lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/1-15-330/80

Kohtulahend

KriminaalasiJõustumise ootelTartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium · 02.11.2026

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
Kohtuasja number
1-15-330/80
Asja liik
Kriminaalasi
Menetlusliik
Täitmiskohtuniku asi
Kuulutamise aeg
02.11.2026
Staatus
Jõustumise ootel
Sõnade arv
1314
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
1-15-330/4Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja20.04.20151-15-330/9Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium15.05.20151-15-330/45Riigikohtu kriminaalkolleegium30.01.2020

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus 2. november 2026, Tartu

Kriminaalasja number

1-15-330

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Marina Ninaste, Ingrid Kullerkann

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 2. oktoobri 2026 määrus Juri Sulimovi eluaegsest vangistusest tingimisi vabastamata jätmises

Määruskaebuse esitaja

RESOLUTSIOON

süüdimõistetu Juri Sulimov (isikukood 36703132246)

O

O TE

L

Kohus Määruse tegemise aeg ja koht

E

Jätta Viru Maakohtu 2. oktoobri 2026 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord

U

Asjaolud ja menetluse käik

M

IS

Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

U

ST

1.Kohtla-Järve Linnakohus karistas 26. veebruari 1996 otsusega asjas nr 1-261/95 Juri Sulimovit kriminaalkoodeksi (KrK) § 140 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi 2 aasta pikkuse vangistusega, KrK § 141 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 7 aasta pikkuse vangistusega, KrK § 144 järgi 5 aasta pikkuse vangistusega ning KrK § 101 p-de 1 ja 8 järgi surmanuhtlusega. Tallinna Linnakohus asendas 2. juuni 1998 määrusega J. Sulimovile mõistetud surmanuhtluse eluaegse vangistusega. Karistuse kandmise aeg algas 27. augustil 1994.

JÕ

2.
Viru Maakohus jättis 2. oktoobri 2026 määrusega J. Sulimovi tingimisi vangistusest vabastamata.
3.Maakohus leidis, et kuigi J. Sulimovi käitumine vangistuses on paranenud, tal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused, ta on täitnud täitmiskava, töötanud, läbinud tugiprogramme ning viibib alates 1. juunist 2026 avavanglas, ei kaalu need asjaolud üles temast lähtuvat retsidiivsusriski. J. Sulimovit on korduvalt karistatud raskete vägivallakuritegude, sealhulgas tapmiste ja tapmiskatse eest. Kusjuures osa kuritegudest pani ta toime vangistuse ajal. Vangla iseloomustuse kohaselt esineb tal jätkuvalt impulsiivsust, agressiivsust, konfliktialdis käitumist ja antisotsiaalseid hoiakuid. Samuti suurendavad uue kuriteo riski varasem alkoholiga seotud vägivaldne käitumine ning kindla elu- ning töökoha ja toetava lähivõrgustiku puudumine. Puudub veendumus, et J. Sulimov suudaks vabaduses õiguskuulekalt käituda.

Määruskaebus

4.Maakohtu määruse vaidlustas J. Sulimov, kes leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja ta vangistusest vabastada. Süüdimõistetu leiab, et tema kaitseõigust rikuti asja lahendamisega kaitsja osavõtuta ning et maakohus hindas retsidiivsusriski ebaõigesti, jättes piisavalt arvestamata kuritegudest möödunud aega, tema positiivset käitumist avavanglas ja vangla toetust vabastamisele. Samuti ei tohiks tema hinnangul elukoha, töökoha ja tugivõrgustiku puudumist käsitada vabastamist välistava asjaoluna. Ringkonnakohtu seisukoht

L

5.Kohtukolleegiumi hinnangul jääb määruskaebus edutuks.

O

O TE

6.Esimese astme kohtul on süüdimõistetu vangistusest vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatuslik otsustusruum. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma üksnes juhul, kui karistusseadustiku (KarS) § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tagajärjel võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata (RKKKm nr 1-093703/83, p 8). Sama kehtib ka eluaegsest vangistusest tingimisi vabastamise puhul. Midagi sellist ringkonnakohus ei tuvastanud.

U

M

IS

E

7.J. Sulimovil puudub vabaduses garanteeritud elukoht, mis on eluaegsest vangistusest tingimisi vabastamise üks eeldusi. Ta soovib küll vabaneda sotsiaalmajja, kuid garantiikiri selles osas puudub. Samuti puudub süüdimõistetul elamisluba. KarS § 76 lg-st 5 tulenev üldreegel, mille kohaselt allutatakse vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastatu käitumiskontrollile, ei kehti aga eranditeta. Kui süüdimõistetu antakse välisriigile välja või saadetakse riigist välja ning kohus jätab kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 426 lg 3 alusel käitumiskontrolli kohaldamata, ei eelda süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegne vabastamine seda, et tal oleks Eestis alaline elukoht (RKKKm nr 1-15-2671/174, p 8). See aga tähendab, et esmalt tuleb kohtul tuvastada, et süüdimõistetu vabastamine on põhjendatud. Ringkonnakohus nagu maakohuski J. Sulimovi vabastamist põhjendatuks ei pea.

JÕ

U

ST

8.Lisaks formaalsetele eeldustele peavad süüdimõistetu eluaegsest vangistusest tingimisi vabastamiseks olema täidetud ka KarS § 76 lg-st 4 tulenevad vabastamise materiaalsed eeldused. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtule, et J. Sulimovi vabastamiseks on need sisulised tingimused täitmata, kuna tema uute kuritegude oht ei ole piisavalt madal ning tema puhul ei ole võimalik seda elukoha puudumise tõttu maandada ka kriminaalhooldusega. Kohtupraktikas on tõdetud, et eluaegset vangistust kandva isiku vangistusest vabanemiseks peab kinnipeetava retsidiivsusrisk (s.o hinnang isiku soodumusele uusi kuritegusid toime panna) olema eriti väike, sest potentsiaalsed uued kuriteod võivad olla väga rasked. (RKKKm nr 1-15-400/52, p 9) Eluaegset vanglakaristust kandva süüdimõistetu vabastamise üle otsustamisel on iseäranis oluline arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid. Nende asjaolude kaalumine ongi vajalik otsustamaks, missuguseid potentsiaalseid riske isiku varasem käitumismuster endas kätkeb. (RKKKm nr 1-09-14104/142, p 22 ja nr 1-15-400/52, p 11).
9.J. Sulimov kannab karistust mitmete väga raskete kuritegude eest. Teda on karistatud tapmise ja tapmiskatsete eest. Tallinna Kalinini Rajoonikohtu 4. aprilli 1984 otsusega karistati J. Sulimovit tapmise katse eest, kus raskendavateks asjaoludeks olid huligaanne ajend ja teo toimepanemine isiku poolt, kes on varem toime pannud tahtliku tapmise. Eesti NSV Ülemkohtu otsusega karistati 28. mail 1986 J. Sulimovit tahtliku tapmise katse eest seoses kannatanu poolt teenistusliku või ühiskondliku kohustuse täitmisega ja isiku poolt, kes on varem toime pannud tahtliku tapmise. Selle eest määrati talle karistuseks 15 aasta pikkune vangistus.

E

O

O TE

L

10.Kohtla-Järve Linnakohtu 26. veebruari 1996 otsusest nähtuvalt tappis J. Sulimov 9. juulil 1994 A.A. i padjaga lämmatades pärast seda, kui viimane oli joobeseisundis magama jäänud. Tapmise ajendiks oli soov omandada kannatanu vara. Kuna J. Sulimov arvas, et A.A. võib olla veel elus, ja ta soovis ka toimepandu jälgi kõrvaldada, valas ta kannatanu odekolonniga üle ja pani põlema. Süütamise tulemusel põlesid ära kannatanu asjad ja üks tuba ning terve korter sai kahjustusi. Pärast tapmist võttis ta kannatanu korterist endale kingad, jope ja äratuskella. Vaid ligi kaks kuud varem, 11. mail 1994, oli J. Sulimov pannud toime KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo – ta ähvardas tänaval viibinud N.N. i noaga ja haaras tema käest kilekoti, kus oli raamat, rahakott ja kosmeetikatarbed. Ka nimetatud kuriteo toimepanemise ajal oli J. Sulimov alkoholijoobes.
11.Toimepandud kuriteod näitavad, et J. Sulimov on suhtunud inimeludesse pikka aega äärmiselt hoolimatult, rünnates teisi inimesi nii omakasu eesmärgil kui ka täiesti ilma põhjuseta. Kinnipeetava iseloomustusest nähtub, et kuritegude soodusteguriks on alkoholi tarvitamine, majandusliku kasu saamine ja emotsionaalne seisund. Arvestades, et isikul puudub võimalus ka vabaduses töötada, siis majanduslikust seisundist tulenev risk jääb. J. Sulimovi varasem elukäik näitab, et ta ei suuda vabaduses käituda õiguskuulekalt. Tal puuduvad küll kehtivad distsiplinaarkaristused, kuid teda on vangistuse jooksul korduvalt distsiplinaarkorras karistatud. Neid on määratud eriliigiliste rikkumiste eest, nt füüsilise ründe eest, vanglaametnike tööülesannete täitmise takistamise eest, ametniku korralduse eiramise eest ja allumatuse eest. Ehk ka vangistuses ei ole ta võimeline oma käitumist juhtima, seetõttu puudub kohtul veendumus, et ta suudaks seda vabaduses. Ka ei aita tema puhul riske maandada kriminaalhooldus. Kuna J. Sulimovil puudub elukoht, ei ole võimalik talle kriminaalhooldust kohaldada.

U

M

IS

12.Kohtupraktikas on leitud, et avavanglasse suunamine on mõistlikuks vaheetapiks enne lõpliku vabastamise otsustuse tegemist. Karistuse kandmine avavanglas annab ühest küljest süüdimõistetule võimaluse harjuda leebema kinnipidamisrežiimiga, teisalt aga saab vanglateenistus jälgida süüdimõistetu käitumist vähem kontrollitud keskkonnas. (RKKKm nr 1-15-400/52, p 12) J. Sulimov viibib avavanglas alates 1. juunist 2026. Tema seal paiknemine on küll positiivne, aga veel liiga lühiajaline, et sellest põhjapanevaid järeldusi teha.

ST

13.Seega kuna ringkonnakohus ei pea võimalikuks J. Sulimovi eluaegsest vangistusest tingimisi vabastamist, sest tema uute kuritegude risk pole piisavalt maandatud, ning isikul ei ole ka elukohta, siis jääb maakohtu määrus muutmata.

JÕ

U

14.Süüdimõistetu avaldab rahulolematust, et talle ei määratud kaitsjat ning kaitsja on kohustuslik, kuna ta on erivajadustega, sest ei suuda protsessi mõista. Ringkonnakohus juhib siinkohal tähelepanu maakohtu istungil toimunule. Nimelt on kohus küsinud süüdimõistetult, et kas te tõepoolest ei vaja kaitsja osalemist kohtuistungil, millele süüdimõistetu vastas eitavalt. Ringkonnakohus kuulas täiendavalt ka kohtuistungi salvestist ning täpselt selline vestlus kohtu ja süüdimõistetu vahel oli. Seejuures ei ole võimalik järeldada, et süüdimõistetu ei ole aru saanud, mis istungil toimus või et ta ei oleks saanud oma seisukohti esitada. Lisaks ei ole kaitsja kohustuslik vangistusest vabastamise küsimuse arutamisel. KrMS § 432 lg 3 lause 2 kohaselt süüdimõistetu taotlusel kutsutakse ka kaitsja. Süüdimõistetu avaldas istungil, et ta ei soovi kaitsjat. Sellest lähtuvalt kohus ei lahendanud ka küsimust kaitsja vajalikkusest.
15.Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu 2. oktoobri 2026 määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.