Eesistuja Kalev Saare, liikmed Vahur-Peeter Liin ja Martin Triipan
Kohtuasi
OÜ AGRILAND hagi Osaühingu Simuna Ivax vastu müügilepingu täitmise nõudes Osaühingu Simuna Ivax vastuhagi OÜ AGRILAND vastu kahju hüvitamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 5. detsembri 2025. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ AGRILAND kassatsioonkaebus Osaühingu Simuna Ivax kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
OÜ AGRILAND kassatsioonkaebuse hind 643 795 eurot 52 senti Osaühingu Simuna Ivax kassatsioonkaebuse hind 163 289 eurot 95 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja OÜ AGRILAND, lepinguline esindaja vandeadvokaat Rene Varul Kostja Osaühing Simuna Ivax, lepingulised esindajad vandeadvokaadid Magnus Braun, Ave-Ly Käsi ja Oliver Grauberg
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 5. detsembri 2025. a otsus tsiviilasjas nr 2-22-17517 osas, milles ringkonnakohus tühistas samas tsiviilasjas tehtud Viru Maakohtu 28. aprilli 2025. a otsuse osas, milles maakohus jättis OÜ AGRILAND hagi Osaühingu Simuna Ivax vastu 59 580 eurot ületavas osas rahuldamata, ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi 59 580 eurot ületavas osas. Teha selles osas uus otsus, millega jätta hagi nimetatud summat ületavas osas rahuldamata.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 5. detsembri 2025. a otsus tsiviilasjas nr 2-22-17517 ka osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata Viru Maakohtu 28. aprilli 2025. a otsuse osas, millega maakohus rahuldas Osaühingu Simuna Ivax vastuhagi OÜ AGRILAND
2-22-17517 vastu osaliselt ja mõistis OÜ-lt AGRILAND Osaühingu Simuna Ivax kasuks välja 19 000 eurot ning tasaarvestas poolte vastastikused nõuded kattuvas osas, samuti menetluskulusid puudutavas osas. Saata asi selles osas Tartu Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Rahuldada nii Osaühingu Simuna Ivax kassatsioonkaebus kui ka OÜ AGRILAND kassatsioonkaebus osaliselt.
4.Mõista Osaühingult Simuna Ivax Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja riigilõiv 971 eurot 90 senti. Riigilõiv tuleb tasuda 15 päeva jooksul lahendi jõustumisest. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda otsuse jõustumisest kohustuse täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ AGRILAND (hageja) esitas 21. novembril 2022 Tartu Maakohtule Osaühingu Simuna Ivax (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 334 680 eurot, leppetrahvi 71 496 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise põhinõudelt 9036 eurot ning viivise põhinõudelt 0,15% päevas alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Tartu Maakohus saatis 22. novembri 2022. a määrusega hagi kohtualluvuse järgi lahendamiseks Viru Maakohtule. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2022. aastal müügilepingu, mille alusel müüs hageja kostjale teraviljakülviku Novag 850 (külvik) hinnaga 357 480 eurot. Müügilepingu järgi pidi hageja külviku kostjale üle andma hiljemalt 20. augustil 2022. Lisaks leppisid pooled müügilepingus kokku, et hageja ostab kostjalt tagasi kasutatud teraviljakülviku Väderstad Rapid 800S (kasutatud külvik) hinnaga 19 000 eurot (lisandub käibemaks). Kostja kohustus tasuma ostuhinnast 10 790 eurot garantiirahana hageja väljastatud arve alusel. Hageja väljastas 29. juunil 2022 kostjale vastava arve, kuid kostja garantiiraha ei tasunud. Kostja saatis 19. augustil 2022 hagejale e-kirja, milles uuris külviku üleandmise kohta. Hageja teavitas kostjat, et külviku tarne on edasi lükatud septembri algusesse. Kostja saatis hagejale
21.augustil 2022 vastuseks e-kirja, milles teatas, et peab külvikust loobuma. Hageja väljastas kostjale arve ostuhinna 357 480 euro tasumiseks tähtajaga 27. oktoober 2022. Kuivõrd kostja oli hagejale esitanud arve kasutatud külviku tagasiostuhinna 22 800 eurot (sh käibemaks) tasumiseks, teatas hageja 27. oktoobril 2022 kostjale, et tasaarvestab poolte nõuded, mille tulemusel lõppeb kostja ostuhinna tasumise kohustus 22 800 euro ulatuses ja ostuhinnast on tasumata veel 334 680 eurot. Hageja andis kostjale puuduoleva ostuhinna tasumiseks tähtaja kuni 3. november 2022. Kostja ostuhinda ei tasunud. Külvik on jõudnud Eestisse ning see ootab kostjale üleandmist hageja asukohas Kambja vallas Tõrvandi alevikus. Hageja on seisukohal, et kostja ei ole müügilepingust kehtivalt taganenud, millest tulenevalt on kostjal kohustus tasuda ostuhind ning külvik vastu võtta. Lepingust taganemine eeldab võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 1 ja lg 4 järgi, et teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud ning taganeda sooviv lepingupool on andnud täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. Hageja on oma müügilepingust tulenevad kohustused täitnud, tarnides külviku ning tehes võimalikuks selle omandi ülemineku kostjale. Kostja ei väljendanud hagejale müügilepingu sõlmimisel, et külviku hilisemal üleandmisel kaotab ta huvi lepingu täitmise vastu. Hagejale ei saa ette heita külviku üleandmisega viivitamist olukorras, kus kostja ei olnud täitnud oma lepingulist kohustust tasuda garantiiraha. Hagejal oli VÕS § 111 lg 1 alusel õigus keelduda külviku üleandmisest. Müügilepingu järgi on hagejal õigus nõuda maksete tasumisega viivitamise korral viivist 0,15% tähtajaks tasumata summast päevas. Hageja andis kostjale tähtaja ostuhinna tasumiseks kuni 2(11)
2-22-17517 3. november 2022. Seega arvestab hageja lepingujärgses määras viivist alates 4. novembrist 2022. Lisaks on hagejal müügilepingust tulenev õigus nõuda leppetrahvi kuni 20% ostuhinnast juhul, kui kostja loobub müügilepingust või rikub lepingut muul viisil. Kostja on müügilepingust õigustamatult loobunud ning keeldub ostuhinna tasumisest. Seega nõuab hageja kostjalt leppetrahvi lepingus kokkulepitud summas.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja taganes müügilepingust 21. augustil 2022 saadetud e-kirjaga hageja olulise lepingurikkumise tõttu ning sellega on kostja müügilepingust tulenevad kohustused lõppenud. Kostja avaldas hagejale lepingueelsete läbirääkimiste käigus, et vajab külvikut selleks, et kasutada seda 2022. a augustikuu lõpus ja septembrikuu alguses talirukki külvamiseks. Talirukki hilisem külvamine ei ole võimalik, mis tähendab, et kogu kostja 2023. a külvisaak ja majandustegevuse tulemus sõltus otseselt külviku kokkulepitud ajal üleandmisest. Kostja nõustus müügilepingut sõlmima ainult sellepärast, et hageja kinnitas, et annab külviku kostjale üle 20. augustil 2022. Kui kostja oleks teadnud, et hageja ei kavatse külvikut kokkulepitud ajal üle anda, ei oleks kostja hagejaga müügilepingut sõlminud. Seega hageja teadis, et külviku üleandmise aja täpne järgmine oli kostja huvi püsimise eelduseks lepingu täimise vastu. Kostja ei pidanud VÕS § 116 lg 2 p 2 ja lg 4 kohaselt müügilepingust taganemisel andma hagejale kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega. Täiendava tähtaja andmine ei oleks oma eesmärki täitnud. Igal juhul oli kostjal õigus müügilepingust taganeda lepingu p 5.4 alusel, mille kohaselt, kui ostja loobub lepingust või rikub lepingut muul viisil, on ta kohustatud müüja nõudmisel tasuma leppetrahvi kuni 20% ostuhinnast. Müügilepingu p-s 5.4 sätestatud leppetrahvi kokkulepe oli sisuliselt lepingulise taganemisraha kokkulepe, mis võimaldas kostjal müügilepingust taganeda ka ilma hageja lepingurikkumiseta ja hagejale täiendavat tähtaega andmata. Hagejal ei olnud VÕS § 111 lg 1 järgi õigust keelduda külviku üleandmisest seetõttu, et kostja ei olnud tasunud garantiiraha. Hageja esitas kostjale garantiiraha tasumise arve alles 29. juunil 2022. Kostja teatas hagejale samal päeval, et ei maksa arvet enne, kui külvik on üle antud. Hageja andis ettepanekule vaikimisega nõusoleku. Lisaks ei ole garantiiraha maksmine ja külviku üleandmine võrdväärsed vastastikused kohustused VÕS § 111 lg 1 tähenduses.
3.Kostja esitas 1. märtsil 2023 hageja vastu vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista kahjuhüvitisena 302 018 eurot 70 senti ning viivise põhinõudelt seadusjärgses määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja vähendas 19. aprillil 2024 vastuhagi põhinõuet 100 244 euro 27 sendini, mis sisaldab otsese varalise kahju hüvitist 41 037 eurot 30 senti ja saamata jäänud tulu hüvitist 59 206 eurot 97 senti. Kostja täpsustas 4. märtsil 2025 viivisenõuet ning palus põhinõudelt seadusjärgses määras viivise välja mõista alates vastuhagi esitamisele järgnevast päevast. Vastuhagi kohaselt tekitas hageja müügilepingu olulise rikkumisega kostjale kahju. Kostja kahju koosneb otsesest varalisest kahjust ja saamata jäänud tulust. Hageja rikkus müügilepingust tulenevat kohustust anda külvik 20. augustil 2022 kostjale üle, mistõttu pidi kostja sõlmima talirukki külviteenuse osutamise lepingu Osaühinguga Pihlaspä Talu. Osaühing Pihlaspä Talu esitas kostjale 2. oktoobril 2022 külvitööde eest arve 44 918 eurot 30 senti. Kostja arvab summast maha külviga seotud kulud, mille tulemusel on kostjale lepingurikkumisega tekitatud otsese varalise kahju suurus 21 712 eurot 30 senti. Hageja viis müügilepingu alusel 26. aprillil 2022 ära kostja kasutatud külviku. Kuna müügileping on lõppenud taganemisega, pidi hageja VÕS § 189 lg 1 järgi kostjale üle andma kasutatud külviku väärtuse 19 000 eurot. Hageja ei ole kasutatud külviku
3(11)
2-22-17517 väärtust kostjale üle andnud, mistõttu on kostjale tekkinud lisaks otsene varaline kahju 19 000 eurot. Samuti on kostjale tekkinud otsene varaline kahju 325 eurot kohtueelsete õigusabikulude tõttu. Hageja lepingurikkumise tõttu jäi kostjal külvamata 245,56 ha talirukkist, sest külviteenust osutanud Osaühingu Pihlaspä Talu külvik oli müügilepingu esemeks olnud külvikust väiksem ning külviteenuse alustamise hetkeks oli külviperiood juba alanud. Seetõttu jäi kostjal saamata tulu 242 367 eurot 72 senti. Kostja arvab summast maha külviga seotud kulud, mille tulemusel on kostjale lepingurikkumisega tekitatud saamata jäänud tulu suurus 59 206 eurot 97 senti.
4.Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja on seisukohal, et kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud, kuna hageja ei ole müügilepingut rikkunud ning kahju tekkimine kostja esile toodud ulatuses on tõendamata. Kostja väide, et talirukki külvamiseks pidi ta sõlmima külviteenuse osutamise lepingu Osaühinguga Pihlaspä Talu, on vale, kuivõrd kostja oleks saanud talirukki külvamiseks küsida hagejalt tagasi müügilepingu alusel üle antud kasutatud külviku.
5.Viru Maakohus jättis 28. aprilli 2025. a otsusega hagi rahuldamata ning rahuldas vastuhagi osaliselt. Maakohus mõistis hagejalt otsese varalise kahju hüvitisena välja 41 037 eurot 30 senti, sissenõutavaks muutunud viivise põhinõudelt 10 480 eurot 6 senti ja viivise põhinõudelt seadusjärgses määras alates 29. aprillist 2025 kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis rahuldamata kostja vastuhagis esitatud saamata jäänud tulu hüvitamise nõude. Maakohus leidis, et kostja rikkus müügilepingust tulenevat garantiiraha maksmise kohustust, kui jättis hageja 29. juunil 2022 esitatud arve alusel garantiiraha tasumata. Kostja kohustuse rikkumine ei olnud siiski takistuseks külviku kokkulepitud ajal üleandmisele, sest hageja kinnitas üks päev enne kokkulepitud tähtaja saabumist, et tal ei ole võimalik külvikut üle anda. Kostja on müügilepingust 21. augusti 2022. a e-kirjaga VÕS § 116 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel taganenud, mistõttu tuleb hageja nõuded müügilepingu täitmiseks jätta rahuldamata. Kostja ei pidanud andma hagejale täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks, kuna VÕS § 116 lg 2 p 2 alusel lepingust taganemine ei eelda teisele lepingupoolele täiendava tähtaja andmist ning täiendava tähtaja andmine ei oleks oma eesmärki täitnud. Täidetud on VÕS § 116 lg 2 p 2 kohaldamise eeldused, kuna kostja oli lepingu sõlmimisel hagejale avaldanud, et tema huvi müügilepingu täitmise vastu on seotud külviku üleandmisega kokkulepitud ajal. Kostja otsese varalise kahju nõue on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Otsese varalise kahju tekkimine on tõendatud Osaühingu Pihalspä Talu esitatud arvega ning asjaoluga, et hageja viis kostja kasutatud külviku kostja juurest ära, kuid selle eest esitatud tagasiostuhinna arvet ei tasunud. Kostja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõue on samuti põhjendatud. Kostja saamata jäänud tulu nõude kohta leidis kohus, et põhjendatud on VÕS § 139 lg 1 alusel kahjuhüvitise vähendamine 0 euroni, kuna kostjal oli võimalik oma tegevust ette planeerides ja ümber korraldades kahju ära hoida või vähendada.
6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi. Tühistatud osas palus hageja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja vastuhagi rahuldamata jätta. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei olnud müügilepingust taganemiseks õiguslikku alust, millest tulenevalt on müügileping kehtiv ning täitmiseks kohustuslik. VÕS § 116 lg 2 p-s 2 sätestatud 4(11)
2-22-17517 taganemisõiguse eeldused ei olnud täidetud. Lisaks oleks kostja pidanud enne müügilepingust taganemist andma hagejale täiendava mõistliku tähtaja külviku tarnimiseks. Kostja ei saanud müügilepingust taganeda olukorras, kus ta oli garantiiraha maksmise kohustuse täitmisega rikkumises. Maakohus rahuldas ebaõigesti vastuhagi osaliselt. Maakohtu järeldused on vastuolulised: kohus leidis, et kostja on ise kahju tekkimise tõenäosust suurendanud, ja vähendas seetõttu kostja saamata jäänud tulu hüvitise nõude VÕS § 139 lg 1 alusel 0 euroni, kuid teisalt mõistis kohus hagejalt Osaühingu Pihlaspä Talu külviteenuse tasu otsese varalise kahju hüvitisena välja. Kostja kasutatud külviku väärtust 19 000 eurot ei saa käsitada kahjuna, kuna müügilepingus olid uue külviku müük ja kasutatud külviku tagasiost omavahel lahutamatult seotud. Kui maakohus leidis, et kostja on lepingust taganenud, ei saa hagejal olla enam kohustust tasuda kostjale kasutatud külviku tagasiostuhind. Müügilepingust taganemise tagajärg saab olla see, et kostjal on õigus kasutatud külvik hageja juurest ära viia. Maakohus lõi ebaõiglase olukorra, kus hageja peab kostjalt välja ostma kasutatud külviku, kuid kostja hagejalt uut külvikut ostma ei pea. Kuna vastuhagi jäi osaliselt rahuldamata, ei ole õigustatud ka hagejalt kohtueelsete õigusabikulude hüvitise tervikuna väljamõistmine.
7.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis vastuhagi osaliselt rahuldamata. Tühistatud osas palus kostja teha uue otsuse, millega vastuhagi rahuldada tervikuna. Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus vääralt VÕS § 139 lg-t 1 ning jättis põhjendamatult rahuldamata vastuhagis esitatud saamata jäänud tulu hüvitise nõude. Maakohus ei teinud ühtegi järeldust, mis annaks aluse VÕS § 139 lg 1 kohaldamiseks. Hageja ei ole tõendanud, et ta pakkus kostjale kasutamiseks ära viidud kasutatud külvikut. Maakohus ei tuvastanud, kas kasutatud külvik on hagejal alles või mitte.
8.Hageja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9.Tartu Ringkonnakohus tühistas 5. detsembri 2025. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi tervikuna rahuldamata ja rahuldas vastuhagi suuremas ulatuses kui 19 000 eurot. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 71 496 eurot ning jättis vastuhagi rahuldamata osas, mis ületab 19 000 eurot. Ringkonnakohus tasaarvestas poolte vastastikused nõuded kattuvas osas ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 52 496 eurot. Ringkonnakohus leidis, et maakohus jättis ekslikult hageja põhinõude täielikult rahuldamata põhjusel, et kostja oli lepingust taganenud VÕS § 116 lg 2 p 2 alusel. Kostja ei ole tõendanud, et müügileping oli sõlmitud tingimusel, et külviku üleandmisega viivitamisel kaob tal huvi lepingueseme vastu ning tal on õigus lepingust täiendavat täitmise tähtaega andmata taganeda. Müügileping ei sisaldanud kokkulepet, mis viitaks täitmise tähtaja olulisusele nii, et selle möödumisel kaotab kostja huvi lepingu täitmise vastu. Samuti ei ole kostja tõendanud, et hagejale pidi lepingu sõlmimise ajal olema selge, et pärast 20. augustit 2022 kaob kostjal huvi lepingueseme vastu ning ta saab õiguse lepingust taganeda VÕS § 116 lg 2 p 2 eeldustel. Samuti asus ringkonnakohus seisukohale, et kostja ei ole tõendanud, et ta jäi hageja rikkumise tõttu olulisel määral ilma sellest, mida ta lepingust õigustatult lootis, ning et hagejale pidi olema ettenähtav, 5(11)
2-22-17517 et kostja kaotab külviku üleandmisega hilinemisel täielikult huvi külviku vastu. Seetõttu ei ole kostja müügilepingust ka VÕS § 116 lg 2 p 1 alusel taganenud. Müügilepingu eseme väärtust arvestades oleks hagejat ebaproportsionaalselt kahjustav see, kui kostjal oleks olnud õigus lepingust taganeda ilma täiendavat tähtaega andmata VÕS § 116 lg-te 2 ja 4 alusel. Ringkonnakohus leidis, et müügilepingu p-s 5.4 on pooled kokku leppinud lepingulises taganemisõiguses, mille alusel oli kostjal õigus lepingust taganeda ka ilma hageja kohustuse rikkumiseta. Müügilepingu sõlmimisel oli poolte tahe suunatud sellele, et anda kostjale ühepoolne taganemisõigus, mille kasutamisel tuleb kostjal tasuda hagejale leppetrahvi 20% ostuhinnast. Sellest tulenevalt on kostja lepingu p 5.4 alusel müügilepingust 21. augusti 2022. a e-kirjaga taganenud ning hagejal on õigus nõuda kostjalt leppetrahvi 20% ostuhinnast, s.o 71 496 eurot. Leppetrahvi summa arvutamisel tuleb aluseks võtta ostuhinna summa koos käibemaksuga, kuna ostuhinna tasumist reguleerib müügilepingu p 3 ning sellest ei tulene, et käibemaksu ei arvata ostuhinna hulka. Müügileping lõppes kostja taganemise tulemusel enne põhikohustuste täitmist, mistõttu ei saa kostja esitada hageja vastu lepingu mittenõuetekohasest täitmisest tulenevaid kahju hüvitamise nõudeid. Kasutatud külviku väärtuse hüvitamise nõue tuleb kvalifitseerida lepingu alusel üleantu tagastamise nõudena VÕS § 189 lg 1 alusel. Kuna pooled ei vaidle selle üle, et kasutatud külvikut enam hagejal alles ei ole, peab hageja VÕS § 189 lg 2 p 2 alusel hüvitama selle väärtuse. Seega tuleb kostja nõue 19 000 euro ulatuses rahuldada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada ning saata asja tagasi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohtu käsitus lepingulisest taganemisõigusest üllatav, kuna kostja viitas lepingulisele taganemisõigusele alles maakohtu menetluses 4. märtsil 2025 esitatud kohtukõne kirjalikes seisukohtades, mistõttu ei olnud hagejal võimalik selles küsimuses oma sisulisi seisukohti avaldada ning ringkonnakohus ei oleks tohtinud nende väidetega arvestada. Ringkonnakohus tõlgendas vääralt müügilepingu p 5.4, kui asus seisukohale, et see annab kostjale õiguse müügilepingust ilma hageja lepingurikkumiseta taganeda. Müügilepingu p 5.4 sõnastus viitab sellele, et lepingust „loobumise“ puhul peab olema tegemist rikkumisega ehk lepingust taganemine eeldas lepingurikkumise esinemist. Müügilepingu p-s 5.4 on pooled kokku leppinud, et kui kostja taganeb lepingust ilma õigusliku aluseta ehk ilma hageja lepingurikkumiseta, on ta kohustatud maksma hagejale leppetrahvi ning ühtlasi täitma ka müügilepingust tulenevaid kohustusi. Ringkonnakohtu järeldus, et kostja kasutatud külvikut hagejal enam alles ei ole, on põhjendamata ja objektiivselt vale. Kasutatud külvik on hagejal alles ning see paikneb hageja asukohas Tõrvandis.
11.Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata. Kostja esitas samuti ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 71 496 eurot ning jättis vastuhagi rahuldamata osas, mis ületab 19 000 eurot. Tühistatud osas palub kostja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Alternatiivselt palub kostja saata asja tagasi maa- või ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
6(11)
2-22-17517 Kostja kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti VÕS § 116 lg 2 p 2, kui asus seisukohale, et kostja ei ole müügilepingust seaduse alusel taganenud. Kostja ei oleks müügilepingut sõlminud, kui ta oleks teadnud, et külvik 20. augustiks 2022 kohale ei jõua. Ringkonnakohtu seisukoht, et ostja peab müüjale teada andma, et tal kaob automaatselt huvi lepingu täitmise vastu, kui ese antakse üle pärast kokkulepitud tähtaega, ei tulene seadusest. Ringkonnakohus rikkus põhjendamiskohustust, kui jättis tähelepanuta kostja väited ja tõendid selle kohta, et kostjal ei olnud huvi võtta müügilepingu finantseerimiseks liisingukohustust olukorras, kus ta külvikut aasta aega kasutada ei oleks saanud. Ringkonnakohus tõlgendas vääralt müügilepingu p 3.1 ja 5.4, kui leidis, et leppetrahvi arvutamisel tuleb aluseks võtta ostuhind koos käibemaksuga. Lepingus lähtusid pooled ostuhinna defineerimisel hinnast ilma käibemaksuta. Müügilepingu p 5.4 sisustamisel ei ole põhjendatud lähtuda teistsugusest tõlgendusest. Seega, isegi kui asuda seisukohale, et kostja ei taganenud lepingust VÕS § 116 lg 1 alusel, vaid müügilepingu p 5.4 alusel, kohustub kostja tasuma hagejale 20% külviku ostuhinnast ehk 297 900 eurost, s.o 59 580 eurot, mitte 71 496 eurot.
12.Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu andmise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osaliselt ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi 59 580 eurot ületavas osas. Kolleegium teeb selles osas TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse, millega jätab hagi 59 580 eurot ületavas osas rahuldamata. Samuti tuleb ringkonnakohtu otsus TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas vastuhagi 19 000 euro ulatuses ning tasaarvestas poolte vastastikused nõuded kattuvas osas, samuti menetluskulusid puudutavas osas. Nimetatud osas tuleb asi saata TsMS § 691 p 2 alusel tagasi Tartu Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Mõlemad kassatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.
14.Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas ja millisel õiguslikul alusel on kostja taganenud poolte vahel sõlmitud külviku müügilepingust. Samuti vaidlevad pooled kostja esitatud kahju hüvitamise nõude ja hageja võimaliku leppetrahvinõude üle.
15.Ringkonnakohus asus seisukohale, et kostja ei ole müügilepingust VÕS § 116 lg 2 p 2 alusel taganenud, kuna viidatud sätte alusel on lepingust taganemine ilma kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega andmata võimalik eelkõige juhul, kui kohustust rikkunud lepingupool pidi aru saama, et kohustuse rikkumise korral lõpeb teise poole huvi lepingu täitmise vastu (ringkonnakohtu otsuse p 10).
15.1.Kolleegium nõustub selle seisukohaga. VÕS § 116 lg 1 kohaselt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. VÕS § 116 lg 2 p 2 järgi on olulise lepingurikkumisega tegemist muu hulgas siis, kui rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Sätte eesmärgist tulenevalt kohaldub see eelkõige lepingutele, mille puhul täitmise aeg on lepingupoole jaoks niivõrd oluline, et selle ületamisega kaotab ta automaatselt huvi lepingu täitmise vastu. VÕS § 116 lg 2 p 2 sõnastuse kohaselt peab lepingupoole huvi täpse täitmise vastu tulenema lepingust. See eeldab üldjuhul vastavat kokkulepet lepingus, kuid võib tuleneda ka lepingu olemusest. Seega on õige ringkonnakohtu seisukoht, et VÕS § 116 lg 2 p-le 2 tuginemiseks pidi kohustust 7(11)
2-22-17517 rikkunud poolele olema selge, et teisel lepingupoolel on eriline huvi lepingu täpse ja õigeaegse täitmise vastu ning et kohustuse rikkumisel võib teise lepingupoole huvi lepingu täitmise vastu lõppeda.
15.2.Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme (eelkõige TsMS § 232 lg 1 ja § 442 lg 8), kui asus seisukohale, et kostja ei ole tõendanud, et müügileping oli sõlmitud tingimusel või et hagejale pidi muul viisil olema lepingu sõlmimisel selge, et külviku määratud tähtpäeval üle andmata jätmisel kaob kostjal huvi lepingueseme vastu. Ringkonnakohus on analüüsinud poolte väiteid ja tunnistajate ütlusi ning võtnud VÕS § 116 lg 2 p 2 eelduste tõendamata jätmise kohta põhjendatud seisukoha. TsMS § 688 lg 3 järgi võtab kolleegium aluseks alama astme kohtutes tuvastatud asjaolud ega hinda tõendeid uuesti TsMS § 688 lg 5 alusel.
16.Ringkonnakohus leidis ühtlasi, et kostja ei ole müügilepingust VÕS § 116 lg 2 p 1 alusel taganenud, kuna kostja ei ole tõendanud, et ta jäi hageja rikkumise tõttu olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis. Samuti ei ole kostja suutnud tõendada, et hagejale pidi olema ettenähtav, et kostja kaotab lepingueseme üleandmisega viivitamisel täielikult huvi lepingueseme vastu (ringkonnakohtu otsuse p 11).
16.1.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga. VÕS § 116 lg 2 p 1 on taganemisalusena kohaldatav juhul, kui lepingu eesmärgi saavutamine on rikkumise tõttu sisuliselt nurjunud ehk lepingu eesmärk on jäänud olulises osas saavutamata ega ole eeldatavalt enam saavutatav ja selle tagajärjel teise poole huvi kaotus lepingu vastu pidi olema lepingut rikkunud poolele objektiivselt ettenähtav (RKTKo 24.11.2021, 2-18-13432/108, p 18.2). VÕS § 116 lg 2 p 1 alusel taganemine eeldab, et rikutud on sellist lepingulist põhikohustust, mis mõjutab oluliselt kogu lepingulist suhet. Iseenesest võib selliseks oluliseks lepingurikkumiseks olla lepingu täitmise tähtaja ületamine. VÕS § 116 lg 2 p 1 sõnastusest tuleneb, et teise lepingupoole huvi kaotus lepingu täitmise vastu peab olema lepingut rikkunud poolele ettenähtav. Seega on õige ringkonnakohtu seisukoht, et VÕS § 116 lg 2 p-le 1 tuginemiseks pidi lepingust taganeda sooviv pool tõendama, et leping on rikkumise tõttu sisuliselt nurjunud ning et kohustust rikkunud poolele oli objektiivselt ettenähtav, et kohustuse rikkumisel võib teine lepingupool kaotada huvi lepingu täitmise vastu.
16.2.Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus on tõendite hindamisel järginud menetlusõiguse norme (eelkõige TsMS § 232 lg 1 ja § 442 lg 8), leides, et kostja ei ole tõendanud, et hageja rikkumise tõttu jäi ta olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, ning et hagejale pidi olema ettenähtav, et kostja kaotab külviku üleandmisega viivitamisel täielikult huvi lepingueseme vastu. Kolleegium arvestab TsMS § 688 lg 3 järgi asja lahendamisel vaid neid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtute otsustega, ega hinda tõendeid uuesti TsMS § 688 lg 5 alusel.
17.Kuivõrd kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et hageja lepingurikkumine ei ole müügilepingust taganemise alus VÕS § 116 lg 2 p 1 ega p 2 tähenduses, ei ole VÕS § 116 lg-s 4 ja VÕS §-s 114 sätestatud täiendava tähtaja regulatsioonil asja lahendamisel määravat tähtsust.
18.Ringkonnakohus asus müügilepingut tõlgendades ja tõendeid hinnates seisukohale, et kostja on müügilepingust taganenud lepingu p 5.4 alusel, mille kohaselt, kui ostja loobub lepingust või rikub lepingut muul viisil, on ta kohustatud müüja nõudmisel tasuma leppetrahvi kuni 20% müügieseme ostuhinnast. Ringkonnakohus leidis, et müügilepingu p-s 5.4 olid pooled kokku leppinud lepingulises taganemisõiguses, mille alusel oli kostjal õigus lepingust taganeda ka ilma hageja olulise lepingurikkumiseta. Poolte ühine tegelik tahe oli suunatud sellele, et anda kostjale ühepoolne taganemisõigus, mille kasutamisel tuleb kostjal tasuda hagejale leppetrahvi 20% ostuhinnast (ringkonnakohtu otsuse p 13). 8(11)
2-22-17517
18.1.Lepingust taganemise alus võib tuleneda seadusest või lepingust. Lepingupooled võivad kokkuleppel lepingust taganemise aluseid VÕS §-st 5 tulenevalt üldjuhul nii täpsustada, laiendada kui ka kitsendada (RKTKo 08.11.2011, 3-2-1-104-11, p 20). Kolleegium selgitab esmalt, vastuseks hageja kassatsioonkaebuses esitatud väidetele, et poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) on kohtu ülesanne, mida kohus peab täitma omal algatusel. Kohus ei ole seda tehes seotud poolte õiguslike seisukohtadega (RKTKo 14.06.2023, 2-20-14179/52, p 10). Seetõttu oli ringkonnakohtul õigus müügilepingu p 5.4 oma otsuses analüüsida olenemata sellest, et kostja ise viitas lepingulisele taganemisõigusele alles maakohtu menetluses esitatud kohtukõne kirjalikes seisukohtades. Õiguse kohaldamine ei tohi küll olla pooltele üllatuslik ning kohus peab menetluses juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt RKTKo 25.01.2017, 3-2-1-68-16, p 54). Ringkonnakohus arutas aga pooltega lepingu p 5.4 tõlgendamist 4. novembril 2025 toimunud kohtuistungil. Istungi protokollist nähtuvalt said pooled selles küsimuses oma seisukohti avaldada. Seega ei olnud ringkonnakohtu otsus üllatuslik.
18.2.Kostja on seisukohal, et kui müügilepingust taganemise alust käesoleval juhul seadusest ei tulene, on ta lepingust taganenud müügilepingu p 5.4 alusel. Hageja vaidleb sellele vastu, leides, et müügilepingust taganemine eeldas ka lepingu p 5.4 sõnastuse kohaselt hageja olulist lepingurikkumist. Seadus ei võimalda tuvastada õigussuhet üksnes kirjalikult vormistatud lepingus kasutatud terminite alusel. Selleks, et otsustada, kas kostjal oli õigus lepingust ilma hageja olulise lepingurikkumiseta taganeda, tuli ringkonnakohtul müügilepingut tõlgendada kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega. Lepingu tõlgendamisel lähtutakse VÕS § 29 lg 1 kohaselt esmajoones lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest (RKTKo 20.05.2020, 2-18-6908/47, p 13). Lepingupoolte ühine tegelik tahe võib erineda lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest ning sellisel juhul on määrav just lepingupoolte ühine tahe. Lepingu tõlgendamisel tuleb VÕS § 29 lg 5 p-de 1 ja 4 kohaselt arvestada muu hulgas lepingu sõlmimise asjaolusid ning lepingu olemust ja eesmärki (RKTKo 22.10.2025, 2-15-17526/458, p 17; RKTKm 28.12.2023, 2-22-2008/72, p 19).
18.3.Ringkonnakohus leidis, et poolte ühine tahe oli VÕS § 29 lg 1 järgi suunatud sellele, et müügilepingut ei täideta, kui kostja kaotab huvi lepingueseme ostmise vastu, ning sellisel juhul tuleb kostjal tasuda hagejale leppetrahvi 20% ostuhinnast. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus on hinnanud lepingu sõlmimise asjaolusid ja lepingupoolte käitumist ning teinud põhjendatud ja vastuoludeta otsuse. Ringkonnakohus ei ole tõendite hindamisel ja taganemiskokkuleppe kvalifitseerimisel rikkunud menetlusõiguse norme ega eksinud VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglite vastu.
19.Eelnevast tulenevalt asus ringkonnakohus põhjendatult ja menetlusõiguse norme rikkumata seisukohale, et kostja on müügilepingust lepingu p 5.4 alusel taganenud, mille tulemusel on hagejal sama lepingupunkti alusel tekkinud leppetrahvinõue kostja vastu. Pooltevaheline müügileping on VÕS § 186 p 5 alusel lepingulise taganemisõiguse kasutamise tulemusel lõppenud enne lepinguliste kohustuste täitmist. Lepingu p 5.4 kohaselt tekkis kostjal lepingust sama punkti alusel taganemisel kohustus tasuda hagejale leppetrahvi.
19.1.Ringkonnakohus leidis, et kuna kostja on müügilepingust selle p 5.4 alusel kehtivalt taganenud, on hagejal sama punkti alusel kostja vastu leppetrahvinõue 71 496 eurot, mis on 20% külviku ostuhinnast. Leppetrahvinõude suuruse arvutamisel tuli ringkonnakohtu hinnangul aluseks võtta külviku ostuhind koos käibemaksuga (s.o 357 480 eurot), mitte ostuhind ilma käibemaksuta (s.o 297 900 eurot). Ringkonnakohus leidis, et müügilepingust ei tulene, et käibemaksu ei arvata leppetrahvi arvutamise aluseks võetava ostuhinna hulka (ringkonnakohtu otsuse p 14). 9(11)
2-22-17517
19.2.Lepingu tõlgendamisel tuleb muu hulgas arvestada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Ringkonnakohus ei ole leppetrahvi suuruse arvutamisel hinnanud müügilepingut VÕS § 29 reeglite järgi. Ringkonnakohus ei arvestanud müügilepingu p 5.4 tõlgendamisel lepingu p-dega 3.1 ja 3.3, mille kohaselt defineeritakse lepingus „müügihinnana“ summat ilma käibemaksuta, s.o 297 900 eurot. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas, milles ringkonnakohus rahuldas hagi 59 580 eurot (s.o 20% 297 900 eurost) ületavas osas. Kolleegium on seisukohal, et selles osas on võimalik teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata 59 580 eurot ületavas osas, kuna ringkonnakohus on tuvastatud asjaoludele andnud väära õigusliku hinnangu, rikkumata seejuures menetlusõiguse norme (TsMS § 691 p 5).
20.Kuivõrd ringkonnakohus on tuvastanud, et kostja taganes müügilepingust lepingu p 5.4 alusel, millele tuginemine ei eeldanud lepingurikkumist ning mille tagajärjel pooltevaheline võlasuhe lõppes, ei vastuta hageja pärast lepingust taganemist tekkinud kahju eest. Müügilepingu p 1.4 kohaselt sattus hageja lepingu täitmisega viivitusse 21. augustil 2022. Kohtud on tuvastanud, et samal kuupäeval esitas kostja hagejale müügilepingust taganemise avalduse. Kostja ei ole vastuhagis esile toonud ning kohtud ei ole tuvastanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostjale tekkis hageja viivitusse sattumise ja müügilepingust taganemise vahepealsel ajal (s.o 21. augustil 2022) kahju. Eelnevast tulenevalt on õige ringkonnakohtu järeldus, et kostja ei saa esitada hageja vastu müügilepingu rikkumisest tulenevaid kahju hüvitamise nõudeid, mis seostuvad ajaga pärast lepingust taganemist.
21.VÕS § 189 lg 1 esimese lause kohaselt võib kumbki lepingupool lepingust taganemise korral nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Nimetatud sätte kohaselt on lepingust taganemisel kummalgi lepingupoolel esmalt nii kohustus kui ka õigus tagastada lepingu alusel teiselt lepingupoolelt saadu. Üksnes VÕS § 189 lg 2 p-des 1–3 sätestatud juhtudel tekib lepingupoolel kohustus hüvitada üleantu väärtus selle tagastamise või väljaandmise asemel (RKTKo 22.04.2020, 2-16-15722/123, p 16.1).
21.1.Ringkonnakohus leidis, et hageja peab tagasitäitmise võlasuhte raames kostjale hüvitama kasutatud külviku Väderstad Rapid 800S väärtuse 19 000 eurot, kuna pooled ei vaidle selle üle, et kasutatud külvik on hagejale üle antud ning seda enam alles ei ole (ringkonnakohtu otsuse p 15). Ringkonnakohus ei ole otsuses põhjendanud, kuidas ta jõudis järeldusele, et kasutatud külvikut enam alles ei ole ning et selle üle ei vaielda. Hageja on tuginenud nii vastuväidetes vastuhagile kui ka apellatsioon- ja kassatsioonkaebuses asjaolule, et kostja kasutatud külvik on alles ja ta soovib selle tagastada. Seega ei ole ringkonnakohus otsuses käsitlenud kõiki poolte asjakohaseid väiteid ning see võib olla kaasa toonud ebaõige lahendi. Sellega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud põhjendamiskohustust, mis on TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi menetlusõiguse normi oluline rikkumine. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas vastuhagi 19 000 euro ulatuses. Tühistatud osas tuleb asi saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
21.2.Kolleegium märgib lisaks, et VÕS § 189 lg 1 eesmärgist tulenevalt on lepingu alusel üleantud eseme allesoleku tõendamise koormis poolel, kes soovib saadud eseme kas tagastada või selle teiselt poolelt välja nõuda (RKTKo 22.04.2020, 2-16-15722/123, p 16.1). Ringkonnakohus luges tõendatuks, et kasutatud külvikut hagejal alles ei ole. Ringkonnakohus ega maakohus ei selgitanud menetlusosalistele tõendamiskoormise jaotust ega vajadust esitada nõude lahendamise seisukohalt olulise vaidlusaluse asjaolu kohta lisatõendeid. Seega ei ole kohtud nõuetekohaselt täitnud TsMS § 351 lg-st 1 tulenevat selgitamiskohustust. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus 10(11)
2-22-17517 selgitama menetlusosalistele tõendamiskoormise jaotust ning andma menetlusosalistele tähtaja lisatõendite esitamiseks. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus poolte kõiki väiteid hinnates tuvastama, kas müügilepingu alusel üle antud kasutatud külvik Väderstad Rapid 800S on hagejal alles.
22.Kuna asi saadetakse osaliselt tagasi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt ringkonnakohtu otsustada.
23.Riigilõivuseaduse § 59 lg 151 esimese lause järgi tasutakse kassatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu üks protsent tsiviilasja hinnast, arvestades kaebuse ulatust, kuid mitte alla 100 euro ja mitte üle 4760 euro. Kostja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja leppetrahv 71 496 eurot ning jäeti hagejalt kostja kasuks välja mõistmata kahjuhüvitis 81 244 eurot 27 senti ja sellele lisanduv viivis vastuhagi esitamisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni (TsMS § 367). Kostja kassatsioonkaebuse hind Riigikohtus on seega TsMS § 124 lg 1, § 133 lg 2, § 134 lg 1 esimese lause ja § 137 lg 1 järgi 163 289 eurot 95 senti. Kostja tasus kassatsioonkaebuselt riigilõivu 661 eurot. Seega tuleb kostjalt TsMS § 179 lg 1 alusel välja mõista tasumata riigilõiv 971 eurot 90 senti. TsMS § 179 lg 5 kohaselt tuleb raha riigituludesse tasuda 15 päeva jooksul arvates otsuse jõustumisest. TsMS § 179 lg 9 alusel tuleb menetluskulusid tasuma kohustava lahendi täitmisega viivitamise korral tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.