Kriminaalasi Jevgeni Kuznetsovi (ik 50005143752) süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 3 järgi üldmenetluses
Vaidlustatud kohtuotsus
Viru Maakohtu 07.11.2025. a otsus
Süüdistatav
Jevgeni Kuznetsov, isikukood 50005143752; elukoht: XXX; Eesti Vabariigi kodakondsus; emakeel: vene keel; 2 kehtivat kriminaalkaristust; tõkend: ei ole kohaldatud
Apellant
kaitsja vandeadvokaadi abi Aleksei Forstiman
Teised pooled
apellatsioonimenetluse prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Margit Pärn alaealine kannatanu A.A. ja tema seaduslik esindaja B.B. alaealine kannatanu C.C. ja tema seaduslik esindaja D.D.
Kohtuistungi toimumise aeg
18.06.2026
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 07.11.2025. a otsus osaliselt, s.o Jevgeni Kuznetsovile KarS § 121 lg 2 p 3 järgi mõistetud karistuse osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega:
2.1.Mõista Jevgeni Kuznetsovile KarS § 121 lg 2 p 3 järgi karistuseks 6 kuud vangistust.
KarS § 73 lg-te 1, 2 ja 3 alusel jätta mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata. Kohus määrab, et koheselt kuulub kandmisele 1 kuu vangistust.
2.3.Ülejäänud osa karistusest, s.o 5 kuud vangistust jätta KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata, kui Jevgeni Kuznetsov ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
2.4.KarS § 78 p 1 alusel arvestada Jevgeni Kuznetsovile määratud katseaja kulgemist käesoleva kohtulahendi kuulutamisest, s.o 26.08.2026.
2.5.Kohustada Jevgeni Kuznetsovi ilmuma vanglasse karistust kandma kohtust saadetavas teatises märgitud ajal. KrMS § 414 lg 2 alusel lugeda koheselt kandmisele kuuluva vangistuse kandmise alguseks Jevgeni Kuznetsovi vanglasse saabumise aeg.
3.Viru Maakohtu 07.11.2025. a otsuse põhjendused asendada läbivalt käesoleva otsuse põhjendustega.
4.Ülejäänud osas jätta Viru Maakohtu 07.11.2025. a otsus muutmata.
5.Rahuldada apellatsioon osaliselt. Edasikaebekord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Süüdistus
1.Jevgeni Kuznetsovi süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 3 järgi selles, et ta lõi 20.03.2025 kella 17.50 paiku Narvas XXX maja juures ühe korra käega 12-aastast C.C. it vastu vasakut näopoolt, tabades tema põske ja nina. Seejärel võttis J. Kuznetsov kinni 13-aastase A.A. i vasakust kõrvast ning tiris teda sellest. J. Kuznetsov tekitas kannatanutele C.C. ile ja A.A. ile füüsilist valu. J. Kuznetsov omab kehtivat karistust KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritud kuritegude eest. Maakohtu otsus
2.Viru Maakohtu 07.11.2025. a otsusega tunnistati J. Kuznetsov süüdi ja teda karistati 1 aasta ja 3 kuu pikkuse vangistusega. Menetluskulud summas 1504,08 eurot tuleb tal tasuda ositi 1 aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
2.1.Kohus tuvastas, et C.C. ja A.A. viibisid XXX maja juures ja kohtusid tuttavatega. Aknast vaatas välja J. Kuznetsov, kes käskis tema lapsest eemale minna ja ähvardas lapse puutujal sõrmed otsast ära lõigata. Süüdistatav tuli uksest välja, võttis järsult A.A. il kõrvast kinni ja hakkas tirima. C.C. sekkus sõnaliselt mispeale süüdistatav lõi teda vastu põske. A.A. tundis valu ja hakkas nutma, tema kõrv oli paistes ja punane. C.C. tundis valu ja tal oli põse peal punetus. Sündmuste käik tuvastati kannatanute ütluste põhjal, nende usaldusväärsust kinnitasid patrullpolitseiniku ütlused, kannatanute seaduslike esindajate ütlused ning asitõendi vaatlusprotokollid C.C. i Häirekeskusesse tehtud kõne salvestusest ja politsei vormikaamera salvestustest.
2.2.Süüdistatava sõnul andsid kannatanud valeütlusi, kuna nad olid peksnud A.B. it ja kartsid vastutust. J. Kuznetsovi ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna need ei haaku teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Tunnistaja A.B. , kes andis ütlusi, et onu Ženja kedagi ei löönud, on alles lapseealine ja süüdistatava lähisugulane, mistõttu ta on kergesti mõjutatav nii süüdistatava, kui ka süüdistatava lähedaste poolt. Tunnistaja A.K. ütlused, mille kohaselt võttis Jevgeni poisi kõrvanibust tasakesi kinni, mille peale poiss naeris, ei ole usaldusväärsed. Tegemist on süüdistatava abikaasaga, neil on ühine majapidamine ja ülalpidamisel ühine alaealine laps. A.K. ja tema lapse heaolu sõltub otseselt süüdistatavast. Tunnistaja A.K. ga sarnaseid ütlusi andnud A.J. ütlused on samuti ebausaldusväärsed. Eeluurimisel süüdistatav või tema abikaasa sellise tunnistaja olemasolust ei rääkinud, tunnistaja on süüdistatava, tema
ema ja abikaasa kauaaegne tuttav, kellega nad suhtlevad siiani. Tal on põhjust anda süüdistatavale soodsaid ütlusi, pealegi nähtub tema ütlustest, et ta nägi sündmust kaugelt ja mitte algusest peale. Süüdistatav põhjustas kannatanutele valu ka keskmisele mõistliku kõrvalseisja arusaama kohaselt. Ta seadis eesmärgiks kannatanutele valu- ja ebameeldivustunde põhjustamise ja pani seega teo toime kavatsetult.
2.3.Karistuse mõistmisel arvestas maakohus, et J. Kuznetsovi on varem kahel korral karistatud samalaadsete tegude toimepanemise eest, neist üks kuritegu oli toime pandud 14aastase, s.o alaealise suhtes. Ühel korral jäeti mõistetud vangistus tingimuslikult kohaldamata, teisel korral asendati see üldkasuliku tööga. Kuna süüdistatav jätkab samaliigiliste kuritegude toimepanemist, on kohane karistuse liik vangistus. Karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Raskendavaks asjaoluks on KarS § 58 p 13 kohaselt isikuvastase süüteo toimepanemine täisealise isiku poolt alaealiste juuresolekul. Lisaks sellele, et J. Kuznetsovi poolt toimepandud kuriteo ohvriks olid kaks alaealist, nägid kuritegu pealt ka kaks 7-aastast last. Süü on alla keskmise. Kannatanute suhtes kasutatud vägivald oli väheintensiivne ja lühiajaline, kehavigastusi nad ei saanud. Kohus võttis arvesse ka seda, et süüdistatava ülalpidamisel on alaealine laps. Uus kuritegu on toime pandud 3 kuu jooksul pärast viimase karistuse täideviimist. J. Kuznetsovi isikut arvestades ei esine selliseid erandlikke asjaolusid, mis võimaldaksid temale mõistetud karistuse reaalselt täitmisele pööramata jätta, sh temale mõistetud karistuse üldkasuliku tööga asendamiseks. Apellatsioon
3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni J. Kuznetsovi kaitsja Aleksei Forstiman, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeks mõistmist. Alternatiivselt taotleb ta karistuse kergendamist.
3.1.Süüdistuses ette heidetava teo toime panemine ei ole tõendatud. Maakohus hindas A.K. ja A.J. ütluste usaldusväärsust valesti. Asjas on märke, mis viitavad, et alaealiste kannatanute ütlused pole tõesed ning on kantud soovist toimunud verbaalse konflikti tõttu süüdistatavale kätte maksta. Maakohus ei ole tõendeid hinnanud objektiivselt, terviklikult ega kooskõlas kriminaalmenetluse põhimõtetega. Otsus põhineb kannatanute ütlustel, samas kui süüdistatava ning tema kasuks ütlusi andnud tunnistajate seletusi ei ole piisavalt põhjalikult analüüsitud ega nende usaldusväärsust sisuliselt hinnatud.
3.2.Tunnistaja A.J. kirjeldas, et tema vaatluse kohaselt ei löönud J. Kuznetsov lapsi ega kasutanud nende suhtes vägivalda. Ta puudutas ühte poissi korraks kõrvast ning lasi kohe lahti. Laps reageeris olukorrale naeruga, mitte nutu, karjumise või muu valule viitava käitumisega. Maakohtu järeldus, nagu ei oleks tunnistaja A.J. sündmust piisavalt näinud, ei ole põhjendatud. Tunnistaja ütlustest nähtub, et ta jälgis olukorda kuni selle lõpuni ning nägi osapoolte käitumist vahetult.
3.3.Süüdistatava ütlustesse kriitiline suhtumine ei ole samuti põhjendatud. Süüdistatav on kannatanute löömist järjekindlalt eitanud ning selgitanud, et ta üksnes puudutas ühe lapse kõrva, ilma et tal oleks olnud kavatsust valu tekitada. Maakohus ei ole otsuses välja toonud konkreetseid asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et süüdistatava ütlused oleksid vastuolus teiste usaldusväärsete tõenditega või vääriksid väiksemat usaldust kui kannatanute ütlused. Erinevate isikute ütlustes esinevad olulised vastuolud. Sellises olukorras tuleb tõendeid hinnata võrdselt ning kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks.
3.4.Eraldi vaidlustab kaitsja maakohtu järelduse, et kannatanutele põhjustati valu. Kaitsja hinnangul ei tõenda valu olemasolu piisavalt ei kannatanute emade ütlused ega muud kohtuasjas kogutud tõendid. Lisaks on menetluses viidatud võimalusele, et kannatanutel täheldatud punetus võis olla tingitud ilmastikutingimustest, mitte süüdistatava tegevusest. Kaitsja taotleb, et ringkonnakohus kuulaks vahetult üle kannatanud, tunnistajad ning süüdistatava. Isikuliste tõendiallikate usaldusväärsuse ümberhindamisel on vajalik nende vahetu küsitlemine, eriti olukorras, kus kaalul on maakohtu otsuse muutmine või tühistamine. Kaitsja hinnangul võimaldaks uus ülekuulamine kõrvaldada maakohtu otsuses esinenud puudused ning anda kõigile tõenditele tasakaalustatud ja objektiivne hinnang.
3.5.Juhul kui kohus loeb teo tõendatuks, on mõistetud karistus liiga range. Karistuse eesmärke oleks võimalik saavutada leebemate meetmetega, sealhulgas rahalise karistuse, tingimisi karistuse või üldkasuliku töö kohaldamise kaudu.
3.6.Kaitsja täiendas apellatsiooni isikute andmetega, kelle kutsumist ta ringkonnakohtu istungile taotleb. Menetlus ringkonnakohtus
4.Tartu Ringkonnakohus võttis 19.03.2026 apellatsiooni menetlusse. Kohtuistung toimus 18.06.2026. Kaitsja jäi apellatsioonis esitatud seisukohtade juurde. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
5.Kolleegiumi hinnangul on maakohtu sisuline lõppjäreldus, et süüdistatav kohtles mõlemat kannatanut valu tekitaval viisil kehaliselt vääriti ning tema tegevus tuleb kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, õige. Samas on otsuse põhjendused sedavõrd lünklikud, et küsimus väärib eraldi tähelepanu ja vajab korrigeerimist. Ringkonnakohus käsitleb maakohtu minetusi otsuse koostamisel (I), peatudes eraldi tõendite usaldusväärseks lugemise küsimustel (II). Seejärel tuvastab ringkonnakohus sündmuste käigu ning annab hinnangu teo vastavusele KarS § 121 lg 2 p 3 süüteokoosseisule (III) ning karistusele (IV). Viimasena võetakse kokku apellatsioonimenetluse tulem ja lahendatakse menetluskuludega seonduvad küsimused (V). (I)
6.Kaevatavast kohtuotsusest saab kuriteo asjaolude kohta teavet minimaalselt ning selle seos toimiku materjalidega on nõrk. Riigikohus on süüdistusakti kontekstis märkinud, et karistusõiguslikult olulisi asjaolusid tuleb kirjeldada sidusa narratiivina nii, et see oleks raskusteta arusaadav ka lugejale, kellel pole väidetava kuriteosündmuse kohta eelteadmisi (vt RKKK 1-22-7076/23 p 16). Ringkonnakohtu hinnangul kehtib see nõue ka kohtuotsusele. KrMS § 312 lg 1 esimene pool paneb kohtule kohustuse tuua ära kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud. Kuriteo asjaolude välja toomine peaks kujutama endast n.ö loo jutustamist: tuleks kirjeldada sündmust, mis kohtu hinnangul aset leidis. Lugu peaks jutustama nii, et see on asjast varem mitte midagi teadnud lugejale loogiliselt arusaadav. Seetõttu on vajadusel tarvis kirjeldada ka neid sündmusi, mis (vahetult) eelnesid kuriteole (vt ka RKKK 1-20-3046/33, p 33).
7.Maakohus on tsiteerinud alustuseks mõlema kannatanu ütlusi. Seejärel on selgitatud, et tunnistajate ütlused ei ole iseseisev tõend, kuid on kasutatavad kannatanute ütluste usaldusväärsuse kontrolliks ja tsiteeritud sündmusele reageerinud patrullpolitseiniku ning kannatanute seaduslike esindajate ütlusi. Järgmisena tsiteeritakse kahe asitõendi
vaatlusprotokolli sisu. Maakohtu otsuse p 7 lõppeb seejärel 2 samasisulise lõiguga – tõendikogum võimaldab järeldada, et kannatanute ütlused on usaldusväärsed. Järgnevalt maakohus suhtub kriitiliselt süüdistatava, tunnistajate A.B. i, A.J. ja A.K. ütlustesse. J. Kuznetsov on välja mõelnud sündmuste konstruktsiooni, mis välistab tema süüdimõistmise. Tunnistaja A.B. on süüdistatava lähisugulane ja alles lapseealine, mistõttu on ta kergesti mõjutatav ja maakohtu hinnangul ebausaldusväärne. A.K. osas märgib maakohus, et tegemist on süüdistatava abikaasaga, neil on ühine majapidamine süüdistatavaga, nende ülalpidamisel on ühine alaealine laps. Selge on see, et tunnistaja A.K. ja tema lapse heaolukord sõltub süüdistatavalt otseselt. Tunnistaja A.J. osas märgib maakohus, et süüdistatava versioon selle kohta, et ta ei teadnud tunnistaja viibimisest sündmuskoha lähedal 2025. augustini, pole eluliselt usutav. Tema ülekuulamist ei taotlenud ei süüdistatav ega kaitsja enne eelistungit vaatamata sellele, et selleks oli eeluurimisel palju võimalusi. Tunnistaja A.J. l oli isiklik põhjus, et anda süüdistatavale soodsaid ütlusi ning ta nägi sündmust kaugelt ning osaliselt.
8.Eelnev võimaldab järeldada vaid seda, et teo toimepanemise asjaolusid saab lugeja järeldada ise C.C. i ütlustest. A.A. i ütlusi on otsuses kirjeldatud vaid vähesel määral: süüdistatav võttis tema vasakust kõrvast kinni, hakkas seda tirima, ta tundis tugevat valu. Siis süüdistatav lõi ka C.C. it käega vastu põske. C.C. i ütluste maakohtu kirjeldatud versioonist nähtub, et ta kohtus õues tuttavatega, süüdistatav vaatas aknast välja ja ütles, et mine minu lapsest eemale, et kui puutud minu last, lõikan sul sõrmed otsast. Süüdistatav tuli koos naisterahvaga välja. Ta võttis oma telefoni, otsis sealt midagi, võttis A.A. i kõrvast kinni ja hakkas tirima. Siis süüdistatav lähenes talle ja lõi teda käega vastu põske. Kohtuotsuse koostamine selliselt, et lugeja peab sündmuse toimumise asjaolud ise usaldusväärseks loetud isikulise tõendiallika ütlustest järeldama, ei ole lubatav.
9.Lisaks on ütlusi tsiteeritud viisil, mis ei anna sündmuste käigu kohta adekvaatset ja tõest ülevaadet. Maakohus rajab otsuse osaliselt C.C. i nendele ütlustele, mis ei puuduta arutluse all olevat kuriteosündmust, vaid viitavad mingile varasemale, täpselt tuvastamata ajal aset leidnud olukorrale. C.C. i ütluste kohaselt nägi ta olukorda, kus kolm poissi püüdsid K pikali paisata ja sülitasid tema peale ja sõimasid teda. Nemad (A.A. iga) sekkusid, hakkasid uurima, kus need poisid elavad ja lubasid vanematele helistada. Ja siis vist see mees vaatas aknast välja ja ütles, et mine minu lapsest eemale, et kui puutud mu last, siis ma lõikan sul pärast sõrmed otsast ära (lk 27). Maakohus on selle ähvarduse C.C. i ütluste läbi omistanud süüdistatavale. Ringkonnakohus sellist käsitlust ei jaga. Sellistest samal päeval aset leidnud sündmustest ei räägi ei teine kannatanu, A.A. , ega ka süüdistatav ja tema abikaasa. Arvestades, et aknast ähvardusi öelnud mees rääkis „minu lapsest“, on äärmiselt tõenäoline, et tegemist oli A.B. enda isaga (dtl 107). Korrusmaja aknast välja vaatava mehe ära tundmine on vähetõenäoline ning arvestades, et tegemist oli süüdistatava vennaga, võib eeldada ka nende mõningat välist sarnasust. Süüdistatava ja tema abikaasa sõnul ei olnud nad ühegi poisiga varem kohtunud.
10.Kuigi maakohus on nõustumisväärselt tuvastanud selle, et kannatanud tundsid süüdistatava teo tagajärjel valu, on tarvis teo toimepanemise asjaolude osas maakohtu põhjendusi täiendada. Puudulikult koostatud põhjendused on viinud nõustumist mitteväärivale järeldusele teo subjektiivse külje osas ja toonud kaasa süü põhjendamatult suureks hindamise. (II)
11.Tõendi usaldusväärseks lugemine tähendab hinnangu andmist sellele, kas tõendiallikast pärinev teave kajastab tegelikkust ja kas sellele saab kohtuotsuse tegemisel tugineda. Maakohus on suhtunud kriitiliselt mitmete inimeste ütlustesse ja need kõrvale
jätnud. Kuigi tõendite hindamisel on määravaks kohtuniku siseveendumus, ei tähenda see õigust otsustada ebausaldusväärsuse üle suvaliselt. Siseveendumuse kujunemine tuleb kohtuotsuses veenvalt ära näidata, tuginedes erialakirjanduses ja kohtupraktikas välja kujunenud kriteeriumitele, mis võimaldavad isikulise tõendiallika usaldusväärsust hinnata (RKKK 1-22-2429/42, p 37). Tõendiallika ebausaldusväärseks lugemiseks ei ole piisavad üldised argumendid nagu vanus või nt sündmusest möödunud aeg (vt nt 1-23-5620/89, p 22; 1-23-5754/22, p 10).
12.Tunnistaja A.K. osas märgib maakohus, et tegemist on süüdistatava abikaasaga, neil on ühine majapidamine süüdistatavaga, nende ülalpidamisel on ühine alaealine laps. Selge on see, et tunnistaja A.K. ja tema lapse heaolukord sõltub süüdistatavalt otseselt. A.K. ütluste kohaselt ei ole ei temal ega ka J. Kuznetsovil lapsi. Sama kinnitas süüdistatav ringkonnakohtu istungil. Millel tunnistaja ebausaldusväärseks lugemist põhjendav väide tugineb, ei ole arusaadav. Ainuüksi asjaolu, et tunnistajana ülekuulatav isik on süüdistatavaga lähedalt seotud, ei anna alust tema ütlused sisuliselt hindamata jätta.
13.Tunnistaja A.J. usaldusväärsuse osas ei ole maakohtu seisukoht otsuse lugejale lõpuni mõistetav. Nii märgib maakohus, et süüdistatava versioon selle kohta, et ta ei teadnud tunnistaja viibimisest sündmuskoha lähedal 2025. augustini, pole eluliselt usutav. Tema ülekuulamist ei taotlenud ei süüdistatav ega kaitsja enne eelistungit vaatamata sellele, et selleks oli eeluurimisel palju võimalusi. Ainuüksi asjaolu, et tunnistaja kuulati üle alles kohtumenetluses, ei võimalda teha järeldusi tema ütluste usaldusväärsuse kohta. Maakohus ei selgitanud, miks peaks tunnistaja hilisem menetlusse kaasamine vähendama tema ütluste tõenduslikku väärtust. Teiseks väidab maakohus, et tunnistaja A.J. l oli isiklik põhjus, et anda süüdistatavale soodsaid ütlusi – kauaaegne tutvus. Süüdistatava ütluste kohaselt ei olnud talle vahetult pärast sündmust teada, et juhtunul viibis pealtnägijana ka A.J. ; teadmine sellest jõudis temani alles ligikaudu augustikuus ema vahendusel, kui ema sõbranna teatas, et tema tütar viibis sündmuskohal ning nägi toimunut pealt. KrMS ei sätesta põhimõtet, mille kohaselt tuleks kaitse tunnistaja kohtueelses menetluses üle kuulata. Kaitse taotles tunnistaja ülekuulamist kaitseaktis, mis esitati 01.09.2025. Asjakohased on maakohtu hinnangud selle kohta, et tunnistaja oli kaugemal ning ei näinud sündmust algusest peale. Seetõttu olid tema võimalused sündmust tajuda piiratud.
14.Nõustumisväärne ei ole maakohtu järeldus, et J. Kuznetsov on välja mõelnud sündmuste konstruktsiooni, mis välistab tema süüdimõistmise. Süüdistatav selgitab oma ütlustes, millistel asjaoludel ta kohtus kannatanutega, sealjuures ei eita ta ühel kannatanul kõrvast kinni võtmist. Ta annab ütlusi selle kohta, miks ta nii tegi ja oma hinnangu teo tagajärjele. See teave on oluline teo subjektiivsele küljele hinnangu andmisel ja ei ole käsitatav süüdimõistmist välistava konstruktsiooni väljamõtlemisena.
15.Tunnistaja A.B. i ütluste usaldusväärsust ei saanud maakohus välistada üksnes põhjusel, et tegemist on süüdistatava lähisugulase ja lapseealise lapsega. Alaealise, sh lapseealise tunnistaja ütluste hindamisel tuleb küll arvestada tema vanust, arengutaset, mõjutatavust ja suhet menetlusosalistega, kuid need asjaolud ei muuda ütlusi automaatselt ebausaldusväärseks. Kohtu ülesanne on hinnata, kas lapse ütlused on sisemiselt järjepidevad, eluliselt usutavad, kooskõlas teiste tõenditega ning kas esineb konkreetseid tunnuseid, mis viitavad kõrvalisele mõjutamisele või mäletamisvõime puudulikkusele. Maakohus ei ole sellist sisulist analüüsi teinud, vaid piirdus üldise viitega lapse vanusele ja sugulussuhtele süüdistatavaga. Selline põhjendus ei ole piisav A.B. i ütluste tervikuna kõrvale jätmiseks. Kohased põhjused, miks tema ütlustele otsust rajada ei saa, on toonud prokurör: Tunnistaja A.B. i puhul tuleb pöörata tähelepanud asjaolule, et tegemist on 7-aastase lapsega, kes nimetas kõiki vendadeks ja seob erinevatel aegadel toimunud sündmusi üheks sündmuseks.
A.B. on pisike poiss, kes täiskasvanute ja suuremate poiste kõrval seistes ei pruukinud olukorrast täielikult aru saada või seda jälgida. Tema ei näinud ka A.A. i kõrvast tirimist (dtl 124).
16.Isiku ütluste ebausaldusväärsust ei saa tuletada ainuüksi tema menetluslikust positsioonist või seotusest menetlusosalisega. Kohtupraktika kohaselt võivad viidata ebausaldusväärsusele näiteks vastuolud ja ebajärjepidevus ütlustes (RKKK 1-21-6698/50, p 28; 1-23-2872/59, p 27; 1-23-5754/22, p 17), eluline ebausutavus, mis seisneb kirjeldatu vähetõenäolisuses, vastuolus loodusseadustega või ilmselges absurdsuses (RKKK 1-232872/59, p 27), vastuolus objektiivsete tõenditega (RKKK 1-22-2429/42, p 36; 1-23-1538/95, p 27-28; 1-24-5284/43, p 26), välistes mõjutustes või mälupuudel (RKKK 1-23-5754/22, p 15; 1-23-1538/95, p 22-23). Asjaolu, et mingis osas on ütlused ebausaldusväärsed, ei anna veel alust nende tervikuna kõrvale heitmiseks. Ütluste seda osa, mille usaldusväärsuses pole põhjust kahelda, tuleb aga kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt (vt RKKK 3-1-1-131-13 p 12).
17.Argumentatsioonilüngad otsuse põhjendustes, sh suvaline hinnang ütluste usaldusväärsusele, kujutavad endast kohtuotsuse põhistamise kohustuse rikkumist, mis on käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena (RKKK 1-24-5284/43, p 21 ja 29). Maakohtu tehtud vead on ringkonnakohtu poolt parandatavad, mistõttu tuvastab ringkonnakohus sündmuste käigu ise.
(III)
18.J. Kuznetsovil on vennapoeg A.B. , kes oli sündmuste ajal 7-aastane. Süüdistatava ütluste kohaselt olid tal A.B. ga väga head ja usalduslikud suhted, ta oli poisiga varasemalt palju suhelnud ning osalenud tema kasvatamises, mistõttu pöördus A.B. ema tema poole seoses probleemidega A.B. ja teiste laste vahel. Süüdistatav ja tema abikaasa A.K. läksid 20.03.2025 lapsele lasteaeda järele. A.K. sõnul ütles A.B. ema E.B. , et A.B. , A.A. , K. ja kõik see kamp lõhkusid akna ära. Siis ta ütles veel, et K. , A.A. , C.C. kiusasid A.B. t ja nemad abikaasaga otsustasid tulla ja rääkida sellest (lk 51). See, et nad läksid A.B. le lasteaeda järele, et lahendada A.B. ja teiste poiste vahel tekkinud olukorda, nähtub ka süüdistatava enda ütlustest (lk 68). Kedagi nendest teistest lastest nad varem ei tundnud, ainult teadsid juttude järgi (lk 68). A.K. sõnul palus neil lastega rääkida E.B. . Süüdistatava ja tema abikaasa teadmise kohaselt kiusasid need lapsed A.B. t. Nad jalutasid ja ühel hetkel osutas A.B. K. ile kui ühele teda kiusavale lapsele (lk 51, 68). Nad läksid K. i juurde ja küsisid tema ema telefoninumbrit (lk 51-52, 68). K. eitas ema telefoninumbri olemasolu ja helistas oma vennale C.C. ile. Mõlema kannatanu ütluste kohaselt helistas C.C. ile tema noorem vend, kes oli nutuse häälega ja palus tulla (lk 27 ja 32).
19.C.C. ja A.A. tulid kohale ja algas olukorra selgitamine. Kannatanu C.C. väidab, et süüdistatav sõimas neid ebatsensuursete sõnadega (lk 27 p.) A.J. sõnul rääkisid ebatsensuurselt poisid. A.A. i sõnul sundis süüdistatav neid A.B. ees vabandama ja seda nad ka tegid, kuigi ei tea, mille eest (lk 32 p). Nemad end milleski süüdi ei tundnud. Vabandamise nõudmist kinnitavad ka süüdistatav ja tema abikaasa. Süüdistatava ja tema abikaasa nägemuses olid väikesele sugulasele liiga teinud just need poisid. Täiskasvanud kohalviibijate sõnul poisid naersid ja ei olnud nõus vabandust paluma. Erinevate isikute kirjelduste pinnalt jõuab ringkonnakohus järeldusele, et see kohtumine ei toimunud rahumeelsetel ajenditel ja üksteisemõistmises, suure tõenäosusega võisid mõlemad osapooled kõrgendada häält või ka kasutada ebatsensuurseid sõnu. Sellistes olukordades on inimeste reaktsioonide lugemine keeruline. Kuna poisid ei väitnud, et nad oleksid hakanud nutma, võib väidetele
vastuvaidlemine ja n.ö lugupidamatus olla täiskasvanute silmis kergesti käsitatav üleoleva käitumisena.
20.Süüdistatav väitis poistele, et tal on video, kust nähtub, et need poisid on A.B. ga vääralt käitunud. A.A. küsis seda videot näha ja süüdistatav hakkas midagi oma telefonist otsima. Tegelikult sellist videot näidata ei olnud ning J. Kuznetsov haaras A.A. il kõrvast. Kannatanute sõnul lõi ta seejärel C.C. i, täiskasvanud sellist löömist ei näinud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjust kahelda kannatanute ütlustes, et selles olukorras sai C.C. süüdistatava käest vastu nägu. Ta räägib sellest häirekeskusele tehtud kõnes kui ka mõne minuti pärast sündmuskohale saabunud politseile. Salvestuselt on näha, kuidas ta näitab pihta saanud kohta põsel. Suhteliselt vahetult peale sündmust rääkis ta sellest ka oma emale. Arvestades, et süüdistatav pidi just hakkama oma telefonist näitama tõendusmaterjali selle kohta, mida poisid olid väidetavalt A.B. le teinud, on tõenäoline, et kõige lähemal süüdistatavale seisid just mõlemad kannatanud ning süüdistatava abikaasa ja sündmust eemalt näinud tunnistaja seda kohta tähele ei pannudki.
21.Süüdistatav võttis kinni A.A. i kõrvast, mida kinnitavad nii kannatanud, süüdistatav ja tema abikaasa kui ka sündmust pealt näinud tunnistaja. Sündmuskohal viibinud täiskasvanud kirjeldasid seda kui lühiajalist kasvatava või korrale kutsuva iseloomuga puudutust. Süüdistatava sõnul hakkas poiss eemalduma, ta käsitas seda lugupidamatuse avaldusena ja soovis eemaldumist takistada.
22.KarS § 121 koosseisu jaatamiseks peab kehaline väärkohtlemine tekitama valu. Kõrv on suhteliselt õrn koht, mille pisut tugevam puudutamine põhjustab juba valuaistingu. Süüdistatava ütluste kohaselt oli kannatanu eemale liikumas. See, et üks sündmuses osalenud inimene nimetab seda kõrvast kinni hoidmisega lahkumise takistamiseks ja teine kõrvast tõmbamiseks, on lihtsalt vaatenurga küsimus. Kõrvast haaramine ei ole inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav käitumisviis ja käsitatav kehaliselt vääriti kohtlemisena. Kõrva omanik tunneb selle käigus valu.
23.Valu tundmist kinnitavad mõlemad kannatanud. Politsei vormikaamera salvestuselt on selgelt näha A.A. i kõrva juures punetus ja C.C. i põsel näole langeva valguse tõttu mõnevõrra vähem selgelt punetus. Need on selgeks tunnismärgiks, et kehalise väärkohtlemise intensiivsus oli valu kui tagajärje saabumiseks küllaldane. Arvestada tuleb sellegagi, et kannatanute näol oli tegemist suhteliselt väikest kasvu poistega – haaramine või laks lahtise käega vastu nägu ei pruugi alati täiskasvanule valu tekitada. Laste kehal põhjustas see pärast sündmust mõnda aega nähtava jälje, mille olemasolu kinnitasid mõlema lapse seaduslikud esindajad. Lapsed rääkisid kodus ka sellest, et nad tundsid valu.
24.Kokkuvõtlikult läks 7-aastase A.B. onu klaarima lapse suhteid teiste lastega. Tema informatsioon pärines lapselt endalt ja tema emalt, teisi lapsi süüdistatav ei tundnud. Vennapoeg osutas samavanale K. ile, kellega süüdistatav hakkas vestlema. K. i kõne peale tulid sündmuskohale 12 ja 13-aastased A.A. ja C.C. . Süüdistatav pidas ka neid lasteks, kes on A.B. le liiga teinud ja nõudis, et nad vabandaksid. Kannatanud ei teadnud end midagi halba teinud olevat, vaidlesid ja küsisid näha videot, mida süüdistatav väitis tõendusmaterjalina olemas olevat ja midagi oma telefonist otsima hakkas. Videot ei olnud. Süüdistatava hinnangul käitusid poisid lugupidamatult ja ta võttis lahkuma hakkaval A.A. il kõrvast kinni. Millalgi vahetult peale seda sai süüdistatava käega vastu nägu C.C. . Süüdistatav möönab kehalise kontakti eesmärgina n.ö kasvatamist. Mõlemad tegevused osutusid piisavalt intensiivseks, et poistele valu tekitada. Ringkonnakohtu hinnangul ei seadnud süüdistatav valu tekitamist eesmärgiks, ega pruukinud teada, et ta tekitab kannatanutele valu. Arvestades enda ja kannatanute kasvu ja ka füüsilise tugevuse vahet, pidas ta võimalikuks ja möönis valu
tekkimise võimalikkust. See on kaudse tahtluse jaatamiseks küllaldane ning KarS § 121 koosseis on täidetud. Kuna süüdistataval on kehtiv karistus KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, on teo kvalifitseerimine korduvana väljaspool kahtlust. (IV)
25.Teo toimepanemise asjaolude ebaõige tuvastamise tulemusena on maakohus tuvastanud teo subjektiivse külje ebaõigesti ning andnud süü suurusele vale hinnangu. Seetõttu tuleb ringkonnakohtul otsus mõistetud karistuse osas tühistada ja teha selles osas uus otsustus.
26.Ringkonnakohus peab J. Kuznetsovi teosüüd otsuse p-s 24 kirjeldatud asjaoludel väiksemapoolseks. KarS § 121 koosseisu tähenduses on tegemist suhteliselt väheintensiivse ründega. Karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Nagu maakohus õigesti märkis, on karistust raskendav asjaolu isikuvastase süüteo toimepanemine täisealise poolt alaealise juuresolekul. Ringkonnakohus peab KarS § 56 kohaselt arvestamisele kuuluvatele asjaoludele vastavaks karistuseks 6 kuud vangistust.
27.J. Kuznetsovi on varem kehalise väärkohtlemise eest karistatud 24.11.2021 (vangistus jäeti täitmisele pööramata) ja 06.04.2023 (KarS § 65 lg 2 kohaselt liitkaristuseks mõistetud vangistus asendati üldkasuliku tööga). Sellest hoolimata on ta teiste inimeste kehaliselt vääriti kohtlemist jätkanud. Toimikus oleva karistusregistri õiendi kohaselt (lk 68) ei ole tegemist varem reaalset vangistust kandnud isikuga. Seetõttu on põhjendatud šokivangistuse kohaldamine. Üldiselt võiks sellistel asjaoludel olla katseajal näidustatud sotsiaalprogramm. Süüdistatav töötab Rootsis, mistõttu võib kriminaalhooldusele allumise vajadus kaasa tuua töösuhte katkemise. Arvestades ka juba süüdistatava lisandunud vanust, peab ringkonnakohus uute kuritegude ärahoidmiseks küllaldaseks 1 kuu vältel eneseanalüüsi võimalust ühiskonnast isoleeritud tingimustes. Seetõttu vabastatakse ta ülejäänud karistusest tingimisi KarS § 73 sätteid kohaldades. Varasem korduv karistamine näitab, et süüdistatav ei allu karistuse eripreventiivsele mõjule just kergesti. Seetõttu määratakse katseaeg pikemana – kahekordse karistusaja ehk 1 aasta ulatuses. (V)
28.Ringkonnakohus tuvastas, et tõendamist on leidnud KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemine J. Kuznetsovi poolt. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Maakohtu mõistetud karistus kuulub vähendamisele. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2, 4 ja § 340 lg 2 p-st 4, tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu 07.11.2025. a otsuse mõistetud karistuse osas ja teeb uue otsuse, millega mõistab J. Kuznetsovile KarS § 121 lg 2 p 3 järgi karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 73 lg-te 1, 2 ja 3 alusel pöörata 1 kuu vangistust kohe täitmisele. Ülejäänud 5 kuu pikkust vangistust ei pöörata täitmisele, kui J. Kuznetsov ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kuna maakohtu otsus on puudulikult põhistatud, asendab ringkonnakohus maakohtu põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega. Apellatsioon rahuldatakse osaliselt.
29.KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Määratud tähtajaks ringkonnakohtule menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente ei esitatud. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.