Eesistuja Liis Arrak, liikmed Vallo Kariler ja Kaija Piirmets
Määruse tegemise aeg ja koht 24.08.2026, Tallinn Kohtuasja number
2-23-106204
Kohtuasi
Osaühingu EUROPARK ESTONIA hagi J.F ja L.W vastu solidaarselt 1500 euro saamiseks
Kaebus ja vaidlustatud lahend
J.F ja L.W apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 02.07.2026 otsuse peale (otsusele ekslikult märgitud 02.06.2026)
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Apellandid L.W ja J.F, lepinguline esindaja Olga VäinaKesler
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta J.F ja L.W 03.08.2026 apellatsioonkaebus menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud J.F ja L.W kanda. Osaühingul EUROPARK ESTONIA ei ole tekkinud apellatsioonimenetluses hüvitatavaid menetluskulusid. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Osaühing EUROPARK ESTONIA (hageja) esitas 12.02.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse R.Q 1515 euro saamiseks, R.Q esitas vastuväite ning maksekäsuosakond lõpetas10.05.2023 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetlemiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 31.05.2023 Harju Maakohtule R.Q vastu haginõuetele vastava hagi, milles palus mõista R.Q enda kasuks välja sõiduki (registreerimisnumber 000XXX) parkimistingimuste korduva rikkumise tõttu leppetrahvi 1500 eurot ja sissenõudmiskulude hüvitise 15 eurot.
3.R.Q vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Vastuse kohaselt on hagi esitatud vale kostja vastu, sest sõiduk ei olnud pärast selle võõrandamist ja üle andmist 11.08.2020 enam tema valduses. Kostja esitas tõendina D.W 11.08.2020 sõlmitud müügilepingu.
4.Harju Maakohus asendas 10.08.2023 määrusega kostja R.Q kostjaga D.W, jättis hagi algse kostja vastu läbi vaatamata ja kohustas hagejat esitama nõuetekohast hagiavaldust D.W vastu.
5.Hageja esitas 15.08.2023 D.W vastu hagi.
6.Harju Maakohus asendas 29.11.2023 määrusega kostja D.W uute kostjatega J.F (kostja I) ja L.W (kostja II), kuna D.W oli surnud 14.05.2023, ning kohustas hagejat esitama nõuetekohast hagiavaldust uute kostjate vastu.
7.Hageja esitas 07.12.2023 kostjate vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt enda kasuks välja leppetrahvi 1500 eurot ja jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt seadusjärgses määras viivist.
7.1.Hagiavalduse kohaselt oli sõiduk registreerimismärgiga 000XXX (sõiduk) ajavahemikul 02.10.2020–07.12.2021 pargitud 50 korda parkimistasu maksmata Tallinnas Sadama parklas hageja hallatavale parkimisalale EP29. Parkla sissepääsude juures olid infotahvlid ja liiklusmärgid, mis teavitasid parkimistingimustest. Hageja koostas sõidukile 50 leppetrahvinõuet summaga 30 eurot (kokku 1500 eurot) ja jättis need sõiduki esiklaasile. Leppetrahvid on tasumata. Transpordiameti teabe kohaselt oli sõiduki omanik/vastutav kasutaja sel ajal R.Q. R.Q tõendas müügilepinguga, et sõidukit kasutas leppetrahvide väljastamise ajal D.W. D.W on surnud ja kostjad on tema pärijad, kes vastutavad solidaarselt D.W võla eest.
7.2.Hageja nõuab kostjatelt VÕS § 101 lg 1 alusel parkimislepingu rikkumise tõttu leppetrahvi tasumist.
7.3.Vastavalt kohtupraktikale vastutab parkimislepingu täitmise eest sõiduki omanik või vastutava kasutaja olemasolul vastutav kasutaja kuni viimane ei ole tõendanud vastupidist. Müügilepingu järgi oli sõiduki omanik D.W . Kui kostjad väidavad, et müügilepingul on tema allkiri võltsitud, peavad kostjad seda tõendama.
2-23-106204 Kostja vastuväited
8.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole nende isa D.W parkimislepingu pool. D.W ei ole sõidukit registreerimismärgiga 000XXX ostnud, kostjad ei ole sõidukit kunagi näinud ja seda ei olnud pärandvara hulgas, kui kostjad pärandvara vastu võtsid. Sõidukit ei ole D.W nimele registreeritud. Kuna hageja tugineb sellele, et D.W kasutas vaidlusalusel ajal sõidukit, peab hageja seda tõendama. D.W allkiri müügilepingul on võltsitud. Müügilepingu alusel ei saa kindlalt järeldada, et D.W allkirjastas müügilepingu. Müügileping on vastuolus liiklusregistri andmetega. Lepingu sõlmimise ajal 08.11.2020 viibis D.W Riias. Kostja I esitas politseile avalduse kelmuse tõttu kriminaalasja algatamiseks. Politsei- ja piirivalveamet algatas 19.12.2023 avalduse alusel kriminaalmenetlust, kuid lõpetas selle 09.02.2024 määrusega, sest ei olnud võimalik tõendada, et sõiduki müügileping on võltsitud. Tsiviilkohtumenetluses ei ole lubatav lugeda asjaolu tõendatuks pelgalt seetõttu, et vastupidist ei ole kriminaalmenetluses tuvastatud. Kostjad paluvad kohustada hagejat esitama müügilepingu originaali ning teha käekirjaekspertiisi. Kui müügilepingu ehtsust ei ole võimalik tuvastada, tuleb hageja nõue jätta tõendamatuse tõttu rahuldamata. Kostjad saavad D.W pärijatena vastutada üksnes pärandvara ulatuses. Hageja ei ole tõendanud pärandvara koosseisu ja väärtust. Maakohtu otsus ja põhjendused
9.Harju Maakohus rahuldas 02.07.2026 otsusega (otsuses ekslikult märgitud 02.06.2026) hagi, mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 1500 eurot. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja mõistis kostjatelt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 720 eurot koos kohustusega tasuda hüvitiselt viivist.
9.1.Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud: -
-
-
sõiduk registreerimismärgiga 000XXX oli ajavahemikul 02.10.2020–07.12.2021 korduvalt parkimistasu maksmata pargitud Tallinnas Sadama parklas hageja hallatavale parkimisalale; hageja koostas sel ajavahemikul sõidukile 50 leppetrahvinõuet (kokku 1500 eurot) ja jättis leppetrahvinõuded sõiduki esiklaasile; parkla sissepääsude juures olid infotahvlid ja liiklusmärgid, mis teavitasid parkimistingimustest; Transpordiameti andmetel oli sõiduki omanik ja vastutav kasutada R.Q; hageja saatis R.Q nõudekirjad; kohtumenetluses esitas R.Q müügilepingu, mille kohaselt ostis D.W 11.08.2020 sõiduki; R.Q seletuse kohaselt pidi D.W tegema registris omanikuvahetuse kande, kuid ei teinud seda; D.W suri 14.05.2023; kostjad on D.W pärijad. Kostja I esitas Politsei- ja Piirivalveametile avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks; Politsei- ja Piirivalveamet lõpetas 09.02.2024 kriminaalmenetluse, sest kriminaalmenetluses ei olnud võimalik tuvastada, et müügileping on võltsitud;
9.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli sõiduk pargitud parkimisalale, mille parkimistingimused olid sõiduki juhile eelnevalt teatavaks tehtud, ning sõidukijuht sõlmis
2-23-106204 parkimistingimuste kohaselt sõidukit parkides hagejaga parkimislepingu. Sõidukijuht rikkus parkimislepingut, sest ei tasunud parkimistasu, mistõttu on hagejal parkimistingimuste ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 158 järgi õigus nõuda sõidukijuhilt leppetrahvi. Riigikohtu praktika kohaselt vastutab parkimislepingu täitmise eest sõiduki omanik või vastutav kasutaja, kuni viimane ei ole tõendanud vastupidist (RKTKo 23.03.2016, 3-2-1-3-16, p 11; RKTKo 25.01.2017, 3-2-1-68-16, p 31). Hagejal ei ole kirjaliku müügilepingu esitamise korral kohustust täiendavalt tõendada, et ostja on sõiduki omanik ja kasutaja. Hagejal kui teenuse osutajal ei ole seda ka objektiivselt võimalik teha. Kui kostjad väidavad, et sõiduki omanik ei vastuta leppetrahvide eest, tuleb neil oma vastuväiteid tõendada. Ka müügilepingu võltsituse põhistamise ja tõendamise kohustus lasub kostjatel. Ainuüksi see, et kostjad ei ole sõidukit näinud, ei ole piisav. Kostja I kriminaalmenetluses antud ütluste kohaselt oli tema isal autoremondi ettevõte, mistõttu ei ole välistatud, et talle võis kuuluda sõidukeid, millest pereliikmed ei teadnud. Kostjad ei ole toonud esile ja tõendanud muid asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et müügileping on võltsitud. Kostjad vastutavad D.W pärijatena viimase rahaliste kohustuste täitmise eest. Kostja ei ole toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis välistaksid nende vastutuse.
9.3.Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi kostjate kanda. Hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulud on 720 eurot (riigilõiv 280 eurot + lepingulise esindaja tasu 440 eurot (4 tundi × 110 eurot/tund)), mis tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista koos seadusjärgses määras viivisega. Apellatsioonkaebus
10.Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostjad palusid jätta menetluskulud hageja kanda.
10.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jaotas maakohus vääralt tõendamiskoormise ning asus vääralt seisukohale, et D.W oli parkimislepingu pool. Hageja ei tõendanud, et D.W omandas sõiduki, sai sõiduki valduse ja kasutas seda vaidlusalusel ajavahemikul. Neid asjaolusid ei saa järeldada müügilepingust, mille usaldusväärsus oli seatud kahtluse alla. Kuna kostjad vaidlustasid müügilepingu ehtsuse, ei saanud kohus lähtuda eeldusest, et hageja väited on õiged. Olukorras, kus müügilepingu võltsimist ei olnud võimalik tõendada, ei saa lugeda müügilepingu sisu tõendatuks. Nõuet ei saa rahuldada põhjusel, et kostja ei suutnud ümber lükata hageja esitatud tõendit.
10.2.Maakohus jättis otsuse nõuetekohaselt põhjendamata, sest ei võtnud seisukohta kostjate esitatud kõigi vastuväidete ega kõigi asjas esitatud tõendite kohta. Maakohus jättis arvestamata, et liiklusregistri järgi oli sõiduki omanik R.Q, pärast väidetava müügilepingu sõlmimist kustutati sõiduk 24.11.2021 ajutiselt registrist ja 25.05.2022 lõpetati ajutine kustutamine ning 12.07.2022 peatati registrikanne. Seega oli R.Q jätkuvalt kontroll sõiduki üle. Samuti ei arvestanud maakohus kostjate selgitust, et pärast D.W surma ei olnud sõidukit pärandvara hulgas. Need asjaolud vähendavad müügilepingu tõendusväärtust. Maakohus ei arvestanud, et müügilepingu esitas R.Q, kes oli huvitatud sellest, et kohus käsitaks müügilepingut usaldusväärse tõendina. Maakohus ei analüüsinud, kas R.Q väiteid kinnitab ka mõni muu tõend, ning jättis hindamata, kas R.Q väited olid järjepidevad. Tema
2-23-106204 kriminaalmenetluses antud ütluste kohaselt ei suutnud ta lepingu sõlmimise asjaolusid üksikasjalikult kirjeldada.
10.3.Maakohus ei selgitanud, miks ta pidas müügilepingu originaali väljanõudmist ja käekirja ekspertiisi tarbetuks.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
12.Arvestades seda, et hageja põhinõue ei ületa 3500 eurot ega põhinõue koos viivisega 7000 eurot, on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Mh on ringkonnakohtul TsMS § 637 lg 21 järgi õigus keelduda ka menetluskulude kindlaksmääramise osas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest kui maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud küll 280 eurot ületavas ulatuses, mistõttu on apellandil TsMS § 178 lg 2 järgi õigus vaidlustada menetluskulude kindlaksmääramist, kuid apellant ei ole apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et maakohus on temalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel rikkunud TsMS § 174 lg-s 1 sätestatut (vt RKTKm 19.01.2022, 2-20-14547, p-d 13–15).
13.Maakohus märkis otsuses, et ei anna otsuse edasikaebamiseks luba TsMS § 442 lg 10 tähenduses.
14.Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes ka selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa ebaõige otsuse. Kuigi ringkonnakohus ei pea apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist pikemalt põhjendama (vt RKTKm 10.04.2019, 2-17-13363, p 15), märgib kolleegium kostja apellatsioonkaebuse väidete kohta lühidalt järgmist.
14.1.Kostjate menetluslike etteheidete kohta märgib ringkonnakohus, et arvestades hageja nõuete suurust, oli maakohtul TsMS § 405 lg 1 järgi õigus menetleda hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, sest hageja põhinõue oli väiksem kui 3500 eurot ja koos kõrvalnõuetega ei ületanud see 7000 eurot. Seega tuli maakohul menetlust lihtsustades tagada, et lihtsustused ei kahjusta oluliselt menetlusosaliste põhiõigusi ja -vabadusi ning põhilisi menetlusõigusi, samuti et lihtsustused on kooskõlas vaidluse eseme ja keerukusega. Ka kohtuotsust põhjendades võis maakohus teha lihtsustusi. Kuigi üldjuhul peab kohus TsMS § 442 lg 8 järgi otsuse põhjendavas osas märkima kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud
2-23-106204 järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas, ning põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega, samuti analüüsima kõiki tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta, võib kohus lihtmenetluses TsMS § 444 lg 2 järgi piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite märkimisega. Siinses asjas on maakohus põhjendanud otsust lihtmenetluse reegleid arvestades piisavalt ning pikema tõendite analüüsi puudumine ja kostjate kõigile vastuväidetele vastamata jätmine ei anna alust maakohtu otsust menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada.
14.2.Maakohus ei ole vaidlust lahendades jaotanud vääralt ka tõendamiskoormust ega eksinud tõendite hindamise reeglite vastu. Kuigi üldjuhul peab kumbki pool TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama hagimenetluses neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, saab parkimise korraldaja Riigikohtu praktika järgi eeldada, et sõiduki juhiks ja seega ka parkimislepingu pooleks on sõiduki omanik või vastutav kasutaja, ning selle eelduse saab sõiduki omanik või vastutav kasutaja ümber lükata, st parkimislepingu pooleks saab lugeda sõiduki omanikku või vastutavat kasutajat, kui sõiduki omanik või vastutav kasutaja ei tõenda, et sõidukit juhtis muu isik (RKTKo 23.03.2016, 3-2-1-3-16, p 11; RKTKo 25.01.2017, 3-2-1-68-16, p 31; RKTKm 11.09.2024, 2-22-130552, p-d 14.1 ja 14.2). Siinses asjas oli vaidlusalusel ajavahemikul liiklusregistri järgi sõiduki omanikuks R.Q, kes väitis, et hoolimata liiklusregistri kandest, ei olnud tema vaidlusalusel ajavahemikul enam sõiduki omanik, sest ta võõrandas sõiduki 11.08.2020 D.W. Oma väite tõendamiseks esitas R.Q foto lepingupoolte omakäeliselt allkirjastatud müügilepingust, mille kohaselt andis R.Q sõiduki omandi ja valduse üle (dtl 559). Lisaks andis R.Q kriminaalasja raames lepingu sõlmimise asjaolude ja registrikande muutmata jätmise ning registris tehtud muudatuste kohta ütlusi ning tema suhtes alustatud kriminaalmenetlus lõpetati, sest müügilepingu võltsitust ei olnud võimalik tõendada (dtl 1716–1718). Kuna R.Q tõendas, et ta sõlmis sõiduki võõrandamiseks D.W lepingu, oli hagejal õigus eeldada, et sõiduki omand läks D.W üle ning vaidlusalusel ajal oli sõiduki omanikuks L.W, kuigi liiklusregistri järgi oli sõiduki omanikuks R.Q. Liiklusregister on informatiivse tähendusega ning sõiduki omand läheb teisele isikule asjaõigusseaduse § 92 järgi üle, kui pooled on selles ja valduse üleandmises kokku leppinud. Kui kostjate väitel ei saanud D.W sõiduki omanikuks, tuli neil eespool nimetatud eeldus ümber lükata. Kuigi kostjad väitsid, et müügilepingul on D.W allkiri võltsitud, ja kostja I avalduse alusel alustati selle väljaselgitamiseks kriminaalmenetlust, ei kinnitanud kriminaalmenetluse tulemus kostjate väidet. Mh nähtub kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest, et võltsituse väljaselgitamiseks ei saa määrata käekirjaekspertiisi, sest müügilepingust on olemas ainult skaneeritud fotofail, mitte kirjalik leping, ning D.W (kes saaks ütlusi anda) on surnud. Originaaldokumendi puudumise tõttu pidas ka maakohus 25.02.2026 pooltele saadetud selgitavas kirjas kostjate käekirjaekspertiisi taotlust perspektiivituks ning palus kostjatel täiendavalt põhistada dokumendi võltsituse vastuväidet, kui nad soovivad selle vastuväite juurde jääda (dtl 1739–1741). Kostjad ei esitanud täiendavaid põhistusi. Kostjate varem menetluses esitatud selgituste alusel ei olnud aga maakohtul alust jätta müügilepingut TsMS § 238 lg 5 teise lause järgi ilmse ebausaldusväärsuse tõttu tõendina arvestamata, sest kostjate väidete alusel ei saanud maakohus põhjenduste õigsust eeldades lugeda usutavaks, et D.W ei allkirjastanud müügilepingut ega ostnud sõidukit. Sellest, et D.W pereliikmed ei teadnud sõiduki ostmisest, liiklusregister ei kajastanud sõiduki omandi üleminekut ning sõidukit ei olnud nende väitel pärast D.W surma tema pärandvara hulgas, ei saa üheselt järeldada, et D.W ei omandanud
2-23-106204 sõidukit ning tema allkiri lepingul on võltsitud. Sellest, et R.Q muutis pärast sõiduki võõrandamist liiklusregistri kandeid, saab järeldada pelgalt seda, et tal oli registrijärgse omanikuna voli muuta registri kandeid, kuid sellest ei saa järeldada tema tegelikku võimu sõiduki üle. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei anna kostjate väited alust pidada müügilepingut koosmõjus R.Q ütlustega ilmselt ebausaldusväärseks.
14.3.Eeltoodut arvestades ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul kohaldanud selgelt ebaõigesti materiaalõigust ega rikkunud selgelt menetlusõiguse normi, mistõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse võtmata.
15.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi koosmõjus TsMS § 639 lg-ga 1 apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
16.Kuigi praeguses asjas ei ole apellant apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasunud, ei palu ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel apellandil riigilõivu tasuda, s.o apellatsioonkaebuse puudust (TsMS § 637 lg 1 p 3) enne menetlusse võtmise otsustamist kõrvaldada, sest apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral oleks apellandil õigus TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.
17.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
18.Määruse peale, millega ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, võib TsMS § 696 lg 1 esimese lause ja § 638 lg 9 järgi esitada määruskaebuse.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.