Välja mõista hagejalt Julianus Inkasso OÜ kostja C.H kasuks menetluskuludena 2145 eurot.
5.Välja mõista hagejalt Julianus Inkasso OÜ kostja C.H kasuks viivis menetluskuludelt (2145 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude rahalist suurust kindlaksmäärava lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.
6.Tuginedes TsMS § 442 lg 10 ei anna maakohus luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks.
7.Toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte. Edasikaebamise kord
Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse Tartu Ringkonnakohtus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21). Selgitus menetlusabi taotlejale Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse; kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil (TsMS § 187 lg 6). Asjaolud ja kohtu põhjendused
1.Hageja esitas 4.07.2025 kostja vastu hagi, milles palub mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 1002,26 eurot, intress 232,29 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 1002,26 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 6.10.2016 Bigbank AS-ga (edaspidi krediidiandja) laenulepingu nr SL16-01-1459142 (edaspidi leping), tähtajaga 60 kuud, mille alusel sai kostja laenu 4120 eurot. Laen maksti välja 06.10.2016.a. järgmiselt: kostja kohustuste katteks Ferratum Estonia OÜ-le 446 eurot ja Placet Group OÜ-le 250 eurot ja 180 eurot ning kostjale endale 3212,80 eurot, kokku 4088,80 eurot. Ülejäänud laenusumma tasaarvestati lepingu sõlmimise tasuga 31,20 eurot. Kostja ei suutnud lepingut nõuetekohaselt täita. 11.05.2017.a. sõlmisid kostja ja Bigbank AS uue tarbijakrediidilepingu nr SL17-01-1488795 tähtajaga 120 kuud, milles kokkulepitud krediidisumma oli 3830,74 eurot. Laenu väljamaksmist kostjale ei toimunud, sest see tasaarvestati täies ulatuses lepingust nr SL16-01-1459142 tuleneva Bigbank AS-i nõudega kostja vastu ning pooled lugesid lõppenuks 06.10.2016.a. sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr SL16-01-1459142 ja 26.04.2017.a. sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr SL17-01-1486974. Kostja ei suutnud ka uut lepingut nõuetekohaselt täita. 24.04.2018.a. ütles Bigbank AS lepingu üles ja palus tasuda võlgnevuse 3955,17 eurot 10 päeva jooksul. Bigbank AS loovutas Lowell Eesti AS-ile tarbijakrediidilepingust nr SL17-01-1488795 tulenevad nõuded kostja vastu. Kuivõrd Lowell Eesti AS ühines Julianus Inkasso OÜ-ga, sai nõude omanikuks Julianus Inkasso OÜ. 11.08.2026 esitas hageja alternatiivselt lepingu täitmise nõude. Hageja palub välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuva väidetava võlgnevuse ja intressi.
3.Kostja on hagiavalduse osas esitanud kirjaliku seisukoha 25.09.2025. Kostja ei võta hagi õigeks ega tunnista hagiavalduses tema vastu suunatud nõudeid. Kostja leiab, et hageja nõuded tema vastu on alusetud. Kostja on seisukohal, et kostja ja Bigbank AS-i vahel 11.05.2017 a. sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr SL17-01-1488795 tuleneva nõude omanik on Aktiva Finance Group OÜ, kelle hagi kostja vastu jättis kohus rahuldamata. Seega ei saa nimetatud nõude omanik olla hageja ning pöörduda sama nõudega uuesti kohtusse. Hageja alternatiivsele nõudele vaidleb kostja samuti vastu, leides, et TsMS § 369 kohaldamine ei ole põhjendatud. Kostja on nii tsiviilasjas nr 2-22- 144298 kui ka käesolevas asjas korduvalt selgitanud, miks ta hageja ja Aktiva Finance Group OÜ nõudeid ei ole täitnud. Kostja on leidnud, et nende isikute nõuded on põhjendamatud. Selle tulemusena jäi Aktiva Finance Group OÜ hagi kostja vastu rahuldamata. Kui kohus leiab, et kostjal on kohustusi hageja ees, siis kavatseb kostja need täita nõuetekohaselt. Sellises olukorras ei saa TsMS §-le 369 tuginedes nõuda tulevase nõude 2(8)
täitmist, mistõttu hagi tuleb jätta rahuldamata juba ainuüksi põhjusel, et väidetavad nõuded ei ole muutunud sissenõutavaks. Kostja avaldas, et hageja ei ole tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Kui kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud, siis kostja poolt tühise intressikokkuleppe täitmiseks ja muude kõrvalkohustuste täitmiseks tasutud raha tuleb lugeda tasutuks põhivõla 4088,80 euro tagasimaksmiseks. Kostja on teinud tagasimakseid 3736,95 euro ulatuses. Tasumata põhivõlg oleks sel juhul 351,85 eurot.
4.TsMS § 405 lg 1 kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagi hind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole.
5.Hagi hind on 2286,81 eurot ja kohus on tsiviilasja menetlenud lihtmenetluses vastavalt TsMS § 405 lg-le 1.
6.TsMS § 405 lg 1 p 9 alusel võib kohus jätta otsusest välja kirjeldava ja põhjendava osa. TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb käesoleva seaduse § 405 lõikes 1 nimetatud hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.
7.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
8.Kohus on jätkuvalt seisukohal, et kostja ja Bigbank AS-i vahel 6.10.2016 sõlmitud laenulepingust nr SL16-01-1459142 ja 11.05.2017 sõlmitud laenulepingust nr SL17-01-1488795 tulenevate nõuetega on kohtusse juba pöördunud Aktiva Finants OÜ. Kohus jättis tsiviilasjas nr 222-144298 nimetatud hagi rahuldamata. Tartu Ringkonnakohtu suunistest nähtuvalt on Riigikohus selgitanud, et konstitutiivse võlatunnistusega loovad pooled sõltumatu nõudealuse varem eksisteerinud suhte asemele või selle kõrvale. See tähendab, et konstitutiivne võlatunnistus on iseseisev hagi alus ja erineb sellest, kui hageja tugineks hagi alusena mõnele lepingule, mis eksisteeris poolte vahel enne väidetava võlatunnistuse sõlmimist. Olukorras, kus hageja tugines varasemas menetluses konstitutiivsele võlatunnistusele, kuid ei esitanud asjaolusid, mis oleksid võimaldanud kohtul hinnata, millist liiki võlatunnistusega on tegemist, on hagejal võimalik uues (hilisemas) menetluses esitatavas nõudes tugineda hagi alusena sama võlatunnistuse andmise aluseks olnud suhtele. Küll aga ei saa hageja tugineda nõude alusena samale võlatunnistusele (vt RKTKm 11. veebruar 2026, 2-24-1408, p-d 16, 21). Tsiviilasjas nr 2-22-144298 selgitas kohus hagejale (Aktiva Finance Group OÜ), et menetluses hagejal tuleb tuua välja kõik asjaolud, mille põhjal kohus saaks hinnata, millega on hagis märgitud võlatunnistuse puhul tegemist, kas võlatunnistus kui tehing on kehtiv ning kas see on kooskõlas seadusest tulenevate imperatiivsete sätetega. Mh tuleb tuua välja algse lepinguga seonduvad asjaolud ja võlatunnistuses toodud nõude kujunemine. Hagejal tuli mh välja tuua ja tõendada asjaolud, millest nähtub, et laenuandja(d) on täitnud konkreetse laenusaaja osas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused ja veendunud, et laenusaaja on krediidivõimeline. Kohus tuvastas otsuse punktis nr 6, et poolte ühiseks tahteks, eelkõige kostja kui võlgniku tahteks ei saanud olla luua iseseisev algsest võlasuhtes sõltumatu kohustus. Seega tuleb eeldada deklaratiivset võlatunnistust. Hageja keeldus algse võlasuhte aluseks olevate asjaolude väljatoomisest, olles seisukohal, et pooled on sõlminud konstitutiivse võlatunnistuse, mistõttu hagejal ei ole vaja esitada tunnustatud võla sissenõudmiseks muid tõendeid peale võlatunnistuse. Hageja leidis, et võlatunnistusest tulenevale nõudele ei saa esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olevast suhtest, mh ei saa tugineda võlatunnistuse aluseks oleva lepingu tühisusele. Hageja leidis ka, et hagejale ei tulene 3(8)
kohustust tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist. Hageja jäi ka kohtuistungil seisukohale, et ta ei pea nõude kohta muid tõendeid peale võlatunnistuse esitama. Kuna hageja ei toonud välja eeltoodud andmeid ja tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist, ei olnud kohtul varasemas menetluses võimalik hinnata, kas ja millises ulatuses on hageja nõue põhjendatud. Eelneva tõttu jättis kohus hagi tervikuna rahuldamata. Seega kohus andis hagejale võimaluse korduvalt oma nõuet tõendada ning tuua välja alusvõlasuhtest tulenevad asjaolud, kuid hageja otsustas seda ise mitte teha, seega ei ole eelnev viidatud Riigikohtu praktika üksühele käesoleval juhul kohaldatav. Nimelt, tsiviilasjas nr 2-22144298 on kohus asja sisuliselt juba analüüsinud ning jätnud nõude rahuldamata, sest hageja ei esitanud kohtule nõutud andmeid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimises osas, s.h eelkõige andmeid alusvõlasuhte kohta. Nimetatud otsus on kehtiv ning jõustunud. Ka ei saa kontserni omavaheliste nõuete loovutamise vangerduste tulemusena pöörduda hageja sama nõude alusel uuesti kohtusse ning igasuguste väidetavate süsteemivigade eest peab siiski vastutama kontsern ise mitte võlgnik. Kohus jääb seisukohale, et võlgnik ei pea end samadest lepingutest tuleneva võlgnevuse nõude eest kaitsma mitmete potentsiaalsete võlausaldajate vastu, kes ei suuda isegi kontserni sees saada aru, missugused nõuded neile kuuluvad ja millised mitte.
9.Hoolimata eelnevast on kohus ka sisuliselt hinnanud käesoleva vaidluse aluseks olevat suhet.
10.Vaidlust ei ole selles, et kostja ja Bigbank AS vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Bigbank AS oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5).
11.Kostja vaidleb hageja nõuetele vastu, leides, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
12.Järgnevalt analüüsibki kohus seda, kas krediidiandja on krediidi väljastamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
13.Vastutustundliku laenamise põhimõtte näeb ette VÕS § 4034 ja selle lg 1 kohaselt peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist esiteks omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja teiseks tarbija krediidivõimelisust ka tegelikult hindama. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teada olevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Muu hulgas peab krediidiandja arvestama tarbija varalist seisundit, tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Lisaks eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimub krediidiandja sise-eeskirjaga kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika järgi.
14.VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
15.VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja.
16.Finantsinspektsiooni juhendi p 9.10.3 järgi peab krediidiandja koguma teavet mh tarbija varasema käitumise kohta finantskohustuste ja teiste varaliste kohustuste täitmisel. Juhendi p 9.11 kohaselt võtab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvesse ülalpeetavate arvu ja tarbija muid kogumis mõistlikult hinnatavaid regulaarseid kulutusi majapidamisele (nt kulutused 4(8)
toidule, kommunaalkuludele, sideteenustele, kindlustusmaksetele jne). Asjakohased vorminõuded ja hindamise metoodika otsustab krediidiandja või -vahendaja.
17.Lisaks eelnevale selgitab kohus, et kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20106661, p 55).
18.Praegusel juhul on hageja seisukohal, et krediidiandja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud, sest krediidiandja palus kostjal täita standardse laenutaotluse, milles kostja avaldas oma sissetuleku suuruse ning andmed kulude kohta. Krediidiandja selgitas, et on kostja suhtes teinud päringud avalikesse registritesse ning analüüsinud kostja esitatud pangakonto väljavõtet. Sealjuures on pangakonto väljavõtte alusel kontrollitud ka kohustuste suurust. Hageja kinnitusel on krediidiandja võtnud laenu väljastamisel arvesse kostja palka 483 eurot ning peretoetust 88 eurot. Kostja deklareeris 2 kohustust Placet Group OÜ ees, ning Ferratum Estonia OÜ ees, mis said refinantseeritud Bigbank AS-i poolt (mis kajastub maksekorraldustes ning lepingus). Konto analüüsi põhjal on lisaks arvesse võetud Koduliising OÜ kohustus kuumaksega 48 eurot, I-Makse OÜ kohustus 107 eurot, Placet Groupi kohustus 40 eurot ning Inbanki kohustus summas 17 eurot, Lepingu igakuiseks osamakseks kujunes 97,80 eurot. Kohustused kokku (309,80) moodustasid 54,25% kliendi igakuisest sissetulekust, mis on madalam kui maksimaalselt võimalik 55% siseeskirjade järgi. Krediidiandja arvestas ka elatusmiinimumiga, mille sisse arvestatakse igapäevased püsikulud, ehk et kliendi igakuistest sissetulekutest peab üle jääma vähemalt statistikapõhine arvestuslik elatusmiinimum, mis oli 2016. aastal 200,12 eurot. Seega oli kuumakse igati jõukohane.
19.Kohus hageja seisukohaga ei nõustu. Krediidiandja ei saa analüüsida ainult kostja laenukohustusi, vaid kostjale peab jääma kätte piisavaid rahalisi vahendeid ka kõigi muude kohustuste tasumiseks nagu side- ja telekommunikatsioonikulud, riided, hügieen, meditsiin jne. Hageja selgituste järgi olid kostja kohustused pärast Bigbank AS-iga lepingu sõlmimist kokku 309,80 eurot. Pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja kohustused olid veelgi suuremad. Hageja on märkinud Inbank AS kohustuse suuruseks 17 eurot, tegelikult on kostja tasunud Inbank AS-ile igakuiselt 41,87 eurot (03.06.20169, 30.06.2016, 05.07.2016). Igakuised kohustused Folkia AS Eesti filiaali, Elisa Eesti AS-i, Starman AS-i ning Tartu Linnavalitsuse ees on üldse jäänud tähelepanuta. Hageja enda esitatud arvutuskäik kostja võimalike kohustuste osas on sellisel juhul juba suurem kui 55% tema sissetulekust ning sellisel juhul ei olnud kostja krediidivõimeline. Lisaks ei nähtu, et krediidiandja oleks arvestanud asjaoluga, et kostjal oli lepingu sõlmimisel ka üks alaealine ülalpeetav. Kostja pangakonto väljavõtetest on selgelt nähtav, et kostja sissetulekutest ei piisa igakuiste väljaminekute katmiseks ning kostja laenab raha juurde olemasolevate kohustuste katmiseks. Kohus järeldab eelnevast, et krediidiandja ei ole piisava hoolsusega hinnanud kostja krediidivõimet.
20.Eelneva tõttu leiab kohus, et krediidiandja on kostjale krediidi võimaldamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 403 4 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kostjaga sõlmitud lepingu järgi pidanuks intress olema 14,90% ja (vt dtl 17, 23). Seadusjärgne intressimäär oli lepingute sõlmimise ajal 0%. Kohus kohustas hagejat esitama ümberarvestuse puhuks, kui kohus peaks leidma, et laenuandmisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja esitatud ümberarvestuse kohaselt kostja sai lepingu alusel laenu summas 4120 eurot ning on tagasimakseid teostanud laenuandjale kogusummas 1027,32 eurot (600,04 eurot põhiosa katteks, 408,11 eurot intressi katteks ja 19,17 eurot 5(8)
lepingutasu katteks) ja hagejale kogusummas 2709,63 eurot. Eeltoodust tulenevalt juhul kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud summa 383,05 eurot (4120,00- 1027,32-2709,63). Arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks, ei saaks sellisel juhul lugeda lepingut 24.04.2018 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik osamaksetega viivituses. Kostja oli lepingu ülesütlemise ajaks tasunud rohkem, kui ta oleks pidanud tasuma ning kostja ei olnud ülesütlemisavalduse tegemise ajal oma kohustusi rikkunud. Krediidiandjal ei olnud õigust lepingut üles öelda ning seetõttu ei ole lepingut kehtivalt ülesöeldud. Seega ei ole hagejal kostja vastu põhiosa tasumise nõuet. Samuti ei saa hageja nõuda kostjalt intressi.
21.Hageja on ümberarvestuses viidanud alternatiivselt lepingu täitmise nõudele ning palub hagi rahuldada VÕS § 108 lg 1 alusel. Hageja palub välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutunud osamaksed TsMS § 369 alusel. Kohus on seisukohal, et ka alternatiivse nõude alusel ei kuulu hagi rahuldamisele. Hageja ei ole välja toonud mitte ühtegi TsMS § 369 kohaldamise alust.
22.TsMS § 369 kohaselt tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus.
23.Üldjuhul saab hageja esitada kohtusse nõude alles siis, kui nõue on muutunud sissenõutavaks , st siis, kui kostja peaks olema juba kohustuse täitnud, kuid ei ole seda teinud (võlgniku viivitus). See tähendab, et hageja saab kostja vastu üldjuhul esitada nõudeid, mis on sissenõutavad juba hagi esitamise ajal. See tuleneb mh sellest, et hagejal on üldjuhul õigus pöörduda kohtusse oma rikutud õiguse kaitseks ning kohus ei tohiks menetleda põhjendamatuid ja alusetuid nõudeid. Enamasti võiks nõude esitamist pidada alusetuks, kui hageja nõuab kostjalt sooritust olukorras, kus nõue ei ole veel sissenõutavaks muutunud, st olukorras, kus kostjal ei ole veel kohustust nõuet täita, kostja ei ole veel viivituses ning kostja tegevus soorituse täitmata jätmisel ei ole õigusvastane. Sellisel juhul ei saa rääkida kostja kohustuste rikkumisest ning hagejal ei ole üldjuhul alust kohtusse pöörduda.
24.Seadusandja on lähtunud sellest, et teatud erandlikel juhtudel võib võlgnik pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks juba siis, kui ta võlgnikult veel kohustuse täitmist nõuda ei saa, st kui hageja õigusi ei ole veel rikutud. See on võimalik siis, kui hageja muudab usutavaks selle, et võlgnik oma kohustust õigel ajal ei täida. See tähendab, et hagejal tuleb tõendada, millal muutub hagetav nõue sissenõutavaks ning sellele lisaks tuleb hagejal usutavaks muuta eeldus, et kostja oma kohustust õigel ajal ei täida. Selleks tuleb hagejal kohtu ette tuua asjaolud ja esitada väited, mille alusel saab kohus jõuda järeldusele, et kostja tõenäoliselt hagetavat kohustust õigel ajal ei täida.
25.Olukorraga, kus võib eeldada, et kostja kohustust õigel ajal ei täida, võib olla tegemist nt siis, kui võlgnik on hagejale eelnevalt teatanud, et ta nõuet täita ei kavatse, mh kui võlgnik on hagejale kinnitanud, et ta nõuet ei tunnista.
26.Käesoleval juhul ei ole hageja alternatiivse nõude puhul välja toonud TsMS § 369 kohaldamise eeldusi. Kohtule ei ole ka teada, et kostja oleks keeldunud uue maksegraafiku alusel maksete tegemisest ning kohtule ei ole teada ka asjaolusid, mis annaks alust eeldada, et kostja oma kohustust täitma ei asu, kui talle on selgitatud, et tema kohustusi on vastavalt seadusele vähendatud. Veelenam on kostja hoopis kohtule kirjalikult kinnitanud, et kui kohus leiab, et kostjal on kohustusi hageja ees, siis kavatseb kostja need täita nõuetekohaselt (dtl 214). Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et hageja alternatiivne nõue kostja vastu tuleb jätta rahuldamata. Ühtlasi peab kohus hageja esitatud ümberarvestust parandama. Hageja on väljatoonud, et kostja sai laenu summas 4120 eurot. Tegelik laenusumma oli 4088,80 eurot, hageja ei saa seoses vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega nõuda kostjalt lepingutasu. Seega on kostjal tulevikus sissenõutavaks muutuv tasumata põhiosa suurus 351,85 eurot (4088,80 – 3736,95). Seoses 6(8)
sellega tuleb hagejal enda esitatud ümberarvestust korrigeerida ja esitada kostjale korrektne maksegraafik.
27.Kohus märgib lõpetuseks, et hagist on näha, et hageja ei tea ilmselt ka täna, kas ja missugused nõuded temale kuuluvad – ta väidab, et talle on loovutatud SL17-01-1488795 tulenevad nõuded. Lepingu SL17-01-1488795 alusel aga ei ole kostjale kunagi reaalselt laenu antud. Laenu anti algse lepingu nr SL16-01-1459142 alusel ning sellest tulenevaid nõudeid ei ole isegi hageja enda väitel talle loovutatud. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel saab aga kohtusse pöörduda aga eelkõige algsest võlasuhtest tulenevate nõuetega.
28.Eelneva tõttu jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
29.Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 järgi jätta hagi rahuldamata jätmise tõttu hageja kanda.
30.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 näeb ette, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
31.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause).
32.Kostja on esitanud kohtule oma menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja menetluskuludeks (õigusabikuludeks) kokku 2827,50 eurot. Käesolevas asjas on kostjale osutatud õigusabi kokku 14,5 tunni ulatuses, arvestusega 195 eurot/tund (sh käibemaks): -
-
tutvumine Tartu Maakohtu 31.07.2025.a. määrusega, hagiavalduse ja sellele lisatud dokumentidega; nõupidamine kliendiga ja asjaolude selgitamine; hagi õiguslik analüüs; tutvumine Riigikohtu asjakohase praktikaga; õigusliku positsiooni kujundamine; tutvumine kliendi poolt esitatud dokumentidega; kostja 25.09.2025.a. vastuse koostamine, vastuse lisade komplekteerimine ning esitamine kohtule (kõik kokku 6,5 t); tutvumine hageja 29.10.2025 seisukohtade ja tõenditega (0,75 t); kostja menetluskulude nimekirja koostamine 06.01.2026 (0,25 t); tutvumine hageja määruskaebusega, kohtupraktikaga, 06.02.2026 vastuse koostamine määruskaebusele (2,5 t); tutvumine Tartu Ringkonnakohtu 26.06.2026 määrusega (0,25 t); tutvumine Tartu Maakohtu 19.08.2026 määrusega, tsiviilasja materjalide ülevaatamine, kostja 02.09.2026 seisukoha koostamine (4 t); kostja menetluskulude nimekirja koostamine (0,25 t).
33.Hageja vaidles kostja menetluskulude suurusele vastu, leides, et need on ebamõistlikult suured. Hageja on seisukohal, et mainitud ajakulu 14,5 tundi ei ole reaalne ega põhjendatud ning hageja hinnangul kulutas kostja esindaja nimetatud toimingule maksimaalselt 7 tundi ja 30 minutit. Kostja esindaja on märkinud menetluskulude nimekirjas, et tal on kulunud kliendi nõustamiseks, hagiavalduse materjalidega tutvumiseks ja hagiavaldusele vastuse koostamiseks 6,5 tundi. Hageja leiab, et tegemist on ülepaisutatud mahuga. Tekst ei ole oma olemuselt keerukas ning ei sisalda kohtupraktikat, millele kostja menetlusdokumendis viitas. Hageja peab põhjendatuks ajakuluks maksimaalselt 3 tundi. Kostja esindaja on märkinud menetluskulude nimekirjas, et tal on kulunud 2.09.2026 vastuse koostamiseks 4 minutit. Hageja hinnangul ei ole mainitud ajakulu reaalne. Kostja esindaja kulutas nimetatud toimingule maksimaalselt 1,5 tundi. Lähtuvalt kostja menetluskulude nimekirjast peab hageja reaalseks ja mõistlikuks ajakuluks kuni 7 tundi ja 30
7(8)
minutit. Hageja on seisukohal, et kostja esindaja õigusabi maht on ülepaisutatud. Hageja palub kohtul mõista kostja menetluskulud välja mõistlikus ulatuses, võttes arvesse hageja põhistusi.
34.Kohtu hinnangul on kostja õigusabikulud põhjendatud osaliselt. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kohati on kostja esindaja ajakulu ülepaisutatud. Eelkõige leiab kohus, et kostja esindajal ei kulunud määruskaebuse vastuse koostamiseks (sisuliselt pool lehekülge pikk) 2,5 tundi. Kohtu hinnangul on põhjendatud ajakulu määruskaebuse vastuse koostamiseks 1 tund. Ühtlasi nõustub kohus, et 2.09.2026 seisukoha koostamine ei võtnud aega 4 tundi (2,5 lehekülge sisu) ning hindab põhjendatud ajakuluks 2 tundi. Kokku on seega põhjendatud kostja esindaja ajakulu 11 tundi kogusummas 2145 eurot. Nimetatud summa kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele.
35.TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Riisenberg kohtunik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.