Aktiva Finance Group OÜ Mihailenko vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
582 eurot 74 senti
hagi
Viktor
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 17. veebruari 2026. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema
Menetlusosalised ja nende esindajad
Viktor Mihailenko (isikukood XXXXXXXXXXX)
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 17. veebruari 2026. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
2.Jätta Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja
taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 17. juunil 2025 Pärnu Maakohtule hagi Viktor Mihailenko (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 10 028 eurot 64 senti, intressi 549 eurot 31 senti, haldustasu 11 eurot 60 senti, võla sissenõudmiskulud 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 4331 eurot 33 senti ja viivise alates 18. juunist 2025 kuni põhinõude 10 028 eurot 64 senti täitmiseni 14,90% aastas. Pärnu Maakohus edastas 18. juuni 2025. a määrusega tsiviilasja kohtualluvuse järgi läbivaatamiseks Viru Maakohtule. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (esialgne võlausaldaja) ja kostja järgmised lepingud: 9. juunil 2016 väikelaenu laenulepingu, mille alusel sai kostja 5000 eurot laenu, 15. veebruaril 2020 lisalaenu lepingu, mille alusel sai kostja 8153 eurot 39 senti laenu ja 28. jaanuaril 2022 lisalaenu lepingu, mille alusel sai kostja laenu 1950 eurot 84 senti. Kuna kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, saatis esialgne võlausaldaja 9. juulil 2022 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 23. juulini 2022. Kostjal jäid osaliselt või täielikult tasumata 10. aprilli 2022, 10. mai 2022, 10. juuni 2022 ja 10. juuli 2022 osamaksed. Kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles esialgne võlausaldaja
24.juulil 2022 lepingu üles. Esialgne võlausaldaja loovutas 3. augustil 2022 kostja vastase nõude hagejale. Kostja sai lepingute alusel laenu kokku 15 104 eurot 23 senti. Kostja on teinud esialgsele võlausaldajale tagasimakseid põhisumma katteks 5075 eurot 59 senti. Hageja põhivõla nõue on 10 028 eurot 64 senti (15 104,23-5075,59). Lepingujärgne intressimäär on 14,90% aastas ja 0,041% päevas. Kostjal oli lepingu ülesütlemise seisuga intressivõlgnevus 549 eurot 31 senti. Kostja oli kohustatud tasuma lepingu haldamise tasu 2 eurot 90 senti kuus. Kostjal oli lepingu ülesütlemise seisuga laenuhaldustasu võlgnevus 11 eurot 60 senti. Lepingujärgne viivisemäär on 14,90% aastas. Põhivõlalt 10 028 eurolt 64 sendilt on alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 25. juulist 2022 kuni hagiavalduse esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivis 4331 eurot 33 eurot. Hageja ja hageja esindaja on korduvalt saatnud kostjale maksemeeldetuletusi. Hageja võla sissenõudekulud on 50 eurot: 9. augustil 2022 tasulise kirja saatmine 25 eurot, 17. augustil 2022 tasulise kirja saatmine 5 eurot, 24. septembril 2022 tasulise kirja saatmine 5 eurot ja muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot. Esialgne võlausaldaja on lepingute sõlmimisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, hageja esitas 22. septembril 2025 võlaõigusseaduse (VÕS) § 403 4 lg-s 7 sätestatud ümberarvestuse ja nõude vähendatud ulatuses juhuks, kui kohus leiab, et esialgne võlausaldaja seda ei teinud. Hageja palus sellisel juhul kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 5248 eurot 63 senti, perioodil 11. juuli 2022 – 22. september 2025 sissenõutavaks muutunud viivise 2504 eurot 69 senti, võla sissenõudmiskulud 50 eurot ja viivise alates 23. septembrist 2025 kuni põhinõude 5248 eurot 63 senti täitmiseni 14,90% aastas. Kostja kohustus tagastama laenu lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodil 10. märts 2022 – 10. juuli 2022. Kostjalt on laekunud esialgsele võlausaldajale ajavahemikul 11. juuli 2016 – 1. märts 2022
kokku 9855 eurot 60 senti. VÕS § 4034 lg-s 7 sätestatud arvestuse esitamise kohustust ei ole juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Tuginedes ümberarvestusele ei ole leping 24. juulil 2022 kehtivalt üles öeldud. Sellisel juhul tuleb kostjalt välja mõista põhiosa 5248 eurot 63 senti (5000,00+8153,39+1950,84-9855,60). Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa kogu lepingu tühisust, vaid krediidilepingu osalise tühisuse kokkuleppelise intressi osas. Hageja oli seisukohal, et viivisekokkulepe on kehtiv.
2.Kostja ei vastanud hagile.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas 17. veebruari 2026. a tagaseljaotsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 5248 eurot 63 senti ning jättis seda summat ületavas osas hagi rahuldamata. Maakohus jättis menetluskuludest 31% kostja kanda ja 69% hageja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 403 eurot ja viivise tasumata menetluskuludelt alates tagaseljaotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus tunnistas tagaseljaotsuse viivitamata täidetavaks. Maakohus leidis, et hageja põhinõue on võimalik TsMS § 407 lg 1 alusel rahuldada osaliselt tagaseljaotsusega ning ülejäänud osas tuleb jätta hagi TsMS § 407 lg 6 järgi rahuldamata. Kohtule esitatud tõendite alusel on tuvastatav, et kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, st hagejaga sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. 28. jaanuaril 2022 sõlmitud krediidilepingu nr XXXXXXXXX kohaselt tuli kostjal tasuda hagejale 16 573 eurot 29 senti 84 kuu jooksul, osamakse suurus 197 eurot 18 senti. Kostja võlgnevus hageja ees tekkis alates 10. aprillist 2022. Kostja tasus perioodil 11. juuli 2016 – 1. märts 2022 kokku 9855 eurot 60 senti. Tuvastatud asjaolude pinnalt ei ole võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel. Maakohus leidis, et hageja vähendatud nõue on põhjendatud osaliselt. Hageja esitas 22. septembril 2025 ümberarvestuse. Kostja kohustus tagastama laenu 28. jaanuari 2022. a lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodil 10. märts 2022 – 10. juuli 2022 (17. juuni 2025. a hagiavalduse lisa 3.2). Kostja on maksnud laekumisi esialgsele võlausaldajale perioodil 11. juuli 2016 – 1. märts 2022 kokku 9855 eurot 60 senti. Kui rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise tagajärjeks olla VÕS § 4034 lg 7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt RKTKo 2-21-13098, p 16). Riigikohus on märkinud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral välistab VÕS § 403 4 lg 7 teine lause tarbijalt erinevate tasude nõudmise ka kahjuhüvitisena (RKTKo 2-21-13098, p 24). VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli tarbijakrediidilepingute sõlmimise ajal (28. jaanuar 2022) 0%, mis oli kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt intressi nõuda. Samuti ei võlgne kostja tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid. Kooskõlas VÕS § 101 lg 1 p-ga 1 ja VÕS § 108 lg-ga 1 võib hageja nõuda kohustuse täitmist, kui kostja võlgnikuna on rikkunud raha maksmise kohustust. Rikkumise vabandatavus on raha maksmise kohustuse rikkumisel üldjuhul olemuslikult välistatud. Kuivõrd kostja laen oli kokku 15 104 eurot 23 senti ja ta on tagastanud sellest hagejale 9855 eurot 60 senti, arvestas maakohus kogu kostja tagasimakstud summa 9855 eurot 60 senti põhivõla katteks. Sellest
tulenevalt mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja 5248 eurot 63 senti (15 104,239855,60). Hageja menetluskuludeks olid riigilõiv 980 eurot ja kulutused õigusabile 676 eurot. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga. Hageja õigusabikulud on põhjendatud 320 euro ulatuses. Maakohtu hinnangul saab vaidluse sisu ja keerukust arvestades pidada hageja esindaja põhjendatud tunnihinnaks 80 eurot (km-ta). Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 403 eurot (1300×31%). Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 tuleb väljamõistetud ja tasumata menetluskuludelt kostjal tasuda kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni hagejalt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata viivise alates 23. septembrist 2025 kuni põhinõude 5248 eurot 63 senti täitmiseni ja võla sissenõudmiskulud 50 eurot. Hageja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja viivise alates 23. septembrist 2025 kuni põhinõude 5248 eurot 63 senti täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ja võla sissenõudmiskulud 50 eurot. Hageja palub jätta poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus täies ulatuses kostja kanda. Alternatiivselt palub hageja saata asja uueks läbivaatamiseks tagasi maakohtule. Maakohus on otsust tehes kohaldanud selgelt ebaõigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme. Maakohus on rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa kogu lepingu tühisust, vaid krediidilepingu osalise tühisuse kokkuleppelise intressi ja lisanduvate tasuda osas. Tasuna VÕS § 4034 lg 7 teise lause mõttes tuleb käsitada kõikvõimalikke krediidiga seotud tasusid (nt lepingu sõlmimise tasu), aga mitte näiteks tarbijakrediidilepingus kokku lepitud leppetrahve ja viiviseid. VÕS § 4034 lg 7 teine lause ei võta võlausaldajalt õigust kasutada tarbija makseviivituse korral õiguskaitsevahendeid, sh nõuda viivist, leppetrahvi või võla sissenõudmiskulude hüvitamist, kui vastavad nõude eeldused on täidetud. Lepingus sõlmitud viivisekokkulepe on kehtiv. Kui lepingus kokkulepitud viivisemäär ei kehti, oleks maakohtul tulnud mõista välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses määras. Seadusandja on VÕS § 1132 lg-s 2 sätestanud pärast lepingu lõppu nõutavate sissenõudmiskulude jaoks ülempiiri nii sissenõudmiskulude kogusummale, mis hõlmab kõikvõimalikud võla sissenõudmiseks tehtavate toimingute (meeldetuletuskirjad, helistamine, võlgnikuga kohtumine, võimalikud registripäringud jne) kulud kui ka iga üksiku meeldetuletuskirja tasu. Seadusandja on näinud ette, et pärast lepingu lõppu võib tarbijale saata kolm tasulist kirja. 17. juuni 2025. a hagiavalduse lisana 15 on esitatud kirjad, milledest nähtub täpselt kuhu on kirjad saadetud. Kostja makseviivitusega tingitud muude kulude osas esitas hageja hagiavalduse lisana 16 tõendina tööprogrammi väljavõtte, millest nähtub, millal ja kuidas on nõude andmeid töödeldud ja kontrollitud, kontaktandmete otsinguid teostatud, püütud saada kontakti sõnumite, kõnede, e-kirjade ja kirjade teel ning võlanõue avaldatud (17. juuni 2025. a hagiavalduse lisa 9). Hageja on võla sissenõudmiseks teinud korduvalt toiminguid, st saatnud võlgnikule sõnumeid, kirju posti ja e-posti teel, helistanud, teostanud registripäringud jms. Mistahes võla sissenõudmiseks tehtud toimingud ja kostja teavitamine ei oleks olnud vajalik olukorras, kus kostja kohustused oleks olnud täidetud. Sissenõudekulu on olnud kulutus, mis on olnud vajalik võlgnikuga ühenduse saamiseks. Kuivõrd kostja oma
kohustusi ei täitnud, on kõik sellega kaasnevate toimingute kulud kostja enda tekitatud kulud. Hageja on sissenõudmisega seotud kulute tekkimist selgitanud selgelt ja põhjalikult ning lisanud ka vastavad tõendid. Kuna hagi kuulub rahuldamisele suuremas ulatuses, tuleb muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust.
5.Kostja ei esitanud apellatsioonkaebuse kohta seisukohta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata ja hageja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus muudab TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
7.TsMS § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi lõikest 6 tuleneb, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates ei ole TsMS § 407 lg 6 järgi tehtav otsus tagaseljaotsus TsMS § 407 lg 1 alusel, vaid kohtuotsus kui sisuline lahend, millega jäetakse hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Seega sisaldab praeguses asjas vaidlustatud maakohtu lahend kahte erineval õiguslikul alusel tehtud otsust – esiteks tagaseljaotsust, millega maakohus hagi rahuldas (TsMS § 407 lg 1), ning teiseks kohtuotsust kui sisulist lahendit (TsMS § 434), millega maakohus jättis hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Hageja saab esitada sisulise kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse (TsMS § 420 lg 1 teine lause). Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu lahendi osaliselt osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata (st asja sisulise lahendamise osas). Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse põhjendatust ja seaduslikkust üksnes vaidlustatud osas (TsMS § 651 lg 1).
8.Hageja ei vaidlusta maakohtu tuvastatut, mille kohaselt hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust ning laenuandja on kostjaga tarbijakrediidilepingut sõlmides rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on hagejal õigus nõuda viivist ja võla sissenõudmiskulude hüvitamist. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jätnud hageja viivise ja võla sissenõudmiskulude nõuded lõppjäreldusena õigesti rahuldamata, kuid muuta tuleb maakohtu põhjendusi. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et VÕS § 4034 lg 7 teine lause ei võta võlausaldajalt õigust kasutada tarbija makseviivituse korral seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid, sh nõuda viivist ja võla sissenõudmiskulude hüvitamist, kui vastavad nõude eeldused on täidetud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole nende nõuete eeldused praegusel juhul täidetud.
9.VÕS § 113 lg 1 järgi on viivisenõude eeldus, et rahaline kohustus oleks sissenõutav, st et hageja võib nõuda kostjalt selle täitmist. Maakohus selgitas 22. augusti 2025. a määruses hagejale põhjalikult seda, millised asjaolud tuleb hagejal vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tuvastamise korral nõude rahuldamiseks ära näidata (dtl 147). Hageja ei tuginenud sellele, et vastutustundliku laenamise
põhimõtte rikkumise korral oleks leping 24. juulil 2022 kehtivalt üles öeldud, vaid märkis, et sellisel juhul ei ole ülesütlemine kehtiv (dtl 163). Hageja märkis, et kostja kohustus tagastama laenu lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodil 10. märts 2022 – 10. juuli 2022 (dtl 162). Hageja viitas hagiavalduse lisale 3.2 (dtl 51). Ringkonnakohus märgib, et tegemist on maksegraafikuga osamaksete kohta kuni ülesütlemiseni 24. juulil 2022. Sellest ei tulene, et kostja kohustus tagastama laenu kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodil 10. märts 2022 – 10. juuli 2022. Poolte vahel 18. jaanuaril 2022 sõlmitud lepingu järgi oli laenujääk 10 097 eurot 54 senti ja tagasimaksete periood 84 kuud (s.o 7 aastat) (dtl 46). Seega poolte vahel sõlmitud lepingu kohaselt ei ole kõigi osamaksete tasumise tähtaeg saabunud ja kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Sellest tulenevalt pidi hageja vastavalt VÕS § 403 4 lg 7 kolmandas lauses sätestatule tagasimaksed uuesti määrama ja esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 24).
10.Maakohus andis hagejale võimaluse määratud tagasimaksete graafiku esitamiseks (VÕS § 4034 lg 7). Sarnaselt hagiavaldusele lisatud maksegraafikuga on ka hageja 22. septembril 2023 esitatud ümberarvestus (dtl 165) osamaksete kohta perioodil 10. märts 2022 – 10. juuli 2022. Ümberarvestuses märgitud osamaksed on kostja poolt tasutud. Kuna hageja ei ole määranud tagasimakseid uuesti vastavalt poolte vahel lepingus kokkulepitud tingimustele ega esitanud oma sissenõutavaks muutunud nõude terviklikku arvestust, ei ole kohtul võimalik hinnata seda, millises ulatuses ja millal on laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Seetõttu ei ole hageja viivisenõuet võimalik rahuldada.
11.Kuigi hageja palub mõista kostjalt välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, on hageja seisukohal, et lepingus sõlmitud viivisekokkulepe kehtib. Ringkonnakohus märgib vastuseks hagejale, et kuna pooled on sõlminud tarbijakrediidilepingu, võib hageja VÕS § 415 lg 1 järgi nõuda kostjalt viivist üksnes VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kui tarbijakrediidileping on VÕS § 403 4 lg-st 7 tulenevalt intressi osas tühine, siis ei saa lepinguga ettenähtud intressimäära lugeda VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel ka viivisemääraks, kui see on kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgne viivisemäär.
12.Hageja taotleb võla sissenõudmiskulude hüvitamist pärast lepingu lõppemist kolme kostjale saadetud tasulise meeldetuletuskirja ning muude viivitusega tekkinud kulude eest vastavalt VÕS § 1132 lg 2 p-le 3. VÕS § 1132 lg 2 reguleerib sissenõudmiskulude hüvitamist pärast lepingu lõppemist. Kuna lepingut ei ole kehtivalt üles öeldud ja leping ei ole lõppenud ka tähtaja möödumisega, VÕS § 1132 lg 2 ei kohaldu. VÕS § 113 2 lg-s 1 sätestatud eeldused lepingu kehtivusajal võla sissenõudmiskulude hüvitamiseks ei ole täidetud.
13.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja ei ole menetluses osalenud, mistõttu kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.