Hageja: P.X (isikukood XXX), lepinguline esindaja Tanel Riivist (e-post XXX) Kostja: B.U (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Severinas Jakubauskas (e-post [email protected])
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta hagi rahuldamata.
Jätta menetluskulud hageja kanda.
Mõista hagejalt P.X kostja B.U kasuks välja menetluskulude hüvitis 2525,4 eurot (käibemaksuga).
Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejal P.X tasuda kostjale B.U viivist alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku
tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).
1.P.X (hageja) esitas hagi B.U (kostja) vastu. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 16.10.2023 töövõtulepingu Weinsto Caring BWTC OÜ-ga (endine Ösel House OÜ, edaspidi „põhivõlgnik“). Põhivõlgnik pidi töövõtulepingu alusel ehitama hageja kinnisasjale moodulmaja, tööde lõpptähtajaga 17.06.2024 (töövõtuleping, dtl 9 jj). Töövõtulepinguga samal ajal sõlmisid hageja ning kostja, kes oli põhivõlgniku juhatuse liige, käenduslepingu, mille alusel kostja käendas töövõtulepingust tulenevaid põhivõlgniku kohustusi (käendusleping, dtl 18). Põhivõlgnik väljastas hagejale kaks arvet kogusummas 44 531,41 eurot, mille hageja tasus (dtl 19-24). 23.02.2024 allkirjastas kostja kinnituse, mille sisu on järgnev: „Mina B.U 14.05.92 luban, et P.X-i 26.04.83 sõlmitud leping nr 510231 ÖSEL HOUSE OÜ suunatakse täies mahus edasi teisele töövõtjale kes täidab lepingus tulenevad kohustused. Kuni hoone valmimiseni võlgnen mina B.U P.X-ile 44 000 €“ (dtl 25). Hageja käsitleb seda võlatunnistusena. Hagiavalduse kohaselt taganes hageja 29.03.2024 töövõtulepingust, sest oli selge, et põhivõlgnik ei suuda kokkulepitud tähtajaks töid teostada. Hageja nõudis samas avalduses nii põhivõlgnikult kui ka kostjalt töövõtulepingu alusel tasutud summade tagastamist ning kahju hüvitamist (dtl 26 jj). 16.04.2024 kuulutas Harju Maakohus tsiviilasjas 2-24-1111 välja põhivõlgniku pankroti. Hagiavalduse kohaselt vastutab kostja hageja ees kahel alternatiivsel õigusliku alusel: käenduslepingu või 23.02.2024 kuupäevaga võlatunnistuse alusel. Haginõue kostja vastu koosneb töövõtulepingu alusel tasutud summast 44 531,41 eurot, kohtueelsest õigusabikulust summas 660 eurot ning intressist ja viivisest.
2.Kostja vaidles hagivastuses hagile tervikuna vastu. Kostja hinnangul on hageja nõude aluseks olev käendusleping tühine, sest tegemist on tarbijakäenduslepinguga, kus ei lepitud kokku käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Alternatiivselt on käendusleping tühine vastuolu tõttu heade kommetega, sest käenduslepingus ei ole tagatavad kohustused piisavalt määratletud ning kostja käendas põhivõlgniku kohustusi n-ö sõltuvussuhte tõttu. Alternatiivselt tuleb käenduslepingut vaadata kui tüüptingimustel sõlmitud lepingut ning tingimus, mille kohaselt pidi kostja vastutama kõigi töövõtulepingust tulenevate nõuete eest, on ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine tüüptingimus. Seoses väidetava 23.02.2024 võlatunnistusega märkis kostja, et kostja vaidlustab sellel oleva (kostja) allkirja ehtsuse.
3.21.06.2024 kirjas selgitas kohus pooltele kohalduvat õiguslikku regulatsiooni ning asjaolusid, mida pooled peavad esile tooma ja tõendama. Muu hulgas selgitas kohus hagejale asjaolusid, mille hageja peab esile tooma ja tõendama selleks, et kohus saaks 23.02.2024 kuupäevaga dokumenti käsitleda võlatunnistusena ja üksnes selle dokumendi alusel hageja nõude rahuldada. Kostjale selgitas kohus muu hulgas seda, et kui kostja soovib vastu vaielda sellele, et hagejal on töövõtulepingu alusel tekkinud nõue põhivõlgniku vastu, peab kostja esitama sellekohased konkreetsed vastuväited. Samuti märkis kohus, et kostja peab võtma seisukoha, kas kostja tugineb menetluses vastuväitele, et ta ei ole 23.02.2024 kuupäevaga dokumenti allkirjastanud.
4.08.07.2024 esitatud seisukohas vaidles hageja vastu väitele, et käendusleping on tühine põhjusel, et selles ei lepitud kokku kostja vastutuse maksimumsummas. Hageja hinnangul tuleb käenduslepingut vaadata koos töövõtulepinguga ning käenduslepingu vastutuse maksimumsummana saab seetõttu käsitleda töövõtulepingu hinda või alternatiivselt töövõtulepingu alusel hageja poolt tasutud summasid. Alternatiivselt tuleb käenduslepingut vaadata koos
23.02.2024 võlatunnistusega ning käenduslepingu vastutuse maksimumsummana saab seetõttu käsitleda võlatunnistuses märgitud summat 44 000 eurot. Hageja hinnangul tuleks käesolevas asjas jätta VÕS § 143 kohaldamata ka hea usu põhimõttest tulenevalt. Hageja vaidles vastu kostja väitele, nagu ei oleks tagatavad kohustused käenduslepingus piisavalt määratletud. Samuti vaidles hageja vastu kostja väitele, nagu oleks käendusleping tüüptingimustel sõlmitud leping. Hageja märkis, et hageja ei koostanud seda lepingut (dtl 97). Asjaolusid ja tõendeid seoses 23.02.2024 kuupäevaga dokumendiga, mille esitamise vajadust kohus 21.06.2024 kirjas selgitas, hageja ei esitanud.
5.02.08.2024 esitatud seisukohas märkis kostja, et hagejal ei ole nõuet ka põhivõlgniku vastu, sest ajal, mil hageja taganes töövõtulepingust, ei olnud põhivõlgnik veel töölepingut rikkunud, tööde teostamine oli pooleli ning tööd oleks saanud lõpuni teostada. Kostja vaidles vastu hageja väitele, nagu saaks käendatava kohustuse maksimumsumma tuletada töövõtulepingust või 23.02.2024 kuupäevaga dokumendist. Seoses 23.02.2024 kuupäeva kandva dokumendiga kinnitas kostja, et ta allkirjastas selle dokumendi ja ei vaidlusta sellel oleva allkirja ehtsust. Kostja selgitas, et tegemist ei ole võlatunnistusega, vaid kostja lubas selle dokumendi allkirjastamisega seda, et hageja ning põhivõlgniku vahel sõlmitud töövõtulepingu võtab üle kolmas isik ning täidab selle põhivõlgniku eest ära. Kuna hageja keeldus kolmanda isikuga uut lepingut allkirjastamast, ei ole kostjale ka siduv dokumendi teine lause, milles kostja lubas kuni hoone valmimiseni võlgneda hagejale 44 000 eurot. Hageja ei ole kostja hinnangul esile toonud ega tõendanud kohtu nõutud asjaolusid, mis võimaldaksid seda lugeda tehinguliseks võlatunnistuseks.
6.12.08.2024 kirjas selgitas kohus hagejale, et hageja peab esile tooma ja tõendama asjaolud, millest nähtuks, et põhivõlgnik oli taganemisavalduse tegemise hetkeks (29.03.2024) töövõtulepingut oluliselt rikkunud ning et see andis hagejale õigus töövõtulepingust taganeda. Samuti palus kohus hagejal esitada seisukoht kostja poolt 23.02.2024 dokumendi sisule antud tõlgendusele. Kostjale selgitas kohus, et kui kostja soovib tugineda vastuväitele, et käenduslepingule tuleb kohaldada tüüptingimuste regulatsiooni, peab kostja tooma esile ja tõendama asjaolud, millest nähtuks, et lepingutingimused on kvalifitseeritavad tüüptingimustena.
7.29.08.2024 esitatud seisukohas tõi hageja esile asjaolud, mis hageja hinnangul kinnitavad, et hagejal oli õigus töövõtulepingust taganeda, eelkõige, et taganemisavalduse tegemise hetkeks oli selge, et töövõtulepingu eesmärki ei ole võimalik saavutada. 23.02.2024 dokumenti tuleb hageja hinnangul tõlgendada nii, et kui hoone ei valmi, on kostjal hageja ees kohustus summas 44 000 eurot. Kostja väide, et hageja keeldus sellest, et töövõtulepingu täidab kolmas isik, ei ole hageja hinnangul põhjendatud, sest kostja ei pakkunud välja ühtegi usutavat lahendust, et maja valmimine oleks tagatud. Kostja pakutud teine töövõtja ei olnud usaldusväärne.
8.24.09.2024 esitatud seisukohas vaidles kostja vastu hagejale väitele, et hagejal oli õigus 29.03.2024 töövõtulepingust taganeda. Kostja hinnangul oleks põhivõlgnik saanud maja lõpptähtajaks lõpuni ehitada, kui hageja ei oleks töövõtulepingust taganenud. Hageja väide, et teine töövõtja, kellele kaudu kostja soovis hagejale maja valmis ehitada, on ebausaldusväärne, ei ole põhjendatud. Asjaolusid ja tõendeid seoses (kostja) väitega, et käenduslepingule kohaldub tüüptingimuste regulatsioon, mille esitamise vajadust kohus 12.08.2024 kirjas selgitas, kostja ei esitanud.
9.30.10.2024 esitatud seisukohas põhjendas hageja täiendavalt oma seisukohta, et hagejal oli õigus töövõtulepingust taganeda ning et kostja pakutud teine töövõtja ei olnud usaldusväärne. Hageja väitis (esmakordselt), et pooltevaheline käendusleping ei ole hageja hinnangul VÕS § 143 tähenduses tarbijakäendusleping. Hageja palus kohtul ka võtta seisukoht, kas 16.10.2023 hageja ja kostja vahel sõlmitud leping on hoopis põhivõlgniku kohustuste ülevõtmise leping (VÕS § 175 lg
1) või võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil sõlmitud kohustusega ühinemise leping (VÕS § 178 lg 1 ja lg 4). Lisaks märkis hageja, et hageja hinnangul on VÕS § 143 põhiseadusega vastuolus.
10.31.10.2024 esitatud seisukohas põhjendas kostja täiendavalt oma seisukohta, et hageja poolt töövõtulepingust taganemine oli ennatlik ning et selleks puudus alus. Lisaks vaidles kostja vastu hageja väitele, nagu saaks 16.10.2023 poolte vahel sõlmitud lepingut kvalifitseerida mingiks muuks lepinguks kui tarbijakäenduslepinguks VÕS § 143 tähenduses.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
11.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt. Hageja nõue 16.10.2023 käenduslepingu alusel
12.16.10.2023 sõlmisid hageja ja põhivõlgnik töövõtulepingu nr 510231, mille alusel kohustus põhivõlgnik kokkulepitud tingimustel ehitama hageja kinnisasjale moodulmaja (dtl 9 jj).
13.16.10.2023 sõlmisid hageja ja kostja lepingu „KÄENDUSLEPING nr. 1210231“ (dtl 18). Lepingu kohaselt (i) vastutab kostja kõigi kohustuste, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest, mis tulenevad hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud töövõtulepingust (lepingu preambula); (ii) kostja tagab töövõtulepingust tulenevad põhivõlgniku kohustused hagejale juhul, kui põhivõlgnik ei täida oma kohustusi tähtaegselt ja/või töövõtulepingus sätestatult (lepingu p 1) ning (iii) kostja on kohustatud täitma töövõtulepingust tulenevad põhivõlgniku kohustused hagejale vastavalt töövõtulepingus määratud tingimustele (lepingu p 2). Lepingu kvalifitseerimine
14.16.10.2023 hageja ja kostja vahel sõlmitud leping on käendusleping. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käenduslepingu iseloomulikuks tunnuseks on käendaja tahe vastutada võlausaldajale tagatise andmise eesmärgil teise isiku kohustuse täitmise eest. 1 Pooltevaheline leping vastab nendele tunnustele: lepinguga kohustus kostja vastutama kohustuste eest, mis põhivõlgnikul olid töövõtulepingu alusel hageja ees, kui põhivõlgnik ise oma kohustusi nõuetekohaselt ei täida (vt ülal, p 13). Kostja käendas seega põhivõlgniku kohustusi hageja ees.
15.Kohus ei nõustu hageja väitega, et tegemist võib olla kohustuse ülevõtmise lepinguga VÕS § 175 lg 1 tähenduses. VÕS § 175 lg 1 kohaselt võib kolmas isik võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Kohustuse ülevõtmise lepinguga vahetub seega võlasuhte pool (kohustatud isik). Pooltevahelisest lepingust ei nähtu, et selle alusel oleks toimunud võlasuhte poole, s.o kohustatud isiku vahetus. Vastupidi, lepingus on kirjas, et põhivõlgnik jääb edasi vastutama ning kostja üksnes tagab põhivõlgniku kohustusi ja hageja saab kostja vastu nõude esitada juhul, kui põhivõlgnik jätab kohustused nõuetekohaselt täitmata (vt ülal, p 13).
16.Kohus ei nõustu hageja väitega, et tegemist võib olla võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil sõlmitud kohustusega ühinemise lepinguga VÕS § 178 lg 1 ja lg 4 tähenduses. VÕS § 178 lg 1 kohaselt võib kohustuse üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise
Vt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2016, § 142 kommentaarid, p 3.1.1.
võlgniku kõrvale (kohustusega ühinemine). Kohustusega ühinemine võib toimuda ka võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil (vt VÕS § 178 lg 3 ja lg 4). Riigikohus on selgitanud, et „eelkõige eristabki tagamise eesmärgil kohustusega ühinemist ja käendust see, et kohustusega ühinedes muutub isik võlgnikuks, käendaja kohustus on aga tagada põhivõlgniku kohustuse täitmist. Kohustusega ühinemise korral on isikul isiklik huvi lepingu täitmise ja võlausaldaja soorituse vastu. Käenduse puhul selline huvi puudub ning isik tagab võlgniku kohustust reeglina isikliku sideme tõttu“ (Riigikohtu lahend asjas 3-2-1-8-06, p 14).
17.Kohtu hinnangul ei viita praegusel juhul miski, sh lepingu tekst ega lepingueelne kirjavahetus (dtl 97, dtl 161), et tegemist oleks olnud kostja poolt põhivõlgniku kohustuse ühinemisega ja mitte käendusega. Kohus märgib, et ka hageja ise käsitles kõnealust lepingut menetluses läbivalt käenduslepinguna ning asus teisele õiguslikule positsioonile alles menetluse lõpus. Pooltevahelisest lepingust ega lepingueelsest kirjavahetusest ei nähtu, et asjaosaliste tahe oleks olnud suunatud sellele, et kostja astub selle lepingu alusel ka töövõtulepingusse (põhivõlgniku kõrvale) töövõtulepingu pooleks (isegi selle tagamise eesmärgil), s.o töövõtulepingu alusel iseseisvaks võlgnikuks. Asjaoludest nähtub, et kostja tagas põhivõlgniku töövõtulepingust tulenevaid kohustusi, ise selle töövõtulepingu pooleks asumata. Kohus nõustub kostjaga, et hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu kujul on tegemist tüüpilise käenduslepinguga, mille kostja sõlmis põhivõlgniku juhatuse liikmena sooviga tagada põhivõlgniku kohustusi hageja ees.
18.Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et poolte vahel 16.10.2023 sõlmitud leping, millele tugineb hageja nõue, on käendusleping.
19.VÕS § 143 lg 1 sätestab, et tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Praegusel juhul käendas kostja põhivõlgniku kohustusi füüsilise isikuna, järelikult on tegemist tarbijakäenduslepinguga VÕS § 143 lg 1 tähenduses. Kohus ei nõustu hageja käsitlusega, et kuna kostja oli käenduslepingu sõlmimise ajal põhivõlgniku juhatuse liige, ei saa kostjat VÕS § 1 lõikest 5 tulenevalt käsitleda tarbijana. VÕS § 143 lg 1 ei seo tarbijakäenduslepingu olemasolu sellega, et selle pooleks on VÕS § 1 lg 5 tähenduses tarbija. Käenduslepingu kvalifitseerimisel tarbijakäenduslepinguks on oluline üksnes see, kas käendaja on füüsiline isik, ning tähtsust ei oma see, kas käendaja on ka seotud põhivõlgniku majandus- ja kutsetegevusega, nt olles põhivõlgniku juhatuse liige. Seda kinnitab läbivalt ka kohtupraktika (vt nt Riigikohtu lahend asjas 2-16-8219, p 14.1; Tallinna Ringkonnakohtu 24.10.2023 lahend asjas 2-22-121692, p 14; Tartu Ringkonnakohtu 14.06.2023 lahend asjas 2-22-10404, p 17.1, Tartu Ringkonnakohtu 01.09.2023 lahend asjas 2-227818, p 16; Tallinna Ringkonnakohtu 18.08.2020 lahend asjas 2-19-20450, p 26).
20.Hageja ja kostja sõlmisid seega tarbijakäenduslepingu VÕS § 143 lg 1 tähenduses. Käenduslepingu kehtivus
21.VÕS § 143 lg 2 kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui selles ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Vaidlusaluses käenduslepingus ei ole märgitud kostja vastutuse maksimumsummat (dtl 18), mistõttu on see leping tühine.
22.Kohus ei nõustu hageja käsitlusega, mille kohaselt saab kostja vastutuse rahalise maksimumsumma tuletada töövõtulepingust. VÕS § 143 lõiget 2 ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et rahalise vastutuse piirmäära võib tuletada põhivõlgnikuga sõlmitud lepingu (praegusel juhul töövõtulepingu) hinnast – see muudaks VÕS § 143 lg 2 nõude sisutuks. Praegusel juhul ei ole ka tegemist Riigikohtu poolt tsiviilasjas 3-2-1-66-14 tehtud lahendis käsitletud olukorraga, kus Riigikohus leidis, et juhul kui võlausaldaja ja põhivõlgnik lepivad kokku, et põhivõlgnik võlgneb
võlausaldajale teatud summa ja kohustub selle kindlaks tähtpäevaks tasuma, ning samale dokumendile kirjutab alla käendaja, kes saab aru käenduskohustuse olemusest ja soovib sellega seotud tagajärgi, saab selles dokumendis väljendatud võlasummat käsitleda käendaja vastutuse maksimumsummana. Hageja soovib praegusel juhul vastutuse maksimumsumma tuletada töövõtulepingust (selle hinnast ja/või selle alusel hageja poolt makstud summadest). Töövõtuleping ei kujuta endast kokkulepet põhivõlgniku võla kogusumma osas (käenduslepingu sõlmimise ajal oli isegi teadmata, kas üldse ja mis summas nõue hagejal töövõtulepingu alusel põhivõlgniku vastu tekib), mistõttu ei saa ka väita, et vastutuse maksimumsumma saaks tuletada töövõtulepingust.
23.Kohus ei nõustu hageja käsitlusega, mille kohaselt saab kostja vastutuse maksimumsumma tuletada 23.02.2024 kuupäeva kandvast dokumendist (dtl 25). VÕS § 143 lõiget 2 ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et rahalise vastutuse piirmäära võib tuletada mingist hilisemast dokumendist. Lisaks, praegusel juhul ei ole ka tegemist olukorraga, kus hageja ja kostja oleksid 23.02.2024 dokumendiga saanud ja/või soovinud algselt tühist käenduslepingut parandada seeläbi, et lisasid kostja vastutuse maksimumsumma. Esiteks, kumbki pool, sh hageja ei ole menetluses väitnud, et pooled oleksid mõistnud käenduslepingu puudust ja soovinud seetõttu 23.02.2024 kuupäeva kandva dokumendi allkirjastamisega seda puudust kõrvaldada (või muul viisil käenduslepingu tingimusi muuta) ja saavutada seeläbi käenduslepingu kehtivust. Kohus märgib, et hageja on jätkuvalt seisukohal, et käenduslepingul ei ole puudust ja et see kehtib. Teiseks ning isegi kui eelnev kõrvale jätta, kuna algne puudus oli käenduslepingu sisus (puudus kokkulepe vastutuse maksimumsumma kohta), ei olekski olnud võimalik seda hiljem uue lepinguga TsÜS § 84 lg 3 tähenduses kinnitada ja kehtivaks muuta (vt eelnevaga seoses ka Riigikohtu lahend asjas 2-19-6362, p 14). Seda, kas 23.02.2024 allkirjastatud dokument on (uus) tehing, mis annab hagejale iseseisva nõudeõiguse, hindab kohus allpool (vt p 27 jj), kuid sellest dokumendist ei saa tuletada käenduslepingu vastutuse maksimumsummat ja seeläbi tuvastada käenduslepingu kehtivust.
24.Erinevalt hagejast ei leia kohus ühtlasi, et VÕS § 143, sh selle lg 2 oleksid vastuolus põhiseadusega. Hageja viitab PS § 19 lõikele 1 ning selles sätestatud igaühe õigusele vabale eneseteostusele, mis hõlmab ka lepinguvabadust. Lepinguvabaduse põhimõte ei võimalda lepingu pooltel kalduda kõrvale seaduses sätestatud kohustuslikest õigusnormidest. VÕS § 143 kaitseb füüsilisest isikust käendajat: piirates vastutust ning tagades, et füüsiline isik saab käenduslepingut sõlmides aru, millise rahalise kohustusega ta (maksimaalselt) riskib. Seadusandja otsustus anda see kaitse kõigile füüsilistest isikutest käendajatele, sh nt põhivõlgniku juhatuse liikmele, ei riiva ebaproportsionaalselt lepinguvabaduse põhimõtet, arvestades selle regulatsiooni eesmärki. See, et võlausaldaja võib mingis olukorras selle regulatsiooni tõttu jääda (käendaja vastu) nõudeõigusest ilma, ei kaalu üles sellise regulatsiooniga kaasnevat kasu, s.o et füüsilised isikud, sh põhivõlgnikuga majanduslikult seotud füüsilised isikud, ei võtaks endale piiramatult (ja mõnikord ka läbimõtlematult) rahalisi kohustusi kolmandate isikute (sh juriidiliste isikute) tegevuse eest.
25.Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et hageja ja kostja vahel sõlmitud käendusleping on VÕS § 143 lg 2 alusel tühine, mistõttu ei saa hageja selle lepingu täitmist kostjalt nõuda ja selle alusel kostja vastu nõudeid esitada (TsÜS § 84 lg 1 esimene lause).
26.Kuna kohus leidis eelnevalt, et käendusleping on tühine, ei hinda kohus menetlusökonoomia kaalutlustel poolte väiteid ja tõendeid seoses sellega, kas täidetud on teised käenduslepingu alusel nõude esitamise eeldused, eelkõige kas hageja taganes õiguspäraselt töövõtulepingust ning kas hagejal on nõue põhivõlgniku vastu. Samuti ei hinda kohus samal põhjusel poolte väiteid seoses kostja vastuväitega, et käendusleping on alternatiivselt tühine muudel põhjustel.
Hageja nõue 23.02.2024 kuupäeva kandva dokumendi alusel
27.23.02.2024 allkirjastasid hageja ja kostja dokumendi, mille sisu on järgnev: „Mina B.U 14.05.92 luban, et P.X-i 26.04.83 sõlmitud leping nr 510231 ÖSEL HOUSE OÜ suunatakse täies mahus edasi teisele töövõtjale kes täidab lepingus tulenevad kohustused. Kuni hoone valmimiseni võlgnen mina B.U P.X-ile 44 000 €“ (dtl 25). Hageja selgitas, et kõnealune dokument vormistati hageja ja kostja vahelisel kohtumisel kohvikus pärast seda, kui tööd ei olnud edenenud vastavalt töövõtulepingus sätestatud tingimustele (hageja 08.07.2024 menetlusdokumendi p 2.20).
28.Hageja leiab, et isegi kui hageja nõuet ei saa rahuldada käenduslepingu alusel, tuleb hageja nõue kostja vastu rahuldada selle dokumendi alusel, sest tegemist on kostjapoolse võlatunnistusega. Hageja hinnangul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega (hagiavalduse p 2.6).
29.Riigikohus on tsiviilasjas 2-21-5364 selgitanud võlatunnistuse õiguslikku iseloomu, sh millal saab võlatunnistus olla iseseisvalt nõude aluseks. Hagejal kui nõude esitajal lasus tõendamiskoormus tõendada esiteks see, et tegemist oli õiguslikult siduva võlatunnistusega, s.o et poolte tahe oli suunatud uue tehingu sõlmimisele ning tegemist ei olnud üksnes kostja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitusega (viidatud Riigikohtu lahendi p-d 11-12). Teiseks lasus hagejal täiendavalt tõendamiskoormus tõendada, et tegemist oli konstitutiivse võlatunnistusega, sest üksnes konstitutiivne võlatunnistus saab olla iseseisvalt võlausaldaja nõude aluseks, sõltumata senise võlasuhte kehtivusest (viidatud Riigikohtu lahendi p-d 13-15.4).
30.Kohus selgitas hagejale 21.06.2024 kohtunõudes võlatunnistusega seonduvat õiguslikku regulatsiooni ning asjaolusid, mida hageja peab esile tooma ja tõendama, et hagejal oleks võimalik nõue esitada üksnes 23.02.2024 dokumendi alusel, s.o et seda dokumenti saaks käsitleda konstitutiivse võlatunnistusena (vt viidatud kohtunõude p 11 jj). Hageja jättis need asjaolud ja tõendid menetluses esitamata, sh ei toonud hageja esile ega tõendanud neid asjaolusid, mis võimaldaksid kohtul järeldada, et tegemist on üldse tehingulise võlatunnistusega. Kostja vaidlustas võlatunnistuse olemasolu ning väitis, et tegemist oli kostja õigusliku sidumise tahteta antud võla kinnitusega (vt kostja 02.08.2024 menetlusdokumendi p 34). Kuna hageja muid asjaolusid ega tõendeid ei esitanud, saab kohus lähtuda üksnes kõnealuse dokumendi sisust ja sõnastusest. Kohtu hinnangul ei nähtu dokumendi sisust ja sõnastusest, et tegemist oleks olnud tehingulise võlatunnistusega. Tegemist oli dokumendiga, mille teises lauses kostja üksnes kinnitas/konstateeris faktiliselt, et kostja võlgneb hagejale summa, mille hageja oli põhivõlgnikule töövõtulepingu alusel tasunud (23.02.2024 dokumendis märgitud 44 000 eurot, tegelik täpne summa oli 44 531,41 eurot). Selline dokument ei loo hagejale iseseisvat nõude alust kostja vastu. Et seda dokumenti saaks mingil muul viisil tõlgendada, hageja ei tõendanud, mistõttu tuleb ka eeldada, et tegemist oli mittetehingulise võla kinnitamisega ning mitte iseseisva lepinguga (vt eelmises punktis viidatud Riigikohtu lahendi p 12 viimane lause).
31.Kohus märgib, et isegi kui hageja oleks esile toonud ja tõendanud asjaolud, mis võimaldaksid kohtul järeldada, et tegemist oli tehingulise deklaratiivse võlatunnistusega – nagu hageja hagiavalduses väitis – ei saaks see dokument iseseisvalt olla hageja nõude aluseks. Deklaratiivse võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega. Kuna põhikohustus (käendusleping) on praegusel juhul tühine, ei oleks ka võlatunnistus kehtiv, kui see oleks kvalifitseeritav deklaratiivse võlatunnistusena. Hageja nõue saaks iseseisvalt ning sõltumata käenduslepingu (senise võlasuhte) tühisusest tugineda sellele dokumendile üksnes juhul, kui tegemist oleks konstitutiivse võlatunnistusega. Nagu kohus hagejale ka 21.06.2024 kohtunõudes selgitas, oleks
hageja kohtu poolt sellise järelduse tegemiseks pidanud mh tõendama, et hageja ja kostja tahe selle dokumendi allkirjastamisel oli luua (hagejale) iseseisev ja käenduslepingust sõltumatu nõudealus. Asjaolusid ja tõendeid, mis võimaldaksid kohtul sellisele järeldusele jõuda, käesolevas asjas aga esitatud ei ole.
32.Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et 23.02.2024 kuupäeva kandev dokument ei ole selline võlatunnistus (konstitutiivne võlatunnistus), mis annaks hagejale õiguse esitada kostja vastu nõue üksnes selle dokumendi alusel.
33.Kuna kohus leidis eelnevalt, et hageja ei saa 23.02.2024 dokumendi alusel kostja vastu nõuet esitada, ei hinda kohus menetlusökonoomia kaalutlustel poolte väiteid ja tõendeid seoses kostja vastuväitega, et see dokument oli tingimuslik ning kuna hageja ei olnud nõus sellega, et töövõtulepingu täidab kolmas isik, ei ole kostjale siduv ka dokumendi teises lauses märgitud võla kinnitus/tasumise lubadus. Hageja vastuväide seoses hea usu põhimõttega
34.Võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt (VÕS § 6 lg 1). Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu (VÕS § 6 lg 2).
35.Hageja leiab, et juhul kui kohus ei rahulda hageja nõuet käenduslepingu ega 23.02.2024 kuupäeva kandva dokumendi alusel, on kostja käitunud hageja suhtes pahauskselt ning VÕS § 143 tuleks VÕS § 6 lg 2 alusel jätta kohaldamata. Hageja hinnangul seisneb hea usu põhimõtte vastasus selles, et (i) käenduslepingu koostas põhivõlgnik; (ii) kostja oli põhivõlgniku juhatuse liige, s.o ei olnud tarbija ning (iii) kostja kahel korral (käenduslepingu sõlmimisel ja 23.02.2024 dokumenti allkirjastades) kinnitas, et vastutab hageja ees maja valmimise eest, kuid kohtumenetluses vaidleb oma vastutusele vastu (vt hageja 30.10.2024 menetlusdokumendi p 3.5).
36.Kohus on eelnevalt käsitlenud hageja väidet, et VÕS § 143 ei peaks praeguses asjas kohalduma põhjusel, et kostja oli käenduslepingu sõlmimise ajal põhivõlgniku juhatuse liige ning mitte tarbija (vt ülal, p-d 19 ja 24). Kohus jääb nende põhjenduste juurde ning leiab, et VÕS § 143 kohaldamine ei ole samadel põhjustel käesolevas asjas ka hea usu põhimõttega vastuolus. Vastupidine seisukoht tähendaks ühtlasi VÕS § 143 sisu muutmist, sest sellisel juhul saaks võlausaldaja alati väita, et juhul kui käendajaks on põhivõlgniku juhatuse liige, tuleks VÕS § 143 jätta hea usu põhimõtte tõttu kohaldamata.
37.Kohus mõistab, et hagejale võib subjektiivselt tunduda ebaõiglane see, et kohus jätab otsuses käsitletud põhjustel hagi kostja vastu rahuldamata, kuid see ei anna alust väitmaks, et tegemist on seaduse mõttes hea usu põhimõtte vastase olukorraga ja et hagi rahuldamata jätmise kaasa toonud õigusnormid tuleks seetõttu jätta asjas kohaldamata. Kui isik on ekslikult arvanud, et tal on kellegi vastu nõuded lepingute/dokumentide alusel, mis õiguslikult kas ei kehti ja/või mis ei võimalda seaduse alusel kellegi vastu nõuet esitada, ei tähenda see, et isiku nõude rahuldamata jätmine nendel põhjustel oleks VÕS § 6 tähenduses hea usu põhimõttega vastuolus. Samuti, see, et kostja lubas hageja ees teatud kohustuste võtmist käenduslepingus (mis on tühine) ning 23.02.2024 dokumendis (mis ei ole iseseisev nõude alus), kuid kohtumenetluses väidab, et hageja ei saa nende dokumentide alusel kostja vastu nõuet esitada, ei anna alust väitmaks, et kostja on käitunud VÕS § 6 tähenduses vastuoluliselt/pahauskselt. Kohtu järeldust ei muuda ka fakt, et käenduslepingu koostas põhivõlgnik (ning mitte hageja). Vastupidine käsitlus tähendaks, et pahauskust tuleks alati omistada isikutele, kes on näiteks võtnud kohustusi või andnud lubadusi hiljem tühiseks osutuva lepingu alusel ning kes hiljem (nt kohtumenetluses) vaidlevad vastu nõudele, mis nende vastu selle
lepingu alusel esitatakse. See ei ole pahauskne/vastuoluline käitumine VÕS § 6 lg 1 tähenduses.
38.Kuna kohus leidis, et hageja ei saa hagis kostja vastu esitatud nõudeid käenduslepingu ega 23.02.2024 dokumendi alusel ega ka mingil muul õiguslikul alusel esitada, jätab kohus hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
39.Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jätab kohus menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1).
40.Kohus määrab kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse (TsMS § 174 lg 1, lg 2). Kostja taotleb menetluskulude (lepingulise esindaja kulude) hüvitamist summas 3184,2 eurot (koos käibemaksuga). Hageja vastuväiteid kostja menetluskuludele ei esitanud, kuid kohus määrab menetluskulud kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt (TsMS § 174 lg 8), s.o hindab nende väljamõistmise põhjendatust sõltumata vastaspoole vastuväidete puudumisest.
41.Menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud (TsMS § 138 lg 1). Kohtuväliseks kuluks on muu hulgas menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud (TsMS § 144 p 1). TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
42.Kostjal on käesolevas asjas vandeadvokaadist lepinguline esindaja. Menetluskulude nimekirja kohaselt osutas lepinguline esindaja kostjale õigusteenust 14,5 tundi tunnitasuga 180 eurot (lisandub käibemaks). Kohus peab lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatuks, sest see ei ületa kohtu hinnangul keskmist vandeadvokaadi tunnitasu. Kohus peab lepingulise esindaja ajakulu põhjendatuks osaliselt. Kõik menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud olid vajalikud. Kohus vähendab aga järgmiste menetlusdokumentide koostamisega seonduva ajakulu väljamõistmist hagejalt: kostja 02.08.2024 menetlusdokument (nimekirja kohaselt ajakulu 3,5 h), kostja 24.09.2024 menetlusdokument (nimekirja kohaselt ajakulu 3 h) ning kostja 31.10.2024 menetlusdokument (nimekirja kohaselt ajakulu 2 h). Viidatud menetlusdokumendid sisaldasid nii hageja kui ka kohtu varasemate seisukohtade kokkuvõtet mahus, mis kohtu hinnangul on ebamõistlik ning ei ole ökonoomne viis menetlusdokumentide koostamiseks. Kostja 02.08.2024 menetlusdokumendi esimesed kolm lehekülge sisaldavad menetluse varasema käigu, eelmise kohtunõude ning hageja varasema menetlusdokumendi ülevaadet, kostja 24.09.2024 ja 31.10.2024 menetlusdokumendid mõlemad sisaldavad sama vastavalt 1,5 lk. Kostja tekitas selliselt ebavajalikke kulusid. Kohus ei pea seetõttu põhjendatuks mõista nende menetlusdokumentidega seonduvat kulu tervikuna hagejalt välja, vaid vähendab iga viidatud menetlusdokumendiga seonduvat kulu 1 tunni võrra, s.o kokku 3 tundi. Kohus peab järelikult põhjendatuks ja vajalikuks kostja lepingulise esindaja ajakulu 11,5 tundi.
43.Kostja kinnitas oma menetluskulude nimekirjas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, ja taotleb seetõttu menetluskulude hüvitamist koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10).
44.Eelnevat arvesse võttes tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulud summas 2070 eurot (11,5 x 180), koos käibemaksuga 2525,4 eurot.
45.Kuna kostja on vastava taotluse esitanud, märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejal menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi
jõustumisest alates kuni täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).
46.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178).
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaisa Margus kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.