Võlaõigus › Töövõtulepingud

piiranguteta avatud. Üksikud eelviidatud kinnituses veel välja toodud tööd ei olnud tegemata töövõtjast tingituna ning töövõtja teostas need tööd operatiivselt ja kohe, kui see oli võimalik. Kolmandaks, Laagna ja Rahu tee ülemineku märgistuse muutmine ei olnud kajastatud projektlahenduses ning tegemist oli lisatööga, mille vajadus ilmnes ja mis lepiti kokku 16.09.2022 koosolekul. Koosolekul lepiti kokku, et töövõtja teostab selle töö 2022 septembri lõpus või oktoobri alguses. Neljandaks, töövõtjast ei olnud tingitud teostusdokumentatsiooniga seotud viivitused, mida insener oma 01.09.2022 kirjas ette heidab, s.o justkui ei oleks töövõtja ametlikult kinnitanud teostusdokumentatsiooni lõplikku valmidust. See oli põhjustatud sellest, et insener jättis aktid allkirjastamata, kuigi 2022 aprillis kinnitas insener, et teostusdokumentatsioon on kontrollitud ja vastab nõuetele. Töövõtja juhtis eelviidatud probleemile tähelepanu oma 06.09.2022 e-kirjas, sh selgitas, et insener lisas täitedokumentatsiooni viimased allkirjad 31.08.2022. 14.08.2023 esitas kostja hagejale uue leppetrahvinõude, milles nõudis perioodil 01.06.2023– 17.07.2023 kinnipeetava summa tagatise väidetava osalise puudumise eest leppetrahvi 61 100 eurot lepingu eritingimuste punkti 14.9 alusel (leppetrahvinõue 2). Hageja ei nõustunud kostja leppetrahvinõudega 2 ning esitas põhjalikud vastuväited kostja nõudele 21.08.2023 kirjas. Kinnipeetava summa tagatise suurus ei olnud selge. Töövõtja oli 09.08.2022 esitanud täitmistagatise 468 000 euro ulatuses. Lepingu eritingimuste punkti 4.2 kohaselt pidi töövõtja esitama täitmistagatise selles suuruses, mis on pakkumuslisas kirjas. Pakkumuslisa kohaselt on täitmistagatise suurus 10% heakskiidetud lepingusummast, mis on lepingukokkuleppe kohaselt 1 560 000 eurot. Kuivõrd lepingu eritingimuste punkti 4.2 kohaselt oli töövõtjal õigus vähendada täitmistagatist 75% võrra pärast vastuvõtuakti väljastamist ja asendada see vähendatud täitmistagatisega, siis pidi töövõtja andma täitmistagatise summas 390 000 eurot (1 560 000 – (1 560 000 x 75%)). Kuivõrd töövõtja oli andnud täitmistagatise 78 000 euro võrra liiga suures summas, siis oli arutelu, kas lugeda vastav üleliigne osa kinnipeetava summa tagatise hulka või vähendada täitmistagatist. Lisaks ei nõudnud hageja kogu kinnipeetud summa väljamaksmist, mille asenduseks oli tagatis ette nähtud. Kuivõrd lepingu eritingimuste punkti 14.3 ja pakkumuslisa järgi oli kinnipeetava summa suurus 5% heakskiidetud lepingusummast, mida lepingu eritingimuste punkti 14.9 järgi vähendatakse pärast vastuvõtuakti allkirjastamist poole võrra, siis oli kinnipeetava summa suurus 390 000 eurot. Hageja ei nõudnud kogu kinnipeetava summa väljamaksmist, vaid 156 000 euro ulatuses jäi kinnipeetud summa kostjale. Töövõtja sai aru, et pooled pidasid perioodil, mille eest kostja leppetrahvi nõuab, alles kinnipeetava summa tagatise tähtaja ja summa osas läbirääkimisi. 25.08.2023 sõlmisid kostja tellijana ja hageja töövõtjana hankelepingu nr xxxx riigitee nr 2 Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa km 25,85–40,014 taastusremondiks. Pooled ja omanikujärelevalve allkirjastasid 06.10.2023 hageja 2023 septembri jooksul lepingu alusel tehtud tööde akti ja maksetõendi. Seejärel esitas hageja kostjale 06.10.2023 tehtud tööde eest arve nr XXXX summas 515 253,20 eurot tasumise tähtpäevaga 20.10.2023. Kostja tunnustas hageja arvel nr XXXX kajastatud tasu nõuet summas 515 253,20 eurot, kuid esitas 13.10.2023 avalduse, milles tasaarvestas enda väidetava leppetrahvinõude summas 135 000 eurot ja kreeditarvest nr XXXX tuleneva nõude summas 149 240,06 eurot hageja arvest nr XXXX tuleneva tasunõudega. Kostja tasus hagejale ülejäänud arvest nr XXXX tuleneva summa, s.o 231 013,14 eurot (515 253,20 –

284 240,06). Väidetav leppetrahvinõue summas 135 000 eurot, mille kostja hageja nõudega tasaarvestas, koosnes 73 900 euro ulatuses leppetrahvinõudest 1 ja 61 100 euro ulatuses leppetrahvinõudest 2. Hageja saatis 03.11.2023 kostjale kirja, milles vaidles vastu tasaarvestusele. Hageja on seisukohal, hageja nõue ei ole tasaarvestusega lõppenud, kuna VÕS § 197 lg-st 1 tulenevad tasaarvestuse eeldused ei olnud täidetud, sest kostjal ei ole leppetrahvinõudeid hageja vastu. Kostja nõuab leppetrahve lepingu p-de 4.2, 8.7 ja 14.9 alusel. Lepingu tingimused, sh leppetrahvinõuete aluseks olevad tingimused on tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 mõttes, kuna need on ette valmistatud kostja poolt ning hankes osalevatel töövõtjatel, sh hanke võitnud töövõtjal, ei olnud võimalust mõjutada lepingutingimusi ja nende sisu. Lepingu p-d 4.2, 8.7 ja 14.9 on leppetrahvi puudutavas osas töövõtjat ebamõistlikult kahjustavad ja seetõttu tühised. Lepingu p-s 8.7 on esitatud loetelu 23-st erinevast rikkumisest, mille eest on määratud leppetrahv ning lisaks on 24. tingimusena ette nähtud leppetrahv kuni 10 000 eurot iga rikkumise eest „kõigi muude eelpool nimetamata rikkumiste eest“. Lisaks tabelis loetletule lisanduvad leppetrahvid erisätetest, nagu näiteks garantii esitamisega või selle kehtivuse pikendamisega viivitamise eest p-des 4.2 ja 14.9 ettenähtud leppetrahv 1300 eurot iga täitmisega viivitatud päeva eest. Hageja leiab, et nii laialdane leppetrahvide ettenägemine lepingus ja sedavõrd kõrged leppetrahvid on töövõtjat ebamõistlikult kahjustavad ning seaduses sätestatud leppetrahvi olemusest hälbivad. Kostja esitas 10.10.2022 leppetrahvinõude summas 67 600 eurot täitmistagatise kehtivuse pikendamisega viivitamise eest lepingu eritingimuste punkti 4.2 alusel. Viidatud punkti kohaselt peab töövõtja esitama tellijale täitmistagatise garantiikirjana ning täitmistagatise esitamise või selle kehtivuse pikendamisega viivitamisel on tellijal õigus nõuda leppetrahvi 1300 eurot iga viivituses oldud päeva eest. Kostja teatas perioodi 05.01.2022–09.01.2022 eest nõutavast leppetrahvist hilinenult. Kostja tugines 10.10.2022 leppetrahvinõudes sellele, et ta tuletas täitmistagatise puudumist töövõtjale meelde 04.01.2022, mistõttu loeb ta esimesel korral viivituses olevaks perioodiks 05.01.2022–09.01.2022 ehk 5 päeva. Kostja sai leppetrahvi nõudmise alusest teada hiljemalt 05.01.2022 ja leppetrahvi kogusummast 10.01.2022, mil töövõtja uue täitmistagatise esitas. Kostja teatas leppetrahvi nõudmisest esmakordselt 10.10.2022 ehk 9 kuud pärast nõude aluseks olevatest asjaoludest teadasaamist. Puuduvad põhjused, mis oleksid takistanud kostjal teatada leppetrahvist kohe pärast uue täitmistagatise saamist. Arvestades lepingu olemust ja täitmise viisi, ei ole 9 kuud leppetrahvi nõudmisest teatamiseks „võimalikult kiiresti“ lepingu punkti 2.5 mõttes ega ka „mõistliku aja jooksul“ VÕS § 159 lg 2 mõttes. Seega kaotas kostja õiguse nõuda leppetrahvi esimese täitmistagatise puudumise perioodi eest. Kostja tugines 10.10.2022 leppetrahvinõudes sellele, et ta tuletas täitmistagatise puudumist töövõtjale meelde 22.06.2022, mistõttu loeb ta teisel korral viivituses olevaks perioodiks 23.06.2022–08.08.2022 ehk 47 päeva. Kostja sai leppetrahvi nõudmise alusest teada hiljemalt 23.06.2022 ja leppetrahvi suurusest 09.08.2022, mil töövõtja uue täitmistagatise esitas. Kostja teavitas töövõtjat esmakordselt leppetrahvi nõudmisest 10.10.2022 ehk ligi 3,5 kuud pärast nõude aluseks olevatest asjaoludest teadasaamist ning 2 kuud pärast nõude suurusest teadasaamist. Puuduvad põhjused, mis oleks takistanud kostjal leppetrahvi nõudmisest kohe teavitada. Lepingu üldtingimuste punkti 2.5 kohaselt peab tellija teavitama töövõtjat võimalikult kiiresti pärast seda, kui ta saab

teada, et tal on õigus midagi nõuda isegi siis, kui nõude kogusumma ei ole veel teada. See tähendab, et kostja oleks pidanud teatama leppetrahvi nõudmisest võimalikult kiiresti pärast 23.06.2022. Arvestades lepingu olemust ja täitmisviisi, ei ole 3,5 kuud ega ka 2 kuud „võimalikult kiiresti“ lepingu punkti 2.5 mõttes ega ka „mõistliku aja jooksul“ VÕS § 159 lg 2 mõttes. Seega kaotas kostja õiguse nõuda leppetrahvi ka teise täitmistagatise puudumise perioodi eest. Lepingu eritingimuste p 8.7 näeb ette töövõtjale eelneva kirjaliku märkuse tegemise enne lepingu rikkumise eest leppetrahvi nõudmist ning tellija õiguse määrata leppetrahv alles pärast rikkumise kõrvaldamiseks määratud tähtaja tulutult möödumist. Vastav lepingu punkt näeb ette täiendava tähtaja andmise kohustuse VÕS § 114 lg 1 mõttes. Kostja tugines 10.10.2022 leppetrahvinõudes sellele, et ta tegi 04.01.2022 ja 22.06.2022 töövõtjale märkused täitmistagatise puudumise kohta. Samas ei määranud kostja uue täitmistagatise esitamiseks tähtaega ega teatanud, et kavatseb nõuda leppetrahvi. Seega ei ole kostja andnud töövõtjale täiendavat tähtaega väidetava rikkumise kõrvaldamiseks ning sellest tulenevalt ei ole tal õigust nõuda rikkumise eest leppetrahvi. Kui leida, et kostja andis meeldetuletustega töövõtjale „mõistliku pikkusega täiendava tähtaja“ VÕS § 114 lg 1 mõttes, siis mõlema perioodi puhul täitis töövõtja kohustuse mõistliku aja jooksul ning seega ei ole kostjal õigust leppetrahvi nõuda. Kui kohus peaks aga teisiti leidma, palub hageja leppetrahvi summat vähendada nullini või alternatiivselt vähemalt 75%. Kostja esitas 10.10.2022 leppetrahvinõude summas 5000 eurot vastuvõtuakti lisas toodud puuduste osalise mitteõigeaegse likvideerimise eest lepingu eritingimuste punkti 8.7 alusel. Punktis 8.7 on välja toodud tabel võimalikest kohustuste rikkumistest, mille korral on tellijal õigus rakendada leppetrahvi. Eelviimase reana on välja toodud, et tellijal on õigus muu eelpool nimetamata rikkumise eest määrata leppetrahv kuni 10 000 eurot. Jääb arusaamatuks, milliste puuduste ja millise viivituse eest on vastav leppetrahv määratud. Kostja viitab 10.10.2022 leppetrahvinõudes erinevatel kuupäevadel väidetavalt esinenud puudustele, kuid ei ole täpsustanud, milliste puuduste kõrvaldamisega viivitamise eest ja millisel perioodil on leppetrahv määratud. Samuti on ebaselge, millise loogika alusel on kostja määranud leppetrahvi suuruseks 5000 eurot, s.o pool maksimummäärast mõne vastuvõtuakti lisas välja toodud väidetava puuduse kõrvaldamisega viivitamise eest. Leppetrahvi eesmärk õiguskaitsevahendina on olla juba lepingu sõlmimisel pooltele ettenähtavas suuruses sanktsioon konkreetse rikkumise eest. Seetõttu ei ole lubatav olukord, kus ei ole võimalik aru saada, millise rikkumise eest ja millise arvutuskäigu alusel on leppetrahv määratud. Arvestades, et siiani ei ole arusaadav, milliste puuduste ja millise viivituse eest on vastav leppetrahv määratud ning kuidas on kujunenud leppetrahvisumma, ei ole kostja leppetrahvi nõudmisest siiani ka nõuetekohaselt teavitanud. Kui kostja peaks tulevikus seda selgitama, siis on teade leppetrahvi nõudmise kohta esitatud lepingu punkti 2.5 ja VÕS § 159 lg 2 mõttes hilinenult ning kostja on leppetrahvi nõudmise õiguse kaotanud. Kostja 10.10.2022 kirja järgi nõuab ta leppetrahvi 22.04.2022 vastuvõtuakti lisas toodud puuduste osalise mitteõigeaegse kõrvaldamise eest. Kostja märgib mh, et insener teostas 04.06.2022 objekti ülevaatuse ja inseneril oli märkusi osade puudustega varasemast. Kostja teatas töövõtjale puuduste mittetähtaegse kõrvaldamisega seoses leppetrahvi nõudmisest esmakordselt 10.10.2022, ehk rohkem kui 4 kuud pärast inseneri 04.06.2022 kirja. Puuduvad

põhjused, mille tõttu kostja ei oleks saanud leppetrahvi nõudmisest teatada kohe pärast 04.06.2022 kirja. Samuti ei andnud kostja töövõtjale etteheidetavate puuduste kõrvaldamiseks täiendavat tähtaega ning ka sel põhjusel puudub alus leppetrahvi nõudmiseks. Samuti on hageja seisukohal, et töövõtja kõrvaldas tähtaegselt kõik vastuvõtuakti lisaks olnud tehnilise komisjoni aktis loetletud väidetavad puudused ja vaegtööd, mida oli võimalik kõrvaldada. Ka insener kinnitas väidetavate puuduste kõrvaldamist 14.06.2022. Üksikud kinnituses veel välja toodud väidetavad puudused ja vaegtööd ei olnud tegemata töövõtjast tingituna, mistõttu on leppetrahvi nõudmine nende viibimise eest põhjendamatu. Juhul, kui kohus leiab, et leppetrahvi nõue on õiguslikult põhjendatud, taotleb hageja VÕS § 162 lg 1 alusel leppetrahvi vähendamist nullini. Kostja esitas 10.10.2022 leppetrahvinõude summas 1000 eurot seoses teekatte märgistuse kokkuviimisega hilinemisega Laagna tee ja Rahu tee üleminekul. Hageja vaidleb leppetrahvinõudele vastu ning leiab, et leppetrahvi alus ja summa on määratud arusaamatult ning kostja ei saa hagejalt viidatud leppetrahvi nõuda, sest töövõtja ei ole vastavat kohustust rikkunud ja kostja ei teatanud nõudest õigeaegselt. Kui kohus peaks leidma, et kostjal on õigus nõuda hagejalt leppetrahvi, taotleb hageja leppetrahvi vähendamist nullini VÕS § 162 lg 1 alusel. Kostja esitas 10.10.2022 leppetrahvinõude summas 300 eurot ehitusdokumentatsiooni hilinemise eest lepingu eritingimuste punkti 8.7 alusel. Hageja vaidleb leppetrahvinõudele vastu ning selgitab, et kostja ei saa hagejalt viidatud leppetrahvi nõuda, sest töövõtja ei ole teostusdokumentatsiooniga viivitanud ning isegi kui rikkumine esineks, siis töövõtja ei vastuta selle eest, leppetrahv ei taga väidetavalt rikutud kohustust, kostja jättis andmata kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja ning kostja ei teatanud nõudest õigeaegselt. 2022 aprillis kinnitas insener, et teostusdokumentatsioon on kontrollitud ja vastab nõuetele. Teostusdokumentatsiooniga seotud viivitused, mida insener 01.09.2022 kirjas ette heidab, s.o justkui ei oleks töövõtja ametlikult kinnitanud teostusdokumentatsiooni lõplikku valmidust, ei olnud tingitud töövõtjast. Need olid põhjustatud sellest, et puudu olid inseneri meeskonnaliikmete endi allkirjad aktidel. Samuti ei nõua praegusel juhul kostja leppetrahvi puuduliku dokumenteerimise, vaid dokumentide üleandmisega hilinemise eest. Tööd olid dokumenteeritud korrektselt. Hageja hinnangul ei võimalda lepingu punkti 8.7 vastav rida nõuda leppetrahvi dokumentatsiooni üleandmisega hilinemise eest. Dokumentatsiooni puudulikkus ja dokumentatsiooni üleandmisega hilinemine ei ole samastatavad. Kostja ei ole andnud ka töövõtjale dokumentatsiooni esitamise osas täiendavat tähtaega ning ka sel põhjusel puudub alus leppetrahvi nõudmiseks. Kui kohus peaks leidma, et kostjal on õigus nõuda hagejalt leppetrahvi, taotleb hageja VÕS § 162 lg 1 alusel leppetrahvi vähendamist nullini. Kostja esitas 14.08.2023 leppetrahvinõude summas 61 100 eurot seoses perioodil 01.06.2023– 17.07.2023 (47 päeva) tagatise osalise puudumise eest lepingu eritingimuste punkti 14.9 alusel. Perioodil, mille eest kostja leppetrahvi arvestab, ei olnud tagatise omadused selged ning töövõtjal oli arusaam, et pooled peavad alles läbirääkimisi tagatise tähtaja ja suuruse osas. Tagatise suurus ei olnud selge, sest hageja oli tasunud täitmistagatist 78 000 euro võrra liiga suures summas ning käis arutelu, kas lugeda vastav üleliigne osa kinnipeetava summa tagatise hulka või vähendada täitmistagatist. Samuti ei nõudnud hageja terve kinnipeetud summa tagastamist, mille asenduseks oli tagatis ette nähtud, vaid 156 000 euro ulatuses jäi kinnipeetud summa kostjale.

Kostja ei saa kinnipeetava summa tagatise esitamise viibimise eest leppetrahvi nõuda, sest hageja ei olnud tagatise esitamisega viivituses perioodil, mil pooled pidasid alles läbirääkimisi tagatise tähtaja ja suuruse osas. Samuti oleks vastuolus hea usu põhimõttega leppetrahvi nõudmine olukorras, kus tagatise nõutavad omadused ei olnud selged, tellija pidas tagatise omaduste üle läbirääkimisi ega teatanud läbirääkimiste käigus, et kavatseb tagatise esitamisega viivitamise eest leppetrahvi nõuda. Kostja palus 30.05.2023 anda tagatise, kuid ei täpsustanud kinnipeetava summa tagatise omadusi ega määranud hagejale tagatise andmiseks täiendavat tähtaega. Kui leida, et kostja andis meeldetuletustega hagejale mõistliku pikkusega täiendava tähtaja VÕS § 114 lg 1 mõttes, siis täitis hageja kohustuse mõistliku aja jooksul, sest esitas garantii 18.07.2023. Seega puudub kostjal alus leppetrahvi nõudmiseks. Kui kohus peaks leidma, et kostjal on õigus nõuda hagejalt leppetrahvi, tuleks leppetrahvi vähendada nullini VÕS § 162 lg 1 alusel. Isegi kui kohus ei vähenda leppetrahvi nullini, on põhjendatud vähendada seda vähemalt 60% võrra. Kostjal oli lepingu, mille esemeks oli riigitee nr 2 Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa km 25,85– 40,014 taastusremont, p-de 4.2.1 ja 6.2 järgi kohustus tasuda hagejale tehtud tööde eest vastavalt lepingule. Hageja esitas kostjale 06.10.2023 arve nr XXXX summas 515 253,20 eurot, millest kostja on tasunud üksnes 231 013,14 eurot. Kostja ei ole vastu vaielnud hageja arvel nr XXXX kajastatud tasu suurusele. Hageja ei vaidle vastu nõude lõppemisele tasaarvestusega summas 149 240,06 eurot osas, mis vastab kreeditarvele nr XXXX. Kuigi kostja jättis hageja tasu saamiseks esitatud arvest nr XXXX maksmata 284 240,06 eurot (515 253,20 – 231 013,14), on hagejal nõue kostja vastu summas 135 000 eurot (284 240,06 – 149 240,06). Pooled leppisid lepingu 2 p-s 9.5 kokku, et viivisemäär on 0,1% tasumata summalt päevas. Hageja nõuab viivist põhinõudelt summas 135 000 eurot kokkuleppelise määraga 0,1% päevas alates arve nr XXXX tasumise tähtpäevale (20.10.2023) järgnevast päevast, s.o alates 21.10.2023 kuni põhinõude täitmiseni. Hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõue on 64 665 eurot. Lisaks taotleb hageja TsMS § 367 alusel põhinõudelt viivise määraga 0,1% päevas väljamõistmist alates hagi esitamise päevale järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista 135 000 eurot, 10.02.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summas 64 665 eurot ning viivise 0,1% päevas 135 000 euro suuruselt põhinõudelt alates 11.02.2025 kuni põhinõude täitmiseni. Kostja vastus Kostja palus oma vastuses jätta hagiavaldus rahuldamata. Kostja oli seisukohal, et kostja poolt hagejale esitatud leppetrahvinõuded ei põhine tühistel tüüptingimustel, sest leppetrahvi nõuete aluseks olevad tingimused ei kahjusta töövõtjat ebamõistlikult. Pooled ei vaidle selle üle, et lepingu puhul, mille täitmise käigus on kostja hagejale määranud leppetrahve kokku summas 135 000 eurot, on tegemist riigihanke tulemusel sõlmitud lepinguga. Pooled ei vaidle ka selle üle, tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga. Kostja on määranud hagejale leppetrahvid lepingus ettenähtud kohustuste täitmata jätmise või mittekohase täitmise eest. RHS § 45 ja RHS § 46 kohaselt oli hagejal võimalik hankemenetluse ajal kostjalt täiendavat teavet nõuda ehk küsida küsimusi ja teha ettepanekuid hanke alusdokumentide muutmiseks viidates näiteks ajaolule, et leppetrahvi määrad on liiga kõrged. Hageja ei ole hankemenetluse ajal teinud kostjale

ühtegi märkust ega esitanud küsimusi leppetrahvi määrade kohta. Hankemenetluse ajal esitati kokku 114 küsimust, millest ainult 1 puudutas leppetrahve. Eelnev näitab, et riigihangetes, mis korraldatakse eesmärgiga ehitada riigiteid, osalevad ettevõtted ei pidanud lepingus sisalduvaid leppetrahve ebamõistlikeks ning tavapärasest praktikast hälbivateks ehk ebamõistlikult kahjustatavateks. Hageja ei ole hankemenetluse ajal vaidlustanud hankedokumentides olevaid leppetrahvi sätteid. Vastupidi hageja esitas pakkumise. Pakkumuse esitamine ja lepingu sõlmimine hageja poolt näitab seda, et hageja ei pidanud lepingus olevaid leppetrahvi regulatsioone ja määrasid probleemiks. Lubatavaks ei saa pidada olukorda kus hageja asub pärast lepingu sõlmimist lepingu tingimusi endale sobivaks kirjutama tuginedes tüüptingimuste tühisuse regulatsioonile, et vabaneda enda kohustusest lepingu täitmisel. Hageja on pidanud lepingu punkte 8.7 ja 4.2, mis sätestavad leppetrahvid, ebamõistlikult kahjustavaks põhjusel, et leppetrahvid on ette nähtud mitmete erinevate rikkumiste puhuks. Kostja hinnangul tõendab eeltoodud asjaolu just vastupidist – kostja on hinnanud erinevaid võimalikke rikkumisi ja sätestanud rikkumisele vastavad leppetrahvi määrad. Hageja subjektiivne hinnang on, et kostjaga sõlmitud lepingut ei ole võimalik täita, ilma ühtegi leppetrahvi saamata. Samuti oli kostja seisukohal, et leppetrahvi sätestamine ,,kõigiks muudeks rikkumisteks“ on tavapärane tingimus ehituslepingutes ja see tingimus iseenesest ei anna alust pidada kõiki leppetrahvi sätestavaid tingimusi ebamõistlikult kahjustavateks. Kostja ei suuda ette näha kõiki rikkumisi, mis võivad lepingu täitmise käigus esineda ja kostjal peab olema võimalus reageerida ka sellistele rikkumistele, mille osas ei ole konkreetset leppetrahvi suurust määratud. Hageja on osalenud ja osaleb regulaarselt kostja poolt välja kuulutatud riigihangetes ning on olnud kostjaga lepingulises suhtes, mis tähendab, et vaidlusalused leppetrahvid lepingus ei saanud hagejale olla üllatuslikud. Kostja hinnangul on leppetrahvimäärad proportsionaalsed ja vajalikud ehituslepinguga seatud eesmärkide tagamiseks. Kostja poolt 10.10.2022 kirjaga nr xxxx esitatud leppetrahvi nõue oli kokku 73 900 eurot. Nimetatud leppetrahvi nõudes suure osa ehk 67 600 eurot moodustas leppetrahv, mis oli esitatud täitmistagatise puudumise eest. Lepingu eritingimuste punkti 4.2 kohaselt lepingule vastava täitmistagatise esitamisega viivitamisel või selle kehtivuse pikendamisega viivitamisel oli kostjal õigus nõuda leppetrahvi 1300 eurot iga viivituses oldud päeva eest. Heakskiidetud lepingu summa (põhisumma) on lepingu kohaselt 15 600 000 eurot, seega on lepingu p.4.2 ja/või koosmõjus p.14.9 alusel määratud leppetrahv päevas üksnes 0,008 %. Kokku on lepingu punkt 4.2 ja 14.9 alusel määratud hagejale leppetrahvi summas 128 700 eurot täitmistagatise esitamisega viivituses olnud 99 päeva eest, mis on üksnes 0,825 % lepingu heakskiidetud summast. Võttes aluseks heakskiidetud lepingu summa, leppetrahvi määra ja määratud leppetrahvi summa proportsioonid, leiab kostja, et lepingus sätestatud leppetrahvimäär 1300 eurot iga viivituses oldud päeva eest, kui täitmistagatist ei ole esitatud, ei ole ebamõistlikult kõrge ja teist lepingu poolt kahjustav. Täitmistagatise puudumisega rikkus hageja oma lepingu punktist 4.2 tulenevat kohustust, mille kohaselt pidi hageja oma kulul hankima ja esitama kostjale täitmistagatise garantiikirjana selles suuruses ja valuutas, mis on pakkumuslisas kirjas. Hageja oli nõuetekohase täitmistagatise esitamisega viivituses 52 päeva. Vaatamata rikkumisele on hageja arvamusel, et kostja ei saa

nõuda hagejalt viivitatud päevade eest leppetrahvi, sest kostja ei teatanud leppetrahvi nõudest õigeaegselt ja jättis andmata kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja. Kostja selgitab, et lepingu üldtingimuste punktist 2.5 ei tulene, et leppetrahvi nõudest teatamine on leppetrahvi nõude esitamise vältimatu eeldus. Üldtingimuste punkti 2.5 kohaselt ei ole eraldi leppetrahvi teate esitamata jätmise korral tagajärjeks nõudeõiguse kaotamine. Lepingust ei tulenenud tähtaega, mille jooksul tuli leppetrahvinõue maksma panna, mistõttu oli kostjal õigus leppetrahvinõue esitada mõistliku aja jooksul vastavalt VÕS § 159 lg 2. Kostja pole minetanud leppetrahvi nõudeõigust. Lepingu eritingimuste punktist 8.7 ega VÕS §-st 114 ega § 158-159 ei tulene kostja kohustust enne leppetrahvi nõudmist teavitada hagejat kirjalikult ning anda puuduse kõrvaldamiseks täiendav tähtaeg. Lepingus on antud kostjale õigus, mitte kohustus, pöörata enne leppetrahvi nõudmist hageja tähelepanu rikkumisele. Kuid see ei tähenda, et hagejal oleks igakordne kohustus enne leppetrahvi nõude esitamist kostjat eelnevalt hoiatada. Leppetrahvi määramise eelnevat hoiatamist ja täiendava tähtaja andmist ei nõua ka VÕS. Samuti oli kostja seisukohal, et leppetrahvi nõue täitmistagatise puudumise eest on esitatud lepingus ette nähtud tähtaja jooksul. Poolte vahel puudub vaidlus, et kehtiv täitmistagatis puudus hagejal kahel perioodil: 01.01.-09.01.2022 ning 01.06.-08.08.2022. Kuigi lepingu eritingimuste p.8.7 sätestatud märkuste tegemine ei ole lepingu kohaselt leppetrahvi nõude esitamise vältimatu eeldus on kostja olenemata sellest hagejale mõlema perioodi osas edastatud meeldetuletuse selle kohta, et hagejal puudub kehtiv täitmistagatis. Esimese perioodi osas on meeldetuletus kostja poolt saadetud 04.01.2022. Teise perioodi osas on meeldetuletus kostja poolt saadetud 22.06.2022. Lisaks peab kostja vajalikuks välja tuua, et esimese perioodi osas viitas Insener oma 15.02.2022 kirjas (ehk ca 1 kuu jooksul pärast rikkumise lõppemist), et lepingule vastava täitmistagatise esitamisega viivitamisel või selle kehtivuse pikendamisega viivitamisel on Tellijal õigus nõuda leppetrahvi 1300 eurot iga viivituses olnud päeva eest ning samuti kinni pidada omapoolseid makseid. Mis tähendab, et juba esimese perioodi rikkumise järel andis kostja märku, et tal on õigus leppetrahvi nõudele. Kostja toob välja, et hagejal puudus kehtiv täitmistagatis teisel rikkumise perioodil rohkem kui kahe kuu jooksul. Pärast viivituse lõppemist esitas Tellija leppetrahvi nõude samuti kahe kuu jooksul. Seega on Töövõtja rikkumine ja Tellija poolt leppetrahvi nõude esitamise aeg omavahel tasakaalus. Kostja ei nõustunud hagejaga käsitlusega, et lepingu eritingimuste punkt 8.7 näeb ette täiendava tähtaja andmise kohustuse VÕS § 114 lg 1 mõttes. Lepingu Eritingimuste punktis 8.7 tuleneb selgelt kostja õigus enne Lepingu rikkumise eest leppetrahvi nõudmist teha Töövõtjale eelnev kirjalik märkus (mis kantakse objektipäevikusse ja mille kõrvaldamiseks antakse tähtaeg) ning määrata leppetrahv alles pärast rikkumise kõrvaldamiseks määratud tähtaja möödumist, kui Töövõtja ei ole nimetatud aja jooksul rikkumist kõrvaldanud või rikkumise kordumisel/ taasesinemisel. Seega ei ole täiendava tähtaja andmise näol tegemist kostja kohustusega ega ole leppetrahvi nõude vältimatu eeldus. Teiseks on oluline, et teise perioodi osas oli tegemist juba korduva rikkumisega, mis puhul lepingu eritingimuste punkt 8.7 täiendava tähtaja andmist selgelt ei reguleeri. Kolmandaks tuleb arvesse võtta ka kohustuse sisu. Tegemist oli täitmistagatise andmise kohustuse rikkumisega – kehtiv täitmistagatis puudus 69 päeva jooksul. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas hageja poolt tuginemine väitele, et ta justkui ootas täiendava tähtaja määramist kostja poolt, et esitada kehtiv täitmistagatis. Samuti ei saa nõustuda,

et hageja täitis oma lepingust tuleneva kohustuse mõistliku aja jooksul. Hagejal oli teadlik, et kehtiv täitmistagatis peab olemas olema kogu Lepingu täitmise perioodi. Kostja on vastavat kohustust hagejale meelde tuletanud ja leppetrahvi arvestamisel võtnud arvesse perioode pärast nimetatud meeldetuletusi ning seega sisuliselt lepingu eritingimuste punktis 8.7 sätestatud õigust kasutanud. Kostja hinnangul ei ole hageja ka esitanud ühtegi argumenti ega tõendit põhjendamaks, et täitmistagatise puudumise eest esitatud leppetrahv on ebamõistlikult suur. Oluline on arvesse võtta, et tegemist on äärmiselt mahuka lepinguga, mille ehitamist rahastatakse 85% ulatuses Euroopa Ühtekuuluvusfondi vahenditest. Samuti on tegemist väga suure liiklussagedusega liiklussõlmega, mis tähendab, et lepingu kohase täitmise osas eksisteerib suur avalik huvi avalikkusel on huvi, et liiklussõlm valmib nõuetekohasena, et tagatud oleks liiklusohutus, samuti on avalikkusel huvi, et ehitusperiood (ja sellega seonduv ajutise liikluskorralduse kehtimise periood) oleks võimalikult lühike, st eksisteeris suur avalik huvi, et Töövõtja ei ületaks lepingu täitmise tähtaega. Eeltoodu pinnalt on selge, et leppetrahv täitmistagatise puudumise eest ei ole ebamõistlikult suur. Hageja taotlus vähendada täitmistagatise puudumise eest määratud leppetrahvi vähemalt 75% ulatuses on lubamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Lepingu kohaselt ei sõltu leppetrahvi suurus sellest, kas tegemist on täitmistagatisega esialgses mahus või vähendatud täitmistagatisega (mida Lepingu kohaselt võib rakendada pärast töö vastuvõtmist töö garantiiperioodil) ehk täitmistagatise suurus ei mõjuta selle viitamise eest määratud leppetrahvi suurust. Vaidluse tulemusena leppetrahvi vähendamise korral võib tekkida vastuolu RHS juhul, kui leppetrahvi vähendamise (kas 75% või kuni nullini) tulemuseks oleks sisuliselt hankelepingu oluline muutmine vastuolus RHS § 123. Seoses puuduste mittetähtaegse likvideerimisega määratud leppetrahviga märkis kostja, et hageja kohustus töö teostama tähtpäevaks 31.12.2021. 20.01.2022 toimunud objekti tehnilise komisjoni aktis on toodud seisuga 23.03.2022 töös esinenud puuduste loetelu, mis olid tähtaegselt lõpetamata – toodud on 47 puudust, millest 44 puhul määrati puuduste kõrvaldamise täiendavaks tähtajaks kuni 31.05.2022. Töövõtja ning Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalameti esindajad teostasid 17.05.2022 ehk enne 22.01.2022 toimunud objekti tehnilises komisjonis töövõtjale antud täiendavat tähtaega 31.05.2022 objekti haljastustööde täiendava ülevaatuse, mille käigus fikseeriti haljastuse puudused. Insener teostas 04.06.2022 objekti ülevaatust ja edastas hagejale puuduste likvideerimise osas märkused 22 puuduse osas. Hageja lubas enamus puudused likvideerida juunis 2022, puudused seoses lumevõrkudega juuni lõpuks 2022, geodeetiliste mõõdistusvõrgu punktide ümbertõstmist sügiseks 2022. Oma 09.06.2023 kirjas kirjeldab hageja projektijuht, millised puudused on viidatud kuupäeva seisuga veel kõrvaldamata (kusjuures kõigi nende kõrvaldamiseks antud tähtpäev oli 31.05.2022). Inseneri 01.09.2022 kirjas nr XXXX on antud ülevaade puuduste likvideerimise seisust ning palutud Töövõtjal koostada teostusdokumentatsioon. Seega ei olnud ka veel 01.09.2022 Töövõtja objekti tehnilise komisjoni aktis fikseeritud puuduseid kõrvaldanud. Seisuga 29.11.2022 kõrvaldamata puudused on kirjeldatud. Töövõtja poolt puuduste likvideerimisega viivitamine, milleks oli Töövõtjale antud mõistlik täiendav tähtaeg (sisuliselt 5 kuud), ei ole vabandatav. Kostja ja Insener on töös

esinevaid puuduseid korduvalt esile toonud, seega ei saa hagejale selgusetu olla, milliste puuduste kõrvaldamisega hilinemist kostja hagejale ette heidab. Lepingu eritingimuste punkti 8.7 kohaselt on kostjal õigus määrata leppetrahvi kuni 10 000 eurot punktis 8.7 olevas tabelis nimetamata rikkumise eest. Kostja on võtnud arvesse puuduste hulka ja hilinemise perioodi ning leidnud, et puuduste likvideerimisega hilinemise eest on põhjendatud leppetrahv suuruses 5000 eurot. Hageja näol on tegemist oma ala professionaaliga, kes on teede ehituse valdkonnas tegutsenud pikka aega. Ei ole eluliselt usutav, et hageja ei ole aru saanud, millistes töödes puudused esinesid ja ei tea kuidas töid nõuetele vastavalt korda teha. Samuti ei ole leppetrahvi nõudest kostjale hilinenult teavitatud. Hageja ei olnud kõiki puuduseid kõrvaldanud ka veel 01.09.2022 ega ka 29.11.2022. Seega esitas Tellija leppetrahvi nõude enne, kui mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 mõttes kulgema hakkas. Enne kõigi puuduste kõrvaldamist ei saanud Töövõtjal tekkida õigustatud ootust, et temalt leppetrahvi ei nõuta. Samuti ei ole alust leppetrahvi vähendamiseks. Kostja määras leppetrahvi selle eest, et hageja jättis puudused täiendavaks tähtajaks – 31.05.2022 – kõrvaldamata. Seega 01.01.2022-31.05.2022 oligi hageja jaoks täiendav tähtaeg, mille ületamise eest on kostja leppetrahvi määranud. Seoses liikluskorralduse kokkuviimise leppetrahviga märkis kostja, et nimetatud töö teostamise tähtaeg oli 31.12.2021. 20.01.2022 toiminud tehniline komisjon fikseeris, et olemasoleva liikluskorralduse kokkuviimine Laagna tee ja Rahu tee üleminekul on teostamata. Tehnilise komisjoni akti lisas 1 fikseeriti teekattemärgistuses puuduste likvideerimise tähtpäevaks 31.05.2022, milliseks ajaks hoolimata kostja korduvatele meeldetuletustele Töövõtja kohustust viia liikluskorraldus kokku olemasoleva liikluskorraldusega ei täitnud. 16.09.2022 toimunud koosolekul lepiti veelkord (ehk teistkordselt) kokku teekattemärgistuste puuduste fikseerimine Inseneri osavõtul 20.09.2022, mille järgselt Töövõtja likvideerib need esimesel võimalusel. Nimetatud kohustuse rikkumise eest määras Tellija leppetrahvi 1000 eurot. Leppetrahv määrati lepingu punktis 8.7 olevas tabelis nimetamata rikkumise eest, mille maksimummääraks on 10 000 eurot. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et Rahu tee ja Laagna tee liikluskorralduse viis hageja kokku alles 2022 septembri teises pooles, mistõttu ei ole 10.10.2022 leppetrahvi nõue esitatud hilinenult. Samuti leidis kostja, et leppetrahvi vähendamiseks alus puudub. Seoses täitedokumentatsiooniga esitatud leppetrahviga märkis kostja, et lepingu täitmise tähtpäev oli 31.12.2021, st et selleks ajaks pidid olema koostatud ka ehitusdokumendid. 20.04.2022 kostja võttis töö osaliselt vastu, kuid selleks hetkeks ei olnud hageja esitanud ehitusdokumentatsiooni. Lepingu eritingimuste punkti 8.7 kohaselt on puudulikest töö dokumenteerimistest tulenevate rikkumiste puhuks ette nähtud leppetrahv 300 eurot. Olukorras, kus täitedokumentatsiooni ei esitata tähtaegselt, ei ole kostjal võimalik hinnata töömahte ega lõplikku maksumust ega töö vastavust lepingule. Võttes arvesse, et objekt avati liikluseks enne töö lõplikku vastuvõtmist, oli täitedokumentatsioon vajalik ka tee hooldamisega seoses, mistõttu on eksitav hageja väide, et täitedokumentatsiooni esitamisega viivitamine ei oma kostjale mingit mõju. Kostja on ka lõpliku täitedokumentatsiooni komplekteerimiseks andnud täiendava tähtaja 31.05.2022. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et nimetatud tähtajaks Töövõtja täitedokumentatsiooni ei esitanud ning leppetrahv ongi määratud viidatud tähtaja ületamise eest. Samuti leidis kostja, et leppetrahvi vähendamiseks alus puudub.

Kostja esitas 14.08.2023 leppetrahvinõude summas 61 100 eurot seoses perioodil 01.06.2023– 17.07.2023 (47 päeva) tagatise osalise puudumise eest lepingu eritingimuste punkti 14.9 alusel. Puudub vaidlus, et kehtiv tagatis kinnipeetava summa osas puudus perioodil 01.06.202317.07.2023. Kostja teavitas puuduvast garantiiaegse (kinnipeetava summa) tagatise hagejat kolmel korral 30.05.2023, 06.06.2023 ja 14.07.2023. Vaatamata sellele esitas hageja lepinguga kooskõlas oleva kinnipeetava summa garantiikirja alles 18.07.2023. Kostja esitas hagejale leppetrahvi nõude mõistliku aja jooksul 14.08.2023. Täiendava tähtaja andmine ei ole leppetrahvi nõude esitamise vältimatuks eelduseks. Samuti leidis kostja, et leppetrahvi vähendamiseks alus puudub. 13.10.2023 esitas kostja hagejale tasaarvestuse avalduse, milles tasaarvestas trahvinõude 135 000 eurot ja kreeditarve nr XXXX summas 149 240,06 hageja arvega nr XXXX, mille tulemusena maksis kostja töövõtjale 515 253,20 euro asemel välja 231 013,24 eurot. Pooled ei vaidle tasaarvestuse üle, mis puudutab krediiditarvet nr XXXX. Kostja on seisukohal, et leppetrahvi 135 000 euro tasaarveldamine hageja tasunõudega on toimunud õiguspäraselt. Seega puudub hagejal kostja vastu võlanõue koos viivisenõudega, mistõttu tuleb hagiavaldus jätta täies ulatuses rahuldamata. Kohtu põhjendused

aga ei sätesta kohustust esitada hankemenetluse ajal vastuväiteid leppetrahvi kohaldamise aluseks olevate tingimuste kohta. Seejuures on leidnud kohtu hinnangul ka tõendamist, et hankijad ei muuda üldjuhul leppetrahvi kohaldamise aluseks olevaid tingimusi ka siis, kui ettevõtja tuginedes tüüptingimuse tühisusele seda palunud on. Nimetatut kinnitab kostja esitatud riigihankega seotud suhtluse dokument, millest nähtub, et vaidlusaluse hanke puhul tehti ettepanek leppetrahvinõude aluseks oleva lepingu punkti 8.7 muutmiseks, kuid kostja hankijana ei pidanud võimalikuks seda muuta (dtl 538). Samuti ei nõustu kohus kostja väitega, et leppetrahvi vähendamine oleks hankelepingu lubamatu muutmine. Kohus on seisukohal, et tegemist ei ole hankelepingu muutmisega, sest lepingu p 4.2, 8.7 ja 14.9 järgi on leppetrahvi nõudmine hankija õigus, mitte kohustus. Isegi juhul, kui leppetrahvi vähendamisega hankelepingut muudetaks, oleks tegemist lubatava muudatusega. RHS § 123 lg 1 p 2 alusel on hankijal õigus lepingut muuta, kui muudatuse väärtusest sõltumata ei muudeta hankelepingu üldist olemust ning muudatuse võimalus on riigihanke alusdokumentides ette nähtud. Vaidlusaluste lepingupunktide järgi on ette nähtud võimalus jätta leppetrahv nõudmata (st see on hankija õigus), mistõttu vastav paindlikkus on alusdokumentides ette nähtud. Hankelepingu muutmine oleks lubatav ka RHS § 123 lg 1 p 1 alusel, kuna ei muutu hankelepingu üldine olemus (sh ese) ning muudatuste väärtus ei ületa RHS § 14 lg-s 3 või 4 sätestatud rahvusvahelist piirmäära ega 15% ehitustööde hankelepingu algsest maksumusest. Kostja väitel oli lepingu algne maksumus 15,6 miljonit eurot (vastus hagile p 3.10), millest 15% moodustab 2 340 000 eurot. Rahvusvaheline piirmäär ehitustööde hankelepingule on alates 2020. aastast aga olnud 5 350 000 kuni 5 404 000 eurot (dtl 1335-1336). Leppetrahvi vähendamisel ei muutu riigihanke ese ning isegi kõigi kostja nõutavate leppetrahvide vähendamisel jääb vähendamise ulatus alla nii rahvusvahelise piirmäära kui ka 15% piiri. 7.5 Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul tegemist ka kostja poolt viidatud VÕS § 42 lg-s 2 sätestatud olukorraga. Nimetatud normi järgi on välistatud tingimuse ebamõistliku kahjustamise kontroll juhul, kui tingimuse sisu tugineb õigusaktil, millest ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda. Õiguskirjanduses on leitud, et hanketingimused ei kuulu selle sätte alla, sest VÕS § 42 lg 2 allikaks olev direktiiv 93/13/ EMÜ ei pea silmas olukordi, kus läbirääkimiste pidamine lepingu sõlmimiseks on välistatud (nt konkurss, enampakkumine), vaid asjaolu, et eelduslikult kaitsevad õigusaktides sätestatud reeglid nõrgema poole huvisid piisavalt ja tagavad poolte õiglase kohtlemise. Seetõttu puudub vajadus selliseid sätteid ebaõiglaste tingimuste regulatsioonile allutada. Kuna seadus hankelepingute sisu kohta selliseid kohustuslikke tingimusi ei sätesta, siis ei oleks hankelepingu tingimuste tüüptingimuste regulatsiooni kehtivusalast välistamine seaduse mõttega kooskõlas (vt M.A.S. Lepinguvabaduse piirid riigihankes. Doktoritöö, lk 45). 7.6 Kostja on menetluses välja toonud, et ebamõistliku tüüptingimuse tühisuse korral võib tekkida vastuolu riigihangete seadusega (RHS) juhul, kui hankelepingu ebamõistliku tingimuse puudumine oleks tõenäoliselt oluliselt mõjutanud pakkumuste tegemist. Kohus nimetatuga ei nõustu. Avatud hankemenetluses sõlmitud hankelepingu tingimuste üle

pakkujad hankijaga läbi ei räägi, vaid need tingimused määrab hankija ühepoolselt (RHS § 51, § 52 lg 4, § 77 lg 1 ja lg 4, § 120 lg 1). Kui avatud hankemenetluses on sõlmitud leping tüüptingimustel, siis saabki hankelepingu sõlmimise korral isik vajadusel kaitsta oma õigusi tsiviilkohtumenetluses (mida hageja käesoleval juhul ka teinud on), mille käigus hinnatakse tingimuse kohaldamise ebamõistlikkust (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2023 otsus 3-21-933 p 19 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohtu hinnangul ei oleks ka leppetrahvitingimuse puudumine oluliselt mõjutanud pakkumuste tegemist. RHS õiguskaitsevahendite rakendamise otsest kohustust hankijale ei pane. Samuti on lepingu järgi leppetrahvi nõudmine hankija õigus, mitte kohustus. 7.7 Lepingu p 4.2 kohaselt on tellijal õigus nõuda töövõtjalt leppetrahvi 1300 eurot iga viivitatud päeva eest, kui töövõtja viivitab täitmistagatise esitamise või selle kehtivuse pikendamisega. Kohus selgitab esmalt, et leppetrahvil võib olla survefunktsioon või kahju hüvitamise funktsioon. Survefunktsiooni eesmärk on tagada lepinguliste kohustuste täitmine ja võimalike lepingurikkumiste välistamine tulevikus. Kahju hüvitamise funktsiooni eesmärgiks on tagada võlausaldaja jaoks õigus nõuda leppetrahvina kokkulepitud rahasumma tasumist kui miinimumhüvitist lepingut rikkunud poolelt. Kui leppetrahvil on survefunktsioon ja tegelikku kahju ei ole tekkinud, siis tuleb kohtul hinnata mh seda, kas kokkulepitud leppetrahv on põhjendatud võrreldes poolte huviga tagada lepingu nõuetekohane täitmine ja kas leppetrahv võib olla ebamõistlikult suur VÕS § 42 lg 3 p 5 tähenduses. Leppetrahv on VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes ebamõistlikult suur ennekõike juhul, kui leppetrahvi väiksemas summas kokku leppimisel oleks olnud võimalik leppetrahvi kõiki eesmärke täita. Iseenesest on õige kostja seisukoht, et leppetrahvi eesmärk ei ole ainult kahju hüvitamine vaid ka kohustuse täitmise tagamine. Samas nõustub kohus hagejaga, et lepingu p 4.2 kohaselt on tellijal õigus nõuda 1300 euro suurust leppetrahvi päevas ka olukorras, kus tööd valmivad tähtaegselt ja nõuetekohaselt ning lepingu põhieesmärk saab täielikult saavutatud. Tegemist ei ole seega rikkumisega, mis mõjutaks tööde tegelikku teostamist, kvaliteeti või tähtaegsust. Samuti ei tekita täitmistagatise esitamise või pikendamisega viivitamine kostjale eelduslikult kahju. Kostja menetluses viidatud avaliku huvi argumendid (nt liiklusohutus, ehitusperioodi lühidus) ei ole kohtu hinnangul seotud täitmistagatise andmisega viivitamisega. Seega on antud leppetrahvil survefunktioon, mitte kahju hüvitamise funktsioon. Kohtu hinnangul ei vasta käesoleval juhul aga 1300 eurone leppetrahv päevas lepingu täitmise tagamise eesmärgile ning on ebaproportsionaalne sellise rikkumise laadi ja kostja õigustatud huvi võimaliku riivega võrreldes. Leppetrahvi väiksemas summas kokku leppimisel (nt 100 eurot päevas) oleks olnud kohtu hinnangul samuti võimalik leppetrahvi kõiki eesmärke täita. Nimetatut kinnitavad ka hageja poolt esitatud tõendid teedeehituse valdkonna praktikast, milles on sama rikkumise eest ette nähtud kuni 100 euro suurune leppetrahv päevas (18.06.2025 lepingu projekti p 7.2, dtl 935-955; 25.12.2023 lepingu projekti p 7.1, dtl 956-985; 25.08.2021 lepingu projekti p 7.1.1, dtl 986-1023). Asjaolu, et tegemist ei ole FIDIC

põhimõttel töövõtulepingutega, ei anna alust jõuda järeldusele, et vaidlusaluses lepingus märgitud 1300 eurone päevamäär oleks mõõdukas. Samuti ei välista hagejaga varem sõlmitud lepingutes (dtl 1034-1321) sätestatu tüüptingimuse ebamõistlikkust ega õigusta leppetrahvimäära konkreetses lepingus. Hageja ja kostja varasemad lepingud on samuti sõlmitud riigihanke tulemusel. Hankemenetluses sõlmitava hankelepingu tingimuste üle pakkujad hankijaga läbi ei räägi, vaid need tingimused määrab hankija ühepoolselt (vt nt RHS §-d 52 lg 4, 77 lg-d 1 ja 4, 120 lg 1). Seega ei olnud hagejal võimalust vaidlusaluseid tingimusi kujundada, vaid hageja oli töö saamiseks sunnitud kostja seatud tingimustega nõustuma. Samuti on kostja viidanud asjakohatult varasemate lepingute maksumusele (kostja väitel ca 5–9 miljonit eurot). Eelpool viidatud kostja teeehituslepingutes oli hanke eeldatav maksumus veelgi suurem või samas suurusjärgus (43,5 miljonit ja 13,1 miljonit eurot), kuid leppetrahvi määr oli oluliselt väiksem – kuni 100 eurot päevas (dtl 1333-1334). Kostja on menetluses asunud seisukohale, et arvestades lepingu kogumaksumust (s.o 15 600 000 eurot), moodustab nõutav leppetrahv summas 67 000 eurot 52 päevase viivituse eest vaid 0,43% lepingu põhisummast ning selline määr ei ole ebamõistlik ega ebaproportsionaalne, arvestades lepingu mahtu, sellega seotud riske ja rikkumise kestust (ligi kaks kuud). Samas ei ole kostja põhistanud, miks peaks lepingusumma olema leppetrahvi mõistlikkuse hindamisel oluline. Vaidlusalune täitmistagatis summas 468 000 eurot oli lepingusummast mitukümmend korda väiksem (dtl 3, hagi p 6; 333-336) ning ei ole seega võrreldav ka lepingusummaga. Kohus selgitab täiendavalt, et leppetrahvitingimuste kehtivuse hindamisel on määrav tüüptingimuse iseloom, mitte konkreetse rikkumise detailid. Kuivõrd pooltevaheline leping on sõlmitud tüüptingimustel, siis ei saa VÕS § 39 lg 2 esimese lause järgi anda tüüptingimusele tõlgendamisega ka sellist sisu, mille kohaselt tingimus kehtib (vt selles osas ka Riigikohtu lahend 3-2-1-123-12, p 10). Hageja on seega kohtu hinnangul põhistanud tingimuse kahjulikkust. Kostja ei ole samas tõendanud, et lepingu p-s 4.2 märgitud leppetrahv ei oleks teist poolt ebamõistlikult kahjustav. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna lepingu p-s 4.2 märgitud leppetrahv on ebamõistlikult suur ja ebaproportsionaalne sellise rikkumise laadi ja kostja õigustatud huvi võimaliku riivega võrreldes, siis on tegemist tühise tüüptingimusega VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel. 7.8 Lepingu p-s 8.7 on ettenähtud leppetrahvid 23 erineva rikkumise eest ning lisaks 24. tingimusena leppetrahvi kuni 10 000 eurot iga rikkumise eest „kõigi muude eelpool nimetamata rikkumiste eest“ (dtl 40-42, tabeli eelviimane rida). Kohus asub seisukohale, et leppetrahvi ettenägemine „kõigi muude eelpool nimetamata rikkumiste“ eest ei ole käesoleval juhul kooskõlas leppetrahvi olemusega. Leppetrahvi eesmärk õiguskaitsevahendina on olla lepingu sõlmimisel pooltele ettenähtavas suuruses sanktsioon konkreetse rikkumise eest. Kõnealune leppetrahvi säte annab kostjale aga õiguse määrata kuni 10 000 euro suurune leppetrahv mistahes kõrvalekalde eest,

sõltumata rikkumise olulisusest või kahju tekkimisest. Samuti jääb viidatud punktist ebaselgeks, milliste kriteeriumite alusel kostja leppetrahvi suurust võimaliku rikkumise korral arvestab. Seega kuni 10 000 euro suuruse leppetrahvi kehtestamine kõikide rikkumiste eest annab kostjale kohtu hinnangul võimaluse määrata ükskõik millise rikkumise eest omal äranägemisel sanktsioon, sõltumata sellest, kas ja millises ulatuses on tema õigustatud huvid kahjustada saanud, s.h võimaldab vaidlusalune lepingutingimus sanktsioneerida ka olukordi, kus kõrvalekalle lepingust on üksnes tehnilist või formaalset laadi, samas kui töö kvaliteet ei ole halvenenud ning kostjale ei ole tekkinud kahju. Hageja on kohtu hinnangul põhistanud tingimuse võimalikku ebaproportsionaalsust ja kahjulikkust. Kostja ei ole samas tõendanud, et märgitud leppetrahv ei oleks teist poolt ebamõistlikult kahjustav. Asjaolu, et kostja on määranud leppetrahvi väiksemas summas kui 10 000 eurot, ei muuda vaidlusalust lepingu punkti mõistlikuks. Kohus selgitab, et hüvitise osaliselt sisse nõudmata jätmine ei tähenda seda, et sisuliselt ebamõistlik tüüptingimus muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel hüvitise nõudmata või vähendab seda (vt selle kohta ka Riigikohtu lahend 3-2-1-25-16, p 13). Samuti märgib kohus korduvalt, et leppetrahvitingimuste kehtivuse hindamisel on määrav tüüptingimuse iseloom, mitte konkreetse rikkumise detailid. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna lepingu p-s 8.7. märgitud leppetrahv „kõigi muude eelpool nimetamata rikkumiste eest“ on ebamõistlikult suur ja ebaproportsionaalne sellise rikkumise laadi ja kostja õigustatud huvi võimaliku riivega võrreldes, siis on tegemist tühise tüüptingimusega VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel. 7.9 Lepingu p 14.9 kohaselt, kui kogu töö on läbinud kõik kindlaksmääratud katsetused ja kogu töö kohta on väljastatud vastuvõtuakt, kinnitab insener kinnipeetavast summast esimese poole tasumise töövõtjale ning töövõtja esitab kinnipeetavast summast järelejäänud osa kohta pangagarantii (kinnipeetava summa garantii), mis peab kehtima kuni puudustest teatamise ajavahemiku lõpuni. Kinnipeetava summa garantii kehtivuse pikendamisega viivitamisel on tellijal õigus nõuda leppetrahvi 1300 eurot iga viivitatud päeva eest. Kohus asub seisukohale, et nimetatud suuruses leppetrahv on võimaliku rikkumise ulatust ja intensiivsust arvestades ebamõistlikult suur. Asjaoludest nähtuvalt esitatakse kinnipeetava summa garantii olukorras, kus lepingu põhikohustus on täidetud, töö on aktsepteeritud ning tellija õigustatud huvid ei ole ohus. Kinnipeetava summa garantii kehtivuse pikendamisega viivitamine ei mõjuta seega töö kvaliteeti, tähtaegsust ega ohutust ega tekita kostjale eelduslikult kahju. Leppetrahvikokkulepe, mis võimaldab kostjal nõuda töövõtjalt leppetrahvi 1300 eurot päevas hoolimata asjaolust, et kostja õigustatud huvid ei ole saanud kahjustada, on seega kohtu hinnangul VÕS § 42 lg 3 p-ga 5 vastuolus ja seetõttu ebamõistlikult kahjustava iseloomuga. Lisaks kinnitab hageja esile toodud teedeehituse valdkonna praktika, et sellise rikkumise eest 1300 euro suuruse päevase leppetrahvi kohaldamine ei ole proportsionaalne. Valdkonnas kehtiv praktika näeb analoogsete formaalsete kohustuste rikkumise korral ette oluliselt leebemad sanktsioonid või nende puudumise juhul, kui tellija õigustatud huvid ei ole kahjustatud (vt kostja erinevad tee- ehitulepingute projektid, s.h: 18.06.2025 lepingu projekti p 7.2,

dtl 935-955; 25.12.2023 lepingu projekti p 7.1, dtl 956-985; 25.08.2021 lepingu projekti p 7.1.1, dtl 986-1023). Kostja ei ole tõendanud, et vaidlusalune leppetrahv ei oleks teist poolt ebamõistlikult kahjustav. Ka antud juhul ei ole kohtu hinnangul kostjapoolne viide lepingusumma suurusele asjakohane. Kinnipeetava summa tagatis oli 234 000 eurot (dtl 5, hagi p 16; dtl 421) ning seega mitukümmend korda väiksem lepingusummast. Samuti ei pea kohus vajalikuks anda hinnangut konkreetse rikkumise detailidele, kuna oluline on leppetrahvitingimuste kehtivuse hindamisel üksnes selle iseloom. Seega on lepingu p-s 14.9 märgitud leppetrahv ebamõistlikult suur ja ebaproportsionaalne sellise rikkumise laadi ja kostja õigustatud huvi võimaliku riivega võrreldes ning tegemist on seega tühise tüüptingimusega VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel. 7.10 Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja poolt nii 10.10.2022 esitatud leppetrahvinõuded, kui ka 14.08.2023 esitatud leppetrahvinõue on alusetud, kuna tuginevad tühistele tüüptingimustele.

8.3 Kostja on teatanud perioodi 23.06.2022–08.08.2022 eest nõutavast leppetrahvist 10.10.2022 (dtl 281-284). Leppetrahvinõudes on kostja tuginenud sellele, et ta tuletas täitmistagatise puudumist töövõtjale meelde 22.06.2022, mistõttu loeb ta esimesel korral viivituses olevaks perioodiks 23.06.2022–08.08.2022 ehk 47 päeva. Eeltoodust saab kohus järeldada, et kostja sai leppetrahvi nõudmise alusest teada hiljemalt 23.06.2022 ja leppetrahvi suurusest 09.08.2022, mil töövõtja uue täitmistagatise esitas (dtl 336-337). Kostja teavitas töövõtjat esmakordselt leppetrahvi nõudmisest 10.10.2022 ehk ligi 3,5 kuud pärast nõude aluseks olevatest asjaoludest teadasaamist ning 2 kuud pärast nõude suurusest teadasaamist. Puuduvad põhjused, mis oleks takistanud kostjal leppetrahvi nõudmisest kohe teavitada. Lepingu üldtingimuste punkti 2.5 kohaselt peab tellija teavitama töövõtjat võimalikult kiiresti pärast seda, kui ta saab teada, et tal on õigus midagi nõuda isegi siis, kui nõude kogusumma ei ole veel teada. See tähendab, et kostja oleks pidanud teatama leppetrahvi nõudmisest võimalikult kiiresti pärast 23.06.2022. Arvestades lepingu olemust ja täitmisviisi, ei ole 3,5 kuud ega ka 2 kuud „võimalikult kiiresti“ lepingu punkti 2.5 mõttes ega ka „mõistliku aja jooksul“ VÕS § 159 lg 2 mõttes. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb VÕS § 159 lg 2 kontekstis leppetrahvi nõue esitada igal juhul viivitamata pärast kohustuse täitmist (vt ka Riigikohtu lahend 3-2-1-142-11, p 17). Seega kaotas kostja õiguse nõuda leppetrahvi ka teise täitmistagatise puudumise perioodi eest.

Riigitee nr 2 Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa km 25,85–40,014 taastusremondiks sõlmitud lepingu p-9.5 on pooled kokku leppinud viivisemääras 0,1% tasumata summalt päevas. Hageja on nõudnud viivist põhinõudelt summas 135 000 eurot kokkuleppelise määraga 0,1% päevas alates arve nr XXXX tasumise tähtpäevale (s.o 20.10.2023) järgnevast päevast, s.o alates 21.10.2023 kuni põhinõude täitmiseni. Kuna kostja ei ole oma põhinõuet täitnud, siis on hageja õigustatud kostjalt ka viivist nõudma. Hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue on seega põhjendatud 64 665 euro ulatuses (dtl 490). Samuti on põhjendatud edasiulatuva viivise nõue kuni põhinõude täitmiseni.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.