3-26-387 X-i kaebus Sihtasutuse Viljandi Haigla kohustamiseks määrata ravi ravimiga Medikinet
Haldusasi
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – X esindajad Vastustaja – Sihtasutus Viljandi Haigla, esindaja Ulvi Vinter Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta X-i kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
3.Kuulutada menetlus täiendavalt kinniseks kaebaja haigusloo väljavõtete 19. oktoober 2021 kuni 9. august 2022 (dtl 96-103) osas. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 4. juunil 2026. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
Tartu Vanglas kinni peetav isik X (kaebaja) esitas 10. veebruaril 2026 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles heidab Sihtasutusele Viljandi Haigla ette, et teda jäetakse ilma olulise ravita, mis on talle 2022. aastal välja kirjutatud. Kaebaja märkis, et ta pole neli aastat ravi saanud ning viitas ravimile Medikinet. Kaebuse kohaselt soovib kaebaja saada talle välja kirjutatud ravimit, mis aitaks tal teha igapäevaseid tegevusi.
2.Kohus tõlgendas kaebaja tahet soovina esitada kohtule kohustamisnõue ning võttis kaebuse
25.veebruari 2026. a määrusega menetlusse. Kohus määratles vastustajana Sihtasutuse Viljandi Haigla. Kaebaja esitas 25. veebruaril 2026 kaebuse täienduse.
3-26-387
3.Sihtasutus Viljandi Haigla vastustajana esitas vastuse kaebusele 22. märtsil 2026.
4.Kohus määras 23. märtsi 2026. a kohtumäärusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate avalduste ja menetlusdokumentide ning neile vastuväidete esitamiseks. Kaebaja esitas 25.märtsil 2026 täiendava tõendi (väljavõte haiguslugudest ajavahemiku 19. oktoober 2021 kuni 9. august 2022) ning täiendava seisukoha 1. aprillil 2026. Kaebaja esitas veel kaebust täpsustava seisukoha 10. aprillil 2026. Vastustaja esitas 10. aprillil 2026 koos täiendavate seisukohtadega taotluse nõuda Tartu Vanglalt välja täiendavad tõendid, millele tal endal juurdepääs puudub. Tartu Vangla esitas vastuse kohtunõudele 16. aprillil 2026. Kaebaja esitas täiendava arvamuse seoses Tartu Vangla edastatud tõenditega 29. aprillil 2026. Menetlusosalised ei ole esitanud kohtu määratud tähtajal teise menetlusosalise seisukohtadele ega täiendavatele tõenditele vastuväiteid.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja märgib kaebuses ja seda täiendavates avaldustes järgmist.
5.1.Kaebaja on jäetud ilma olulise ravita (ravim Medikinet). Ta pole ravi saanud juba neli aastat – ravim on talle välja kirjutatud 2022. aastal. Kaebaja soovib saada talle välja kirjutatud ravimit, mis aitaks tal teha igapäevaseid tegevusi. Muud ravimid ei ole kaebajale sobinud.
5.2.Tähelepanuta on jäänud varasemad, kaebajale 2022. a ravimi määranud psühhiaatri hinnangud, sh uuringu tegemise vajadusele. Kaebajale ei ole võimaldatud tema soovitud psühhiaatrilist kontrolli ega ekspertiisi.
5.3.Asjaolu, et kaebaja ei ole viimase nelja aasta jooksul nimetatud ravimit saanud, on oluliselt kahjustanud tema tervist.
5.4.Kaebaja palub kohtul mitte arvestada Tartu Vangla ettekannetega ravimitega seotud rikkumiste kohta, kuna need pole seotud ravimiga Medikinet.
6.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Vastustaja väidab järgmist.
6.1.Sihtasutuse Viljandi Haigla Tartu meditsiinikeskus osutab Tartu vangla kinnipeetavatele tervishoiuteenust alates 1. juulist 2024. Haigla on 15. oktoobri 2025. a vastuskirjaga nr 241/2975-1 vastanud kaebaja 13. septembri 2025. a kahjunõudele nr 2-25/2-2/11796 ja nr 2-25/22/11797 (dtl 62-63) ning juhtinud kaebaja tähelepanu, et samal teemal esitatud varasematele kahjunõuetele on haigla juba korduvalt vastanud.
6.2.Vanglas tervishoiuteenuse osutamisele kohalduvad võlaõigusseaduse (VÕS) tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätted. Vastavalt VÕS § 758 lg-le 1 kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) tervishoiuteenuse osutamise lepinguga osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. VÕS § 762 kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. 2(7)
3-26-387
6.3.Tervishoiuteenuse osutaja on kaebajale osutanud asjakohast ja kvaliteetset tervishoiuteenust. Ravi on määratud patsiendi (kaebaja) huvidest lähtuvalt, võttes arvesse erinevaid aspekte. Kaebajat on teavitatud ravi käigust ja selle muutmise põhjustest. Ravi on määranud Tartu meditsiinikeskuses töötav pikaaegse töökogemusega psühhiaater, kes on pädev hindama patsiendi ravivajadust – ja soostumust. Raviarst on lähtunud eelkõige kaebaja (patsiendi) tervise huvidest (VÕS § 758 lg 1).
6.4.Tervisekaardi andmetel on kaebajale järjepidevalt osutatud tervishoiuteenust ning määratud ravi on vastanud vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele ja seda on osutatud tavapärase hoolsusega. Ravi muutmine ajas on raviprotsessi tavapärane osa.
6.5.Haigla on 13. veebruari 2026. a vastuskirjas nr 14-3/528-1 kaebajale selgitanud, et tema raviarst (psühhiaater) on 3. veebruari 2026. a vastuvõtul alustanud klonasepaami võõrutusega ning määras selleks skeemi. Patsient on soovinud ka metüülfenidaadi (st ravimi Medikinet) määramist,. Medikinet on ravim, mille toimeaineks on metüülfenidaat. See on stimulant, mida kasutatakse peamiselt aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) raviks, aidates parandada keskendumist ja vähendada impulsiivsust. Medikinet, mis seda toimeainet sisaldab, suurendab dopamiini ja noradrenaliini taset ajus. Ravimiameti ravimiinfo kohaselt võib seda ravimit kasutada üksnes arsti soovitusel. Arst pole seda ravimit seni kaebajale ordineerinud.
6.6.Ravimi määramine kuulub raviarsti pädevusse ning põhineb arsti erialasel otsustusel, võttes arvesse patsiendi terviseseisundit, kehtivaid ravijuhendeid ning ravimi näidustusi. Lisaks, et VÕS § 758 lg 1 kohaselt peab tervishoiuteenuse osutaja osutama teenust vastavalt arstiteaduse üldisele tasemele, peab ta lähtuma ka ravimiseaduse sätetest, mis reguleerivad ravimite väljakirjutamist.
6.6.Narkootiliste ja psühhotroopsete ravimite määramisel on oluline olla eriti tähelepanelik ning võtta arvesse patsiendiga seotud riske nende ravimite võimalikuks väärkasutamiseks. Praeguseni ei ole psühhiaater näinud vajadust kaebaja raviskeemi määrata metüülfenidaati (ATH ravim) (vt psühhiaatri arvamus dtl 84). Asjaolu, et neli aastat tagasi oli näidustus võtta teatud ravimit, ei puutu praegusel juhul asjasse, vaid tähtsust omab arsti praegune seisukoht.
6.7.Sihtasutuse Viljandi Haigla Tartu Meditsiinikeskuse sõltuvust tekitava potensiaaliga (STP) ravimite kasutamise juhendi p 1.1. kohaselt peab STP-ravimite kasutamisel (sh ka varasema ravi jätkamiseks) olema selge meditsiiniline näidustus, mis on arsti raviotsuse aluseks ning mis peab põhjalikult kajastuma patsiendi ravidokumentatsioonis. STP-ravimite igasuguse kasutamise eelduseks on muude väiksema riskiga ravivõimaluste ammendumine/puudumine ning patsiendi hea koostöö ravimeeskonnaga (juhendi p 1.2). STP-ravimite pikaajaline kasutamine on põhjendatud vaid erandjuhtudel. STP-ravimi väärkasutamisel lõpetatakse nende kasutamine/väljakirjutamine esimesel võimalusel, viies vajadusel läbi kontrollitud võõrutusravi kuni mõne nädala jooksul (juhendi p 1.4). STP-ravimeid väärkasutaval/kuritarvitaval patsiendile tuleks tõsiste terviseriskide ja sõltuvuse kujunemise ära hoidmiseks reeglina vältida kõiki STP-rühmade ravimeid (juhendi p 1.5).
6.8.Kaebaja on erinevate ainete tarvitamise raskekujuline sõltlane (põhidiagnoosiks on sõltuvus mitmest või muust psühhoaktiivsest ainest), mis pikaajalise võõrutusravi tulemusena on suudetud käesolevaks ajaks viia minimaalseks. Kaebaja on kahjuks ka rangelt kontrollitud keskkonnas leidnud siiski viisi ravimeid mittelubatud kujul ja kogustes manustada.
6.9.Kaebajale on määratud mitmeid teisi ravimeid. Asjaolust, et nii tervishoiuteenuse osutaja psühhiaater ega ka kaebaja raviarst ei ole kaebajale tema soovitud ravimit väljastanud, ei saa 3(7)
3-26-387
järeldada, et haigla oleks rikkunud oma kohustusi. Raviarst ei ole nimetatud ravimit kaebajale määranud, tuginedes eelnevalt esitatud ning oma erialases hinnangus (dtl 84) märgitud asjaoludele, sealhulgas ravimi näidustustele ja võimalikele riskidele. Kaebajale on korduvalt selgitatud, et tal puudub õigus nõuda konkreetse ravimi väljastamist.
KOHTU SEISUKOHT
7.Kohus on kaebaja käesolevas asjas lahendatavat nõuet tõlgendanud kohustamisnõudena Sihtasutuse Viljandi Haigla vastu eesmärgiga kohustada haiglat võimaldama talle 2022. a psühhiaatri poolt määratud ravimit Medikinet. Kuigi kaebaja on kaebust täiendavas avalduses märkinud, et nelja aasta jooksul ravi saamata jäämine on kahjustanud oluliselt tema tervist, ei ole kaebaja vastavat hüvitamisnõuet kohtule esitanud. Kaebaja on 19. veebruari 2026. a menetlusdokumendis (dtl 28) märkinud: „Olen nõus loobuma 2000€ mittevaralise kahju hüvitamise, et vabaneda riigilõivust. Minu motiiv on saada mulle ettenähtud ravi mitte rahalise kasu eesmärk.“ Kuna kaebaja ei olnudki varem esitanud kohtule hüvitamisnõuet, millest loobuda ja millest loobumise vastuvõtmise saanuks kohus otsustada, on kohus lähtunud kaebuse nõudeid tõlgendades kaebaja selgelt väljendatud tahtest saada ravi (tema soovitud konkreetset ravimit) ning lahendab kaebaja kohustamisnõuet.
8.VangS § 52 lg 1 alates 1. juulist 2024 kehtivas redaktsioonis sätestab, et tervishoiuteenuseid osutab vanglas tervishoiuteenuse osutaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VangS § 52 lg 2 kohaselt on tervishoiutöötaja kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Vanglas tervishoiuteenuse osutamisele kohalduvad VÕS tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätted (RKHKm 3-25-144/21, p 25). Vastavalt VÕS § 758 lg-le 1 kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) tervishoiuteenuse osutamise lepinguga osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest.
9.Kaebaja ei ole väitnud, et vanglas tema psühhiaatria valdkonda kuuluvate terviseprobleemidega poleks tegeletud. Kohtule nii vastustaja kui ka kaebaja enda poolt esitatud tõenditest (dtl 19, 65-82) ilmnevad sagedased arsti ning sealhulgas ka rohked psühhiaatri vastuvõtud ning psühhiaatri poolt määratud ravi. Kaebaja ei ole otsesõnu väitnud raviviga talle tervishoiuteenuse osutamisel. Tema etteheited ravi saamata jäämise kohta seonduvad kohtu hinnangul talle konkreetselt ravimi Medikinet mittemääramisega. Kaebaja on veendunud, et vajab just seda kindlat ravimit, et toime tulla igapäevaste süvenemist nõudvate tegevustega (nt lugemine, töötamine) ja muud talle määratud ravimid ei ole talle sobinud.
10.Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajale on ravimit Medikinet 2022. a välja kirjutatud (Haigusjuht nr. A10393 20, 25. aprilli 2022. a kanne haigusloos; dtl 99-100). Kaebaja on osundanud ka seoses viidatud kandega, mis on tehtud kaebaja üleviimisel Viru Vanglast Tartu Vanglasse, 26. aprilli 2022. a märkusele, et ravi osas on konsulteeritud psühhiaatriga, kuna Tartu Vanglas ei ole kõiki ravimeid, mis kinnipeetavale Viru Vanglas määrati. Samas on aga märgitud, et kaebajale pannakse juulikuuks aeg psühhiaatri vastuvõtule (dtl 102). Tartu Vanglas ravi jätkamiseks 26. aprillil 2022 määratud ravimite seas tõepoolest Medikineti ei ole märgitud. Samas tuleb nõustuda vastustajaga selles, et aja jooksul ravi muutmine on meditsiinis tavapärane. Kuna ravimeid määrates lähtub arst igakordselt hinnangust patsiendi 4(7)
3-26-387
terviseseisundile ja selle ajas muutumisele, ei saa pidada pelgalt mõne ravimi asendamist või selle ordineerimise lõpetamist raviveaks või tervishoiuteenuse mittenõuetekohaseks osutamiseks. Ka ei ole mõne ravimi puudumisel ravimi asendamine muu sobiva kättesaadava ravimiga käsitatav tervishoiuteenuse osutaja kohustuse rikkumisena ning selline olukord pole ebaharilik ka väljaspool vanglat tervishoiuteenuse osutamisel. Seejuures tuleb silmas pidada, et patsiendil on küll suhtes tervishoiuteenuse osutajaga õigus saada arstiteaduse reeglitele vastavat ravi, kuid mitte nõuda tema soovi järgi konkreetse ravimi ordineerimist. Vabariigi Valitsuse 10. juuni 2024. a määruse nr 32 „Vanglas ja arestimajas kinni peetavale isikule tervishoiuteenuste osutamine“ § 5 lg-st 1 tulenevalt võimaldatakse vanglas kinni peetavale isikule ravimeid, meditsiiniseadmeid ja abivahendeid arsti otsuse alusel ning lähtudes isiku meditsiinilisest vajadusest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Vastav pädevus kohase ravi ja ravimi valikul on seega tervishoiutöötajal ning sama põhimõte kehtis ka enne viidatud määruse jõustumist (vt nt Riigikohtu erikogu 25. septembri 2017. a määrus asja nr 3-17-1076, p 10). Järjekindla kohtupraktika kohaselt puudub kaebajal subjektiivne õigus nõuda konkreetset ravi või konkreetse eriarsti vastuvõtu võimaldamist (vt Tartu Ringkonnakohtu 22. detsembri 2022. a määrus asjas nr 3-22-2321, p 9). Riigikohus on VÕS § 621 lg 1 teisele lausele viidates leidnud, et patsient ei saa arstile ette kirjutada, millist ravi tuleks kohaldada (Riigikohtu 13. juuni 2018. a otsus asjas nr 2-15-123028, p 21.3). Riigikohtu 28. juuni 2021. a otsuse asjas nr 3-21-30 (p 26) järgi tuleb vanglas tagada, et ka kinnipeetavatele osutatav tervishoiuteenus vastaks vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele (VÕS § 762). Seejuures on kohtud rõhutanud, et ka vabaduses viibival isikul ei ole õigust nõuda konkreetset ravi (vt Riigikohtu 26. septembri 2019. a määrus nr 2-19-1366, p 10). Nähtuvalt vastustaja 3. veebruari 2026. a vastusest kaebajale (dtl 4) on kaebajale ravimi saamisega seonduvat ka korduvalt selgitatud.
11.Vastustaja on asjakohaselt juhtinud tähelepanu ka narkootiliste ja psühhotroopsete ravimite (mille hulka kuulub ka kaebaja soovitud Medikinet) kasutamise erisustele ja nende kasutamist reguleerivale tervishoiuasutuse juhendile (dtl 85-89). Seega nõuab just potentsiaalselt sõltuvust tekitavate ravimite määramine erilist tähelepanu, et ravim täidaks talle ette nähtud eesmärki ning isikule meelepärase ravimi järjekindla määramisega ei tekitataks sõltuvust mingi ravimi koosseisus oleva aine suhtes või ainete koosmõjus. Kaebaja väide, et talle teised ravimid ei ole sobinud ning on tekitanud kõrvalmõjusid, ei loo õigust nõuda just tema soovitud konkreetse ravimi määramist.
12.Kohus menetleb praeguses asjas kaebaja kohustamisnõuet (vt HKMS § 37 lg 2 p 1). Kuigi hiljutise kohtupraktika järgi (viidatud otsus asjas 3-25-144) täidab eraõiguslik tervishoiuteenuse osutaja vangistuses viibivale isikule tervishoiuteenust osutades avalik-õiguslikku ülesannet, tuleb tervishoiuteenuse osutamisest võrsunud vaidluse lahendamisel lähtuda VÕS, mitte riigivastutuse seaduse normidest. VÕS § 108 lg 2 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, mis ei seisne raha maksmises, võib võlausaldaja nõuda temalt kohustuse täitmist. Kohustus, mille täitmist kaebaja praegusel juhul tervishoiuteenuse osutajalt nõuab, on talle meelepärase ravimi määramine. Kohustuse täitmise nõude saab esitada vaid juhul, kui kohustust on rikutud. Kohustuse täitmise nõude esitamise esmane eeldus on kehtivast võlasuhtest (lepingulisest või lepinguvälisest) tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud (Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne I, VÕS § 108 lg 2 komm 5.1).
13.Kohus on eelpool viidatud praktikast lähtudes seisukohal, et tervishoiuteenuse osutajal ei olnud kohustust jätkata kaebajale varasemalt määratud ravi ega võimaldada talle kindlasti varem ordineeritud ravimit (Medikinet). Kohtu hinnangul on nii riik üldisemalt kui ka 5(7)
3-26-387
vastustaja tervishoiuteenuse osutajana täitnud avalikule võimule pandud kohustust tagada kaebajale tervishoiuteenuse osutamine. Vaidlust ei ole selle üle, et kinnipeetavatele on Tervisekassaga sõlmitud lepingu alusel tervishoiuteenuse osutamine tagatud ja Tartu Vanglas kinnipeetavale kaebajale osutab tervishoiuteenust lepingulisel alusel Sihtasutus Viljandi Haigla. Kohtule esitatud tõenditest (epikriisid dtl 19, 65-82 ja 96-103) nähtuvalt on kaebajale olnud vastuvõtud ja ravi pidevalt tagatud ning 3. veebruari 2026. a kande (dtl 19) kohaselt oli kavandatud ka psühhiaatri järgmine vastuvõtt arsti määrataval ajal. Vastustaja ei ole kohtu hinnangul talle kehtivast õigusest tulenevaid kohustusi kaebajale tervishoiuteenuse osutamisel seega rikkunud.
14.Lisaks sellele, et kaebajal ei ole alust nõuda just konkreetse ravimi väljakirjutamist ja võimaldamist, on praeguse vaidluse puhul oluline tähele panna ka kaebaja enda käitumist talle tervishoiuteenuse osutamisel. Tartu Vangla on vastuseks kohtunõudele esitanud ajavahemiku 8. märts 2025 kuni 26. jaanaur 2026 (10,5 kuud) üheksa vanglaametnike koostatud ettekannet (dtl 116-124), mis kõik on tingitud olukorrast, kus kaebaja on püüdnud vältida talle antud ravimi allaneelamist (korrektset manustamist), tabletti peitnud või purustanud selle eelduslikult hilisema manustamise eesmärgil. Kui ka kaebajale tehtud ettekanded ei seondu ravimiga Medikinet (vt kaebaja 29. aprilli 2026. a avaldus; dtl 125), saab kaebaja taolisest käitumisest välja lugeda tema järjekindla soovi mitte võtta talle määratud ravimeid selleks ettenähtud ajal ja annuses. Selline käitumine viitab eesmärgile ravimeid kogudes tarbida neid kas ise korraga suuremas annuses ning loob ohu, et neid võib kasutada hoopis mõni teine kinnipeetav. Eeltoodust saab ka järeldada, et kaebaja järjepidev soov saada just konkreetset talle kunagi varem arsti poolt sobivaks peetud ravimit ei pruugi tuleneda pelgalt kaebaja arusaamisest ega vajadusest, et muud talle määratavad ravimid teda piisavalt ei aita.
15.Eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et kohustamisnõude rahuldamise eeldused ei ole täidetud ning kaebus tuleb jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
16.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja pole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud. Seega jäävad tema menetluskulud, kui need on tekkinud, vastavalt HKMS § 109 lg 1 ls-le 4 samuti tema enda kanda.
17.Kohus peab lisaks juba 23. märtsi 2026. a määruse resolutsiooni p-ga 9 kinniseks kuulutatud tõenditele põhjendatuks kuulutada täiendavalt kinniseks kaebaja haigusloo väljavõtted ajavahemiku 19. oktoober 2021 kuni 9. august 2022 kohta (dtl 96-103). Tulenevalt HKMS § 77 lg-st 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-st 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks menetlusosalise eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Kohus leiab, et kuigi vastavat taotlust ei ole praegusel juhul esitatud, on põhjendatud kaebaja eraelu kaitseks menetlus käesolevas asjas kuulutada kinniseks kaebaja terviseandmeid sisaldavate tõendite osas. Asjas puudub avalik huvi, mis võiks takistada menetluse kinniseks kuulutamist isiku eraelu kaitseks. HKMS § 89 lg 2 kohaselt ei või menetlusväline isik tutvuda kinnises menetluses arutatud asja toimikuga. Seega on asja toimik kinniseks kuulutatud ulatuses konfidentsiaalne ning sellega saavad tutvuda üksnes menetlusosalised ning kohus. 6(7)