K. P., H. P. ja E. P. hagiavaldus I. P. vastu elatise nõudes
Tsiviilasja hind
2288,16 eurot 2378,16 eurot 2378,16 eurot
Menetlusosalised ja esindajad
Hageja 1: K. P. (isikukood XXX) Hageja 2: H. P. (isikukood XXX) Hageja 3: E. P. (isikukood XXX) hagejate seaduslik esindaja K. L. (isikukood XXX), lepinguline esindaja Monica Meristo-Dmitrijev Kostja: I. P. (isikukood XXX), lepinguline esindaja Maris Tekkel 06.08.2026
Kohtuistung
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi.
2.Välja mõista I. P. ’lt lapse K. P. kasuks alates 26.02.2026 kuni K. P. täisealiseks saamiseni (s.o XXX) igakuine elatis 254,24 eurot (s.o 282,31 eurot (baassumma alates 1. aprill 2025) + 59,43 eurot (3% keskmisest brutokuupalgast seisuga 1. aprill 2025) – 37,50 eurot (pool lasterikka pere toetusest jagatud kahega ja jagatud seejärel laste arvuga (3), kes saavad toetust) - 50 eurot (50% lapsetoetusest)), mis muutub iga aasta 1. aprillil (esimest korda 1. aprillil 2026), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse § 101 lg-tele 3 ja 4 ning
lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse (kehtiva perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 ja § 21 lg 2) suuruse muutumisest alates toetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. Välja mõista I. P. ’lt lapse H. P. kasuks alates 26.02.2026 kuni H. P. täisealiseks saamiseni (s.o XXX) igakuine elatis 264,24 eurot (s.o 282,31 eurot (baassumma alates 1. aprill 2025) + 59,43 eurot (3% keskmisest brutokuupalgast seisuga 1. aprill 2025) – 37,50 eurot (pool lasterikka pere toetusest jagatud kahega ja jagatud seejärel laste arvuga (3), kes saavad toetust) - 40 eurot (50% lapsetoetusest)), mis muutub iga aasta 1. aprillil (esimest korda 1. aprillil 2026), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse (kehtiva perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 ja § 21 lg 2) suuruse muutumisest alates toetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. Välja mõista I. P. ’lt lapse E. P. kasuks alates 26.02.2026 kuni E. P. täisealiseks saamiseni (s.o XXX) igakuine elatis 264,24 eurot (s.o 282,31 eurot (baassumma alates 1. aprill 2025) + 59,43 eurot (3% keskmisest brutokuupalgast seisuga 1. aprill 2025) – 37,50 eurot (pool lasterikka pere toetusest jagatud kahega ja jagatud seejärel laste arvuga (3), kes saavad toetust) - 40 eurot (50% lapsetoetusest)), mis muutub iga aasta 1. aprillil (esimest korda 1. aprillil 2026), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse (kehtiva perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 ja § 21 lg 2) suuruse muutumisest alates toetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. Kohustada I. P. ’t tasuma K. P. , H. P. ja E. P. kasuks resolutsiooni p-des 2.-4. välja mõistetud elatis K. L. arveldusarvele (otsuse tegemise ajal nr XXX) selgitusega „Elatis“. Elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette (PKS § 100 lg 4). Kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada I. P. poolt tsiviilasjas 2-26-4496 menetluse ajal tehtud elatise maksetega. Jätta menetluskulud poolte enda kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.26.02.2026 saabus Viru Maakohtusse K. P., H. P. ja E. P. hagiavaldus I. P. vastu elatise nõudes. Hagejad täpsustasid hagiavaldust 13.03.2026. Hagiavalduses palutakse kostjalt välja mõista elatis K. P. kasuks 254,24 eurot kuus, kuid mitte vähem kui PKS § 101 alusel
arvutatud summa, alates 26.02.2026.a. kuni lapse täisealiseks saamiseni; elatis H. P. kasuks 264,24 kuus, kuid mitte vähem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa, alates 26.02.2026.a. kuni lapse täisealiseks saamiseni; elatis E. P. kasuks 264,24 kuus, kuid mitte vähem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa, alates 26.02.2026.a. kuni lapse täisealiseks saamiseni. Elatis kanda K. L. arveldusarvele nr XXX.
2.Hagejad on kostja bioloogilised lapsed. Hagejad elavad emaga. Vanemad elavad lahus ja kostja toetus elatisena on ebapiisav. Hagejatel on kulud eluasemele, kaksikutel koolile ja väiksemal lasteaiale. Lisaks muud igapäevased kulutused. Kommunaalkulud on suvel 250 eurot ja talvel 370 eurot, elekter 80 eurot, toidukulud umbes 900 eurot, kulutused riietele 100 eurot, trennid 90 eurot. Laste isa veedab lastega kuus 2 päeva. Lastega käib arstil ja on hoolduslehel ainult laste ema. K. P.-l on kõne hilistumine, mis tähendab, et tuleb käia logopeedi juures.
3.Hagejad 28.04.2026 seisukohas kostja vastusele teatasid, et jäävad oma nõude juurde ja laste ema tasub ise kõik vajalikud arved. Hagejad tegid ettepaneku kompromissi korras miinimumelatise tasumiseks alates 01.04.2026. Täiendavalt lisasid hagejad, et viimased kolm kuud on kostja tasunud iga kuu 700 eurot ja sellega saab teha tasaarvestuse. Lastele on elatis ette nähtud rahas. Kostja poolt ostetud riided on olnud ebasobivad ja vales suuruses. Lasteaia arved on tasutud aga on ka võlas olnud.
4.08.05.2026 seisukohas hagejad jäid oma nõude juurde ning soovivad elatist rahas. Nõutava elatise summa on saadud vastava arvestuse kaudu ja seal on arvestatud ka lasterikka pere toetust. Kostja vastuväited on alusetud. Kostja seisukoht
5.Kostjale on hageja hagiavaldus koos menetlusse võtmise määrusega kätte toimetatud. Kostja 13.04.2026 vastuse kohaselt esitatud väited, nagu kostja ei maksaks alaealiste laste ülalpidamiseks elatist või oleks tasunud elatist üksnes ühel korral summas 250 eurot, ei vasta tõele. Kostja esitas oma pangakonto väljavõtted, millest nähtub, et perioodil jaanuar 2025 kuni märts 2026 on kostja tasunud laste ülalpidamiseks hagejate ema kontole kokku 13 392 eurot (dtl 33-34). Lisaks tasus kostja detsembris 2025 hagejale sularahas 700 eurot (dtl 35). Seega on kostja nimetatud perioodil tasunud laste ülalpidamiseks kokku 14 092 eurot, mis teeb keskmiselt 939,46 eurot kuus (14 092 / 15 = 939,46) ehk siis ca 313 eurot hageja kohta, mis on enam, kui seaduses sätestatud miinimumelatis. Lisaks eeltoodule tasub kostja igakuiselt ka oma poja K. P. lasteaiatasusid, keskmiselt ligikaudu 90 eurot kuus (dtl 36-37). Samuti on kostja korduvalt ja järjepidevalt katnud laste muid vajaduspõhiseid kulusid, s.h ostnud lastele riideid, jalanõusid ja mänguasju ning tasunud ravikulusid. Näiteks ostis kostja novembris 2025 kaksikutele talveriided ning kõigile kolmele lapsele jalanõud kogusummas ligikaudu 400 eurot (dtl 38-40). Samuti tasus kostja muu hulgas E. P.-le prillide määramise ja ostu eest summas 140 eurot (dtl 41). Lisaks eelnevale on ta soetanud kaksikutele rulluisutrenni tarbeks rulluisud (kaks paari) kokku summas 109.8 eurot (dtl 42-43), ostnud mänguasju (dtl 44-49) jne. Seega ei piirdu kostja panus üksnes rahaliste ülekannetega hagejate ema kontole, vaid kostja kannab laste ülalpidamisega seotud kulusid ka vahetult. Kostja hinnangul on hagi esitamise tegelik põhjus asjaolu, et veebruaris 2026 teavitas kostja hagejate ema sellest, et tema töötasu on talvisel perioodil ajutiselt vähenenud ning seetõttu soovis ta kokku leppida, et maksab mõnda aega igakuiselt 700 eurot (so ca 233 eurot lapse kohta), jätkates samal ajal täiendavalt K. P. lasteaiakulude tasumist ning laste vajaduspõhiste kulude kandmist (riided, jalanõud, muu vajalik). Tegemist ei olnud ülalpidamiskohustusest
kõrvalehoidumisega, vaid ajutise ja põhjendatud ettepanekuga, millega oleks siiski olnud tagatud laste ülalpidamine. Seejuures juhtis kostja tähelepanu ka asjaolule, et hagejate emale laekuvad kõik lastega seotud riiklikud toetused, sealhulgas suurperetoetus 450 eurot ning lapsetoetused summades 80 eurot, 80 eurot ja 100 eurot, kokku 710 eurot kuus. Seega oleks juba üksnes kostja poolt pakutud 700 euro suuruse igakuise elatise ning hagejale laekuvate riiklike toetuste koosmõjus laste käsutuses olnud vähemalt 1 410 eurot kuus, millele lisanduvad veel kostja poolt vahetult tasutavad lasteaiakulud ning muud laste vajadustega seotud kulutused. Hagejate ema enda esitatud andmete kohaselt on pere kogukulu suurusjärgus 1 470 eurot kuus (kusjuures eluasemekulud oleks 1⁄4 olnud hagejate ema kulud, mida kostja tasuma ei pea). Sellest tulenevalt on ilmne, et juba kostja poolt makstav elatis koos lastega seotud riiklike toetustega katavad nimetatud kulud sisuliselt täies ulatuses, arvestamata seejuures kostja täiendavaid otseseid kulutusi laste ülalpidamiseks. Lisaks tuleb arvestada, et laste ülalpidamise kohustus lasub seaduse järgi mõlemal vanemal võrdselt. Seega ei saa kogu laste ülalpidamiskoormust asetada üksnes kostjale ning hagejate ema peaks vähemalt samas summas, mis kostja, ka ise lastele ülalpidamist andma. Hagiavaldusest tulenevalt on laste igakuised kulud aga kaetud isa poolt antava ülalpidamise ning riiklike toetustega ning ema poolne rahaline panus on seega minimaalne. Eeltoodust tulenevalt puudub alus kostjalt täiendava miinimumelatise väljamõistmiseks ning hagi tuleb jätta rahuldamata.
6.07.05.2026 seisukohas kostja jäi varasemalt esitatud seisukohtade ja vastuväidete juurde ning leidis jätkuvalt, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja on kohtule esitatud tõenditega näidanud, et ta on laste ülalpidamiskohustust järjepidevalt täitnud ning panustanud laste ülalpidamisse märkimisväärses ulatuses nii rahaliste ülekannete tegemise kui ka laste vajaduste vahetu katmise kaudu. Perekonnaseaduse kohaselt ei ole lapse ülalpidamise ainus ega eelistatud viis rahalise elatise maksmine teisele vanemale. Seadus näeb ette, et ülalpidamiskohustust võib täita ka vahetult, mh lapse igapäevaste vajaduste katmise kaudu. Kostja ongi oma ülalpidamiskohustust sellisel viisil järjepidevalt täitnud ning soovib seda jätkata ka edaspidi. Hagejad on oma seisukohas väitnud, et kostja poolt lastele ostetud riided olevat olnud ebasobivad ja vales suuruses. Nimetatud väide ei vasta tõele. Lastele riiete, jalanõude ja muude esemete ostmine on poolte vahel toimunud tavapäraselt koostöös, kus enne ostude tegemist arutatakse läbi nii vajalikud suurused, mudelid kui ka värvid. Seetõttu ei ole põhjendatud hagejate ema tagantjärgi esitatud väide, nagu oleks kostja ostnud lastele sobimatuid esemeid. Kompromissettepanekuga kostja ei nõustunud. Hagejate poolt pakutud summa ei arvesta asjaolu, et laste emale makstakse suurpere toetust summas 450 eurot kuus, mida tuleb laste ülalpidamise koormuse jagamisel samuti arvesse võtta. Kohtu põhjendused
7.Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kohus ei ole TsMS § 436 lg 6 järgi perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab
selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
8.Perekonnaseaduse (PKS) § 97 lg 1 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps. PKS § 96 lg 1 kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese astme ülenejad sugulased ehk lapse vanemad. PKS § 100 lg 2 kohaselt täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela koos lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine (Riigikohtu 12.12.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-07, p 13, ja 17.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19). Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes (Riigikohtu 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12).
9.Eelnevast tuleneb, et elatist tuleb maksta regulaarselt alates hetkest, mil vanem ei ela enam lapsega koos. Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolne ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ning seaduse mõtte kohaselt vanem rikub ülalpidamiskohustust, kui ta ei maksa elatist või teeb seda ebaregulaarselt või ebapiisavas suuruses (vt Riigikohtu 16.01.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 16).
10.Vaidlust ei ole selles, et kostjal on hagejate ülalpidamiskohustus ning hagejad elavad emaga. Hagejad on põhistanud, et kostja ei ole hagejate ülalpidamiskohustust täitnud piisavas ulatuses. Elatise suuruseks hagejatele kokku oli alates 01.04.2025 782,72 eurot kuus ning alates 01.04.2026 833,36 eurot kuus. Kostja esitatud pangakonto väljavõtte kohaselt on kostja tasunud hagejatele elatist 24.04.2026 700 eurot, 22.05.2026 782,50 eurot, 25.06.2026 750 eurot ning 18.07.2026 750 eurot (dtl 88). Hagejad ei ole seda vaidlustanud. Kostja tugineb täiendavalt sellele, et ta on hagejatega seoses kandud ka muid kulusid ning soetanud lastele mänguasju ja andnud taskuraha (dtl 83-87, 89-90). Kohtuistungil kostja kinnitas, et on tasunud lasteaiakulusid kuni 2026.a aprillikuu lõpuni ning alates 2026.a maikuust tasub neid hagejate seaduslik esindaja. Hagejad selles osas vastuväiteid esitanud ei ole. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa ülalpidamiskohustuse täitmisena arvestada lastele antud taskuraha. Riigikohus on leidnud, et vanem on ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teise vanema arvelduskontole (RKTKm 16.01.2013 3-2-1-159-12, p 11). Kohus märgib, et eelviidatud Riigikohtu praktika kohaselt ei võeta arvestata raha kandmist laste arvelduskontodele arvesse ülalpidamiskohustuse täitmisena. Lastele rahaülekannete tegemist ei ole käsitatud nende ülalpidamisega seotud püsikulude kandmisena vaid lastele taskuraha andmisena, mille võrra ei ole lastele väljamõistetav elatis väiksem. Samuti ei saa pidada ülalpidamiskohustuse täitmiseks lastele mänguasjade ostmist. Kostja ei ole käesolevas menetluses väitnud ega tõendanud, et tal oli hagejate seadusliku esindajaga kokkulepe arvestada taskuraha andmine ja mänguasjade ostmine elatise katteks. Seega on tuvastatud, et kostja poolt tasutud elatis ei ole piisav ning tegemist on olukorraga, kus ülalpidamiseks kohustatud isik ehk kostja rikub hagejate ülalpidamiskohustust, mida täidetakse ebapiisavas suuruses.
11.Kohus on seisukohal, et kostjalt kindlas summas elatise väljamõistmine on praegusel juhul põhjendatud ka seetõttu, et laste emal, kelle juures lapsed elavad, peab olema kindlustunne, et tal on olemas iga kuu piisavalt raha laste ülalpidamiseks, millega saab arvestada. Samuti ei ole kostja tõendanud, et tal esinevad mõjuvad põhjused elatise vähendamiseks alla PKS § 101 lg 1 ette nähtud summat.
12.Hagejad on palunud kostjalt igakuise elatise väljamõistmist alates hagi esitamisest ehk 26.02.2026 kuni hagejate täisealiseks saamiseni miinimumsummas. PKS § 101 lg 1 näeb ette, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatu summa. PKS § 101 näeb ette, et igakuise elatise arvutamise aluseks on baassumma 200 eurot, mida indekseeritakse iga aasta 1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega ning pärast indekseerimist loetakse järgmise aasta baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma (PKS § 101 lg 3). Baassummale lisandub kolm protsenti eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast ning see summa arvutatakse vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta 1. aprillil (PKS § 101 lg 4).
13.Kohus peab vajalikuks selgitada ka, et PKS § 101 alusel arvutatud elatis ehk nn miinimumelatis võib olla iga lapse puhul erinev. PKS § 101 lg 5–7 toodud asjaolud mõjutavad miinimumelatise enda suurust ja tõendamiskoormise jaotust ning kohus saab PKS § 101 lg 5–7 toodud asjaolude tuvastamisel PKS § 101 sätestatud elatise suurust vähendada. Nii sätestab PKS § 101 lg 5, et vanem ei pea andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel. Kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, vähendatakse elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga (PKS § 101 lg 6). PKS § 101 lg 7 kohaselt, kui isik on kohustatud elatist tasuma sama pere mitmele lapsele, vähendatakse järgnevate laste puhul elatise summat 15 protsenti esimese lapse elatise summaga võrreldes. Elatise summat ei vähendata mitmike puhul ja laste puhul, kelle vanusevahe on suurem kui kolm aastat. Käesoleval juhul puuduvad PKS § 101 lg 6 ja 7 alused elatise vähendamiseks.
14.Kuna hagejad paluvad kostjalt välja mõista elatise miinimummääras, ei pea kohus vajalikuks hagejate poolt välja toodud kulutuste tõendamist. Kohtu hinnangul ei ole 13.03.2026 esitatud hagiavalduse täpsustuses toodud ülalpidamiskulude koosseis põhjendamatu ega ka kulud eraldi ebamõistlikult suured. Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud ja vajalike kuludega, mida kantakse sellises vanuses olevate alaealiste lastega (kes on XXX-aastane ja XXXaastased otsuse tegemise ajal). Riigikohus on varasemalt selgitanud, et miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealistele lastele elatise nõudmist, kuna miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, s.t eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Seega miinimumsummas elatise nõudmisel ei pea laps enda igakuiste kulutuste suurust tõendama. Kohus selgitab, et seaduse muudatuste tegemisel aluseks võetud uuringus on arvestatud mitte lapse minimaalsete vajadustega, vaid lapse kõikvõimalike vajadustega, et tagatud oleks lapse arengut toetav keskkond. See tähendab, et PKS §-ga 101 elatise suuruse arvutamise korra kehtestamisel on arvestatud lapse mõistlike kuludega (s.o eluasemele, kodusele majapidamisele, telekommunikatsioonile, transpordile (s.h turvavarustusele), haridusele (s.h lasteaiale, huviharidusele), toidule, hügieenile, tervishoiule, riietele, jalatsitele, mänguasjadele, raamatutele, vaba aja veetmisele). Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt nt Riigikohtu 07.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 12).
15.Kohtu hinnangul ei esine seega käesoleval juhul põhjuseid elatise vähendamiseks alla miinimummäära, mistõttu kohus rahuldab selles osas otsusega hagi ning mõistab kostjalt alates 26.02.2026 kuni hagejate täisealiseks saamiseni elatise K. P. kasuks summas 254,24
eurot (s.o 282,31 eurot (baassumma alates 1. aprill 2025) + 59,43 eurot (3% keskmisest brutokuupalgast seisuga 1. aprill 2025) – 37,50 eurot (pool lasterikka pere toetusest jagatud kahega ja jagatud seejärel laste arvuga (3), kes saavad toetust) - 50 eurot (50% lapsetoetusest)), mis muutub iga aasta 1. aprillil (esimest korda 1. aprillil 2026), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva perehüvitise seaduse § 17 lg 3) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust ning H. P. ja E. P. kummagi kasuks 264,24 eurot (s.o 282,31 eurot (baassumma alates 1. aprill 2025) + 59,43 eurot (3% keskmisest brutokuupalgast seisuga 1. aprill 2025) – 37,50 eurot (pool lasterikka pere toetusest jagatud kahega ja jagatud seejärel laste arvuga (3), kes saavad toetust) - 40 eurot (50% lapsetoetusest)), mis muutub iga aasta 1. aprillil (esimest korda 1. aprillil 2026), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva perehüvitise seaduse § 17 lg 3) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust.
16.Kohus selgitab, et PKS § 100 lg 4 kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette.
17.Kohus selgitab hagejate seaduslikule esindajale, et kui käesolev kohtuotsus pööratakse sundtäitmisele, tuleb sundtäidetava nõude suuruse puhul arvesse võtta kostja poolt juba tasutud ülalpidamismaksetega, arvestades sealjuures käesolevast otsusest tulenevat elatise suurust. Vastasel juhul võib kostjal tekkida alus esitada hagejate vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.
18.Kohus selgitab ka, et asjaolude muutumisel võib kas elatist saama õigustatud isik või elatist maksma kohustatud isik edaspidi nõuda väljamõistetud elatise muutmist TsMS § 459 lg 1 alusel. Kehtiva kohtupraktika kohaselt on elatise suuruse muutmiseks alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega oluliselt muutunud. Menetluskulud
19.TsMS § 164 lg 1 alusel jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda. Kohtu hinnangul ei esine alust TsMS § 164 lg-s 1 sätestatud jaotusest kõrvalekaldumiseks ning seda toetab ka ülalpidamisasjades tehtud arvukas ja pikaajaline kohtupraktika. Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda, jätab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata.