Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamine
1-23-1538 19. juuni 2025 Eesistuja Saale Laos, liikmed Velmar Brett ja Juhan Sarv Kriminaalasi A süüdistuses KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 (praegu § 1411 lg 2 p-de 1 ja 6) järgi Tallinna Ringkonnakohtu 28. augusti 2024. a otsus A kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Leelet Kivioja, ja kannatanu, esindaja vandeadvokaat Indrek Västrik 30. aprill 2025, kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Tühistada nii Tallinna Ringkonnakohtu 28. augusti 2024. a kui ka Harju Maakohtu
18.detsembri 2023. a otsus, välja arvatud osas, millega kohtud piirasid enda otsuse avalikustamist ja ringkonnakohus määras kaitsjale riigi õigusabi tasu.
2.Mõista A talle esitatud süüdistuses KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi õigeks.
1.A anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi selles, et ta lakkus 2011. aasta kevadel ja suvel korduvalt kuueaastase ehk KarS § 147 mõttes arusaamisvõimetu lapse suguelundeid. Samuti pani ta enda peenise kannatanu anaalavasse ja liigutas seda edasi-tagasi. Sellise tegevusega nakatas süüdistatav kannatanu genitaalherpesesse.
1-23-1538 Maakohtu otsus
2.Harju Maakohus tunnistas A 18. detsembril 2023 süüdi KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 (praegu KarS § 1411 lg 2 p-d 1 ja 6) järgi ning karistas teda vangistusega neljaks aastaks ja kuueks kuuks. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jättis kohus vangistuse tingimisi viieaastase katseajaga täitmisele pööramata. Kohus rahuldas tsiviilhagi ja mõistis süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 3500 eurot. Süüdistatavalt mõisteti riigile välja menetluskulu hüvitis.
3.Kohus pidas tõendatuks, et süüdistatav lakkus korduvalt kannatanu suguelundeid ja vähemalt ühel juhtumil liigutas enda peenist kannatanu tuharate vahel. 2011. aasta kevadel ja suvel viis ema kannatanu mitmel korral süüdistatava juurde hoida. Süüdistatav oli sel ajal kannatanu ema intiimpartner. Süüdistatav vaatas kannatanu järele, andis talle süüa ja mängis temaga. Kannatanu kirjeldas süüdistatavaga veedetud aega üksikasjalikult. Ta rääkis, kuidas süüdistatav korduvalt tema suguelundeid lakkus, samuti juhtumist, mil ta oli lamava süüdistatava peal kõhuli ja viimane sisestas peenise tema pärakusse. Suguakti algust kannatanu ei mäletanud, kuid ta mäletas, et peenis liikus sisse ja välja. Kannatanu ütles, et süüdistatav lõpetaks ja et ta ei taha rohkem, mille peale süüdistatav vastas, et kohe on läbi. Süüdistatav oli keelanud toimunust kellelegi rääkida, sest muidu läheb ta vangi.
4.Kannatanu ütlused on usaldusväärsed ja eluliselt usutavad. Vaatamata kuriteost möödunud ajale ja enda tollasele vanusele andis kannatanu detailseid ütlusi selle kohta, miks ta oli süüdistatava juures, mida nad kahekesi tegid ja milline oli süüdistatava korter. Kannatanu antud korteri kirjeldus on kooskõlas tema ema ütlustega. Seevastu on ebausaldusväärne süüdistatava versioon, mille kohaselt annab kannatanu ema õhutusel valeütlusi. Kannatanu rääkis juhtunust esmakordselt psühhiaatrile, kes aprillis 2021 teavitas sellest politseid. Alles seejärel said juhtunust teada kannatanu vanaema ja ema. 2021. aasta kevadel olid kannatanu suhted emaga pingelised ja ema ei ole kannatanuga süüdistatava tegudest kunagi põhjalikult rääkinud. Seega ei ole usutav, et kannatanu ja tema ema leppisid kokku valeütluste andmises.
5.Siiski ei ole tõendatud, et süüdistatav sisestas peenise kannatanu pärakusse. See oleks tekitanud kannatanule valu ja vigastusi, mida pidanuks märkama ka lapse ema. Kannatanu ei kirjeldanud valuaistingut ega hilisemaid tervisemuresid. Umbes pool aastat pärast süüdistatava tegusid viidi kannatanu haiglasse, kus arst vaatas ta korduvalt läbi. Raviarsti kirjeldusest järeldub, et päraku piirkonnas kannatanul arme ega haavandeid ei olnud. 2021. aasta läbivaatuse käigus kannatanu päraku piirkonnas tuvastatud vana arm ei ole seostatav süüdistatava tegudega. Samuti ei ole võimalik olla kuueaastase lapsega anaalses suguühtes viisil, nagu kannatanu seda kirjeldas. Ei saa aga välistada, et kannatanu kirjeldatu toimus ilma penetratsioonita. Suure tõenäosusega liigutas süüdistatav peenist kannatanu tuharate vahel.
6.Tõendamata on ka süüdistuses esitatud väide, et süüdistatav nakatas kannatanu genitaalherpesesse. Kannatanul diagnoositi herpesviirus HSV-1 ja HSV-2 märtsis 2012. Toonase raviarsti kirjeldatud kannatanu sümptomid vastavad esmasele herpesviirusele. Arvestades selle viiruse kulgu, pidi kannatanu nakatuma suhteliselt lühikest aega enne haiglasse saabumist ehk pärast süüdistatava tegusid. Süüdistatavale tehtud testi kohaselt ei ole tema organismis viirusetüvesid HSV-1 ega HSV-2. Asjatundja ütluste kohaselt jääb see viirus närvilõpmetesse kogu eluks.
7.Nii peenise liigutamine kannatanu tuharate vahel kui ka tema suguelundite lakkumine oli süüdistatava tegude ajal karistatav KarS § 142 järgi, aastatel 2013–2019 KarS § 141 järgi, praegu aga KarS § 1411 järgi. Süüdistatav pani teo toime korduvalt ja alla 18-aastase kannatanu suhtes (KarS § 142 lg 2 p-d 1 ja 2). Ringkonnakohtu otsus 2(7)
1-23-1538
8.Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. augustil 2024 maakohtu otsuse muutmata ega rahuldanud süüdistatava ja kaitsja apellatsioone, milles taotleti õigeksmõistvat kohtuotsust.
9.Ringkonnakohtu hinnangul põhjendas maakohus süüdistatava süüditunnistamist veenvalt. Hinnates süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks ja kannatanu ütlused usaldusväärseks, võttis maakohus arvesse elulise usutavuse kriteeriumi ja järgis põhistamiskohustust.
10.Süüdistatav eitas enda süüd täielikult, esitades kaitseväite, et kannatanu ema õhutas kannatanut valeütlusi andma. Maakohus pidas süüdistatava niisugust väidet põhjendatult ebausutavaks. Süüdistatav ei ole esitanud tõsiselt võetavaid ja kontrollitavaid argumente, miks ta poleks saanud süüdistuses kirjeldatud kuritegu toime panna. Süüdistatava ütlused, et ta ei ole kannatanuga süüdistuses märgitud ajal ja kohas kahekesi jäänud ega tema suhtes kuritegu toime pannud, on suunatud vastutuse vältimisele.
11.Maakohus analüüsis, kuidas on kannatanu mälupilti mõjutanud uuritavast sündmusest möödunud aeg, ja arvestas, et kannatanu oli süüdistatava tegude ajal kuueaastane. Kohus hindas kannatanu ütluste detailsust ja elulist usutavust, samuti seda, et kannatanu suutis üksikasjalikult kirjeldada süüdistatava korterit, kus kuritegu aset leidis. Kannatanu ütlustes ei ilmne vastuolusid ega viiteid sellele, et kannatanu võiks olla mõjutatud fantaasiatest või millestki hiljem kogetust, suutmata seda eristada tegelikkusest.
12.Kannatanu kirjeldas ristküsitlusel usaldusväärse üksikasjalikkusega, kuidas süüdistatav teda seksuaalselt kuritarvitas. Tõsiasi, et maakohus hindas süüdistatava kasuks kõrvaldamata kahtluse anaalse suguühte toimumise osas, ei väära kannatanu ütluste usaldusväärsust. Maakohtu hinnangul leidis kannatanu kirjeldatud tegu aset, kuid selliselt, et süüdistatav liigutas peenist lapse tuharate vahel. Kannatanu ütlused kummutavad kaitsja väite, et kuriteo võis toime panna keegi teine. Tagajärjetuks jääb ka süüdistatava argument, mille kohaselt räägib tema kuriteo vastu see, et tal ei ole genitaalherpest ja et ta on karistamata.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
Kaitsja kassatsioon
13.Kaitsja palub saata kriminaalasja uueks arutamiseks ringkonnakohtule või süüdistatava õigeks mõista, märkides järgmist.
14.Süüdistatava ütlused on järjepidevad ja usaldusväärsed. Isegi kui mitte nõustuda süüdistatava arvamusega, miks kannatanu valeütlusi annab, ei muuda see ebausaldusväärseks süüdistatava ütlusi tõendamiseseme asjaolude kohta.
15.Süüdistatava süüditunnistamine põhineb määravas ulatuses kannatanu ütlustel, mille usaldusväärsuse hindamisel ei ole kohtud piisavalt arvestanud kannatanu vanuse ja psüühikaga seonduvat ega süüdistatava ja kannatanu ema vaenulikke suhteid. Üksnes asjaolust, et kannatanu oli suuteline kirjeldama süüdistatava korterit, ei saa järeldada, et tema ütlused on nii usaldusväärsed, et süüdistatav nende põhjal süüdi tunnistada.
16.Kümne aasta vältel pärast väidetavat kuritegu ei rääkinud kannatanu enda väärkohtlemisest kellelegi. Arvatava kuriteo ajal oli kannatanu kuueaastane. Pole usutav, et ta suutis kohtus 12 aastat hiljem adekvaatselt kirjeldada kuue aasta vanusena kogetut. Laps võib olla mõjutatud fantaasiatest ja hiljem kogetust, mida ta ei pruugi tegelikkusest eristada. Kannatanu elus on olnud mitu traumeerivat sündmust. 3(7)
1-23-1538
17.Kannatanu ütluste kohaselt tuli läbielatu talle meelde, kui tal 13-aastaselt avaldus uuesti genitaalherpes. Saades teismeeas teada, et ta nakatus lapsena genitaalherpesesse, võis kannatanu hakata haigust ekslikult seostama viibimisega süüdistatava korteris. Maakohus tuvastas, et süüdistatav ei astunud kannatanuga anaalsesse suguühtesse ja kannatanu kirjeldus sellest ei ole usutav. Ühtlasi tuvastas kohus, et süüdistataval ei ole genitaalherpest ja seega ei saanud ta ka kannatanut selle viirusega nakatada. On teadmata, kuidas kannatanu nakatus. Kuriteo võis toime panna keegi teine, kuid kannatanu ei mäleta juhtunut. Võimalik on seegi, et kuritegu polegi olnud ja kannatanu sai viiruse muul viisil. Kassatsioonivastused
18.Prokuratuur ja kannatanu paluvad jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
19.Menetletavas asjas rajasid kohtud süüdimõistva otsuse valdavas ulatuses ühele tõendile – kannatanu ütlustele. See ei ole välistatud, kuid seab tõendi usaldusväärsusele rangemad nõudmised, eeldades kõigi tõendi hindamisel tekkivate kahtluste veenvat kummutamist (vt ka RKKK 06.10.2017, 1-15-10967/38, p 6 ja 28.01.2022, 1-20-9406/41, p-d 13–14).
20.Maa- ja ringkonnakohus on igasuguseid kahtlusi välistavalt põhjendanud seisukohta, et kannatanu ei andnud tahtlikult valeütlusi. Seega on küllaldane alus lähtuda sellest, et kannatanu ütlused kajastavad adekvaatselt tema mälupilti väidetavast kuriteosündmusest.
21.Teadliku vale välistamisest ei piisa aga alati veel järelduseks, et isikulise tõendiallika ütlused kajastavad tõendamiseseme asjaolusid õigesti. Nimelt tuleb arvestada ka tõendiallika võimaliku mäluveaga, mille korral ei peegelda inimene ütlustes algsündmust ennast, vaid mälujälge, mis on muutunud sõltuvalt näiteks sellest, mida isik on vahepeal selle sündmuse kohta kõnelenud ja tajunud (RKKK 15.09.2003, 3-1-1-89-03, p 9 ja 07.05.2009, 3-1-1-21-09, p 12).
22.Teadusuuringud kinnitavad, et ka täiesti normaalse psüühikaga inimesel võivad olla vahetud ja detailsed mälestused sündmustest, mida tegelikult ei ole aset leidnud või milles ta ise ei osalenud. Niisamuti võivad mälus teiseneda algsündmuse üksikasjad. Ehkki vaieldakse selle üle, kui vastuvõtlikud on inimesed valemälestuste tekkimisele, on kõnesoleva nähtuse olemasolu üldtunnustatud. Samas ei ole kindlaks tehtud selgeid kvalitatiivseid erisusi, mille põhjal inimene ise või keegi teine saaks valel ja tõesel mälestusel usaldusväärselt vahet teha. Ekslikud mälestused on täpselt sama elavad, veenvad või häirivad kui mälestused tegelikest sündmustest ja inimene võib olla enda valemälestuse õigsuses täiesti kindel. Valemälestused on kergemad tekkima siis, kui meenutatavad sündmused jäävad kaugemasse minevikku, näiteks lapsepõlve. Ehkki valemälestuste kujunemist soodustab teatud tüüpi psühhoteraapia või ülekuulamistehnika, ei eelda nende teke iga kord välist mõjutajat. Valemälestus võib välja kujuneda ka näiteks olukorras, kus inimese halvenenud vaimne või füüsiline seisund toob kaasa sisemise vajaduse leida sellele põhjus. Kunagi ei saa välistada, et inimesele aastaid hiljem meenunud traumaatiline (lapsepõlve)sündmus leidis tõesti aset. Siiski on niisugusel juhul tavapärasest suurem risk, et inimese mälupilt ei kajasta tegelikkust, sest aja möödudes võib eri tegurite toimel suureneda mälu moonutuste ja ka täienisti valede mälestuste tekkimise tõenäosus. (Vt valemälestuste ja nendega õigusemõistmisel arvestamise kohta lähemalt nt: Loftus, E. Our changeable memories: legal and practical implications. Nature Reviews Neuroscience 4/2003, 231–234; Gleitman, H., Gross, J., Reisberg, D. Psühholoogia. Hermes 2014, lk 378–379 ja 390–393; Commane C, Kopelman MD. Memory: what we think the psychiatrist should know in a forensic context. BJPsych Advances, 2022, 28(1), 24–26; Otgaar, H., Howe, M. L., & Patihis, L. What 4(7)
1-23-1538 science tells us about false and repressed memories. Memory, 2022, 30(1), 16–21; Randma, P. Alaealise tõendiallika usaldusväärsus. – Juridica 1/2022, lk 40–43 ja 50–52; Pérez-Mata, N., Diges, M. False memories in forensic psychology: do cognition and brain activity tell the same story? Frontiers in Psychology 15/2024; Deferme D., Otgaar H., Dodier O., Körner A., Mangiulli I., Merckelbach H., Sauerland M., Panzavolta M., Loftus EF. Repressed Memories (of Sexual Abuse Against Minors) and Statutes of Limitations in Europe: Status Quo and Possible Alternatives. Topics in Cognitive Science 16/2024, 630–643; Radcliffe, P. J., & Patihis, L. Judges and lawyers’ beliefs in repression and dissociative amnesia may imperil justice: further guidance required. Memory, 2024, 32(8), 1083–1099.)
23.Menetletavas asjas on kohtud kindlaks teinud mitu asjaolu, mis kogumis viitavad tavapärasest suuremale riskile, et kannatanu ütlused võivad – ehkki ei pruugi – põhineda kas tervikuna või olulises osas valemälestusel.
24.Kohtute tuvastatu kohaselt oli kannatanu väidetava kuriteo ajal aastal 2011 kuueaastane. Esimest korda rääkis ta enda seksuaalsest kuritarvitamisest kümme aastat hiljem haiglaravil viibides arstile. Maakohtus prokuröri küsimustele vastates selgitas kannatanu, et see, mida süüdistatav temaga tegi, tuli talle meelde 13-aastaselt, s.o ligikaudu seitse aastat pärast väidetavat kuriteosündmust.
25.Eeltoodut silmas pidades ei ole menetletavas asjas kannatanu ütluste ja mälestuste taastumise usaldusväärsust piisava põhjalikkusega juhtumi asjaolude põhiselt hinnatud. Muu hulgas ei esitanud prokurör ristküsitlusel kannatanule küsimusi, millele antavad vastused võinuksid heita valgust kannatanu mälestuse kujunemise (taastumise) protsessile ja luua seega ka võimaluse kontrollida kannatanu ütluste usaldusväärsust. Lisaks ei kuulatud kohtus tunnistajana üle arsti, kellele kannatanu enda väidetavast väärkohtlemisest esmakordselt rääkis.
26.Kannatanu kirjeldas ristküsitlusel võrdlemisi üksikasjalikult muu hulgas seda, kuidas süüdistatav lisaks suguelundite lakkumisele oli temaga anaalvahekorras. Samas tuvastas maakohus veenvalt, et sellist suguühet ei saanud tegelikult toimuda. Maakohus ei välistanud, et kannatanu väidetu leidis aset, kuid ilma penetratsioonita, lisades, et süüdistatav suure tõenäosusega liigutas peenist kannatanu tuharate vahel. Niisugune järeldus ei põhine aga ühelgi tõendil ja on üksnes oletus, millele viitab ka maakohtu esmane sõnakasutus ei välista. Sellest hoolimata luges kohus kõnesoleva teo tuvastatuks, rikkudes süütuse presumptsioonist tulenevat nõuet, mille kohaselt ei tohi kohtu järeldused põhineda oletustel (RKKK 01.04.2025, 1-22-2429/42, p 38).
27.Igal juhul erinevad kannatanu ütlused anaalvahekorra kohta oluliselt kohtute tuvastatust. See lahknevus ei puuduta mõnd kõrvalist detaili, vaid kõige intensiivsemat rünnet, mida süüdistuses kirjeldatakse. Niisugune erinevus kannatanu mälupildi ja kohtute tuvastatu vahel loob kõrvaldamist nõudva kahtluse küsimuses, kuivõrd saab kannatanu ütlustes kajastuvat mälupilti usaldada ülejäänus. Kohtud on ses osas piirdunud aga vaid üldsõnalise tõdemusega, et kannatanu väidetud suguühte tuvastamata jäämine ei väära tema ütluste usaldusväärsust.
28.Menetluse käigus langes ära ka kannatanu ütlusi toetanud asjaolu, et süüdistatav nakatas kannatanu genitaalherpesesse. Nimelt tegid kohtud kindlaks, et kannatanul on viirusetüved HSV-1 ja HSV-2, aga süüdistatava organismis neid ei ole. Seejuures jättis prokuratuur, kes väitis süüdistuses, et süüdistatav nakatas kannatanu, kontrollimata, kas süüdistatav üldse on viirusekandja. Asjatundja maakohtus antud selgituse kohaselt jääb genitaalherpes kord nakatunud inimese närvilõpmetesse kogu eluks. Samuti märkis asjatundja, et viirusetüvi HSV-2 levib enamjaolt sugulisel teel genitaalpiirkonnas. Kriminaalasjas ei ole kogutud tõendeid selle kohta, kuidas võis kannatanu nakatuda. Maakohus tuvastas haiguspildile ja asjatundja ütlustele tuginedes, et see pidi juhtuma millalgi suhteliselt lühikest aega enne kannatanul viiruse diagnoosimist 2012. aasta märtsis, aga 5(7)
1-23-1538 kindlasti pärast süüdistatavale etteheidetavaid tegusid 2011. aasta kevadel ja suvel. Samuti ei leidnud maakohtu hinnangul kinnitust kannatanu ema väited, et ka tema ise põdes genitaalherpest. Järelikult ei ole ka alust arvata, et kannatanu võis saada viiruse emalt. Kohtud ei kummutanud eelneva põhjal tekkivat kahtlust, et kannatanu võis nakkuse saada mõnelt kriminaalmenetluses tuvastamata isikult ja omistada tema teod hiljem ekslikult süüdistatavale.
29.Mitte miski eespool märgitust ei välista võimalust, et kannatanu kirjeldatu vastab kohtute tuvastatud ulatuses siiski tõele. Samas eeldab kriminaalmenetluslik tõendamisstandard, et süüdistatava süüditunnistamise aluseks olevad asjaolud leidsid aset suure tõenäosusega ja väljaspool mõistlikku kahtlust (RKKK 30.11.2009, 3-1-1-55-09, p 18.2; 14.03.2025, 1-19-705/1769, p 191). Järelikult ei piisa kellegi süüditunnistamiseks sellest, kui tõenäosus, et ta pani talle etteheidetava teo toime, on sama suur või üksnes mõnevõrra suurem kui tõenäosus, et ta seda siiski ei teinud (vt ka RKKK 25.11.2013, 3-1-1-107-13, p 8).
30.Menetletavas asjas ei kõrvaldanud kohtud veenvalt kõiki kahtlusi, mis puudutavad kannatanu ütlustes kajastuva mälujälje kooskõla tegelikkusega. Seetõttu ei ole kannatanu ütluste usaldusväärsus niisugusel tasemel, et süüdistatava süüditunnistamine saaks põhineda valdavas ulatuses vaid sel tõendil (vt eespool p 19).
31.Osutatud järeldust ei väära ka kohtute hinnang, et kannatanu ütlused on eluliselt usutavad. Ütluste elulise usutavuse puhul hinnatakse ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldist tõenäosust. Selliste asjaolude väga väikene tõenäosus on üks argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Ütluste sisu elulise usutavuse hindamine ja selle hinnangu arvestamine ütluste usaldusväärsuse üle otsustamisel on oluline juhtudel, mil ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada menetleja üldteadmiste põhjal tavapäraseks. (RKKK 22.02.2016, 3-1-1-109-15, p-d 110–122) Samas ei tähenda ütluste eluline usutavus veel nende usaldusväärsust. Menetletavas asjas ei ole kannatanu ütluste sisu põhiosas tõesti eluliselt ebausutav. See ei kõrvalda aga eespool käsitletud põhjustel tekkinud kahtlusi, mis ei luba pidada kannatanu ütlusi nii usaldusväärseks, et rajada süüdistatava süüditunnistamine valdavalt üksnes nendele.
32.Tõendamisraskuste korral tuleb kõrvaldamata kahtlused in dubio pro reo-põhimõtte (kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 7 lg 3) kohaselt tõlgendada süüdistatava kasuks (RKKK 01.07.2011, 3-1-1-10-11, p 26 ja 03.03.2022, 1-20-3306/139, p 18). Vaidlusaluses asjas on kohtud seda nõuet eiranud, rikkudes KrMS § 339 lg 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust (vt ka RKKK 12.12.2012, 3-1-1-113-12, p 7.3). Kriminaalasjas ei ole tõendeid, mida täiendavalt uurides ja hinnates võiks kohtutel olla võimalik kõrvaldada tõsikindlalt kõik kahtlused, mis on praegusel juhul takistuseks, rajamaks süüdimõistvat otsust valdavas ulatuses kannatanu ütlustele. Niisuguses olukorras tuleb süüdistatav KrMS § 309 lg 2 kohaselt KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi õigeks mõista. (Vt ka RKÜK 10.04.2012, 3-1-2-2-11, p 79 ja RKKK 08.03.2012, 3-1-1-15-12, p 21.)
33.Süüdistatava õigeksmõistmisest tingituna tuleb kannatanu tsiviilhagi jätta KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Kolleegium selgitab, et kannatanu võib sama nõude esitada uuesti tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Kogu kriminaalmenetluse kulu alates kohtueelsest menetlusest kuni kassatsioonimenetluseni (määratud kaitsjale ja kannatanu esindajale makstud riigi õigusabi tasu, ekspertiisitasu ja asjatundjale makstud tasu) jääb KrMS § 181 lg 1, § 182 lg 5 esimese lause, § 185 lg 1 ja § 186 lg 1 alusel riigi kanda.
34.Eeltoodud põhjustel ning juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 2, tühistab kolleegium nii Tallinna Ringkonnakohtu 28. augusti 2024. a kui ka Harju Maakohtu 18. detsembri 2023. a otsuse, välja arvatud osas, millega kohtud piirasid KrMS § 4081 alusel enda otsuse avalikustamist ja ringkonnakohus määras kaitsjale riigi õigusabi tasu. Tühistatud osas teeb kolleegium uue otsuse, 6(7)
1-23-1538 millega mõistab süüdistatava õigeks, jätab tsiviilhagi läbi vaatamata ja menetluskulu riigi kanda. Kassatsioon tuleb rahuldada.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.