Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

SÜÜDISTUS

Hindrek Veilbergi süüdistatakse selles, et tema 15.9.2025 kella 19.00-23.00 vahelisel ajal x x x x x x tn x korteris lõi Hindrek Veilberg, keda on 2.5.2023 Pärnu Maakohtu otsusega karistatud KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, milline karistus ei olnud kustunud, XX-ile korduvalt, täpselt tuvastamata kordi, kuid vähemalt kahel korral rusikaga näkku, mille tagajärjel kukkus XX põrandale pikali, seejärel lõi Hindrek Veilberg maas lamavat XX-i jalaga vähemalt ühel korral vastu vasaku puusa piirkonda, tekitades naisele füüsilist valu ja tervisekahjustused - vasaku kulmu piirkonnas hematoom, alahuule piirkonnas hematoom, vasak põsesarn valulik, parem küünarvars valulik, vasaku reie välisküljel hematoom, vasakul põlvel hematoom. Oma tegevusega tekitas Hindrek Veilberg XX-ile füüsilist valu ja nähtavad tervisekahjustused. Teise inimese tervise kahjustamise ja füüsilise valu tekitamisega korduvalt pani Hindrek Veilberg toime KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

KOHTU SEISUKOHT

Objektiivne koosseis

1-26-1769 tõi ta Tallinnast x kuskil õhtul 6-7 ajal (kellaaegu täpselt ei tea, aga siis oli valge). Tunnistaja BB (ütlused tlk 20 pöördel-21) selgitas, et on ühel korral XX-i x viinud, XX juhatas, kuhu peab sõitma; arvab, et jõudsid x kusagil 1-2-3 ajal. XX läks ühe kortermaja juures maha ja läksid lahku; neiu oli ilus ja terve. Süüdistatav kirjeldas (ütlused tlk 21-22 pöördel), et XX tuli talle külla õhtul kuskil seitsme paiku (teab, et käis sel päeval d ja õhtune buss jõuab x kella 7 ajal). Kohus leiab, et kannatanu ja süüdistatava ütlustega on tõendatud, et XX läks H. Veilbergi juurde 15.9.2025 kella seitsme paiku õhtul.

Tunnistaja CC rääkis (tlk 20-20 pöördel), et tema x Hindrek helistas talle sel õhtul kuskil poole kaheksa paiku, et ta ütleks XX-ile telefoni teel, et XX ära läheks sealt korterist, sest ta ei olnud nõus ära minema. Telefon oli mikrofoni peal, kui ütles, et sealt korterist ära läheks, siis XX sõimas teda, oli aru saada, et ta on purjus. Helistas Z, kes on selle korteri x, Z ütles, et muusika mängib vaikselt, palus Z teada anda kui muusika kõvaks pannakse. Hommikul nägi, et Z oli talle 21.25 saatnud sõnumi, et Hindrek on üksi. Kohus märgib, et tunnistaja CC ütlused selle kohta, mis Z talle hommikul rääkis, ei ole tõendina kasutatavad, sest tunnistaja sai neist asjaoludest teadlikuks Zvahendusel ja ei esine KrMS § 66 lg 2-1 sätestatud erandeid nende ütluste tõendina kasutamiseks. Kohus jätab tunnistaja CC ütlused selle kohta, mida Z talle hommikul rääkis, tõendikogumist välja. Kohus märgib, et süüdistatav ei ole rääkinud, et kohe kui kannatanu talle külla tuli, tema lahkumist soovis; süüdistatav selgitas, et lasi kannatanul diivanil puhata, ei seganud teda. Seega süüdistatav ei ole avaldanud, et kannatanu tema tahte vastaselt oleks tema elukohta tulnud ja oleks keeldunud lahkumast.

XX selgitas, et tarvitas sel päeval alkoholi, juba eelnevalt, kui sõber ta x tõi, oli alkoholi tarvitanud ja läkski H. Veilbergi juurde, et enda õlled ära juua. Süüdistatav arvas, et XX vist oli natuke napsune ka kui tema juurde tuli, tütarlaps käis vetsus ära, viskas diivani peale pikali ja puhkas kuskil tund. Kui üles ärkas (poole kümne paiku), läks ära ja siis tuli tagasi (üheteist paiku), otsisid koos XX-i telefoni. Kannatanu rääkis, et oli H. Veilbergi juures purjus, mingi hetk jäi magama, kui toibus, oli juba pime ja tahtis koju minna ja hakkas enda asju otsima, telefoni ei leidnud. Palus, et H. Veilberg aitaks tal telefoni otsida. H. Veilberg avaldas, et kui XX õhtul kella 11 ajal tema juurde tagasi tuli, siis ta oli ilus, mingeid vigastusi ei olnud. Kohus leiab, et kuigi kannatanu ja süüdistatava ütlused selles osas, kas kannatanu vahepeal (kella 21.30 - 23 vahel) süüdistatava elukohast ära käis, on erinevad (kannatanu rääkis, et magas süüdistatava juures; süüdistatav räägib, et kannatanu käis vahepeal ära), ei oma see kuriteosündmuse tuvastamisel tähtsust, sest süüdistatav ütles, et kui kannatanu tema juurde 23-ajal tagasi tuli, tal mingeid vigastusi ei olnud. Kannatanu ja süüdistatav räägivad kokkulangevalt, et enne kannatanu lahkumist H. Veilbergi juurest (süüdistatav sõnul kella 23-ajal) otsisid kannatanu telefoni.

Kannatanu kirjeldas, et telefoni otsimise käigus H. Veilberg läks närvi, et tema ei tea, kus see telefon on ja mingi hetk käiski pauk lihtsalt, H. Veilberg lõi talle rusikaga näkku. Otsis telefoni edasi, sest telefon on talle väga tähtis, aga H. Veilberg läks närvi selle peale, mida rohkem ta nuttis, seda rohkem ta peksa sai – näkku rusikaga, jalgadega keha piirkonda, lõpuks kaitses nägu (pani käed näo ette), et ta näole rohkem liiga ei teeks. Samal ajal H. Veilberg sõimas teda igasuguste sõnadega, sõimas litsiks ja mis kõik veel. H. Veilberg vastas küsimusele kannatanu löömise kohta: midagi ei juhtunud; nagu hästi ei usu, et lõi XX-i; millegipärast arvab, et ikkagi ei löönud teda; no ilmselt ei löönud, kui mingil määral inimesest hoolid, ei taha ju tegelikult füüsiliselt haiget teha; ei oska mitte midagi öelda selle kohta, kas lõi XX-i, tüdruk oli purjus, aga mitte nii purjus, et ei peaks mäletama, mis temaga oli või toimus; ei ole talle midagi teinud; ei löönud, sellest on nii kaua möödas, on hirmsasti praadinud tänu sellele asjale, on aasta otsa kannatanud; teab 3 (9)

1-26-1769 väga hästi, et ei teinud talle haiget. Seega kannatanu avaldas, et süüdistatav tema suhtes vägivalda kasutas, süüdistatav seda ei tunnista. Sündmuse ajal olid kannatanu ja süüdistatav kahekesi süüdistatava korteris. Kohus uurib kohtule esitatud teisi tõendeid, tuvastamaks, kas ja kuidas kuriteosündmus toimus.

Kannatanu avaldas, et H. Veilbergi juurest peale löömist läks ära õhtul kui oli juba pime. H. Veilbergi maja on tema majast 100 meetri kaugusel, kui maja nurgast minna otse üle rohumaa, sealt kaudu läks koju, kusagilt mujalt läbi ei käinud. Kodus x x tegid ukse lahti, ütles, et H. Veilberg lõi, et võttis telefoni ära. Tunnistaja YY (kannatanu x) rääkis (ütlused tlk 18-19), et ühel õhtul 10-11 ajal (pime oli), kui vaatas telekat, läks koputuse peale ust avama, XX istus jalatsikapi peal ukse taga; nägu (nina) oli verine, riided verised, nuttis. Viis ta tuppa, siis vingus, et kutsu politsei, et Hints (H. Veilberg) oli teda löönud, ütles, et H. Veilbergi juurest tuli, telefon oli ka kadunud; politsei kutsumiseni asi ei läinud, rahustas ta maha. Kohus leiab, et tunnistaja YY ütlused selle kohta, mida XX talle rääkis sel õhtul, on tõendiks KrMS § 66 lg 2-1 p 2 alusel, sest tunnistaja kirjeldas, et XX nuttis ja see rääkimine toimus lühikese ajavahemiku järel peale sündmust.

Tunnistaja BB avaldas, et tal on kannatanuga hiljem juttu olnud, et ta läks ühe inimese juurde, kes tal telefoni ära võttis, pärast seda oli see inimene muutunud vägivaldseks, oli talle kallale läinud; ta oli sealt ära jooksnud ja koju läinud. Kannatanu avaldas mõned päevad hiljem ka xle (WW , ütlused tlk 19-20), et telefon on Hindreku juures, ei saa seda tagasi ja rääkis, et Hindrek kasutas vägivalda tema suhtes, vigastused olid sel ajal veel näha. Tunnistajate BB ja WW ütlustega selles, mida XX neile rääkis, on võimalik kontrollida kannatanu ütluste usaldusväärsust. Kohus leiab, et kannatanu on kohtus kirjeldanud süüdistatava rünnakut; rääkinud vahetult peale sündmust, kui oli veel tajutu mõju all, xle, et H. Veilberg teda lõi ja telefon on kadunud ning samamoodi kirjeldanud sündmust ka BB-le ja WW-le . Seega kannatanu on sündmust järjepidevalt kirjeldanud ühtviisi, rääkinud telefoni kadumisest ja H. Veilbergi poolt tema suhtes vägivalla kasutamisest.

Kannatanu selgitas, et xe rääkis telefonis neli päeva hiljem, mis oli juhtunud. Kannatanu rääkis, et telefoni sai kätte kui xle helistas ja rääkis, mis oli juhtunud, x helistas H. Veilbergile ja ütles, et telefon olgu olemas, muidu tuleb politsei. Tegelikult sel ajal juba uuelt telefonilt nägi, et vana telefon oli H. Veilbergi elukohas. Siis äkki tuli kõne, et telefon on leitud. H. Veilberg tõi telefoni talle koju, x võttis vastu. Tunnistaja WW (kannatanu x) rääkis, et x rääkis talle, et telefon on Hindreku juures, positsioneerimine näitas; helistas Hindrekule, kes ütles, et telefoni pole seal. Ütles, et tuleb ametnikega ukse taha, siis umbes 10 minuti pärast Hindrek helistas, et leidis telefoni; viis selle x kätte. Süüdistatav kirjeldas kohtus, et kui XX-i x helistas, siis ähvardas politseiga, ta ju ei teadnud, et see telefon on diivani all; hakkas siis otsima ja leidis telefoni diivani alt. Seega on tõendamist leidnud, et 15.9.2025 õhtul jäi kannatanu telefon süüdistatava korterisse ja süüdistatav tagastas selle peale seda kui WW talle helistas, teatas, et positsioneerimine näitab, et telefon on tema korteris.

Kohus leiab, et otsustamisel, kas teo pani toime süüdistatav, saab sellises situatsioonis muuhulgas lähtuda välistamismeetodist. Asjaolu, et puudub konkreetselt kindlaks määratud isikute ring, kelle osas saaks sama kuriteo toimepanemise võimalikkust kaaluda ja see võimalus välistada, ei tähenda aga, et välistamismeetod pole toimepanija tuvastamisel kasutatav (RK 2.7.2015 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-36-15 p 9.1). Kohtu hinnangul ei saanud kannatanu suhtes vägivalda kasutada keegi muu kui H. Veilberg, sest nad olid korteris kahekesi. H. Veilberg ise tunnistas, et kui kannatanu tema korterisse õhtul kella 23-paiku tagasi tuli, tal vigastusi ei olnud. Kannatanu avaldas, et peale H. Veilbergi poolt vägivalla kasutamist läks ta otsejoones koju (väljas oli pime), 4 (9)

1-26-1769 tema maja asub umbes 100 meetri kaugusel. Kannatanu x kinnitab, et kui kannatanu koju tuli, võis kell olla 10-11 õhtul, oli pime.

H. Veilbergi ütlustest tuleneb, et ta oli sel päeval XX-i peale pahane, et XX oli tema numbri telefonis ära blokeerinud. H. Veilberg on avaldanud, et kannatanu ei olnud nii purjus, et ei mäleta, mis juhtus. Kannatanu on süüdistatavat kirjeldanud - oli eelnevalt ka tema juures alkoholi tarvitamas käinud, aga ei olnud H. Veilbergi näinud agressiivsena, see oli tema jaoks üllatus. Teadis H. Veilbergi kainena, siis oli tagasihoidlik ja malbe, täiesti normaalne, aga kui joob, siis on teda kõik kohad täis, karjub ja laamendab, käib ukse taga nagu sada deemonit oleks sees. Oli H. Veilbergiga kohtunud bussis, teadis, et ta käib kriminaalhooldaja juures, aga millega seoses, seda ei teadnud. Tunnistaja YY kirjeldas, et kui H. Veilberg on kaine, siis ei ole riiakas, kui on joobes, kipub kaklema, lõugab.

Kannatanu selgitas, et x ütles, et peab politseisse minema, et see löömine ei ole okei; tema ise oleks selle asja sinnapaika jätnud, lihtsalt H. Veilbergist eemale hoidnud. WW rääkis, et algul rääkis x telefoni kadumisest, hiljem sai kehavigastustest teada (see oli umbes 3-4 päeva peale sündmust), kuna need vigastused olid siis veel olemas, siis sõitis x, võttis x peale ja läks EMO-sse, et fikseerida vigastused, peale seda läksid politseisse, et x saaks ütlused anda. Tema oligi see algataja, kes ütles, et peavad politseisse minema ja EMO-s vigastused ära fikseerima. Kui koju tagasi sõitsid, H. Veilberg helistas talle ja ähvardas tema peret, ütles, et nende pere veel kahetseb seda. Süüdistatav kinnitas, et eks nad mõlemad XX-i xga ütlesid üksteisele inetusi.

Kohus leiab, et kannatanu ütlustest ei tulene, et tal oleks põhjust ja et ta annaks süüdistatava kohta valeütlusi. Kannatanu poolt antud süüdistatava iseloomustust toetavad ka tunnistaja YY ütlused. Kannatanu avaldas, et oleks asja sinnapaika jätnud, ise kohe politseile avaldust ei teinud. Ka süüdistatav ei ole avaldanud mingeid asjaolusid, miks kannatanu tema kohta peaks valeütlusi andma. Kohus leiab, et kannatanu räägib sündmustest nii nagu need toimusid, ta ei varja ka seda, et tarvitas sel päeval alkoholi, et läkski H. Veilbergi juurde, et veel alkoholi tarvitada, siis aga vajus ära ja jäi H. Veilbergi juures magama. Kohus juba eespool tuvastas, et kannatanu ütlusi kinnitavad tunnistaja YY ütlused ja kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitavad tunnistajate BB ja WW ütlused. Kui muidu sündmuste toimumise kohta on H. Veilbergi ja kannatanu ütlused üldjoontes kokkulangevad, siis H. Veilbergi ütlused selle kohta, kas lõi kannatanut, on umbmäärased ja põiklevad (vt p 4). Kohus, hinnanud kohtule esitatud tõendeid kogumis, leiab, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed.

Kohus leiab, et kohtule esitatud tõendid kogumis kinnitavad, et H. Veilberg kasutas süüdistuses märgitud ajal ja kohas XX-i suhtes füüsilist vägivalda – lõi teda vähemalt kahel korral rusikaga näkku, mille tagajärjel kukkus XX põrandale pikali, seejärel lõi H. Veilberg maas lamavat kannatanut jalaga vähemalt ühel korral vastu vasaku puusa piirkonda.

Kannatanu ja tunnistaja WW rääkisid, et kannatanul olid H. Veilbergi poolt vägivalla kasutamise tulemusena nähtavad vigastused. Kannatanu tegi järgmisel päeval peale sündmust oma vigastustest fotod (tlk 36-42) ja selgitas kohtus, et kulmu alune sinikas (tlk 39, 42), huule alune sinikas (tlk 36), puusal olev sinikas on tekkinud sellest, et H. Veilberg teda lõi; põsel pole pildil väga sinikat näha, aga põsk oli katsudes valus küll. Haiglasse läks umbes 4 päeva hiljem ja seal ka fikseeriti vigastused. X Haigla 19.9.2025 epikriis (tlk 25) näitab, et XX-il tuvastati vasaku kulmu piirkonnas 0,5x0,5cm hematoom, vasak põsesarn valulik, alahuule piirkonnas vasakul pool 0,5x0,5cm hematoom. Nina distaalne osa natuke paremale poole viltu (patsiendi sõnul varasemalt 5 (9)

1-26-1769 nina otse olnud, tehtud ninaluude röntgenülesvõte). Parem küünarvars valulik, hematoomi ei näe, käel tätoveeringud. Vasaku reie välisküljel 3x3cm sinakas hematoom. Vasakul põlvel 2x2cm sinakas hematoom. Kohus leiab, et piltidel nähtavad ja haiglas fikseeritud vigastused vastavad kannatanu poolt kirjeldatud H. Veilbergi poolt tema suhtes kasutatud vägivallale.

Kohus leiab, et kohtule esitatud tõenditega on tõendamist leidnud, et XX-i süüdistuses kirjeldatud tervisekahjustused on põhjuslikus seoses H. Veilbergi poolt XX-i suhtes füüsilise vägivalla kasutamisega. Kannatanu selgitas, et esimest korda sai peksa niimoodi, veider tunne oli, mingi surin, oli nii šokis sellest, et ei tundnud nagu valu, oli see, et lihtsalt saaks minema. Kannatanu rääkis, et pärast tundis valu - nina piirkond oli valus, kartis, et seal on mingi luu puru, käis ka röntgenis (seda kinnitab epikriis); mujal keha piirkonnas, kus olid sinikad, kui nendesse kohtadesse toetus, oli valus. Kohus leiab, et kannatanu selgitused, miks ta löömise hetkel valu ei tundnud, on arusaadavad. Kuna vägivalla kasutamine H. Veilbergi poolt oli kannatanule täielik üllatus, ta kaitses oma nägu edasiste löökide eest ja tema soov oli Veilbergi korterist minema saada, näitab see, et tema mõtted ja tegevus olid suunatud enesealalhoiuinstinktile. Kohus leiab, et H. Veilbergi poolt kannatanu suhtes kasutatud vägivald – korduvad löögid rusikaga näkku (mille tagajärjel kannatanu kukkus) ja maas lamava kannatanu löömine jalaga puusa piirkonda, on selline, millega valu tekitamine on objektiivse kõrvalseisja seisukohast teo tüüpiline tagajärg. Kohus leiab, et on tõendatud, et H. Veilbergi poolt kannatanu suhtes kasutatud vägivald põhjustas talle ka valu.

Tegu on H. Veilbergile ka objektiivselt omistatav. Lüües kannatanut vähemalt kahel korral rusikaga näkku, mille tagajärjel kannatanu kukkus ja lüües maas lamavat kannatanut jalaga keha piirkonda, pidi ta aru saama, et tema tegevus põhjustab kannatanule valu ja tervisekahjustused. Kokkuvõtvalt on seega tõendamist leidnud, et H. Veilberg lõi kannatanut vähemalt kahel korral rusikaga näkku ja maas lamavat kannatanut lõi jalaga keha piirkonda, millega põhjustas kannatanule tervisekahjustused ja valu.

Eeltoodust tulenevalt on H. Veilberg realiseerinud kõik KarS § 121 lg 2 p 3 kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused.

Subjektiivne koosseis

Teo õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine.

Kokkuvõte

6 (9)

1-26-1769

Karistus

Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et kohtule esitatud tõenditega on tõendamist leidnud süüdistuses kirjeldatud kuriteo toimepanemine H. Veilbergi poolt, mis täidab KarS § 121 lg 2 p 3 sätestatud teokoosseisu, on õigusvastane ja H. Veilberg on selle toimepanemises süüdi. Kuna H. Veilberg on Pärnu Maakohtu 2.5.2023 otsusega karistatud KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, oli ta 15.9.2025 kuriteo toimepanemise ajal KarS § 121 lg 2 p 3 nimetatud isikuks, kes on kehalise väärkohtlemise toime pannud korduvalt. Seega on tema tegu õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. Kohus tunnistab H. Veilbergi KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises süüdi. KarS § 121 lg 2 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1 sätestatud alustest.

Karistamise alus on isiku süü, mis on tuvastatud. Esmalt tuleb võtta arvesse, et H. Veilberg lõi kannatanut korduvalt rusikaga näkku ja jätkas kannatanu löömist ka siis kui kannatanu pikali kukkus, lüües kannatanut jalaga. H. Veilbergi tegevus ei tekitanud kannatanule mitte ainult valu vaid tema tegu põhjustas kannatanule ka tervisekahjustusi. Tegemist oli kannatanu jaoks ootamatu rünnakuga, teo tehiolud näitavad, et Veilbergil oli ilmne soov kahjustada kannatanu tervist; seda näitavad nii rusikalöögid näkku kui maas lamava kannatanu jalaga löömine. Kohus arvestab süü suuruse juures ka seda, et teo pani ta toime otsese tahtlusega. Kohus leiab, et H. Veilbergi süü on keskmisest väiksem.

Karistust kergendavad asjaolud ja karistust raskendavad asjaolud puuduvad.

Karistuse mõistmisel peab kohus arvestama võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Karistusregistri väljavõte ja kohtuotsus (tlk 26-29) näitavad, et H. Veilbergil on kaks kehtivat kriminaalkaristust kehalise väärkohtlemise eest. Pärnu Maakohtu 21.6.2021 otsusega karistati teda KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi vangistusega 1 aasta 10 kuud (viibis eelvangistuses 3 päeva), mille kandmiselt ta vabastati KarS § 74 alusel 1 aasta 10 kuulise katseajaga (21.6.2021 - 20.4.2023), allutades ta kriminaalhooldusametniku järelevalve alla. Pärnu Maakohtu 2.5.2023 kohtuotsusega kohus mõistis H. Veilbergi süüdi KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi (tegu toime pandud 23.6.2021) ja karistas vangistusega 1 aasta 3 kuud. Kuna tegu oli toime pandud katseajal liitis kohus mõistetud karistusele eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ja liitkaristuseks mõistis kohus 3 aastat 27 päeva vangistust. Kohus vabastas H. Veilbergi mõistetud vangistuse kandmisest KarS § 74 alusel 3 aasta 1 kuulise katseajaga (2.5.2023 1.6.2026), määrates H. Veilbergi katseajaks kriminaalhooldusametniku järelevalve alla ja kohustas alluma oma elukohas elektroonilisele valvele tähtajaga 2 kuud. Käesolevas kriminaalasjas arvatakse H. Veilbergile uue vägivallakuriteo toime panemist 15.9.2025, s.o eelmise kohtuotsusega määratud katseajal. Eelnev näitab, et tingimisi määratud vangistused koos allutamisega kriminaalhooldusametniku järelevalve alla ei ole täitnud H. Veilbergi puhul oma eesmärki. H. Veilberg on taas toime pannud vägivallateo, millega põhjustas kannatanule valu ja tervisekahjustused. Kuna eelmised karistused ei ole H. Veilbergi käitumismustrit muutnud, uute õigusrikkumiste toimepanemise risk ei ole vähenenud, siis eripreventiivsetest kaalutlustest lähtudes peab karistus olema piisavalt mõjus, et H. Veilberg muudaks oma käitumismustrit ega kasutaks ärritudes teiste isikute suhtes vägivalda. Karistuse eripreventiivne eesmärk suurendab mõistetavat karistust ja eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks tuleb H. Veilbergi karistada vangistusega.

Ühiskonnas peab saama üldtunnustatud käitumisnormiks, et konfliktide lahendamine vägivallaga, ei ole aktsepteeritav. Sellist seisukohta on ka seadusandja toetanud sellega, 7 (9)

1-26-1769 et kehaline väärkohtlemine olukorras, kus see tekitab vaid valu, on tunnistatud kuriteoks ja kuriteole järgnev karistus annab selge signaali, et teise isiku suhtes vägivalla kasutamine on lubamatu.

Arvestades eeltoodut karistab kohus H. Veilbergi vangistusega, mis on sanktsiooni keskmise määra lähedane. Kohus mõistab H. Veilbergile karistuseks 2 aastat 3 kuud vangistust. Kuna H. Veilberg pani kuriteo toime katseajal, tuleb selles kriminaalasjas mõistetavat karistust KarS § 65 lg 2 alusel suurendada eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 3 aasta 27 päeva vangistuse võrra, liitkaristuseks on vangistus 5 aastat 3 kuud 27 päeva.

Kannatanu taotlus lähenemiskeelu kohaldamiseks

Kannatanu XX taotles kohtuistungil, et kohus kohaldaks H. Veilbergi suhtes lähenemiskeeldu nii kaua kui seadus võimaldab, et H. Veilberg ei läheneks tema elukoha lähedale, et ei tuleks ukse taha (elab kortermajas x. korrusel) ja avalikus kohas ei tuleks lähemale kui 5 meetrit. Kannatanu kirjeldas, et kui Veilberg end täis joob, siis jookseb tema kodu ukse taha või karjub midagi tänaval, jätab mingeid asju ukse taha. Nädal pärast juhtunut tuli ukse taha, oli purupurjus, jutuga, et tuli kätte maksma ja kargas xle rusikatega kallale ja kätega, rüselesid seal, x läks vahele, tema nägi seda pealt. See juhtus siis kui oli juba politseis käinud. Paar päeva enne kohtuistungit käis ka ukse taga palumas, et ärge minge kohtusse. Tunnistaja YY kirjeldas, et Veilberg käis ukse taga (peale seda sündmust, aga millal täpselt, ei mäleta), tahtis vastu lõugu anda, lükkas käe kõrvale, sõnelesid, siis läks minema, x ja XX ka nägid. H. Veilberg avaldas, et käis XX-i ukse taga, viis lilli; ühe korra tütarlapse x vihastas ta nii välja (süüdistas, et on telefoni ära varastanud), siis sõnelesid YY-ga. H. Veilberg kinnitas, et teab, kus kannatanu elab, need tingimused, mida kannatanu seoses lähenemiskeeluga taotles, on täidetavad, suudab neid täita. KrMS § 310-1 lg 1 kohaselt kannatanu taotlusel võib kohus võlaõigusseaduse alusel kannatanu eraelu või muude isikuõiguste kaitseks kohaldada isikuvastases kuriteos süüdimõistetule lähenemiskeeldu tähtajaga kuni 3 aastat. Kohus mõistab H. Veilbergi süüdi KarS § 121 järgi, mis on isikuvastane kuritegu. Kuriteo pani H. Veilberg XX-i vastu toime oma kodus kui kannatanu oli tal külas. Peale kuriteosündmust on H. Veilberg kannatanu kodu ukse taga käinud ja kannatanu sõnul ka avalikus ruumis talle igasuguseid asju karjunud. Kannatanu taotleb lähenemiskeeldu seetõttu, et H. Veilbergi käitumine peale kuriteo toimepanemist on häirinud tema eraelu, kannatanu ei ole avaldanud, et ta oleks tundnud H. Veilbergi käitumisest ohtu oma tervisele. Kohus karistab H. Veilbergi liitkaristusena üle 5-aastase vangistusega. Vangistuse kandmise ajal Veilberg ei saa minna kannatanu kodu lähedale ega läheneda talle avalikus ruumis. Seega H. Veilbergile mõistetav karistus täidab tingimused, mida kannatanu taotles lähenemiskeeluga oma eraelu kaitseks kohaldada ja mõistetav vangistus on pikem kui lähenemiskeelu võimalik maksimaalne tähtaeg (3 aastat). Samas seadus (KarS § 76) annab võimaluse isik vabastada vangistusest tingimisi enne tähtaega. Kohus leiab, et kui H. Veilbergi puhul peaks selline võimalus kaalumisele tulema, siis, kohus arvestab kantud karistuse mõju talle ja vajadusel saab määrata talle ennetähtaegsel vabanemisel katseajaks kohustuse mitte viibida kohtu määratud paikades ega suhtlema kohtu määratud isikutega. Kohus leiab, et käesoleval ajal kui kohtu poolt H. Veilbergile mõistetava karistusega saavad täidetud kannatanu poolt taotletud lähenemiskeelu tingimused, ei ole vajalik kannatanu eraelu kaitseks lähenemiskeeldu kohaldada. Lähtudes eeltoodust jätab kohus kannatanu taotluse H. Veilbergile lähenemiskeelu kohaldamiseks rahuldamata.

Tõkend 8 (9)

1-26-1769

Hindrek Veilbergi suhtes tõkendit kohaldatud ei ole.

Asitõendid

Menetluskuluks on vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 9 süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha. KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel tuleb H. Veilbergilt kohtuotsusega välja mõista riigituludesse sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmisega seoses 1,5 palga alammäära suuruses summas 1419 eurot, s.o 1,5*946 eurot.

KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel on menetluskuluks määratud kaitsja tasu ja kulud kohtueelses menetluses 89,28 eurot (tlk 30-31) ja kohtumenetluses 394,82 eurot (tlk 33-33a), kokku 484,10 eurot.

Kokku on H. Veilbergilt riigi kasuks väljamõistetavad menetluskulud 1903,10 eurot. Menetluskulud tuleb tasuda täies ulatuses kohtuotsuse jõustumisest alates ühe kuu jooksul. Selle tähtaja möödumisel pööratakse kohtuotsus menetluskulude osas täitmisele, saadetakse täitmiseks kohtutäiturile, tasumata summadele lisandub täituritasu.

(allkirjastatud digitaalselt) Piia Jaaksoo Kohtunik

9 (9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.