised kuni põhinõude täitmiseni (t.l.1-2, III kd). 06.02.2008 esitas hageja haginõude tervikteksti, milles jäi varem esitatud nõuete juurde (t.l. 62-64, III kd). Kostja hagi ei tunnista. Hageja kasutas xxxxxxxx asuvat elamispinda 30.03.1994 sõlmitud eluruumi üürilepingu alusel. Hageja poeg A L erastas eluruumi ja hageja jätkas eluruumi kasutamist omaniku perekonnaliikmena, mitte üürilepingu alusel. Kostja ostis elamispinna A Lilt 17.01.1996 sõlmitud ostu-müügilepingu alusel. Nimetatud lepingu p 7 kohaselt kohustus müüja end ja temaga koos elavad perekonnaliikmed välja registreerima ning lepingu objektiks oleva korteri vabastama hiljemalt 17.02.1996. Eeltoodust tulenevalt puudus hagejal alates 17.02.1996 elamispinna kasutamise õiguslik alus. Kostja nõudis õigustatult hagejalt elamispinna vabastamist, mida viimane ei teinud. Elamispinna kasutamise õigusliku aluse puudumine oleks vältimatult toonud kaasa hageja väljatõstmise jõustunud kohtuotsuse alusel täitemenetluses. Nimetatust tulenevalt ei erine hageja olukord, milles ta on

praeguses situatsioonis, olukorrast, milles ta oleks olnud juhul, kui tema väljatõstmist 17.04.1996 ei oleks toiminud. Kostja teo ja ilmnenud tagajärje vahel puudub põhjuslik seos, kuivõrd hagejal puudus 17.04.1996 elamispinna kasutamise õigus. Põhjusliku seose puudumise tõttu toimepandud teo ja ilmnenud kahju vahel tuleb jätta hagi varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks täies ulatuses rahuldamata. Kostja ei vastuta esemete kaotsimineku eest. 16.04.1996 sõlmisid kostja ja AS Lignarius rendilepingu, millega kostja võttis rendile 15,5 m2 suuruse laoruumi Tallinnas Betooni 11, kuhu paigutati 17.04.1996 hoiule hagejale kuuluvad asjad. Hoiuleviidud asjad pakiti ja nende kohta koostati nimekiri. Asjade hoiule andmise järgselt kaotas kostja juurdepääsu ruumile, kus asusid hoiuleantud asjad, kuna kriminaalasja menetlemisel anti võti üle politseile, kes viis 11.10.1996 läbi asjade vaatluse. Hageja oli juba 17.04.1996 teadlik, kus asjad asuvad, kuivõrd viibis kolimise juures, kus talle teatati asjade asukoht. Samuti rõhutati kriminaalmenetluses korduvalt asjade asukohta. Seega oli välistatud, et hagejale oli asjade asukoht teadmata. Hagejale kuuluvad asjad hävitati 2003. aastal, kuivõrd hageja ei tulnud asjadele järele. Seega läksid esemed jäädavalt kaotsi alles 2003. aastal ning enne seda oli hagejal võimalus asjad tagasi saada. Asjade kaotsiminek ja sellega seotud kahju tekkimine ei ole seotud kostja tegevusega, vaid hageja soovimatusest saada asjad tagasi. Asjad ei olnud alates 17.04.1996 kostja valduses ja kostjal puudus võimalus hagejale nimetatud kahju tekitada. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 2 kohaselt asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. VÕS, TsÜS ja REÕS RS § 22 lg 1 kohaselt võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut kohaldatakse juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 1. juulit 2002. Tsiviilkoodeksi (edaspidi TsK) § 448 alusel kuulub kodaniku isiksusele ja varale /..../ tekitatud kahju hüvitamisele täies ulatuses, väljaarvatud seadusandlusega ettenähtud juhud. TsK § 222 lg 2 järgi mõistetakse kahjude all kreeditori poolt tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik ei oleks kohustist rikkunud. Tulenevalt VÕS, TsÜS ja REÕS RS §-st 2 ja 22 lg-st 1 kuulub antud juhul kohaldamisele enne 01.07.2002.a. kehtinud tsiviilkoodeks. Tulenevalt tol ajal väljakujunenud praktikast on kahju hüvitamise aluseks kahju olemasolu kannatanul, kahju põhjustaja õigusvastane tegu või tegevusetus ning põhjuslik seos kahju tekkimise ja õigusvastase teo vahel. Kõigepealt annab kolleegium hinnangu kahju suurusele. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hagejale kuulunud vara, mis oli teisaldatud hoiukohta, on praeguse seisuga hävitatud. Vara, mille olemasolu hageja on oma hagis väitnud, kuid mis ei ole kriminaalasjas läbi viidud vaatlusprotokolliga tuvastatud, ei ole kolleegiumi hinnangul hageja poolt ka muude tõenditega tõendatud. Hageja poolt koostatud nimekiri varast, mis väidetavalt oli tema valduses enne kostja poolt välja tõstmist, ei ole leidnud tõendamist ning seetõttu kohus jätab selles osas hageja väited, kui paljasõnalised, kõrvale. Seega on hageja kandnud varalist kahju oma vara hävinemise läbi ulatuses, mis on tõendatud kriminaalasjas koostatud vaatlusprotokolliga (krim. asi I kd, tl 183 jj). Kahju suuruse tuvastamiseks on maakohus 30.06.2006 määranud ekspertiisi 11.06.1996 vaatlusprotokollis nimetatud esemete hariliku väärtuse tuvastamiseks

(t.l. 151, II kd). 30.10.2006 koostatud ekspertiisi aktis toodud arvamuse kohaselt oli eelnimetud esemete harilikuks väärtuseks seisuga 17.04.1996 54 000 krooni ja ekspertiisi tegemise aja seisuga 43 000 krooni (t.l.175-208, II kd). Hageja ei ole esitanud menetluse käigus mitte ühtegi tõendit vaidlusaluste esemete võimaliku väärtuse kohta. Arvestades, et kahju tekitamisest on möödunud 17 aastat, ei ole hageja ka esile toonud, kui palju on talle maksma läinud esemed, asjad, tehnika, mille ta on olnud sunnitud ostma peale asjade kaotsiminekut. Seda suurusjärku ei osanud nimetada samuti hageja esindaja ringkonnakohtu istungil. Ka ei ole hageja hagiavalduses esitanud asjade nimekirja, mida polnud märgitud kriminaalasjas koostatud vaatlusprotokollis. Hageja on vaid märkinud, et kaduma läks lisaks vaatlusprotokollis nimetatule veel – antiikasju, kabinetklaver, väärismetallist ehted, kunstikollektsioon, rariteetsed raamatud ja sularaha 18 000 krooni (t.l.6, II kd). 17.04.2007 hagi täpsustuses märgib hageja, et jääb 18.11.2005 täpsustatud hagiavalduse juurde. Kriminaalasjas on ütlusi andnud hageja poeg A L, kes kinnitas, et hageja elas tegelikult 1996. a oma 2-toalises kõigi mugavustega korteris Lasnamäel xxxxx tänaval ja ka xxxxxtänaval oli 2-toaline ahjuküttega korter. Hageja keeldus xxxxx korterist lahkumast poja arvates vaid seetõttu, et nn ühiskorteri teised üürnikud olid välja kolinud ja siis hakkas talle seal meeldima. Ta ei elanud xxxxxx pidevalt, vaid käis seal aeg-ajalt, põhiliselt elas oma Lasnamäe korteris. Pianiino oli emal xxxx tänava korteris. Musta kabinetklaverit pole emal kunagi olnud jms luksusasju, mida ema on nimetanud (t.l.258-260, kr.asi nr 96041417). Ka korterinaabrid ei kinnitanud kriminaalmenetluse käigus antud ütlustes väga hinnaliste riietusesemete olemasolu. Nii kinnitasid M T (t.l.168.170, kr.asi nr 9604147) kui ka M S (t.l.173-175, kr.asi 9604147) oma ütlustes, et hagejal puudusid sellised hinnalised esemed, nagu ta on avalduses esitanud. Hageja ei ole tõendanud, et vaidlusaluses korteris oleks olnud antiikasju, kabinetklaver, väärismetallist ehted, kunstikollektsioon, rariteetsed raamatud ja sularaha 18 000 krooni. Ülaltoodu alusel leiab kolleegium, et asja materjalidega on tõendamist leidnud nende asjade õigusvastane väljaviimine Pärnu mnt 6-9 korterist, mis olid märgitud 11.10.1996 vaatlusprotokollis (t.l 183-235, kr.asi 9604147). Ekspertiisiakti kohaselt oli nende väärtus 1996.a 54 000 krooni. Hageja on 18.11.2005 täpsustatud hagiavalduses paljasõnaliselt nimetanud varalise kahju kogu suuruseks 2 800 000 krooni (sellest vaatlusprotokollis nimetatud vara väärtuseks 1 800 000 krooni), kuid hagiavaldusest ei nähtu, millisel viisil hageja sellise tulemuseni jõudis. Kahju hüvitamise eesmärk on asetada kannatanu olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kohustist ei oleks rikutud. Kuivõrd asja omanikul on huvi asja omada, vallata ja kasutada, siis tuleb asja kaotsimineku korral võimaldada kannatanule rahaline hüvitis, mille eest ta saab muretseda endale asemele samasuguse asja. Asja soetamise hind on eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind. Kolleegium leiab, et tulenevalt ekspertiisiaktist on vara taastamisväärtuseks 30.10.2006 seisuga 250 000 krooni ehk 15 978,00 eurot, mis ongi hagejale tekitatud kahju suuruseks. Kolleegium leiab, et asja menetluse käigus on tõendamist leidnud kostja õigusvastane käitumine hagejale kahju tekkimises. Hageja väidetest ilmneb, et ta peab kostja õigusvastaseks käitumiseks hageja vara väljatõstmist hageja kasutuses olnud elamispinnalt xxxxxxxxxx. Kostja väidete kohaselt ei oma aga tema käitumine hagejale kahju tekkimisel mingit tähendust, kuna kostja asetas hageja samasse seisu, kui ta oleks olnud kohtuotsuse alusel väljatõstmise korral. Maakohus leidis õigesti, et kostja vastuväited ei ole põhjendatud. Nagu osundas ka Riigikohus antud asja kriminaalmenetluses tehtud otsuses (02.09.1997.a. otsus asjas 3-1-1-82-97), oli ja ka on praegu ainsaks õiguslikuks aluseks isiku elamispinnalt väljatõstmiseks kohtuotsus. Tol aja kehtinud elamuseaduse § 63 kohaselt lahendas

elamuõiguslikke vaidlusi, milleks on ka elamispinnalt välja tõstmine, kohus ja teised selleks volitatud riigiorganid. Väljatõstmise korda reguleeris ja reguleerib ka praegu täitemenetluse seadustik. Seega oli kostja poolt hageja ja tema vara väljatõstmine hageja poolt kasutatavalt pinnalt õiguslikult põhjendamatu, kuna kostjal puudus selle teostamise ajal jõustunud kohtuotsus. Seda ei muuda õiguspäraseks ka hilisemalt tehtud ja jõustunud kohtuotsus. Õigusliku tähtsust ei oma ka kostja viited sellele, et korteri eelmine omanik A.L oli ostumüügilepingus lubanud vabastada korteri 17.02.1996.a.-ks. Lepingulise kohustuse täitmata jätmine võib tuua kaasa tsiviilõiguslikke nõudeid seoses lepingurikkumisega, kuid ei anna õiguslikku alust eluruumist omavoliliseks väljatõstmiseks. Seega on leidnud tuvastamist ka kostja õigusvastane käitumine. Hinnates antud õigusvastase teo ja saabunud tagajärje (kahju) vahelist seost, leiab kolleegium, et piisav seos on olemas. Kostja võttis õigusvastaselt hageja valdusest vara ära ja sellega läks vara säilitamise kohustus ja selle hävinemise riisiko üle kostjale. Kostja poolt omavolilise väljatõstmise teostamisega muutus kostja vastutavaks hageja vara säilimise eest. Kostja vastutust hagejale kahju tekitamises ei välista ka kolmanda isikuga rendilepingu sõlmimine, hagejale kuuluvate asjade ladustamine Betooni 11 lattu ja asjaolu, et vara hävitas rendileandja peale rendilepingu lõppemist. Rendileping kolmanda isikuga ei välista vastutust hageja ees, nagu kostja on vastuväidetes hagile esile toonud. TsK § 462 lg 1 kohaselt, kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist, siis sõltuvalt kannatanu süü astmest (kahjutekitaja süü korral aga sõltuvalt ka tema süü astmest) tuleb hüvise suurust, kui seadus ei näe ette teisiti, vähendada või keelduda hüvisest kahju eest. Nagu nähtub poolte poolt vaidlustamata asjaoludest, toimus hageja vara hävimine alles 2003, seega 7 aastat peale nende asjade hoiustamist kostja poolt. Kohtumenetluses ei ole tuvastatud ühtegi korda, kui hageja oleks teinud ise samme temalt ära võetud vara tagastamiseks. Vastavalt kriminaalasja toimiku andmetele oli kostja poolt üle antud hageja asjade hoiuruumi võti hageja naabrile M Tele, kes selle andis üle politseile ülekuulamisel (kriminaalasja toimik I kd tl 168- 172). Antud võti on seniajani kriminaaltoimiku juures. Ka kriminaaltoimikust ei nähtu seda, et hageja oleks taotlenud talle asjade või nende juurde pääsemiseks vajaliku võtme üleandmist. Hageja oli ise juures ja teadlik koheselt asjade teisaldamisest ülalnimetatud eluruumist. Sellest võib järeldada, et hageja ei tundnud huvi oma vara asukoha ning selle oma valdusesse saamise vastu. Asjakohatud ning meelevaldsed olid maakohtu hinnangul hageja poolt esitatud nõudmised, et kostja annaks vara üle samas kohas, kust ta selle võttis, s.t Pärnu mnt 6-9 korteris. Seda enam, et hageja oli 14.05.1996 kohtuotsuse alusel kaotanud õiguse nimetatud eluruumile. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja ei ole esitanud mõistlikke põhjendusi oma sellisele tegevusetusele ja on ka ise olnud raskelt hooletu oma vara säilitamise suhtes, mis viis lõpptulemusena vara hävitamiseni vara hoidja poolt. Hooletuseks loetakse käibes vajaliku hoolsuse järgimata jätmist. Antud juhul seisneb hooletus selles, et hageja ei olnud võtnud mingeid meetmeid oma vara tagasi oma valdusesse saamiseks ning selle edasise saatuse korraldamiseks, kuigi tal olid selleks kõik võimalused. Kuna antud tegevus (tegevusetus) kestis seitse aastat, siis leidis maakohus põhjendatult, et hageja puhul oli tegemist raske hooletusega ehk oma hoolsuskohustuse eriti pikaajalise mittetäitmisega. Mõistliku isikuna oleks hageja pidanud võtma ette kõik temast oleneva, et saada oma vara taas oma valdusesse ja selle kaudu tagada selle säilimine. Hageja selliseid samme kohtule teada olevalt ei ole astunud. Hinnates poolte poolt tehtud toimingute süüastet ning selle osa kahju tekkimises, siis kohus leiab, et kahju tekkimisele aitas suuremas osas kaasa hageja raske hooletus. Ühelt poolt

kostja küll tahtlikult rikkus hageja omandiõigust ning võttis tema valdusest ära hageja vara, kuid samas hoiustas selle piisava hoolega tingimustes, mis tagasid vara edasise säilimise. Nagu nähtub kriminaalmenetluses läbiviidud vara vaatlusest, oli vara hoiustatud kinnises ruumis, mis tagas selle kaitse ilmastikutingimuste eest ning oli lukustatud. Vaatlusprotokollist nähtuvalt ei olnud asjadel märkimisväärseid kahjustusi ka kuus kuud peale nende hoiule andmist. Teiselt poolt ilmneb hageja tegevusetus oma vara üle valduse saamisel, mis kestis 7 aastat. Samuti ilmneb kriminaalasja toimikust, et hageja suhtes on kolmel korral kohaldatud sundtoomist uurija juurde (mis ebaõnnestusid seose hageja keeldumisega), et teostada uurimistoiminguid, mis veel kord tõendab seda, et hageja ei olnud huvitatud ka kriminaalasja menetlusest. Seega ei ole hageja olnud huvitatud ei oma vara tagasisaamisest ega ka tema avalduse alusel algatatud kriminaalmenetluse läbiviimisest, mille käigus oleks saanud nii karistada talle kahju tekitanud isikut, kui ka oleks võimalik olnud säästa temale kuulunud vara. Kolleegium nõustub eeltoodud maakohtu seisukohaga, kuid erinevalt maakohtust leiab kolleegium, et kannatanu enda raske hooletuse tõttu kahju tekkimisel tuleb kostjalt väljamõistetavat kahju vähendada 70% võrra. Seega on hagejale tekitatud kostja poolt kahju 4793,40 eurot ning selles osas kuulub hagi rahuldamisele. Hageja esitas 17.04.2007 haginõude täpsustuse, milles palub esmakordselt kostjalt välja mõista viivise protsendina põhinõudest (t.l. 1-2, III kd). Kostja esitas vastuväidetes hagile ka aegumise vastuväite viivisenõude osas (t.l.5, III kd). TsÜS § 150 lg 1 kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama ja lg 3 kohaselt kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue aegub, sõltumata TsÜS § 150 lg-tes 1 ja 2 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Vaidlus puudub selles, et nii tekkinud kahjust kui ka kahju tekitanud isikust sai hageja teada 17.04.1996. Seega oli viivise nõude esitamise hetkeks möödunud 11 aastat. Asjakohane ei ole hageja tuginemine TsÜS § 155 lg-le 1, mille kohaselt on aegumistähtaeg 30 aastat. Hageja ei ole esitanud omandiõigusest tulenevat väljaandmisenõuet, vaid nõue on esitatud kostja õigusvastase käitumisega tekitatud kahju hüvitamiseks (t.l.1-2, I kd; t.l. 6-7, II kd; t.l. 1-2, III kd). Eeltoodu alusel leiab kolleegium, et hageja viivisenõue on aegunud. Kolleegium leiab, et maakohus on rikkunud asja läbivaatamisel oluliselt menetlusõiguse norme, kui jättis hageja nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks TsMS § 409 lg 1 p 1 ja RÕAS alusel läbi vaatamata, kuna hageja ei ilmunud 29.01.2013 kohtuistungile. Maakohus tugines RÕAS § 7 lg-le 6, mille kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Maakohus rahuldas hageja taotluse riigi õigusabi saamiseks 31.10.2005 määrusega, mil RÕAS § 7 lg 6 veel ei kehtinud. Nimetatud säte hakkas kehtima alles alates 01.01.2006. Kolleegium leiab, et nimetatud asjas on võimalik teha uus otsus, millega nõustusid ka ringkonnakohtu istungil pooled. Hagiavalduse kohaselt on kostja tekitanud hagejale ka mittevaralist kahju, mille hüvitamiseks palub välja mõista kostjalt 1 000 000 krooni. Hageja leiab, et kuriteo tagajärjel sai ta närvivapustuse ning talle põhjustati püsiva iseloomuga elukvaliteedi langus. Väljatõstmise käigus oli hageja sunnitud üle elama äärmise hirmutunde, mida ei ole võimalik objektiivselt mõõta, kuid mis jättis püsiva jälje tema psüühikasse. Hagejal oli pärast väljatõstmist varasema elukvaliteediga võrreldes tagasilööke ning hageja muutus maksejõuetuks. Hageja kaotas kodu ja esemed, millega olid seotud erilised mälestused ja

mida ei ole võimalik samaväärselt asendada. Hagejal esineb paaniline hirm samalaadsete sündmuste kordumise ees. Hagejal on raskendatud elatise teenimine ning ta peab toime tulema nappide vahenditega. Tulenevalt EV PS §-st 25 ja kuriteo toimepanemise ajal kehtinud TsÜS § 172 lg-test 2 ja 4, tuleb kostjalt välja mõista ka moraalse kahju hüvitis 1 000 000 krooni. Moraalse kahju suurus moodustas ca 50% varalise kahju suurusest. Hagejale osakssaanud vintsutused ja kannatused koostoimes kaotsiläinud vara erilisel huvil põhineva väärtusega põhjendavad moraalse kahju suurust. Riigikohus on 12.12.1996 lahendis 3-2-1-111-96 märkinud: „Kolleegium asus seisukohale, et püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus kuuluvad moraalse kahjuna hüvitamisele PS § 25 alusel. Moraalse kahju olemasolu peab tõendama hageja. /.../ Ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole moraalne kahju kirjeldatud tähenduses ning ei ole viidav PS §-s 25 nimetatud moraalse kahju alla“ Kolleegium leiab, et hageja nimetatud nõue rahuldamisele ei kuulu. Asja materjalidega ei ole tõendamist leidnud, et xxxxxxxxxxx oleks olnud hageja ainuke elukoht, s.t kodu, kus ta alaliselt elas ja et ta kaotas kodu kostja tegevuse tõttu. 04.03.1996 esitas kostja hageja vastu hagi tema väljatõstmiseks xxxxxxxxxx eluruumist (t.l.16-17, kr.asi 96041417). 14.05.1996 Tallinna Linnakohtu tagaseljaotsusega on hageja tunnistatud eluruumi xxxxxxxxxxxxx kasutamisõiguse kaotanuks (t.l.63, kr.asi 96041417). Tunnistaja A Li ütluste kohaselt kolisid nad nimetatud korterisse seetõttu, et nende varasemas elukohas xxxxxxxxxx toimus tulekahju. Hageja kasutada oli üks tuba ja poja kasutada teine tuba. Samuti kinnitas hageja poeg, et ema elas tegelikult 1996.a xxxxxxxxxxx tänaval 2-toalises kõigi mugavustega korteris ja lisaks oli emal xxxxxxxxxx tänaval 2-toaline ahjuküttega korter. (t.l. 258-260, kr.asi 96041417). Asjas on esitatud 30.03.1994 üürileping, mille alusel üüris hageja xxxxxxxxxx ühiskorterist 2 tuba (t.l.5, I kd). A Li ütluste kohaselt ema ei elanud xxxxxxxxxxx pidevalt, vaid käis seal aegajalt, põhiliselt elas oma Lasnamäe korteris. Seega ei ole hagiavalduses toodud väide põhjendatud, mille kohaselt hageja kaotas oma kodu kostja tegevuse tagajärjel. Kriminaalmenetluses kohaldati 07.10.1996 L Li suhtes sundtoomist ning ka nimetatud määrusest nähtub, et hageja elukohaks oli xxxxxxxxxxxx (t.l.145, kr.asi 96041417). Hageja ei ole tõendanud, millised erilisel huvil põhinevad asjad korterist kaotsi läksid. Milline oli hageja elukvaliteet enne 17.04.1996 sündmusi ja milline oli tema elukvaliteet peale 17.04.1996, seda hagiavaldusest ei selgu. 17.04.1996 Tallinna Psühhiaatriahaigla registreerimisžurnaali väljavõttest nähtub, et hageja oli toimetatud sinna kiirabiga, ta on rahulik, korrapärase käitumisega, sõnaline kontakt temaga on sisukohane, on psühhootiliste elamusteta, emotsionaalselt tasakaalustatud, läheb ööbima oma ema juurde, kes elab xxxxxxxxxx (t.l.114-115, kr.asi 96041417). Seega ei tõenda nimetatud tõend hagejal olulisi psüühika või närvitegevuse häireid. Ülaltoodu alusel leiab kolleegium, et hageja nõue mittevaralise kahju heastamiseks rahuldamisele ei kuulu. Kuni 01.06.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 ja 8 alusel tuleb kohtukulud jätta poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Reet Allikvere

Ele Liiv

Imbi Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.