Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve Uudelt
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.10.2024, Tallinn
Kohtuasja number
2-21-3677
Kohtuasi
Aktsiaseltsi Saarmas hagi
AKTSIASELTSI
TALLINNA VESI vastu tekitatud kahju või alusetult makstud 384 403,72 euro saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.11.2023 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Aktsiaseltsi Saarmas apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
415 156,02 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja: aktsiaselts Saarmas (registrikood 10065408), lepinguline esindaja vandeadvokaat Arsi Pavelts Kostja: AKTSIASELTS TALLINNA VESI (registrikood 10257326), lepingulised esindajad vandeadvokaat Tanel Kalaus ja vandeadvokaat Katri Tomson
2.Tühistada Harju Maakohtu 28.11.2023 otsus tervikuna ning saata tsiviilasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või
2-20-19001 muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.09.03.2021 esitas aktsiaselts Saarmas (hageja) hagi AKTSIASELTSI TALLINNA VESI (kostja) vastu õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks, alternatiivselt lepinguliste kohustuste rikkumisest tuleneva kahju hüvitamiseks või alusetust rikastumisest tuleneva hüvitise maksmiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista tekitatud kahju või alusetult makstud 384 403,72 eurot ning sellelt viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude kohase täitmiseni.
2.Hageja väitel tuleneb tema nõue asjaolust, et ta tasus perioodil 01.11.2010–01.12.2019 kostjale veeteenuste eest kostja määratud tariifi alusel, kuid nimetatud tariif ei olnud seaduses sätestatud viisil kooskõlastatud ja oli põhjendamatult kõrge. 01.11.2010 jõustusid ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) muudatused, millega kehtestati veeettevõtjale (st kostjale) kohustus kehtestada Konkurentsiametiga kooskõlastatuna sellised veeteenuste hinnad, mis vastavad ÜVVKS §-s 14 toodud kriteeriumitele (nn põhjendatud hind). Kostja osutas hagejale veeteenust tariifiga 4,05 eurot/m3 (ilma käibemaksuta), kuid Konkurentsiameti kooskõlastatud hind alates 01.12.2019 oli 3,43 eurot/m3 (ilma käibemaksuta). Seega nõudis kostja hagejalt selle kuupäevani veeteenuse eest tasu rohkem, kui oleks tohtinud. Alles alates 01.12.2019 kohaldas kostja põhjendatud veeteenuse hinda.
3.Hageja tõi esile, et kostja esitas 09.11.2010 Konkurentsiametile veeteenuste hinnataotluse, milles palus kooskõlastada ja kinnitada hinnataotluses märgitud veeteenuste hinnad Tallinnas ja Sauel. Konkurentsiamet jättis 02.05.2011 otsusega nr 9.1-3/11-002 kostja 09.11.2010 hinnataotluse kooskõlastamata, kuna kostja hinnataotluses märgitud veeteenuste hinnad ei vastanud ÜVVKS §-s 14 sätestatud põhjendatud hinna kriteeriumitele. Konkurentsiamet tegi 10.10.2011 kostjale ettekirjutuse nr 9.2-3/11-001, millega kohustas kostjat viima veeteenuste hinnad Tallinnas ja Sauel vastavusse ÜVVKS § 14 jj regulatsiooniga.
4.Kostja vaidlustas nii Konkurentsiameti 02.05.2011 otsuse nr 9.1-3/11-002 kui ka 10.10.2011 ettekirjutuse nr 9.2-3/11-001. Riigikohus tegi 12.12.2017 haldusasjas nr 3-111355 otsuse, millega jättis kostja kaebused Konkurentsiameti 02.05.2011 otsuse ja 10.10.2011 ettekirjutuse tühistamiseks rahuldamata ning tuvastas Konkurentsiameti otsuste õiguspärasuse. Haldusasja nr 3-11-1355 lahendamise tulemusena tuvastas Riigikohus, et kostja 09.11.2010 hinnataotluses taotletud hinnad on vastuolus ÜVVKS § 14 lg 2 regulatsiooniga, s.t kostja on rikkunud põhjendatud hinnataotluse esitamise ja põhjendatud hinna kehtestamise kohustust.
5.Kostja esitas 02.09.2019 Konkurentsiametile uue veeteenuste hinnataotluse Tallinna ja Saue linna tegevuspiirkondades, mille alusel Konkurentsiamet kooskõlastas 18.10.2019 veeteenuste hinna selliselt, et alates 01.12.2019 on veeteenuse hind ärikliendile 3,43 eurot(+km)/m3 ja erakliendile (kodutarbijale, elanikele) 1,27 eurot (+km)/m3) (Konkurentsiameti otsus nr 9-3/2019-008). Seega langes veeteenuste hind alates 01.12.2019 ärikliendile 15% ja erakliendile 27%.
2-20-19001
6.Hageja leidis, et kostja on rikkunud 01.11.2010 muudatustega jõustunud põhjendatud hinna kehtestamise kohustust (ÜVVKS § 14 jj). Kui kostja oleks alates ÜVVKS muudatuste jõustumisest kohe täitnud põhjendatud hinna kehtestamise kohustust, st esitanud Konkurentsiametile hinnataotluse selliste veeteenuste hindade kooskõlastamiseks, mis vastavad ÜVVKS §-s 14 toodud kriteeriumitele, oleks Konkurentsiameti poolt hinna kooskõlastamise tulemusena hiljemalt 01.03.2011 hakanud kehtima põhjendatud hinnad.
7.Hageja hinnangul on nõue võimalik lahendada VÕS § 1043 koosmõjus VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel või alternatiivselt lepingust tuleneva kaitsekohustuse rikkumise ning seeläbi hagejale kahju tekitamise tõttu VÕS § 2 lg 2 ja § 115 lg 1 koosmõjus VÕS §-ga 635 jj alusel. Hageja leidis 16.06.2022 menetlusdokumendis, et hagejal võib olla õigus nõuda enam tasutud summa tagastamist ka VÕS § 1028 lg 1 järgi koosmõjus ÜVVKS § 14 lg-ga 2 ja TsÜS §-ga 87.
8.Hageja leidis, et see, et kohus haldusasja raames esialgse õiguskaitse korras peatas ettekirjutuse täitmise kuni kohtuotsuse jõustumiseni, ei muuda fakti, et kostjal oli nii seadusest kui ka ettekirjutusest tulenevalt kohustus viia hinnad ÜVVKS § 14 lg 2 kriteeriumitega kooskõlla, s.o lõpetada rikkuv tegevus. Riigikohtu lahendiga on lõplikult tuvastatud, et ettekirjutus oli õiguspärane ja kostja rikkus ÜVVKS regulatsiooni. Konkurentsiametil puudus võimalus ajutisi hindu kehtestada põhjusel, et haldusasjas nr 3-111355 kohaldatud esialgse õiguskaitse määrusega peatas halduskohus ettekirjutuse täitmise kuni kohtuotsuse jõustumiseni.
9.29.08.2023 esitas hageja korduva taotluse vaheotsuse tegemiseks, et tuvastada hagejal nõude olemasolu ja nõude põhjendatus ning see, et nõue ei ole aegunud. Kostja vastuväited
10.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
11.Kostja vaidles hagile täies ulatuses vastu. Hagi on perspektiivitu, kuna puudub kostja õigusvastane käitumine (rikkumine) ning hagejale ei saa olla tekkinud ei lepingulist ega lepinguvälist kahju. Täitmata on lepingulise kahju hüvitamise nõude eeldused. Samuti on täitmata lepinguvälise kahju hüvitamise nõude eeldused ning täitmata on alusetu rikastumise nõude eeldused. Kostja hinnangul on hageja nõuded ka aegunud.
12.Tallinna Linnavalitsuse 30.09.2009 määrusega nr 75 „Tallinna ühisveevärgi ja kanalisatsiooni põhitegevuspiirkonna veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinnad“ (määrus) kehtestati alates 01.01.2010 Tallinna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni põhitegevuspiirkonnas vee-ettevõtjast kostja osutatava veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinnad. Halduskohtumenetluse nr 3-11-1355 ajal oli ettekirjutuse täitmine kohtumäärusega peatatud. Pärast kohtuotsuse jõustumist taotles kostja Konkurentsiametilt Tallinnas ja Sauel osutatavate veeteenuste hindade kooskõlastamist ning 18.10.2019 otsusega kooskõlastas Konkurentsiamet alates 01.12.2019 kehtivad hinnad. Kuni uute hindade kehtestamiseni kehtisid pooltevahelises suhtes määrusega kehtestatud hinnad ning nimetatud hindadele vastavalt esitas kostja veeteenuse eest tasumiseks arveid kõikidele oma klientidele.
13.Hageja eksib, kui väidab, et ainus seadusjärgne hind oli ÜVVKS § 14 lg 2 kriteeriumitele vastav hind, kuna ÜVVKS ja õigusaktid üldisemalt ei sisalda vaid viidatud sätet. Käesoleva vaidluse asjaoludel oli seadusega kooskõlas olevaks hinnaks kostja poolt kohaldatud määrusega nr 75 kehtestatud hind. Kuna ÜVVKS § 16 lg-st 6 tulenes vee-ettevõtja õigus ja kohustus rakendada kuni Konkurentsiameti poolt uue veeteenuse hinna kooskõlastamiseni
2-20-19001 määrusega nr 75 kehtestatud hindu, siis oli selle hinna kohaldamine ÜVVKS § 16 lg 6 tõttu igal juhul ÜVVKS-iga kooskõlas – käesoleva vaidluse asjaoludel oli see ainus võimalik hind, mida kostja võis rakendada. Õiguslikul alusel tehtud sooritus ei saa kaasa tuua alusetut rikastumist. Esialgse õiguskaitse tõttu ei rikkunud kostja ka Konkurentsiameti ettekirjutuse täitmise kohustust.
14.ÜVVKS § 14 jj ei saa lugeda isolatsioonis, ilma muude ÜVVKS säteteta, ning väita, et ÜVVKS § 14 jj nõuetega vastuolus olev hind on vastuolus ÜVVKS-iga, nagu seda on teinud hageja. ÜVVKS § 16 lg 6 sätestab otseselt, et kuni 01.11.2010 muudatustega jõustunud ÜVVKS hinnaregulatsiooni nõuetele vastava hinna kehtestamiseni tuleb vee-ettevõtjal teenust osutada 31.10.2010 kehtinud hindadega. See tähendab selgelt, et ÜVVKS § 14 jj nõuetele mitte vastav hind ei ole iseenesest ebaseaduslik, vaid seadusandja on selliseks olukorraks näinud ette konkreetse korra, mida vee-ettevõtja on kohustatud järgima ning mida kostja on kohaselt Konkurentsiameti järelevalve all ka järginud.
15.Hinna kooskõlastamise taotluse esitamise kohustuse võib vee-ettevõtja suhtes kehtestada vaid Konkurentsiamet, kellel on ÜVVKS § 16 lg 9 alusel õigus kehtestada ka ajutine hind. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et Konkurentsiamet ajutist hinda kostja suhtes kehtestanud ei ole. Seega ei pidanud ka Konkurentsiamet vajalikuks sekkuda ÜVVKS § 16 lg 6 täitmisesse kostja poolt.
16.Õigusaktidele vastav kostja veeteenuste hind sai vaidlusalusel perioodil olla vaid üks kolmest: 1) Konkurentsiametiga kooskõlastatud hind, mida enne 2019. aasta lõppu ei olnud; 2) Konkurentsiameti poolt kehtestatud ajutine hind, mida ei olnud, või 3) määrusega nr 75 kehtestatud hind, mis oli olemas, kehtis ja mida kostja rakendas. Olukorras, kus Konkurentsiamet on kooskõlastanud (või ajutiselt kehtestanud) hinna ebaõigesti või jätnud hinna ebaõigesti kooskõlastamata (või ajutiselt kehtestamata), saab vastutus sellise käitumise eest lasuda riigil (riigivastutuse seaduses sätestatud alustel), mitte vee-ettevõtjal.
17.Kostja vaidles hageja vaheotsuse tegemise taotlusele vastu. Kostja väitel saab vaheotsusega tuvastada vaid nõude põhjendamatuse ja jätta hagi lõppotsusena rahuldamata. Maakohtu otsus ja põhjendused
18.Harju Maakohtu 28.11.2023 vaheotsusega, mis oli lõppotsus (TsMS § 449), tunnustati hageja nõude põhjendamatust ja tuvastati, et kostja ei vastuta hagejale tekitatud kahju või alusetult makstud 384 403,72 euro eest. Hagi jäeti rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
19.Maakohus märkis esmalt, millistele alternatiivsetele õiguslikele alustele hageja tuginenud on. Hageja väitel on kostja esitanud aastate jooksul arveid põhjendamatult kõrge veeteenuse hinnaga, põhjustades seeläbi hagejale ulatusliku kahju ning rikastudes õigustamatult hageja arvelt. Hageja hinnangul on nõue võimalik lahendada VÕS § 1043 alusel koosmõjus VÕS § 1045 lg 1 p-ga 7 või alternatiivselt lepingust tuleneva kaitsekohustuse rikkumise ning seeläbi hagejale kahju tekitamise tõttu VÕS § 2 lg 2 ja § 115 lg 1 koosmõjus VÕS §-ga 635 jj alusel. Hageja leiab alternatiivselt, et tal võib olla õigus nõuda enam tasutud summade tagastamist VÕS § 1028 lg 1 alusel ÜVVKS § 14 lg 2 ja TsÜS § 87 koosmõjust tulenevalt, kuna Konkurentsiameti poolt kooskõlastamata veeteenuse hind on tühine osas, milles see ei vastanud ÜVVKS nõuetele (ÜVVKS § 14 lg 2).
2-20-19001
20.Maakohus märkis edasi, et on täitnud 28.11.2022 määrusega selgitamiskohustuse, kvalifitseerides hageja nõude VÕS § 1028 lg 1 alusel ja selgitades vaidlusele kohalduvat õigust ja poolte tõendamiskoormist. Kohus leidis, et kuna hageja väitel on ta tasunud kostjale lepingu alusel täitmiseks enam, kui oli kohustatud, siis on tegemist ülemäära tasutu tagastamise nõudega. Kohus selgitas, et hagejal tuleb põhjendada ja tõendada, miks puudus või langes tagasiulatuvalt ära 01.11.2010–01.12.2019 alus tasuda neid summasid, mida hageja kostjalt välja mõista palub (RKTKo 3-2-1-65-14, p 10). Kohus kordas otsuses, et jääb selle kvalifikatsiooni juurde. Hageja pidi seega VÕS § 1028 järgse nõude eelduste täitmiseks tõendama, et hageja on kostjale midagi üle andnud, sooritus tehti olemasoleva kohustuse täitmise eesmärgil ja hageja tegi kostjale soorituse ilma õigusliku aluseta.
21.Maakohus tuvastas seejärel asja lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud, mille osas pooltel vaidlus puudus. - Pooled sõlmisid 05.01.1999 veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuste lepingu nr 559223/03, mille p 3.3 kohaselt toimub arvlemine kostja poolt esitatud hindade alusel (I kd, tl 98-99). - Kostja esitas 09.11.2010 Konkurentsiametile veeteenuste hinnataotluse, millega palus Konkurentsiametil kooskõlastada ja kinnitada hinnataotluses märgitud veeteenuste hinnad Tallinnas ja Sauel. - Konkurentsiamet tegi 02.05.2011 otsuse nr 9.1-3/11-002, millega jättis kostja 09.11.2010 hinnataotluse kooskõlastamata. - Konkurentsiamet tegi 10.10.2011 kostjale ettekirjutuse nr 9.2-3/11-001, millega kohustas kostjat viima veeteenuste hinnad Tallinnas ja Sauel vastavusse ÜVVKS § 14 jj regulatsiooniga. - Kostja vaidlustas kohtus Konkurentsiameti 02.05.2011 otsuse nr 9.1-3/11-002 ja 10.10.2011 ettekirjutuse nr 9.2-3/11-001 (haldusasjas nr 3-11-1355 tehtud otsus, II kd, tl 72-80 pöördel). Tallinna Halduskohus peatas 06.02.2012 määrusega haldusasja nr 3-111355 menetluse ajal Konkurentsiameti 10.10.2011 ettekirjutuse nr 9.2-3/11-001 täitmise kuni otsuse jõustumiseni haldusasjas. Riigikohus tegi 12.12.2017 haldusasjas nr 3-111355 otsuse, millega jättis kostja kaebused Konkurentsiameti 02.05.2011 otsuse ja 10.10.2011 ettekirjutuse tühistamiseks rahuldamata (II kd, tl 72-80 pöördel). Riigikohus tuvastas haldusasjas nr 3-11-1355, et kostja 09.11.2010 hinnataotluses taotletud hinnad on vastuolus ÜVVKS § 14 lg 2 regulatsiooniga. - Kostja esitas 02.09.2019 Konkurentsiametile veeteenuste hinnataotluse Tallinna ja Saue linna tegevuspiirkondades. Konkurentsiamet kooskõlastas 18.10.2019 otsusega veeteenuste hinna selliselt, et alates 01.12.2019 on veeteenuse hind ärikliendile 3,43 eurot/ m3 (+km) ja erakliendile (kodutarbijale, elanikele) 1,27 eurot/m3 (+km) (Konkurentsiameti otsus nr 9-3/2019-008). Veeteenuste hind oli alates 01.12.2019 ärikliendile 15% ja erakliendile 27% madalam.
22.Kohus analüüsis edasi, kas on täidetud VÕS § 1028 kohaldamise esmane eeldus, s.o kohustuse hilisem äralangemine. Kohus märkis, et vaidlus puudub selles, et kuni 30.11.2019 osutas kostja hagejale teenust Tallinna Linnavalitsuse 30.09.2009 määruse nr 75 ja ÜVVKS § 16 lg 6 alusel kehtinud hindadega. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hageja tasus 01.11.2010–01.12.2019 kostjale veeteenuste eest kostja määratud tariifi alusel, mis lähtus 30.09.2009 Tallinna Linnavalitsuse määrusega nr 75 kehtestatud hindadest. Samuti puudub vaidlus selles, et hageja on kõik arved talle osutatud teenuste eest tasunud.
23.ÜVVKS § 16 lg 6 kohaselt, kuni vee-ettevõtja kehtestab ÜVVKS-s ettenähtud korras hinnaregulatsiooni nõuetele vastava veeteenuse hinna, osutatakse veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenust tarbijatele 2010. aasta 31. oktoobril kehtivate hindadega, mille on kehtestanud kohaliku omavalitsuse volikogu sama seaduse 2010. aasta 31. oktoobrini kehtinud redaktsiooni § 14 lg 2 alusel. Vastavalt tuli vaidlusalusel perioodil kehtinud ÜVVKS
2-20-19001 § 16 lg 6 kohaselt kuni 01.11.2010 muudatustega jõustunud ÜVVKS hinnaregulatsiooni nõuetele vastava hinna kehtestamiseni vee-ettevõtjal teenust osutada 31.10.2010 kehtinud hindadega. Vaidlus puudub, et kostja osutas kuni seaduses sätestatud nõuetele vastava hinna kehtestamiseni hagejale teenust 30.09.2009 Tallinna Linnavalitsuse määrusega nr 75 kehtestatud hindadega.
24.ÜVVKS § 14 jj nõuetele mitte vastav hind ei olnud ebaseaduslik, vaid seadusandja oli selliseks olukorraks näinud ette konkreetse korra, mida vee-ettevõtja oli kohustatud järgima ning mida kostja ka järgis. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et õiguspärane kostja veeteenuse hind võis vaidlusalusel perioodil olla üks kolmest: 1) Konkurentsiametiga kooskõlastatud hind; 2) Konkurentsiameti poolt ÜVVKS § 16 lg 9 alusel kehtestatud ajutine hind või 3) Tallinna Linnavalitsuse 30.09.2009 määrusega nr 75 kehtestatud hind.
25.Tulenevalt sellest, et vaidlusalusel perioodil ei olnud Konkurentsiametiga kooskõlastatud hinda ning Konkurentsiamet ei olnud kehtestanud ÜVVKS § 16 lg 9 alusel ka ajutist hinda, puudus kostjal õiguslik alus kohaldada mis tahes muud hinda kui kuni 31.10.2010 kehtinud ÜVVKS redaktsiooni alusel määrusega nr 75 kehtestatud hind.
26.ÜVVKS-ist tulenes kostjale kohustus kehtestada hinnad pärast seda, kui Konkurentsiamet on uued veeteenuse hinnad kooskõlastanud. Konkurentsiameti ettekirjutuse kehtivus oli perioodil 06.02.2012–12.12.2017 esialgse õiguskaitse korras peatatud. Maakohus leidis, et kostja asus pärast ettekirjutuse osas rakendatud esialgse õiguskaitse lõppemist ettekirjutust täitma. Kostja esitas 28.02.2018 Konkurentsiametile veeteenuste hindade kooskõlastamise taotluse, millega palus Konkurentsiametil kooskõlastada uued veeteenuste hinnad Tallinnas ja Sauel. Konkurentsiamet tegi 18.10.2019 otsuse nr 9-3/2019-008, millega rahuldas kostja taotluse ning kooskõlastas uued vee-teenuste hinnad. Seega tegi kostja pärast esialgse õiguskaitse lõppemist kõik endast oleneva, et kooskõlastada ÜVVKS § 14 lg-ga 2 kooskõlas olevaid hindu.
27.Maakohus leidis, et kostjal ei olnud ÜVVKS § 141 lg-st 1 tulenevalt võimalik määrusega nr 75 kehtestatud hinna asemel teistsugust veeteenuse hinda kehtestada enne, kui Konkurentsiamet kooskõlastas teistsuguse veeteenuse hinna. Konkurentsiamet kooskõlastas kostja uued veeteenuse hinnad 18.10.2019 alates 01.12.2019.
28.ÜVVKS § 16 lg 6 välistab käesoleval juhul nii veeteenuse osas sõlmitud hinnakokkuleppe õigusvastasuse kui tühisuse. Nimetatud sättest tulenes nii vee-ettevõtja õigus kui ka kohustus rakendada kuni Konkurentsiameti poolt uue veeteenuse hinna kooskõlastamiseni määrusega nr 75 kehtestatud hindu. Kuni uute hindade kehtestamiseni kehtisid pooltevahelises suhtes määrusega kehtestatud hinnad. Kostja on kohaldanud õigusaktist tulenevat hinda ja teinud seda seaduslikult. Eeltoodust tulenevalt ei ole täidetud VÕS § 1028 kohaldamise eeldus (s.o kohustuse täitmiseks õigusliku aluse puudumine, mitte tekkimine või hilisem äralangemine). Seega ei ole vaja võtta seisukohta teiste VÕS § 1028 alusel hagi rahuldamise eelduste kohta, sh hageja poolt alusetu soorituse ulatuse väljatoomise ning tõendamise osas.
29.Maakohus pidas hageja nõuet tervikuna põhjendamatuks ning jättis hagi vaheotsusega rahuldamata. Apellatsioonkaebus
30.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus vaheotsus, millega tuvastada hageja nõude põhjendatus, ning saata asi Harju Maakohtule nõude suuruse osas menetluse jätkamiseks.
2-20-19001
31.Hageja kordas apellatsioonkaebuses, et kostja on rikkunud 01.11.2010 muudatustega jõustunud põhjendatud hinna kehtestamise kohustust (ÜVVKS § 14 jj). 01.11.2010 jõustusid ÜVVKS-i muudatused, millega kehtestati vee-ettevõtjast kostjale kohustus kehtestada Konkurentsiametiga kooskõlastatuna sellised veeteenuste hinnad, mis vastavad ÜVVKS § 14 lg-s 2 toodud kriteeriumitele (s.o põhjendatud hind). Alles 02.09.2019 esitas kostja uue hinnataotluse, mille Konkurentsiamet 18.10.2019 kooskõlastas. Hageja kahjuks on veeteenuse eest asjaomasel perioodil 01.11.2010–01.12.2019 (kui ei olnud kehtestatud põhjendatud hinnaga teenust) ülemääraselt tasutu.
32.Hageja märkis, et tema nõude kvalifitseerimisel tuleb lahendada küsimus sellest, kas hageja poolt kostjale ette heidetud keskne rikkumine on hõlmatud pooltevahelise lepinguga või mitte. Kui on, siis on tegemist lepingulise suhtega, kui ei, siis ei ole deliktilise nõude esitamine VÕS § 1044 lg 2 järgi välistatud. Hageja hinnangul kvalifitseerub tema nõue eelkõige deliktiliseks nõudeks, ent hageja hinnangul kuuluks nõue rahuldamisele ka alusetu rikastumise sätete alusel või alternatiivselt tulenevalt lepingulise kaitsekohustuse rikkumisest. Maakohus jättis hageja nõude rahuldamata põhjendusega, et alusetut rikastumist ei ole (VÕS § 1028), kuid ei analüüsinud muid aluseid ja see on vastuolus Riigikohtu praktikaga (vrd RKTKo 3-2-1-169-10, 3-2-1-101-09, 2-18-2243).
33.Hageja käsitles oma apellatsioonkaebuses pikemalt ÜVVKS-i regulatsiooni muudatuste tausta ja sellega seotud asjaolusid, esitades ülevaate regulatsiooni muudatuste tekkeloost, eesmärkidest ja põhjendustest. Seejärel esitas hageja argumendid nõuete õigusliku kvalifikatsiooni kohta ning põhjendas, miks on hageja hinnangul tegemist deliktilise nõudega (kaitsenormi rikkumisest tulenev nõue, VÕS § 1043 koosmõjus VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja ÜVVKS § 14 jj). Hageja käsitles ka lepingulise kaitsekohutuse rikkumisest tulenevat nõuet (VÕS § 2 lg 2 ja § 115 lg 1 koosmõjus VÕS §-ga 635 jj ja ÜVVKS § 14 jj) ning alternatiivselt alusetu rikastumise sätete kohaldumist (VÕS § 1028 lg 1). Hageja väitis, et kuigi hageja ja kostja vahel on lepinguline suhe, ei välista see deliktilist nõuet, kuna põhjendatud hinna kehtestamise kohustus ei olnud lepinguline kohustus, vaid seadusest tulenev kohustus. Lõpuks selgitas hageja, miks halduskohtu poolt 06.02.2012 haldusasjas nr 3-11-1355 esialgse õiguskaitse kohaldamine ei vabasta kostjat vastutusest. Edasine menetluse käik ja vastustaja seisukoht
34.26.03.2024 esitas hageja taotluse menetluse peatamiseks kuni tsiviilasjas nr 2-22-10417 Riigikohtu poolt lahendi tegemiseni (III kd, tl 5–7).
34.1.Hageja väitel lahendavad paralleelselt käesoleva tsiviilasjaga kohtud samasisulisi kostja vastu suunatud nõudeid ka teistes tsiviilasjades (nt nr 2-22-10417 ja 2-20-15975). Tsiviilasjas nr 2-22-10417, mille esemeks on samuti vaheotsus hageja nõude põhjendatuse kohta, on menetlus jõudnud Riigikohtusse ning selles asjas tehtav Riigikohtu otsus saab olema kõigi samasisuliste kostja vastu suunatud nõuete juhtlahend, milles antavad õiguslikud seisukohad ja juhised saavad määravaks ka teistes samasisulistes kohtuasjades. Hageja märkis Riigikohtu tulevase lahendi kohta, et „hiljemalt 22.07.2024 saabub olukord, kus Riigikohus määrab ära asja õigesti lahendamise seisukohalt kesksed küsimused, sh milline õiguslik regulatsioon kohaldub, kuidas tuleb hagejate nõuded kvalifitseerida, millised on vaidluse õigesti lahendamise seisukohalt olulised asjaolud jms. Eelkõige saab selgeks hagejate nõuete õiguslik kvalifikatsioon, mis on nii käesolevas menetluses kui teistes paralleelsetes samasisulistes menetlustes vaidluse keskseks küsimuseks.“ Hageja leidis, et sellises elulises olukorras on menetlusökonoomia seisukohast mõistlik käesoleva asja menetluse peatamine kuni Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 2-22-10417 otsuse tegemiseni, kuna pärast nõude kvalifitseerimist
2-20-19001 Riigikohtu poolt saab muud alternatiivsed nõuded kõrvale jätta ning see aitab vaidluse eset märkimisväärselt kokku tõmmata.
34.2.17.04.2024 vaidles kostja menetluse peatamisele vastu, leides, et TsMS § 356 lg 1 alus menetluse peatamiseks puudub, kuna käesolevas asjas tehtud otsus ei sõltu tsiviilasjas nr 222-10417 tehtavas otsuses tuvastatavatest asjaoludest, vaid kohus peab käesolevas asjas kõik asjaolud ise tuvastama (III kd, tl 12–15).
34.3.02.05.2024 määrusega jättis ringkonnakohus hageja taotluse menetluse peatamiseks rahuldamata, kuna TsMS § 356 lg-s 1 sätestatud alust menetluse peatamiseks ei olnud ning TsMS § 359 lg 1 alusel ei saanud menetlust peatada, kuna kostja vaidles peatamisele vastu. Kohus märkis samas, et annab menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes kostjale tähtaja apellatsioonkaebusele vastamiseks pärast seda, kui Riigikohus on teinud tsiviilasjas nr 2-2210417 lahendi. Kohus märkis, et nõustub hagejaga, et tsiviilasjas nr 2-22-10417 tehtav lahend on oluline käesoleva asja lahendamisel, kuna Riigikohus peab andma vastuse õiguslikele küsimustele, mis on relevantsed ka käesolevas asjas (III kd, tl 21–22).
35.15.05.2024 määras ringkonnakohus asjas istungi 15.10.2024 kell 09.30.
36.28.06.2024 määras ringkonnakohus kostjale tähtaja apellatsioonkaebusele vastuse esitamiseks. Ringkonnakohus märkis, et tulenevalt Riigikohtu 25.06.2024 lahendist tsiviilasjas nr 2-22-10417, kus Riigikohus kvalifitseeris analoogses asjas hageja nõude lepinguliseks nõudeks, tuleks kostjal oma vastustes keskenduda lepingu rikkumisega seotud vastuväidetele (III kd, tl 29).
37.15.08.2024 vastuses vaidles kostja hageja apellatsioonkaebusele vastu (III kd, tl 34–39). Kostja leidis samas, et juhul, kui ringkonnakohus kvalifitseerib hageja nõude lepinguliseks nõudeks, tuleb Harju Maakohtu 28.11.2023 otsus apellatsioonkaebusest ja selle põhjendustest olenemata tühistada ning saata asi tervikuna maakohtule uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt palus kostja määrata pooltele tähtaeg täiendavate seisukohtade esitamiseks ja tõendite kogumiseks ja esitamiseks – seda juhul, kui kohus ei rahulda taotlust saata asi maakohtule tagasi.
37.1.Kostja märkis, et tema hinnangul tuleb maakohtu otsus apellatsioonkaebusest ja selle põhjendustest hoolimata tühistada ja saata käesolev asi tervikuna samale maakohtule uueks läbivaatamiseks, kuna maakohus on ka käesolevas asjas samasugusel viisil menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud, mis Riigikohtu otsuse kohaselt tingisid tsiviilasja nr 2-22-10417 saatmise maakohtule uueks läbivaatamiseks. Nimelt kvalifitseeris maakohus ka käesolevas asjas hageja nõude alusetu rikastumise nõudena ning hindas vaheotsuse korras üksnes selle põhjendatust, jättes täielikult hindamata hageja võimaliku lepingulise nõude põhjendatuse küsimuse. Seda viga ei ole käesolevas asjas võimalik ringkonnakohtu poolt kõrvaldada, sest sisuliselt on vaja korraldada uus eelmenetlus. Seetõttu tuleb hageja nõue Riigikohtu otsuse valguses lepinguliseks nõudeks ümber kvalifitseerida ning saata tsiviilasi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
37.2.Lisaks tõi kostja esile, et hageja ei ole maakohtus ka tuginenud lepingulise kohustuse rikkumisele, vaid on üksnes väitnud, et tegemist on lepingulise kaitsekohustuse rikkumisega. Seega ei saa kostja ilma hageja väideteta lepingulise kohustuse rikkumise küsimustele vastata. Selles osas ei saa võtta aluseks teises tsiviilasjas esitatud seisukohti ega neile antud Riigikohtu hinnangut.
2-20-19001
37.3.Lepingulise nõude kohta märkis kostja seda, et on jätkuvalt maakohtus esitatud seisukohal, et lepingulise kahju koosseisu elemendid ei ole täidetud. Kostja ei ole tõendanud rikkumist. Kui rikkumine esineks, ei vastuta kostja selle eest. Hagejale ei ole kahju tekkinud. Alternatiivselt kuulub kahjuhüvitis vähendamisele. Samuti on kostja esitanud aegumise vastuväite, mida maakohus vaheotsuses ei käsitlenud.
38.16.08.2024 selgitas ringkonnakohus pooltele, et kuna käesolev asi on õigusliku kvalifikatsiooni osas põhimõtteliselt analoogne Riigikohtu 25.06.2024 lahendatud tsiviilasjaga nr 2-22-10417, ei oleks ringkonnakohtul mõistlik kohaldada õigust teisiti kui Riigikohtu 25.06.2024 otsuses. Ringkonnakohus käituks vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega, kui teades Riigikohtu seisukohta, otsustaks analoogses asjas siiski lähtuda mõnest muust õiguslikust kvalifikatsioonist (III kd, tl 40 ja pöördel). Ringkonnakohus märkis mh, et kuna maakohus tegi käesolevas asjas vaheotsuse, millega loeti hageja nõue põhjendamatuks VÕS § 1028 alusel, ega hinnatud lepingulise kahju eeldusi, samuti, kuna maakohus ei hinnanud vaheotsuse tegemisel nõude suurust ega aegumist, võivad eelmenetluse toimingud, mis käesolevas asjas on vaja teha, väljuda apellatsioonimenetluse piiridest. Ringkonnakohus küsis samas ka hageja seisukohta asja lahendamise võimalikkuse kohta kirjalikus menetluses.
39.26.08.2024 vastuses märkis hageja, et soovib asja arutamist istungil (III kd, tl 44 ja pöördel). Hageja märkis, et ei nõustu Riigikohtu 25.06.2024 otsuse järeldustega, sest Riigikohus asus ennatlikult seisukohale, et ÜVVKS-st tulenev kohustus kehtestada põhjendatud veehind oli hõlmatud pooltevahelise tahtega ja seega lepinguline kohustus, mitte seadusest tulenev kohustus. Selline Riigikohtu järeldus on vastuolus poolte menetluse käigus esitatud väidetega. Samuti ei olnud poolte lepingulise tahte sisu ega ulatust Riigikohtu menetluses olnud asja eelmenetluses kunagi arutatud. Kuna lepinguline tahe on faktiline asjaolu, siis tuleb ka asjas 2-22-10417 viia maakohtus esmalt läbi selles küsimuses eelmenetlus.
40.09.10.2024 selgitas ringkonnakohus, et annab pooltele võimaluse esitada istungil oma seisukoht ja tõlgendus poolte vahel sõlmitud veeteenuse osutamise lepingu veeteenuse hinda reguleerivate punktide kohta (III kd, tl 48).
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
41.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus materiaalõiguse ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu tühistada. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt, kuna tühistab maakohtu vaheotsuse, kuid ei tee ise uut vaheotsust, millega tuvastaks hageja nõude põhjendatuse, vaid saadab asja maakohtule uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis.
42.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleval juhul on hageja vaidlustanud maakohtu vaheotsuse, millega kohus tunnustas tema nõude põhjendamatust ning jättis lõppotsusena tehtud vaheotsusega hagi tervikuna rahuldamata. Hageja taotles apellatsioonkaebuses uue vaheotsuse tegemist, millega tuvastada tema nõude põhjendatus, ja asja maakohtule menetluse jätkamiseks saatmist. Seega on vaheotsus vaidlustatud tervikuna.
2-20-19001
43.Käesolevas asjas on vaidluse esemeks see, kas hagejast veeteenuse tarbija maksis kostjale perioodil 01.11.2010–01.12.2019 veeteenuse eest tariifi alusel, mis oli oluliselt kõrgem kui seadusega ette nähtud põhjendatud hind (kuni 30.06.2023 kehtinud ÜVVKS § 14 lg 2 tähenduses). Selleks tuleb esmalt kvalifitseerida hageja nõue ja määrata, millisel õiguslikul alusel hageja nõuet menetlema peab.
44.Käesoleva asjaga analoogses tsiviilasjas nr 2-22-10417, kus samuti oli vaidluse all AS TALLINNA VESI 01.11.2010–01.12.2019 kehtestatud vee hinna väidetav mittevastavus ÜVVKS §-ist 14 alates 01.11.2010 tulenevale põhjendatud hinna nõudele, asus Riigikohus seisukohale, et hageja nõue on lepingulise kohustuse rikkumisest tulenev nõue (RKTKo 25.06.2024, 2-22-10417, p-d 19–24). Riigikohus märkis otsuse p-s 23, et tõlgendab selles asjas poolte vahel sõlmitud lepingu sätet, mille kohaselt „...toimub arvlemine õigusaktidega juriidilisele isikule kehtestatud veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuse hindade alusel“, VÕS § 29 lg 4 või § 39 lg 1 järgi mõistliku isiku positsioonilt. Sellise tõlgenduse kohaselt saab järeldada, et pooled arvestasid hinnakokkulepet sõlmides, et veeteenuse hind on õigusaktidega reguleeritud, ja soovisid lähtuda igal ajahetkel kehtivast õiguslikust regulatsioonist. Riigikohtu hinnangul ei tulene seadusest eeldust, et lahtiseks jäetud lepingutingimuse (nt hinna) osas peaks olema pooltel lepingut sõlmides kindel arusaam, milliseks see kujuneb. 01.11.2010 kehtima hakanud ÜVVKS-i redaktsiooni kohaselt oli seadusjärgseks veeteenuse hinnaks eelkõige vee-ettevõtja kehtestatud ja Konkurentsiametiga kooskõlastatud hind.
45.Käesolevas asjas kvalifitseeris maakohus hageja analoogse nõude AS TALLINNA VESI vastu alusetu rikastumise nõudeks (VÕS § 1028), kuid leidis, et hagi rahuldamiseks puudub alus, sest hagejal puudub asjaomasel alusel nõue. Muid õiguslikke aluseid maakohus pikemalt ei käsitlenud. Kuna maakohus ei hinnanud muid õiguslikke aluseid, ei hinnanud maakohus ka poolte vahel 05.01.1999 sõlmitud veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuste lepingut nr 559223/03 ega võimaliku lepingulise kahju nõude eelduste täidetust (I kd, tl 98–99). Ringkonnakohus leiab, et esmalt tuleb aga hinnata just seda, kas hageja nõuet saab käsitada lepingulise kohustuse rikkumise nõudena, kuna kui poolte vahel on lepingulised suhted ja nõue puudutab lepingulise kohustuse rikkumist, ei või asja lahendada deliktilisel alusel (VÕS § 1044 lg 2). Seetõttu andis ringkonnakohus pooltele 15.10.2024 istungil võimaluse selgitada, kuidas tõlgendavad pooled nende vahel 05.01.1999 sõlmitud veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuste lepingu p-d 3.3 ja 4.1. Kõnealuse lepingu p 3.3 nägi ette, et „arvlemine toimub Aktsiaselts Tallinna Vesi poolt kehtestatud hindade alusel“ ning p 4.1 kohaselt kohustusid pooled täitma erinevate Tallinna linna eeskirjade ja muude õigusaktide nõudeid.
46.Hageja leidis (erinevalt oma 26.03.2024 taotlusest menetluse peatamiseks, eesp p 34.1), et Riigikohtu 25.06.2024 otsuse järeldus lepingulise kohustuse kohta on ennatlik ja ekslik. Hageja heidab ette, et Riigikohus ei tuvastanud poolte tahet lepingu sõlmimisel, ning leiab, et seda ei ole tuvastatud ka käesolevas asjas. Hageja rõhutas käesolevas asjas 26.08.2024 esitatud menetlusdokumendis (III kd, tl 44) ja 15.10.2024 toimunud ringkonnakohtu istungil (III kd, tl 56 pöördel – 57 pöördel), et poolte lepinguline tahe on faktiline asjaolu ja tõendamisesemesse kuuluv küsimus, mille osas peab pooltele olema eelmenetluse raames tagatud seisukohtade ja tõendite esitamise võimalus (TsMS § 348, § 351, § 392). Seda eriti olukorras, kus lepingulise tahte sisu ja ulatus võivad kohtu hinnangul omada tähendust nõude kvalifitseerimise seisukohalt. Hageja soovib tõendada, et poolte tahe ei seisnenud 1999. a-l selles, et leppida kokku alles 2010. a jõustuvast õiguslikust regulatsioonist tulenevas veeettevõtja kohustuses kehtestada põhjendatud hind. Hageja väitel ei olnud see ka võimalik, kuna 1999. a lepingu sõlmimise ajal kehtis tsiviilkoodeks (TsK), mitte VÕS. Seega esiteks ei saanud jätta lepingutingimust lahtiseks, kuna TsK sellist regulatsiooni ette ei näinud, ning
2-20-19001 teiseks ei olnud sel ajal võimalik ette näha tulevikus kehtivaid regulatsioone, sh põhjendatud hinna kehtestamise kohustust alates 01.11.2010. Hageja väitel saaks lahtine tingimus tulla kõne alla üksnes lepinguvabaduse olukorras, mida käesoleval juhul ei olnud. Hageja viitas ka 05.01.1999 lepingu III peatüki pealkirjale (vee- ja heitveekoguste arvestamine ja arvlemine) ning väitis, et arvlemine on õigekeelsuse sõnaraamatu järgi teiste sõnadega see, et millise tariifi alusel toimub arvete esitamine ning see ei ole võrdsustatav põhjendatud hinna kehtestamise kohustusega. Samuti leidis hageja, et asjakohased ei ole Riigikohtu lahendi 3-21-125-10 seisukohad, kuna selle tegemise ajal ei kehtinud ei TsK ega ka veel ÜVVKS alates 01.11.2010 jõustunud regulatsioon.
47.Kostja väljendas 15.10.2024 ringkonnakohtu istungil seisukohta (III kd, tl 57 pöördel – 58 pöördel), et 05.01.1999 poolte vahel sõlmitud lepingu p-de 3.3 ja 4.1 puhul on tegemist tüüptingimustega, millele kohaldub VÕS § 39, mis on eriregulatsioon VÕS § 29 lg 1 ja lg 5 suhtes. VÕS § 39 lg 1 esimese lause kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kostja hinnangul on seetõttu ka asjakohatu viidata poolte tahte kindlakstegemise vajadusele. Tegemist on õigusliku küsimusega, mille osas on hagejal olnud võimalik esitada seisukohti ja tõendid. Kostja viitas võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 12 lg-le 1, mis võimaldab ka 1999. a-l sõlmitud kestvuslepingu puhul lähtuda VÕS § 39 tõlgendusreeglitest. Kostja hinnangul tähendavad lepingu p-d 3.3 ja 4.1 oma koosmõjus seda, et lähtutakse õigusaktides sätestatud regulatsioonist. 1999. a-l ei saanud ette näha võimalikke tulevikus toimuvaid muutusi õigusaktides, kuid p 4.1 näebki ette, et järgida tuleb õigusaktide nõudeid. Seega nähtub p-st 4.1, et pooled on soovinud lähtuda sellest, et leping oleks kehtiv igal ajahetkel, st et regulatsioon, milles pooled kokku leppisid, ei oleks vastuolus õigusaktidega. Seega, kui õigusaktide nõuded on ajas muutunud, on muutunud ka lepingu sisu (s.o millistele tingimustele peab vastama AS TALLINNA VESI kehtestatud hind). Kostja hinnangul on Riigikohus tsiviilasjas nr 2-22-10417 just sellisele järeldusele jõudnud (p-d 22 ja 23). Kuna kostjal oli põhjendatud hinna kehtestamise kohustus, oli see sama õigusaktidest tulenev kohustus hõlmatud ka lepingulise kokkuleppega. Kostja hinnangul ei jäetud lepingutingimust lahtiseks selles mõttes, et hageja või keegi kolmas isik seda sisustaks, vaid kokkulepe oli, et kohaldatakse konkreetsel ajal kehtivat õigusaktidest tulenevat regulatsiooni. Kostja viitas Riigikohtu lahendi 3-4-1-6-10 p-dele 55 ja 56 ning väitis, et praegu ei ole tegemist lahtise tingimusega VÕS § 26 tähenduses, kuid on võimalik kohaldada analoogiat. Tegemist on seaduses sätestatud korras kindlaks määratud tingimusega, st mitte poolte määratava (lahtise) tingimusega, vaid lahtise tingimusega selles tähenduses, et seda sisustab seadus.
48.Ringkonnakohus märgib, et kuigi tsiviilasjas nr 2-22-10417 oli käesoleva asja hagejast erinev hageja (kostjaks on mõlemas asjas AS TALLINNA VESI kui veeteenuse osutaja), siis tuleb ringkonnakohtul endal tuvastada käesolevas asjas relevantsed asjaolud (RKTKm 23.05.2018, 2-16-11216, p 11), ent kui need on sisuliselt identsed asjaoludega, mille kohta Riigikohus andis õigusliku hinnangu, on põhjendatud lähtuda samast õiguslikust kvalifikatsioonist, mille Riigikohus andis tsiviilasjas nr 2-22-10417 ja mis on analoogses asjas asja läbivaatavale maakohtule kohustuslik. Ringkonnakohus leiab, et hageja väited 1999. a-l sõlmitud lepingu poolte tahte kohta ning hageja asjaomase lepingu tõlgendus ei anna alust asuda seisukohale, et hageja nõue käesolevas asjas ei ole kvalifitseeritav lepingulise kohutuse rikkumise nõudena. Kohus selgitas pooltele ka istungil, et kohus ei ole seotud poolte poolt asjaoludele antava õigusliku kvalifikatsiooniga (RKTKo 14.06.2023, 2-20-14179, p 10).
49.Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et 05.01.1999 lepingu p-d 3.3 ja 4.1 on käsitatavad tüüptingimustena, mida kostjast vee-ettevõtja oma lepingutes kasutas. Kuigi kostja on
2-20-19001 erineval ajal sõlmitud lepingutes kasutanud veidi erinevat sõnastust, viitavad käesoleva asja poolte vahel sõlmitud lepingu p-d 3.3 ja 4.1 koosmõjus sellele, et veeteenuse hinna kehtestab kostja, kes peab seejuures lähtuma õigusaktide nõuetest. Viide õigusaktides kehtestatud hinnale oli ka tsiviilasjas nr 2-22-10417 käsitletud lepingus. Arvestades, et veeteenuse hinna määramine on pooltevahelises lepingus seatud sõltuvusse asjakohastest kehtivatest õigusaktidest, saab järeldada, et pooltel ei olnud võimalik hinna üle läbi rääkida. Sisuliselt on seda kinnitanud ka hageja ise, kes on kohtukõne teeside p-s 3.3 sõnaselgelt kinnitanud, et tegemist oli kostja tüüptingimustega (III kd, tl 52 pöördel), ning samas eitanud, et tegemist saaks olla lahtise tingimusega, kuna lahtine tingimus VÕS § 26 tähenduses eeldab, et pooltel on lepinguvabadus. Seda, et veeteenuse hinnakokkuleppe näol tegemist on tüüptingimusega, kinnitab ka Riigikohtu varasem praktika. Nimelt on Riigikohus märkinud, et kui määruses sisalduv (vee)hind asendab vee-ettevõtjaga sõlmitava lepingu ühe tingimuse, mõjutab see õigusakt otseselt ja vahetult tarbijate õigusi ja kohustusi, kuna tal ei ole võimalik hinna üle mingil viisil läbirääkimisi pidada ja seda olukorras, kus tal ei ole enamasti võimalik ka teenuseta toime tulla (RKPJKo 22.11.2010, 3-4-1-6-10, p-d 55-56). Kui tingimuse üle ei ole võimalik läbi rääkida, on tegemist tüüptingimusega. Seda, et ÜVVKS-järgne hinnaregulatsioon on imperatiivne, see tähendab, et sellest erinevad kokkulepped ei ole lubatud, on Riigikohus kinnitanud ka tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11 (RKTKo 22.11.2011, p 37).
50.VÕS § 39 lg 1 kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Seega ei ole tüüptingimuse puhul vaja tuvastada poolte tahet (VÕS § 29 lg 1), kuna tingimus ei ole saavutatud läbirääkimiste tulemusena. Ringkonnakohus leiab, et VÕS § 39 lg 1 on kohaldatav ka poolte vahel 1999. a-l sõlmitud lepingule tulenevalt VÕSRS § 12 lg-st 1, mis sätestab, et enne 01.07.2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates 01.07.2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Veeteenuse osutamise leping on kestvusleping, seega kehtivad sellele alates 01.07.2002 VÕS-i sätted. Kuna tüüptingimuse puhul ei ole vajadust tuvastada poolte tahet, ei ole hageja poolte tahte tuvastamise kohta esitatud väited asjakohased ning kohus neil pikemalt ei peatu. Kohus märgib siiski vastuseks hageja viitele VÕS § 436 kommentaarile järgmist. Hageja viitas kommentaarile, mille kohaselt, kuna leping on olemuselt vastassuunaliste tahteavalduste tulemus, on lepingu tõlgendamise näol sisuliselt tegemist poolte tahteavalduste tõlgendamisega. Kuna isiku tahe on faktiline asjaolu, peaks nii jääma faktiliseks ka lepingu sisu ning tõlgendamise küsimused. Ringkonnakohus märgib, et sama kommentaari järgmises lauses on aga lisatud, et „samas eristuvad nn tavalistest lepingutest tüüptingimustega lepingud“ (VÕS II komm, § 436, p 3.2.2.1). Kuna praegusel juhul on veeteenuse osutamise lepingu vaidlusalused tingimused käsitatavad tüüptingimustena, siis ei ole asjakohased hageja väited lepingupoolte tahte tuvastamise kohta.
51.Ringkonnakohtu hinnangul saab mõistlik inimene 05.01.1999 lepingu p-dest 3.3 ja 4.1 aru selliselt, et kokku on lepitud selles, et igal ajahetkel peab veeteenuse hind vastama õigusaktide nõuetele. Sel juhul ei oma mingit tähtsust, et pooled ei saanud 1999. a-l näha ette seda, milline on õigusaktide regulatsioon näiteks alates 01.11.2010. Igal ajahetkel pidi kostja kehtestatav veeteenuse hind vastama õigusaktide nõuetele ning alates 01.11.2010 pidi selleks olema ÜVVKS § 14 järgi nn põhjendatud hind. Ka tsiviilasjas nr 2-22-10417 asus Riigikohus lepingut VÕS § 29 lg 4 ja § 39 lg 1 alusel tõlgendades seisukohale, et pooled arvestasid hinnakokkulepet sõlmides, et veeteenuse hind on õigusaktidega reguleeritud, ja soovisid lähtuda igal ajal kehtivast õiguslikust regulatsioonist. Riigikohus leidis, et olukorras, kus kostjal oli ÜVVKS-ist kui veeteenuse hinda reguleerivast õigusaktist lähtudes kohustus veeteenuse hind kehtestada, oli see kohustus tulenevalt lepingus sisalduvast viitest õigusaktile lepinguline kohustus (p 24). Ringkonnakohus leiab, et käesolevas tsiviilasjas tuleb samuti
2-20-19001 asuda seisukohale, et kohustus kehtestada alates 01.11.2010 ÜVVKS § 14 lg 2 alusel põhjendatud hind, oli lepingu p-dest 3.3 ja 4.1 tulenevalt lepinguline kohustus.
52.Ringkonnakohus leiab, et ei pea eraldi kvalifitseerima, kas tegemist on lahtise tingimusega VÕS § 26 tähenduses. Riigikohus märkis ka tsiviilasjas nr 2-22-10417 üksnes seda, et oma olemuselt oli tegemist VÕS § 26 lg 1 mõttes lahtise tingimusega (RKTKo 25.06.2024, 2-2210417, p 22). Riigikohus märkis, et VÕS § 26 lg 1 kohaselt võivad lepingupooled jätta lepingut sõlmides mõnedes tingimustes kokku leppimata kavatsusega jõuda neis kokkuleppele tulevikus või jätta need tingimused ühe lepingupoole või kolmanda isiku määrata. Sellele vastab olemuslikult poolte kokkulepe, millega ei lepitud kokku kindlas hinnas, vaid jäeti see õigusaktidega reguleerida. Riigikohus märkis, et on sarnaselt veeteenuse hinda lahtise tingimusena käsitatud ka oma varasemas praktikas (RKTKo 01.02.2011, 3-2-1-125-10, p 52). Ringkonnakohus leiab, et ka käesoleval juhul on tuvastatud, et veehinna kokkulepe on lepingus sätestatud viitena õigusaktide nõuetele ning seega on hind lahtine selles mõttes, et see sõltub õigusaktidega kehtestatavatest nõuetest.
53.Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et käesolevas asjas tuleb hageja nõue kvalifitseerida lepingu rikkumisest tulenevaks kahjunõudeks. Kuna poolte vahel on lepinguline suhe ning kohaldub lepinguline vastutus, siis VÕS § 1044 lg 2 kohaselt ei saa lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist üldjuhul nõuda kahju õigusvastase tekitamise sätete (VÕS § 1043 jj) alusel (VÕS 1044 lg 2, RKTKo 29.04.2015, 32-1-30-15, p 13). Kuna nõuet saab tervikuna käsitleda lepingulise kohustuse rikkumise nõudena, puudub alus käsitleda veelkord ka hageja alternatiivset nõuet alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS § 1028). Igal juhul kinnitas Riigikohus tsiviilasjas nr 2-22-10417 (p 13), et sealse hageja analoogne nõue ei olnud alusetu rikastumise sätete alusel põhjendatud.
54.Arvestades, et käesoleval juhul on vaidlustatud maakohtu vaheotsus, kus käsitleti üksnes hageja nõude põhjendatust VÕS § 1028 alusel ja eelmenetluses ei ole üldse hinnatud lepingulise kohustuse võimalikku rikkumist, siis tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ning saadab asja maakohtule tagasi eelmenetluse staadiumis arutamiseks. Ringkonnakohtul ei oleks võimalik ise asja sisuliselt lahendada ka seetõttu, et apellatsiooniastmes esmakordselt asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise tuvastamisel rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata.
55.Seega ei saa ringkonnakohus ise kontrollida lepingulise kahju hüvitamise nõude eeldusi ja sellise nõude põhjendatust ja maakohus peab seda tegema asja uuel läbivaatamisel. Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel kontrollima, kas on täidetud eelkõige järgmised kahju nõudmise eeldused (vt nt RKTKo 14.03.2019 2-17-1937/52, p 15): - võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); - võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1); - võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); - kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); - kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); - rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).
56.Ringkonnakohus märgib lisaks, et Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-22-10417 võtnud selge seisukoha küsimuses, et kostjal oli kohustus kehtestada alates ÜVVKS § 14 lg 2 jõustumisest 01.11.2010 selle alusel põhjendatud veeteenuste hind ning et kui kostja seda mõistliku aja jooksul ei kehtestanud, oli tegemist lepingu rikkumisega. Riigikohus asus kindlale
2-20-19001 seisukohale ka selles, et Konkurentsiameti otsuste vaidlustamine halduskohtumenetluses (ja nende täitmise peatamine esialgse õiguskaitse korras) seda järeldust ei muuda. Maakohus saab ka käesoleva asja uuesti läbivaatamisel lähtuda neist põhimõtetest.
57.Arvestades aga seda, et maakohus hakkab esmakordselt sisuliselt hindama hageja nõuet lepingulise kohustuse rikkumise nõudena, peab maakohus andma pooltele selles osas võimaluse esitada uusi põhjendusi ja tõendeid.
58.Mis puudutab hagejale kahju tekkimist ja selle suurust, samuti nõude aegumist, siis kuna maakohus ei ole neid küsimusi vaheotsuse tegemisel üldse käsitlenud, tuleb ka neid küsimusi arutada asja uuel läbivaatamisel, selgitades pooltele tõendamiskoormist ning andes võimaluse tõendite esitamiseks.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
59.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.