X kaebus XXX Gümnaasiumi õppenõukogu 17. juuni 2026. a protokollilise otsuse nr 1-3/7.5 ja XXX Linnavalitsuse 2. juuli 2026. a korralduse nr 167 tühistamiseks ning kohustamiseks viia kaebaja üle 2. klassi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 27. augusti 2026. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – X, seaduslik esindaja Q Vastustaja – XXX linn, esindaja Y Kaasatud haldusorgan – Haridus- ja Teadusministeerium, esindaja Indrek Kilk
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Lugeda X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 27. augusti 2026. a määruse peale haldusasjas nr 3-26-2380 esitatuks seaduses sätestatud tähtaega rikkudes.
Rahuldada X 14. septembri 2026. a taotlus ja ennistada haldusasjas nr 3-26-2380 määruskaebuse esitamise tähtaeg.
Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 27. augusti 2026. a määruse peale haldusasjas nr 3-26-2380.
Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27. augusti 2026. a määrus haldusasjas nr 3-26-2380 muutmata.
Jõustunud määruse avaldamisel asendada kaebaja ja tema seadusliku esindaja nimed, vastustaja esindaja nimi ning vastustaja ja kooli nimedes sisalduvad viited asjaomasele kohaliku omavalitsuse üksusele tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
1.X on Ukraina kodanik, kes elab alates 2022. a-st Eestis ja kelle kodune keel on vene keel. X alustas 01.10.2025 õppimist XXX Gümnaasiumi 1.b klassis, kus ta õppis eesti keelt, matemaatikat ja loodusõpetust lõimitud aine- ja keeleõppe (LAK-õpe) metoodika järgi rühmas, kus on 5 õpilast, kelle emakeel ei ole eesti keel. Ülejäänud aineid (liikumisõpetus, kunstiõpetus, käsitöö, rahvatants) õppis ta suuremas rühmas (22 õpilast) ning üldtoe raames käis lisaks logopeedi ja eripedagoogi tundides.
2.Haridus- ja Noorteameti kooliväline nõustamismeeskond rahuldas 04.02.2026 otsusega nr 3.1-2/26/337-2 lapsevanema taotluse ja soovitas lapse püsiva õpiraskuse tõttu rakendada Xle tõhustatud tuge ning kuni I kooliastme lõpuni järgmisi tugimeetmeid: õpe väikerühmas eesti keeles, matemaatikas ja loodusõpetuses ning vajadusel ka teistes raskusi valmistavates õppeainetes, samuti eripedagoogi tugi ning logopeedi ja sotsiaalpedagoogi abi.
3.XXX Gümnaasiumi õppenõukogu otsustas 17.06.2026 koosoleku protokolli kantud otsusega nr 1-3/7.5 jätta X klassikursust kordama, sest õpilane ei ole omandanud vajalikke baasoskusi õppetöö jätkamiseks järgmises klassis. Protokollis on välja toodud, et klassiõpetaja hinnangul ei ole X rakendatud tugiteenustele ja kohandatud õppele vaatamata suutnud omanda õppekavas sõnastatud 1. klassi õpitulemusi, s.o klassi lõpetamiseks vajalikke ja nõutud baasteadmisi (lugemis-, kirjutamis-, eneseväljendus- ja arvutamisoskus), ning ka õpiharjumused ei ole välja kujunenud. Nimetatud oskusi vaadeldakse 2. klassis juba kui vahendit uute oskuste ja teadmiste saamiseks, aga mitte kui eesmärki. Klassiõpetaja on töötanud lapsega individuaalselt nii ettenähtud ainetundides kui ka täiendava õppetööna ning võimalusel on kaasatud abiõpetajat. Õpilase arengut on õppeaasta jooksul järjepidevalt jälgitud ning lapsevanemat teavitatud tema õpitulemustest ja edasijõudmisest. Logopeedi hinnangul oli töö õpilasega väheefektiivne ja laps ei ole ilmselgelt kooliküps. Tal on suuri raskusi tähelepanu keskendamisega ja ta ei suuda pöördumistele adekvaatselt reageerida. Lapsevanema hinnangul ei ole etteheited adekvaatsed ja probleemiks on õpetajate ebaprofessionaalsus. Õppenõukogu selgitas, et õpilase 1. klassi kordama jätmise eesmärk ei ole karistada ja rõhuda, vaid pakkuda lapsele tuge ja lisaaega vajalike baasoskuste omandamiseks, enesekindluse süvendamiseks ja õpimotivatsiooni tõstmiseks, et siis nende abil jätkata õppetööd edukamalt järgmistes klassides.
4.XXX Linnavalitsus jättis 02.07.2026 korraldusega nr 167 (vaideotsus) rahuldamata lapsevanema esitatud vaide XXX Gümnaasiumi õppenõukogu 17.06.2026 protokollilise otsuse nr 1-3/7.5 kehtetuks tunnistamiseks. Õppenõukogu on võtnud otsust tehes arvesse õigusaktides sätestatut (vt Vabariigi Valitsuse 06.01.2011 määruse nr 1 „Põhikooli riiklik õppekava“ §-d 19–22) ning arvestas õpilase ja tema edasise toimetulekuga. Õppenõukogu protokollist nähtub, et õppenõukogu arutas olukorda põhjalikult. Koolis mõistetakse, et klassikursuse kordamine on äärmuslik meede, mille rakendamine peab olema hoolikalt läbi mõeldud ning seejuures peab kaaluma ka kõiki teisi võimalikke alternatiive ja valida tuleb selline lahendus, mis on õpilase edasise toimetuleku jaoks parim. Linnavalitsus nõustub kooli hinnanguga, et õppenõukogu otsus on õiguspärane, sisuliselt põhjendatud ning tehtud eesmärgiga tagada õpilasele edasiseks õpiteeks parimad võimalikud eeldused. Kooli selgitusel eeldab 2. klassi õppekava, et õpilasel on kujunenud välja elementaarne lugemis- ja kirjutamisoskus ning piisav iseseisvus õppetöös osalemiseks. Kui alusoskused on veel kujunemisjärgus, suureneb järgmises klassis õpiraskuste kuhjumise oht märkimisväärselt. Sellisel juhul muutub uue õppesisu omandamine järjest keerulisemaks ning õpilane võib kogeda järgmises klassis korduvaid ebaõnnestumisi, mis omakorda mõjutavad tema õpimotivatsiooni, enesehinnangut ja kooliga seotud heaolu. Kooli hinnangul rakendati õpilase 2(11)
3-26-2380 suhtes kõiki kooli pädevuses olnud ning õigusaktidest tulenevaid tugimeetmeid. Õpilase arengut jälgiti ja dokumenteeriti järjepidevalt kogu õppeaasta jooksul ning õppenõukogu otsus tugines õpilase õpitulemustele, täiendava õppetöö tulemustele ning erinevate õpetajate ja tugispetsialistide hinnangutele. Õppenõukogu leidis kogutud teabe ja spetsialistide hinnangute põhjal, et klassikursuse kordamine lähtub igati õpilase huvidest, arvestab tema heaoluga ning loob talle parimad eeldused edasiseks edukaks õppimiseks. Tugiteenustest tagati Xle parimal viisil üks kord nädalas eripedagoogi teenus ja üks kord nädalas logopeedi teenus. Ta õppis 5 õpilasega väikeklassis, kus õpetajal oli võimalik põhiaineid õpetada, tagades igale õpilasele individuaalse lähenemise. Klassijuhataja esitatud tõenditest nähtub, et lapse ja lapsevanemaga on järjepidevalt tegeletud. Õpilase individuaalse arengu jälgimise kaarti on algusest peale täidetud ning seda ei tule pidada eKooli keskkonnas. Õpilase õpitulemused, kujundavad hinnangud ja õpetajate tagasiside on kogu õppeaasta jooksul järjepidevalt dokumenteeritud eKoolis. Õpilase tunnistusel õppeaine juurde tehtud märge „S“ tähendab, et õpilase edasijõudmist selles õppeaines hinnatakse sõnaliselt, mitte ei tähenda see, et õppeaine oleks hinnatud positiivse tulemusega või kõik õpitulemused oleksid omandatud. Õpilase tegelik edasijõudmine ja saavutatud õpitulemused on kirjeldatud eKoolis avaldatud sõnalistes hinnangutes, mis on olnud lapsevanemale kogu aeg kättesaadavad ja millele tugines ka õppenõukogu otsus. Linnavalitsus on seisukohal, et X õppe korraldamisel on lähtutud koolis kehtivatest õigusaktidest, Rajaleidja soovitustest ning õpilase individuaalsetest vajadustest. Õppenõukogu otsus kujunes kogu õppeaasta jooksul kogutud dokumentatsiooni ja spetsialistide hinnangute tervikliku analüüsi tulemusena ning selle eesmärk oli tagada õpilasele parimad võimalikud eeldused edasiseks edukaks õpiteeks.
5.X esitas Tallinna Halduskohtule 03.08.2026 kaebuse (täiendatud 24.08.2026) tühistada XXX Gümnaasiumi 17.06.2026 protokolliline otsus nr 1-3/7.5 ja XXX Linnavalitsuse 02.07.2026 korraldus nr 167 ning kohustada XXX linna viima ta üle 2. klassi. Kaebaja ei valda eesti keelt ja selle tõttu on tal raskusi õppekava omandamisel. Kaebaja on omandanud 1. klassi baasoskused vene keeles, mida tõendab kodus tehtud video, millel kaebaja küsimusele vastab. Kooli töötajad vestlesid kaebajaga eesti keeles ja puudliku keeleoskuse tõttu ei osanud kaebaja küsimustele vastata või siis ei saanud küsimustest aru. Kaebaja ei saanud ka piisavat tuge eesti keele omandamiseks. Kaebajale ei ole koostatud individuaalset õppekava ega osutatud koolivälise nõustamismeeskonna soovitustele vastavat tõhustatud tuge, nt puudus täielikult Rajaleidja otsuses nimetatud sotsiaalpedagoogi tugi. Kaebaja kohtus nii logopeedi kui ka eripedagoogiga üks kord nädalas eesti keele tundide asemel (2 × 45 minutit). Selline tugi on ilmselgelt ebapiisav ning halvendas kaebaja võimalusi õppekava omandamiseks, sest ta oli sunnitud puuduma eesti keele tundidest. Kool tegi venekeelsete laste jaoks eraldi klassi, kus õppis ka kaebaja ja õpetajaks oli kunstiõpetaja. Puudus abiõpetaja ja õpe toimus keeles, mida kaebaja ei valda. Õppenõukogu ja linnavalitsuse otsused on ebaõiged ka põhjusel, et Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) selgituste kohaselt õpivad üleminekuklasside ehk 1. ja 4. klassi õpilased vastava õppeastme esimestel etappidel ning sellistel õpilastel on riikliku õppekava lisas kirjeldatud õpitulemuste saavutamiseks aega kolm aastat, mistõttu ei ole mingit alust jätta neid õpilasi klassikursust kordama. Lapsevanema tellitud spetsialistide uuringute põhjal vastab kaebaja kognitiivne, füüsiline ja sotsiaalne areng vanuserühma ootustele ning raskused õppekava omandamisel ei ole tingitud tema suutlikkusest või intellektuaalsetest omadustest, vaid see tuleneb keelebarjäärist ja kooli tegevusetusest vajaliku toetava keskkonna loomisel. Esialgse õiguskaitse taotluses palus kaebaja peatada vaidlustatud otsuste kehtivus ja arvata kaebaja kooli 2. klassi õpilaste nimekirja ning lubada tal osaleda 2. klassi õppetöös. Esialgse õiguskaitseta peaks kaebaja uuesti läbima 1. klassi, mis oleks pöördumatuks tagajärjeks tema 3(11)
3-26-2380 arengule. Klassikursuse kordamine tekitaks psühholoogilise trauma ja pärsiks pikaajaliselt tema õpimotivatsiooni. Kaebaja huvides on õppida koos oma eakaaslastega 2. klassis, mitte aga saada karistatud kooli tegevusetuse eest. Koolil on olemas vahendid, et toetada kaebajat 2. klassis õppimisel (nt individuaalse õppekava koostamisega).
6.XXX linn palus 17.08.2026 seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Vaidluse keskne küsimus ei ole kaebaja arengupotentsiaal, võimekus ega terviseseisund, vaid see, kas ta on omandanud 1. klassi õppekavas ette nähtud teadmised, oskused ja õpivalmiduse sellisel määral, et jätkata õpinguid 2. klassis. Õppenõukogu on hinnanud asjaolusid kogumis ja kaebaja puhul ei ilmnenud raskused pelgalt ühes õppeaines või ühe õpetaja hinnangul. Kaebaja puhul ilmnenud õpiraskused ei ole tingitud üksnes kaebaja ebapiisavast eesti keele oskusest. Kaebaja õpitulemusi dokumenteeriti eKoolis ja õpilase individuaalse arengu jälgimise kaardil. Õppenõukogu määras 04.06.2026 kaebajale täiendava õppetöö, mis jäi tal sooritamata kolmes õppeaines (eesti keel, matemaatika, loodusõpetus). Õppeaasta jooksul rakendati tugimeetmeid ja lähtuti Rajaleidja soovitustest. Rajaleidja 04.02.2026 otsuses nr 3.1-2/26/337-2 ei olnud ette nähtud, et tuleks vähendada õpitulemusi või rakendada lihtsustatud õppekava ega ka kohustust korraldada individuaalõpet või koostada individuaalne õppekava. Seetõttu ei saa järeldada, et õpilasele oleks pidanud rakendama põhikooli riikliku õppekava asemel teistsugust õppekava. Kaebaja viidatud HTM-i ametniku seisukoht ning uued eksperdihinnangud ei anna alust jõuda õpenõukogu otsusest erinevale järeldusele. Kui kaebus peaks jääma rahuldamata, siis ei oleks võimalik 2. klassis toimunud õppetööd ja selle mõju õpilase õpiteele täielikult tagasi pöörata. Kaebajal tuleks ka 2. klassis õppida riikliku õppekava alusel. Esialgse õiguskaitse kohaldamine võiks hoopis süvendada kaebaja õpiraskusi ja põhjustada talle seeläbi pöördumatut kahju.
7.Haridus- ja Teadusministeerium selgitas 18.08.2026 seisukohas, et määruse nr 1 § 22 lg 10 järgi peavad õpilase klassikursust kordama jätmiseks olema korraga täidetud kolm normis nimetatud eeldust. Seni esitatu pinnalt ei ole võimalik tuvastada, kas kaebaja õpitulemusi oli vähemalt kolmes õppeaines hinnatud kokkuvõtvalt „puudulikuks“ või „nõrgaks“ või kasutatud samaväärset sõnalist hinnangut. Sõnaline ja kujundav hindamine on I kooliastmes lubatud, kuid ka selline hinne tuleb dokumenteerida (vt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) § 29 lg 3; määruse nr 1 § 20 ja § 22 lg 5). Täiendavat õppetööd (vt määruse nr 1 § 22 lg 9) puudutavas osas on kaebaja puhul klassikursuse kordama jätmise eeldus vähemalt formaalselt täidetud. Asja materjalide pinnalt ei saa HTM anda hinnangut, kas kooli poolt osutatud eripedagoogiline ja logopeediline tugi oli piisav õpilase toetamiseks. Koolivälise nõustamismeeskonna soovitus on kooli jaoks kohustuslik (PGS § 48 lg 1). Kuna kool on enne klassikursuse kordama jätmist siiski tugisüsteeme rakendanud, on sellega antud hinnang ka meetme otstarbekusele ja järelikult on ka see eeldus formaalselt täidetud. Määruse nr 1 § 22 lg 10 sõnastusest tulenevalt võib individuaalse õppekava ja tugisüsteemide rakendamisel ja/või nende otstarbekuse hindamisel piirduda ühega neist. Samuti on kaebaja vanemale tagatud ärakuulamisõigus ning õppenõukogu otsusest nähtuvad ka kaalutlused, miks jäeti õpilane klassikursust kordama. HTM selgitab siiski, et riikliku õppekava õpitulemused on kirjeldatud kooliastmepõhiselt, mis tähendab, et eesmärgid on tegelikult seatud kolme aasta peale, mille raames koolid ise seavad eesmärgid klassiti. Üleminekuklasside (1. ja 4. klass) õpilastel on riikliku õppekava lisas kirjeldatud õpitulemuste saavutamiseks tegelikult aega kolm aastat ning seetõttu peaks selliste õpilaste klassikursust kordama jätmine olema väga erandlik. Eesti keele oskuse puudumine ei saa olla ainus põhjus õpilase klassikursust kordama jätmiseks. Nõrk eesti keele oskus võib olla põhjuseks, miks õpilane ei suuda demonstreerida oma tegelikke ainealaseid oskusi ning võib tekkida oht, et ainetunnis hinnatakse tahtmatult hoopis õpilase keeleoskust. Kuna kaebaja 4(11)
3-26-2380 on elanud viimased neli aastat Eestis, peaks see olema üldjuhul piisav, et õppida kooli täiendaval toel eesti keeles. See sõltub siiski lapsega tehtud eeltööst ja teda ümbritsevast keskkonnast. Kindlasti peaks kool võimaldama õpilasele tugiteenuseid selliselt, et ta saaks käia ka eesti keele tundides (nt pärast õppetunde). Kaebaja esitatud eksperdiarvamustest ei nähtu, et edasijõudmise takistuseks oleks olnud üksnes eesti keele kui kooli õppekeele ebapiisav valdamine. Kuna kõik asjaolud ei ole siiski vajalikul määral teada, ei saa HTM anda hinnangut, kas kasutatud meede oli proportsionaalne.
8.Tallinna Halduskohus jättis 27.08.2026 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust ei saa välistada, sest selleta ei saaks kaebaja jätkata 2026. a septembris kooliteed 2. klassis koos seniste klassikaaslastega. Välistada ei saa, et klassikursust kordama jäämine võib vähemalt esialgu põhjustada kaebajale emotsionaalset üleelamist ja kohanemisraskusi. Eeltoodu ei õigusta aga esialgse õiguskaitse kohaldamist viisil, millega kaebaja saavutaks kaebuse eesmärgi enne asja sisulist lahendamist. Kohtu hinnangul ei saa kaebuse eduväljavaateid pidada iseäranis headeks ning esialgse õiguskaitse kohaldamine ei pruugi toetada lapse heaolu parimal võimalikul viisil. Vastustaja selgituste ja esitatud tõendite põhjal saab lugeda määruse nr 1 § 22 lg-s 10 nimetatud eeldused kaebaja klassikursust kordama jätmiseks täidetuks. Kaebaja õpitulemuste osas on eesti keele, matemaatika ja loodusõpetuse aastahindena kokkuvõtvalt märgitud, et ta ei ole õppeaasta lõpuks omandanud vajalikul määral nende õppeainete 1. klassi õpitulemusi. Kaebajale on seega vähemalt kolmes õppeaines antud sõnaline hinnang, mis on samaväärne aastahindega „puudulik“ või „nõrk“. Täiendava õppetöö osas on lapsevanem kinnitanud, et suvine õppetöö toimus 10.06.2026–17.06.2026, ning eKooli väljavõttest nähtuvalt jäi kaebajal täiendav õppetöö märgitud õppeainetes sooritamata. Kohus ei saa asuda ümber hindama, kas kaebaja on konkreetsetes õppeainetes õpitulemused vajalikul määral omandanud või mitte. Kaebaja õpitulemuste osas on õpetaja andnud küllalt põhjaliku sõnalise tagasiside ning kohtul ei ole alust kahelda õpetaja pädevuses. Seega saab määruse nr 1 § 22 lg 10 esimesed kaks eeldust lugeda täidetuks. Kolmanda eelduse (õppekavaga nõutavate õpitulemuste saavutamiseks ei ole otstarbekas rakendada individuaalset õppekava või muid koolis rakendatavaid tugisüsteeme) osas nähtub, et kool on enne klassikursuse kordama jätmist rakendanud kaebaja suhtes tugisüsteeme. Vastavalt koolivälise nõustamismeeskonna otsusele on kool pakkunud õpet väikeklassis ning eripedagoogi ja logopeedi tuge. HTM-i selgituse järgi on sellega antud hinnang meetme otstarbekusele ning seega on ka kolmas eeldus täidetud. Kaebajaga regulaarselt tegelenud logopeedi hinnangul ei ole ta omandanud 1. klassi baasoskusi ning klassi kordamine on õpingute jätkamiseks vajalik. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja toimetuleku ja baasoskuste hindamisel sai määravaks tema puudulik eesti keele oskus, vaid raskusi on täheldatud ka individuaalse töö läbiviimisel. Nt logopeedi hinnangul on lapsel suuri raskusi mh keskendumisega, tähelepanu hoidmisega ja pöördumistele reageerimisega ning ta ei ole veel vajalikul määral kooliküps. Kaebaja esitatud eksperthinnangutest ei saa samuti teha järeldust, et kooli hinnangud tulenesid üksnes ebapiisavast õppekeele valdamisest. Ainuüksi lapsevanema arvamuse pinnalt ei ole ka alust järeldada, et kaebaja sai koolis tugiteenuseid ilmselgelt ebapiisavalt ja seetõttu jäid tal vajalikud õpitulemused saavutamata. Koolivälise nõustamismeeskonna otsuses ei ole määratud kaebajale soovitatud tugiteenuste konkreetset mahtu ega nähtud ette ka kohustust koostada kaebajale individuaalne õppekava. Koolil tuleks küll edaspidi leida võimalus pakkuda kaebajale tugiteenuseid pärast koolipäeva lõppu, mitte ainetundide ajal, kuid ei ole põhjust arvata, et kaebajal jäid vajalikud baasoskused omandamata ainult põhjusel, et talle ei tagatud koolis esimese õppeaasta vältel piisavas mahus tugiteenuseid ja/või täiendavat õpet ehk see sai klassikursuse kordama jätmisel määravaks. Kaebajal esinevad ka keelebarjäärist tulenevad raskused, kuid esitatud dokumentide järgi ei olnud see vaidlustatud otsuse 5(11)
3-26-2380 tegemisel peamiseks teguriks. Esmasel hinnangul olid vaidlustatud otsuse tegemiseks täidetud määruse nr 1 § 22 lg-s 10 sätestatud eeldused, mistõttu ei ole otsus selgelt õigusvastane. Asja materjalide põhjal puudub veendumus, et lapse parimates huvides oleks viia ta esialgse õiguskaitse korras üle 2. klassi. Lapsevanem möönab kaebaja raskusi õppekava omandamisel ning pigem on alust arvata, et kaebajale tuleb kasuks ja aitab tal edaspidi paremini toime tulla see, kui ta koostöös kooli (sh vajalike tugiteenuste toel) ja lapsevanemaga (kes saab mh suuresti aidata kaasa lapse keelebarjääri ületamisele) omandab 1. klassi baasoskused vajalikul tasemel. Väide järgmisesse klassi viimata jätmise tõttu lapse arengule tekkivast pöördumatust kahjust ei ole selles kontekstis veenev.
9.X palub 12.09.2026 määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ja uue määrusega rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus. Eksperdiarvamuste kohaselt vastavad kaebaja kognitiivsed funktsioonid (mälu, mõtlemine, loogilised operatsioonid, nägemis- ja kuulmistähelepanu) vanusenormile, tema töövõime on piisav ja tunnetuslik aktiivsus säilinud. Kaebaja ei oska eesti keelt ja sellega seoses on tal raskusi õppekava omandamisel. Kool ei ole koostanud kaebajale individuaalset õppekava ega andnud kaebajale vajalikku tõhustatud tuge (kooli poolt antud tugi oli formaalne). Kooli logopeedi 22.06.2026 kokkuvõte kajastab üksnes olukorra tagantjärele kirjeldamist, mitte aga lapsele sisulise logopeedilise toe osutamist. Kooli eripedagoogi kohtumised lapsega olid samuti pelgalt formaalsed (vt haridus- ja teadusministri 21.02.2018 määruse nr 4 „Tugispetsialistide teenuse kirjeldus ja teenuse rakendamise kord“ § 2 p 3 ja § 4). Kool ei ole andnud kaebajale psühholoogi tuge ning Rajaleidja otsust tegelikkuses ei täidetud (st sisuline tõhustatud tugi puudus). Selle tulemusel ei osanud kaebaja ka 1. klassi lõpuks endiselt eesti keelt ja eestikeelne õpe ei ole talle jõukohane. Kaebaja on samas 1. klassi baasoskused omandanud vene keeles. Halduskohtu määrus on vastuolus HTM-i seisukohaga, et lapse huvides on jätkata eakohases ja teadmistele vastavas 2. klassis, saades samal ajal koolilt vajalikku keelelist tuge. Kui kaebaja jäetakse 1. klassi kordama ning peab uuesti õppima aineid, mida ta vene keeles tegelikult juba valdab, siis võiks see põhjustada tõsist motivatsioonikadu, igavust ja psühholoogilist kahju. Kohus ei arvestanud HTM-i seisukohta, et 1. klassi kordama jätmine peaks olema väga erandlik. Kool on jätnud täitmata kohustuse hinnata lapse teadmisi (vt PGS § 29 lg 1) ja kohandamata hindamismeetodid lapsele, kes ei oska eesti keelt. Asjaolu, et kaebaja ei oska eesti keelt, ei tohi olla aluseks järeldusele, et ta ole ainekava omandanud. Kui kaebaja ainealaseid teadmisi hinnatakse eesti keeles, mida ta ei oska, siis hinnatakse tegelikult üksnes tema keeleoskust. Vaidlustatud otsuses ei ole põhjendatud, miks ei oleks tugimeetmete (nt täiendava keelelise toe) või individuaalse õppekava rakendamine otstarbeks. Kohtumäärus seadustab olukorra, kus kaebajat karistatakse kooli tegematajätmise (s.o piisava keelelise toe mitteandmise) tõttu klassikursuse kordamisega. Esialgse õiguskaitse peamiseks eesmärgiks on vältida pöördumatut kahju. Eakaaslastest eraldamine ja klassikursuse kordamine tekitab lapsele põhjendamatu psühholoogilise trauma ja on demotiveeriv. Esialgse õiguskaitse kohaldamisest keeldumine ignoreerib lapse õigust hariduse katkematusele ja eakohasele arengule. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei kahjustaks kuidagi avalikku huvi ega kolmandate isikute õigusi. Kaebaja esitas 14.09.2026 taotluse ennistada määruskaebuse esitamise tähtaeg. Määruskaebus on esitatud 12.09.2026 kell 09.29 ehk tähtaega ületati ca 9,5 tundi. Tähtaja järgimist takistasid seaduslikust esindajast mittesõltuvad perekondlikud põhjused. Perekonnas on veel kaks väikest last, kes haigestusid ja kellel tekkis väga kõrge palavik. Väikelaste haigestumise tõttu ei olnud seaduslikul esindajal võimalik määruskaebust koostada ja esitada planeeritult 11.09.2026, sest tema esmane prioriteet oli väikelaste tervis ja heaolu. Määruskaebus on esitatud kohe pärast laste terviseseisundi stabiliseerumist. Minimaalselt ületatud tähtaja ennistamine ei kahjustaks teiste menetlusosaliste õigusi, kuid on samas kaebaja õiguste kaitseks hädavajalik. 6(11)
3-26-2380
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Määruskaebuse tähtaegsus ja tähtaja ennistamine
10.HKMS § 207 lg-st 1 tulenevalt peab ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmise otsustamisel mh kontrollima, kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud tähtajast kinni pidades. HKMS § 204 lg 1 näeb ette, et määruskaebus esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates. HKMS § 187 lg 3 p 2 ja § 207 lg 1 kohaselt määruskaebus tagastatakse, kui määruskaebus on esitatud pärast määruskaebuse esitamise tähtaja möödumist ja ringkonnakohus ei ennista tähtaega.
11.Tallinna Halduskohtu 27.08.2026 määrus on kohtute infosüsteemist nähtuvalt toimetatud kaebaja seaduslikule esindajale kätte samal päeval. Seega tuli määruskaebus esitada hiljemalt 11.09.2026. Kuna määruskaebus on esitatud alles 12.09.2026 kell 09.29, siis on see esitatud seaduses sätestatud tähtaega ületades. HKMS § 71 lg 1 kohaselt juhul, kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Tähtaja ennistamist õigustaksid eeskätt objektiivsed takistused (vrd HKMS § 150 lg 1). Tähtaja ennistamine on kohtu kaalutlusotsus ja tähtaja ületamiseks mõjuva põhjuse ilmnemise korral tuleb ennistamise kaalumisel muu hulgas arvestada asja olulisusega isiku õiguste jaoks, samuti õigushüvedega, mida ennistamine võib kahjustada (nt Riigikohtu 21.06.2013 määrus nr 3-3-1-30-13, p 12).
12.Kaebaja väitel põhjustas kaebetähtaja ületamise asjaolu, et kaebaja seaduslikul esindajal tuli 11.09.2026 hoolitseda kahe haigestunud väikelapse tervise ja heaolu eest. Määruskaebus esitati kohe pärast laste tervise stabiliseerumist 12.09.2026. Kuigi laste haigestumise kohta ei ole esitatud tõendeid, saab väiteid pidada siiski eluliselt usutavaks. Võttes arvesse, et tegemist on esialgse õiguskaitse küsimusega, mida kaebaja on pidanud enda jaoks äärmiselt oluliseks, ei ole põhjust arvata, et määruskaebuse esitamise tähtaeg oleks lastud mööda mõjuva põhjuseta. Vajadus hoolitseda haigestunud väikelaste tervise ja heaolu eest on oma olemuselt kahtlemata sellist laadi ootamatu ja ettenägematu asjaolu, mis võis objektiivselt takistada edasikaebamise tähtaja järgimist ja saab õigustada tähtaja ennistamist. Ringkonnakohus arvestab täiendavalt, et määruskaebus on esitatud viivitamata pärast takistuse äralangemist. Tähtaja ennistamine ei saa vaidluse iseloomu arvestades oluliselt kahjustada teiste menetlusosaliste huve.
13.Kokkuvõtvalt ennistab ringkonnakohus HKMS § 71 lg 1 alusel määruskaebuse esitamise tähtaja ning võtab kaebaja määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7) ning määruskaebus vastab HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Haldusasjas määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Kuna määruskaebuses ei ole esitatud uusi sisulisi väiteid, siis ei ole määruskaebuse lahendamiseks vajalik küsida teistelt menetlusosalistelt täiendavaid seisukohti, vaid ringkonnakohus arvestab nende poolt varem avaldatuga. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik. Määruskaebuse lahendamine
14.Esialgne õiguskaitse on HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt ajutine abinõu, mida kohaldatakse kaebaja õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on põhjendatud, kui kaebajat 7(11)
3-26-2380 ähvardab tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske. Tagajärjed, mida soovitakse esialgse õiguskaitse taotlusega vältida, peavad olema ettenähtavad ja tõenäolised ning seotud kaebuse nõuete ja eesmärkidega (vt HKMS § 251 lg 1). Kohus peab esialgse õiguskaitse kohaldamisel HKMS § 249 lg 3 järgi arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate lahenduste tagajärgi kaebajale, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 15). Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine ei ole välistatud ka olukorras, kus kaebaja saavutaks sisuliselt oma eesmärgi (sh osaliselt) juba enne kaebuse sisulist läbivaatamist. Sellisel juhul peaks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks aga esinema ülekaalukas vajadus ning pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine ei tohiks samas põhjustada olulist kahju avalikule huvile või kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-159-14, p 19).
15.Praeguses asjas ongi kaebaja taotlenud sellise esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist, mille rakendamise korral saavutaks ta sisuliselt kaebuse eesmärgi jätkata 2026/2027. õppeaastal õppimist 2. klassis. Vaidlusalune XXX Gümnaasiumi õppenõukogu 17.06.2026 protokolliline otsus nr 1-3/7.5 saab mõistlikult puudutada üksnes 2026/2027. õppeaastat ning olukorras, kus kaebaja tuleks esialgse õiguskaitse määruse alusel viia üle 2. klassi, siis ei saaks isegi kaebuse rahuldamata jätmise korral olla põhjendatud kohustada kaebajat 17.06.2026 otsuse alusel uuesti kordama 1. klassi.
16.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust ei saa välistada. Usutavaks ja tõenäoliseks võib pidada, et klassikursuse kordama jätmine põhjustab kaebajale hingelisi üleelamisi ning võib vähendada õpimotivatsiooni. Samas tuleb vastustajaga nõustuda, et esialgse õiguskaitse korras 2. klassi üleviimisel võivad samuti olla kaebaja jaoks kahjulikud tagajärjed, sest kui kaebaja ei ole tegelikult saavutanud 1. klassi õpitulemusi, võivad tema õpiraskused 2. klassis veelgi süveneda. Olukorras, kus kaebajal on esitatud dokumentide põhjal olnud suuri raskusi 1. klassi lõpetamiseks vajalike baasteadmiste omandamisel ning ka tema õpiharjumused ei ole välja kujunenud, ei saa pidada ilmselgelt põhjendamatuks pidada, et kooli hinnangul tuleks kaebajal korrata juba 1. klassi, mitte eeldada temalt 2. klassi suuremate nõuetega hakkamasaamist. Kaebajaga ei saa ka nõustuda, et esialgse õiguskaitse kohaldamine ei saaks kahjustada kolmandate isikute õigusi. Tuleb arvestada, et tegemist ei ole individuaalse õppega ning kui klassi ühel õpilasel puuduvad õpitava materjali mõistmiseks ja omandamiseks vajalikud eelteadmised või õpiharjumus, siis tuleb õpetajal paratamatult selle õpilasega rohkem tegeleda, mis võib omakorda pärssida teiste õpilaste edasijõudmist. Kokkuvõtlikult on siinsel juhul sisuliselt tegemist otsustamisega kahe halva valiku vahel. Ringkonnakohtu hinnangul on siiski põhjendatud arvata, et õpilase edasijõudmise, enesehinnangu ja motivatsiooni seisukohalt on eelduslikult lihtsam korrata juba tuttavat 1. klassi õppekava, selle asemel, et ilma vajaliku valmisolekuta püüda koos eakaaslastega tingimata omandada märksa nõudlikumat 2. klassi õppekava. Kaebaja taotletud esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine oleks põhjendatud siis, kui kaebusel on suured eduväljavaated ehk kooli õppenõukogu vaidlusalune otsus on selgete puudustega.
17.XXX Gümnaasiumi õppenõukogu 17.06.2026 protokolliline otsus nr 1-3/7.5 (dtl 11–13; dtl 83–85) on antud määruse nr 1 § 22 lg 10 alusel. Sellest sättest tulenevalt võib õppenõukogu põhjendatud otsusega erandjuhul jätta õpilase klassikursust kordama, kui üheaegselt on täidetud järgmised tingimused: (1) õpilasel on kolmes või enamas õppeaines aastahinne „puudulik“ või „nõrk“ või samaväärne sõnaline hinnang; (2) täiendav õppetöö ei ole andnud tulemusi; (3) õppekavaga nõutavate õpitulemuste saavutamiseks ei ole otstarbekas rakendada individuaalset õppekava või muid koolis rakendatavaid tugisüsteeme. Sättest nähtuvalt ei ole klassikursuse kordamine isegi eeltoodud tingimuste täidetuse korral 8(11)
3-26-2380 automaatne tagajärg, vaid erandjuhtum. Tegemist on õppenõukogu kaalutlusotsusega, mille tegemise eelselt peab olema ära kuulatud kas õpilane või tema seaduslik esindaja ning otsus peab olema mh asjakohaselt põhjendatud. Ringkonnakohus juhib samas tähelepanu, et HKMS § 158 lg-st 3 tulenevalt on kaalutlusotsuste kohtulik kontroll piiratud ning kohus ei saa eraldivõetuna hinnata kaalutlusotsuse otstarbekust ega teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest, vaid kohus kontrollib üksnes kaalutlusreeglite järgimist (vt haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2).
18.Määruse nr 1 § 22 lg 10 esimese eeldusega seoses nähtub vastustaja esitatud eKooli väljavõttest (dtl 121–126), et eesti keele, matemaatika ja loodusõpetuse ainetes on sõnalise hindamise (PGS § 29 lg 3) kokkuvõttes märgitud, et kaebaja ei ole vajalikul määral omandanud vastavate ainete 1. klassi õpitulemusi ning ta vajab edaspidi täiendavat tuge ja harjutamist. Ringkonnakohus nõustub, et selline sõnaline kokkuvõttev hinnang kolmes peamises õppeaines on samaväärne määruse nr 1 § 21 lg 2 p-des 4 ja 5 kirjeldatud hinnetega „puudulik“ või „nõrk“. Seejuures ei ole õpetaja hinnangutest võimalik järeldada, et ka matemaatika ja loodusõpetuse puhul oleks peamiseks probleemiks olnud kaebaja puudulik eesti keele oskus, vaid ainealaste teadmiste lünklikkus. Mõlema ainega seoses on hinnangus küll viidatud mh sellele, et kuivõrd kaebaja lugemis- ja kirjutamisoskus on veel kujunemisjärgus, siis on õppeülesannete täitmine raskendatud, kuid seda viidet ei saa pidada kuidagi põhjendamatuks, sest on ilmne, et vajaliku keelelise vilumuseta (sh lugemine, kirjutamine) ei ole kaebajal võimalik omandada teadmisi ja neid ei saa adekvaatselt kontrollida ka reaalainetes. Põhikooli ja gümnaasiumi õppekeeleks on eesti keel (PGS § 21 lg 1). Koolivälise nõustamismeeskonna (Rajaleidja) 04.02.2026 otsusest nr 3.1-2/26/337-2 (dtl 9–10; dtl 108–109) ei nähtu, et kaebajale tõhustatud toe rakendamisel oleks leitud, et eesti keeles õppimine ei ole õpilase arengu eripära tõttu jõukohane ning seetõttu võiks eesti õppekeele kõrval või asemel kasutada muud keelt (vt PGS § 21 lg 6). Kaebaja on õppinud eesti keelt, matemaatikat ja loodusõpetust lõimitud aine- ja keeleõppena (LAK-õpe) väikerühmas ning koolivälise nõustamismeeskonna soovitus oli sedalaadi õpet jätkata esimese kooliastme lõpuni. Seega tuli kaebaja teadmisi ka reaalainetes kontrollida eesti keeles ning on paratamatu, et puudulik keeleoskus võis tulemust mõnevõrra mõjutada.
19.Määruse nr 1 § 22 lg 10 teise eelduse osas on vastustaja välja toonud, et kaebajale määrati õppenõukogu 04.06.2026 otsusega täiendav õppetöö kolmes õppeaines (eesti keel, matemaatika ja loodusõpetus) ning see jäi kõigis ainetes sooritamata (vt ka kooli õppenõukogu 17.06.2026 koosoleku protokolli nr 1-3/7 päevakorrapunkt nr 4). Täiendava õppetöö sooritamata jätmine nähtub ka eKooli väljavõttest. Kaebaja ei ole selles osas eraldiseisvaid vastuväiteid esitanud.
20.Määruse nr 1 § 22 lg 10 kolmanda eelduse täidetuse kohta ei ole õppenõukogu otsuses selgeid andmeid esitatud, kuid seda küsimust on käsitletud vaideotsuses (XXX Linnavalitsuse 02.07.2026 korraldus nr 167 – dtl 19–23; dtl 86–91). Kokkuvõtlikult on võimalik järeldada, et kuna kaebajale 1. klassis rakendatud tugimeetmed (põhiainete õpe väikerühmas, logopeedi ja eripedagoogi abi) ei ole võimaldanud saavutada õppekavaga nõutavaid õpitulemusi, siis ei saa pidada otstarbekaks viia kaebajat üle 2. klassi, kus oleks tõenäoliselt veelgi väiksem võimalus, et rakendatud tugisüsteemidest piisaks, et saavutada õppekavaga nõutavad õpitulemused. Seni esitatu pinnalt ei ole alust arvata, et hinnang individuaalõppe või täiendavate tugisüsteemide rakendamise ebaotstarbekusest oleks põhinenud puudulikul teabel või ebakohastel kaalutlustel. Õppenõukogu koosoleku protokollist nähtuvalt olid aluseks eeskätt klassiõpetaja ja logopeedi hinnangud, mida on koosolekul ka põhjendatud. Õpetaja ja logopeedi sõnul on kaebaja arengut ja edasijõudmist õppeaasta jooksul pidevalt jälgitud, kuid individuaalne töö lapsega oli vähe efektiivne. Seda kinnitavad ka õpilase individuaalse arengu jälgimise kaardi 9(11)
3-26-2380 (IAK) sissekanded (dtl 92–107). Kaebuse sisulisel läbivaatamisel tuleb siiski põhjalikumalt hinnata, kas kaebajale pakutud tugimeetmed vastasid koolivälise nõustamismeeskonna poolt soovitatud tõhustatud toe nõuetele. Näiteks nähtub IAK p-st 1, et 1 × nädalas logopeedi ja eripedagoogi tundides käimine oli kaebajale nähtud ette üldtoe (vt PGS § 46 lg 6) raames, kuid pole selge, kas sellist mahtu (sh ainetundide asemel) saab pidada piisavaks ka tõhustatud toe raames, olenemata sellest, et Rajaleidja soovitustes ei ole konkreetset mahtu määratud. Kui logopeedi ja eripedagoogi abi on 1. klassis rakendatud ilmselt ebapiisavas mahus, võib tekkida küsimus, kas põhjendatuks saab pidada hinnangut, et isegi tugisüsteemide ulatuslikuma rakendamise korral ei oleks otstarbekas viia kaebajat üle 2. klassi, sest sellest tõenäoliselt ei piisaks õppekavaga nõutavate õpitulemuste saavutamiseks. Seonduvalt individuaalse õppekava koostamise väidetava kaalumata jätmisega ei ole kaebaja välja toonud asjaolusid, mille puhul võiks individuaalne õppekava olla vajalik (vt PGS § 18 lg-d 1 ja 2; määruse nr 1 § 17 lg-d 7 ja 8). Arvestades kaebaja raskusi õppekavas ettenähtu omandamisel, ei saa ilmselgelt põhjendamatuks pidada, et kaebajale ei ole koostatud individuaalset õppekava põhiainetes nõutavate teadmiste ja oskuste omandamiseks (vt määruse nr 1 § 22 lg 7) ning sellega seoses ei lükatud tema järgmisse klassi üleviimise otsustamist edasi (vt määruse nr 1 § 22 lg-d 8 ja 13).
21.Kaebaja on kohtumenetluses esitanud eripedagoogi 26.07.2026 hinnangu (dtl 25–29), mis kinnitab järeldust, et kaebaja akadeemilised oskused on arenenud ebaühtlaselt ning suure osa teadmiste puudumine on tingitud eesti keele mittevaldamisest. Eripedagoogi kokkuvõtte järgi käib eesti keeles õppimine kaebajale praegu üle jõu ning see ei võimalda õppekava omandamist. Vajalikud on individuaalsed tunnid logopeediga 3 × nädalas ning eripedagoogiga 2 × nädalas. Logopeedi 04.08.2026 hinnang (dtl 64–66) on selgelt antud üksnes emakeele põhjal, mistõttu saab sellest teha üksnes järelduse, et kaebajal ei peaks põhimõtteliselt olema takistust omandada ka eesti keelt piisaval määral, mis võimaldaks saavutada õppekavas ettenähtud õpitulemused. PGS § 21 lg-st 6 tulenevalt ei saa kool rakendada kaebajale muukeelset õpet, ilma et kooliväline nõustamismeeskond oleks tõhustatud toe rakendamisel andnud sellise soovituse. Kaebaja puhul seda tehtud ei ole. Kaebaja keeleoskuse arendamisel ja seeläbi ka muudes ainetes edasijõudmise tagamisel lasub kahtlemata suur roll ka lapsevanemal. Vaidluse lahendamisel ei oma määravat tähtsust asjaolu, et kool ei ole rakendanud Rajaleidja otsuses soovitatud sotsiaalpedagoogi või psühholoogi abi, sest kaebaja klassikursust kordama jätmisel ei ole tuginetud tema puudulikele sotsiaalsetele oskustele.
22.Eeltoodust tulenevalt saab määruse nr 1 § 22 lg-s 10 sätestatud tingimused klassikursust kordama jätmiseks lugeda vähemasti esmapilgul täidetuks. Otsuse on teinud pädev haldusorgan (kooli õppenõukogu) ning kaebaja seaduslik esindaja on enne vaidlustatud otsuse tegemist ära kuulatud ja tema vastuväidetele on õppenõukogu otsuses vastatud. Otsuses on esitatud vähemalt minimaalsed põhjendused, miks on peetud vajalikuks ja otstarbekaks jätta kaebaja klassikursust kordama (pakkuda lapsele tuge ja lisaaega vajalike baasoskuste omandamiseks, enesekindluse süvendamiseks, õpimotivatsiooni tõstmiseks). Täiendavalt saab arvesse võtta ka vaideotsuses välja toodud põhjendusi, sest need tuginevad enne õppenõukogu otsust koostatud dokumentidel ja pole alust kahelda, et neid on otsuse tegemisel samuti arvestatud. Õppenõukogu otsusest ei tulene, et kaebaja oleks jäetud klassikursust kordama pelgalt ebapiisava eesti keele oskuse tõttu, vaid selle aluseks oli edasijõudmatus kolmes õppeaines ja puudulikud baasoskused, et edukalt jätkata õpinguid järgmises klassis (sh isegi vaatamata tõhustatud toe rakendamisele). Vastustaja on asjakohaselt rõhutanud, et klassikursuse kordamist ei tuleks käsitada kaebaja karistamisena. Tegemist on õppekorraldusliku meetmega, mis annab õpilasele lisaaega omandada vajalikud teadmised ja
10(11)
3-26-2380 oskused, et edaspidi saavutada õppekavas ettenähtud õpitulemused. Õppenõukogu on klassikursust kordama jätmist seejuures selgelt käsitanud erandliku meetmena.
23.Kokkuvõtlikult ei saa seniste materjalide põhjal pidada kaebuse eduväljavaateid selgelt ülekaalukateks, mistõttu nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldusega, et kaebaja esialgse õiguskaitse korras 2. klassi üleviimine ei ole põhjendatud.
24.Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27.08.2026 määrus muutmata.
25.HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada kaebaja ja tema seadusliku esindaja nimed, vastustaja esindaja nimi ning vastustaja ja kooli nimedes sisalduvad viited kohaliku omavalitsuse üksusele (XXX) tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.