Eesistuja Marina Ninaste, liikmed Erkki Hirsnik ja Mario Truu
Kohtuasi ja menetlusliik
Dmitri Anisovetsi süüdistus karistusseadustiku (KarS) § 4231 ja § 121 lg 1 järgi üldmenetluses
Vaidlustatud kohtuotsus
Tartu Maakohtu 19. märtsi 2026. a otsus
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav Dmitri Anisovetsi kaitsja Toomas Alp
Apellatsioonimenetluse teised pooled
Süüdistatav Dmitri Anisovets (isikukood 39010186515; Eesti Vabariigi kodanik; elukoht XXX; kriminaalkorras karistatud, viimati Tartu Maakohtu 19. detsembri 2024. a otsusega KarS § 4231 järgi) Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar Koik kannatanu E.H.
Menetluse vorm
kirjalik
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 19. märtsi 2026. a otsus Dmitri Anisovetsile KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristuse osas.
2.Tühistatud osas teha uus otsus, millega suurendada KarS § 65 lg 2 alusel Dmitri Anisovetsile mõistetud karistust Tartu Maakohtu 19. detsembri 2024. a otsusega nr 1-24-6589 mõistetud karistuse kandmata osa, s.o 6 päeva vangistuse võrra ning mõista Dmitri Anisovetsile liitkaristuseks 10 kuud ja 6 päeva vangistust.
Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
MENETLUSE KÄIK
Süüdistus
1.Dmitri Anisovetsi süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 423 1 ja § 121 lg 1 järgi järgmiste kuritegude toimepanemises.
2.D. Anisovets sisenes 23. veebruaril 2025 kella 17–18 paiku Võru linnas aadressil Jaama tn 2 asuvasse kuuri ja omavaheliste suhete klaarimise eesmärgil lõi E.H. it korduvalt rusikatega näkku. Ta põhjustas E.H. ile füüsilist valu ja tervisekahjustused – hematoomid vasakul põsesarnal, vasaku kulmu välisservas, vasaku silma ülemise silmalau väliskülje serval, samuti muljumisjäljed vasaku silmas välisnurgast umber 2 cm kaugusel. Sellega pani ta toime E.H. i tervise kahjustamise ja talle valu tekitanud väärkohtlemise ehk KarS § 121 lg-s 1 sätestatud kuriteo.
3.26. juunil 2025 kella 20 ajal juhtis D. Anisovets Võru vallas Kose teel mootorsõidukit Ford Mondeo reg-nr XXX . Seejuures ei olnud tal mootorsõiduki juhtimisõigust ja tal tuvastati alkoholisisaldus väljahingatavas õhus vähemalt 0,44 mg/l. Sellega rikkus ta liiklusseaduse (LS) § 90 lg 1 p 1 ja pani toime KarS §-s 423 1 sätestatud kuriteo. Tal on 2 kehtivat kriminaalkaristust mootorsõiduki süstemaatilise juhtimisõiguseta juhtimise eest. Viimati karistati teda selle eest Tartu Maakohtu 19. detsembri 2024. a otsusega. Maakohtu otsus
4.Tartu Maakohtu 19. märtsi 2026. a otsusega tunnistati D. Anisovets süüdi KarS § 121 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 4 kuud vangistust. Samuti karistati teda KarS § 423 1 järgi 10 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja D. Anisovetsile mõisteti liitkaristuseks 10 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati D. Anisovetsi karistust Tartu Maakohtu 19. detsembri 2024. a otsusega nr 124-6589 mõistetud karistuse kandmata osa, s.o 2 kuu ja 14 päeva pikkuse vangistuse võrra. Liitkaristuseks mõisteti 1 aasta ja 14 päeva vangistust. Maakohtu põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.
5.Süüdistus KarS § 121 lg 1 järgi on tõendatud. Vaidlust ei ole selles, et 23. veebruaril 2025 viibisid E.H. , A.I. ja V.Z. Võru linnas Jaama tn 2 asuvas kuuris, kui sinna saabus süüdistatav D. Anisovets. Süüdistatav kutsus E.H. it kuurist välja. See on tõendatud süüdistatava, kannatanu E.H. i ning tunnistajate A.I. i ja V.Z. i ütlustega. Ühtlasi nähtub eelnimetatute ütlustest, et E.H. kutsumise peale kuurist välja ei läinud. E.H. i, A.I. i ja D. Anisovetsi ütlustest selgub seegi, et D. Anisovets soovis E.H. iga suhelda viimase endise ja enda praeguse elukaaslase teemal. Vaidlusalune on, kas D. Anisovets rakendas kuuris E.H. i suhtes füüsilist vägivalda või toimus vastastikune n-ö kähmlus.
6.Kannatanu E.H. andis kohtus ütluseid, et neil oli süüdistatavaga kähmlus. Lisaks komistas ja kukkus ta rüseluse käigus, mille tulemusena sai vigastada. Süüdistatav teda ei löönud. Kohtus avaldati kannatanu kohtueelse menetluse ütlused. Nende kohaselt olid teda tabanud löögid tugevad ja tal läks pilt uduseks. Tema ise istus ja kaitses end. Kui Dima teda peksis, oli tal väga valus. Lööke võis olla kuus. Talle tundus, et löögid võisid tabada pea piirkonda. Pärast nende kohtueelse menetluse ütluste avaldamist selgitas kannatanu, et andis selliseid ütlusi, kuna oli inimese peale kuri ja arvas, et D. Anisovets peksis teda. Ta kukkus peaga vastu (kuuri) seina ja sai sealt need löögid. Kannatanuga samasisulisi ütluseid andis kohtus süüdistatav.
7.Sündmuse ajal kuuris olnud tunnistajate A.I. i ja V.Z. i ütlustest nähtub, et kuuri sisenenud D. Anisovets lõi istuvale E.H. le käega või rusikaga paar korda vastu nägu. E.H. proovis end kaitsta ja tõstis käed (kaitseks) üles. Lisaks selgub A.I. i ütlustest, kes istus E.H. ist üle laua, et ta ei näinud, et E.H. oleks kuskile kukkunud. Seejuures ütles E.H. A.I. i sõnul talle pärast toimunut, et tal põsk või lõualuu tsipake valutab.
8.EMO epikriisist nähtub, et E.H. pöördus 23. veebruaril 2025 tervishoiuteenuse pakkuja poole, kuna Täna, kella poole 5 paiku õhtul tuttavale külla minnes tungis kallale praeguse elukaaslase endine elukaaslane. [---] Pt. sai pea piirkonda rusikaga 3 hoopi, mille tagajärjel kukkus millegi vastu (ei oska täpsustada mille) ja kukkus vastu maad. Hoobid sai patsient vasaku näo piirkonda, esineb ka punetust ja turset. [---]E.H. il tuvastati selle pöördumise käigus hematoomid vasakul põsesarnal, vasaku kulmu välisservas, vasaku silma ülemise silmalau väliskülje serval, samuti muljumisjäljed vasaku silma välisnurgast umbes 2 cm kaugusel.
9.Kannatanu kohtus antud ütlused on ebausaldusväärsed, sest need on vastuolus tema eelnevate ütlustega. Tema selgitused vastuolude kohta pole usutavad. Kannatanu ütluste usaldusväärsuses tekitab kahtlusi seegi, et ka meditsiiniasutuses avaldas ta, et tema suhtes rakendati vägivalda, mitte ei rääkinud kukkumisest või komistamisest. Süüdistatava ütlused on ennast õigustavad.
10.Kehalise väärkohtlemise puhul tuleb arvesse võtta, et süüdistatav põhjustas kannatanule nii valu kui ka tervisekahjustused. Samas on kannatanu ja süüdistatav leppinud. Süüdistatava süü on keskmisest väiksem.
11.D. Anisovets pani toime KarS §-s 4231 sätestatud kuriteo. Teda on sama paragrahvi järgi karistatud ka Tartu Maakohtu 11. aprilli ja 19. detsembri 2024. a otsustega. D. Anisovetsil pole juhtimisõigust kunagi olnudki. Samuti tuvastati tema väljahingatavas õhus alkoholi 0,44 mg/l kohta. Sõidukis viibis ka väike laps. Esineb karistust kergendav asjaolu, sest süüdistatav tunnistas tegu. Süü on keskmisest suurem.
12.D. Anisovetsil on kehtiv väärteokaristus liiklusseaduse § 201 lg 2 järgi ja kaks kehtivat kriminaalkaristust KarS § 4231 järgi. Väärteokorras määratud rahatrahvil polnud mõju. Viimase, s.o 19. detsembri 2024. a otsusega mõisteti talle liitkaristus, sest uus kuritegu oli toime pandud katseajal. Vangistus asendati üldkasuliku tööga. Vaid mõned kuud hiljem pani ta toime uued kuriteod. Kuna tema käitumist pole mõjutanud varasemad karistused ega ka perekonna olemasolu, puudub kohtul veendumus, et rahaline karistus mõjutaks teda õiguskuulekusele.
13.Maakohtu otsuse tegemise seisuga on eelmisest karistusest tegemata 74 üldkasuliku töö tundi. Seega tuleb moodustada liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel.
14.Jõustunud kohtuotsus koos kohtuistungi protokolliga tuleb saata Lõuna Ringkonnaprokuratuurile E.H. i suhtes teadvalt valeütluse andmise osas kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks.
APELLATSIOONIMENETLUS
Apellatsioon
15.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist D. Anisovetsi süüditunnistamises KarS § 121 lg 1 järgi ja KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse moodustamises. Kaitsja palub mõista süüdistatav KarS § 121 lg 1 järgi õigeks ja karistada D. Anisovetsi KarS § 4231 järgi rahalise karistusega.
16.Kaitsja leiab, et süüdistatavale ei saa mõista vangistust, sest ta jätkab üldkasuliku töö tegemist ka maakohtu otsuse tegemise järel. Selleks on süüdistataval õigus. Seega tuleb teda karistada rahalise karistusega.
17.Kannatanu andis kohtus ütlusi, et D. Anisovets ei löönud teda. Kuigi talle tundus pärast rüselust, et süüdistatav on talle valu teinud, siis nii see tegelikult ei olnud. D. Anisovets andis kannatanuga samasisulisi ütluseid, et neil läks kähmluseks. Nad ei löönud üksteist.
18.Kannatanu selgitusi, mis on kantud patsiendikaardile, ei saa tõendina arvesse võtta. See tuleneb Riigikohtu otsusest nr 3-1-1-67-10.
19.Tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga – ühelt poolt kahe tunnistaja ütlused ja teisalt süüdistatava ning kannatanu ütlused.
20.Arusaamatu on maakohtu järeldus, et tunnistajad on usaldusväärsed, sest istungil ei taotletud nende kohtueelse menetluse ütluste avaldamist usaldusväärsuse kontrolliks. Tunnistajate ütlused võivad olla ebausaldusväärsed ka muudel põhjustel.
21.Maakohus on delegeerinud kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamise prokuratuurile. Kohus pidanuks ise alustama kriminaalmenetlust ja edastama selle kohtueelse menetluse läbiviimiseks prokuratuurile.
22.Põhjendamatu on D. Anisovetsi karistamine KarS § 4231 järgi pikaajalise vangistusega. Üldpreventiivset eesmärki pole, sest niigi on teada, et selline tegevus pole lubatud. Tema ja ta elukaaslase ülalpidamisel on 5 last, neist viimane sündis 3. aprillil 2026. Apellant palub tõendina vastu võtta lapse sünnitunnistuse. Maakohtule polnud seda võimalik esitada, sest laps polnud siis veel sündinud. Tegemist on formaalse ja väikese ühiskonnaohtlikkusega kuriteoga. Rikkumise järgselt peatas süüdistatav sõiduki ja allus politseitöötajate korraldustele. Prokuröri vastus
23.Prokurör peab apellatsiooni põhjendamatuks ja palub jätta see rahuldamata. Tehtud üldkasuliku töö tunde tuleb prokuröri hinnangul arvesse võtta, kuid seda saab teha hiljem maakohtu täitmiskohtunik. Ringkonnakohtu päringud
24.Vastuseks ringkonnakohtu päringule selgitas Tallinna Vangla, et 12. juuni 2026. a seisuga oli D. Anisovetsil tegemata 6 üldkasuliku töö tundi. 22. juulil 2026 oli seis sama. Vastused on tehtud pooltele nähtavaks. Neil oli võimalik avaldada seisukohti ja esitada taotlusi kuni 31. juulini 2026.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
25.Ringkonnakohus leiab, et maakohus tunnistas D. Anisovetsi õigesti süüdi KarS 121 lg 1 järgi ja ses osas esitatud etteheited on põhjendamatud. Veatu on maakohtu järeldus selleski, et süüdistatavale tuleb mõista (reaalne) vangistus. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhistustega ja jätab need KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel üle kordamata, vastates siiski apellatsiooni väidetele. Küll aga tuleb maakohtu otsus tühistada liitkaristust puudutavas osas põhjusel, et süüdistatav on jätkanud maakohtu otsuse järgselt üldkasuliku töö tegemist ja ringkonnakohtul on võimalik seda karistuse mõistmisel arvestada.
26.Ringkonnakohus võtab vastu apellatsioonis taotletud tõendi. Selle kohaselt sündis 3. aprillil 2026 D. Anisovetsil laps. Seda tõendit ei olnud apellandil võimalik maakohtule esitada, sest maakohtu menetlus oli selleks hetkeks lõppenud (KrMS § 321 lg 6).
27.Erinevalt kaitsjast leiab kolleegium, et maakohus ei ole tõendeid hinnates kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb tähelepanu pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on eri menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütluseid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2024. a otsus asjas nr 1-23-2872, p 27). Samuti tuleb uurida, millisel määral või kas üldse riimuvad need ütlused ülejäänud tõendikogumiga.
28.Maakohus selgitas, et kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed, sest ta andis kohtus ja kohtueelses menetluses diametraalselt erinevaid ütluseid selle kohta, kas süüdistatav teda rusikaga lõi või mitte. Seejuures ei ole maa- ega ka ringkonnakohtu jaoks veenev kannatanu istungil antud põhjendus selle kohta, miks see nii on. Järelikult on põhjendatud maakohtu otsustus jätta kannatanu ütlused tõendikogumist välja.
29.Kaitsja hinnangul ei ole patsiendikaardile kantud kannatanu selgitused selle kohta, kes oli lööjaks ja mis esemega löömine toimus, tõendina kasutatavad. Kaitsja osutab Riigikohtu 27. septembri 2010. a otsusele asjas nr 3-1-1-67-10. Selles osas nõustub kolleegium kaitsjaga. Menetlusväliselt saadud dokumendis (näiteks patsiendikaardil) sisalduvate tunnistaja ütluste kasutamine tõendina ei ole üldjuhul lubatav (vt ka viidatud otsuse p-d 11–12). Kaitsjal jääb aga tähelepanuta, et seda ei olegi maakohus teinud. Maakohus tsiteerib otsuse punktis 16 küll patsiendikaardil kirjas olevaid kannatanu selgitusi, kuid jõuab punktis 17 järeldusele, et meditsiiniasutuses avaldatu annab aluse seada kahtluse alla kannatanu kohtus antud ütlused. Teisisõnu ei ole maakohus kasutanud patsiendikaardil olevaid kannatanu selgitusi iseseisva tõendina, vaid hinnanud selle kaudu kannatanu kohtus antud ütluste usaldusväärsust. Nii on ka Riigikohus viidatud lahendis selgitanud, et juhul, kui kannatanu ütlused kohtus on selgelt vastuolulised asjaolude suhtes, mida menetlusväliselt koostatud dokumendiga soovitakse tõendada, saab kohus dokumendis kajastatud ütlusi arvestada ainult tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks (vt otsuse p 12).
30.Seda, et süüdistatav kannatanut süüdistuses kirjeldatud viisil lõi, tõendavad kahe tunnistaja ütlused, kes sündmust pealt nägi. Maakohus selgitas, et pole ühtegi põhjust kahelda nende ütluste usaldusväärsuses. Neid ei nähtu ka apellatsioonist. Tunnistajate ütlustega on vastuolus süüdistatava ütlused. Seejuures on maakohus pidanud süüdistatava ütluseid vastuolulisteks ka selles, et tunnistaja A.I. kasutas tema suhtes vägivalda (otsuse p 18). Arvestades, et süüdistatava ütlused ei riimu ülejäänud tõendikogumiga, tuleb needki tõendikogumist välja jätta. Järelikult on maakohus põhjendatult faktilisi asjaolusid tuvastades tuginenud kahe tunnistaja ütlustele.
31.Väär on kaitsja järeldus, et maakohus on delegeerinud kannatanu ütluste hindamise prokuratuurile. Maakohus asus selgelt seisukohale, et kannatanu kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed. Samas ei ole kohtul selles menetluses pädevust anda hinnangut selle kohta, kas kannatanu võib olla toime pannud KarS §-s 320 sätestatud kuriteo. Seda saab kohus otsustada üksnes juhul, kui selline süüdistus kannatanule esitatakse. Seetõttu ongi maakohus määranud, et pärast kohtuotsuse jõustumist saadetakse kohtuistungi protokoll prokuratuurile kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks.
32.Tartu Maakohtu 19. detsembri 2024. a otsusega karistati D. Anisovetsi KarS § 423 1 järgi 7-kuulise vangistusega. Talle moodustati liitkaristus Tartu Maakohtu 11. aprilli 2024. a otsusega mõistetud karistusega. Liitkaristuseks mõisteti 1 aasta vangistust. See asendati 360 tunni üldkasuliku tööga, mille tegemise tähtajaks määrati 2 aastat. Käesoleva asja maakohtu menetluse ajaks oli süüdistataval tegemata 74 tundi üldkasulikku tööd, mistõttu moodustas maakohus omakorda sellega liitkaristuse.
33.Apellatsioonis osutatakse, et süüdistatav jätkab üldkasuliku töö tegemist. Ringkonnakohus tegi juunis 2026 vanglale ses osas päringu ja 12. juuni 2026. a seisuga oli süüdistataval tegemata 6 tundi üldkasulikku tööd. Need tunnid oli tegemata ka 22. juuli 2026. a seisuga. Pooltel oli võimalik ringkonnakohtule esitada selles küsimuses seisukohti kuni 31. juulini 2026. Alates 1. augustist 2026 on kolleegium nõupidamistoas ja uute tõendite kogumist ei toimu. Seega osutavad ringkonnakohtu käsutuses olevad materjalid, et süüdistataval on tegemata 6 tundi üldkasulikku tööd. Kuna kriminaalhooldusametnik on vahepeal tehtud üldkasuliku töö tunde aktsepteerinud, puudub alus arvata, et esineks alus nende arvestamata jätmiseks (vt ses osas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-1-21-17).
34.Kohtupraktikas on selgitatud, et kui ringkonnakohus tuvastab, et süüdistatav on pärast maakohtu otsuse tegemist eelmise otsusega mõistetud karistuse osaliselt või täielikult ära kandnud, tuleb seda apellatsioonimenetluses arvesse võtta ja vajadusel maakohtu mõistetud karistust muuta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-6-13, p-d 7–8). Ringkonnakohtu materjalide kohaselt on süüdistataval Tartu Maakohtu 19. detsembri 2024. a otsusega mõistetud karistusest tegemata 6 tundi, mis vastab 6-le päevale vangistusele (vt KarS § 69 lg 1 ls 2). Maakohus mõistis süüdistatavale KarS § 121 lg 1 ja § 4231 alusel ja KarS § 64 lg-t 1 kohaldades 10 kuud vangistust. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse süüdistatavale mõistetud liitkaristuse osas ja mõistab D. Anisovetsile KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse Tartu Maakohtu 19. detsembri 2024. a otsuse kandmata osaga. Mõistetav liitkaristus on 10 kuud ja 6 päeva vangistust. Kui kohtulahendi täitmisel ilmneb, et süüdistatav on vahepeal nõuetekohaselt ära teinud ka viimased 6 tundi üldkasulikku tööd, on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnenud ebaselgusega, mille lahendamine on KrMS § 431 lg 1 alusel maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-1-2-1-17, p 21).
35.Kolleegium peab ainetuks kaitsja taotlust mõista süüdistatavale karistuseks rahalist karistust. Esmalt on maakohus põhjendatult märkinud, et süüdistatavale ei avaldanud soovitud mõju LS § 201 lg 2 järgi määratud rahatrahv. Samuti, sõltumata sellest, kui palju on süüdistatav vahepeal jõudnud teha üldkasuliku töö tunde, pani ta süüdistuse sisuks olevad kuriteod siiski toime ajal, mil talle oli karistuseks määratud üldkasuliku töö tegemine. Seejuures oli ka eelmine kuritegu pandud toime katseajal. Teisisõnu ei ole süüdistatavat mõjutanud senised katseajad, käitumiskontrollinõuded ega üldkasuliku töö tegemise kohustus. Seda ei ole teinud ka perekonna olemasolu, millele apellatsioonis viidatakse. Maakohus on osutanud sellelegi, et 26. juunil 2025, mil süüdistatav juhtis järjekordselt sõidukit
juhtimisõiguseta, oli ta tarbinud alkoholi ja tema sõidukis oli väike laps, mis suurendab teo taunitavust veelgi.
36.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 ning § 338 p-dest 2 ja 4, tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 19. märtsi 2026. a otsuse D. Anisovetsile KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristuse osas. Tühistatud osas tuleb teha uus otsus, millega KarS § 65 lg 2 alusel suurendada D. Anisovetsile mõistetud karistust Tartu Maakohtu
19.detsembri 2024. a otsusega nr 1-24-6589 mõistetud karistuse kandmata osa, s.o 6-päevase vangistuse võrra ning mõista D. Anisovetsile liitkaristuseks 10 kuud ja 6 päeva vangistust. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Kaitsja apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.