22.11.2024, Tallinn lihtmenetlus (kirjalikus menetluses)
Tsiviilasja number
2-24-101832
Tsiviilasi
OK Incure OÜ hagi O. Š. vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
1805,80 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood 11542046, hagi esitamise ajal ärinimega OK Incure OÜ) esindaja Anu Volmer Kostja: O. Š. (isikukood xxxx)
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud hageja kanda. Jätta kostja kasuks menetluskulud hagejalt välja mõistmata. Edasikaebamise kord Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-ga 10 ei anna kohus menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Kohus selgitab, et ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Seega võivad pooled esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
Hageja esitas 14.03.2024 hagi kostja vastu järgmiste nõuetega: välja mõista kostjalt hageja kasuks B OÜ ja kostja vahel 29.06.2021 sõlmitud laenulepingust nr xxxx ja 14.06.2023 sõlmitud lisalaenu lepingust nr xxxx tulenev põhivõlgnevus 1449,53 eurot, intress 168,43 eurot, hagi esitamise seisuga (14.03.2024) sissenõutavaks muutunud viivis 137,84 eurot ja sissenõudmiskulud 50 eurot.
2.Hageja toob välja, et nõude aluseks on kaks lepingut.
2.1.Kostja ja B OÜ (registrikood xxxx) sõlmisid 29.06.2021 laenulepingu xxxx, mille personaalsete tingimuste punktis 4 lepiti kokku laenusummas 475 eurot, intressimääras 51,6% aastas, krediidi kulukuse määras 58,97% aastas. Krediidi kulukuse määr on arvutatud eeldusel, et 475,00 eurot laenati 60 kuuks, fikseeritud intressimääraga 51,6% aastas, on krediidi kulukuse määr 58,97% aastas, lepingutasu 0 eurot, tagasimakstav kogusumma 1296,88 eurot, 60 tagasimakset. Laen summas 475 eurot on kostja arvelduskontole xxxx kantud 29.06.2021. Antud lepingu katteks on tagasimakseid tehtud kokku summas 494,85 eurot.
2.2.Kostja ja B OÜ sõlmisid 14.06.2023 lisalaenu leping xxxx, mille personaalsetes tingimustes lepiti kokku laenusummas 1499,53 eurot (koosnes refinantseeritava lepingu laenujäägist 410,65, lisalaenust 1004 eurot, lepingutasust 84,88 eurot), intressimääras 38,97% aastas, krediidi kulukuse määras 44,99% aastas, maksete kogusummas 3440,10 eurot. Krediidi kulukuse määr on arvutatud eeldusel, et laenusumma on 1499,53 eurot (sh lepingutasu 84,88 eurot), muud kulud summas 14,70 eurot, intressimäär 38,97% aastas, laenutähtpäev 10.07.2028 ning kogu laen võetakse kohe kasutusse. Lisalaen 1004 eurot on kostja arvelduskontole xxxx kantud 14.06.2023. Lepingu katteks kostja poolt maksegraafikujärgseid tagasimakseid tehtud ei ole. Kuna kostja jäi täielikult viivitusse vähemalt kolme järjestikuse 10.08.2023, 10.09.2023 ja 10.10.2023 osamakse tasumisega, edastas krediidiandja kostjale 10.10.2023 iseteeninduse kaudu kostja poolt lepingu sõlmimisel deklareeritud e-posti aadressile xxxx lepingu ülesütlemise teatise, andes täiendava tähtaja jooksul võlgnevuse likvideerimiseks. Kuivõrd kostja võlga hiljemalt 24.10.2023 ei likvideerinud, ütles krediidiandja lepingu üles 25.10.2023 seisuga. Krediidiandaja loovutas tulenevalt VÕS § 164 tema ja kostja vahel sõlmitud lepingust tuleneva nõude OK Incure OÜ-le, edastades kostjale 26.10.2023 Kliendikeskkonna kaudu kostja poolt lepingu sõlmimisel deklareeritud e-posti aadressile xxxx teatise nõude loovutamise kohta.
3.Kostja on esitanud vastuse hagiavaldusele. Kostja kinnitab, et poolte vahel on sõlmitud nõude aluseks olevad laenulepingud hageja väidetud kuupäevadel. Kostja leiab, et mõlema lepingu sõlmimisel on krediidiandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning lepingus xxxx ületab krediidi kulukuse määr ülempiiri. Kostja toob esile, et krediidiandja ei kogunud andmeid kostja varalise seisundi kohta (nt registreeritud vallasvarana sõidukid jms ning kinnisvara olemasolu, samuti hoiused, investeeringud jmt). Krediidiandja hindas kostja sissetulekut pensionikonto sissemaksete alusel väga lühikese perioodi (22.04.202115.06.2021) ehk vähem kui 3-kuulise ajavahemiku alusel. Vaatamata sellele, et kostja tõi taotluses välja teise finantskohustuse olemasolu ja suuruse, ei selgitanud krediidiandja välja selle põhiosa ja intresside suurust, lepingu kestust ning sellest tulenevalt ka rahalise kohustuse võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju kostja maksevõimele. Laenutaotlusel märgitud küsimus „igakuised muud kohustused kokku“ ei olnud kostjale arusaadav, kostja ei pidanud sellest aru saama, et selle all mõeldakse majapidamiskulusid. Kostja sai aru, et selle all mõeldakse muid kohustusi ning krediidiandja on seega jätnud välja selgitamata kostja majapidamiskulud. Krediidiandja ei nõudnud kostjalt konto väljavõtet.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
Kohus menetles hagi lihtmenetluses (hagi nõude summa jäi lihtmenetluses lubatud nõude summa piiresse) ning teavitas pooli sellest menetlusse võtmise määruses. Kohus täitis selgitamiskohustust menetlusse võtmise määruses ning lisaks veel kahel korral (06.05.2024 selgitas kohus lepingu vorminõude täiendava tõendamise vajadust ning vastutustundliku
laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgi, 29.05.2024 selgitas kohus krediidi kulukuse maksimaalse määra ületamise tagajärgi). Kohus teavitas 05.11.2024 e-kirjaga pooli otsuse tegemise kuupäevast.
4.Kas leping on sõlmitud ja kehtis, kas krediit on välja makstud
4.1.VÕS § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima VÕS § 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei tohtinud ületada maksimaalset lubatud määra. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). Kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki § 404 lõikes 2 loetletud andmeid, muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama (mida sel juhul peab samuti hageja tõendama). VÕS § 410 lg 1 kohaselt võib tarbijakrediidileping olla sõlmitud ka sidevahendi abil. Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Selle vorminõude rikkumisega kaasneb tühisuse tagajärg, st VÕS § 408 lg 1.
4.2.Tehingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel sõltumata poolte taotlustest. Seega kuigi kostja on vastanud, et sõlmis kõnealused lepingud, tuleb kohtul siiski kontrollida, kas lepingud ei olnud tühised (vorminõude järgimata jätmise või krediidi kulukuse määra ületamise tõttu). Hageja väitel sõlmiti lepingud sidevahendite teel. Hageja on esile toonud, et kostja tuvastas enda isikusamasuse, selle tõendina on esitatud kostja digiallkirjaga isikusamasuse tuvastamise dokument (dtl 34), et kostja esitas laenutaotlused, selle tõendina on esitatud krediidiküsitluse andmed (dtl 38 ja 58), neist nähtub taotluse esitamise aeg. Küll aga ei nähtu kummastki tõendist, et kostja oleks kinnitanud, et on tutvunud ja nõustunud hageja väidetud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe, Personaalsete Tingimuste ning Üldtingimustega. Neis tõendites on üksnes viidatud veebilehel avaldatud isikuandmete töötlemise tingimustele ja veebilehel avaldatud kasutajatingimustele (millega nõustumise kohta on kinnitus võetud). Samuti ei nähtu neist tõenditest, mis summat kostja laenuks taotles või mis tingimustel, sest krediidiküsitluse failid sisaldavad üksnes kostja töökohta, sissetulekut ja igakuiste finantskohustuste summat ning ka krediiditoimikutes ei ole märgitud, millist summat mis tingimustel kostja taotles (on välja toodud laenu andmed, mh krediidi kulukuse määr, lepingutasu jm). Kohus on seega seisukohal, et hageja ei ole esile toonud, mis sisuga tahteavalduse kostja tegi ning ei ole tõendanud, et kostja nõustus laenulepingu personaalsete ja üldtingimustega. Hageja on kohtule esitanud selged faktiväited ja tõendid (dtl 52 ja 88) selle kohta, et 29.06.2021 on krediidiandja kandnud kostja arvelduskontole 475 eurot ja 14.06.2023 1004
eurot. Samuti on kostja esile toonud, et lepingudokumendid esitati kostjale püsival andmekandjal (dtl 152-155), s.o digitaalsete failidena kostja poolt lepingu sõlmimisel kinnitatud e-posti aadressile xxxx.
4.3.Laenulepingus nr xxxx oli krediidi kulukuse määr 58,97% ning lepingu sõlmimise ajal kehtinud maksimaalne määr oli 60,27%. Kohus kontrollis, et arvestamise aluseks olnud andmete alusel ei ületatud maksimaalset määra. Kuigi on ebaselge, milliste konkreetsete tingimustega kostja nõustus, on kostja siiski võtnud omaks, et ta lepinguid sõlmida ta soovis. Kohus on seisukohal, et isegi kui kõiki hageja poolt esile toodud tingimusi ei saa pidada laenulepingu xxxx osaks, siis tulenevalt VÕS § 408 lõikest 2 muutus laenuleping siiski kehtivaks, sest laen väljastati kostjale.
4.4.Laenulepingus nr xxxx on krediidi kulukuse määr 44,99%. Kostja väitel on krediidi kulukuse määr arvutatud valesti ning tegelik krediidi kulukuse määr oli 49,16%. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud maksimaalne krediidi kulukuse määr oli 45,93%. Kohus andis hagejale täiendava tähtaja selgitada ja tõendada krediidi kulukuse määra arvutuskäiku. Hageja selgitas, et lepingu nr xxxx puhul arvutati krediidi kulukuse määr eeldusel, et väljamakse toimub kahe päeva jooksul, st hiljemalt 16. kuupäeval, ent tegelikkuses tehti väljamakse samal päeval, see on 14.06.2023 ning seetõttu oli krediidi kulukuse määr veidi madalam. Kohus märgib, et krediidi kulukuse määr arvestatakse ning tehakse laenuvõtjale teatavaks hiljemalt laenulepingu sõlmimisel ning hilisemad asjaolud ei mõjuta selle arvestust. Sellest tulenevalt tuleb krediidi kulukuse määra arvestamisel jätta tähelepanuta hageja väide laenu välja maksmise kuupäeva osas. Hageja on esitanud ka Exceli faili krediidi kulukuse määra arvutusega (dtl 260). Kohus märgib, et hageja esitatud Exceli arvutustes on puudu lepingujärgne viimane, s.o 60. osamakse, millegipärast on lähtutud 26-päevasest kuust ja rahavoo nüüdisväärtuse arvutamise valem ei vasta Rahandusministri määrusega kehtestatud valemile. Kui need asjad ära parandada, siis annaksid hageja esitatud tabelis arvutused krediidi kulukuse määraks 52,07%. Samasuguse määra annab ka minuraha.ee kalkulaator ning Euroopa Komisjoni poolt välja töötatud poolt ja 2014. aastal avaldatud Exceli vormingus krediidi kulukuse määra kalkulaator.1 Seega on kohus tuvastanud, et lepingus näidati krediidi kulukuse määr madalamana ning tegelik krediidi kulukuse määr ületas lepingu sõlmimise ajal kehtinud maksimaalset määra. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on laenulepingus nr xxxx seega tühine.
5.Vastutustundliku laenamise põhimõte
5.1.VÕS § 4034 kohaselt on krediidiandja kohustatud tarbijakrediidi andmisel järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selleks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja hindama selle teabe alusel tarbija krediidivõimelisust. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja olema omandanud teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Selleks on vaja tõendada, et ta on hankinud tarbija kohta järgnevad andmed: a. tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);
b. tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); c. tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); d. tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise, sh intressimäära tõusu mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5); e. krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist (KAVS § 49 lg 1 p 6). Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister, pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 403 4 lg 3). Seejuures saab krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms). Krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet esitamata jätma. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. KAVS § 48 tuleneb, et laenuotsuse tegemise aluseks olnud andmed tuleb dokumenteerida ja säilitada (krediiditoimik). Seega tuleb krediidiandjal andmete säilitamise korraldamisel läbi mõelda, kuidas andmeid koguda ja salvestada selliselt, et need oleksid hiljem kasutatavad tõendina, st omaksid tõendi kvaliteeti, sisaldades tõendamiseseme jaoks kõiki vajalikke andmeid. Kui krediidiandja seda ei tee, võtab krediidiandja ise endale riski, et tema nõude õiguslik alus jääb tõendamata ning nõue rahuldamata.
5.2.Laenulepingu xxxx sõlmimise osas on hageja selgitanud, et kostja esitas ise järgnevad andmed: tööandja H ou; igakuine netosissetulek 800 eurot; igakuised finantskohustused 100 eurot, igakuised muud kohustused 100 eurot, ülalpeetavate arv – 0. Hageja sõnul kontrollis krediidiandaja kostja sissetulekute õigsust pensionikonto sissemaksete alusel Eesti Väärtpaberi Keskregistris ning saadud andmete analüüsi tulemusel saadi kostja keskmiseks netosissetulekuks 482 eurot. Hageja väitel puudusid kostjal lepingu sõlmimise seisuga mistahes maksehäired ning võlgnevused. Hageja sõnul määrati krediidiandja riskihinnangutest ja lepingu sõlmimisel kehtinud krediidiandja kehtestatud sise-eeskirjast lähtuvalt kostja krediidilimiidiks ehk maksevõimeks 137 eurot, arvestades keskmiseks netosissetulekuks 482 eurot – finantskohustusteks 100 eurot (lähtuti kostja poolt esitatud andmetest, eeldades esitatud andmete õigsust) - muudeks minimaalseteks kuludeks (majapidamiskulud) 221 eurot – puhvriks 24 eurot. Majapidamiskulude suuruse osas lähtuti lepingu sõlmimisel kehtinud sise-eeskirjas kehtestatud minimaalsete kulude piirmäärast, mis lähtus krediidiandja juhatuse poolt kehtestatud igakuise ettenähtava majapidamis- ja muude sarnaste kulude üldkohaldatavast määrast (sh arvestades ülalpeetavate arvu). Krediidiandja hinnangul oli lepingust tulenev igakuine osamakse 22,36 eurot (lepingu periood 60 kuud) kostjale jõukohane. Kohus nõustub kostjaga, et laenutaotluse väli „igakuised muud kohustused kokku“ ei ole üheselt mõistetav. Kohustus ja kulu (kulutus) ei ole ühetähenduslikud. Seega ei pruukinud
kostja mõista, milliseid kulutusi ta peab selleks kokku arvestama. Kohus nõustub kostjaga ka selles, et kolm kuud on sissetulekute hindamiseks lühike periood, ka ei kontrollinud krediidiandja, et laenutaotlusel tööandjana märgitud nimega ettevõtet ei eksisteeri. Eestis ei ole võimalik kontrollida ühestki registrist tarbija laenukohustusi. Krediidiandja on kostjalt laenutaotluses küsinud üksnes igakuiste finantskohustuste summat, mitte aga laenukohustuse hulka, jääki ega olemust. Konto väljavõte on hetkel ainus viis kontrollimaks tarbija väiteid olemasolevate finantskohustuste kohta. Samuti saab konto väljavõttelt kontrollida igakuiste majandamiskulude suurust või üldkohaldatava määra sobivust antud tarbija osas. Seejuures pidi krediidiandja, kes ilmselgelt oli laenude andmisele spetsialiseerunud turuosaline ning seega hästi kursis turul toimuva ja tarbijate käitumisega, ka hästi teadma, et tarbijad ei esita tihti õigeid andmeid. Sellises olukorras kogu vastutuse tarbija kaela lükkamisel (väiteks, et tarbija pidi esitama õigeid andmeid ja et krediidiandja võiski neid usaldada) ei täidaks vastustundliku laenamise kohustuse regulatsioon oma eesmärki. Praktikas on selline teoreetiliste arvestuste põhjal üksnes tarbija sissetuleku suuruse põhjal laenu andmine toonud kaasa selle, et tarbijad on saanud võtta suurel hulgal laene erinevatelt krediidiandjatelt ilma, et keegi oleks kontrollinud, palju tarbijal juba laene tegelikult on ning kas ta elab sissetulekute piires (mitte üle võimete). Vastutustundliku laenamise kohustuse eesmärk on hoida tarbijaid võlaorjusesse sattumast. Krediidiandjate kohaldatud hindamissüsteemid (tuginemine teoreetilistele üldkohaldatavatele määradele) on aga just viinud selleni, et suur hulk inimesi on võlaorjuses. Just seetõttu on ka Riigikohus 2023.a novembris tehtud lahendis (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098) märkinud, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Eeltoodu põhjal on kohus seisukohal, et krediidiandja ei ole esile toonud ega tõendanud, et tarbija kohta kogutud muu teave oli piisav, mis õigustas konto väljavõtte küsimata jätmist. Kohus leiab, et krediidiandja ei kontrollinud piisavalt kõiki tarbijaga seotud asjaolusid ning ei ole seega täielikult täinud vastustundliku laenamise kohustust.
5.3.Kuivõrd laenulepingu nr xxxx puhul ületas krediidi kulukuse määr lubatud maksimaalset määra ning sellest tulenevalt on leping tühine, ei ole vajalik täiendavalt hinnata vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist lepingu sõlmimise eel.
6.Hageja nõuded
6.1.Ka vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral tuleb VÕS § 396 kohaselt laenuks saadud rahasumma tagastada. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt tuleb arvestada kõik kostja poolt tasutu põhivõla katteks ning lepingujärgne intressi määr asendub seadusjärgse intressimääraga. Hageja on välja toonud, et kostja on laenulepingu nr xxxx katteks tagasimakseid tehtud kokku 494,85 eurot. Sellest tulenevalt on selge, et laenulepingu nr xxxx alusel kostjal hageja ees võlga ei ole, laen on tagastatud. Kuid tuleb arvestada, et laenulepingust nr xxxx tulenev laenujääk (milleks hageja on arvestanud 410,65 eurot) loeti refinantseerituks (tasutuks) laenulepinguga nr xxxx ning hageja on välja toonud, et lepingute alusel kokku välja makstud laenu summa oli 1479 eurot ning tagasimakseid on lepingute katteks tehtud kokku summas 494,85 eurot. Sellest tulenevalt leiab hageja, et kostja võlg hageja ees on ümberarvestuse korral 984,15 eurot. Hageja on välja toonud, et intressimäär lisalaenu lepingu xxxx sõlmimise ajal 10,5% ning esitanud sellest lähtuvalt uue tagasimaksete, sh intressiarvestuse. Lisalaenu lepingu sõlmimise
ajaks on pooled lugenud 14.06.2023. Sellel ajal kehtis seadusjärgse intressimäärana siiski 2,5%. Kohus tuvastas, et leping nr xxxx on tühine. VÕS § 4062 lg 3 kohaselt tuleb tühise tarbijakrediidilepingu alusel saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks tarbija pidi krediidi tervikuna tagasi maksma. Antud juhul oli selleks kuupäevaks tühise lepingu viimane tagasimakse kuupäev, s.o 10.07.2028. Hageja on tühise tehingu puhul tagasimaksed uuesti määranud sellisel viisil, mida ei saa aktsepteerida. Hageja on arvestanud vale intressimääraga ning graafik sisaldab üksnes 19 tagasimakset, viimase tagasimakse kuupäevaga 10.02.2025. Nagu selgitatud, ei saa VÕS § 4062 lg 3 kohaselt võlausaldaja kuidagi tarbijalt nõuda võla tagastamist varasemalt, kui oli ette nähtud tühises lepingus. Hageja leiab, et võlg on muutunud sissenõutavaks, sest ka ümberarvestuse korral oleks lepingu xxxx üles ütlemise eeldused olnud täidetud. VÕS kommenteeritud väljaandes on siiski asutud seisukohale, et VÕS § 4062 regulatsiooni tagajärjel tekib poolte vahel lepingulaadne suhe, mida peaks analoogia korras olema võimalik üles öelda. Ent hageja ei ole esitanud sellist ümberarvestust ning tagasimakseid korrektselt uuesti määranud, et nende asjaolude alusel oleks hageja väiteid üles ütlemise eelduste kohta võimalik kontrollida. Samuti ei ole hageja välja toonud, millal kostja tagasimakseid tegi. Kui lähtuda hageja välja toodust, et esimese lepingu järgne laenu jääk teise lepingu sõlmimise ajal oli 410,65 eurot ning tagasimakseid oli kostja teinud 494,85 eurot, saab 84,20 eurot lugeda teise laenulepingu järgsete tagasimaksete katteks. Seega ei ole ka ole usutav, et 1004 eurose lisalaenu 60 annuiteetmakseks (intressimääraga 2,5% aastas) määramisel ei jätkunuks 84,20 eurost kolme esimese tagasimakse tasumiseks. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja esile toonud asjaolusid, mille pinnalt saaks kohus teha järelduse, et tagastamata laenusumma (984,15 eurot) on sissenõutavaks muutunud. Ka ei ole hageja esitanud alternatiivset tulevikus sissenõutavaks muutuvate tagasimaksete nõuet ega arvestust, mille alusel olnuks kohtul võimalik välja mõista maksegraafiku järgsed kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud tagasimaksed. Seega jääb hageja põhivõla nõue ning sellest tulenevalt ka kõrvalnõuded rahuldamata. Vastutustundliku laenamise kohustuse ning krediidi kulukuse maksimaalse määra ületamise korral ei võlgne tarbija ka muid tasusid, nt lepingutasu. Võla sissenõudmiskulusid saab aga nõuda üksnes juhul, kui on tuvastatud, et kostja oli võlgu.
7.Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 138 lg 1 ja lg 2 kohaselt on menetluskuluks muuhulgas riigilõiv. Kuivõrd kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna hageja menetluskulud jäävad hageja enda kanda, ei määra kohus kindlaks hageja menetluskulusid rahaliselt ja ei hinda hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust. Kostja ei ole oma menetluskulude nimekirja esitanud ja tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole. Lähtudes eeltoodust ei mõista kohus kostja kasuks menetluskulusid hagejalt välja.
TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/
Maris Juha kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.