Pankrotiõigus

ASJAOLUD

03.05.2022 kohtumäärusega kuulutas kohus välja I Š (võlgnik) pankroti.

16.02.2023 kohtumäärusega lõpetas kohus võlgniku pankrotimenetluse ning algatas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse. Määruse kohaselt jäi võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud nõuete eest raha saamata järgmistel võlausaldajatel: Aktsiaselts PlusPlus Capital, B2 Impact OÜ (OK Incure OÜ), Omega Invest OÜ, TF Bank AB Eesti filiaal, OÜ GS Core (GelvoraSergel OÜ), Aktiva Finance Group OÜ (OÜ Aktiva Finants). Kokku jäi võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud nõuete eest võlausaldajatel raha saamata 22 227,91 eurot. Usaldusisiku kohustusi määrati täitma võlgnik ise.

Kohustustest vabastamise menetluse kestel on võlgnik esitanud kohtule usaldusisiku aruanded 09.02.2024 (täpsustatud 13.02.2024), 09.02.2025 (täpsustatud 15.02.2025 ja 17.02.2025), 16.12.2025 (täpsustatud28.12.2025 ja 05.01.2026) ja 12.04.2026 (täpsustatud 14.04.2026 ja 13.05.2026).

Aruannete kohaselt töötas võlgnik kuni 2023. aasta juunini xxxx OÜ-s kokana (alates 01.03.2023 osalise koormusega) ning alates 2023. aasta juunist kuni 2024. aasta oktoobrini xxxx OÜ-s. Sissetulekuna sai võlgnik esimesel aruande perioodil töötasu ja töövõimetoetust. Teisel aruande perioodil (kuni 2024. aasta oktoobrini) oli võlgniku peamiseks sissetulekuks töötasu, töövõimetoetus ja sotsiaaltoetus. Võlgnikule on määratud puuduv töövõime perioodiks 11.04.2024–10.04.2026. Alates 2024. aasta novembrist ei ole võlgnik tööl käinud ja sellest ajast alates on tema ainsaks sissetulekuks olnud töövõimetoetus, sotsiaaltoetus ja Töötukassa toetus. Kohustustest vabastamise menetluse jooksul on võlgnik võlausaldajatele teinud väljamakseid kogusummas 214,96 eurot (dtl 423-424).

03.05.2025 toimus võlgniku ärakuulamine. Võlgnik selgitas ärakuulamisel, et ta ei ole terviseseisundist tulenevalt võimeline töötama ega seetõttu ka võlausaldajatele tasu maksma. Ta kinnitas, et võimaluse tekkimisel on valmis kohustusi täitma ja proovima teha makseid kasvõi väikestes summades. Võlgnik märkis, et on avanud spetsiaalse arveldusarve, kuhu ta kogub raha kohustuste täitmiseks ning lubas esitada selle konto väljavõtte kohtule. Ärakuulamise hetkel oli sellele kontole kogunenud 75 eurot. Samuti selgitas võlgnik, et tal tuleb igapäevaselt katta eluasemekulud ning haiguse tõttu kaasnevad kallid ravimikulud, kuid ta kavatseb võimaluse korral siiski võlausaldajatele makseid teha.

14.05.2026 kohtunõudega küsis kohus võlausaldajatelt seisukohta võlgniku kohustustest vabastamise osas, sh võla jääki. Seisukoha esitasid järgmised võlausaldajad:

KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED

Kuna kohustustest vabastamise avaldus esitati enne füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse jõustumist, tuleb võlgniku kohustustest vabastamise menetlusele, sh selle lõpetamisele kohaldada pankrotiseaduse redaktsiooni, mis kehtis kuni 30.06.2022 (FIMS § 68 lg 2).

Kuni 30.06.2022 kehtinud PankrS § 175 lg 1 järgi saab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest otsustada võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Kehtiva PankrS § 1933 lg 2 näeb ette, et kui füüsilisest isikust võlgnik on enne 2022. aasta 1. juulit esitanud kohustustest vabastamise avalduse, mille alusel kohus otsustab kohustustest vabastamise menetluse algatamise, otsustatakse kohustustest vabastamine PankrS § 175 lõikest 1 tuleneva viie aasta asemel pärast kolme aasta möödumist menetluse algatamisest. Kuivõrd käesolevas asjas on kohustustest vabastamise menetlus algatatud enne 2022. aasta 1. juulit esitatud avalduse alusel ning kohustustest vabastamise menetlusese algatamisest on möödunud kolm aastat, otsustab kohus võlgniku kohustustest vabastamise.

PankrS § 175 lg 2 sätestab, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kohustustustest vabastamise menetlusega antakse raskes majanduslikus olukorras olevale võlgnikule võimalus uueks normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Uue võimaluse saamiseks peab võlgnik täitma kohustustest vabastamise menetlusega kaasnevaid kohustusi (vt ka Riigikohtu lahend asjas 3-2-1-46-13, p 11).

Võlgniku kohustustest vabastamist ei välista see, kui võlgnik ei ole teinud võlausaldajatele makseid ja/või on seda teinud väikestes summades. Oluline on see, kas võlgnik on rikkunud süüliselt oma käesoleva menetlusega kaasnevaid kohustusi (ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve). Kohus hindab ka võlgniku käitumist kohustustest vabastamise menetluses ja tema suhtumist oma kohustuste täitmisesse.

Kohus kontrollib esmalt, kas ei esine kohustustest vabastamise absoluutseid keeldumise aluseid (PankrS § 175 lg 2 ja lg 4) ning kas võlgnik on täitnud PankrS § 173 sätestatud kohutusi või neid rikkunud. Viimase puhul peab kohus sealhulgas ka tuvastama, kas võlgnik on rikkunud oma kohustusi süüliselt ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

PankrS § 175 lg 2 sätestab ühe kohustustest vabastamise keeldumise alusena süüdi mõistmise pankrotikuriteos. I Št ei ole pankrotikuriteos süüdi mõistetud.

PankrS § 173 lg 1 sätestab, et võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Käesolevas asjas töötas võlgnik esimesel aruandeperioodil xxxx OÜ-s kokana ning pärast seda xxxx OÜ-s. Ülejäänud menetluse vältel on võlgnik olnud töötu. Võlgnikule on määratud puuduv töövõime perioodiks 11.04.2024 – 10.04.2026. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et võlgnik ei ole rikkunud PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud kohustust. Võlgnik ei ole olnud töötu ilma mõjuva põhjuseta, vaid tema terviseseisundist tulenevalt on talle määratud puuduv töövõime, mida ta on kohtule ka asjakohaselt tõendanud. Võlgniku terviseseisund ja sellest tulenev töövõime puudumine on temast sõltumatud asjaolud, mistõttu ei saa talle ette heita kohustuste pahatahtlikku täitmata jätmist. Kohtu hinnangul võiks PankrS § 173 lg 1 rikkumine olla tuvastatav eelkõige olukorras, kus võlgnik on kogu menetluse vältel mõjuva põhjuseta töötu või töötab oma oskusi ja teadmisi arvestades ilmselgelt alla oma võimete ning teenib põhjendamatult madalat sissetulekut. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid ei esine.

PankrS § 173 lg 2 sätestab, et võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Võlgnik on esitanud kohtule kõik aruanded ja muud dokumendid ning on teavitanud kohut oma tegevusest ja sissetulekust piisaval määral. Kohtul puuduvad andmed, et võlgnik

varjanuks oma tulu või vara. Kohus on seisukohal, et võlgnik ei ole rikkunud oma PankrS §-s 173 lg 2 sätestatud kohustust.

PankrS § 173 lg-tes 3-6 nimetatud kohustuste täitmise kontrollimiseks peab kohus tuvastama võlgniku tulu suuruse ja selle põhjal hindama, kas võlgnik tegi võlausaldajatele väljamakseid vastavalt eelviidatud normidele või jättis endale tulust suurema osa, kui on seadusega ette nähtud. Kohus arvestab võlgnikule jääva tulu ja võlausaldajate kasuks tehtavate väljamaksete suurust kuupõhiselt (vt TlnRnKm 14.08.2024, 2-17-8942/57, p 23; TlnRnKm 15.04.2021, 212-33819, p 17.3).

Täitemenetluse seadustiku (TMS) §-dest 130-136 nähtuvalt on võlgniku sissetulekuks võlgniku igakuine töötasu, ametipalk, seadusel põhinev elatis, riiklik pension, saadavad toetused ja hüvitised. TMS § 130 lg-st 1 tuleneb aga, et sissetuleku mõiste on lahtine ning sissetulekuks saab lugeda ka muud töötasunõudega sarnast sissetulekut (RKTKm 11.01.2017, 3-2-1-124-16, p 10). Riigikohus on RPKS § 47 lg-t 3 ja TMS § 132 analüüsides jõudnud järeldusele, et ka riiklikule pensionile võib sissenõuet pöörata, kuid üksnes juhul, kui pensionäri ülejäänud sissetulekud (pensioni alles jääv osa jt sissetulekud kokku) vastavad TMS § 132 lg s 1 sätestatud alammäärale (RKTKm 07.06.2007, nr 3-2-1-68-07, p 13). Muu hulgas on kohtupraktikas sissetulekuks loetud ka enammakstud tulumaksu tagastusnõuet (RKTKm 11.01.2017, 3-2-1-124-16, p 10) ning väljamakseid II pensionisambast (TlnRnKm 11.08.2023, 2-14-61405/76, p 31.3).

PankrS § 173 lg 5 kohaselt ei pea võlgnik usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Sissetulek ja sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata, on sätestatud TMS §-des 131 ja 132. PankrS § 173 lg-s 5 sätestatut ületavast osast tuleb PankrS § 173 lg 4 järgi jätta võlgnikule 25% (vt TlnRnKm 14.08.2024, 2-17-8942/57, p 24; TlnRnKm 15.04.2021, 2-12-33819, p 17.1.

TMS § 131 lg 1 kohaselt ei saa sissenõuet pöörata muu hulgas puudega inimese sotsiaaltoetusele (p 2), sotsiaaltoetustele sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses (p 3) ning töövõimetoetusele (p 61). TMS § 132 lg 1 kohaselt sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. TMS § 132 lg 2 järgi, kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus. TMS § 132 lg 3 järgi mittearestitavat summat ületavast sissetuleku osast võib kuni viie palga alammäära suurusele summale vastavast osast arestida kaks kolmandikku, seda ületavast sissetulekust kogu sissetuleku, tingimusel, et arestitav summa ei ületa kahte kolmandikku kogu sissetulekust. Sätet ei kohaldata, kui sundtäitmisel on elatise nõue.

Kohtule esitatud aruannetest ja muudest dokumentidest nähtub, et võlgniku peamiseks sissetulekuks on olnud töövõimetoetus, sotsiaaltoetus, töötukassa toetus ning töötasu. Arvestades võlgniku sissetulekute liiki ning ulatust, ei ole võlgniku sissetulekud, millele saab täitemenetluse seadustiku kohaselt sissenõuet pöörata ning millest osa tuleb pankrotiseaduse kohaselt loovutada usaldusisikule võlausaldajatele väljamaksete tegemiseks, reeglina ületanud mittearestitavat summat. Võlgnikule on tekkinud loovutuskohustus vaid üksikutel kuudel, seejuures enamus loovutuskohustusest tekkis võlgnikul 2024. aasta oktoobris seoses koondamishüvitisega. Seega on reeglina võlgniku igakuine sissetulek jäänud alla ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust. Võlgnik on kohtule esitanud andmed oma terviseseisundi kohta ning tõendanud töövõime puudumist, millest tulenevalt peab kohus usutavaks ka võlgniku väidet, et tal tuleb kanda igakuiselt märkimisväärseid kulutusi ravimitele. Eeltoodust tulenevalt ei saa võlgnikule ette heita PankrS § 173 lg-tes 3-6 sätestatud loovutuskohutuse süülist rikkumist. Ainuüksi asjaolu, et võlausaldaja hinnangul on võlgnik menetluse jooksul oma võlgnevust vähendanud ebapiisavalt, ei viita võlgniku süülisele käitumisele ega anna

alust jätta teda kohustustest vabastamata, kui ta ei ole seadusest tulenevaid kohustusi rikkunud (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2017 lahend asjas 2-09-3606, p 22).

PankrS § 175 lg 4 kohaselt peab võlgnik vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. Kohtu hinnangul on võlgnik avaldanud kohtule vajalikku teavet, sealhulgas on võlgnik ilmunud määratud tähtajaks kohtuistungile. Kohtul puudub teadmine, et võlgnik kohtu eest konkreetset teavet varjanud oleks.

Kohus võtab ka arvesse, et võlgnik on menetluse kestel olnud kohtule kättesaadav ja esitanud asjakohaseid usaldusisiku aruandeid koos ettenähtud lisadega.

Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et võlgnik ei ole rikkunud oma seaduses ettenähtud kohustusi.

Kohus vabastab seetõttu võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Kohus avaldab vastava teate väljaandes Ametlikud Teadaanded (PankrS § 175 lg 7).

Kuna kohus lõpetab kohustustest vabastamise menetluse, vabastab kohus võlgniku ka usaldusisiku ülesannete täitmise kohustustest (PankrS § 172 lg 4 teine lause).

Kohus selgitab, et kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud (PankrS § 176 lg 1). Võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel ei lõpe õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused (PankrS § 176 lg 2).

Tegemist on menetlust lõpetava määrusega, mistõttu jaotab kohus ka menetluskulud. Kohus jätab kohustustest vabastamise menetluse kulud võlgniku kanda, v.a võlausaldajate menetluskulud, mis jäävad võlausaldajate endi kanda (TsMS § 172 lg 1 teine lause). Kohtutoimikust ei nähtu hüvitatavate menetluskulude tekkimist, mistõttu kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra.

(allkirjastatud digitaalselt) Helvia Räägel kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.