Bigbank AS-i hagi D Bi vastu põhivõlgnevuse, intressi, lepingu haldustasu ja viivise nõudes 10 541,56 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Bigbank AS lepinguline esindaja L L
(registrikood
10183757),
Kostja D B (isikukood xxxx), elukoht xxxx, e-post xxxx Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
Kohtuistungil 15.06.2026
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista kostjalt D Bilt hageja Bigbank AS kasuks välja põhivõlg 2510,29 eurot ja edasiulatuv viivis võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlalt (2510,29 eurot) alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni.
3.Jätta menetluskuludest 27% kostja kanda ja 73% hageja kanda.
4.Mõista D Bilt Bigbank AS kasuks välja menetluskulud 253,80 eurot (käibemaksuta). Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.
Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Bigbank AS (hageja) esitas 12.03.2024 Harju Maakohtule hagi, milles palus D Bilt (kostja) välja mõista põhivõla 6903,01 eurot, intressi 368,04 eurot, lepingu haldustasu 7,50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised (perioodi 28.10.2022–12.03.2024 eest) 1889,31 eurot ning viivise alates 13.03.2024 kuni põhinõude (6903,01 eurot) täitmiseni määraga 19,90% aastas. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt välja hageja menetluskulud, sh riigilõiv 840 eurot ja õigusabikulud 100 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 20.02.2020 tarbijakrediidilepingu nr XXXX, mille alusel sai kostja 9000 eurot laenu. Kostja kohustus laenu tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 25.03.2020–25.02.2025 jooksul. Laenulepingus lepiti kokku intressimääras 19,90% aastas ja lepingutasus 180 eurot. Lisaks kohaldus igakuine haldustasu 1,50 eurot. Lepingu krediidi kulukuse määr oli 23,67%. 17.07.2020 sõlmisid pooled lepingu lisa nr 1. Tulenevalt asjaolust, et 17.07.2020 seisuga oli lepingu alusel krediidiandja ees võlgnevus 732,52 eurot (Covid-19 pandeemiast tingitud makseraskused) ning krediidisaaja avaldas soovi võlgnevuse refinantseerimiseks, leppisid pooled kokku krediidisumma suurendamises 732,52 euro võrra. Täiendava krediidisumma arvelt lugesid pooled tasutuks krediidisaaja võlgnevuse, st krediidisumma täiendavat väljamakset ei toimunud. Peale krediidisumma suurendamist oli krediidisumma jääk 9289,84 eurot. Lisaks krediidisumma suurendamisele andis krediidiandja krediidisaajale maksepuhkust 6 kuud. Kostja ei täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja oli tagasimaksetega viivituses kolme üksteisele järgneva osamaksega: kostja tasus 27.06.2022, 25.07.2022 ja 25.08.2022 osamaksed osaliselt ning 26.09.2022 osamakse jättis täielikult tasumata. Hageja hoiatas 26.07.2022 kostjat lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Kuivõrd kostja täiendava tähtaja jooksul võlgnevust ei tasunud, ütles hageja 27.10.2022 ülesütlemisavaldusega lepingu üles. Alates 20.02.2020 kuni lepingu ülesütlemiseni 27.10.2022 tegi kostja lepingu raames oma kohustuste katteks hagejale ülekandeid kokku 7042,23 eurot (sh refinantseeritud võlgnevus 732,52 eurot), millest 4152,02 eurot arvestati intressi katteks, 2829,51 eurot krediidisumma katteks, 40,50 eurot lepingu haldustasu katteks, 20 eurot sissenõudekulu katteks ja 0,20 eurot viivise katteks. Vastavalt lepingu põhitingimustele tasaarvestas krediidiandja üleantavast krediidisummast lepingu sõlmimise tasu 180 eurot. Kostja jättis vastavalt lepingus märgitud maksegraafikule tasumata 25.07.2022 intressi makse osaliselt summas 20,58 eurot, 25.08.2022 intressimakse 118,29 eurot, 26.09.2022 intressimakse 119,55 eurot, 25.10.2022 intressimakse 106,05 eurot ning oktoobrikuus intressi 1 päeva eest 3,57 eurot. Intressivõlg kokku on 368,04 eurot.
Hageja nõuab viivist põhivõlalt (6903,01 eurot) lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 28.10.2022 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras, s.o 19,90% aastas. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivis 1889,31 eurot. Poolte vahel sõlmitud lepingu alusel oli kostja kohustatud tasuma hagejale igakuiselt lepingu haldustasu 1,50 eurot kuus. Kostja kohustus lepingu kehtivuse ajal 27.06.2022 kuni 25.10.2022 tasuma lepingu haldustasu kokku 7,50 eurot.
2.Kohus toimetas hagi kostjale kätte 07.06.2024 väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kostja ei ole hagile vastanud.
3.Kohus palus 14.04.2026 kohtunõudes hagejal täiendavalt põhjendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ja selgitas ümberarvestuse esitamise võimalust.
4.Hageja esitas 30.04.2026 vastuses kohtunõudele vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta.
täiendavad
selgitused
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
5.Hageja nõuab kostjalt põhivõlga 6903,01 eurot, intressi 368,04 eurot, lepingu haldustasu 7,50 eurot, sissenõutavaks muutunud viiviseid (perioodi 28.10.2022–12.03.2024 eest) 1889,31 eurot ning viivist alates 13.03.2024 kuni põhinõude (6903,01 eurot) täitmiseni määraga 19,90% aastas.
6.Kohus tuvastas, et hageja ja kostja sõlmisid 20.02.2020 tarbijakrediidilepingu nr XXXX, mille alusel sai kostja 9000 eurot laenu (dtl 10–17). Leping on mõlema poole poolt digitaalselt allkirjastatud. 17.07.2020 sõlmisid pooled lepingu lisa (dtl 18–24). Tulenevalt asjaolust, et 17.07.2020 seisuga oli kostjal lepingu alusel krediidiandja ees võlgnevus 732,52 eurot ning kostja avaldas soovi võlgnevuse refinantseerimiseks, leppisid pooled kokku krediidisumma suurendamises 732,52 euro võrra. Täiendava krediidisumma arvelt lugesid pooled tasutuks krediidisaaja võlgnevuse, st krediidisumma täiendavat väljamakset ei toimunud. Uue maksegraafiku järgi oli viimase osamakse tähtaeg 25.06.2025. Hagiavalduse kohaselt ei täitnud kostja maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja oli tagasimaksetega viivituses kolme üksteisele järgneva osamaksega: kostja tasus 27.06.2022, 25.07.2022 ja 25.08.2022 osamaksed osaliselt ning 26.09.2022 osamakse jättis täielikult tasumata. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles hageja 27.10.2022 ülesütlemisavaldusega lepingu üles.
7.Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust. Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 määruses selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
8.Kohus tuvastas, et 20.02.2020 seisuga oli eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 20,61%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse määr 61,83%. Praegusel juhul ei ületa laenu krediidi kulukuse määr (23,67%) VÕS § 406 2 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.
9.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20–23). Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 403 4 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13). Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1 leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks, ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla. Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661 selgitanud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55). Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: •
tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);
•
tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);
•
tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
•
tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet
küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 403 4 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.
10.Kohus selgitas 14.04.2026 hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused ning neid asjaolusid tõendada (dtl 105–107).
11.Hagiavaldusest ja hageja 30.04.2026 vastusest (dtl 113–115) ning esitatud tõenditest järeldub, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav.
11.1.Hagiavalduse kohaselt omandas hageja teabe tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotlusele esitatud andmete ja kliendi arvelduskonto väljavõtte ajaloo alusel. Info kostja varasemate maksekohustuste täitmise kohta omandas hageja lisaks eelnevale veel ka avalikest andmebaasidest, mh Politsei- ja Piirivalveameti registrist, Maksu- ja Tolliametist, Ekrediidiinfo andmebaasist, Ametlike Teadaannete portaalist ja Rahvastikuregistrist. Hageja tuvastas, et kostjal puudusid maksehäired ja viimase kuue kuu jooksul lõpetatud võlad. Laenutaotlusel märkis kostja oma sissetulekuks töötasu 950 eurot kuus. Hageja tuvastas kostja konto väljavõtte alusel, et kostja keskmiseks sissetulekuks viimase kolme kuu jooksul oli 1424 eurot. Hageja tuvastas pangakonto väljavõtte ja kostja esitatud täiendavate tõendite põhjal, et kostjal on igakuiseid kohustusi 61 eurot. Krediidilepingust nr xxxx tuleneva tulevikukohustuse suuruseks moodustus 241,52 eurot. Arvestades kostja deklareeritud sissetulekute keskmist suurust 950 eurot kuus, moodustas kostja igakuiste kohustuste osakaal sissetulekutest ca 31,84% (302,52 × 100 ÷ 950 = 31,84), mis on Eesti ühiskonnas ja majanduspiirkonnas praktikas tavapärane ja mõistlik kohustuste osakaal sissetulekutest.
11.2.Krediidiandjal tuleb KAVS § 49 lg 3 alusel tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist, 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi ja 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. Kostja konto väljavõttelt perioodi 01.08.2019–17.02.2020 kohta nähtuvad laekumised kolmelt erinevalt tööandjalt (xxxx, xxxx, xxxx (alates 01.11.2019)). Kohtule arusaadavalt vahetas kostja kontrollitud perioodil töökohta. Kohtule ei nähtu, kuidas on hageja kostja regulaarse sissetuleku suuruse analüüsimisel seda asjaolu arvesse võtnud, mh täpsustanud, kas kostja suhtes on rakendatud katseaega, ning hinnanud, milline on kostja edaspidine regulaarne sissetulek.
11.3.Krediidiandjal tuleb KAVS § 49 lg 1 p 4 järgi tuvastada tarbija muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena ning KAVS § 49 lg 1 p 6 järgi krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist.
11.4.Laenutaotluselt ei nähtu, et küsitud oleks kostja majapidamiskulude suurust; taotlusel ei nähtu ka vastavat välja, kuhu taotleja saaks märkida oma majapidamiskulude suuruse. Hageja on 30.04.2026 seisukohas selgitanud, et kostja arvelduskonto viimase kolme kuu väljavõtte alusel kujunesid tema keskmised igakuised majapidamiskulud 325,84 euro suuruseks. Selle summa puhul on hageja arvestanud kontolt nähtuvate kuludega transpordile ja toidukaupadele. Kohus märgib, et puuduvad tõendid selle kohta, et vastav analüüs oleks tehtud enne kostjale laenu andmist, mitte tagantjärele kohtule esitamiseks.
11.5.Kohus osundab, et kostja on laenutaotluses „elukoha tüüp“ all märkinud „elamine koos vanematega“. Kostja kontolt ei nähtu regulaarseid tasumisi, mis viitaks otseselt üüri ja kommunaalteenuste eest tasumisele. Samas nähtub konto väljavõttelt, et kostja tegi olulises määras väljamakseid N Ble, kes on rahvastikuregistri andmetel kostja ema: 02.08.2019 – 270 eurot, 10.08.2019 – 15 eurot, 17.08.2019 – 290 eurot, 18.08.2019 – 50 eurot, 30.08.2019 – 310 eurot, 31.08.2019 – 150 eurot, 16.09.2019 – 40 eurot, 27.09.2019 – 100 eurot, 18.10.2019 – 50 eurot, 19.11.2019 – 500 eurot, 07.12.2019 – 475 eurot, 08.12.2019 – 50 eurot, 19.12.2019 – 200 eurot. Kokku on ülekandeid 13 kogusummas 2500 eurot. Ka N B on teinud ülekandeid kostjale (kokku 14), kuid mitte võrreldavas suuruses kostja ülekannetega temale (kokku 290 eurot). Arvestades, et kostja teatas hagejale laenutaotluses, et elab vanematega, võib olla tegemist majapidamiskuludega (nt üür, toit, kommunaalkulud), milleks tegi kostja ülekandeid oma emale. Kuivõrd tegemist on korduvate arvestatavates summades ülekannetega, oleks hageja pidanud hoolsuskohustuse järgimiseks igal juhul küsima kostjalt nende ülekannete kohta täpsustavat teavet, et hinnata, kas tegemist oli kostja tulevikus jätkuvate vältimatute väljaminekutega, mis mõjutasid tema võimet uut laenu tagasi maksta.
KAVS § 49 lg 1 p-st 6 tulenevalt ei saanud krediidiandja kõnealuseid ülekandeid täiesti tähelepanuta jätta.
11.6.Kostja kontolt nähtuvad kulutused erinevates toitlustusasutustes ja kauplustes (sh Soomes) ning transpordile (sh laevapiletid). Kostja toidukulud olid kohtu arvestuse järgi keskmiselt ligikaudu 366 eurot kuus ja transpordikulud ca 104 eurot. Kui arvestada eelnimetatud kuludega ja rahaliste kohustustega kokku 302,52 eurot (koos uue laenuga), jäi kostjal pärast rahaliste kohustuste ning toidu- ja transpordikulude kandmist igakuisest keskmisest sissetulekust järele 177,48 eurot (950 − 302,52 − 366 − 104). Kuna hageja pole selgitanud välja kostja tegelikke majapidamiskulusid, ei saa kohus olla veendunud, et 177,48 eurost piisas vastavate kulude kandmiseks, arvestades seejuures, et kostja igakuised ülekanded N Ble kuni detsembrikuuni ületasid oluliselt seda summat.
11.7.Ühtlasi nähtuvad kostja konto väljavõttelt peale N B arvestatavates summades ülekanded ka teistele füüsilistele isikutele (nt ülekanded A Kile 10.09.2019 500 eurot ja 11.09.2019 167 eurot; 11.09.2019 N Fle 80 eurot ja 13.09.2019 100 eurot; 08.02.2020 Jevgeni Ivanovile 100 eurot jne). Kohtule ei nähtu, et ka nimetatud kulutuste osas oleks hageja kostjalt täiendavat teavet küsinud. Hageja on märkinud, et kostja ei deklareerinud laenutaotluses selliseid rahalisi kohustusi, millele ülekanded füüsilistele isikutele oleksid osutanud. Samas pole kohus veendunud, et kostjale oli laenutaotluse täitmisel arusaadav, millised kohustused tuleb „Väliskohustuste“ all välja tuua. Kostja ei deklareerinud seejuures ühtegi kohustust, samas kui konto väljavõtte põhjal arvestas hageja kostja kohustusteks 61 eurot. Kohustuste märkimata jätmine võib viidata kostja teadmatusele.
11.8.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et krediidiandja ei järginud VÕS § 4034 lg 2 esimeses lauses nõutavat hoolsust. Kostjal oli küll VÕS § 403 4 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3).
12.Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning asendub (üldjuhul) viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamisega (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest, vt RKTKo 26.11.2012, nr 3-2-1-141-12, p 10).
13.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 4034 lg 7 kohaselt tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (VÕS § 94 lg 2). Seadusjärgne intressimäär alates laenu väljastamisest 20.02.2020 kuni 31.12.2022 oli 0. Lepingus kokkulepitud intressimäär on seadusjärgsest suurem, 19,90% aastas. Hageja saab seega nõuda kostjalt põhivõla tasumist ning VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi alates laenu väljastamisest.
14.Kui arvestada kõik kostja tehtud maksed põhivõla katteks, ei olnud kostjal 27.10.2022 seisuga võlgnevust. Seega puudus lepingu ülesütlemiseks alus ja lepingut ei ole kehtivalt üles öeldud. Kuivõrd viimase tagasimakse tähtaeg oli 25.06.2025, on leping praeguseks siiski lõppenud ja kogu võlgnevus on muutunud sissenõutavaks. Arvestades, et kostjale maksti välja
krediidisumma 8820 eurot ning kostja tegi tagasimakseid kokku 6309,71 eurot, tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud summa 2510,29 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 2510,29 eurot.
15.Hageja ei ole intressi ümberarvestust esitanud. Kohtuistungil selgitas hageja, et intressi ümberarvestust ta ei esita ning viivist nõuab hageja seadusjärgses määras alates kohtuotsuse tegemisest, kui kohus peaks asuma seisukohale, et kostjale laenu andmisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
16.Kohtupraktika kohaselt on VÕS § 4034 lg 7 teise lausega hõlmatud intress ja muud krediidiga seotud tasud (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu ja muu sarnane). Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud krediidiandjal säilib sissenõudmiskulude ja viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 218-134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p 11).
17.VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest tulenevalt ei võlgne kostja muid tasusid, seega jääb hageja nõue lepingu haldustasu osas rahuldamata.
18.Hageja nõuab kostjalt viiviseid alates 28.10.2022 kuni põhinõude (6903,01 eurot) täitmiseni määraga 19,90% aastas.
18.1.VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
18.2.Praegusel juhul on lepinguga ette nähtud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgem intressimäär, kuid intressi puhul kohaldub seadusjärgne määr. Seega tuleb ka viivise puhul lähtuda seadusjärgsest määrast. Hageja ei ole esitanud viivise ümberarvestust, vaid palub alternatiivselt hagis esitatud nõudele mõista kostjalt välja seadusjärgne viivis alates kohtuotsuse tegemisest. Kohus rahuldab hagi viivise osas selliselt, et mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni.
19.Eelneva põhjal mõistab kohus kostjalt välja laenulepingujärgse põhivõla 2510,29 eurot ja edasiulatuva viivise VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlalt alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni. Muus osas jääb hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
20.Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
20.1.Kohus jaotab menetluskulud praegusel juhul võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav.
20.2.Hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud hageja nõuetest rahuldas kohus ligikaudu 27% (2510,29 ÷ 9167,86 eurot × 100% = 27,38%). Seega jäävad menetluskulud 27% ulatuses kostja kanda ning 73% ulatuses hageja kanda (100% - 27%).
21.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
22.Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks riigilõiv 840 eurot ja õigusabikulud 100 eurot, kokku 940 eurot. Kostja menetluses ei osalenud, seega ei ole tal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid tekkinud.
22.1.Käesoleva tsiviilasja hagihind on 10 541,56 eurot. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi kuulus kuni 12 500 euro suuruse hagihinna korral tasumisele 840 eurot. Hageja tasus riigilõivu 840 eurot.
22.2.Hageja lepingulise esindaja kulu hagimenetluses on 100 eurot. Hagejat esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastav lepinguline esindaja, magistrikraadiga õigusteadmistega isik. Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on kohtupraktikas peetud 60–100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks (TlnRnKo 28.09.2023, nr 2-2215592, p 60). Kohus leiab, et hageja õigusabikulud on põhjendatud suuruses.
22.3.Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude suuruseks 840 + 100 = 940 eurot. Kuivõrd hageja menetluskuludest jääb kostja kanda 27%, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 253,80 eurot (940 × 27%).
23.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Helina Mark kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.