Bondora AS-i hagi C.Z vastu põhivõlgnevuse, intressi, haldustasu, lisateenuste, sissenõudmiskulude ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind
4010,24 eurot (vähendatud nõude puhul 3200,49 eurot)
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Bondora AS (registrikood 16166719), lepinguline esindaja v.adv K L, e-post xxxx Kostja C.Z (isikukood XXX), elukoht kohtule teadmata
Asja läbivaatamine
Lihtmenetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta vastu hageja 10.04.2026 esitatud selgitused ja tõendid.
2.Jätta rahuldamata hageja vastuväide kohtu tegevusele.
3.Võtta vastu hageja osaline nõudest loobumine ja lõpetada menetlus põhivõlgnevuse 175 eurot, intressinõude 160,44 eurot, haldustasu 40,39 eurot, muude tasude 154,89 eurot, sissenõudmiskulude 10 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 25,82 eurot osas.
Mõista C.Z-ilt Bondora AS-i kasuks välja põhivõlg 2780 eurot, intress 38,81 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 34,18 eurot.
6.Mõista C.Z-ilt Bondora AS-i kasuks välja edasiulatuv viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõuetelt (2000 ja 780 eurot) alates 20.03.2024 kuni põhinõuete täitmiseni.
7.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:
7.1.Jätta menetluskulud 20% ulatuses Bondora AS-i kanda ja 80% ulatuses C.Z kanda.
7.2.Rahuldada Bondora AS-i taotlus menetluskulude väljamõistmiseks ning mõista C.Z-ilt Bondora AS-i kasuks välja menetluskulud 659,04 eurot.
7.3.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (659,04 eurot) tuleb kostjal tasuda hagejale käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
9.Tagastada Bondora AS-ile riigilõiv 35 eurot Bondora AS-i arvelduskontole nr xxxx, selgitusega „Hagi tsiviilasjas nr 2-24-106457“. Edasikaebamise kord Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg-s 2 1 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Bondora AS (hageja) esitas 13.02.2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse C.Z-ilt (kostja) 3362,26 euro saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas 05.03.2024 maksekäsu kiirmenetluse, kuna võlgnikule ei õnnestunud makseettepanekut mõistliku aja jooksul kätte toimetada, ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 19.03.2024 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 2955 eurot (2126 + 829), intressi 199,25 eurot (143,09 + 56,16), haldustasu 40,39 eurot (29,07 + 11,32), sissenõudmiskulu 10 eurot, muud tasud 154,89 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised (perioodi 13.02.2024–19.03.2024 eest) 60 eurot (43,43 + 16,57) ning viivise alates 20.03.2024 kuni põhinõude (2126 ja 829 eurot) täitmiseni määraga 19,99% aastas. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt välja hageja menetluskulud. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu nr xxxx ja nr xxxx. Lepingu nr xxxx alusel sai kostja laenu 2126 eurot ning lepingu nr 4065613 alusel 829 eurot. Mõlemas lepingus lepiti kokku intressimääras 19,99% aastas ning haldustasus 4% laenusummalt aastas. Lepingu nr xxxx puhul tasus kostja lepingutasu 126 eurot ja lepingu nr xxxx puhul 49 eurot. Lepingu nr xxxx krediidi kulukuse määr oli 33,01% ja lepingu nr xxxx krediidi kulukuse määr oli 31,57%. Kostjal oli kohustus tasuda alates laenulepingu sõlmimisest hagejale regulaarseid makseid. Kostja ei täitnud maksegraafikutest tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja oli tagasimaksetega viivituses. Hageja saatis kostjale 11.01.2024 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Hageja esitas 12.02.2024 kostjale lepingu ülesütlemise avalduse, kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul.
Hageja nõuab viivist põhivõlalt (2126 ja 829 eurot) lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, alates 13.02.2024 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras, s.o 19,99% aastas. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivis 60 eurot (43,43 + 16,57). Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud meeldetuletusi. Hageja nõuab kostjalt sissenõudekulude hüvitamist 10 euro ulatuses, mis on kujunenud järgmiselt: 14.11.2023 esimese tasulise kirja saatmine 5 eurot, 19.12.2023 teise tasulise kirja saatmine 5 eurot.
3.Kohus toimetas hagi kostjale kätte 06.07.2024 väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kostja ei ole hagile vastanud.
5.Hageja märkis 10.09.2024 vastuses kohtunõudele, et laenulepingud sõlmiti poolte vahel 06.10.2023 ning laenusummad tasuti kostja pangakontole samal kuupäeval kogusummas 2780 eurot. Pooled sõlmisid lepingu sidevahendi abil krediidiandja hallatavas e-teenuse keskkonnas (www.bondora.ee), kuhu sisenemisel identifitseeris kostja ennast ID-kaardi, mobiil-ID või Smart-IDga. Keskkonnas edastas kostja laenutaotluse, millele hageja edastas pakkumuse. Kostja andis oma tahteavalduse (avalduse kohustuste võtmiseks), sisestades talle hageja poolt edastatud PIN-koodi. Tahteavalduse andmist (PIN-koodi sisestamist) kajastab lepingu jaluses olev info, mis sisaldab mh kostja poolt kasutatud seadme IP-aadressi ning kinnitamistoimingu aega. Hageja edastas kostjale ka kogu lepingueelse teabe ja tegi oma veebikeskkonnas viivitamatult kostjale kättesaadavaks lepingu dokumentatsiooni. Vastutustundliku laenamise osas märkis hageja, et võttis krediidivõimelisuse analüüsimisel arvesse kostja sissetulekute suuruse ja regulaarsuse, varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise, tema ülalpeetavate arvu, vältimatuid kulusid põhivajadustele jne. Hageja on teabe kogumiseks kasutanud ka asjakohaseid avalikke andmekogusid (Maksehäireregister). Hageja hinnangul on seega järgitud hoolsuskohustust ning põhjaliku analüüsi raames tuvastatud, et kostja oli lepingu sõlmimisel krediidivõimeline. Kostjal olid igakuised kohustused ESTO AS ees ning hageja arvestas igakuiseid kohustusi kogusummas 768,63 eurot, mis ei sisalda Bondora AS-iga sõlmitud laenulepingute kuumakseid. Elamiskulude osas lähtus hageja kostja laenutaotlusel märgitust. Päring Krediidiinfosse on tehtud automaatselt API-lahendust kasutades. Kostja regulaarse sissetuleku hindamiseks analüüsis hageja kostja 3 kuu konto väljavõtet, millest nähtus, et kostja juuni palk ja puhkusetasu oli 1650,84 eurot, juuli palk oli 1615 eurot ning augusti palk oli 2074,80 eurot, s.o keskmiselt 1780,21 eurot. Kostja deklareeris oma töötasuks 1400 eurot ning sellest lähtus hageja ka maksevõime analüüsimisel.
6.Kohus palus 29.01.2025 kohtunõudes täiendavalt hagejal vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist selgitada ja tõendada. Ühtlasi selgitas maakohus hagejale võimalust esitada ümberarvestus.
7.Hageja esitas 17.02.2025 kohtule ümberarvestuse, juhuks kui kohus leiab, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ümberarvestuse kohaselt võlgneb kostja hagejale põhivõlgnevusena 2780 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivistena 343,94 eurot (247,44 + 96,50).
8.Kohus määras 27.03.2026 täiendavate avalduste ja dokumentide esitamise tähtaja (08.04.2026) ning lahendi teatavaks tegemise aja. Samuti selgitas kohus hagejale täiendavalt krediidivõimelisuse hindamise võimalikke puudujääke.
9.Hageja esitas 08.04.2026 kohtule taotluse menetlustähtaja pikendamiseks. Kohus jättis hageja taotluse rahuldamata.
10.Hageja esitas 10.04.2026 täiendavad selgitused ja tõendid vastutustundliku laenamise kohta ning osalise hagist loobumise. Hageja täpsustas, et ka uuesti määratud tagasimaksete korral olid laenulepingud kehtivalt üles öeldud. Samas dokumendis esitas hageja vastuväite kohtu tegevusele. Hageja leiab, et tähtaja pikendamise taotlus oli põhjendatud ega oleks negatiivselt menetlust mõjutanud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
I
11.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 331 lg 1 alusel menetleb kohus menetlusosalise pärast kohtu määratud tähtaja möödumist esitatud avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus.
12.Kohus määras 27.03.2026 pooltele tähtaja (08.04.2026) täiendavate avalduste ja dokumentide ning menetluskulude nimekirja esitamiseks. Hageja esitas 08.04.2026 taotluse tähtaja pikendamiseks, mille kohus jättis 09.04.2026 rahuldamata. Hageja esitas 10.04.2026 täiendavad selgitused ja tõendid ning vastuväite kohtu tegevusele.
13.Kohus nõustub hagejaga, et esitatud seisukoht ei põhjusta menetluse lahendamise viibimist. Hageja esitas seisukoha ja menetluskulude nimekirja 2 päeva pärast kohtu määratud tähtaega ning tegi seda esimesel võimalusel vaatamata suurele töökoormusele. Hilinenud seisukoha menetlemine ei põhjusta ka menetluse viibimist. Seetõttu võtab kohus hageja 10.04.2026 menetlusdokumendi vastu ning arvestab seda kohtulahendi koostamisel.
14.TsMS § 333 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline esitada vastuväite kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Hageja tõi välja, et suur töökoormus on asjakohane põhjus kohtu määratud tähtaja pikendamiseks ning see ei ole esindajale alati ette teada, kuna erinevates pooleliolevates menetlustes määratud tähtajad võivad ühele ja samale kuupäevale sattuda.
15.Kohus nõustub hagejaga, et menetlusosalise esindaja suur töökoormus on üldiselt asjakohane põhjendus tähtaja pikendamiseks. Kohus jääb aga varasema seisukoha juurde, et käesoleval juhul on tegemist tsiviilasjaga, mis on olnud menetluses alates 2024. aastast, mille jooksul oli kohus juba korduvalt andnud hagejale tähtaegu asjaolude täpsustamiseks ning täiendavate tõendite kogumiseks ja esitamiseks. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et hageja sai alles tähtaja viimasel päeval, s.o 08.04.2026 teada, et tal ei ole võimalik nimetatud kuupäevaks seisukohta esitada. Hageja tõi ka ise välja, et töökoormuse suurenemine sõltub erinevates tsiviilasjades tähtaegade sattumisest ühele päevale. Kohus on jätkuvalt seisukohal, et kui hagejal sattusid mitmed menetlustähtajad samale päevale, oli ta sellest teadlik ka kohtudokumendi kättesaamisel, s.o 28.03.2026. Kuivõrd tähtaja pikendamata jätmine oli põhjendatud, jätab kohus hageja vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata. II
16.Hagiavalduses nõudis hageja kostjalt põhivõlga 2955 eurot (2126 + 829), intressi 199,25 eurot (143,09 + 56,16), haldustasu 40,39 eurot (29,07 + 11,32), sissenõudmiskulu 10 eurot, muid tasusid 154,89 eurot, sissenõutavaks muutunud viiviseid (perioodi 13.02.2024– 19.03.2024 eest) 60 eurot (43,43 + 16,57) ning viiviseid alates 20.03.2024 kuni põhinõude (2126 ja 829 eurot) täitmiseni määraga 19,99% aastas.
17.Hageja esitas 10.04.2026 nõudest osalise loobumise avalduse ja taotluse enamtasutud riigilõivu tagastamiseks. Hageja palub välja mõista põhivõla 2780 eurot (2000 + 780), intressi 38,81 eurot (28,05 + 10,76), sissenõutavaks muutunud viivise 34,18 eurot (24,59 + 9,59) ja viivise põhinõuetelt (2000 eurot ja 780 eurot) kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Seega on hageja loobunud põhivõla nõudest 175 euro ulatuses, intressinõudest 160,44 euro ulatuses, haldustasu nõudest 40,39 eurot, sissenõudmiskuludest 10 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivisenõudest 25,82 euro ulatuses.
18.TsMS § 429 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni lahendi jõustumiseni ning kohus võtab loobumise vastu määrusega. Hagist saab loobuda ka osaliselt. Nõudest loobumise korral ei saa sama nõudega enam uuesti kohtusse pöörduda. Hageja on esitanud nõudest osalise loobumise. Kohus võtab osalise loobumise vastu. Uus hagihind on 3200,49 eurot.
19.Hageja esitas 10.04.2026 ka taotluse enamtasutud riigilõivu tagastamiseks seoses hagist osaliselt loobumisega. Kohus selgitab, et hagist osalise loobumise korral ei ole tegemist enamtasutud riigilõivuga. Hagist osalise loobumise korral on hagejal TsMS § 150 lg 2 p 2 järgi õigus saada tasutud riigilõiv osaliselt tagasi (RKTKo 19.02.2014, nr 3-2-1-169-13, p 12). Seega on hagejal õigus loobutud osalt 50% ulatuses riigilõiv tagasi saada.
20.Kohus võttis hagi menetlusse hagihinnaga 4010,24 eurot, millelt tuli riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasuda riigilõivu 490 eurot. Hagist osaliselt loobumise tagajärjel on uueks hagihinnaks 3200,49 eurot, millelt tuleb RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasuda riigilõivu 420 eurot. Tasutud ja vähendatud nõude esitamise korral tasumisele kuulunud riigilõivude vahe on 70 eurot. Hagejale tuleb TsMS § 150 lg 2 p 2 alusel tagastada pool sellest, s.o 35 eurot. Hageja taotlus riigilõivu tagastamiseks rahuldatakse seega osaliselt. Kohus tagastab riigilõivu hageja näidatud arvelduskontole. III
21.Hagist osalist loobumist arvestades menetleb kohus hagi järgmiste nõuetega: põhivõlg 2780 eurot (2000 + 780), intressid 38,81 eurot (28,05 + 10,76), sissenõutavaks muutunud viivised 34,18 eurot (24,59 + 9,59) ja viivised põhinõuetelt (2000 eurot ja 780 eurot) kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.
22.Kohus tuvastas, et hageja ja kostja sõlmisid 06.10.2023 laenulepingud nr xxxx ja nr xxxx, mille alusel anti kostjale laenu kokku 2780 eurot (dtl 87 ja 88). Leping ei ole poolte poolt allkirjastatud, vaid on sõlmitud sidevahendi abil krediidiandja hallatavas e-teenuse keskkonnas (www.bondora.ee), kuhu sisenemisel identifitseeris kostja ennast ID-kaardi, mobiil-ID või Smart-ID-ga. Hageja e-teenuse keskkonnas edastas kostja laenutaotluse/tahteavalduse, sisestades talle hageja poolt edastatud PIN-koodi. Tahteavalduse andmist (PIN-koodi sisestamist) kajastab lepingu jaluses olev info, mis sisaldab mh kostja poolt kasutatud seadme IP-aadressi ning kinnitamistoimingu aega. Lepingul nr xxxx nähtuvad järgmised andmed (dtl 36): kostja nimi, isikukood, kinnitamise aeg 06.10.2023 kell 17.00 ja kinnitamise IP-aadress 37.157.119.225. Lepingul nr xxxx nähtuvad järgmised andmed (dtl 63–64): kostja nimi, isikukood, kinnitamise aeg 06.10.2023 kell 14.04 ja kinnitamise IPaadress: xxxx. Kohtu hinnangul ei ole kostja allkirjastanud lepinguid kvalifitseeritud e-allkirjaga EL määruse nr 910/2014 (e-identimise ja e-tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/93/EÜ) ehk eIDAS artikli 3 lõike 12 mõttes. TsÜS § 80 lg 3 ja eIDAS kohaselt on kvalifitseeritud elektrooniliseks allkirjaks digiallkiri. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. VÕS § 410 lg 1 kohaselt VÕS § 404 lg-s 1 nimetatud vorminõue ei välista tarbijakrediidilepingu sõlmimist
sidevahendi abil. Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Muu kui kvalifitseeritud e-allkirjaga kinnitatud (st madalama tasemega e-allkirja) tehingu puhul peab kindlasti olema täidetud kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi nõue, mille puhul lähtuvalt TsÜS §-st 79 peab tehing olema tehtud püsivat kirjalikku taas esitamist võimaldaval viisil ja sisaldama tehingu teinud isikute nimesid, kuid ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud. Kohus leiab, et lepingud on sõlmitud kooskõlas VÕS § 404 lg-ga 1 ja TsÜS §-ga 79, kostja on teinud tahteavaldused laenude saamiseks ning tahteavalduse sisuks on lepingudokumendi sisu. Hageja on ka tõendanud, et kostjale on 06.10.2023 välja makstud 780 eurot (dtl 87) ja 2000 eurot (dtl 88), s.o kokku 2780 eurot. Hagiavalduse kohaselt kostja tagasimakseid teinud ei ole.
23.Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust. Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 määruses selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
24.Kohus tuvastas, et 06.10.2023 seisuga oli eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 16,72%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse määr 50,16%. Praegusel juhul ei ületa laenu krediidi kulukuse määrad (33,01% ja 31,57%) VÕS § 406 2 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.
25.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20–23). Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 403 4 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13). Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1 leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks, ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla. Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661 selgitanud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55).
Tarbijal on küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3). Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:
tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);
tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);
tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on
tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.
26.Kohus selgitas 02.08.2024, 29.01.2025 ja 27.03.2026 hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused ning neid asjaolusid tõendada (dtl 169–171; 176–177; 186– 187).
27.Hagiavaldusest ning hageja 10.09.2024, 17.02.2025 ja 10.04.2026 vastusest ning nendele lisatud tõenditest järeldub, et laenude andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Laenud ei vastanud kostja finantsolukorrale. Krediidiandja oleks pidanud märkama, et krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ning kahjulikke majanduslikke tagajärgi.
27.1.Hageja selgituste (dtl 20, 173–174) kohaselt võttis hageja laenulepingute sõlmimisel kostja krediidivõimelisuse hindamisel arvesse kostja 3 kuu pangakonto väljavõtte, kostja laenutaotlused ja avalikud andmekogud. Eeltoodud andmete põhjal tuvastas hageja kostja sissetulekute regulaarsuse, tema varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise, tema ülalpeetavate arvu, vältimatuid kulusid põhivajadustele jms. Hageja ei tuvastanud ühtegi anomaaliat, näiteks kulutusi hasartmängudele. Kohustustena arvestas hageja kohustusi ESTO AS-i ees kogusummas 768,63 eurot kuus. Elamiskulude puhul arvestas hageja laenutaotlusel märgituid andmeid, milleks oli 420 eurot. Avaliku andmekogu päring tehti automaatselt. Kostja sissetulekuna arvestas hageja kostja märgitud 1400 eurot, mis oli 380 eurot vähem konto väljavõtte 3 kuu keskmisest.
27.2.Kohus tõi kohtunõuetes hagejale esile, et krediidiandja on KAVS § 49 lg 3 p 2 alusel kohustatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid KAVS § 49 lg-s 3 märgitud tingimusi. Kohus seadis kahtluse alla, kas hageja on eeltoodut järginud. Samuti märkis kohus, et väljavõttelt ei nähtu, mis on kostja muud võimalikud kohustused, sh elamiskulude suurus ja sisu ning kulutused ülalpeetavatele. Kuivõrd krediidianalüüs on esitatud Exceli kujul, ei ole võimalik ka kontrollida, millise arvelduskontoga krediidianalüüsis arvestati ning kas see kuulus kostjale. Samuti ei ole kohtule esitatud konkreetseid tõendeid maksehäireregistrisse tehtud päringute kohta, kuna ka vastava päringu tegemine on kajastatud vaid kohtule esitatud Exceli tabelis. Kohtule ei nähtu ka, et kostjalt oleks küsitud teiste arvelduskontode olemasolu kohta ning nende väljavõtteid.
27.3.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et krediidiandja ei järginud VÕS § 4034 lg 2 esimeses lauses nõutavat hoolsust. Kostjal oli küll VÕS § 403 4 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 403 4 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3).
28.Hageja väitel ei teinud kostja kummagi laenulepingu puhul ühtegi tagasimakset ning oli võlgnevuses enam kui 3 järjestikuse osamakse tasumisega. Seega oli lepingute punktist 13.2.1 tulenev ülesütlemise esmane eeldus täidetud (poolte kokkulepe ülesütlemise kohta järgib VÕS § 416 lg-s 1 sätestatut). Krediidiandja saatis kostjale 11.01.2024 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks (dtl 89–91). Kuivõrd kostja võlgnevust ei tasunud, esitas krediidiandja 12.02.2024 kostjale lepingu ülesütlemise avalduse (dtl 92–93). Neil asjaoludel saab lepingu ülesütlemise lugeda kehtivaks.
29.Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning asendub (üldjuhul) viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamisega (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest, vt RKTKo 26.11.2012, nr 3-2-1-141-12, p 10).
30.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 4034 lg 7 kohaselt tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (VÕS § 94 lg 2). Seadusjärgne intressimäär laenude väljastamise ajal 06.10.2023 ja 09.10.2023 oli 4%. Hageja on 10.04.2026 menetlusdokumendi esitamisel esitanud ka uuesti määratud tagasimaksed, sh VÕS §-s 94 sätestatud intressi. Kohtule arusaadavalt on uuesti määratud maksegraafikus arvestatud seadusjärgset intressi annuiteetmaksetena. Hageja esitatud selgituste ja tõendite kohaselt oli seadusjärgse määraga intressivõlg lepingu nr xxxx puhul 28,05 eurot ning lepingu nr xxxx puhul 10,76 eurot (dtl 195–196). Käesoleval juhul ei ole kohtul alust kahelda hageja esitatud arvutustes. Seega rahuldab kohus hageja intressinõude 38,81 eurot.
31.Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist alates lepingute ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 13.02.2024 kuni hagi esitamiseni (19.03.2024). Hageja nõuab viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue põhjendatud. Seega tuleb kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel välja mõista 19.03.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 34,18 eurot (24,59 + 9,59).
32.Eelneva põhjal rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjalt välja laenulepingujärgse põhivõla 2780 eurot, intressi 38,81 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 34,18 eurot ja edasiulatuva viivise VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 2780 eurolt alates 20.03.2024 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
33.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 168 lg-st 4 tuleneb, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
34.Kohus jätab hagi loobutud osas menetluskulud hageja kanda ning ülejäänud osas kostja kanda. Praegusel juhul ei ole hageja hagist osaliselt loobunud selle tõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud.
35.Kohus võttis hagi menetlusse hagihinnaga 4010,24 eurot. Pärast hageja osalist loobumist on hagihind 3200,49 eurot. Seega on hageja loobunud hagist ligikaudu 20% ulatuses. Seega jätab kohus menetluskulud 80% ulatuses kostja kanda ja 20% ulatuses hageja kanda.
36.TsMS § 174 lg-st 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
37.Hageja 19.03.2024 ja 10.04.2026 menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks riigilõiv 420 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulu 383,80 eurot, kokku 823,80 eurot. Kostja menetluses ei osalenud, seega ei ole tal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid tekkinud.
37.1.Käesoleva tsiviilasja hagihind on 3200,49 eurot. RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi kuulus kuni 3500 euro suuruse hagihinna korral tasumisele 420 eurot. Tasutud riigilõiv 420 eurot on põhjendatud ja vajalik menetluskulu.
37.2.TsMS § 4842 sätestab, et maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu TsMS §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Nimetatud sättest tulenevalt ei saa hageja ka hagi rahuldamise korral nõuda kostjalt oma maksekäsu kiirmenetluse kulude hüvitamist TsMS § 484 2 esimeses lauses sätestatust suuremas ulatuses, st saab nõuda riigilõivu hüvitamist ja 20 euro suuruse menetluskulude hüvitise maksmist (§ 4842 teine lause). Seega on maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu 20 eurot põhjendatud ja vajalik.
37.3.Hageja lepingulise esindaja kulu hagimenetluses on 383,80 eurot (1,5 tundi tunnitasuga 120 eurot, 10 minutit tunnitasuga 90 eurot ning 3 tundi ja 56 minutit tunnitasuga 48 eurot). Hageja palub menetluskulud määrata kindlaks ilma käibemaksuta. Kohtu hinnangul on hageja õigusabikulud põhjendatud.
37.4.Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude suuruseks 823,80 eurot (420 + 20 + 383,80). Kuivõrd hageja menetluskuludest jääb kostja kanda 80%, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 659,04 eurot (823,80 × 80%).
38.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on kohtule vastava taotluse esitanud, mistõttu kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
39.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Helina Mark kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.