Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
1-19-4150 26. jaanuar 2021 Eesistuja Saale Laos, liikmed Paavo Randma ja Juhan Sarv Kriminaalasi Jaan Palu süüdistuses KarS § 113 lg 1, § 118 lg 1 p 1, § 184 lg 1 ja § 418 lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuni 2020. a otsus - prokuratuur, esindaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rainer Amur; - kannatanu M. K., esindaja vandeadvokaat Kersti Põld, kassatsioonid Jaan Palu kaitsja vandeadvokaat Sandra Sepp 20. jaanuar 2021, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuni 2020. a otsus osas, millega muudeti Pärnu Maakohtu 23. aprilli 2020. a otsusega Jaan Palule KarS § 113 lg 1 järgi mõistetud karistust ja KarS § 64 lg 1 ning § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristusi.
2.Jõustada tühistatud osas maakohtu otsus, millega Jaan Palu karistati KarS § 113 lg 1 järgi vangistusega 13 aastaks ja talle mõisteti liitkaristuseks KarS § 64 lg 1 alusel 14 aastat vangistust ning KarS § 65 lg 2 alusel 15 aastat vangistust.
5.Mõista Eesti Vabariigilt M. K. kasuks välja 360 eurot kassatsioonimenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks.
6.Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Lepmets & Nõges Jaan Palule kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 178 eurot 80 senti (sh käibemaks 29 eurot 80 senti). Jätta see summa menetluskuluna Eesti Vabariigi kanda.
1-19-4150
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Maakohtu otsus
1.Pärnu Maakohtu 23. aprilli 2020. a otsusega tunnistati Jaan Palu süüdi ja teda karistati järgmiselt: 1) karistusseadustiku (KarS) § 113 lg 1 järgi vangistusega 13 aastat; 2) KarS § 118 lg 1 p 1 järgi vangistusega 7 aastat; 3) KarS § 184 lg 1 järgi vangistusega 1 aasta ja 4) KarS § 418 lg 1 järgi vangistusega 6 kuud.
2.KarS § 184 lg 1 ja § 418 lg 1 järgi mõistetud karistused luges kohus KarS § 65 lg 1 alusel kaetuks J. Palule Pärnu Maakohtu 24. oktoobri 2018. a otsusega mõistetud 1-aastase vangistusega.
3.KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 113 lg 1 järgi mõistetud karistused liitis kohus KarS § 64 lg 1 alusel, mõistes J. Palule liitkaristuseks 14 aastat vangistust.
4.KarS § 65 lg 2 alusel mõistis maakohus J. Palule kogumis Pärnu Maakohtu 24. oktoobri 2018. a otsusega liitkaristuseks 15 aastat vangistust.
5.Lisaks tegi kohus otsustused tsiviilhagide, konfiskeerimise, asitõendite saatuse ja menetluskulude hüvitamise kohta.
6.KarS § 118 lg 1 p 1 järgi tunnistati J. Palu süüdi selles, et ta ründas 8. detsembril 2018 kella 02.13 ajal Kuressaare linna tänaval E. K-d. J. Palu oli enne seda tarvitanud alkoholi ja narkootikume. Esmalt lõi J. Palu E. K-le pudeliga pähe. Kannatanu kukkus selle tagajärjel maha. Pärast seda, kui E. K. püsti sai, lõi J. Palu teda rusikaga näkku ja tõmbas ta uuesti pikali ning lõi jalaga kehasse. Kannatanu tõusis jälle püsti, kuid J. Palu tõmbas ta jõuga uuesti pikali ning lõi talle korduvalt parema käega rinna piirkonda. Seejärel võttis J. Palu taskust noa, ja kui E. K. oli taas püsti saanud, üritas J. Palu lüüa teda noaga pähe, kuid ei saanud pihta. J. Palu jätkas rünnakut ja lõi kannatanule käega pähe, mille peale E. K. jälle kukkus. Kannatanu suutis veel kord tõusta ja J. Palu lõi teda korduvalt noaga keha erinevatesse piirkondadesse, sh rindkerre. J. Palu tekitas kannatanule füüsilist valu ja mitu, sh eluohtlikku tervisekahjustust. Kohus nõustus prokuröriga, et J. Palu tahtlus ei olnud suunatud E. K. tapmisele, vaid talle raskete tervisekahjustuste tekitamisele.
7.KarS § 113 lg 1 järgi tunnistati J. Palu süüdi selles, et ta tappis 8. detsembril 2018 kella 02.35 ajal Kuressaare linnas ühe klubi ees S. K., tehes seda järgmistel asjaoludel. Olles rünnanud E. K-d, liikus J. Palu edasi ning ühe tema peetud vaidluse käigus purunes klubihoone väikene aknaruut. Klubihoone välistrepile tuli mitu inimest, sh S. K. ja M. K. Viimane rääkis J. Paluga ja nad läksid koos trepist alla maja ette. Kui M. K. talutas J. Palu treppide pealt alla, oli olukord nende vahel rahulik. Seda hetkeni, mil M. K. hakkas J. Palult lõhutud klaasi eest 20 eurot küsima. Tekkinud sõnavahetus kutsus esile J. Palu vihapurske ja ta alustas füüsilist rünnet M. K. vastu. M. K-le tuli appi S. K., võttes käega kinni J. Palu kraest. Pärast seda toimus J. Palu ja S. K. vahel rüselus. J. Palu haaras kannatanust kinni ja lõi talle rusikaga näkku. Seejärel võttis süüdistatav noa ja tegi sellega neli kiiret lööki kannatanu rindkerre. Neist vigastustest üks – vasakusse rinnaõõnde tungiv torke-lõikehaav – põhjustas ägeda verekaotuse ning kannatanu suri kohapeal. J. Palu tapmistahtlust kinnitavad neli noalööki inimese eluohtlikku piirkonda, samuti asjaolu, et kohe pärast pussitamist lahkus J. Palu sündmuskohalt, andmata kannatanule esmaabi. Alust ei ole rääkida provotseeritud tapmisest, sest S. K. ei rünnanud J. Palu ega öelnud talle midagi solvavat. 2(8)
1-19-4150
8.Kohus osutas muu hulgas sellele, et J. Palu on varemgi käitunud vägivaldselt ja teisi noaga rünnanud. Ta on süüdi tunnistatud kannatanule noalöökidega lõikehaavade tekitamises, samuti selles, et ta ähvardas baaris noaga turvatöötajat ning veidi hiljem pubis teda kinni pidama läinud politseiametnikku. J. Palul on neli kehtivat kriminaalkaristust.
9.Süüdistatav pani KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteod toime katseajal, vaevalt poolteist kuud pärast eelmist kohtuotsust. KarS § 184 lg 1, § 418 lg 1 ja § 118 lg 1 p 1 järgi karistust mõistes luges kohus karistust kergendavaks asjaoluks süüdistatava kahetsuse. KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus märkis, et J. Palu kuriteod on muutunud aina raskemaks. J. Palu näib olevat võimetu tundma kaastunnet ja kahetsust. Ta ei ole teinud järeldusi varasematest karistustest, sh reaalselt kantud vangistusest. J. Palu ei ole võimalik mõjutada hoiduma uute kuritegude toimepanemisest muidu kui pikaaegse vangistusega. Apellatsioon
10.Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni J. Palu kaitsja vandeadvokaat Sandra Sepp, kes taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist ja uue otsusega J. Palule KarS § 118 lg 1 p 1 järgi süüks arvatud teo ümberkvalifitseerimist KarS § 121 lg 1 järgi ning KarS § 113 lg 1 järgi süüks arvatud teo ümberkvalifitseerimist KarS § 118 lg 1 p 7 või § 115 lg 1 järgi, samuti karistuse kergendamist. Lisaks taotles kaitsja kohtuotsuste osalist tühistamist tsiviilhagide rahuldamist puudutavas osas. Ringkonnakohtu otsus
11.Tallinna Ringkonnakohus tegi 15. juunil 2020 kirjalikus menetluses otsuse, millega ta tühistas Pärnu Maakohtu otsusega J. Palule KarS § 113 lg 1 järgi mõistetud karistuse, samuti KarS § 64 lg 1 ning § 65 lg 2 alusel liitkaristuste mõistmise. Ringkonnakohus mõistis J. Palule KarS § 113 lg 1 järgi karistuseks 11 aastat vangistust ja liitkaristuseks KarS § 64 lg 1 alusel 12 aastat vangistust ning KarS § 65 lg 2 alusel 13 aastat vangistust. Samuti muutis ringkonnakohus ühe tsiviilhagi kohta tehtud otsustust, kuid selles küsimuses pole ringkonnakohtu otsust kasseeritud.
12.Põhjendades J. Palu karistamise kohta tehtud maakohtu otsustuste osalist tühistamist, märkis ringkonnakohus järgmist.
13.Maakohtu poolt KarS § 113 lg 1 järgi mõistetud 13 aastat vangistust sisaldab endas kohtu emotsionaalset suhtumist J. Palu isikusse ja kuriteosse. J. Palu pälvis oma tegudega palju tähelepanu sellises suhteliselt väikeses ja rahulikus kohas, nagu seda on Kuressaare linn, ning need sündmused mõjutasid olulisel määral kohalike turvatunnet. J. Palu tegusid kajastati meedias ja ühiskonnas tekkisid teatud ootused ja lootused, et nii vägivaldse taustaga isik võimalikult pikaks ajaks vanglasse satuks.
14.Maakohtu istungil oli vaatluse all küsimus, miks ei ole J. Palu poolt E. K. vastu toimepandu kvalifitseeritud tapmiskatsena, ja seda on ka maakohus oma otsuses käsitlenud. Kuigi maakohus märkis, et nõustub selles osas prokuröriga, on ta karistuse mõistmisel lähtunud siiski raskema kuriteo sanktsioonimäärast. E. K. suhtes toimepandu kvalifitseerimine tapmiskatsena oleks tähendanud seda, et J. Palule oleks esitatud süüdistus mõrvas. See asjaolu on mõjutanud ka karistuse mõistmist J. Palu kahe vägivallakuriteo eest, sest KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 113 lg 1 järgi mõistetud karistustest moodustatud liitkaristus vastab täpselt KarS § 114 lg 1 sanktsioonis ette nähtud tähtajalise vangistuse keskmäärale.
3(8)
1-19-4150
15.Maakohtu põhjendused KarS § 113 lg-s 1 ette nähtud kuriteo eest mõistetud vangistuse pikkuse kohta väärivad kindlasti arvestamist, kuid arvudes väljendatud määr, mis ületab sanktsiooni keskmäära, võib olla väiksem. KarS § 113 lg 1 sanktsiooni keskmine on 10 aastat 6 kuud vangistust. Olukorras, kus puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud ning domineerivad eripreventiivsed kaalutlused, on põhjendatud karistus 11 aastat vangistust.
16.Ringkonnakohus leidis, et süüdistatava süü on keskmisest suurem. Tema kuritegude puhul suurendab süüd mõlemal juhul noa kasutamine. Teda on korduvalt karistatud, sh sarnaste kuritegude eest. J. Palu suhtumist õiguskorda ilmestab fakt, et tema kuriteod muutuvad ajas raskemaks. Eelmistel kordadel on tema teod tekitatud tervisekahjustuste väiksema raskuse tõttu kvalifitseeritud KarS § 263 järgi. Sisuliselt rikkus süüdistatav ka menetletavate vägivallakuritegude puhul avalikku korda. J. Palu jaoks on see pigem reegel, „et ikka oleks publikut“. Tema tegutsemine sarnaneb poksimatšiga: „publik ja auti löödud vastane – see on oluline“.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
Kassatsioonid
17.Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni prokuratuur ja kannatanu M. K. vandeadvokaat Kersti Põllu kaudu. Mõlemas kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist J. Palule KarS § 113 lg 1 järgi mõistetud karistuse ja liitkaristuste osas ning palutakse karistuse mõistmises jõustada maakohtu otsus. Kannatanu palub lisaks mõista riigilt tema kasuks välja kassatsioonimenetluse kulu 360 eurot. Prokuratuuri põhiväited
18.Ringkonnakohtu põhjendid J. Palule KarS § 113 lg 1 järgi mõistetud karistuse kergendamisel lähtuvad emotsioonidest, mitte maakohtu otsuses kajastatud järeldustest.
19.Alusetu on ringkonnakohtu etteheide, nagu oleks esimese astme kohus mõistnud J. Palule liiga karmi karistuse ühiskonna ootuste survel. Maakohtu otsuses ei ole hinnanguid J. Palu elamisele väikeses kogukonnas ega ühiskonna karistusootusele. Maakohus osutas J. Palu tegudele, tema varasemale sarnasele käitumisele ja preventsioonile. Seega mõistis kohus karistuse vastavuses KarS §-ga 56. Maakohus pole kirjutanud millestki sellisest, mida ringkonnakohus pidas emotsionaalseks, samuti pole viiteid KarS § 114 lg 1 sanktsiooni kohaldamisele. Ringkonnakohus leidis maakohtu otsusest põhjendusi, mida seal tegelikult ei ole, ja vähendas seetõttu karistust.
20.Samas on ringkonnakohtu enda põhjendused subjektiivsed, oletuslikud ning emotsionaalsed, jättes mulje, et J. Palu teod tulnuks kvalifitseerida KarS § 114 lg 1 järgi. Maakohus on otsuses selgitanud, miks on J. Palu teod õigesti kvalifitseeritud. Kui maakohus oleks pidanud süüdistust valeks, oleks tal olnud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 268 lg 6 alusel õigus kuriteo kvalifikatsiooni muuta, mida kohus aga ei teinud. Seega on ekslik ringkonnakohtu väide, et maakohus kompenseeris kergemat süüdistust karmima karistusega.
21.Maakohtu mõistetud karistus vastab nii KarS §-s 56 sätestatule kui ka Riigikohtu praktikale. Kohus asus seisukohale, et süüdistatava süü suurusele vastab sanktsiooni keskmisest määrast raskem karistus, ja põhjendas seda. Ringkonnakohus tõdes samuti, et süüdistatava süü on keskmisest suurem, kuid vähendas konkreetse põhjenduseta maakohtu mõistetud karistust kahe aasta võrra. Seejuures märkis teise astme kohus ka ise, et J. Palu teod on läinud ajas julmemaks. Seda mõistetamatum on ringkonnakohtu seisukoht, et karistust tuleb vähendada. 4(8)
1-19-4150 Kannatanu põhiväited
22.Ringkonnakohus kergendas J. Palule mõistetud karistust põhjendamatult, kohaldades KarS § 56 lg-t 1 ebaõigesti. Ringkonnakohus ei võtnud piisavalt arvesse süüdistatava isikut ja suhtumist õiguskorda ning ohtlikkust ühiskonnale. J. Palu on korduvalt karistatud avaliku korra rikkumiste ja vägivallategude eest. Tal on kalduvus tarvitada narkootilisi aineid, mis toob kaasa uute kuritegude riski. J. Palule on mõistetud vangistust nii reaalselt kui ka tingimisi. Viibides katseajal, pani ta lühikese aja kestel toime kaks rasket isikuvastast kuritegu. Kumbki kannatanu ei andnud talle noaga ründamiseks mingit ajendit. Süüdistatava käitumine oli jõhker. Kuritegude toimepanemine on muutunud J. Palu elulaadiks. Tema kuriteod on muutunud ajas raskemaks.
23.Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline. Ühelt poolt on kohtukolleegium õigesti leidnud, et süüdistatava süü on keskmisest suurem, ja seda järeldust asjakohaselt põhistanud, asudes aga samas seisukohale, et maakohtu mõistetud karistust tuleb vähendada. Kassatsioonivastus
24.J. Palu kaitsja taotleb kassatsioonide rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist. Kaitsja arvates oli ringkonnakohtu kriitika maakohtu otsuse aadressil põhjendatud. Maakohus suhtus süüdistatavasse emotsionaalselt ja tema mõistetud karistus lähtus ebaõigetest hinnangutest ning ebakohasest reageeringust väikese kogukonna ühiskondlikule ootusele karistada süüdistatavat võimalikult rangelt.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
25.Selles asjas tuleb leida vastus küsimusele, kas ringkonnakohus toimis seaduslikult, kui vähendas J. Palule tapmise eest mõistetud vangistuse tähtaega 13 aastalt 11 aastale. Kolleegium käsitleb esmalt karistuse mõistmise ja mõistetud karistuse apellatsioonimenetluses muutmise reegleid üldiselt (I), hinnates seejärel nende järgimist menetletavas asjas (II). Viimaks võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja teeb otsustuse kassatsioonimenetluse kulude ja nende hüvitamise kohta (III). I
26.Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (KarS § 56 lg 1 ls 1) ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Nii võivad süü suurust mõjutada koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, aga samuti kannatanu isik ja tema käitumine. (Vt lähemalt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. aprilli 2020. a otsus nr 1-18-2232/179, p 71; 11. juuni 2018. a otsus nr 1-17-1629/44, p 28; 17. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-58-13, p 8; 12. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-76-12, p 7; 15. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-11-10, p 6.1; 16. mai 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-14-07, p 6.)
27.Riigikohus on märkinud, et arusaam isiku süüst KarS § 56 lg 1 esimese lause tähenduses tekib eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii teo toimepanija isikust kui ka tema teost. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või 5(8)
1-19-4150 menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. (Vt viidatud otsus asjas nr 1-17-1629/44, p 26 ja
20.oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 11). Karistuse kohaldamine ei ole täiel määral taandatav õigusküsimuse lahendamiseks ning õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (viimati Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. septembri 2020. a otsus nr 5-20-5/10, p 19). Kohtule karistuse mõistmisel antud kaalutlusruum tähendab, et liigilt ja/või määralt erinevaid õiguspäraseid karistusi, mille vahel kohus võib seadusest tulenevates piirides valida, on peaaegu alati mitu.
28.Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega on tegemist mh siis, kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt KarS § 56 lg 1 ls 1) kohaldamisel kaalutlusvea. See võib seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride ületamises, kaalutlusõiguse teostamata jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest lähtumises või mõne olulise asjaolu arvestamata jätmises. Senises kohtupraktikas on käsitatud kaalutlusveana karistuse mõistmisel näiteks seda, kui kohus: a) ei hinda süüdistatava süü suurust mõjutavate asjaoludena seda, et ta on varem kriminaalkorras karistamata ja teda ajendasid teo toimepanemisele kannatanu solvangud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-77-11, p 11.2); b) hindab süü kehalise väärkohtlemise toimepanemisel keskmisest suuremaks seetõttu, et süüdistatav täitis KarS § 121 lg 1 mõlemad koosseisualternatiivid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-44-16, p 20); c) loeb süü suuruse hindamisel põhjendamatult oluliseks selle, et alaealine kannatanu elab pärast kuriteo toimepanemist süüdistatavaga koos või et kolmas isik pole kannatanut piisavalt toetanud (viidatud otsus nr 1-17-1629/44, p 29); d) jätab karistust mõistes tähelepanuta süüteo toimepanijat iseloomustavad andmed (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-6-17, p 12); e) ei võta varavastase kuriteo eest karistust mõistes süü suuruse hindamisel üldse arvesse kuriteo objektiks olnud vara väärtust (Tartu Ringkonnakohtu 20. veebruari 2018. a otsus nr 1-17-9659/32, p 14). II
29.J. Palule karistust mõistes ei teinud maakohus mitte ühtegi ringkonnakohtu osutatud viga. Teise astme kohus omistas ja heitis maakohtule ette kaalutlusi, millele maakohus tegelikult ei tuginenud.
30.Nii ei ole maakohtu otsuses märke sellest, et kohus suhtus J. Palusse ja tema teosse üleliia emotsionaalselt ning lähtus karistust mõistes ühiskonnas meediapildi põhjal väidetavalt tekkinud ootusest karmi karistuse järele. Maakohtu ükski põhjendus ega ka kohtu valitud karistusmäär iseenesest pole sellised, et need viitaksid otseselt või kaudselt seesugusele „sotsiaalse tellimuse“ täitmisele. Ringkonnakohus pole selgitanud, mille põhjal ta esimese astme kohtule osutatud etteheite tegi.
31.Spekulatiivne on ka ringkonnakohtu arvamus, et maakohus lähtus J. Palule KarS § 113 lg 1 järgi karistust mõistes KarS § 114 lg 1 sanktsioonist. Osutatud järelduse tegemiseks on kaugelt ebapiisav tõik, et J. Palule S. K. tapmise ja E. K-le raske tervisekahjustuse põhjustamise eest mõistetud karistuste liitmise (KarS § 64 lg 1) tulemus – 14 aastat vangistust – langes kokku KarS § 114 lg 1 sanktsioonis ette nähtud tähtajalise vangistuse keskmääraga. Kui maakohus oleks tõepoolest leidnud, et J. Palu pani ka E. K. suhtes toime tapmise katse, nagu ringkonnakohus näib arvavat, olnuks esimese astme kohtul võimalik kvalifitseerida süüdistatava tegu KrMS § 268 lg 6 nõudeid järgides ümber mõrva katseks (KarS § 114 lg 1 p 3 – § 25 lg 2). Ehkki selline võimalus oli maakohtus arutusel, põhjendas kohus, miks E. K. suhtes toimepandu ei täida tapmiskatse 6(8)
1-19-4150 subjektiivset koosseisu. Sellises olukorras ei ole usutav, et kohus lähtunuks E. K-le karistust mõistes varjatult ikkagi mõrva sanktsioonist.
32.Rohkem etteheiteid ringkonnakohtul maakohtule ei olnud. Seevastu tõi teise astme kohus ise esile mitu argumenti selle kohta, miks J. Palu süü tapmise (ja raske tervisekahjustuse tekitamise) toimepanemisel on tema hinnangul keskmisest suurem, osutades järgnevale: a) süüdistatav kasutas (mõlema) vägivallakuriteo toimepanemisel nuga; b) süüdistatavat on varem korduvalt karistatud, sh sarnastel asjaoludel toime pandud kuritegude eest; c) süüdistatava kuriteod on muutunud ajas raskemaks; d) süüdistatav rikkus ka avalikku korda ja tema jaoks ongi vägivallakuritegude toimepanemisel oluline publiku olemasolu.
33.Kolleegiumi hinnangul on eelmises punktis osutatud ringkonnakohtu põhjendid J. Palu süü keskmisest suuremaks lugemisel asjakohased ja räägivad J. Palule maakohtus mõistetud karistuse seaduslikuks lugemise kasuks. Seda vähem on arusaadav, miks pidas ringkonnakohus vajalikuks vähendada maakohtu poolt J. Palule KarS § 113 lg 1 järgi mõistetud karistust määrani, mis ületab napilt sanktsiooni keskmist. Kohtukolleegium on vaid konstateerinud, et „kui puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud ning domineerivad eripreventiivsed kaalutlused, on põhjendatud karistuseks 11 aastat“ Selline üldsõnaline tõdemus on maakohtu mõistetud karistuse tühistamiseks ilmselgelt ebapiisav.
34.Kolleegium möönab, et maakohtu põhjendus J. Palule KarS § 113 lg 1 järgi mõistetud karistuse kohta on võrdlemisi napp. Siiski on kohtu märgitu käesoleva otsuse punktis 26 osutatud materiaalõiguslike nõuete valguses asjakohane ja võimaldab koostoimes tuvastatud kuriteo asjaoludega mõista, miks karistati J. Palu tapmise eest just 13-aasta pikkuse vangistusega.
35.Muu hulgas osutas esimese astme kohus õigustatult nii J. Palu varasematele olemuslikult sarnastele kuritegudele kui ka sellele, et menetletav tapmine leidis aset vaid umbes poolteist kuud pärast eelmise süüdimõistva kohtuotsusega määratud katseaja algust. Lisaks räägivad süüdistatava keskmisest suurema süü kasuks veel mitu maakohtu tuvastatud asjaolu, sh see, et a) kannatanu suhtes rakendatud vägivald oli ulatuslik (neli kiiret noalööki rindkerre ehk elutähtsasse piirkonda); b) süüdistatav ründas noaga sellist kannatanut, kellel ei olnud relva ja kes oli seetõttu süüdistatavaga võrreldes selgelt ebavõrdses olukorras; c) süüdistatav ei jätnud kannatanule võimalust enne noarünnakut taganeda, sest ta kasutas relva ootamatult; d) J. Palu pussitas S. K-d kõigest paarkümmend minutit pärast seda, kui ta oli tekitanud samuti noaga raske tervisekahjustuse E. K-le; e) süüdistatav ründas kannatanut olukorras, kus viimane oli sisuliselt asunud õiguskorra kaitsele; f) J. Palu lahkus kohe sündmuskohalt, tundmata huvi kannatanu saatuse vastu ja püüdmata talle abi anda.
36.Neil põhjustel asub kolleegium kokkuvõttes järgmisele seisukohale. Apellatsioonikohtu otsuses märgitu ja kohtute tuvastatud kuriteo asjaolud ei luba öelda, et maakohus tegi J. Palule KarS § 113 lg 1 järgi karistust mõistes kaalutlusvea või kohaldas muul põhjusel vääralt materiaalõigust. Seega polnud teise astme kohtul KrMS §-st 338 tulenevat alust maakohtu mõistetud karistust muuta. Seda tehes rikkus ringkonnakohus KrMS § 339 lg 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust. J. Palule KarS § 113 lg 1 järgi mõistetud karistuse alusetu kergendamine tingis ka KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristuste põhjendamatu muutmise. III
37.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 5 ning § 362 p-st 2, tühistab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuni 2020. a otsuse osas, millega ringkonnakohus asendas J. Palule KarS § 113 lg 1 järgi mõistetud karistuse, samuti KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel mõistetud 7(8)
1-19-4150 liitkaristused uutega. Tühistatud osas jõustab kolleegium Pärnu Maakohtu 23. aprilli 2020. a otsuse. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Mõlemad kassatsioonid tuleb rahuldada.
38.KrMS § 186 lg 1 ja § 175 lg 1 p 1 alusel rahuldab kolleegium M. K. kassatsioonimenetluse kulu hüvitamise taotluse ja mõistab riigilt kannatanu esindajatasu katteks välja 360 eurot.
39.Riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning justiitsministri 26. juuli 2016. aasta määruse nr 16 § 1 lg-te 6 ning 10 ja § 6 lg 3 alusel rahuldab kolleegium J. Palu kaitsja taotluse määrata kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 178,80 eurot (sh käibemaks 29,80 eurot). KrMS § 186 lg 1 alusel jääb see menetluskulu (KrMS § 175 lg 1 p 4) riigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.