Eesistuja Vahur-Peeter Liin, liikmed Kalev Saare ja Margit Vutt
Kohtuasi
I.S. hagi J.M. vastu seltsinguvara jagamiseks J.M. vastuhagi I.S. vastu kinnisasja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ja kasutuseeliste saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 18. detsembri 2025. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
J.M. kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja/kostja I.S., esindaja vandeadvokaat Jaanika Reilik-Bakhoff Kostja/hageja J.M., esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. detsembri 2025. a otsus tsiviilasjas nr 2-23-5185 ja jätta jõusse Tartu Maakohtu 11. juuli 2025. a otsus samas tsiviilasjas, muutes osaliselt maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.
3.Jätta apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud I.S. kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.I.S. (hageja) esitas 4. aprillil 2023 Tartu Maakohtule J.M. (kostja) vastu hagi. Menetluse jooksul muutis ja täpsustas hageja mitmel korral nõuet. Hageja lõplik nõue oli jagada seltsinguvara, s.o Tartumaal Tartu vallas asuv kinnisasi (kinnisasi), 27. jaanuari 2023. a seisuga poolte arveldus- ja hoiusekontodel olnud raha, väärtpaberid, nõuded ja äriregistri andmetel kostjale kuuluva OÜ XXX (osaühing) osa. Hageja palus jätta kinnisasja ainuomandi kostjale, mõistes kostjalt hageja kasuks välja
2-23-5185 hüvitise, mis vastab poolele selle väärtusest või väärtuse juurdekasvust. Alternatiivselt palus hageja müüa kinnisasi enampakkumisel, katta tulemist kinnisasja võõrandamisega seotud kulud, rahuldada kinnisasjaga seotud kolmandate isikute õigused ja järelejäänud tulem jagada poolte vahel võrdselt. Sellele alternatiivselt palus hageja kohustada kostjat hüvitama hagejale pool eksperdi kindlaks tehtud kinnisasja väärtusest või juurdekasvust kinnisasja jagamata. Samuti palus hageja jätta kostjale osaühingu osa, mõistes kostjalt hageja kasuks välja omandi kaotuse eest hüvitise, mille suurus vastab samuti poolele selle väärtusest. Alternatiivselt palus hageja sama suure hüvitise välja mõista osaühingu osa jagamata. Arvelduskontol olnud raha, väärtpaberid ja nõuded palus hageja jagada poolte vahel võrdselt. Alternatiivselt eelkirjeldatud vara jagamise nõudele palus hageja kohustada kostjat hüvitama hagejale 225 000 eurot või pool eksperdi kindlaks tehtud kinnisasja väärtusest käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja endised elukaaslased, kelle kooselu algas 1987. a ja lõppes 2023. a alguses. Kooselu ajal sõlmisid nad ühise tegutsemise lepingu (seltsinguleping), millele tuleb võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 18 lg 1 järgi kohaldada võlaõigusseaduses seltsingulepingu kohta sätestatut. Seltsingulepingu eesmärk oli ühiste panuste tegemise kaudu soetada vara ja seda parendada ning kasvatada ühist last. Leping lõppes 27. jaanuaril 2023. Seltsinguvara koguväärtus on 579 580 eurot, mis tuleb poolte vahel seltsingu likvideerimisel võrdselt jagada. Seltsingulepingu sõlmimisel kokkulepitud eesmärgi saavutamiseks soetas kostja 1990. a Tartumaal Tartu vallas asuva elamu ja selle kõrvalhooned, mille eest ta tasus poolte ühiselt kogutud 7950 rublaga. 1998. a erastas kostja 19 294 EVP-krooni eest kinnisasja, millel asusid eelnimetatud elamu ja kõrvalhooned, ning kostja kanti kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse. Pooled tegid kinnisasjal asuvale elamule juurdeehituse, korrastasid kõrvalhooned ning rajasid haljastuse, mille tulemusena valmis 2012. a ilu- ja tarbeaed koos basseini ja terrassiga. Aastatel 1992–1997 oli hageja pere ainus palgasaaja ja ta maksis kõikide pere jooksvate kulude ning tarbeesemete eest. Alates 2002. a maist hakkas kostja saama suuremaid sissetulekuid, kuid hageja jäi peamiseks jooksvate kulude ja kodu korrashoiu kulude kandjaks. Arvestades, et pooled tegutsesid kinnisasja soetamisel ja arendamisel meeskonnana ühise eesmärgi nimel, kuulub kinnisasi seltsinglaste ühisomandisse. Hageja oli 7. aprillist 2010 kuni 8. septembrini 2011 koos kostjaga osaühingu osanik, kuid ta võõrandas oma osa tasuta tütrele. Osaühingu teise osanikuna jätkas kostja. Hagejal on õigus poolele kostja osa väärtusest. 2022. a lõpu seisuga oli osaühingu väärtus 117 694 eurot, millest veerand tuleb hagejale hüvitada. Juhul kui kohus ei tuvasta poolte vahel seltsingulepingu sõlmimist ja seltsinguvara olemasolu, palus hageja jagada nimetatud esemed samal viisil, kuid seltsingu likvideerimise sätteid analoogia korras kohaldades.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Pooled ei sõlminud seltsingulepingut. Neil ei olnud koos elades ja tegutsedes ühist majanduslikku eesmärki ning nende panused ei olnud võrdsed. Kostja on kinnisasja ainus omanik. Ta soetas üksinda esmalt kinnisasjal asuva elamu ja kõrvalhooned, seejärel maatüki, millel elamu ja kõrvahooned asuvad, võttis pangast laenu elamu renoveerimiseks ja täitis laenulepingust tulenevaid kohustusi ning rahastas hageja viidatud kinnisasja haljastusprojekti. Hageja üksnes hooldas kinnisasja. On mõistetamatu, miks kuulub hageja arvates kooselu ajal kostja soetatud vara poolte ühisomandisse, kuid hageja soetatud vara tema ainuomandisse.
2(8)
2-23-5185
3.Kostja esitas 12. septembril 2023 Tartu Maakohtule vastuhagi, milles palus nõuda hageja ebaseaduslikust valdusest välja kinnisasi ja mõista välja kasutuseelise hüvitis. Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
4.Tartu Maakohus jättis 11. juuli 2025. a otsusega hageja hagi seltsinguvara jagamiseks rahuldamata ning alternatiivsed hüvitisenõuded käsundita asjaajamise ja alusetu rikastumise sätete alusel läbi vaatamata. Kostja vastuhagi kinnisasja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ja kasutuseelise hüvitise saamiseks jättis maakohus rahuldamata. Pooled ei vaidle selle üle, et nad elasid koos 1987–2023. Samuti on nad ühel nõul selles, et kostja sõlmis 1990. a Laeva Katsesovhoosiga ostu-müügilepingu elamu ja kõrvalhoonete soetamiseks ostuhinnaga 7950 rubla, 1998. a ostis kostja Eesti Vabariigilt elamu ja kõrvalhoonete aluse maatüki hinnaga 19 294 EVP-krooni, samal aastal kanti kostja kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna, 2004. a sõlmis kostja laenulepingu, et saada vahendeid elamu renoveerimiseks, laenu tagastamise kohustust on täitnud kostja. Pooled ei vaidle ka selle üle, et nii hageja kui ka kostja omandasid 2010. a osaühingu osa nimiväärtusega 20 000 krooni. Hageja võõrandas 2011. a temale kuuluva osaühingu osa tütrele. Küll aga vaidlevad pooled selle üle, kas nende vahel oli seltsinguleping, mis mõjutab lepingu kehtivuse ajal omandatud esemete kuuluvust. Maakohus leidis, et hageja ei suutnud tõendada poolte tahet sõlmida seltsinguleping, st soovi tegutseda panuseid tehes ühe kindla eesmärgi nimel. Eelneva tõttu ei saa hageja nimetatud esemed kuuluda pooltele ühiselt ning neid ei ole võimalik jagada. Hageja nõuet ei olnud võimalik rahuldada ka seltsingu likvideerimise sätteid analoogia korras kohaldades. Esiteks saab nimetatud sätteid kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete jaotamisele. Kõnealuseks esemeks võib olla kinnisasi, kuid mitte arvelduskontodel olev raha, äriühingute osad, aktsiad või võlakirjad. Teiseks ei teinud pooled kinnisasjale olulisi ja võrreldavaid majanduslikke panuseid. Kinnisasja soetamiseks ja parendamiseks tegi majanduslikke panuseid peamiselt kostja. Hageja panused olid minimaalsed. On tõendamata, et pooltel oli kokkulepe lugeda üksteise panused võrdseks, ja kirjeldatud kokkuleppe olemasolu ei saa järeldada ka hageja esitatud helisalvestiselt. Samuti on tõendamata eeldus, et pooltel oli kinnisasja soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks. Hageja alternatiivne nõue hüvitise väljamõistmiseks käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel tuli jätta läbi vaatamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 11 alusel, sest hageja ei tasunud täiendavat riigilõivu.
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, tühistas hagi tagamise abinõu ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Tühistatud osas palus hageja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja esitas kaebuses ka erinevad taotlused, milles palus mh määrata ekspertiisi vara juurdekasvu kindlakstegemiseks ning võtta vastu tõendid hageja sissetulekute kohta aastatel 1999-2012. Hageja hinnangul tuvastas maakohus vääralt, et pooled ei sõlminud seltsingulepingut. Alternatiivselt tulnuks hagi rahuldada seltsingu likvideerimise sätteid analoogia korras kohaldades. Seltsingu likvideerimise sätteid on analoogia korras võimalik kohaldada ka muule varale kui vaid kinnisasjale.
6.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. 3(8)
2-23-5185 Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tartu Ringkonnakohus tühistas 18. detsembri 2025. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hageja hagi seltsinguvara jagamiseks rahuldamata. Tühistatud osas saatis ringkonnakohus asja tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Apellatsioonkaebuse rahuldas ringkonnakohus osaliselt. Ringkonnakohus märkis, et maakohtu otsus on TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles maakohus jättis läbi vaatamata hageja alternatiivsed nõuded, mis ei olnud niivõrd alternatiivsed nõuded, kuivõrd sama nõude alternatiivsed materiaalõiguslikud alused, ja rahuldamata kostja vastuhagi. Ringkonnakohus kontrollis apellatsiooni korras maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, tühistas hagi tagamise abinõu ja jaotas menetluskulud. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et tõendatud ei ole poolte vahel seltsingulepingu sõlmimine ja seltsinguvara olemasolu. Esitatud tõenditest ei nähtu poolte ühine tahe korraldada kooselu ja majapidamine seltsingulepingu sätete alusel ning hageja väidetest ei tulene, et pooltel oli ühine majanduslik eesmärk. Maakohus märkis ka õigesti, et kui mitteabielulise kooselu vältel on omandatud konkreetne suurema väärtusega ese (nt kinnisasi) või loodud ühiselt muu oluline ja kestva tähendusega varaliselt hinnatav hüve (nt kui on parendatud kinnisasjal asuvat elamut), saab teatud eelduste esinemisel sellise varalise väärtuse jaotamisele kohaldada seltsingu likvideerimise sätteid. Selleks suurema väärtusega esemeks saab praeguses vaidluses olla vaid kinnisasi. Maakohus ei eksinud, kui tuvastas esitatud tõenditest, et üksnes kostja panustas esmalt elamu ja hiljem maatüki soetamisse ja see kuulub üksnes kostjale. Samas ei põhjendanud maakohus nõuetekohaselt järeldust, et hageja tehtud panused kinnisasja parendamisse ei olnud olulised ega võrreldavad kostja panustega ja et tõendatud ei ole poolte ühine tahe luua majanduslikult ühine kestev varaline väärtus. Seda järeldust tehes jättis maakohus hindamata osa asjakohaseid tõendeid, eelkõige hageja vande all antud seletused enda panuste kohta. Samuti ei põhjendanud maakohus, miks ta jättis nende tõenditega arvestamata. Lisaks ei põhjendanud maakohus, miks ei saanud hageja esitatud helisalvestisest teha järeldust, et pooltel oli tahe lugeda nende panused kinnisasja parendamisel oluliseks ja võrdseks. Need minetused võisid viia ebaõige lõppjärelduseni. Ringkonnakohus ei saa ise asja sisuliselt lahendada, sest maakohus jättis osaliselt täitmata eelmenetluse ülesanded, sh välja selgitamata, missugune on kinnisasja väärtuse juurdekasv. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul anda hagejale võimalus täpsustada oma rahalist nõuet ja selle aluseks olevaid asjaolusid.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Ringkonnakohus leidis vääralt, et hagejal võib kostja vastu olla nõue seltsingu likvideerimise sätete alusel. Nende sätete alusel saab varalise väärtuse juurdekasvu jaotada, kui korraga esinevad kaks eeldust: (1) mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused ja (2) pooltel oli eset omandades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks. Kuivõrd 4(8)
2-23-5185 nii maa- kui ka ringkonnakohus tuvastas, et pooltel ei olnud ühist tahet varalise väärtuse kestvaks loomiseks, ei saa vara väärtuse juurdekasvu jagada. Täidetud ei ole ka esimene eeldus. Nimelt ei ole hageja teinud kinnisasja omandamiseks või parendamiseks olulisi ja kostjaga võrreldavaid majanduslikke panuseid. Maakohtu sellekohased põhjendused on veenvad ning ringkonnakohus ei ole vaidlustatud lahendis selgitanud, millega maakohus selle järelduse tegemisel eksis. Ringkonnakohtu etteheited maakohtule eelmenetluse toimingute tegemisel on ebaõiglased. Just menetlusosalistel on kohustus esile tuua asjaolud, millele nad menetluses tugineda soovivad, ja neid tõendada. Kohus ei pea ise asjaolusid välja selgitama. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui võttis asja juurde hageja esitatud tõendid tema sissetulekute kohta aastatel 1999-2012. Kõnealune tõend oli olemas asja läbivaatamisel maakohtus, kuid hageja ei esitanud seda maakohtule.
9.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning TsMS § 691 p 5 alusel jätta jõusse maakohtu otsus, muutes osaliselt selle õiguslikke põhjendusi. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
11.Hageja palus hagis jagada temale ja kostjale väidetavalt ühiselt kuuluva kinnisasja, poolte arveldus- ja hoiusekontodel 27. jaanuari 2023. a seisuga olnud raha, väärtpaberid, nõuded ja äriregistri andmetel kostjale kuuluva osaühingu osa. Hageja leidis, et nimetatud vara kuulub temale ja kostjale ühiselt põhjusel, et nad olid sõlminud seltsingulepingu ja seaduse kohaselt kuulub seltsingulepingu kehtivuse ajal omandatud vara seltsinglastele ühiselt. Hagi esitamise ajaks oli seltsinguleping lõppenud, mistõttu tuli seltsinguvara jagada. Kui seltsingulepingu olemasolu jääb tuvastamata, palus hageja nimetatud vara jagada, tuginedes asjaolule, et hageja ja kostja olid pikaajalised elukaaslased, kes tegid olulisi ja võrreldavaid panuseid nimetatud varaesemete omandamiseks ja parendamiseks.
12.Riigikohus selgitab, et ühisomand saab asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg-s 5 väljenduva ühisomandi tekkimise aluste numerus clausus’e põhimõtte järgi tekkida vaid seaduses sätestatud juhtudel (RKTKo 26.06.2024, 2-20-10878/52, p 14). Näiteks lähevad ühisomandisse varaühisuse kestel abikaasade omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused (perekonnaseaduse § 25) ja seltsingulepingu sõlminud isikute tehtavad panused ning seltsingu jaoks omandatud vara (võlaõigusseaduse (VÕS) § 589 lg 1). Seejuures peab kinnisasja soetamiseks seltsinglaste ühisomandisse eseme omandamisleping (seltsinguleping) olema sõlmitud notariaalses vormis (AÕS § 119 lg 1 ja § 120 lg 1; vt ka RKTKo 26.06.2024, 2-20-10878/52, p-d 14 ja 15; 09.12.2009, 3-2-1-117-09, p 17; 20.12.2005, 3-2-1-142-05, p 14). Ühisomand tekib ka juhul, kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat (pärimisseaduse § 147). Sellisel juhul kuuluvad kõik pärandvaraks olevad esemed pärijate ühisomandisse. Abieluväline kooselu ühisomandit ei tekita ja tekkinud omandisuhteid ei muuda. Kooselu ajal omandatud asjad omandatakse asjaõiguse üldreeglite järgi, st kas kummagi poole ainuomandisse või kaasomandisse (RKTKo 03.12.2014, 3-2-1-109-14, p 17; 26.06.2024, 2-20-10878/52, p 13) ning selle omanike ring säilib kuni eseme kehtiva võõrandamiseni.
13.Maa- ja ringkonnakohus leidsid tuvastatud asjaoludele tuginedes põhjendatult, et pooled ei sõlminud seltsingulepingut. Riigikohus järgib selles osas maa- ja ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ning neid TsMS § 689 lg 5 kohaselt ei korda. Seltsingulepingu puudumise tõttu ei moodustunud 5(8)
2-23-5185 pooltele ka seltsinguvara, mida seltsingu likvideerimise sätete alusel jagada. Seega on veatu maakohtu ja ringkonnakohtu põhjendustes ning maakohtu resolutsioonis sisalduv lõppjäreldus, et hageja hagi seltsinguvara jagamiseks tuleb jätta rahuldamata selle puudumise tõttu.
14.Eelnevat järeldust ei väära kohtupraktikas tunnustatud võimalus kohaldada teatud eelduste esinemisel mitteabielulise kooselu lõppemisel varalise väärtuse jaotamisele seltsingu likvideerimise sätteid ka siis, kui seltsingulepingu olemasolu jääb tuvastamata või kui tuvastatakse seltsingulepingu sõlmimine, kuid suurema väärtusega ese (nt kinnisasi) ei kuulu seltsinguvara hulka. Nimelt ei ole sellisel juhul võimalik nõuda eseme jagamist, vaid vara juurdekasvu hüvitamist, mis on rahaline nõue (vt ka RKTKo 26.06.2024, 2-20-10878/52, p-d 16.2 ja 16.3). Kohus saab kirjeldatud rahalist nõuet menetleda üksnes siis, kui hageja on selle kohtule esitanud, sellelt riigilõivu tasunud ja kohus on selle menetlusse võtnud. Kohus ei saa omal algatusel menetleda vara juurdekasvu hüvitamise nõuet ja välja mõista hüvitist (TsMS § 4 lg 1 ja § 5 lg 1; RKTKo 19.11.2025, 2-23-2975/37, p 13). Seda ka mitte juhul, kui kohtule on esitatud seltsinguvara jagamise nõue.
15.Hageja arvukates nõuet ümbersõnastavates menetlusdokumentides võib alates 23. novembrist 2023, s.o pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist (vt TsMS § 376 lg 1), märgata soovi saada alternatiivselt osa vara juurdekasvust, kui seltsingulepingu olemasolu ei leia tuvastamist. Kuid hageja esitatud nõue ei vasta seaduses hagi esemele esitatud kriteeriumitele. Haginõudele kehtivad samad nõuded mis kohtuotsuse resolutsioonile. Otsuse resolutsioon peab TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning selliselt peab olema sõnastatud ka haginõue (RKTKo 01.11.2017, 2-14-11930/96, p 18; 03.04.2012, 3-2-1-20-12, p 17). Korrektne olnuks alternatiivselt seltsinguvara jagamise nõudele nõuda vara juurdekasvu hüvitamiseks kindla rahasumma väljamõistmist. Hagis saab jätta rahalise nõude kindlaks määramata üksnes seaduses sätestatud juhul. Rahaliselt nõudelt oleks tulnud tasuda riigilõiv, arvestades TsMS § 124 lg 1 ja § 134 lg 1 järgi nõude hinda, mida hageja ei teinud. Toimikust puudub ka menetluslik otsustus nõude menetlusse võtmise kohta (vt TsMS § 372).
16.Lisaks hagi esemele tuleb hagiavalduses esile tuua hagi aluseks olevad faktilised asjaolud, st asjaolud elulise sündmuse kohta (faktikogum), mille tuvastamisega hageja seob oma nõude (TsMS § 363 lg 1 p 2; RKTKm 11.02.2026, 2-24-1408/38, p 12; RKTKo 18.12.2024, 2-21-13451/53, p 15.2). Seejuures tuleb silmas pidada, et seltsinguvara jagamise nõude ja vara juurdekasvu hüvitise nõude alus on erinev. Seltsinguvara on võimalik jagada juhul, kui menetlusosalised on sõlminud seltsingulepingu, tekkinud on seltsinguvara ja seltsing on lõppenud. Vara juurdekasvu hüvitise nõudmiseks tuleb hagejal esile tuua asjaolud, millest nähtub, et pooltel oli mitteabieluline kooselu, mille vältel omandati konkreetne suurema väärtusega ese (nt kinnisasi) või loodi ühiselt muu oluline ja kestva tähendusega varaliselt hinnatav hüve (nt parendati kinnisasjal asuvat elamut). Samuti tuleb hagejal selgelt välja tuua, missuguseid olulisi ja võrreldavaid majanduslikke (rahaliselt hinnatavaid) panuseid tegi hageja eseme omandamiseks või parendamiseks ja kuidas need mõjutasid eseme väärtust. Hagiavalduses tuleb esile tuua ka asjaolud, millest nähtub, et pooltel oli eset omandades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks (RKTKo 26.06.2024, 2-20-10878/52, p 16, 16.3; 21.12.2016, 3-2-1-129-16, p 23).
17.Praeguses asjas oli ainus konkreetne suurema väärtusega ese, mille puhul võinuks olla võimalik nõuda vara juurdekasvu hüvitamist, kostjale kuuluv kinnisasi. Hageja ei ole aga menetluses esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et ta on teinud olulisi ja võrreldavaid majanduslikke panuseid kinnisasja omandamiseks või parendamiseks. Hageja on väitnud üksnes seda, et ta maksis 2000 krooni kinnisasjal asuva elamu akende eest, 1065 krooni kinnisasja mõõdistusprojekti eest ja 7100 krooni kamina eest. Hageja tegevus poolte kooselu ajal, mis seisnes ühise majapidamise korraldamises ning kostjaga koos talu pidamises, ei ole käsitatav panusena kinnisasja soetamiseks või parendamiseks. 6(8)
2-23-5185 Arvestades, et kostja tasus kinnisasjal asuva elamu ja kõrvalhoonete ning seejärel hoonete aluse maatüki eest, võttis pangast laenu elamu renoveerimiseks ja täitis üksi laenulepingust tulenevaid kohustusi, ei saa pidada hageja välja toodud majanduslikku panust kinnisasja parendamiseks ning selle väärtuse kasvuks oluliseks ja võrreldavaks kostja panusega. Maakohtule ei saa selles osas ette heita ka selgitamiskohustuse rikkumist, kuivõrd maakohus selgitas hagejale vajadust tuua välja oma täpsed panused (nt 9. septembri 2024. a kohtumäärus). Seega, isegi kui hageja oleks kohtule esitanud korrektse vara juurdekasvu hüvitise nõude, ei oleks sellel olnud hagis toodud asjaoludel edulootust.
18.Kuivõrd maakohus lahendas ainsa menetluses olnud nõude korrektselt, ei olnud ringkonnakohtul alust maakohtu otsuse tühistamiseks ning ringkonnakohtu lahend tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada ja jõusse jätta maakohtu otsus. Kuna maakohus analüüsis vaidlusaluses lahendis ka vara juurdekasvu hüvitamise võimalusi, kuid seda nõuet ei olnud maakohus menetlusse võtnud, tuleb maakohtu põhjendustest välja jätta punktid 32-47.
19.Riigikohus selgitab, et kui kohtule esitatakse rahaline nõue vara juurdekasvu hüvitamiseks, kuid juurdekasvu rahalist väärtust on keeruline tuvastada, võib olla otstarbekas TsMS §-s 2 sätestatud menetlusökonoomia tagamiseks teha asjas vaheotsus TsMS § 449 lg 1 mõttes nõude eelduste esinemise (nõude põhjendatuse) tuvastamiseks. Need eeldused on järgmised: (1) mitteabielulise kooselu vältel on omandatud konkreetne suurema väärtusega ese (nt kinnisasi) või loodud ühiselt muu oluline ja kestva tähendusega varaliselt hinnatav hüve (nt parendatud kinnisasjal asuvat elamut), (2) see ese või hüve ei kuulu poolte ühisvara hulka, (3) mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused, (4) pooltel oli eset omandades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks (vt ka RKTKo 26.06.2024, 2-20-10878/52, p 16).
20.Kui vaheotsuses ei tuvastata eelmises punktis toodud eelduste esinemist, ei ole vaja korraldada ekspertiisi selgitamaks välja, milline on eseme (nt kinnisasja) väärtus vara jagamise aja seisuga poolte ühise tegutsemise tulemusel ja mis oleks eseme (nt kinnisasja) väärtus vara jagamise ajal siis, kui pooled ei oleks ühiselt tegutsedes selle väärtust tõstnud (vt ka RKTKo 26.06.2024, 2-20-10878/52, p 16.5).
21.Kuigi vaheotsuse tegemine eeldab poole taotlust ja kohus ei saa seda teha omal algatusel (vt ka RKTKo 27.03.2013, 3-2-1-22-13, p 17), saab kohus pooltele selgitada võimalust taotleda asjas vaheotsuse tegemist (RKTKo 17.01.2018, 2-15-13527/82, p 11).
22.Viimaks selgitab Riigikohus, et ringkonnakohtul ei ole alust saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks pelgalt põhjusel, et maakohus on ringkonnakohtu arvates jätnud mõne tõendi hindamata. TsMS § 657 lg 1 p 2 annab ringkonnakohtule õiguse teha maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, TsMS § 652 lg 5 võimaldab ringkonnakohtul menetlusnormide rikkumise korral hinnata uuesti tõendeid ning TsMS § 652 lg 3 tuvastada uusi asjaolusid ja hinnata uusi tõendeid. Ringkonnakohus võib asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata üksnes siis, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada (TsMS § 657 lg 1 p 3) (RKTKo 22.10.2025, 2-22-8466/35, p 11). Lisaks ei ole põhjendatud heita maakohtule ette tõendite hindamata jätmist olukorras, kus hageja ei ole esitanud kohtule selgeid asjaolusid, mida ta soovib tõendada. Kohus ei pea otsima tõenditest hageja nõude aluseks olevaid asjaolusid, vaid hageja peab need enne kohtule esitama.
7(8)
2-23-5185
23.Arvestades, et hagi jääb rahuldamata, tuleb sarnaselt maakohtus kantud kuludele ka apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 174 lg 4 järgi kindlaks maakohus. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.