2-24-11209/12 - Võlaõigus - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

3.6.Mõista X-ilt välja hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks maakohtus kantud menetluskulude katteks 1 250 eurot (sealhulgas tagaseljaotsusega 787,50 eurot) ja ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks 990 eurot. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hagi aluseks olevad asjaolud, nõue ja kostja seisukoht 1.Hagiavalduse kohaselt sõlmiti AS Swedbank ja kostja vahel tarbijakrediidileping nr 21019567-VL, millega kostjale anti laenu ning kanti üle 14 000 eurot. Lepingu järgi oli kostja kohustatud maksma intressi 13,9% tagastamata krediidisummalt ühe aasta kohta. Kostjaga 13.04.2021 tarbijakrediidilepingu sõlmimisel kohaldus krediidi kulukuse määr 15,05% aastas, mis ei ületanud VÕS § 406 2 lg 1 sätestatud määra enam kui kolm korda (lepingu sõlmimise ajal oli selline krediidi kulukuse määr 20,09% (3x määr = 60,27%). Seega ei ole sõlmitud leping tühine. Kostja kohustus tagastama võetud krediidi igakuiste osamaksetena alates 10.06.2021 kuni 10.04.2026, kokku 59 maksena. Hagiavalduses on märgitud, et lepingu ülesütlemise seisuga, s.o 03.06.2022 oli kostja viivituses järgmiste osamaksete tasumisega: 10.03.2022, 10.04.2022, 10.05.2022. Laenuandja hoiatas 16.05.2022 saadetud teatega kostjat lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid, laenuandja pakkus ka kokkuleppe sõlmimise võimalust. Laenuandja ütles lepingu üles 03.06.2022. 22.10.2024, 07.04.2025 ja 10.04.2025 esitas hageja hagiavalduse täienduse, selgitades vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise ja sissenõudmiskuludega seonduvat. Hageja esitas kohtule ka VÕS § 4034 lg 7 kohase sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestus, milles on arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega juhuks, kui kohus peaks leidma, et hageja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja vastuväiteid hagile ei esitanud. Maakohtu otsus 2.Maakohus rahuldas hagi tagaseljaotsusega osaliselt. Mõistis kostjalt hageja kasuks välja: -Swedbank AS ja kostja vahel 13.04.2021 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 21-019567-VL

tuleneva kohtuotsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuse 10 492,01 eurot, intress 697,47 eurot ning võla sissenõudmiskulud 50 eurot; -tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhivõla osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast järgmiselt: Maksekuupäev Põhisumma Intress 10.4.2026 329,77 eurot 0,87 eurot -Jättis rahuldamata hageja põhinõude summas 1579,48 eurot ning viivisenõude summas 3685,76 eurot, sest need on õiguslikult põhjendamata. -Määras kindlaks menetluskulude jaotuse ning jättis menetluskulud 63% ulatuses kostja kanda ja 37% ulatuses hageja kanda. -Määras hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 1250 eurot, s.o hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv kokku 1050 eurot ja hageja esindaja kulu 200 eurot (ilma käibemaksuta). -Mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise summas 787,50 eurot. Otsus põhjenduste kohaselt sõlmisid kostja ja AS Swedbank (otsuses ekslikult laenuandjana märgitud ka hageja) tarbijakrediidileping nr 21-019567-V, mille järgi kanti kostjale üle laenusumma 14 000 eurot. Lepingu järgi oli kostja kohustatud maksma intressi 13,9% tagastamata krediidisummalt ühe aasta kohta. Kostjaga 13.04.2021 tarbijakrediidilepingu sõlmimisel kohaldus krediidi kulukuse määr 15,05% aastas, mis ei ületa VÕS § 406 2 lg 1 sätestatud määra enam kui kolm korda. Lepingu sõlmimise ajal kehtis krediidi kulukuse määr 20,09% (3x määr = 60,27%). Seega ei ole sõlmitud leping tühine. Kostja kohustus tagastama võetud krediidi igakuiste osamaksetena alates 10.06.2021 kuni 10.04.2026, kokku 59 maksena. Hagiavalduses on märgitud, et lepingu ülesütlemise seisuga, s.o 03.06.2022 oli kostja viivituses järgmiste osamaksete tasumisega: 10.03.2022, 10.04.2022, 10.05.2022. Hageja selgitas, et kostja on teostanud endisele võlausaldajale perioodil 10.06.2021 kuni 28.07.2022 tagasimakseid kokku summas 3178,22 eurot (põhiosa 1598,74 + intress 1579,08 + viivis 0,40). Maakohus leidis, et laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ning selle rikkumise tõttu ei olnud kostja viivituses kolme järjestikkuse osamaksega. Sega ei olnud VÕS § 416 lg-tes 2 ja 3 sätestatud eeldused lepingu ülesütlemiseks täidetud. Leping ei olnud kehtivalt üles öeldud. Hageja esitas ümberarvestatud nõude, juhuks, kui selgub, et leping ei ole kehtivalt üles öeldud 03.06.2022. Hageja palus kostjalt välja mõista aprill 2025 seisuga sissenõutavaks muutunud nõude summas 8259,97 eurot (põhivõlg 7636,89 eurot ja intressid 623,08 eurot) (s.o osamaksed alates 11.11.2022 kuni 10.03.2025) ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras sissenõutavaks muutunud põhivõla osamaksete kohta alates 11.11.2022 kuni nende tasumiseni. Samuti palus hageja välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuva põhivõla (3184,89 eurot) ja intressi (75,26 eurot) osamaksed maksetähtpäevale järgnevast päevast ning ka tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhivõla osamaksete kohta viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni. Kuna hageja on esitanud nõude arvestuse aprill 2025. a seisuga, kuid kohtumenetluse jooksul on veel mitmed osamaksed muutunud sissenõutavaks mõistab kohus sissenõutavaks

muutunud põhinõude ja intressi välja kohtuotsuse tegemise seisuga. Kohus on seisukohal, et hageja nõue on õiguslikult põhjendatud osaliselt ja seda ümberarvestatud osas: põhinõue käesoleva otsuse tegemise seisuga on 10 492,01 eurot, intressinõue 697,47 eurot ning TsMS § 369 alusel tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhivõla osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast järgmiselt: põhinõue summas 329,77 eurot ning intressinõue 0,87 eurot. Hageja ei ole kohtule uut viivise arvestust esitanud. Eelnevat arvestades ei pea kohus võimalikuks hageja viivisenõuet rahuldada. Seega kohus rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud põhivõla 10 492,01 eurot, intressi 697,47 eurot, võla sissenõudmiskulud 50 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhivõla osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast vastavalt maksegraafikule. Kohus jätab rahuldamata hageja põhivõla nõude 1579,48 euro ulatuses ning viivise nõude summas 3685,76 eurot. Arvestades hagi osalist rahuldamist, jätab kohus menetluskulud 63% ulatuses kostja kanda ja 37% ulatuses hageja kanda. Hagiavalduselt tasutud riigilõiv 1050 eurot on vajalik ja põhjendatud menetluskulu. Hageja õigusabikulud summas 676 eurot (ilma käibemaksuta, ajakulu 4h, tunnitasu 169 eurot) on ülemäärased, arvestades, et hagejat ei esindanud vandeadvokaadist esindaja ning tsiviilasi ei ole keeruline ega mahukas. Sarnaseid hagisid on hageja kohtule esitanud korduvalt. Hagiavaldus on sisult lihtne ega sisalda keerukaid õigusküsimusi. Mõistlikuks tunnitasuks mitteadvokaadist esindajate puhul on kohtupraktikas peetud 80-120 eurot. Seega on kohtu hinnangul antud asjas hageja lepingulise esindaja tunnitasuks 100 eurot ning põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks 2 tundi. Kokku on hageja õigusabikulud põhjendatud ja vajalikud 200 euro ulatuses ning menetluskulud 1250 eurot. Kostja kanda jääb 787,50 eurot ning hageja kanda 462,50 eurot. Apellatsioonkaebus 3.Apellatsioonkaebuses vaidlustab hageja maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis vastustajalt välja mõistmata apellandi kasuks põhinõude 1579,48 eurot ja viivisenõude 3685,76 eurot. Apellant palub välja mõista vastustajalt apellandi kasuks põhivõlgnevus 12 401,26 eurot, intress 548,89 eurot, 23.07.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 3685,76 eurot, võla sissenõudmiskulud 50,00 eurot ja viivise alates 24.07.2024 kuni põhinõude summas 12 401,26 euro täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses; või alternatiivselt vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 mõista vastustajalt apellandi kasuks välja 13.03.2026 seisuga sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevus 10 492,01 eurot, intress 683,13 eurot, viivis 1756,44 eurot, viivis alates 14.03.2026 kuni põhinõude summas 10 492,01 euro täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, sissenõutavaks muutuvad põhiosa ja intressi osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses põhiosa osamakselt tasumise tähtajale järgnevast päevast kuni põhiosa osamakse tasumiseni. Jätta poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus täies ulatuses vastustaja kanda ning määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus. Alternatiivselt saata asi uueks läbi vaatamiseks tagasi Pärnu Maakohtule. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole krediidiandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Apellant on seisukohal, et apellandi poolt esitatud tõendid ei anna alust asuda järeldusele, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Käesoleval juhul oli esitatud krediidianalüüsi aluseks olev pangakonto väljavõte. Krediidiandja on vaadanud läbi laenutaotluse ning see kattus kontoväljavõttega. Lisakontosid

ei nähtunud kontoväljavõttelt. Apellant rõhutab, et vastustajale jäi kätte 762,07 eurot (1115,88-20,00-333,81) s.o 68,29% sissetulekus s.t apellandile jäi igapäevasteks kulutusteks, mis võisid ka tulevikus tekkida sh majapidamiskuludeks, piisavalt vaba raha. Apellant ei saa jätta märkimata, et lepingu sõlmimise ajal (s.o 2021) oli arvestuslik elatusmiinimum (summa, millega on võimalik katta ühe liikmega leibkonna 30 päeva igapäevavajadused) Eestis 292,00 eurot, sealhulgas minimaalne toidukorvi maksumus, kulutused eluasemele ning muud kulud (kulutused garderoobikaupadele, majapidamisele, tervishoiule, haridusele, sidele, transpordile, vaba aja veetmisele jm). Elatusmiinimumi arvutamisel arvestatakse kulutusi toidule ja eluasemele ning individuaalseid kulutusi, mis pole seotud toiduga. Elatusmiinimumi hulka ei ole arvestatud kulutusi alkoholile, tubakatoodetele, pakettreisidele, transpordivahendite ostmisele ega väljaminekuid söögikohtades ja hotellides. Tuginedes eeltoodule on vastustaja krediidivõimet hinnatud piisava hoolsusega, mistõttu ei ole vastustajale krediidi ja laenu võimaldamisel krediidiandjad rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohtu otsus, millega jäeti täies ulatuses viivisenõue rahuldamata, on üllatuslik, kuna VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Apellant on viivisenõude välja mõistmist hagis taotlenud. Apellandil on õigus nõuda viivist minimaalselt seadusejärgses ulatuses. Apellant märkis 07.04.2025 dokumendi punktis 2.5. mh, et palub kostjalt välja mõista aprill 2025 seisuga sissenõutavaks muutunud nõude summas 8259,97 eurot (põhivõlg 7636,89 eurot ja intressid 623,08 eurot) (s.o osamaksed alates 11.11.2022 kuni 10.03.2025) ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras sissenõutavaks muutunud põhivõla osamaksete kohta alates 11.11.2022 kuni nende tasumiseni. Samuti palus hageja välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhivõla (3184,89 eurot) ja intressi (75,26 eurot) osamaksed maksetähtpäevale järgnevast päevast (vt Lisa) ning ka tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhivõla osamaksete kohta viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni. Kuna apellant leiab, et hagi kuulub suuremas ulatuses rahuldamisele, kui seda 13.03.2026 kohtuotsuses, tuleb ka hagi rahuldamise proportsiooni osas menetluskulude jaotust muuta. Vastus apellatsioonkaebusele 4.Vastustaja apellatsioonkaebusele vastust ei esitanud. Ringkonnakohtu seisukoht 5.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis X-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja vähem kui põhivõla 12 401,26 eurot, intressi 548,89 eurot, 23.07.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 3685,76 eurot põhivõlalt ning edasiulatuva viivise põhivõlalt ja jaotas ning määras rahaliselt kindlaks menetluskulud. Muus osas jätta otsus muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. 6.Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt tugineb hageja nõuete esitamisel sellele, et : - AS Swedbank (edaspidi ka laenuandja) ja kostja vahel sõlmiti13.04.2021 tarbijakrediidileping nr 21-019567-VL, millega kostjale anti laenu. Kostjale kanti üle

8.Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti esile toonud sätted millest krediidiandja peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks juhinduma. 9.Krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust (VÕS § 4034 lg 2). Krediidiandja või -vahendaja peab vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks siseeeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad (KAVS § 49 lg 1): 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. Riigikohus on selgitanud, et asja lahendamisel tuleb tuvastada, milliseid andmeid kostja ise oma sissetuleku kohta hagejale enne laenulepingu sõlmimist esitas. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo nr 2-1421710).

10.Maakohus leidis, et laenuandja ei järginud, kuna hagiavalduses toodud faktilistest asjaoludest ei nähtu, et hageja oleks omandanud teavet kõigi kostja kohustuste ja kulutuste kohta, sh majapidamis- ja eluasemekulud, igapäevaste vajaduste katmiseks tehtavad kulutused. Hagiavalduses esitatud andmed, et laenu väljastamisele eelnenud 6 kuu jooksul moodustas kostja sissetulek keskmiselt 1115,88 eurot kuus, teadaolevalt oli kostjal veel üks finantskohustus kuumaksega 20 eurot ning Creditinfos maksehäired laenu väljastamise ajal puudusid, ei ole piisav teave vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. 11.Ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu. Kuna kostja konto väljavõttest tulenevalt oli kostja igakuine püsiv sissetulek töötasu näol üle 1100 euro, kostjal oli ka perioodilisi muid sissetulekuid BOLT OPERATION OÜ poolt tehtud maksetena, kostja igakuine laenukohustus teise laenuandja varasemalt antud laenu (300 eurot) tõttu moodustas 20 eurot, kostjal maksehäired teiste isikute ees puudusid, siis ei ole ringkonnakohtu arvates võimalik tuvastada, et laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Konkreetselt käesolevas asjas ei saa kostja konto analüüsimise pinnalt asuda seisukohale, et oli kostja oli võimetu taotletud laenu teenindama, kontolt nähtuvad sissetulekud ja igakuised kulutused. Taotletud laenu graafikujärgne makse oli umbes 333 eurot kuus, mis moodustas kostja töötasust (arvestamata muid regulaarseid sissetulekuid) umbes 30 %. Ringkonnakohus leiab, et isikut, kellel sisuliselt varasemad finantskohustused ja maksehäired puuduvad, sissetulek on regulaarne, sissetulekust kantakse tavapäraseid igapäevaseid kulutusi võib pidada väikelaenu saamise kõlbulikuks. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige maakohtu seisukoht, et laenuandja rikkus kostjale laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seega on ebaõige ka maakohtu seisukoht, et laenulepingu ülesütlemine kostjaga ei toonud kaasa õiguslikku tagajärge. Ebaõige on sellest tulenevalt tuvastatud põhivõla, intressi ja viivise arvestus.