Rahuldada osaliselt Aktiva Finance Group OÜ hagi P.R vastu.
Välja mõista P.R-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks võlgnevus kokku 1683,71 eurot (millest 1378,06 eurot põhivõlgnevus ja 305,65 eurot põhivõlalt perioodi 01.07.2024 kuni 12.07.2026 k.a eest sissenõutavaks muutunud viivis).
Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi P.R vastu intressi 156,10 euro, sissenõudmiskulude 130 euro, autolaenulepingust tuleneva 5000 euro suuruse põhivõla, laenuhaldustasu 12 euro ja enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud viivise 464,99 euro väljamõistmiseks.
4.Välja mõista P.R-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses põhivõlalt 1378,06 eurot alates 13.07.2026 kuni põhinõude täitmiseni.
Jätta menetluskulud poolte endi kanda ja kindlaks määramata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil (TsMS § 420 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 7). Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada ainult selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude
Tsiviilasi nr 2-24-124683 hüvitamisest õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 1 ja 2). Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).
ASJAOLUD
1.Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 01.07.2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult P.R-ilt (kostja) 7099,30 euro saamiseks. Kuna makseettepanekut ei õnnestunud kostjale mõistliku aja jooksul kätte toimetada, anti asi üle menetlemiseks esimese astme kohtumenetlusse (dtl 1-2).
2.Hageja esitas 10.01.2025 hagiavalduse (dtl 20-43), milles avaldas, et AS Inbank Finance (esialgne võlausaldaja) ja kostja sõlmisid 29.11.2023 järelmaksulepingu nr L89014452296 summas 1056,95 eurot (dtl 45), 01.12.2023 järelmaksulepingu nr L89014468387 summas 357,97 eurot (dtl 91) ning 18.01.2024 autolaenulepingu nr L89014912590 summas 5000 eurot (dtl 119-124). Kostja ei täitnud lepingutest tulenevaid maksekohustusi tähtaegselt, mistõttu esialgne võlausaldaja saatis 09.04.2024 kostjale ülesütlemise hoiatuse (dtl 54), andes täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 23.04.2024, ning ütles kõik kolm lepingut 29.04.2024 üles. Esialgne võlausaldaja loovutas 30.04.2024 kostja vastu tekkinud nõuded koos kõrvalnõuetega hagejale (dtl 94). Hageja selgitab, et enne lepingute sõlmimist hinnati kostja krediidivõimelisust, kontrolliti tema sissetulekuid ja kohustusi ning krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja palub kohtul mõista kostjalt tema kasuks välja lepingutest tulenev põhivõlg kokku 6414,92 eurot, intress 156,10 eurot, laenuhaldustasu 12 eurot, sissenõudmiskulud 130 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 464,99 eurot ning viivis alates 09.01.2025 kuni põhinõuete täitmiseni, samuti menetluskulud.
3.Kostja vaidleb hagile vastu, leides, et lepingute sõlmimise ajal oli kostja oma terviseseisundi tõttu piiratud teovõimega ning tehingud tuleb tunnistada tühiseks TsÜS § 11 lg 1 alusel. Kostja tugineb seejuures tsiviilasjades nr 2-25-198 ja 2-24-128123 kogutud tõenditele ning märgib, et kostjal diagnoositi 2017. aastal skisofreenia, talle on osutatud korduvalt psühhiaatrilist ravi ning ka lepingute sõlmimise ajale läheneval ajal esinesid tal rasked psüühikahäire sümptomid. Kostja hinnangul võttis krediidiandja teadliku riski, väljastades lühikese aja jooksul mitu krediiti klienti vahetult hindamata ja tema tegelikku olukorda piisavalt kontrollimata. Kostja märkis, et tühiste tehingute korral tuleb saadut hinnata alusetu rikastumise sätete järgi, kusjuures kahe järelmaksulepingu alusel saadud esemete edasise saatuse kohta kostja seaduslikul esindajal andmed puuduvad, kuid autolaenu eest soetatud sõiduki kinkis kostja 12.02.2024 edasi kolmandale isikule tasu saamata. Kostja leidis, et autolaenust tulenevalt on võimalik tugineda rikastumise äralangemisele ning teatas valmisolekust loovutada hagejale kostja võimalik alusetu rikastumise nõue sõiduki saanud isiku vastu osas, milles seda nõuet ei ole juba loovutatud teises kohtuasjas. Samas märkis kostja, et kahe järelmaksulepingu põhinõuded summas 1414,92 eurot on ta valmis tasuma 100 euro suuruste kuumaksetena maksegraafiku alusel (dtl 229-233). Lisaks taotles kostja menetluse kinniseks kuulutamist terviseandmeid puudutavas osas, tsiviilasjadest nr 2-25-198 ja 2-24-128123 tõendite kaasamist, asja lahendamist kirjalikus menetluses ning menetluskulude jätmist poolte endi kanda. 2 (8)
Tsiviilasi nr 2-24-124683
4.Kohus tegi 30.12.2025 pooltele ettepaneku lõpetada vaidlus kompromissiga. Kohtu ettepaneku kohaselt tasub kostja hagejale lepingute nr L89014452296 ja nr L89014468387 alusel põhinõude summas 1414,92 eurot igakuise 100 euro suuruse maksena kuni põhinõude täieliku tasumiseni ning loovutab hagejale oma alusetu rikastumise nõude K K vastu, mis tuleneb sõiduki Volvo C30 registreerimismärgiga x tasuta võõrandamisest (dtl 235-237). Hageja kohtu ettepanekuga ei nõustunud (dtl 264).
5.Kohus määras 16.06.2026 määrusega asja kirjalikku menetlusse, andis pooltele tähtaja täiendavate seisukohtade, tõendite ja menetluskulude nimekirjade esitamiseks kuni 30.06.2026 ning tähtaja teise poole seisukohtade, tõendite ja menetluskulude suhtes vastuväidete esitamiseks kuni 07.07.2026. Pooled esitasid nimetatud tähtaja jooksul täiendavaid dokumente, mida kohus on otsuse tegemisel asjakohases ulatuses arvestanud.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kohus, tutvunud esitatud asjaoludega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
7.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel (vt RKTKm 03.04.2018 nr 2-16-18835, p 11; RKTKo 05.04.2017 nr 3-2-1-17-17, p 20).
8.Asjas ei ole vaidlust, et esialgne võlausaldaja ja kostja sõlmisid 29.11.2023 järelmaksulepingu nr L89014452296, 01.12.2023 järelmaksulepingu nr L89014468387 ning 18.01.2024 autolaenulepingu nr L89014912590, et nimetatud lepingutest tulenevad nõuded loovutati 30.04.2024 hagejale ning lepingud öeldi pärast ülesütlemise hoiatuse saatmist 29.04.2024 üles. Samuti ei ole vaidlust selles, et kostja tasus 05.01.2024 esialgsele võlausaldajale 36,86 eurot. Veel ei ole vaidlust selles, et autolaenulepingu alusel saadud raha kasutati sõiduki Volvo C30 rg-märgiga X soetamiseks ning kostja võõrandas selle sõiduki 12.02.2024 tasuta KKile.
9.Poolte vahel on vaidlus eelkõige selles, kas kostja oli lepingute sõlmimise ajal oma terviseseisundi tõttu piiratud teovõimega, kas sellest tulenevalt on lepingud tühised ning kas ja millises ulatuses saab hageja sellisel juhul tugineda lepingutest või alusetust rikastumisest tulenevatele nõuetele. Samuti on poolte vahel vaidlus selles, kas krediidiandja järgis lepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hindas kostja krediidivõimelisust seaduses nõutud hoolsusega ning milline mõju on sellele asjaolule hageja esitatud põhi- ja kõrvalnõuete rahuldamise ulatusele.
10.Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPRFinance s. r. o. vs. GK, p 46; RKTKm 24.11.2023 nr 2-21-13098, p 13).
11.VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis 3 (8)
Tsiviilasi nr 2-24-124683 analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 403 4 lg-d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS § 4034 lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja. Kuivõrd krediidiandja loovutas nõude hagejale, tuli hagejal vastavad asjaolud hagiavalduses esile tuua.
12.Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et seoses tarbijakrediidiga tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks krediidiandjal minimaalselt nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet ja et piisavaks ei saa pidada laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavat teavet, kuna need ei pruugi anda piisavat teavet isiku tegeliku krediidivõimekuse kohta. Krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018 nr 2-14-21710/105, p 25.3; RKTKm 24.11.2023 nr 2-21-13098, p 22).
13.Hageja poolt esitatud andmete ja tõendite, sh kostja pangaväljavõttest nähtuvate andmete alusel ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja krediidivõimelisust hinnanud iga lepingu sõlmimisel piisava hoolsusega. Esimese lepingu nr L89014452296 sõlmimisel 29.11.2023 märkis kostja taotluses igakuiseks sissetulekuks 606 eurot ja igakuisteks kohustusteks 0 eurot (dtl 59), kuid krediidiandja ei nõudnud selle lepingu sõlmimisel pangakonto väljavõtet ega muid tõendeid kostja tegelike kohustuste kohta. Samas nähtub kostja konto väljavõttest (dtl 170-179), et 2023. aasta sügisel laekus kostjale peamiselt töövõimetoetus ja sotsiaaltoetus kokku ligikaudu 600 euro ulatuses kuus, kuid kontojääk vähenes kuu lõpuks korduvalt nullilähedaseks või negatiivseks ning enne esimese lepingu sõlmimist tehti kontolt arvukalt sularaha väljavõtteid ja muid makseid, mis viitasid sellele, et kostja igakuine majanduslik seis oli pingeline. Juba üksnes taotluses märgitud sissetuleku suurust arvestades oli 36,86 euro suurune kuumakse küll nominaalselt kaetav, kuid konto väljavõttest nähtuvate tegelike kulutuste ja püsiva madala jäägi tõttu ei olnud krediidiandjal alust piirduda üksnes taotluses esitatud andmetega. Teise lepingu nr L89014468387 sõlmimisel 01.12.2023 märkis kostja taotluses (dtl 95) igakuiseks sissetulekuks 600 eurot ja igakuisteks kohustusteks 30 eurot. Selleks ajaks oli esimene leping juba sõlmitud ning krediidiandjale pidi olema teada vähemalt esimese lepingu järgne 36,86 euro suurune tulevane kuumakse, mistõttu ei olnud kostja kohustuste suurus taotluses kajastatud täielikult. Ka teise lepingu puhul ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et krediidiandja oleks enne teise lepingu sõlmimist kontrollinud kostja konto väljavõttest või muul viisil tema tegelikku maksevõimet olukorras, kus lühikese aja jooksul võeti järjest mitu kohustust. Seejuures nähtub pangaväljavõttest, et 2023. aasta novembri lõpus ja detsembri alguses oli kostja kontojääk enne toetuste laekumist sisuliselt ammendunud ning ka pärast laekumisi tegi kostja kohe ulatuslikke sularaha väljavõtteid ja muid kulutusi. Kolmanda lepingu nr L89014912590 sõlmimisel 18.01.2024 küsis krediidiandja küll kostjalt viimase kuue kuu pangakonto väljavõtte ning hageja väitel kasutati 4 (8)
Tsiviilasi nr 2-24-124683 otsuse tegemisel kinnitatud sissetulekuid summas 600 eurot ja kohustusi summas 87 eurot. Siiski nähtub konto väljavõttest, et ka 2024. aasta jaanuaris laekus kostjale peamiselt töövõimetoetus 576,60 eurot ja sotsiaaltoetus 41,68 eurot, millest tehti vahetult pärast laekumist 200 euro suurune sularaha väljavõte, tasuti esimese lepingu osamakse 36,86 eurot ning tehti muid tavapäraseid kulutusi, mille tulemusel oli konto jääk 11.01.2024 seisuga 5,36 eurot. Kuigi krediidiandja arvestas kolmanda lepingu puhul kohustustena 87 eurot, ei nähtu hageja esitatud tõenditest, mille põhjal see summa kujunes, kas selles kajastusid kõik juba sõlmitud lepingutest tulenevad kohustused ning kuidas hinnati 116,88 euro suuruse uue kuumakse lisandumist olukorras, kus kostja kasutatav sissetulek oli piiratud ja kontojääk kahanes regulaarselt peaaegu nullini. Seega ei tõenda hageja esitatud taotlused, krediidianalüüs ega konto väljavõte, et krediidiandja oleks iga lepingu sõlmimisel kostja tegelikku finantsolukorda piisavalt põhjalikult kontrollinud ja analüüsinud.
14.Lähtudes eeltoodust jõuab kohus järelduseni, et hageja ei ole esile toonud asjaolusid, et krediidiandja oleks kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Et krediidiandja loovutas nõude hagejale, tuli hagejal vastavad asjaolud hagiavalduses esile tuua. Hageja ei ole kohtule piisavalt andmeid esitanud.
15.Järgmiseks analüüsib kohus, kas kostja oli lepingute sõlmimise ajal piiratud teovõimega, kas sellest tulenevalt on poolte vahel sõlmitud lepingud tühised ning kas ja millises ulatuses saab hageja nõuda kostjalt üleantu tagastamist alusetu rikastumise sätete alusel. TsÜS § 8 lg 2 kohaselt on piiratud teovõimega isik, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. TsÜS § 11 lg 1 järgi on piiratud teovõimega isiku poolt ilma seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui seaduslik esindaja selle hiljem heaks kiidab.
16.Kohtule esitatud kinniseks kuulutatud tõenditest, sealhulgas ekspertiisiaktist ja ravidokumentidest, nähtub, et kostjal esines vaidlusaluste lepingute sõlmimise ajal püsiv psüühikahäire, mille tõttu oli tema võime majanduslike ja õiguslike tehingute tähendusest aru saada ning oma tegusid juhtida oluliselt kahjustunud. Samad tõendid kinnitavad, et tegemist ei olnud ajutise episoodiga, vaid kestva seisundiga, mis esines juba enne vaidlusaluste lepingute sõlmimist. Kohus arvestab ka tsiviilasjas nr 2-24-128123 kogutud tõendeid, sh 24.09.2025 kohtuistungi protokolli, millest nähtub, et kostja kasutas laenuraha sõiduki ja kingituste tegemiseks isiklike suhete ajel ning kinkis sõiduki KKile tasu saamata. Kuigi tunnistajad ei kirjeldanud kostjat väliselt teovõimetuna, ei anna see alust järeldada, et kostja suutis kõnealuste tehingute majanduslikest ja õiguslikest tagajärgedest sisuliselt aru saada. Kohus arvestab ka pärast asja kirjalikku menetlusse määramist kostja seadusliku esindaja poolt esitatud täiendavaid tõendeid. Need tõendid toetavad kinniseks kuulutatud tõenditest nähtuvat järeldust, et kostja vaidlusaluste lepingute sõlmimise ajal esinenud seisund ei olnud ajutine, ning et tema hilisem käitumismuster on kooskõlas kostja vastuväitega, mille järgi ta ei suutnud majanduslike ja õiguslike tehingute tähendust piisavalt mõista ega oma tegusid juhtida. Kuna tegemist on tervise- ja sotsiaalteenuse andmeid sisaldavate kinniste tõenditega, ei kajasta kohus nende sisu otsuses üksikasjalikult. Eeltoodut kogumis hinnates leiab kohus, et kostja oli vaidlusaluste lepingute sõlmimise ajal TsÜS § 8 lg 2 tähenduses piiratud teovõimega majanduslike ja õiguslike tehingute tegemisel ning puuduvad andmed selle kohta, et seaduslik esindaja oleks need tehingud hiljem heaks kiitnud. Seetõttu on lepingud TsÜS § 11 lg 1 alusel tühised. 5 (8)
Tsiviilasi nr 2-24-124683
17.Tühise tehingu tagajärjena tuleb TsÜS § 84 lg 1 järgi tühise tehingu alusel saadu tagastada alusetu rikastumise sätete kohaselt. Riigikohus on 17.04.2024 otsuses tsiviilasjas nr 2-22115921 selgitanud, et piiratud teovõimega isikuga sõlmitud tühise laenulepingu korral ei ole üleantu tagasinõudmine VÕS § 1028 lg 2 p 3 mõttes iseenesest vastuolus TsÜS § 11 eesmärgiga, vaid piiratud teovõimega isiku kaitse on tagatud eelkõige rikastumise äralangemise vastuväitega VÕS § 1033 lg 1 ja § 1034 lg 1 alusel. Sama lahendi kohaselt võib rikastumise äralangemine kõne alla tulla mh siis, kui saadu on kingitud edasi kolmandale isikule, kusjuures kui saadu asemel tekib piiratud teovõimega isikul alusetu rikastumise nõue kolmanda isiku vastu, saab ta end kaitsta selle nõude loovutamisega hagejale. Käesolevas asjas tähendab see, et hageja ei saa nõuda tühiste lepingute täitmist lepingulisel alusel, kuid võib põhimõtteliselt tugineda alusetu rikastumise sätetele ulatuses, milles kostja on saaduga jätkuvalt rikastunud. Kahe järelmaksulepingu nr L89014452296 ja L89014468387 puhul nähtub hageja seisukohast, et krediidi eest soetatud telefonid ja lisatarvikud on kostja valduses. Kostja seaduslik esindaja on möönnud, et tal puuduvad andmed nende esemete edasise saatuse kohta. Sellises olukorras ei ole kostja nende lepingute alusel saadud hüvede osas rikastumise äralangemist tõendanud. Välistatud ei ole, et kostja on need edasi võõrandanud või ära kaotanud. Seetõttu jääb kostja kahe järelmaksulepingu alusel saadud hüvede väärtuse ulatuses rikastunuks.
18.Teisiti on autolaenulepinguga nr L89014912590. Esitatud konto väljavõttest, tunnistaja Heiki Kase ütlustest ning tsiviilasja nr 2-24-128123 istungi protokollist nähtub, et kostja kasutas laenuna saadud raha sõiduki Volvo C30 ja sellega seotud kulude tasumiseks, sh maksis 18.01.2024 ja 19.01.2024 Heiki Kasele kokku 840 eurot ning tasus kindlustusmakse 35,13 eurot. KKi ütlustest nähtub, et kostja kinkis sõiduki talle 12.02.2024 tasuta ega saanud selle eest vastusooritust. Seega on autolaenu eest saadud vara kostja varast välja läinud.
19.Hageja seisukoht, et kostja rikastumine ei ole ära langenud, kuna kostjal võib sõiduki tasuta võõrandamise tõttu olla KKi vastu alusetu rikastumise nõue, ei anna alust autolaenulepingust tulenevat nõuet rahuldada. Kuigi selline nõue võib põhimõtteliselt tekkida, tuleb VÕS § 1033 ja § 1034 kohaldamisel hinnata, kas kostja varakogumis on säilinud hagejalt saadud hüve või sellele vastav asendushüve. Ainuüksi võimalik nõue kolmanda isiku vastu ei tähenda, et kostja oleks hageja ees jätkuvalt rikastunud kogu autolaenulepingu alusel saadud 5000 euro ulatuses.
20.Samuti ei ole põhjendatud hageja väide, et kuna kostja võimalik nõue KKi vastu on tsiviilasjas nr 2-24-128123 sõlmitud kompromissi raames 875,13 euro ulatuses juba loovutatud B2 Impact OÜ-le, on kostja jätkuvalt rikastunud vähemalt 4124,87 euro ulatuses. Ainuüksi aritmeetiline lahutustehe 5000 eurot miinus 875,13 eurot ei tõenda, et kostja varas oleks säilinud 4124,87 euro suurune rikastumine või sellele vastav asendushüve. Esitatud tõenditest nähtub vastupidi, et autolaenu eest omandatud sõiduk anti tasuta üle kolmandale isikule ning kostja ei saanud selle eest vastusooritust.
21.Kostja seaduslik esindaja on avaldanud valmisolekut loovutada kostja võimalik nõue KKi vastu hagejale. Hageja ei nõustunud aga kohtu ja kostja pakutud kompromissiga, mille üheks sisuks oli selle nõude loovutamine, ning teatas, et ei näe kompromissiks võimalust. Kohus ei lähtu sellest, et hagejal oleks olnud kohustus kompromissiga nõustuda või loovutust vastu võtta. Oluline on, et kui saadud vara on tõendatult kostja varast tasuta välja läinud ja kostja pakub hagejale üle anda võimaliku asendusnõude kolmanda isiku vastu, kuid hageja ei soovi seda vastu võtta põhjusel, et nõue ei kata tema hinnangul kogu lepingulist nõuet, ei saa sellest järeldada, et kostja rikastumine oleks hageja väidetud ulatuses säilinud. Sellisel juhul tuleb arvestada piiratud teovõimega isiku õigust tugineda rikastumise äralangemisele. Seetõttu leiab kohus, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks autolaenulepingu alusel saadud 5000 euro ulatuses või hageja viidatud 4124,87 euro ulatuses jätkuvalt rikastunud. Autolaenulepingust tulenev põhinõue tuleb seetõttu jätta rahuldamata. 6 (8)
Tsiviilasi nr 2-24-124683
22.Kuna kohus tuvastas, et poolte vahel sõlmitud lepingud on tühised, ei saa hageja nõuda lepingutes kokkulepitud intressi, laenuhaldustasu ega lepingupõhist viivist. Tühiste tehingute alusel saab hageja tugineda üksnes alusetu rikastumise sätetele ulatuses, milles kostja on saaduga jätkuvalt rikastunud. Eeltoodud põhjustel kuulub hageja põhinõue rahuldamisele üksnes kahe järelmaksulepingu alusel saadud esemete väärtuse ulatuses, millest tuleb maha arvata kostja poolt 05.01.2024 tasutud 36,86 eurot. Seega kuulub väljamõistmisele kahe järelmaksulepingu alusel kokku 1378,06 eurot. Autolaenulepingu alusel saadud sõiduki osas on kohus leidnud, et kostja rikastumine on ära langenud ulatuses, milles laenusumma kasutati sõiduki ja kindlustuse eest tasumiseks ning hageja loobus talle pakutud nõude loovutamise vastuvõtmisest. Seetõttu tuleb autolaenulepingust tulenev põhinõue ja sellega seotud kõrvalnõuded jätta rahuldamata.
23.VÕS § 113 lg 2 kohaselt, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas alusetu rikastumise väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Käesolevas asjas puudus alusetu rikastumise nõudel lepinguline tähtaeg, mistõttu tuleb viivise algus määrata nimetatud sätte alusel. TsMS § 486 lg 2 järgi loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. Kuna hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 01.07.2024, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja seadusjärgse viivise alusetult rikastumise summalt 1378,06 eurot alates 01.07.2024 kuni 13.07.2026. s.o 12.07.2026 kaasa arvatus. Arvestades sellel perioodil kehtinud seadusjärgset viivisemäära, on sissenõutavaks muutunud viivise suurus 306,04 eurot järgmiselt: Võlaperiood
% aastas
% päevas
Summa päevas
Per.päevi
summa
01.07.2024-31.12.2024
12,25
0,03347
0,461236
84,867424
01.01.2025-30.06.2025
11,15
0,030548
0,420969
76,195389
01.07.2025-31.12.2025
10,15
0,027808
0,383214
70,511376
01.01.2026-30.06.2026
10,15
0,027808
0,383214
69,361734
01.07.2026-12.07.2026
10,4
0,028493
0,392653
4,711836
24.TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on hagis taotlenud lisaks sissenõutavaks muutunud viivisele ka viivise väljamõistmist edasi kuni põhinõude täitmiseni. Kuna kohus tuvastas, et hagejal puudub õigus nõuda lepingujärgset viivist, kuid tal on õigus saada alusetu rikastumise nõudelt seadusjärgset viivist, tuleb hageja taotlus osaliselt rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis seadusjärgses määras alates kohtuotsuse tegemisest põhivõlalt 1378,06 eurot kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud
25.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 163 lg 2 kohaselt võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes ei nõustunud kohtumenetluses pakutud kompromissiga, kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu kompromissina pakuti.
26.Käesolevas asjas rahuldas kohus hagi osaliselt. Väljamõistetud põhinõue 1378,06 eurot puudutab sisuliselt kahe järelmaksulepingu alusel saadud hüvede väärtust pärast kostja tehtud 7 (8)
Tsiviilasi nr 2-24-124683 makse mahaarvamist. Kohtu 30.12.2025 tehtud kompromissettepaneku kohaselt oleks kostja tasunud hagejale kahe järelmaksulepingu põhinõude summas 1414,92 eurot maksegraafiku alusel ning loovutanud hagejale oma võimaliku alusetu rikastumise nõude KKi vastu seoses sõiduki tasuta võõrandamisega. Hageja kompromissettepanekuga ei nõustunud, kuigi otsusega rahuldatud nõue on rahalises ja sisulises mõttes kompromissettepanekuga sarnases ulatuses.
27.Kohus arvestab, et hageja jätkas menetlust kogu lepingulise nõude ulatuses, sh autolaenulepingust tuleneva 5000 euro suuruse põhinõude ning sellega seotud kõrvalnõuete osas, kuigi kostja oli juba menetluses tuginenud rikastumise äralangemisele ning pakkunud hagejale võimaliku asendusnõude loovutamist. Lõpptulemusena jäi suurem osa hagi rahuldamata ja hageja sai otsusega rahuldatud nõude osas sisuliselt selle, mida oli võimalik saavutada kompromissiga. Seetõttu oleks menetluskulude võrdeliselt hagi rahuldamise ulatuse järgi kostja kanda jätmine vastuolus TsMS § 163 lg 2 eesmärgiga soodustada mõistlike kompromissettepanekute vastuvõtmist ja vältida tarbetute menetluskulude tekkimist.
28.Eeltoodut arvestades peab kohus põhjendatuks kohaldada TsMS § 163 lg 2 ning jätta menetluskulud poolte endi kanda ja kindlaks määramata. Selline jaotus arvestab ühelt poolt seda, et hagi rahuldati osaliselt, kuid teiselt poolt seda, et hageja ei nõustunud kohtumenetluses pakutud kompromissiga, mille tulemus oleks olnud otsusega saavutatud tulemusega sarnane. Kuna menetluskulusid kummaltki poolelt teise poole kasuks välja ei mõisteta, puudub alus hageja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks ning hageja vastav taotlus tuleb rahuldamata jätta.
29.Kuna kohus ei mõista menetluskulusid kummaltki poolelt teise poole kasuks välja, tuleb rahuldamata jätta ka hageja taotlus väljamõistetavatelt menetluskuludelt viivise saamiseks. (allkirjastatud digitaalselt) Anu Talu Kohtunik
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.