Eesistuja Marina Ninaste, liikmed Ingrid Kullerkann ja Tiit Lõhmus
Kohtuasi ja menetlusliik
Kriminaalasi Jaak Reinomäe süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 – § 25 lg 2 järgi (üldmenetluses)
Vaidlustatud kohtuotsus
Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 11. mai 2026. a otsus
Apellandid
Süüdistatav Jaak Reinomägi ja kaitsja vandeadvokaadi abi Kadi Sitska
Apellatsioonimenetluse pooled
Süüdistatav -
Jaak Reinomägi (isikukood 36803165228; Eesti Vabariigi kodanik; elukoht puudub; emakeel eesti keel; põhiharidus; töökoht puudub; kriminaalkorras karistatud, viimati Viru Maakohtu 25. septembri 2025. a otsusega; tõkend vahistamine alates 28. septembrist 2025).
Prokuratuur -
Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Voogma
Süüdistatava kaitsja Asja läbivaatamise viis
vandeadvokaat Kadi Sitska
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 11. mai 2026. a otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
2.Määrata osaühingule Advokaadibüroo Tibar&Partnerid vandeadvokaadi abi Kadi Sitska poolt apellatsioonimenetluses Jaak Reinomäele osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 714 eurot ja 24 senti (sealhulgas käibemaks 138 eurot 24 senti).
Mõista menetluskulu 714 eurot 24 senti välja Jaak Reinomäelt Eesti Vabariigi kasuks. See summa tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik.
EDASIKAEBAMISE KORD
Ringkonnakohtu otsuse saab kassatsiooni korras vaidlustada prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja ja kannatanu advokaadist esindaja. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Süüdistus
1.Jaak Reinomäed süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p 9 – § 25 lg 2 järgi. J. Reinomäed on varem karistatud järgmiste Viru Maakohtu otsustega varguste toimepanemise eest: - 4. augusti 2020. a otsusega KarS § 199 lg 2 p-de 5, 7, 8 ja 9 järgi (24.–30. maini 2020 toime pandud 42 vargust); - 16. detsembri 2021. a otsusega KarS § 199 lg 2 p-de 5, 7, 8 ja 9 järgi (19. septembri 2020. a vargus); - 21. septembri 2023. a otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 järgi (4 vargust 27. ja 29. juulil 2023); - 25. septembri 2025. a otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 järgi (3 vargust 9. oktoobril 2024); J. Reinomägi on seega isik, kelle jaoks vargused on kujunenud harjumuspäraseks eluviisiks. 13. oktoobrist 2020 – 29. novembrini 2022, 22. augustist 2023 – 22. augustini 2024 ja 17. maist – 25. septembrini 2025 viibis J. Reinomägi kinnipidamiskohas.
2.28. septembril 2025 üritas ta tahtlikult võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil varastada 14,22 eurot maksvad raseerimistarvikud Gillette Fusion. Nimelt pani ta Lääne-Virumaal Rakveres Tallinna tn 11 Maxima Eesti OÜ kaupluses toote endale põue. Kassas tasus ta teiste toodete eest, kuid möödudes kell 15.24 kassaliinist jättis ta Gillette Fusioni eest tasumata. Vargus jäi lõpule viimata, kuna turvatöötaja pidas J. Reinomäe kinni enne kauplusest väljumist ja kaup tagastati. Maakohtu otsus
3.Maakohtu 11. mai 2026. a otsusega tunnistati J. Reinomägi süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 – § 25 lg 2 järgi. Talle mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 25. septembri 2025. a otsusega mõistetud karistuse, s.o 1 aasta ja 22 päeva pikkuse vangistus võrra ning talle mõisteti liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud ja 22 päeva vangistust. Karistust hakatakse lugema alates J. Reinomäe kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o 28. septembrist 2025. Tõkend vahistamine jäeti muutmata kuni otsuse jõustumise või vangistuse ärakandmiseni. J. Reinomäe poolt 24. märtsil ja 5. mail 2026 esitatud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlused jäeti läbi vaatamata. Osaliselt jäeti menetluskulud riigi kanda. J. Reinomäelt mõisteti välja kriminaalmenetluse kulud 3094,76 eurot.
4.Süüteo tõendatuks lugemisel tugines kohus J. Reinomäe 29. septembril 2025 kahtlustatavana antud ütlustele. Nende ütluste kohaselt sai ta 25. septembril 2025 vanglast vabanedes 60 eurot. 28. septembril läks ta Rakvere Maxima poodi, kust ta ostis suitsu ja jäätist. Ta ei oska selgitada, mis talle pähe lõi, kui ta Gillette karpi nähes selle võttis ja taskusse pani ning sellega kassast mööda jalutas. Kinnipidamisel andis ta karbi turvamehele, avaldades nõusolekut selle eest maksta, kuid seda ei võimaldatud. Ta kahetses vargust, kuid tema habe vajas ajamist. Raha tal ei olnud, sest riik seda pärast vabastamist ei andnud. Lisaks uuris kohus kaupluse turvakaamerate salvestisi, Häirekeskusesse tehtud kõnet ja kuulas üle tunnistaja Ruslan Widderi. Nende tõenditega luges kohus süüdistuse sisuks oleva teo tõendatuks. Väljatrükk andmebaasist KILP tõendab politseile tehtud väljakutse sisu, aega ja patrullpolitseinike poolt sündmuskohal tuvastatud asjaolusid ja et varguse toimepanijaks oli J. Reinomägi.
5.Kohus jättis J. Reinomäele määramata kohtupsühhiaatria ekspertiisi. J. Reinomäele on varem tehtud kaks statsionaarset kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi (4. juuni 2020. 2(12)
a akt nr 20E-KPA0269 ja 17. oktoobri 2021. a akt nr 10/18). Nende kohaselt on J. Reinomäel diagnoositud püsiva kuluga düssotsiaalne isiksushäire, mis ei põhjusta isiku tahtest olenematut käitumist ja ei ole medikamentoosse raviga korrigeeritav. Puudub meditsiiniline näidustus psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks mistahes vormis. Tema käitumine ja eelkõige varavastaste kuritegude toimepanemine kordab alates teismeeast sarnast mustrit. Kohus leidis, et tegemist on süstemaatilise elustiilivargusega. Kohus ei nõustunud kaitsja väitega, et süüdistataval on kleptomaania. Tegemist ei ole nii sügava psüühikahäirega, et see vabastaks isiku vastutusest. Poevargad üritavad sageli peituda kleptomaania taha, varastades endale vajalikke esemeid. Ka J. Reinomägi tunnistas, et varastas žiletid, sest habe vajas ajamist.
6.J. Reinomäe 24. märtsi ja 5. mai 2026. a taotlused süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks jättis kohus läbi vaatamata. J. Reinomägi on korduvalt adresseerinud kohtule avaldusi ja taotlusi süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, väites, et riik (kohus, kaitsja, prokurör) on tema suhtes käitunud ebaseaduslikult. Kaitsja, prokuröri ja kohtu tegevusega mittenõustumine ei muuda kohtumenetlust õigusvastaseks ega alanda J. Reinomäe väärikust. Põhjuslikku seost ei ole menetleja ja menetlusosaliste tegevuse ja J. Reinomäe tervise halvenemise vahel. Puudub kahju hüvitamise alus ehk menetleja või menetlusosalise süüline menetlusõiguse normi rikkumine. Seda on J. Reinomäele selgitatud korduvalt nii maakohtu 3. märtsi ja 24. märtsi 2026. a kui ka Tartu Ringkonnakohtu 15. aprilli 2026. a määrustes. Kuna J. Reinomägi on kahju hüvitamist taotlenud samadel asjaoludel, ei ole nende asjaolude põhjalik käsitlemine vajalik.
7.Kuritegu on toime pandud otsese tahtlusega. J. Reinomägi teadis, et teostab süüteokoosseisule vastavaid asjaolusid ja tahtis või vähemalt möönis seda.
8.Karistust põhistades märkis kohus, et süstemaatiliste varguste toimepanemine on kujunenud J. Reinomäe eluviisiks. Karistusregistri järgi on tal 4 kehtivat karistust, kuid ta on jätkanud samaliigiliste tegude toimepanemist. J. Reinomägi ei pea jätkuvalt vääraks teiste inimeste õigushüvede rikkumist. J. Reinomäe süü on suur, sest juba loetud päevad pärast eelmise otsusega mõistetud karistuse kandmiselt vabanemist pani ta toime järjekordse varavastase süüteo. Üld- ja eripreventiivsed eesmärgid eeldavad sellise taustaga süstemaatilisi kuritegusid toimepaneva inimese karistamist. Rahalist karistust ei pidanud kohus põhjendatuks, arvestades J. Reinomäe varasemaid karistusi ning nende mõju puudumist süüdistatavale. J. Reinomäel puudub majanduslik võimekus rahalise karistuse kandmiseks. Süü suurust ja kuriteo asjaolusid arvestades pidas kohus võimalikuks, et karistus jääb alla sanktsiooni keskmise määra.
9.Menetluskuludeks on sundraha 1419 eurot ja määratud kaitsja K. Sitskale makstud tasu 2881,76 eurot. Võttes arvesse J. Reinomäe varalist seisundit ja kesiseid resotsialiseerumisväljavaateid, jättis kohus sundrahast 90 eurot ja kaitsja tasust 1116 eurot (s.o kokku 1206 eurot) riigi kanda, mõistes J. Reinomäelt välja 3094,76 eurot. Apellatsioonid
10.J. Reinomägi palub 31. mail 2026 esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistada ja end õigeks mõista või vähendada mõistetud karistust. Ta palub jätta kõik menetluskulud riigi kanda. Alternatiivselt palub ta saata asi uueks arutamiseks maakohtusse teises kohtukoosseisus.
11.Kohtunik ei olnud erapooletu. J. Reinomägi esitas korduvalt taotlusi kohtuniku taandamiseks. Viimase taandamistaotluse esitas ta 24. märtsil 2026, kuna kohtunik ei määranud 24. märtsiks 2026 planeeritud istungiks asenduskaitsjat. Kaitsja teatas 23. märtsil 2026, et on haige ja palus 24.–25. märtsiks 2026 planeeritud istungid ära jätta. 23. märtsil 2026 tegi kohus otsuse istungite edasi lükkamiseks. Kohtule oli teada, et J. Reinomägi soovis prokuratuuriga kokkuleppele minna, et kiiresti süüdimõistetuks saada. Iga kord ta tõusis püsti ja lahkus istungilt, kuna tema tervislik seisund ei võimaldanud istungil viibida. Seetõttu oleks kohus pidanud tulema J. Reinomäele vastu ja määrama asenduskaitsja. K. Sitska oli haiguslehel alates 19. märtsist 2026. See tekitab paratamatu 3(12)
küsimuse, miks kohus ei määranud asenduskaitsjat ja miks kaitsja teavitas kohut enda haigestumisest alles 23. märtsil 2026.
12.4. mail 2026 jättis kohtunik rahuldamata nii enda kui K. Sitska taandamistaotlused. Väär on kohtuniku väide, et J. Reinomägi ei esitanud objektiivseid põhjusi kohtuniku taandamiseks. Ainuüksi korduvalt kaitsja taandamise taotluste rahuldamata jätmine annab kohtule objektiivse põhjuse end taandada. Kaitsja taandamise arutamisel ei hinnanud kohus J. Reinomäe 9. aprilli 2026. a taotluse asjaolusid – edasine kaitseõiguste teostamine kaitsja poolt rikub J. Reinomäe kaitseõigust. Ringkonnakohus oli selleks hetkeks teinud kaks lahendit, millega ta jättis rahuldamata J. Reinomäe taotlused hüvitada talle K. Sitska toimingutega süüteomenetluses tekitatud kahju. Ringkonnakohtu määruseid saab vaidlustada üksnes kaitsja vahendusel. Seega oleks K. Sitska pidanud KrMS § 46 lg 1 p 2 alusel kaitsekohustusest loobuma. Kuna ta seda ei teinud, oleks kaitsja pidanud taandama kohus, määrates uue kaitsja.
13.J. Reinomäe õigusi rikuti tema kõrvaldamisega kohtuistungilt. 22. aprillil 2026 esitas ta Viru Vanglale taotluse psühhiaatri vastuvõtuks ja ravi saamiseks. Kuna taotlusele kuni 3. maini 2026 ei reageeritud, pidi J. Reinomägi taotlema kohtult istungi edasilükkamist. Selle asemel kõrvaldati ta menetlusest ja peeti kohut tema osavõtuta.
14.J. Reinomäe tegu on valesti kvalifitseeritud süstemaatilise vargusena. Süstemaatilise varguse kvalifikatsioon eeldab toimepandud vargust, mitte selle katset. J. Reinomägi peeti kinni taskusse pandud habemeajamise tarvikutega, kui ta oli kassast möödunud. Ei saa väita, et ta oleks nendega poest väljunud. Ta oleks võinud tarvikud enne poest väljumist kuhugi panna või ära visata. J. Reinomäe väidet toetab motiivi puudumine habemeajamisvahendite võtmiseks ja endale jätmiseks. Kuigi ta ülekuulamisel väitis, et habe vajas ajamist, ei pruugi see olla tõsi, sest vanglast vabanedes olid tal selleks vahendid olemas. Samuti ei soovinud ta neid rahaks teha, sest sel juhul oleks ta võtnud kallima asja. J. Reinomägi selgitab oma teguviisi protestina. Põhiseaduse järgi on tal õigus riigi abile. Vanglast vabastamisel anti J. Reinomäele üks euro sentidega. J. Reinomäel puuduvad toetavad lähedased ja ta pöördus linnavalitsusse toetuse saamiseks. Eeluurimisel öeldu abiraha andmise kohta ei ole õige. Raha andis talle vanglasse vastu tulnud tuttav, kes palus selle edasi anda oma töölisele. Linnavalitsuse toetus laekus J. Reinomäe arveldusarvele aga juba tema vanglas oleku ajal.
15.Kohus ei rahuldanud J. Reinomäe taotlust kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tegemiseks. Kohus oleks pidanud arvestama, et J. Reinomägi läks igalt istungilt ära, kuigi tema osalemine neil oli vajalik tema enda taotluste lahendamiseks.
16.J. Reinomäel jäid esitamata vajalikud tõendid, mistõttu ei saanud kohus neid hinnata. Ta taotles kaitsja taandamist, sest see ei võimaldanud tal tutvuda kriminaaltoimikuga KrMS § 223 lg 3 ja § 226 lg 1 järgi. Prokurör keeldus toimiku nähtavaks tegemisest, kuna seda peab tegema kaitsja. Prokurör jättis teadlikult tähelepanuta, et kaitsja ei taganud J. Reinomäele toimikuga tutvumise õigust.
17.Süüteomenetluses tekkinud nõuete läbivaatamisel on kohus leidnud, et samade asjaoludega põhjendatud taotluste põhjalik käsitlemine ei ole vajalik. J. Reinomägi väidab, et esitatud kahjunõuete asjaolud ei olnud samad, mis eelnevate kahjunõuetega.
18.Karistuse osas ei tugine kohus teole, vaid J. Reinomäe isikule. See on vastuolus KarS § 56 lg 1 mõttega. J. Reinomägi tuleks tema õiguste olulise rikkumise tõttu õigeks mõista. 6-kuuline vangistus ei vasta toimepandud teole. Kohus ei tuvastanud kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. J. Reinomägi märgib, et kuna riik jättis täitmata kohustuse osutada talle vabanemisel abi, tõukas see teda süüdistuse aluseks olnud teole.
19.Kohus on J. Reinomäelt põhjendamatult välja mõistnud menetluskulud. Need tasud tekkisid peamiselt seoses kaitsja tegevuse tõttu esitatud taandamispalve läbivaatamisega. Ka enne istungit ei 4(12)
vastanud kaitsja K. Sitska J. Reinomäe telefonikõnedele ega helistanud tagasi. Samuti ei kontakteerunud ta J. Reinomäega, kuigi viimane esitas kohtu kaudu vastava palve kaitsjale edastamiseks, mida kaitsja näeb E-toimikus. 11. juunil 2026 esitatud kaebuse täienduses palub J. Reinomägi ringkonnakohtult, et see tunnistaks tema kaitseõiguste rikkumist K. Sitska poolt, kes ei ole temaga ühendust võtnud ega apellatsiooni esitanud.
20.J. Reinomägi palub võtta apellatsiooni juurde tema 22. aprilli 2026. a taotluse psühhiaatri vastuvõtule saamiseks. Samuti Ida-Viru Keskhaigla vastuse nr 2.1-31/872-1, kust nähtub, et tema viimane psühhiaatri vastuvõtt toimus 22. detsembril 2025.
21.Kaitsja palub 14. juunil 2026 esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistada osaliselt ja mõista J. Reinomäele kergem karistus.
22.Kohus rikkus kohtuasja süüdistatava osavõtuta arutades KrMS § 269 lg-t 1 ja § 35 lg-t 2. J. Reinomäe kohtuistungilt eemaldamine KrMS § 267 lg 1 p 1 alusel kogu istungi ajaks kuni kohtuotsuse kuulutamiseni ei olnud õiguslikult põhjendatud. Otsuse põhjendustes ei ole kirjeldatud, kuidas J. Reinomägi kohtuistungi korda rikkus.
23.Kohus oleks pidanud kohustama Ida-Viru Keskhaigla meedikuid hindama J. Reinomäe tervislikku seisundit vahetult. Alles seejärel saanuks otsustada, kas ta on võimeline kohtuistungil osalema või mitte.
24.Kohus jättis 19. jaanuari 2026. a määrusega rahuldamata kaitsja taotluse J. Reinomäele ekspertiisi määramiseks. Kaitsja arvates annavad nii J. Reinomäe käitumine kui ka senised kohtupsühhiaatria-psühholoogia ekspertiisid aluse arvata, et ta võib põdeda kleptomaaniat. Kleptomaania erineb tavalisest vargusest selle poolest, et tegemist ei ole teadliku kasu saamise eesmärgiga, vaid impulsside kontrolli häirega. See esineb tavaliselt koos vaimse tervise probleemidega ja vaimse tervise spetsialist saab diagnoosi panna pärast põhjalikku hindamist. Küsimust, kas J. Reinomäel võiks esineda kleptomaaniat, ei ole ekspertiiside käigus kordagi esitatud. Viimane ekspertiis on J. Reinomäele tehtud 5 aastat tagasi.
25.Kaitsja leiab, et J. Reinomäe mõtlemis- ja otsustusvõime oli teo toimepanemise ajal piiratud. J. Reinomäe kinnipidamisel võeti temalt ära ravimileht Pregabalin Zentiva tablettidega. Viimaseid kasutatakse täiskasvanutel neuropaatilise valu ja generaliseerunud ärevushäire raviks. J. Reinomäelt võeti ära sularaha 96 eurot 32 senti. Tal olid kinnipidamisel alkoholi tarvitamise tunnused (0,21 mg/l väljahingatavas õhus). Vaatamata sellele, et J. Reinomäel oli sularaha poodi suundudes, nähtub tema ütlustest, et ta ei osanud vargust selgitada, öeldes: „ma ei tea, mis mul pähe lõi“. Alkoholi ja pregabaliini koostarvitamisel võivad esineda kõrvaltoimetena pearinglus, unisus ja keskendumisraskused ning mõnedel inimestel võib halveneda mõtlemis- ja otsustamisvõime. Kohus ei ole seda KarS § 57 lg 2 mõttes kergendavat asjaolu karistuse mõistmisel hinnanud. Samuti ei ole kergendava asjaoluna arvestatud J. Reinomäe kahetsust, mida tema ütluste pinnalt tuvastada saab. Põhjendatud on mõista J. Reinomäele kergem karistus.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
26.Ringkonnakohus käsitleb esmalt apellatsioonide argumente, mis puudutavad menetluslikke rikkumisi: süüdistatava osavõttu kohtumenetlusest, kohtu erapooletust õiglase kohtumenetluse tagamisel, süüdistatava õigust teada vastaspoole tõendeid (võistlevuse põhimõte), kaitseõigust ja ekspertiisi tegemata jätmist (I). Teine argumendiring käsitleb materiaalõigust: süüteo kvalifikatsiooni ja mõistetud karistust (II). Seejärel vastab kolleegium J. Reinomäe väidetele, mis puudutavad süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluste läbi vaatamata jätmist ja maakohtus tekkinud menetluskulude väljamõistmist (III). Viimasena võtab kolleegium kokku apellatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab kaitsja tasutaotluse (IV). 5(12)
(I)
27.Põhiseaduse (PS) § 24 lg-st 2 tuleneb õigus viibida enda asja arutamise juures ja sellest lähtuvalt õigus olla kohtus ära kuulatud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-18-08, p 14.1). Kaudselt on see õigus järeldatav ka kohtusse pöördumise õigust sätestavast PS § 15 lg-st 1, mis on ausa kohtumenetluse õiguse üldnorm. Analoogsed õigused tulenevad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg-test 1 ja 3. Nende õiguste tagamiseks näeb KrMS § 35 lg 2 ette, et süüdistataval on õigus võtta osa kohtulikust arutamisest, s.t viibida oma asja arutamise juures. Õigus osaleda oma asja arutamisel ei ole siiski absoluutne ja seda on võimalik piirata seaduses ettenähtud juhtudel ja alustel. Seda eeskätt juhul, kus süüdistatav on ise põhjustanud olukorra, kus ta ei saa või ei soovi osaleda asja arutamisel (menetlusest kõrvalehoidumine või kohtuistungi korra rikkumine). Piirang peab mõistetavalt olema legitiimse eesmärgiga ja proportsionaalne. Üheks selliseks eesmärgiks tuleb pidada vajadust tagada kohtumenetluse normaalne toimimine, kindlustamaks asja arutamist mõistliku aja jooksul. Ka kehtiv menetlusseadus näeb ette, et kriminaalasja arutatakse üldjuhul süüdistatava osavõtul, arvestades KrMS §-des 267 ja 269 nimetatud erandeid. Viidatud erandid annavad õigusliku aluse asja arutamiseks süüdistatava osavõtuta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. märtsi 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-24-16, p 6).
28.KrMS § 267 lg 1 p 1 näeb ette, et kohtumääruse alusel võidakse eemaldada süüdistatav kohtuistungi saalist ajutiselt või kogu istungi ajaks, kui ta rikub kohtuistungi korda ega täida kohtuniku või kohtukordniku korraldust.
29.Viru Maakohtu 4. mai 2026. a määrusega eemaldati J. Reinomägi kohtusaalist kogu istungi ajaks kuni kohtuotsuse kuulutamiseni, sest ta rikkus kohtuistungi korda. Kohtuotsuse kuulutamisele J. Reinomägi ei ilmunud, teavitades sellest kohut kontaktisiku kaudu.
30.Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja etteheitega, justkui ei nähtu kohtulahenditest, mil viisil J. Reinomägi istungi korda rikkus. Asja arutamiseks oli planeeritud üks istungpäev, s.o 4. mai 2026. Maakohus on 4. mai 2026. a määruses ja kohtuotsuse I alapeatükis (süüdistus ja kohtuliku uurimise käigus tuvastatud asjaolud, II kd, tl 191) osutanud, et kriminaalasja läbivaatamisel ja olles eelnevalt andnud nõusoleku osaleda istungil videolahenduse abil, eiras J. Reinomägi kohtu korraldust, lahkus valjuhäälselt videoistungilt ja jätkas väljaspool videoruumi valjuhäälset vaidlust koridoris. J. Reinomägi rääkis lakkamatult valju häälega sobimatul ajal, segades sel viisil istungi pidamist. Ta ei vastanud kohtu küsimustele, ei kuulanud selgitusi, rääkis kohtunikuga samaaegselt, ei järginud kohtu korraldusi ning lahkus omavoliliselt lõplikult kohtuistungilt. Vangla videosaali ametnik andis kohtule teada, et J. Reinomägi ei kavatse täna enam istungile ilmuda. Kohtu hinnangul kujutas taoline käitumine manipuleerivat ja korraldustele mittealluvat käitumismustrit, mida J. Reinomägi oli varem sama kohtuasja raames ilmutanud. J. Reinomäe käitumise pinnal tekkis kohtul veendumus, et süüdistatav manipuleerib jätkuvalt pahatahtlikult kohtu ja teiste menetlusosalistega, eesmärgiga takistada menetluse korrakohast toimimist. Kohus pidas sellist käitumist lugupidamatuks enda ja teiste menetlusosaliste suhtes ning menetluse jätkumist süüdistatava osavõtul võimatuks. Kohus leidis veel, et erinevate taotluste laviini kasutab J. Reinomägi istungite venitamiseks.
31.Ringkonnakohus selgitab, et kui muude abinõudega ei õnnestu kohtumenetluse poole obstruktsionistlikku käitumist takistada, tuleb kohtul kaaluda süüdistatava saalist eemaldamist. Süüdistatava kohtuistungilt eemaldamise õiguspärasust hinnates tuleb kontrollida, kas selleks oli kohane õiguslik alus. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti eemaldanud J. Reinomäe istungisaalist KrMS § 267 lg 1 p-s 1 sätestatud alusel ja korras ning jälgitavalt põhjendanud, milline süüdistatava käitumine selle tingis. J. Reinomäe käitumine maakohtus oli kahtlemata obstruktsionistlik. Näiteks teatas ta 29. jaanuaril 2026, et esitab seni kohtuniku taandamise taotlusi, kuni ta taandub (II kd, tl 43). Samuti lahkus J. Reinomägi 28. jaanuari ja 9. märtsi 2026. a
6(12)
kohtuistungilt, kus arutati tema enda taotlusi (II kd, tl 38 ja 56). Järelikult oli maakohtul 4. mai 2026. a istungil igati põhjust arvata, et süüdistatava menetlust takistav tegevus jätkub.
32.Kolleegiumi arvamust ei muuda kaitsja etteheide, et kohus oleks pidanud kohustama Ida-Viru Keskhaigla meedikuid hindama J. Reinomäe tervislikku seisundit vahetult. Kohtuistung asjas toimus kell 11.06–15.15. Kohus lähtus J. Reinomäe tervisliku seisundi hindamisel Ida-Viru Keskhaigla 4. mail 2026 kella 10.15 ajal edastatud vastusest, mille kohaselt võimaldab J. Reinomäe tervislik seisund tal sel päeval kell 11.00 toimuval istungil osaleda (II kd, tl 141). Kohus tegi kell 11.22– 13.44 vaheaja, et pärast taotluste lahendamist otsustada menetluse edasine käik. Ida-Viru Keskhaigla 4. mai 2026. a kell 12.50 edastatud vastusest kohtu täiendavale pöördumisele selgub järgmine. Valvurid edastasid tervishoiutöötajatele info, mille kohaselt ei soovinud J. Reinomägi tervislikel põhjustel kohtusse minna. Info, mis saadi valvuritelt, ei viidanud vältimatule abivajadusele, mistõttu tervishoiutöötaja visiiti ei toimunud. Vastusest nähtub, et J. Reinomägi ise ei ole tervishoiutöötajate poole kaebustega pöördunud (II kd, tl 154). J. Reinomägi kaebas 4. mail 2026 istungil peavalu ja osutas ka asjaolule, et ta ei ole vaatamata 22. aprillil 2026 esitatud taotlusele saanud psühhiaatri vastuvõtule. Kohtu küsimuse peale, kas J. Reinomägi on võtnud peavalurohtu, vastas süüdistatav, et ta võttis hommikul mingisugused tabletid, aga need ei aita – tal on vaja psühhiaatri vastuvõttu (II kd, tl 143 pöördel). Ringkonnakohus leiab, et selleks hetkeks oli maakohtu käsutuses mitu tõendit, mis koosmõjus võimaldasid järeldada, et süüdistataval ei esinenud kohtuistungi toimumise ajal vältimatut meditsiinilist abivajadust.
33.J. Reinomägi kirjutab oma tervislikust seisundist apellatsioonis põhimõtteliselt sama. Taotletud dokumendid võtab ringkonnakohus vastu, kuid need ei väära maakohtu seisukohti. J. Reinomägi esitas 22. aprillil 2026 Viru Vanglale psühhiaatri vastuvõtule ja ravi saamisele taotluse ning pidi taotlema istungi ära jätmist ja edasilükkamist, kuna 3. maiks 2026 tema palvele ei reageeritud. Ringkonnakohtu jaoks ei muuda seegi kaitseväide maakohtu otsustust J. Reinomäe kohtuistungilt kõrvaldamiseks õigusvastaseks. Ida-Viru Keskhaigla vastusest selgub, et terviseprobleemide plaanilise lahendamisega tegeletakse tervishoiutöötaja plaanilise vastuvõtu käigus, kuhu saab registreerida VaPo või inspektor-kontaktisiku vahendusel (II kd, tl 154). J. Reinomägi taotles võtta apellatsiooni juurde Ida-Viru Keskhaigla vastuse, millest nähtuvalt on tema
22.aprilli 2026 pöördumine nr 3-26/2-2/5569 registreeritud Vangiregistris, pereõde on selle kätte saanud ning J. Reinomäe korduv pöördumine psühhiaatrile pääseda on võetud teadmiseks (III kd, tl 5). Puuduvad andmed, et J. Reinomägi oleks pärast 22. aprilli 2026 kuni istungi toimumise päevani registreerinud meditsiiniabi vajaduse. Kohus selgitas J. Reinomäele ka istungil, et psühhiaatri vastuvõtt ei ole kohtu otsustada (II kd, tl 143 pöördel). Sellegipoolest ei osuta need asjaolud, et J. Reinomäe tervislik seisund oleks takistanud tal kohtumenetluses osalemist.
34.Ringkonnakohtu jaoks näitab J. Reinomäe venitamistaktikat lisaks arvukate taandamistaotluste esitamisele seegi, et 3. mai 2026 taotlust istungi edasilükkamiseks põhjendas süüdistatav ka 3. mail 2026 Riigiprokuratuurile korduva kuriteokaebuse esitamisega kohtuniku, kaitsja ja prokuröri suhtes. J. Reinomägi leidis, et kuni ei selgu, kas kriminaalmenetlus algatatakse või mitte, ei ole võimalik tema üle õigust mõista (II kd, tl 133). Järelikult ei saa J. Reinomäe käitumist istungil põhjendada üksnes tema väidetavalt halva tervisliku seisundiga, vaid süüdistatava veendumusega, et sel ajahetkel oli kohtumõistmine tema suhtes takistatud. Arvukate taotluste, kuriteoteadete ja määruskaebuste esitamine kinnitab veelgi ringkonnakohtu arvamust, et J. Reinomäel ei olnud tervisest tulenevaid takistusi kohtumenetluses osalemiseks.
35.Eeltoodut arvestades ei rikutud süüdistatava kohtuistungilt kõrvaldamisega menetlusõigust ja see oli õigustatud.
36.Järgmiseks kahtleb J. Reinomägi kohtuniku erapooletuses. Ta kirjutab, et esitas korduvalt taotlusi kohtuniku taandamiseks. Ringkonnakohus tuvastas, et J. Reinomägi on taotlenud kohtuniku taandamist alates 16. jaanuaril 2026 toimunud eelistungist neljal korral: 18., 23. ja 28. jaanuaril ning 7(12)
24.märtsil 2026 (II kd, tl 32, tl 37, tl 42, tl 93). Kohus lahendas J. Reinomäe taotlused 29. jaanuari (II kd, tl 40), 10. märtsi (II kd, tl 61) ja 4. mai 2026. a (II kd, tl 156–157) määrustega, olles eelnevalt ära kuulanud menetlusosalised.
37.Ringkonnakohus märgib, et kuigi kohtuniku taandamisetaotluse rahuldamata jätmise määrus ei ole vaidlustatav määruskaebemenetluses, on isiku kaebeõigus PS § 24 lg 5 tähenduses siiski tagatud võimalusega tugineda oletatavale menetlusõiguse rikkumisele apellatsioonimenetluses (KrMS § 383 lg 2). Korduvalt rahuldamata jäetud kaitsja taandamise taotlused kohtu poolt ei kujuta iseseisvat taandamisalust. Praeguses asjas pidas kohus advokaadi menetlustoiminguid ja õigusteenuse osutamist piisavaks. Menetlusosalisel on võimalik edasikaebuses välja tuua, miks kohus eksis taandamistaotlust rahuldamata jättes.
38.J. Reinomäe sisulised põhjendused apellatsioonis seonduvad tema viimase kohtuniku taandamistaotlusega, milles ta heidab kohtunikule ette asenduskaitsja määramata jätmist 24. märtsil 2026 toimuma pidanud istungiks. Ses osas märgib ringkonnakohus järgmist. Kaitsja esmase haiguslehe töövabastuse alguskuupäev oli 19. märtsil 2026 ja ta viibis haiguslehel 2. aprillini 2026 (II kd, tl 122). Kohtuistungi edasilükkamist taotledes andis kaitsja 23. märtsil 2026 kohtule teada, et haigus on ägenenud ja tal ei ole ühepäevase etteteatamisega võimalik üldmenetluses asendajat leida (II kd, tl 69). Seega sai kohus kaitsja haigestumisest teada päev enne planeeritud istungit. Maakohus on 4. mai 2026. a määruses õigesti leidnud, et J. Reinomäe nägemus menetluse planeerimisest ei ole kohtuniku taandamise aluseks. Maakohus määras uue istungiaja nii taandamistaotluste lahendamiseks kui ka asja arutamiseks üldmenetluses esimesele võimalikule vabale ajale töökalendris (II kd, tl 156 pöördel). Kohtutoimikust nähtub, et J. Reinomäe lootus lahendada asi kokkuleppemenetluses ei olnud selleks ajaks tulemuslik. Seega puudus J. Reinomäel alus eeldada, et kui 24. märtsi istung asenduskaitsjaga oleks toimunud, oleks see päädinud tema süüditunnistamisega kokkuleppemenetluses.
39.J. Reinomägi leiab veel, et kohus ei hinnanud tema 9. aprilli 2026 taotluse asjaolusid. Kriminaalasja toimikust nähtuvalt esitas J. Reinomägi 9. aprillil 2026 kaitsja taandamise taotluse seoses sellega, et kaitsja esitas haiguslehe 7. aprillil, mitte koheselt 2. aprillil, kui haigusleht lõppes. J. Reinomägi leidis, et selline teguviis rikub tema kaitseõigust (II kd, tl 123). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ses küsimuses õigesti leidnud, et kaitsja esitas töövõimetuslehe viivitusteta vahetult pärast riigipühi (II kd, tl 156 pöördel). Töövõimetuslehelt nähtub, et kaitsja tööandja esitas Tervisekassale andmed 6. aprillil 2026 (II kd, tl 122). Seegi kinnitab, et kaitsja esitas kohtule töövõimetuse lehe esimesel võimalusel. Eeltoodud asjaoludel ei saa süüdistatavaga nõustuda, et oleks esinenud mõni KrMS §-s 49 sätestatud alustest kohtuniku taandamiseks.
40.J. Reinomägi märgib veel, et kuivõrd selleks ajaks oli ringkonnakohus teinud kaks lahendit süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise kohta, mis puudutasid kaitsja toiminguid ja neid sai vaidlustada üksnes kaitsja vahendusel, pidanuks K. Sitska võetud kaitsekohustusest KrMS § 46 lg 1 p 2 alusel loobuma. Kolleegium süüdistatavaga ei nõustu. Kuigi J. Reinomäel on kaitsja tegevusele etteheiteid, ei ole need kinnitust leidnud. Ainuüksi süüdistatava rahulolematus oma riigi õigusabi korras määratud kaitsjaga ei too kaasa kaitsja taandamise või kõrvaldamise ega anna alust kaitsjale oma kaitsekohustusest loobuda.
41.J. Reinomägi heidab kaitsja tegevusega seoses veel ette toimikuga tutvumise võimaldamata jätmist. Ringkonnakohus J. Reinomäe kaitseõiguste rikkumist ei näe. 16. jaanuari 2026. a istungil selgitas kaitsja, et tal oli enne asja kohtusse saatmist, 26. novembril 2025. a prokuröriga kirjavahetus kokkuleppemenetluse uurimiseks. Prokurör ei näinud selleks võimalusi (II kd, tl 25 pöördel). Maakohtule adresseeritud teates andis kaitsja teada, et esitas 30. detsembril 2025 vanglale taotluse kriminaalasja materjalide tutvustamiseks J. Reinomäele video teel, ning vangla vastuse, et videokohtumiseks on broneeritud ruum 9. jaanuariks 2026 (II kd, tl 16–18). Kaitsja selgitusel ütles J. Reinomägi talle korduvalt, et teab, mida tegi, ja on kogu aeg olnud süüdistusega tuttav seoses 8(12)
kokkuleppemenetluse läbirääkimistega. Kaitsja pidas materjalide tutvustamist enne kaitseakti saatmist kohtusse vajalikuks, et esitada kohtule taotlusi ja täiendavaid tõendeid. Tutvustamine ebaõnnestus, sest J. Reinomägi ei soovinud kaitsjaga pikemalt rääkida, teatades, et ta on rääkinud prokuröriga kokkuleppemenetlusest ja teab toimiku materjale (II kd, tl 25 pöördel). Kaitsja väiteid toetab prokuröriga peetud kirjavahetus, mis edastati kohtule. Kirjas prokurörile 9. jaanuaril 2026 kirjutab kaitsja, et J. Reinomägi tuli videoruumi ja teatas, et talle ei ole vaja toimikut tutvustada, sest ta teab, mis seal on. J. Reinomäe soovil suhtles kaitsja prokuröriga kokkuleppe sõlmimiseks. Prokurör kinnitas, et ta oli J. Reinomäele kirjalikult selgitanud, et kokkulepe on võimalik, kui saadakse karistuses kokkuleppele. Kirja kirjutamise ajal ei näinud ta selleks perspektiivi (II kd, tl 24). J. Reinomägi on õigesti märkinud, et kaitsja peab kriminaaltoimikut tutvustama. Ringkonnakohus aga järeldab kaitsja selgitustest ja seda toetavatest dokumentidest, et J. Reinomägi ise loobus õigusest tutvuda kaitsja vahendusel kriminaalasja materjalidega. Samas ei sisalda J. Reinomäe apellatsioon peale üldiste etteheidete ka ühtki konkreetset näidet, millised vajalikud tõendid jäid sel põhjusel tema poolt kriminaalmenetluses esitamata ja hindamata või prokuratuuri poolt kogumata.
42.Ringkonnakohus peab põhjendatuks kohtu otsustust jätta rahuldamata taotlus kohtupsühhiaatrilise-psühholoogilise ekspertiisi tegemiseks. Kaitseaktis taotleti ekspertiisi määramist, sest see võib kinnitada J. Reinomäe selgitusi, miks ta pani varguse toime, ehkki ta tegelikult seda toime panna ei tahtnud (II kd, tl 19). Kolleegiumi arvates ei annaks ekspertiis sellisele küsimusele vastust, sest eksperdile ei ole lubatud esitada eksperdi eriala väliseid küsimusi.
43.Kaitsja arvates ei ole varem ekspertide ette toodud küsimust J. Reinomäe võimalikust kleptomaaniast. Siiski on varasemates ekspertiisides ekspertidelt küsitud, kas J. Reinomäel esines psüühikahäireid ja/või kognitiivseid defitsiite. Kleptomaania (F63.2) on psüühika- ja käitumishäire. Varasemates ekspertiisides ei ole J. Reinomäel tuvastatud selle häire esinemist.
44.Sestap jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, millisel teadmisel põhineb kaitsja seisukoht, et J. Reinomäel võib varasemaid ekspertiise arvestades esineda kleptomaania. J. Reinomäele 2020. a tehtud ekspertiisis on tal diagnoosidena tuvastatud düssotsiaalne isiksusehäire ja impulsiivne isiksusehäire (I kd, tl 44–48). 2021. a läbi viidud ekspertiisis sedastati J. Reinomäel samuti düssotsiaalne isiksusehäire (I kd, tl 59–89). 2021. a eksperdiarvamuse kohaselt ei nähtunud, et J. Reinomäel oleks esinenud senise elu jooksul psüühikahäireid ega kognitiivsete võimete defitsiite, mis oleks takistanud tal ümbritsevast arusaamist ning sihipärast arutlemist ja käitumist. Neid ei esinenud ka ekspertiisi tegemise ajal. J. Reinomäel esineb alates noorukieast alanud psüühika- ja käitumishäirete kogum düssotsiaalne käitumishäire. See avaldub püsiva, sotsiaalset kohanemist raskendava emotsionaalse käitumusliku reageerimislaadina, mida iseloomustab püsiv sotsiaalsete normide eiramine, ärrituvus, konfliktsus, enesekesksus, püsiv ennast õigustav ja teisi süüdistav hoiak ning sellest lähtuv sihipärane käitumine. Eksperdiarvamuse põhjenduses leiti, et düssotsiaalne häire ei põhjusta tahtest olenematut käitumist, ei takista teadlike valikute tegemist isiku huvidest lähtuvalt ega sihipärast tegutsemist oma eesmärkide saavutamiseks. Häire on püsiva kuluga ja puudub alus prognoosida selle iseeneslikku vaibumist või arengut kvalitatiivselt raskemaks psüühikahäireks. Kleptomaaniale ei osuta ka selgitus, mis süüdistatav oma teole pärast andis ja millele on maakohus juba osutanud.
45.Kokkuvõtvalt jäävad J. Reinomäe arvukad etteheited tagajärjetuks. Sestap puudub alus rahuldada J. Reinomäe taotlust saata tema õiguste rikkumise tõttu kriminaalasi maakohtusse tagasi uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. (II)
46.Ringkonnakohtu hinnangul on J. Reinomäe teole antud õige õiguslik hinnang. Kuna (katse)tegu on käsitatav n-ö osisena väljakujunenud vargusmustrist, kvalifitseeritakse see süstemaatilise varguse katsena. Süstemaatilisuse seisukohast ei ole oluline, kas isik on varasemate 9(12)
varguste eest süüdi mõistetud (õiguslik retsidiiv) või on need tuvastatud alles ühes menetluses (faktiline retsidiiv) (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-87-08 p 10). J. Reinomägi märgib, et pole teada, kas ta oleks põue pistetud Gillette tarvikud endale jätnud või neist vabanenud. See kaitseväide ei tingi J. Reinomäe õigeksmõistmist. Võõra valduse rikkumine, seega varguse katse on alanud, kui hõivaja on asunud vahetult täitma objektiivset koosseisu (§ 25 lg 2), võõrast vallasasja ära võtma. Katse staadiumi on jõudnud vargus, kui isik on saanud asja enda kätte, kuid ei ole veel jõudnud eelmist valdust täielikult lõpetada – näiteks kui ta on pistnud kaupluse müügisaalis kauba taskusse. Hõivaja ei pea olema katse alguse saavutamiseks jõudnud asja reaalse äravõtmiseni. Piisab teost, millele vahetu ajalise ja ruumilise seose tõttu järgneks kohe asja äravõtmine. Praeguses asjas tuvastas maakohus, et J. Reinomägi maksis küll sigarettide ja jäätise eest, kuid jalutas Gillette karbiga kassast mööda, misjärel turvamees ta kinni pidas. Selle teoga realiseeris J. Reinomägi varguse katse.
47.Kolleegiumi hinnangul puudub alus tühistada J. Reinomäele maakohtus mõistetud karistust. Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, mis KarS § 199 lg 2 puhul on 2 aastat ja 6 kuud vangistust. Süüdistatava süü suuruse tuvastamise ja karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude põhjal määratakse süüdlase süü suurusele vastav karistus.
48.J. Reinomäe arvates on kohus liialt keskendunud tema isikule, mitte teole, millele ei vasta kuidagi 6-kuuline vangistus. Apellatsioonikohus möönab iseenesest maakohtu poolt põhjendamiskohustuse rikkumist süü suuruse osas. Maakohus pidas J. Reinomäe süüd suureks, kuna ta pani toime järjekordse varavastase süüteo vaid loetud päevad pärast eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuselt vabanemist. See asjaolu iseloomustab aga süüdistatava isikut, mitte tema kuritegu. Kuritegu iseloomustavad asjaolud jäid maakohtul sootuks tähelepanuta. Näiteks on Riigikohtu praktikas leitud, et varavastaste kuritegude puhul on süü suuruse hindamisel mh oluline süüteo objektiks oleva vara väärtus ja/või kahju suurus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 2021. a otsus nr 1-19-4150/132, p 28).
49.Ringkonnakohtu hinnangul on J. Reinomäe süü väike. Esmalt viitab sellele asjaolu, et varastatu väärtus oli vähene. Kuritegu jäi lõpule viimata ja kaup tagastati rikkumata kujul. Samas ei esine karistust kergendavaid asjaolusid. J. Reinomägi põhjendab tegu sellega, et riik jättis ta raskel ajal abita ja saatis ta vanglast välja vaid ühe euro ja sentidega. J. Reinomäe selgitused varguse motiivide osas erinevad menetluse erinevates etappides – näiteks põhjendas ta ülekuulamisel vargust sellega, et habe tahtis ajamist (I kd, tl 9). Apellatsioonis aga väidab ta, et tal olid vanglast vabanedes olemas vajalikud tarvikud habeme ajamiseks. Kohtueelses menetluses ülekuulamisel ütlusi andes rääkis J. Reinomägi, et ta väljendas kaupluses valmisolekut kauba eest tasuda (I kd, tl 9). Et J. Reinomäel selleks vahendeid oli, näitab temalt kinnipidamisel leitud sularaha (I kd, tl 7). Apellatsioonis aga väidab ta, et sularaha andis talle vanglasse vastu tulnud sõber, kes palus selle edasi anda oma töötajatele. Ringkonnakohtule tundub eeltoodut arvestades, et apellandid otsivad erinevaid viise, et leida J. Reinomäe teole õigustusi. Süüdistatava selgitused ei näita kahetsust, vaid on kantud soovist saavutada ringkonnakohtus enda karistuse vähendamine.
50.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole pidepunkte väitmaks, et J. Reinomäe mõtlemis- ja otsustusvõime võis olla teo toimepanemise ajal piiratud. Kaitsja osutab, et J. Reinomäe kinnipidamisel võeti temalt ravimileht Pregabalin Zentiva tablettidega. Samas ei leidu asjas ühtki viidet, et J Reinomägi oleks sel päeval seda ravimit manustanud. Tõendite puudumisel ei saa väita, et J. Reinomäe mõtlemis- ja otsustamisvõime võis teo toimepanemise ajal halvata alkoholi ja pregabaliini koos tarvitamine. J. Reinomäe väljahingatavas õhus oli 0,21 mg/l alkoholi, mida pole ülemäära palju. Sellise alkoholikogusega ei ole inimese mõtlemis- ja otsustamisvõime reeglina oluliselt halvenenud. J. Reinomäe selgitused eeluurimisel („ma ei tea, mis mul pähe lõi“) ei anna
10(12)
samuti alust tema karistuse kergendamiseks. Tegemist on varguse toime pannud isiku tüüpvastusega.
51.Sellegipoolest vastab ringkonnakohtu hinnangul J. Reinomäele mõistetud 6 kuu pikkune vangistus tema (väikesele) süüle ja karistuse eripreventiivsetele eesmärkidele. See karistus jääb oluliselt alla sanktsiooni keskmise määra. Pigem jääb karistus sanktsiooni alammäära lähedale. Samas on teda varem juba korduvalt samaliigiliste kuritegude eest karistatud. J. Reinomäe käitumist ei parandanud viimase, s.o Viru Maakohtu 25. septembri 2025. a otsusega mõistetud 4 kuu ja 8 päeva pikkuse karistuse vanglas kandmine. Teades, et ta on ülejäänud 1 aasta ja 22 päeva pikkusest karistusest vabastatud tingimisi, pani J. Reinomägi vaid mõni päev pärast karistusasutusest vabanemist katseajal toime uue tahtliku kuriteo. Seetõttu on 6-kuuline vangistus põhjendatud ja arvestab karistuse mõistmise eesmärke.
(III)
52.J. Reinomägi leiab, et kohus ei oleks tohtinud läbi vaatamata jätta tema taotlusi süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, sest kahjunõuete asjaolud ei olnud samad, mis varasematel taotlustel. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis taotlused õigesti läbi vaatamata. SKHS § 13 lg 3 alusel saab jätta taotluse või kaebuse läbi vaatamata, kui isikul puudub ilmselgelt õigus nõuda kahju hüvitamist. Kuigi J. Reinomäe 24. märtsi 2026. a taotlus (II kd, tl 94) keskendub varasemast mõnevõrra rohkem kohtuniku poolt talle kaitseõiguse rikkumisega tekitatud kahjule, tuletab taotleja kohtu vastutuse kaitsja tegevusest ja sellele reageerimata jätmisest. Kaitsja tegevust on praeguses asjas korduvalt arutatud ja Viru Maakohus ega Advokatuuri aukohus ei ole kaitsja tegevuses tuvastanud objektiivseid rikkumisi (II kd, tl 83–89). Kuna maakohus on 3. ja 24. märtsil 2026 tehtud määrustes põhjendanud oma seisukohta, millega jäeti J. Reinomäe taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks seoses kaitsja tegevusega rahuldamata, ei ole samade asjaoludega põhjendava taotluse korduval lahendamisel asjaolude põhjalik käsitlemine vajalik. Täiendava aluse 5. mail 2026 (II kd, tl 172–173) esitatud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata jätmiseks annab ringkonnakohtu hinnangul SKHS § 13 lg 2, sest J. Reinomägi esitas taotluse pärast seda, kui kohus oli 4. mail 2026 siirdunud nõupidamistuppa.
53.J. Reinomägi leiab, et otsus on menetluskulude hüvitamise osas põhjendamata. Maakohtus esitas kaitsja kolm tasutaotlust (II kd, tl 44–45, tl 55–59 ja tl 162–163), milles taotles tasu järgmiste 2026. a tehtud toimingute eest: 16. jaanuari eelistungil ja 28. jaanuari istungil osalemine, kus arutati kohtuniku taandamist. 9. märtsil esitas kaitsja taotluse, milles oli toiminguna märkinud taotlustega tutvumise ja taandamistaotluse läbivaatamisel osalemise 9. märtsi istungil. 4. mail esitas kaitsja tasutaotluse seoses järgmiste menetlustoimingutega: taandamistaotlusega tutvumine (30 minutit), kohtulikuks arutamiseks ettevalmistamine (180 minutit), kohtuistungil taotluste läbivaatamine 30 minutit ja kohtuistungil osalemine 200 minutit. Lisaks taotles kaitsja tasu sõidule kulutatud aja ja sõidukulude eest. Kokku taotles kaitsja 1408,64 euro hüvitamist. Advokatuuri esildise alusel taotles kaitsja riigi õigusabi tasule koefitsiendi 2 kohaldamist.
54.Tulenevalt KrMS § 45 lg-st 4 on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. Kaitsjal maakohtus tekkinud kulud on seega põhjendatud. J. Reinomägi palub jätta kaitsja tasu riigi kanda, põhjendades seda taotlusega end õigeks mõista, karistust vähendada või arvestada, et tema menetluskulud seonduvad peamiselt kaitsja taandamise taotluse läbivaatamisega. Kuna ringkonnakohus eeltoodud taotlusi ei rahulda ning kaitsja töös vigu ei tuvastanud, siis jääb rahuldamata J. Reinomäe taotlus jätta kõik menetluskulud riigi kanda. Maakohus on juba arvestanud J. Reinomäe resotsialiseerumisväljavaateid ja jätnud riigi kanda arvestatava osa menetluskuludest, s.o kohtueelses menetluses tekkinud kaitsja tasu 1116 eurot ja osa sundrahast (90 eurot). (IV) 11(12)
55.Eeltoodut arvestades ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu 11. mai 2026. a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
56.J. Reinomäe kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi kulude hüvitamiseks summas 714 eurot ja 24 senti (koos käibemaksuga) ning Eesti Advokatuuri esildise. Kaitsjal on esildise alusel õigus taotleda riigi õigusabi tasule koefitsiendi 2 kohaldamist. Kaitsja kulutas apellatsiooni koostamisele 240 minutit.
57.KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka määratud kaitsjale makstud tasu ja kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja tehtud toimingud olnud vajalikud ja ajakulu põhjendatud, mistõttu tuleb tasutaotlus rahuldada. J. Reinomägi palub ringkonnakohtult kaitseõiguste rikkumise tunnistamist K. Sitska poolt, sest viimane ei ole temaga ühendust võtnud ega apellatsiooni esitanud. Apellatsiooni esitamisega seoses ringkonnakohus kaitseõiguste rikkumist ei tuvastanud, sest apellatsioon laekus ringkonnakohtule tähtaegselt. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jäävad J. Reinomäel tekkinud apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 lg 2 esimese lause alusel süüdistatava kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.