2-15-15909/124 - Perekonnaõigus - Elatise nõudmine - Riigikohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

2-15-15909 31 senti, hügieen ja tervishoid 19 eurot 43 senti, vaba aeg ja hobid 37 eurot 72 senti, sideteenused 9 eurot ning muud kulud 40 eurot). Maakohus selgitas, et vanemal on kohustus teenida sissetulekut lapse ülalpidamiseks ning ta ei vabane ülalpidamiskohustusest põhjendusega, et tema sissetulek on liiga väike. Maakohus tuvastas, et laste ema sissetulek on töötasu ja toetusi arvestades hagiavalduse kohaselt 1019 ja hagi tagamise taotluse kohaselt 1030 eurot kuus, kuid arvestada tuleb laste ema vältimatut kulu enda ülalpidamiseks. Kostja ehk laste isa keskmine sissetulek oli augustist 2016 alates 621 eurot 12 senti töötasuna Maxima kauplusest, kostjal ei ole kinnisasju ega sõidukeid, äriühingutest Marziano OÜ ega WARZONE MMA OÜ kostja osaniku ja juhatuse liikmena tasu ei saa ning kostjal ei ole ka muud vara. Kostja üürikulud on 240 eurot kuus. Maakohus tuvastas, et laste emale laekub viie lapse kohta 419 euro 18 sendi suurune riiklik peretoetus, ning leidis, et see tuleb igakuisest elatisest maha arvata ja jagada mõlema vanema vahel, arvestades sealjuures, et 1. juulist 2017 lisandub 300 euro suurune lasterikaste perede toetus. Maakohus leidis, et kostja vangistuses viibimine ei ole ülalpidamiskohustuse rikkumiseks mõjuv põhjus ning elatise vähendamisel ei kohaldu PKS § 102 lg 2, mis võimaldab elatist vähendada alla miinimumi, kui alaealise lapse vanemal on mitmeid lapsi, sest termin „teine laps“ hõlmab juhte, mil vanemal on teisi lapsi lisaks hagejatele. Hagejad möönsid, et arvestades laste suurt arvu, on võimalik, et kostja tasub nõutust väiksemat elatist. Eeltoodust lähtudes leidis maakohus, et põhjendatud on välja mõista igakuise elatisena igale lapsele 150 eurot ja elatisena hagi esitamisest maakohtu otsuse tegemiseni iga lapse kasuks 2100 eurot. Maakohus leidis, et tagasiulatuva elatisena on põhjendatud välja mõista iga lapse kohta 501 eurot 67 senti, sest enne hagi esitamist kostjalt elatise tasumist ei nõutud ning tagasiulatuva elatise maksmine paneks kostja äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda, arvestades varalist seisundit nii elatise maksmise kohustuse tekkimise ajal kui ka praegu. Kuna kostja peab ka praegu lastele ülalpidamist andma, ei ole tagasiulatuva elatise nõue osaliselt põhjendatud.

2-15-15909 Ringkonnakohus leidis, et maakohus jättis põhjendatult rahuldamata kostja taotluse tunnistada PKS § 101 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks, sest seadus võimaldab PKS § 101 lg-st 1 kõrvale kalduda ning § 102 lg-te 1 ja 2 alusel põhiseaduspärase otsuse teha. Tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses, kuid kostjal on võimalik see eeldus ümber lükata (vt Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Ringkonnakohus lisas, et PKS § 101 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse määrus töötasu alammäära kohta ei puutu asjasse, sest maakohus ei mõistnud välja miinimumelatist (vt Riigikohtu 25. juuni 2013. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-16-13, p 24). Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele tõi ringkonnakohus välja, et iseenesest on õiged kostja väited, et töötasu alammäär on 2014–2017 aastatel oluliselt suurenenud ning elatist ei maksustata enam tulumaksuga. Ringkonnakohus viitas, et Riigikohus on leidnud, et seadusandja võiks kaaluda miinimumelatise vähendamist ja vajaduspõhise miinimumelatise kehtestamist, mis arvestaks muu hulgas kooselavate ülalpeetavate mastaabisäästu ning näeks ette vanemale enda ülalpidamiseks kätte jääma pidava sissetuleku (vt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 30). Ringkonnakohus leidis ülalpidamise ulatust analüüsides, et kostja vastuväited ei anna alust elatise suurust muuta, sest kuigi kostja on esitanud põhjalikud vastuväited kõikide kululiikide kohta, on kostja tuginenud RAKE uuringule ja statistilistele andmetele, mitte konkreetsetele hageja vajadusi tõendavatele dokumentidele. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele ülalpidamise ulatuse kohta tõi ringkonnakohus välja järgmist. Eluasemekulude põhjendatud suurust ei ole maakohus vajalikul määral analüüsinud ning kostja arvestus on hagejate arvestusest täpsem. Siiski on arvutuse erinevus 40 senti, mistõttu ei saa järeldada, et hagejate vajadused oleksid hagis toodust väiksemad. Ringkonnakohus leidis, et põhjendatud eluasemekulud on iga lapse kohta kuus 71 eurot 33 senti. Toidukulude kohta leidis maakohus, et põhjendatud on 6 euro 3 sendi suurune kulu päevas. Hagiavalduses leidsid hagejad, et toidukulu ema varalistest võimalustest lähtuvalt on 3 eurot päevas, ning hilisemas täpsustuses toodi kuluna välja 8 eurot 70 senti päevas, kust on välja jäetud puuviljad ja maiustused. Kostja leidis hagejate toodud toidu kalorite hulka arvestades, et põhjendatud kulu on 4 eurot 3 senti päevas, ja hiljem, arvestades poodides pakutavaid allahindlusi, et põhjendatud kulu on 3 eurot 50 senti päevas. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuse muutmiseks ei ole alust, sest tegemist on hüpoteetilise toidukuluga, mille tõendamist ei saanud hagejatelt oodata, arvestusse on põhjendatud lisada kulud puuviljadele ja maiustustele ning laste emalt ei pea ootama allahindlustelt ostmist, sest ta on täiskohaga töötav lapsevanem. Hobivahendite, riiete ja jalanõude kohta leidis ringkonnakohus, et põhjendatud ei ole arvestatud summat muuta, sest RAKE uuringus on välja toodud statistilised keskmised andmed, kus ei ole uuritud viielapselise pere vajadusi. Mastaabisääst kolme- ja viielapselise pere puhul ei ole eeldatavalt samasugune, hagejate arvestus on olnud konservatiivne, riideid ja hobivahendeid ei saa sellest lähtudes järjestikku viie lapse puhul kasutada, need kuluvad ära ja lähevad katki. Eesti kliimast tulenevalt on üksnes suve- ja talveriiete kõrval vajalikud ka kevad-sügisriided ning üks pidulikum komplekt. Riiete ja jalanõude kohta ei ole 46 eurot 53 senti ebamõistlik kulutus, sest vähemalt laste jalanõud peavad olema kvaliteetsed ja talveriided soojad. Ringkonnakohus leidis, et muude kulude kohta (haridus 23 eurot 31 senti, hügieen ja tervishoid 19 eurot 43 senti, vaba aeg ja hobid 37 eurot 72 senti, sideteenused 9 eurot, muud suured ostud 40 eurot) ei ole kostja esitanud tõendeid selle kohta, et laste vajadused on väiksemad, vaid on 4(9)

2-15-15909 vaielnud üldiselt kulude suurusele ja vajalikkusele vastu. Osaliselt on küll põhjendatud kostja väited, et osa hügieeni- ja tervisetarvetele tehtavaid kulutusi on ülepaisutatud, sest tegemist on pikaaegse kasutusega kaubaga, mille kasutusiga ei ole üks aasta, kuid mõistlik ei ole ka selles osas ülalpidamise ulatust vähendada, sest teisi kulusid, näiteks juuksekinnitusvahenditele ja šampoonile, on seevastu arvestatud tagasihoidlikult. Ringkonnakohus leidis, et hügieenikuludest on keskmiselt põhjendatud hagejal I 17 eurot, hagejal II 34 eurot 8 senti, hagejal III 15 eurot 75 senti, hagejal IV 14 eurot 83 senti, hagejal V 15 eurot 58 senti kuus. Ringkonnakohus leidis, et laste jaoks on oluline käia teiste laste sünnipäevadel, teatris ja kinos, et lapsed saaksid osaleda koos oma eakaaslastega sotsiaalses elus ja sõlmida eluks vajalikke sõprussidemeid. Kindlasti saab laps raamatuid laenutada ka raamatukogust ja kõiki loetavaid raamatuid lastele ostma ei pea, kuid lapsel peaksid olema ka oma isiklikud raamatud. Hageja IV jalgpallitreeningu kulu 30 eurot kuus on mõistlik kulutus, sest lapse tervisele ja arengule on selline sportlik huvi vajalik. Lisaks liikumisharjumusele annab treening ka muid lapsele positiivseid kogemusi ja eluks vajalikke oskusi (meeskonnatöö, distsipliin jms). Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et sellise kulutuse tegemiseks oleks pidanud laste ema küsima kostjalt nõusolekut. Ringkonnakohus leidis, et tänapäeva infoühiskonnas, kus koolis antakse lastele ülesandeid, mis eeldavad kodust internetikasutust, ei ole sidekuludena 9 eurot kuus lapse kohta liigne. Lastelt ja nendega koos elavalt emalt ei saa oodata ka seda, et nad jagaksid kuuekesi kaht arvutit või muud nutiseadet. Ringkonnakohus selgitas, et elatist saab vähendada alla miinimummäära mõjuval põhjusel, milleks võivad olla mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu), vajaduste katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund. Ringkonnakohus leidis seejuures, et mastaabisäästust käesolevas asjas lähtuda ei saa. Ringkonnakohus tõi välja, et mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud, kuid arvestada tuleb ka seda, et kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17). Ringkonnakohus analüüsis elatise vähendamise alusena laste arvu, kostja sissetuleku vähesust ja tasutavaid lastetoetusi. Ringkonnakohus leidis kostjaga nõustudes, et laste arv võib olla mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimumi, sest miinimumpalk ei arvesta vanemate võimalusi elatist maksta, kuid leidis, et see ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks, sest maakohus arvestas laste hulgaga. Ringkonnakohus leidis, et kostja sissetuleku suurus ei anna alust elatise täiendavaks vähendamiseks alla miinimumi, sest kostja sissetuleku aluseks olevad asjaolud, v.a keskmiselt 621 euro 12 sendi suurune töötasu 2016. aastal Maxima saalitöötajana, on jäänud välja selgitamata kostjast tulenevatel põhjustel. Kostja ei ole täpsustanud enda vajaduste ulatust (lisaks üürile) ega ka laenude suurust, mistõttu kostja väited ei ole kontrollitavad. Kostja ei selgitanud, miks ta ei suuda teenida suuremat sissetulekut, nt miks ta töötab äriühingutes tasuta, miks ta ei saa erinevalt laste emast teha ületunde suurema töötasu teenimiseks, miks ta ei näe vaeva juhiloa värskendamiseks, mis lubaks tal juhtida lisaks sõiduautole muude kategooriate sõidukeid ja saada suuremat sissetulekut. Ringkonnakohus leidis, et eluliselt ei ole usutav, et kostja on elatanud end aastaid sõprade antud laenudest, saades endale võimaldada iga kuu 240 euro üüri tasumist ja sõiduauto kasutamist. Eeltoodu annab põhjust arvata, et kostjal on lisaks töötasule veel sissetulekuid. Kostja ei ole teinud eluliselt usutavaks oma väidet, et nõutud elatise maksmine kahjustaks tema toimetulekut. Eeltoodu tõttu ei pidanud ringkonnakohus võimalikuks kostjalt hagejate kasuks väljamõistetavat elatist vähendada. 5(9)

2-15-15909 Ringkonnakohus viitas, et tagasiulatuva elatise ulatust kostja ei vaidlustanud. Ringkonnakohus tuvastas, et laste ema on saanud eelmise aasta kohta 1500 euro suuruse tulumaksutagastuse, millega saab arvestada laste ema sissetuleku suuruse määramisel. Ringkonnakohus tõi välja, et laste ema on väitnud, et kui kostja on saanud viimased neli aastat Eestis elades ilma tööl käimata ja regulaarset sissetulekut teenimata üürida endale eluruumi ja rentinud ka autot, saab ta ilmselt edasi Rootsi riigilt lapsetoetust, mida kasutab enda otstarbeks. Rootsist saadud toetuste kohta esitati aga tõend 2011. aastast, mille kohaselt sai kostja toetust ligikaudu 1000 eurot kuus, kuid kirjast ei nähtunud otseselt ei see, et kostjale oleks toetuse maksmine lõpetatud ega ka see, et toetust enam ei makstaks. Toetus laekub kostja kontole, mille kohta kostja ei ole väljavõtet esitanud. Ringkonnakohus lisas, et maakohus arvestas kohaselt kehtivate peretoetustega ja jättis õigustatult arvestamata 1. juulist 2017 lasterohke pere toetuse, sest elatist on niigi vähendatud tunduvalt alla miinimummäära ning peretoetuste suurenemine ei too automaatselt kaasa elatise vähenemist. Kostja vajadused ja võimalikud sissetulekud on käesolevas menetluses jäänud välja selgitamata kostjast tulenevate asjaolude tõttu ning kostja ei ole põhistanud, miks tal ei ole võimalik teenida suuremat sissetulekut laste paremaks ülalpidamiseks. Ringkonnakohus leidis, et hagejate vastuapellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole samuti alust, sest kohus ei pea väljamõistetavat elatist siduma seadusest tuleneva miinimummääraga. Elatise sidumiseks miinimummääraga ei ole alust ka seetõttu, et alates 2017 juulist hakkavad lapsed saama lasterikaste perede toetust, kuid kohus ei sidunud peretoetuste suurenemist kostjalt väljamõistetava elatise vähendamisega, kostjalt mõisteti välja elatis viiele lapsele, kohtupraktika kohaselt ei arvesta lähtumine elatise miinimummäärast enam ühiskondlike tingimustega ning seadusandja peaks vähendama elatismiinimumi määra.