Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Harju Maakohtu menetluses oli DaBro OÜ hagi Marma Group OÜ vastu rahalises nõudes. Kohus tegi asjas 12.05.2026.a. lihtmenetluse kirjeldava ja põhjendava osata otsuse, millega rahuldas hagi. Kostja teatas tähtaegselt kohtule apellatsioonikaebuse esitamise soovist, millest tulenevalt täiendab kohus otsust puuduva osaga. Kohus on menetlenud tsiviilasja esemeks olevat hagi lihtsustatud korras vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lõikele 1. TsMS § 444 lg 1 ja 2 kohaselt võib kohus otsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid, samuti riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse seisukoha. Kui kohus menetleb käesoleva seaduse § 405 lõikes 1 nimetatud hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Hagiavalduse kohaselt tegi DaBro OÜ 17.09.2025.a. Marma Group OÜ pangakontole EE692200221040090558 ülekande 3500 eurot selgitusega „makse“. Nimetatud makse ei ole seotud ühegi täitmisele kuuluva kohustusega ning ei ole tasutud ka tulevase kohustuse täitmiseks. Samuti puuduvad nimetatud ettevõtete vahel võlasuhted, mis annavad alust arvata, et kohustused tekivad ka tulevikus. Marma Group OÜ tagastas DaBro OÜ-le 18.09.2025.a 1500 eurot. Hagejal palub kohtul kostjalt välja nõuda kostjale alusetult tasutud 2000 eurot. Kostja ei tunnista hagi ning palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja väidab, et hageja poolt esitatud asjaolu on oluliselt moonutatud. 3 500 eurot ülekandmine hageja pangakontolt kostja pangakontole ei olnud hageja vabatahtlik makse. Nimetatud ülekande tegid kolmandad isikud - petturid, kasutades ebaseaduslikult kostja juhatuse liikme X elektroonilisi identifitseerimisvahendeid (Smart-ID). Pettuse tulemusena laekus kostja pangakontole kokku 21 500 eurot. Vahetult pärast seda kandsid petturid kostja arvelduskontolt kahe maksega (11 380 eurot ja 8 490 eurot) välismaise juriidilise isiku New Eureka SL pangakontole nr NL84AINH1258621931 Hollandis 19 870 eurot. Nimetatud tehingute järel jäi kostja pangakontole ebaseaduslikult laekunud summadest jääk 1630 eurot. Sellest jäägist tagastati hagejale viivitamata ja vabatahtlikult 1500 eurot kohe pärast seda, kui hageja oli märganud raha kadumist oma kontolt ja teavitanud sellest Xt. Viimane osa ehk 130 eurot tagastati hiljem teisele kannatanule – OÜ-le Miramed. Seoses rahavargusega alustati X avalduse alusel kriminaalmenetlus nr 25230100732 KarS § 213 lg 1 tunnustel (arvutikelmus). Uurija Elisabeth Reimani (Põhja prefektuuri kriminaalbüroo) 02.10.2025 määrusega (lisa 1, kriminaalasja toimiku lehed 13–14) lõpetati menetlus KrMS § 2001 lg 1 alusel, kuna kuriteo toime pannud isikut ei õnnestunud tuvastada. Seejuures on pettuse toimumise fakt tuvastatud ja tõendatud kriminaalasja materjalidega: tuvastatud on kuriteo toimepanemise viis (VOIP-telefoniside kasutamine, kaughaldustarkvara ja võltsitud Smart-ID) ning vahendite liikumise suund (välismaale Hollandi). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1027 kohaselt peab isik käesolevas peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS § 1028 järgi kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Üleandja ei või saajalt saadut tagasi nõuda, kui: üleandmisega täideti mittetäielik kohustus; õigus nõuda kohustuse täitmist oli üleandmise hetkeks aegunud; tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte eesmärgiga. VÕS § 139 lg 1 ja 2 sätestavad, et kui osaliselt tekkis kahju kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata

ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Pooled ei vaidle selle üle, et DaBro OÜ tegi 17.09.2025.a. Marma Group OÜ pangakontole EE692200221040090558 ülekande 3500 eurot selgitusega „makse“ ning kostja tagastas hagejale 18.09.2025.a 1500 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda VÕS § 1028 alusel kostjalt 2000 euro tagastamist. Riigikohus on selgitanud: „Kolleegiumi hinnangul ei ole mõistlikku põhjendust piirata alusetu rikastumise nõude esitamist olukorras, kus sooritus on tehtud juhuslikult, ilma tahteta mingit kohustust täita. Seetõttu peab kolleegium vajalikuks muuta oma varasemat seisukohta ning leiab, et VÕS § 1028 kohaldub ka siis, kui isik on teinud teisele isikule õigusliku aluseta soorituse, kuid ei soovinud sellega täita mingisugust kohustust. Seega saab soorituse saaja vastu esitada alusetu rikastumise nõude nii olukorras, kus sooritus tehti igasuguse tahteta täita mingisugust kohustust, kui ka siis, kui sooritusega sooviti täita kohustust, mida ei olnud või mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära.“ (vt Riigikohtu 25.03.2026.a. lahend tsiviilasjas 2-21-10340, p 18). Esmalt nõustub kohus hageja väitega selle osas, et kostja 06.03.2026.a. menetlusdokumendis viidatud kohtupraktika ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuivõrd kostja viidatud kohtupraktika on seotud pooltevaheliste laenulepingute sõlmimisega, kuid käesolevas menetluses on vaidluse all hageja rahaline makse, mis on sooritatud ilma tahteavalduseta. Kohtu hinnangul on täidetud VÕS § 1028 eeldused. Hageja tasus kostjale 3500 eurot, millest kostja tagastas hagejale 1500 eurot. Hageja makse tegemiseks puudus tahe kehtivat kohustust täita. Kuna Riigikohus on leidnud, et ka soorituse osas, mis on tehtud ilma igasuguse tahteta täita mingisugust kohustust, on võimalik esitada alusetu rikastumise nõue, siis on hagejal õigus nõuda raha tagastamist. Asjaolu, et X võis sattuda pettuse ohvriks ei oma tähtsust, kuivõrd käesolevas menetluses ei ole võimalik tuvastada pettuse kui fakti olemasolu, kuivõrd seda saab kinnitada vaid süüdimõistva kohtuotsusega. Kriminaalmenetlus aga teadupärast lõpetati, kuna kuriteo toime pannud isikut ei õnnestunud tuvastada. Isegi kui jaatada toime pandud pettust, pole kostjal võimalik väita, et ta hageja arvelt ei rikastunud. Kostja viitab mh ka hageja kaassüüle VÕS § 139 tähenduses. Kostja hinnangul aitas hageja, kes ei võtnud kasutusele mõistlikke ja ootuspäraseid meetmeid endise raamatupidaja juurdepääsuõiguse tühistamiseks oma pangakontolt, oluliselt kaasa kahju tekkimisele. Hageja hinnangul ei saa kõne alla tulla kahju hüvitamise erisused, kuna hageja nõuab raha kostjalt muul õiguslikul alusel. Seega ei kohaldu siin kahju hüvitamise erireeglid ega süü küsimus. Kohtu hinnangul ei kohaldu käesoleval juhul VÕS § 139 kuivõrd hageja on oma nõude esitanud alusetust rikastumisest lähtuvalt. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele. Kohus mõistab kostjalt Marma Group OÜ hageja DaBro OÜ kasuks välja alusetu rikastumise sätete alusel võlgnevuse 2000 eurot. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse.

TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätta täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus ei määra antud hetkel kindlaks menetluskulude suurust tulenevalt kohtupraktikast, mille kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Eeltoodust tulenevalt on leitud, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. (digitaalselt allkirjastatud) Viktor Bome kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.