OÜ Schwenzer hagi Ermitex Grupp OÜ ja X vastu solidaarselt 78 828 euro ja viivise väljamõistmiseks OÜ Schwenzer hagi Rabitex Grupp OÜ ja X vastu solidaarselt 4663,20 euro ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19.10.2023 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Ermitex Grupp OÜ, apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
Ermitex Grupp OÜ ja X apellatsioonkaebus 157 656 eurot Rabitex Grupp OÜ ja X apellatsioonkaebus 5530,94 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja OÜ Schwenzer (registrikood 14310804), lepinguline esindaja vandeadvokaat Chirag Mody
Rabitex
Grupp
OÜ
ja
X
Kostja I Ermitex Grupp OÜ (endine ärinimi Osaühing Kermon, registrikood 10205223), lepinguline esindaja vandeadvokaat Aleksei Vassiljev Kostja II Rabitex Grupp OÜ (endine ärinimi Osaühing Kermon Hekta, registrikood 10286049), lepinguline esindaja vandeadvokaat Aleksei Vassiljev Kostja III X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Aleksei Vassiljev Menetluse liik
Asja läbivaatamine 09.10.2024 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 19.10.2023 otsus menetluskulude jaotuse osas osaliselt, millega maakohus jättis täpsustamata menetluskulude jagunemise kostjate vahel (resolutsiooni p 7). Tühistatud osas teha uus otsus, millega jätta OÜ Schwenzer
2-21-7448 maakohtu menetluskulud hagis Ermitex Grupp OÜ ja X vastu solidaarselt Ermitex Grupp OÜ ja X kanda, ning OÜ Schwenzer maakohtu menetluskulud hagis Rabitex Grupp OÜ ja X vastu solidaarselt Rabitex Grupp OÜ ja X kanda.
2.Muus osas jätta Harju Maakohtu 19.10.2023 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta maakohtu otsuse põhjendusi.
3.Rahuldada Ermitex Grupp OÜ, Rabitex Grupp OÜ ja X apellatsioonkaebused osaliselt.
4.2.Mõista hageja OÜ Schwenzer kasuks kostjalt I Ermitex Grupp OÜ-lt ja kostjalt III Xlt solidaarselt välja 78 828 eurot.
4.3.Mõista hageja OÜ Schwenzer kasuks kostjalt I Ermitex Grupp OÜ-lt ja kostjalt III Xlt solidaarselt välja maakohtu otsuse tegemise ajaks (19.10.2023) sissenõutavaks muutunud viivis 78 828 eurot.
4.4.Mõista hageja OÜ Schwenzer kasuks kostjalt II Rabitex Grupp OÜ-lt ja kostjalt III Xlt solidaarselt välja 4663,20 eurot.
4.5.Mõista hageja OÜ Schwenzer kasuks kostjalt II Rabitex Grupp OÜ-lt ja kostjalt III Xlt solidaarselt välja maakohtu otsuse tegemise ajaks (19.10.2023) sissenõutavaks muutunud viivis põhivõlgnevuselt (4663,20 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates nõude sissenõutavaks muutumisest 13.01.2020 kuni kohtuotsuse tegemiseni 19.10.2023 summas 1519,32 eurot ning viivis võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 ettenähtud ulatuses põhinõudelt (4663,20 eurot) päevas alates 20.10.2023 kuni põhinõude täieliku tasumiseni, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude (4663,20 euro) ulatuses.
4.6.Jätta OÜ Schwenzer maakohtu menetluskulud hagis Ermitex Grupp OÜ ja X vastu solidaarselt Ermitex Grupp OÜ ja X kanda.
4.7.Jätta OÜ Schwenzer maakohtu menetluskulud hagis Rabitex Grupp OÜ ja X vastu solidaarselt Rabitex Grupp OÜ ja X kanda. Jätta Ermitex Grupp OÜ apellatsioonkaebusega seotud apellatsioonimenetluse kulud Ermitex Grupp OÜ kanda. Jätta Rabitex Grupp OÜ apellatsioonkaebusega seotud apellatsioonimenetluse kulud Rabitex Grupp OÜ kanda. Jätta X apellatsioonkaebusega seotud apellatsioonimenetluse kulud X kanda. Muuta tsiviilasja hinda maa- ja ringkonnakohtus ning määrata selleks OÜ Schwenzer hagis Ermitex Grupp OÜ ja X vastu 157 656 eurot ning OÜ Schwenzer hagis Rabitex Grupp OÜ ja X vastu 5530,94 eurot. Mõista Ermitex Grupp OÜ-lt, Rabitex Grupp OÜ-lt ja Xlt solidaarselt riigituludesse 1020 eurot (s.o hagiavalduselt vähem tasutud riigilõiv 425 eurot ja apellatsioonkaebustelt vähem tasutud riigilõiv 595 eurot). Omavahelises suhtes vastutavad riigilõivude tasumise eest 50% ulatuses solidaarselt Ermitex Grupp OÜ ja X ning 50% ulatuses solidaarselt Rabitex Grupp OÜ ja X. Riigilõivud tuleb tasuda 15 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest (makseinfo on lisatud kohtuotsusele). Tasumisega viivitamisel tuleb tasumata summalt maksta Ermitex Grupp OÜ-l, Rabitex Grupp OÜ-l ja Xl solidaarselt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2-21-7448 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.OÜ Schwenzer (hageja) esitas 10.05.2021 Harju Maakohtule Ermitex Grupp OÜ (endine ärinimi Osaühing Kermon, kostja I), Rabitex Grupp OÜ (endine ärinimu Osaühing Kermon Hekta, kostja II) ja X (kostja III) vastu hagi, milles palus: -
mõista kostjatelt I ja III solidaarselt välja 78 828 eurot, viivis 76 584,87 eurot ja viivis 0,1% päevas alates 11.05.2021 kuni kohustuse täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhivõlg (s.o 78 828 eurot), millest on maha arvatud sissenõutavaks muutunud viivis (76 584,87 eurot);
-
mõista kostjalt II ja III solidaarselt välja 4663,20 eurot, viivis 494,68 eurot ja viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses toodud määras alates 11.05.2021 kuni kohustuse täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhivõlg (s.o 4663,20 eurot), millest on maha arvestatud sissenõutavaks muutunud viivis 494,68 eurot.
1.1.Hagiavalduse kohaselt osutas Advokaadibüroo TGS Baltic AS (advokaadibüroo) kostjatele I ja II õigusteenust. Kostja I jättis tasumata advokaadibüroo 12 arvet kokku 78 828 euro tasumiseks. Kostja II jättis õigusabi teenuse eest tasumata advokaadibüroo 31.12.2019 arve nr 192970 4663,20 euro tasumiseks.
1.2.Kostjad I ja II on võlgnevust tunnistanud. Kostja III on kostjate I ja II kohustustega ühinenud. Advokaadibüroo loovutas nõuded kostjate vastu hagejale.
1.3.Hageja, advokaadibüroo ja kostjad sõlmisid 01.09.2020 kokkuleppe (01.09.2020 kokkulepe), millega kostjad kinnitasid, et kostja I on jätnud tasumata advokaadibüroo osutatud õigusabiteenuse eest 78 828 eurot; kostja II on jätnud tasumata osutatud õigusabi teenuse eest 4663,20 eurot; võlgnevus on olemas ja et kostjatel pole sellele mistahes vastuväiteid. Samuti kinnitasid hageja, advokaadibüroo ja kostjad, et advokaadibüroo on loovutanud kostjate I ja II vastu eelnevalt nimetatud nõuded hagejale. Kostja III kinnitas, et ta on ühinenud kostjate I ja II võlaga ning need on ühtlasi kostja III isiklikud kohustused, mille täitmise eest kannab ta täielikku isiklikku vastutust ning ei oma selles osas mistahes vastuväiteid. Hageja oli nõus kostjate võlgnevuse lugema täidetuks, kui kostjad tasuvad
2-21-7448 hiljemalt 11.09.2020 hagejale või advokaadibüroole 50 000 eurot. Märgitud summat kostjad ei tasunud ning võlgnevus on täies ulatuses täitmata.
2.Vastuseks kostjate vastuväidetele märkis hageja, et tsiviilasjas nr 2-13-10290 nõudsid kostjad I ja II Astro Vara OÜ-lt kahju hüvitamist. Kostja III oli kostja I ja II omanik ja juhatuse liige, kes oli isiklikult huvitatud kohtuasjast, sest kahjuhüvitis oleks tasutud tema äriühingutele ning kostja III oleks saanud nende arvelt teha endale väljamakseid. Enne tsiviilasjas nr 2-13-10290 hagi esitamist hoiatas advokaadibüroo kostjaid, et tegemist on keerulise vaidlusega. Kohus ei teinud tsiviilasjas nr 2-13-10290 advokaadibüroo esindusele etteheiteid. Kostjatele I ja II ei tekkinud tsiviilasjas nr 2-13-10290 nõutud kahju. Kostjad I ja II jäid advokaadibüroole võlgu juba 2016. aastal, mille järel andsid kostjad järjepidevalt lubadusi võlg tasuda, sh sõlmiti mitmeid võlatunnistusi. Kuna kostjad lubasid võlgnevuse tasuda ja andsid tagatisi (kostja III andis kostjate I ja II osad tagatisena hagejale hoiule), jätkas advokaadibüroo kostjate I ja II esindamist. Kostjad väidavad eksitavalt, et neid sunniti 01.09.2020 kokkuleppele alla kirjutama. Võlatunnistusi sõlmiti kolme aasta jooksul mitmeid. 01.09.2020 kokkulepe on käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena. 01.09.2020 kokkulepe ei ole vastuolus heade kommetega. Kostja III vastuväited kohustustega ühinemisele on alusetud. Kostjad ei ole tõendanud, et advokaadibüroo oleks esitanud arveid sama teenuse eest mitu korda; eksitanud kostjaid tsiviilasja nr 2-13-10290 perspektiiviga; ning et advokaadibüroo rikkus kliendilepingust nr TL-2985 (kliendileping) tulenevaid kohustusi. Kostjatel ei ole advokaadibüroo vastu nõudeid. Kostjate vastuväited
3.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3.1.Kostjate vastuväidete kohaselt osutas advokaadibüroo kostjatele I ja II õigusteenust tsiviilasjas nr 2-13-10290. Märkimisväärne osa hageja nõudest koosneb advokaadibüroo poolt osutamata või asjakohatult osutatud teenuse eest. Advokaadibüroo vahetas menetluses korduvalt omaalgatuslikult kostjate I ja II esindajat, mille tagajärjel tekkis märkimisväärne kulu, sest iga uus esindaja pidi asja materjalidega tutvuma.
3.2.Advokaadibürooga sõlmitud kliendilepingut, 01.09.2020 kokkulepet ja nõude loovutamise kokkulepet ei rääkinud kokkulepete osapooled läbi. Kõik osundatud kokkulepped on vastuolus heade kommetega eelnevas punktis märgitud põhjendustel.
3.3.Kostja III oli kostjate I ja II kohustustega ühinemisel sundolukorras ja kostja III eest varjati olulist infot. Advokaadibüroo kasutas seda ära ning avaldas kostjale III survet 01.09.2020 kokkulepe sõlmida. Kostjale III loodi ettekujutus, et tsiviilasjas nr 2-13-10290 saavutatakse suure tõenäosusega võit ning kohtuasja tulemusena hüvitatakse ka advokaadibüroo arvetel märgitud menetluskulud. Kokkulepe, millega kostja III ühines kostja I ja II kohustustega, on tühine. Advokaadibüroo teadis, et kostja III on nõus kokkuleppe allkirjastama üksnes seetõttu, et advokaadibüroo kinnitas, et kohtuasja võiduvõimalus on suur ning oht, et nõue kostja III vastu pööratakse, on väike. Kokkulepe, millega kostja III ühines kostja I ja II kohustustega, sõlmiti kostjale III äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Seejuures ei nähtu 01.09.2020 kokkuleppe p-st 4, et kostja III oleks kostjate I ja II kohustustega ühinenud – kostja III on üksnes kinnitanud ühinemist kostjate I ja II kohustustega. Hageja ei ole tuginenud kostja III vastu nõude esitamisel 11.08.2017 sõlmitud kokkuleppele (11.08.2017 kokkulepe).
2-21-7448 Kohustustega ühinemise kokkulepe võib olla käsitatav ka käenduslepinguna. Kokkulepe on käenduslepinguna tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Advokaadibüroo ei selgitanud kostjale III kokkuleppe sõlmimisel, mida tähendab see, et kostja III ühineb kostja I ja II kohustustega ning et need kohustused on kostja III isiklikud kohustused. Kostja III arusaamise kohaselt tagas ta kostja I ja II kohustusi. Käenduslepingus ei ole märgitud ka kostja III vastutuse maksimumsummat.
3.4.Advokaadibüroo advokaadid tegid tsiviilasjas nr 2-13-10290 olulisi vigu, sh jäeti kostja I ja II õiguste kaitseks esitamata vajalikud nõuded ning hagi esitati vale hageja poolt. Tsiviilasi nr 2-13-10290 lahenes seetõttu kostjate I ja II kahjuks. Advokaadibüroo rikkus kliendilepingut ja tekitas kostjatele kahju.
4.Vastuseks hageja seisukohtadele märkisid kostjad, et advokaadibüroo oleks pidanud tsiviilasja nr 2-13-10290 tulemust ette nägema ja kostjaid sellest hoiatama. Kostja III tegi advokaadibüroo eest paljuski töö ise ära. Kuna kostjate I ja II kahjunõue tsiviilasjas nr 2-13-10290 jäi rahuldamata advokaadibüroo ebakvaliteetse õigusabi tõttu, esitas kostja I advokaadibüroo vastu kahju hüvitamise nõude 69 853,56 eurot ja kostja II kahju hüvitamise nõude 563 383,05 eurot, mille kostjad I ja II tasaarvestasid hageja nõuetega kattuvas ulatuses. Advokaadibüroo oleks pidanud kostjaid I ja II teavitama võimalusest esitada tsiviilasjas nr 2-13-10290 alternatiivne nõue. Samuti esitasid kostjad hageja vastu tasaarvestamiseks nõude nende õigusabikulude arvete osas, mis on seotud tsiviilasjas nr 2-13-10290 kostjate esindamisega pärast vaheotsuse tegemist ja kostja I osade nõuete osas kohtuliku kompromissi kinnitamist 02.12.2016. Lisaks oli advokaadibürool sõlmitud kliendileping üksnes kostjaga I. Kuna kostja II ei ole advokaadibürooga kliendilepingut sõlminud, ei ole tal kohustust tasuda arvet nr 192970. Kõik tsiviilasjaga nr 2-13-10290 seotud kulud pidi tasuma kostja I. Põhjendamatu on ka hageja viivise nõue. Kliendilepingu p 5.6 on tühine tüüptingimus. Alternatiivselt esitasid kostjad taotluse viivise vähendamiseks. Lisaks taotles kostja I aegumise kohaldamist hageja nõude osas, mis puudutab ajavahemikul 15.11.2016–11.04.2017 esitatud arveid. Kostja II taotles aegumise kohaldamist hageja nõude osas, mis puudutab ajavahemikul 15.11.2016–07.02.2018 esitatud arveid. Kõik kostjad taotlevad aegumise kohaldamist hageja viivisenõude osas. 11.08.2017 kokkulepe on näilik ja seetõttu tühine. 11.08.2017 kokkuleppe tegelikuks eesmärgiks oli välistada sissenõude pööramine kostjale III kuuluvatele kostjate I ja II osadele täitemenetluses. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Harju Maakohus rahuldas 19.10.2024 otsusega hagi, mõistes kostjatelt I ja II solidaarselt hageja kasuks välja 78 828 eurot ja viivise 78 828 eurot. Samuti mõistis maakohus kostjatelt II ja III solidaarselt hageja kasuks välja 4663,20 eurot, viivise 1519,32 eurot ja viivise põhinõudelt (4663,20 eurot) VÕS § 113 lg-s 1 toodud määras alates 20.10.2023 kuni põhinõude tasumiseni, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude (4663,20 eurot) ulatuses. Menetluskulud jäid kostjate kanda.
5.1.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle pooled ei vaidle: -
07.11.2012 sõlmisid advokaadibüroo ja kostja I kliendilepingu nr TL-2985; advokaadibüroo osutas kostjatele I ja II õigusabiteenust, esindades neid ajavahemikul 2012. a – 2020. a juuli tsiviilasjas nr 2-13-10290; kostja I on jätnud õigusabi eest tasumata ajavahemikul 15.11.2016–15.03.2019 esitatud advokaadibüroo arved kogusummas 78 828 eurot;
2-21-7448 -
-
Kostja II on jätnud õigusabi eest tasumata advokaadibüroo 31.12.2019 arve summas 4663,20 eurot; 11.08.2017 loovutas advokaadibüroo õigusabiteenuse osutamisest tulenevad sissenõutavaks muutunud ja tulevikus sissenõutavaks muutuvad nõuded kostjate I ja II vastu hagejale; advokaadibüroo on loovutanud õigusabiteenuse osutamisest tekkinud kostjate võla hagejale 05.05.2021 hageja ja TGS-i vahel sõlmitud nõuete loovutamise kokkuleppe alusel; hageja, advokaadibüroo ja kostjad sõlmisid 01.09.2020 kokkulepe; Harju Maakohus tegi 20.11.2014 tsiviilasjas nr 2-13-10290 vaheotsuse, millega tuvastas, et kostjate I ja II omandiõiguse ja valduse rikkumisega põhjustatud majandustegevuse seiskamisega tekitatud kahjunõue on põhjendatud; Harju Maakohus jättis 29.04.2019 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-10290 kostjate I ja II hagi rahuldamata ning menetluskulud kostjate I ja II kanda; Tallinna Ringkonnakohus tühistas 06.04.2021 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-10290 maakohtu 29.04.2019 otsuse menetluskulude jaotuse osas ja tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis kostjate I ja II menetluskulud maakohtus nende endi kanda ning Astro Holding AS menetluskulud 11% ulatuses kostja I ja 89% ulatuses kostja II kanda; Harju Maakohtu 29.04.2019 ja Tallinna Ringkonnakohtu 06.04.2021 otsused tsiviilasjas nr 2-13-10290 jõustusid 13.09.2021 Riigikohtu määrusega, millega Riigikohus keeldus kostjate I ja II kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.
5.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja nõude aluseks 01.09.2020 kokkulepe, mille p-s 1 tunnistavad kostjad kostja I võla 78 828 euro olemasolu ja kostja II võla 4663,20 euro olemasolu ning vastuväidete puudumist viidatud kohustuste suhtes. Advokaadibüroo on kinnitanud, et nõuded kostjate vastu on loovutatud hagejale. VÕS § 170 lg 1 kohaselt on loovutus nende suhtes kehtiv vaatamata kostjate vastuväidetele.
5.3.01.09.2020 kokkulepe on käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena. 01.09.2020 kokkuleppe pooled soovisid selles kinnitada kostjate võlgnevust hageja ees, mis tulenes õigusteenuse eest esitatud arvetest. 01.09.2020 kokkuleppega deklareeriti kostjate võlgnevust hageja ees, et lihtsustada selle sissenõudmist vastuväidete puudumise kinnitamise kaudu. Poolte ühine tahe oli suunatud pikaajalise võlgnevuse likvideerimisele, tehes selleks vastastikuseid järeleandmisi. Hageja oli nõus vähendama võlgnevust 50 000 euroni (tingimusel, et see tasutakse kindlaks tähtajaks) ning kostja III oli nõus kohustusega ühinema. 01.09.2020 kokkuleppe sõlmimise asjaolud ja sõnastus polnud keerulised ning kostjatele pidi olema selle eesmärk selge. 01.09.2020 kokkuleppega loobusid kostjad vastuväidetest võlale.
5.4.11.08.2017 kokkuleppe p-s 1.4 ühines kostja III kostja I kohustustega. Sel hetkel oli kostja I võlgnevus hageja ees 68 613 eurot. Pärast seda tekkis hageja ees võlgnevus ka kostjal II. 01.09.2020 kokkuleppe p-s 4 ühines kostja III kostja I suurenenud kohustustega ja ka kostja II kohustustega. 01.09.2020 kokkuleppe preambuli p-s A kinnitas kostja III, et ta ühineb kostjate I ja II kohustustega. Kostja III kinnitas, et ta on ühinenud kostja I ja II kohustustega, mille täitmist hageja nõuab siinses kohtuasjas kostjatelt I ja II.
5.5.Kostjad ei ole hagejale kliendisuhte ajal, s.o kaheksa aasta vältel esitanud pretensioone õigusteenuse ega arvete kohta. Kostja III kinnitas vande all ütlusi andes, et ta tunnistas 11.08.2017 kokkuleppes võlgnevust. Pole usutav, et kostja III ei teadnud, et õigusteenuse osutamine ja kohtumenetlus on alati seotud riskiga ning kohtulahend saavutab õigusjõu selle
2-21-7448 jõustumisel. Kostjad ei saanud teha õiguslikke järeldusi jõustumata maakohtu vaheotsusest. Enne kohtulahendi jõustumist ei saa menetlusosaliste esindajad täie kindlusega menetlusosalistele ette öelda kohtulahendi lõpptulemust. Kostja III kinnitas vande all, et tsiviilasi nr 2-13-10290 oli keeruline vaidlus. Kostja III soovis ise seda vaidlust pidada, kuigi advokaadid hoiatasid kostjaid keerulise vaidluse eest.
5.6.Kostjale III ei saanud tulla üllatuseks, et advokaadibüroos tegelesid tsiviilasjaga nr 2-13-10290 paljud advokaadid. Advokaadibüroo esitas kostjatele õigusteenuse osutamise eest arved, mida kostjatel oli võimalik koheselt vaidlustada. Kostja III selgitas, et ta ei süvenenud arvetesse. Kostjal III pidi olemas olema teadmine, et arvel olevate summade kontrollimine ja vaidlustamine oleks olnud tema kui advokaadibüroo kliendi õigus. Näiteks on kostja III küsinud 24.03.2020 e-kirjas advokaadibüroolt arvete kohta informatsiooni, kuid kõik vastuväited esitasid kostjad alles siinses menetluses.
5.7.Advokaadibüroo tuli nelja aasta jooksul kostjatele vastu ja esindas kostjaid ka olukorras, kus kostjad olid jätnud arved tasumata. Advokaadibüroo püüdis korduvalt saada kostjatelt vastuseid tasumata arvete kohta, arvete maksmiseks anti ajapikendust ning võlga vähendati märkimisväärses summas. Advokaadibüroo ei saanud anda tsiviilasjas nr 2-13-10290 kostjatele liigseid edulootusi.
5.8.Kostja III ühinemine kostjate I ja II kohustustega ei olnud näilik. Kostjad ei ole tõendanud, et 11.08.2017 kokkuleppega taheti tekitada kolmandate isikute (eelkõige kohtutäitur Elin Vilippuse ja väärtpaberite registri pidaja) ees mulje, et kostja I vastu advokaadibüroo nõude omanikuks on hageja ning kostja III on kostja I kohustusega ühinenud.
5.9.Kostjad ei ole tõendanud, et advokaadibüroo andis neile 11.08.2017 kokkuleppe ja 01.09.2020 kokkuleppe sõlmimisel selle asjaolude kohta ebaõige ettekujutuse. Kostjad ei ole tõendanud ka kokkulepete sõlmimist nende jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Samuti ei ole leidnud tõendamist asjaolud, mis annaksid alust kokkulepete tüüptingimuste tühisuse tuvastamiseks VÕS § 42 lg 1 kohaselt. 11.08.2017 kokkuleppe ja 01.09.2020 kokkuleppe ei ole näilikud ega tühised. Kostja III on ühinenud kostjate I ja II kohustustega ning asjaomane kokkulepe ei ole näilik. Kostjad vastutavad hageja ees olevate kohustuste täitmise eest solidaarselt VÕS § 178 lg 4 alusel. Kostja III ühines võlaga vastavalt VÕS §-le 178, astudes võlasuhtesse võlgniku kõrvale.
5.10.Kostjad on omaks võtnud, et advokaadibüroo esindas kostjat II tsiviilasjas nr 2-1310290 ja osutas talle õigusabiteenuseid. Tsiviilasjas nr 2-13-10290 osutati õigusabiteenust kostjale I ja kostjale II. Kostjaga I on sõlmitud õigusabiteenuse leping. Kostjaga II eraldi kirjalikku lepingut ei sõlmitud, kuid selles ei ole vaidlust, et kostjale II õigusabiteenust osutati. Kliendilepingu kirjaliku vormi järgimata jätmine ei muuda lepingut tühiseks. Kostjad I ja II on võlgnevust tunnistanud ning kostjad on vastuväidetest võlgnevusele loobunud.
5.11.Eelnevast tulenevalt on hageja nõuded kostjate vastu põhjendatud. Põhjendatud on ka viivisenõue kostjate I ja III vastu. Kliendilepingu p 5.6 ei ole tühine. Viivis 0,1% päevas ei ole ülemäära kõrge, mistõttu ei ole tegemist ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimusega.
5.12.Arve nr 192970 tasumisega viivitamise eest nõuab hageja kostjatelt II ja III viivist VÕS § 113 lg-s 1 toodud määras. Hageja viivisenõue kostja II ja III vastu on põhjendatud.
5.13.Kostja III vastutab hageja ees kostjatega I ja II solidaarselt VÕS § 178 lg 4 alusel.
2-21-7448
5.14.Kostjate taotlus viivise vähendamiseks jääb rahuldamata. Hageja ei nõua kostjatelt põhivõlgnevusi ületavaid viiviseid. Seega ei ole hageja viivisenõuded kostjaid ebamõistlikult kahjustavad. Viivise on põhjustanud kostjate endi käitumine ning sellises olukorras puudub alus viivise vähendamiseks VÕS § 162 lg 1 järgi.
5.15.Hageja nõuete aegumise välistab 01.09.2020 kokkuleppe, millega kostjad tunnistavad siinses menetluses esitatud nõuete olemasolu ja kinnitavad, et neil pole võla olemasolu ega suuruse kohta mistahes vastuväiteid. Selliselt on kostjad loobunud ka aegumise vastuväidetest. 01.09.2020 kokkuleppe eesmärk oli välistada muu hulgas aegumise vastuväite esitamine, kuna kostjad olid hagejale olnud võlgu juba alates 2016. aastast. Kuna kostjad tunnistasid võlga 01.09.2020 kokkuleppes, aeguks viidatud võlatunnistusega tunnistatud ja siinses menetluses esitatud nõue alles 01.09.2023. Kuna hageja esitas hagi 10.05.2021, siis ei ole hageja nõuded aegunud.
5.16.Kostjad ei ole tõendanud oma väiteid kahju tekkimise kohta. Kostjate tasaarvestuse aluseks oleva kahju hüvitamise nõue on tõendamatuse tõttu alusetu. Kostja ei ole esitanud hageja või advokaadibüroo tegevuse tõttu tekkinud kahju tõendamiseks ühtegi tõendit.
5.17.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel jäävad menetluskulud kostjate kanda. Apellatsioonkaebus
6.Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ning jätta hagi kostjate vastu rahuldamata. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda.
6.1.Kostja III väidete kohaselt jättis maakohus analüüsimata kostja III hagile esitatud vastuväited.
6.1.1.11.08.2017 kokkulepe ja 01.09.2020 kokkulepe on näilikud tehingud, mille tegelikuks eesmärgiks oli kostja I ja II osade ajutine üleandmine hagejale osade tegeliku omaniku varjamiseks.
6.1.2.Kostja III ei vastuta kostjate I ja II kohustuste eest.
6.1.2.1.01.09.2020 kokkuleppest ei nähtu, et kostja III oleks kostjate I ja II kohustustega ühinenud. Kuna kostja III ei ole kostjate I ja II kohustustega ühinenud, siis ei saanud ta ka anda võlatunnistust ja loobuda vastuväidetest hageja nõudele (VÕS § 2). VÕS §-st 2 tulenevalt ei saanud ka kostjad I ja III kinnitada kostja II kohustusi ega loobuda vastuväidetest kostja II vastu nõudele. Kostjad II ja III ei saanud omakorda kinnitada kostja I kohustusi ega loobuda vastuväidetest kostja I kohustuste kohta. 01.09.2020 kokkuleppes sisalduvad asjaomased avaldused on tagajärjetud. Kuna kostja III ei ole tunnistanud kostjate I ja II kohustusi (ega saanudki seda teha), siis ei ole kostja III vastu esitatud nõude tõendamiskoormus ümber pööratud. Kostja III vastu nõude rahuldamiseks pidi hageja tõendama kostjate I ja II võla tekkimise asjaolusid. Viide kostjate I ja II võlatunnistusele ei olnud piisav. Lisaks on 01.09.2020 kokkuleppe p 4 sõnastus eksitav – kostja II ei ole 11.08.2017 kokkuleppe osapool ja 11.08.2017 kokkuleppe p-st 1.4 ei tulene, et kostja III oleks ühinenud kostja II kohustusega. Lisaks tekkis 01.09.2020 kokkuleppes märgitud kostja II võlgnevus
2-21-7448 advokaadibüroo ees pärast 11.08.2017 kokkuleppe sõlmimist. Seega ei saanud kostja II kohustused advokaadibüroo ees olla 11.08.2017 kokkuleppe esemeks. Kokkuvõtvalt ei olnud advokaadibürool kostja III vastu nõuet, mida hagejale loovutada. Nõude loovutamine kostja III vastu ei ole ka tõendatud.
6.1.3.Kostja III vastutuse kostjate I ja II kohustuste eest välistavad ka VÕS § 143 lg 2, § 145 lg 4, § 149 lg 5 ja § 178 lg 4. Maakohus jättis viidatud õigusnormid ebaõigesti kohaldamata. 11.08.2017 kokkulepet tuleb kostja III vastutuse osas alternatiivselt (s.o juhul kui kohus peaks leidma, et 11.08.2017 kokkulepe ei olnud näilik) hinnata kui käenduslepingut, millega kostja III tagas 11.08.2017 kokkuleppe preambuli p-s A märgitud kostja I kohustuste täitmist. 11.08.2017 kokkuleppes ei ole märgitud kostja III vastutuse rahalist maksimumsummat, mille tagajärjeks on 11.08.2017 kokkuleppe tühisus kostja III vastutust puudutavas osas. Tühine on ka 11.08.2017 kokkuleppe p 1.4, mille kohaselt kostja III vastutab tulevikus tekkivate kostja I kohustuste täitmise eest. Tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, ei laienda käendaja kohustust. Lisaks annab VÕS § 149 lg 5 käendajale õiguse nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel – kostja III kandis kostjate I ja II osad hagejale üle tagatisena. Kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem (VÕS § 145 lg 5). Hageja ei ole tõendanud, et tal puudus võimalus rahuldada 11.08.2017 kokkuleppe esemeks olevad nõuded 11.08.2017 kokkuleppe p-s 1.5–1.8 märgitud tagatiste arvel.
6.1.4.Kostjalt III väljamõistetud summalt tuleb igal juhul maha arvestada kostja I poolt pärast 11.08.2017 kokkuleppe sõlmimist tasutud summad (s.o kokku 24 100 eurot).
6.1.5.Hageja 11.08.2017 kokkuleppest tulenevad nõuded kostja III vastu on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi aegunud. Aegumise katkemise või peatumise aluseid ei esine. Sealhulgas ei mõjutanud aegumist kostja III suhtes 01.09.2020 kokkuleppe sõlmimine. Nõude tunnustamine kostja I poolt katkestas aegumise kulgemise üksnes kostja I kohustuste osas, kuid ei mõjutanud kostja III vastu nõude aegumise kulgemist. VÕS § 68 lg 3 järgi asjaolud, mis mõjutavad solidaarvõlgnike vastutust, eelkõige aegumise vastuväide, kehtivad üksnes selle solidaarvõlgniku suhtes, keda need puudutavad. Ka läbirääkimised advokaadibüroo ja kostja I vahel ei katkestanud nõude aegumist kostja III suhtes. 11.08.2017 kokkuleppest tulenevad kohustused aegusid 11.08.2020, s.o enne 01.09.2020 kokkuleppe sõlmimist. Katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei olnud võla tunnistamise ajaks möödunud (vt RKTKm 21.11.2002, 3-2-1-122-02, p 11). Kostjad ei loobunud 01.09.2020 kokkuleppega aegumise vastuväidetest.
6.1.6.Hageja viivisenõue kostja III vastu on aegunud sõltumata põhinõude aegumisest. Kohustatud isiku poolt nõude osalise tunnustamisega katkeb hageja nõude aegumine üksnes tunnustatud kohustuse osas. Põhinõuete tunnustamisel katkeb aegumistähtaja kulgemine üksnes põhinõuete osas.
6.2.Kostja II väidete kohaselt jättis maakohus analüüsimata ka tema vastuväited hagile.
6.2.1.Advokaadibürool puudus kostja II vastu nõuete esitamiseks lepingust või seadusest tulenev alus. Ainuüksi kostja II esindamisest kohtumenetluses ja kostjale II arvete esitamisest ei tekkinud aadvokaadibürool kostja II vastu nõudeid. Advokaadibüroo ja kostja I vahel sõlmitud kliendilepingu näol on kostja II suhtes tegemist kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepinguga VÕS § 80 tähenduses. Advokaadibüroo esindas tsiviilasjas nr 2-13-10290 kostjat II
2-21-7448 kostjaga I sõlmitud kliendilepingu alusel. Kuna hagejal ei olnud kostja II vastu nõudeid, ei tekkinud neid ka võlatunnistusest (s.o 01.09.2020 kokkulepe).
6.2.2.11.08.2017 kokkulepe ja 01.09.2020 kokkulepe on näilikud tehingud, mille tegelikuks eesmärgiks oli kostja I ja II osade ajutine üleandmine hagejale osade tegeliku omaniku varjamiseks.
6.2.3.Kostja II vastu nõude loovutamine hagejale ei ole tõendatud.
6.3.Samuti jättis maakohus analüüsimata kostja I vastuväited hagile.
6.3.1.Kostja I vastu nõude loovutamine hagejale ei ole samuti tõendatud. Maakohus leidis ekslikult, et pooltel ei ole selle üle vaidlust. 20.12.2018 kokkuleppes kinnitas advokaadibüroo nõude kuulumist temale ja et advokaadibüroo nõude omanikuna käsutab seda (s.o ajatab ja lükkab edasi täitmise tähtpäeva). 20.12.2018 kokkulepe kinnitab, et advokaadibüroo ei ole nõuet kostja I vastu hagejale loovutanud ning advokaadibüroo nõue kostja I vastu oli 20.12.2018 seisuga tagasi loovutatud. Kostja I tegi ka makseid advokaadibüroole, mitte hagejale. Maakohus ei ole tuvastanud, millise tehingu alusel hageja omandas nõuded kostja I vastu.
6.3.2.11.08.2017 kokkulepe ja 01.09.2020 kokkulepe on näilikud tehingud, mille tegelikuks eesmärgiks oli kostja I ja II osade ajutine üleandmine hagejale osade tegeliku omaniku varjamiseks.
6.3.3.Advokaadibüroo arved ei vasta kliendilepingus kokkulepitud tingimustele teenust osutava advokaadi ja tunnitasu osas. Kostjal I on vastuväited advokaadibüroo arvetele.
6.3.4.Kostja I on advokaadibüroole tasunud 24 100 eurot. Nimetatud summa tuleb hageja nõudest maha arvata.
6.3.5.Hageja nõuded kostja I vastu on aegunud. Aegumist ei välista ka 01.09.2020 kokkulepe. 01.09.2020 kokkuleppe tühisuse tõttu ei tekkinud sellest kostjatele kohustusi. Kostja I ei ole 01.09.2020 kokkuleppega loobunud aegumise vastuväitest.
6.3.6.Hageja viivisenõue kostja I vastu on aegunud sõltumata põhinõude aegumisest. Kohustatud isiku poolt nõude osalise tunnustamisega katkeb hageja nõude aegumine üksnes tunnustatud kohustuse osas. Põhinõuete tunnustamisel katkeb aegumistähtaja kulgemine üksnes põhinõuete osas. Kostjad ei ole 01.09.2020 kokkuleppega hageja viivisenõuet tunnustanud.
6.3.7.Kostjal I on advokaadibüroo vastu kliendilepingu rikkumisest tulenev nõue 852 423,70 eurot, mille kostja I tasaarvestus hageja nõudega kattuvas ulatuses. Maakohus jättis kostjate asjaomased väited ja tõendid otsuses analüüsimata.
6.4.Maakohus jaotas menetluskulud ebaõigesti, kui jättis hageja menetluskulud kostjate kanda. Maakohtu otsusest ei selgu, millistes osades kostjad hageja menetluskulud peavad kandma. Kuna kostjad ei ole solidaarvõlgnikud, siis ei vastuta kostjad ka menetluskulude eest solidaarselt.
2-21-7448 Hageja seisukoht
7.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Hageja jääb maakohtu menetluses esitatud seisukohtade juurde. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada menetluskulude jaotuse osas, milles maakohus jättis täpsustamata menetluskulude jagunemise kostjate vahel (resolutsiooni p 7). Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab hageja maakohtu menetluskulud hagis kostjate I ja II vastu solidaarselt kostjate I ja II kanda, ning hageja maakohtu menetluskulud hagis kostjate II ja III vastu solidaarselt kostjate II ja III kanda. Ülejäänud osas ei anna kostjate apellatsioonkaebused alust maakohtu otsuse resolutsiooni muuta, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb osaliselt muuta kohtuotsuse põhjendusi.
9.Maakohus tuvastas praeguse otsuse p-s 5.1 märgitud asjaolud, mille üle ei vaidle pooled apellatsioonimenetluses (v.a asjaolu üle, et advokaadibüroo loovutas õigusabiteenuse osutamisest tulenevad sissenõutavaks muutunud ja tulevikus sissenõutavaks muutuvad nõuded kostjate I ja II vastu hagejale) ning mille ringkonnakohus võtab seetõttu aluseks asja lahendamisel.
10.Kuigi kostjad on õigesti märkinud, et nad ei ole kaaskostjad ja on esitanud igaüks eraldi oma kaebuse väited, on kostjad apellatsioonkaebuses esitanud ühise taotluse maakohtu otsuse tühistamiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks (II kd, tl 155, p 1). Ringkonnakohus märgib, et iga kostja saab maakohtu otsust vaidlustada üksnes teda puudutavas osas. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostjad on maakohtu otsuse vaidlustanud neid puudutavates osades tervikuna.
11.Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas kostjatel on kohustus tasuda hagejale advokaadibüroo poolt kostjatele I ja II osutatud õigusteenuste eest ning tasu maksmisega viivitamise tõttu viivist. Sealhulgas on pooled eri meelt selles, kas kostja II üldse sõlmis advokaadibürooga kliendilepingu, kas kostja III on ühinenud kostjate I ja II kohustustega, kas 01.09.2020 kokkulepe kehtib, kas advokaadibüroo on nõuded kostjate vastu loovutanud hagejale ning kas hageja nõuded (sh viivisenõuded) on aegunud. Pooled vaidlevad jätkuvalt ka selle üle, kas kostjal I on advokaadibüroo vastu kliendilepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille kostja I saab tasaarvestada hagejal kostja I vastu oleva nõudega kattuvas ulatuses.
12.Ringkonnakohtu hinnangul rahuldas maakohus põhjendatult hageja hagi kõikide kostjate vastu. Kostjate suhtes on nõude rahuldamise aluseks advokaadibürooga sõlmitud kliendilepingud ning kostja III suhtes lisaks kokkulepe kohustustega ühinemiseks. Kostjate apellatsioonkaebustes esitatud vastuväited 01.09.2020 kokkuleppe tühisuse kohta ei ole põhjendatud. Kuna maakohus on jätnud osaliselt käsitlemata kostjate vastuväited ning otsus ei ole ka piisavalt põhjendatud (sh VÕS § 30 lg 1 kohaldamise kohta), täiendab ringkonnakohus järgnevalt maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8).
2-21-7448
12.1.Kui võlgnik on võlasuhtest tulenevat kohustust rikkunud, võib võlausaldaja VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi nõuda temalt kohustuse täitmist, sh võib võlausaldaja VÕS § 108 lg 1 alusel nõuda võlgnikult raha maksmise kohustuse täitmist, kui võlgnik rikub seda kohustust. Sellise nõude rahuldamise eelduseks on see, et võlgnikul on tekkinud sissenõutavaks muutunud rahaline kohustus, võlgnik on seda kohustust rikkunud ning vastutab selle rikkumise eest VÕS § 103 järgi. Oma nõude rahuldamiseks peab võlausaldaja tõendama, et võlgnikul on tekkinud rahaline kohustus ja ta on seda rikkunud, ning vastutusest vabanemiseks peab võlgnik tõendama, et rikkumine on vabandatav.
12.2.Leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või tunnistatakse kohustuse olemasolu, on VÕS § 30 lg 1 tähenduses võlatunnistus. Kui hageja esitab kostjate vastu võlatunnistusest tuleneva nõude, peab kohus esmalt võtma seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduv võlatunnistus. Maakohus ei ole seda teinud.
12.3.Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistuse andmisel võlgnik üksnes konstateerib võla olemasolu või teatud asjaolude esinemist, soovimata õiguslikku siduvust. Sellise tunnistuse tagajärg on aegumise katkemine (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158) ning seda võib kohtumenetluses käsitada dokumentaalse tõendina nende asjaolude osas, mille olemasolu tunnistusega kinnitatakse. Samas ei loo see iseseisvat nõude alust ega piira tunnistuse andja poolt tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete esitamist. Juhul kui tegemist on tehinguga, tuleb hinnata, kas väidetud võlatunnistus on abstraktne (konstitutiivne) (VÕS § 30) või kausaalne (deklaratiivne) (vt RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601, p-d 16.1 ja 16.2).
12.4.Ringkonnakohus tuvastab TsÜS § 75 lg 1 ja VÕS § 29 lg 1 alusel, et kostjad andsid 01.09.2020 kokkuleppe p-s 1 hagejale õiguslikult siduva võlatunnistuse. Kostjad kinnitasid, et nad tunnistavad võlgnevuse olemasolu ja selle suurust (I kd, tl 7, p 1), lisades, et neil ei ole selles osas mistahes vastuväiteid. Seejärel leppisid pooled kokku, millised viisil võlgnevus tasutakse (samas, p 2) ning kostja III kinnitas, et ka tema kannab kostjate I ja II kohustuste täitmise eest isiklikku vastutust (samas, p 4). Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud kostjate tahe teha 01.09.2020 kokkuleppe p-s 1 üksnes faktilise sisuga avaldusi, vaid pooled soovisid olla lepinguliselt seotud. Võlgnevuse tunnistamine, vastuväidetest loobumine ja sellest tulenevalt ka võlgnevuse tasumise tingimustes kokkuleppimine väljendab poolte tahet leppida kokku õiguslikult siduva võlatunnistuse andmises, arvestades mh 01.09.2020 kokkuleppe preambulis märgitud kokkuleppe sõlmimiseni viinud asjaolusid (s.o pikaajaline võlgnevus advokaadibüroo osutatud õigusteenuse eest ning kostja I kavatsus võõrandada talle kuuluv kinnisasi, mille arvelt finantseerida hageja ees oleva võlgnevuse tasumist – I kd, tl 7). Hageja on menetluses kinnitanud, et ka tema käsitas 01.09.2020 kokkulepe p 1 tehinguna (võlatunnistusena).
12.5.Riigikohus on leidnud, et võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Kui hageja ei tõenda, et pooltel oli tahe luua iseseisev kohustus, eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt RKTKo 02.05.2018, 2-13-34922, p 12.2 ja 03.06.2021, 2-19-5601, p 16.2).
2-21-7448 Siinsel juhul ei ole hageja väitnud, et tegemist võiks olla konstitutiivse võlatunnistusega, ega toonud esile asjaolusid, mille alusel saaks kohus järeldada, et pooled soovisid luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustuse. Poolte 01.09.2020 kokkuleppe alusel saab järeldada, et pooled soovisid, et kostjad kinnitavad olemasolevat võlga. Iga kostja tunnistas advokaadibüroo poolt õigusteenuse osutamisest tekkinud vastavalt kostja I võla 78 828 eurot ja kostja II võla 4663,20 eurot olemasolu ning selle suurust (I kd, tl 7, preambuli p A ja p 1). Seega leidis maakohus õigesti, et poolte 01.09.2020 kokkuleppe p 1 on käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena, millega kostjad kinnitasid võla sissenõudmise lihtsustamiseks olemasolevat põhivõlga. Viimasele osundab ka 01.09.2020 kokkuleppe p 2, milles pooled leppisid kokku, millisel viisil võlgnevus tasutakse (I kd, tl 7).
12.6.Deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks on Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, sh kuna kohustust ei olnud olemas. Deklaratiivsele võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja esitama võla tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjatel. Seejuures ei piisa üksnes võla puudumise põhistamisest TsMS § 235 tähenduses, vaid see tuleb tõendada. Kui võlgnik on tõendanud nõude puudumisele viitavad asjaolud, võib tõendamiskoormis hea usu põhimõttest tulenevalt ümber pöörduda, kui tõendamist vajav asjaolu on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub tõendamisele kaasa aitamast. Seejuures on aga hea usu põhimõttest lähtuv tõendamiskoormise ümberpööramine põhjendatud üksnes väga erandlikel asjaoludel, eelkõige pankrotimenetluses (vt RKTKo 02.05.2018, 2-13-34922, p 13.1–13.2, 24.03.2017, 3-2-1-103-16, p 22). Lisaks on Riigikohus leidnud, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest ta ei ole deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada (vt RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601, p 16.4). 01.09.2020 kokkuleppe p-s 1 kinnitasid kõik kostjad põhivõlgnevuse olemasolu ja suuruse kohta mistahes vastuväidete puudumist (I kd, tl 7, p 1), loobudes selliselt kõikidest võimalikest vastuväidetest hageja siinses asjas esitatud põhinõuete olemasolule ja suurusele (VÕS § 29 lg 1). Ringkonnakohtu hinnangul ei loobunud kostjad 01.09.2020 kokkuleppega aga aegumise vastuväitest põhinõudele. Kokkuleppe p 1 piiritleb kostjate vastuväited üksnes võlgnevuse olemasolu ja selle suurusega. Ülaltoodut arvestades piisas hagejal põhinõuete osas oma tõendamiskoormise täitmiseks võlatunnistuse esitamisest. Hageja on tõendanud, et kostjatel I ja II on kohustus tasuda talle advokaadibüroo osutatud õigusabiteenuste eest 78 828 eurot ning kostjatel II ja III 4663,20 eurot. Olukorras, kus kostjad on tunnistanud põhivõlga, pöördus tõendamiskoormis kostjatele ning seetõttu pidid kostjad tõendama, et 01.09.2020 kokkuleppes märgitud ulatuses ei ole võlgnevusi. Maakohus on kostjatele tõendamiskoormist selgitanud ning määranud neile tähtaja tõendite esitamiseks (I kd, tl 77 ja pöördel, p-d 22–27).
12.7.Põhjendamatu on kostjate I ja III väide, nagu tuleks maakohtu otsusega solidaarselt kostjatelt I ja III väljamõistetud summast maha arvestada kostja I poolt pärast 11.08.2017 kokkuleppe sõlmimist tasutud summad (s.o kokku 24 100 eurot). Kostjal I hageja ees oleva võlgnevuse suurus on fikseeritud 01.09.2020 kokkuleppes (I kd, tl 7, preambuli p A) ning
2-21-7448 kostjatel I ja III ei olnud kostja I võlgnevuse olemasolu ja selle suuruse kohta mistahes vastuväiteid (samas, p 1).
12.8.Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kostjate esile toodud asjaolud alust järeldada, et 01.09.2020 kokkulepe on näilik tehing TsÜS § 89 lg 1 tähenduses ja seetõttu tühine.
12.8.1.TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist (RKTKo 3-2-1-95-11, p 12 teine lõik ja seal viidatud kohtupraktika). Tehingu näilikkus eeldab mõlema lepingupoole kokkulepet, et tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi.
12.8.2.Kostjad sisustasid 01.09.2020 kokkuleppe näilikkust sellega, et 11.08.2017 kokkulepe ja 01.09.2020 kokkulepe on käsitatav tehingute jadana, mille tegelikuks eesmärgiks oli kostjate I ja II osade ajutine üleandmine hagejale osade tegeliku omaniku varjamise eesmärgil. Eelkõige oli 11.08.2017 kokkuleppe eesmärgiks välistada sissenõude pööramine kostjale III kuuluvatele kostja I ja II osadele täiteasjas nr 022/2017/3154.
12.8.3.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostjad tõendanud, et 01.09.2020 kokkulepe oli näilik ja seetõttu tühine. Pooled ei vaidle selle üle, et advokaadibüroo esindas kostjaid I ja II tsiviilasjas nr 2-13-10290 ning et advokaadibüroo on kostjatele I ja II väljastanud arved, mis on tasumata. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostjal I oli 11.08.2017 kokkuleppe sõlmimise ajal tasumata advokaadibüroo arved kogusummas 68 613 eurot (I kd, tl 237 pöördel, preambuli p A ja p 1.1). 01.09.2020 kokkuleppe sõlmimise ajal oli kostjatel I ja II hagejale advokaadibüroo osutatud õigusabiteenuste eest tasumata vastavalt 78 828 eurot ja 4663,20 eurot (I kd, tl 7, preambuli p A). Võlgnevuse olemasolu on kostja III kinnitanud ka advokaadibüroo esindajatega peetud e-kirjavahetuses (I kd, tl 67–68 pöördel), milles kostja III lubab mh võlgnevuse tasumist („[...] veel läheb natuke aega. Saab korda“ – I kd, tl 67, kostja III 18.06.2020 kell 14.59 saadetud e-kiri). See, et kostja III tagas hageja ees kostjate I ja II kohustusi, andes talle kuuluvad kostjate I ja II osad üle hagejale (I kd, tl 237 pöördel–238, p-d 1.5–1.8 ja 2), on kostjatel I ja II hageja ees olnud võlgnevust ja selle suurust arvestades loogiline. 10.08.2017 kell 19.47 saadetud e-kirjas on kostja III märkinud, et „[s]ee oli asi, mille Akis ajas korda, aga tuli välja, et nad olid teinud 2 täiteasja eraldi. Juba saatsin neil kirja ja avalduse, et nad raha tagastaks“ (I kd, tl 236). Viidatud e-kirjast nähtub, et täiteasjaga nr 022/2017/3154 seonduv sai lahendatud, mistõttu ei saa täiteasja seostada 11.08.2017 kokkuleppega ega selle kaudu ka 01.09.2020 kokkuleppega. Kostja III 10.08.2017 kell 19.47 saadetud e-kirjas sisalduvast lausest, et „Marko esmap võtab kermoni ja kermon hekta osad üle“ ei saa järeldada 11.08.2017 kokkuleppe näilikkust. Pealegi täitsid osapooled 11.08.2017 kokkulepet ning kostja III kandis kostjate I ja II osad üle hagejale. Kostjad I ja II pantisid 15.08.2017 sõlmitud nõude pandilepinguga hagejale ka oma nõuded AS Astro Holding vastu (I kd, tl 241–242), mis viitab samuti sellele, et kostjad soovisid oma kohustusi hageja ees tagada. Kostjad ei ole veenvalt põhistanud, miks nad kinnitasid 01.09.2020 kokkuleppes advokaadibüroo arvetel märgitud võlgnevusi ja leppisid kokku selle tasumises olukorras, kui kostjate väitel oli kokkuleppe eesmärgiks üksnes kostja I ja II osade hagejale ülekandmine. Kuna 01.09.2020 kokkuleppe näilikkusele tuginesid kostjad, tuli kokkuleppe näilikkust samuti tõendada kostjatel. Seda ei ole kostjad teinud. Sealhulgas ei lükka kostja III vande all
2-21-7448 antud seletused ümber ülejäänud tõenditest nähtuvat ega kinnita kokkuleppe teiste osapoolte (s.o advokaadibüroo ja hageja) tahet sõlmida kostjatega tehing, mis on näilik.
12.9.Kuna ülaltoodut arvestades deklaratiivne võlatunnistus (s.o 01.09.2020 kokkulepe) kehtib, ei ole vaidluse lahendamisel tähtsust kostjate neil väidetel, mis puudutavad 11.08.2017 kokkulepe väidetavat näilikkust, hageja põhinõuete väidetavat aegumist, advokaadibüroo poolt kostjate vastu olevate nõuete loovutamist hagejale, advokaadibüroo arvete vastavust kliendilepingule ning hageja nõude suurust. Kostjad loobusid 01.09.2020 kokkuleppega vastuväidetest hageja ees oleva põhivõla olemasolule ja suurusele. Seega ei olnud maakohtul ka vajadust tuvastada, millise tehingu alusel omandas hageja nõuded kostjate vastu. Lisaks sätestab VÕS § 170 esimene lause, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv.
13.Kuna kostjad pole tõendanud, et hageja ei ole kostjatele I ja II teenust osutanud ja neil hageja ees tunnistatud põhivõlga ei ole, tuleb asjas esitatud tõendite (sh 01.09.2020 kokkuleppe) põhjal järeldada, et kostjatel oli kohustus tasuda hagejale advokaadibüroo osutatud teenuste eest.
14.Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et 01.09.2020 kokkulepe ei puuduta hageja viivisenõudeid. St kostjad on 01.09.2020 kokkuleppes tunnistanud üksnes hageja eest olevaid põhivõlgasid (vt I kd, tl 7 preambuli p A ja p 1). 01.09.2020 kokkulepe katkestas seega üksnes hageja põhinõude aegumise ning aegumine algas 01.09.2020 kokkuleppe sõlmimisega uuesti üksnes põhinõuete osas. Kõrvalnõuded aeguvad sõltumata põhinõudest, st neil on autonoomne aegumise algus ja lõpp, aga ka peatumise ja katkemise alused (TsÜS komm (2023), § 144, p 3.2). See tähendab, et viivisenõue võib aeguda ka varem kui põhikohustuse täitmise nõue. Maakohtul oleks seega tulnud hinnata viivisenõude aegumist erinevalt põhinõude aegumisest. Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja viivise nõuded ei ole eelnevale vaatamata aegunud.
14.1.Kuigi kostjad ei ole 01.09.2020 kokkuleppes hageja viivisenõudeid tunnistanud, katkestas hagejal kostja I vastu oleva viivisenõude aegumise kostja I ja advokaadibüroo vahel 20.12.2018 sõlmitud kokkulepe (20.12.2018 kokkulepe). 20.12.2018 kokkuleppega andis advokaadibüroo kostjale I täiendava tähtaja arvete tasumiseks (II kd, tl 23, preambuli p b) ja p 1, sh alapunktid 1.1 ja 1.2). 20.12.2018 kokkuleppe p-s 2.1 kinnitas kostja I, et tasub hagejale lepingujärgse viivise samade arvetega viivitamise eest, mille tasumist hageja nõuab siinses asjas (s.o arved nr 161775, 161776, 162250, 162251, 170695, 170696, 172972, 172973, 172978 ja 180148 – II kd, tl 23, preambuli p b) ja tl 23 pöördel, p 2). 20.12.2018 kokkuleppes sisalduv kostja I lubadus viivis tasuda on käsitatav viivisenõude tunnustamisena TsÜS § 158 lg 1 järgi ning see katkestas hagejal kostja I vastu oleva viivisenõude aegumise viidatud arvetega seonduvalt ning viivisenõude aegumine algas uuesti (TsÜS § 75 ja VÕS § 29 lg 1). Kostja III on aga kostja I kohustustega ühinenud (vt ka kohtuotsuse p 16 allpool).
14.2.TsÜS § 154 järgi arvestatakse viivisenõude puhul aegumist kalendriaasta kaupa, st aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Teisisõnu aegub viivisenõue n-ö täisaastate kaupa. Seega ei olnud hageja viivisenõude solidaarselt kostjate I ja kostjate II vastu hagi esitamise ajaks TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud.
14.3.Hageja viivisenõue kostjate I ja III vastu ei ole samuti aegunud, arvestades, et arve nr 192970 tasumise tähtaeg oli 12.01.2020 (I kd, tl 2.5). Seega rahuldas maakohus põhjendatult
2-21-7448 hageja arvega nr 192970 summas 4663,20 eurot seonduva viivisenõude kostjate I ja III vastu VÕS § 113 lg 1 alusel ja seal toodud määras.
15.Ringkonnakohus ei nõustu kostja II väitega, et ta ei ole advokaadibürooga sõlminud kliendilepingut kostja II esindamiseks tsiviilasjas nr 2-13-10290. Kuna maakohtu asjaomased põhjendused on kohati ebaselged, muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi.
15.1.Esmalt märgib ringkonnakohus, et kuna deklaratiivne võlatunnistus on tõend, mitte nõude alus, siis tuli maakohtul hagi rahuldamiseks kostja II vastu tuvastada ka alusvõlasuhte olemasolu, vaatamata sellele, et kostja II on 01.09.2020 võlatunnistuse p-s 1 põhivõlga advokaadibüroo ees tunnistanud ning loobunud ka asjaomastest vastuväidetest.
15.2.Nagu maakohus õigesti märkis, siis ei vaidle pooled selle üle, et advokaadibüroo esindas kostjat II viidatud tsiviilasja menetluses. Kuna advokaadibüroo osutas kostjale II õigusteenust, ei saanud see toimuda muul viisil, kui asjaomase õigussuhte alusel. Õigusteenuse osutamise aluseks on kliendileping (advokatuuriseaduse (AdvS) § 55 lg 1). Seega võimaldab advokaadibüroo kostja II kohtumenetluses esindamise fakt tuvastada, et advokaadibüroo ja kostja II vahel oli sõlmitud kliendileping. Kostja II ei ole tõendanud, et advokaadibüroo osutas kostjale II õigusteenust mingi muu lepingu alusel. Kuna kostja II on algselt advokaadibüroo ees olnud võlgnevuse olemasolu ja suurust tunnistanud ka 01.09.2020 kokkuleppe p-s 1 ja loobunud asjaomastest vastuväidetest, oli eelnev piisav selleks, et hageja nõue kostja II vastu rahuldada. Ka 01.09.2020 kokkulepe kinnitab, et kostjal II oli advokaadibürooga kliendileping – vastasel korral ei ole millegagi selgitatav, miks kostja II tunnistas advokaadibüroo eest olevat põhivõlgnevust (I kd, tl 7, preambuli p A ja p 1). Ei ole ka usutav, et advokaadibüroo esindab kostjat II aastaid kohtumenetluses olukorras, kus kostja II väitel puudus tal advokaadibürooga õigussuhe.
15.3.Kostja I ja advokaadibüroo vahel sõlmitud kliendileping ei ole käsitatav lepinguna kolmanda isiku kasuks. Kliendilepingu kohaselt kohustus advokaadibüroo osutama õigusabi üksnes kostjale I (I kd, tl 9, p 1.1). Kliendilepingus ei ole viiteid sellele, nagu võiks advokaadibüroo osutada selle alusel õigusabi ka kolmandatele isikutele. Kuna tsiviilasjas nr 2-13-10290 osalesid pooltena nii kostja I kui ka kostja II, siis ei olnud ka võimalik olukord, kus advokaadibüroo oleks saanud kliendilepingust tulenevad kohustused täita kostja I asemel kostjale II (VÕS § 80 lg 1).
15.4.Iseenesest on põhjendatud kostja II seisukoht, et advokatuuriseadus kehtestab advokaadibüroo poolt kliendiga sõlmitavale kliendilepingule kohustusliku kirjaliku vormi, kui lepingu esemeks on advokaadibüroo poolne kliendi esindamine kohtus (AdvS § 55 lg 4 teine lause). AdvS § 55 lg 4 tingimus, mille kohaselt ei või suulist lepingut sõlmida kliendi esindamiseks kohtus, kaitseb nii klienti kui advokaati juhtumite korral, kui kliendi esindamisega seoses tekib küsimus advokaadi vastutusest või distsiplinaarvastutusest. Sellisel juhul on võimalik tugineda kirjaliku lepingu sätetele hindamaks advokaadile antud käsundi sisu ja ulatust. TsÜS § 83 lg 1 kohaselt on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. AdvS § 55 lg-s 4 sätestatud vormi järgimata jätmine ei too kaasa kliendilepingu tühisust.
16.Vastuseks kostja III vastuväitele, et ta ei vastuta kostjate I ja II kohustuste eest, kuna ta ei ole kostjate I ja II kohustustega ühinenud, märgib ringkonnakohus järgmist.
16.1.Kohustuse võib üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale (kohustusega ühinemine, VÕS § 178 lg 1). Kohustusega ühinemise võib
2-21-7448 kolmas isik kokku leppida võlausaldajaga või võlgnikuga (VÕS § 178 lg 2) ja mõlemal juhul tekib solidaarkohustus seniste võlgnikega (VÕS § 178 lg 4 esimene lause). Kohustusega võib ühineda võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil (VÕS § 178 lg 3, lg 4 teine lause). Igal juhul eeldab kohustusega ühinemine selle isiku (kolmas isik VÕS § 178 lg 1 tähenduses) tahteavaldust, kes soovib edaspidi vastutada võlausaldaja ees solidaarselt seniste võlgnikega.
16.2.11.08.2017 kokkuleppe p 1.4 kohaselt kostja III ühineb kostja I kokkuleppe preambuli p-s A kirjeldatud kohustustega, samuti kostja I tulevikus advokaadibüroo ees tekkivate kohustusega (I kd, tl 237 pöördel). 01.09.2020 kokkuleppe p-s 4 on kostja III kinnitanud, et on ühinenud kostja I ja kostja II võlaga vastavalt 11.08.2017 kokkuleppe p-le 1.4 ja need on ühtlasi tema isiklikud kohustused, mille täitmise eest kannab täielikku isiklikku vastutust ning ei oma selles osas mistahes vastuväiteid (I kd, tl 7 pöördel).
16.3.Kuigi 01.09.2020 kokkuleppe p-s 4 on pooled ekslikult viidanud, nagu oleks kostja III ühinenud kostja II kohustustega juba 11.08.2017 kokkuleppes, ei muuda see asjaolu, et 01.09.2020 kokkuleppe p-s 4 sisaldub kostja III tahteavaldus ühineda lisaks kostja I kohustustele ka kostja II kohustustega hageja ees, mis on tekkinud advokaadibüroo poolt kostjatele I ja II õigusteenuse osutamisest (VÕS § 29 lg 1). Määravat tähtsust ei ole sellel, kas kokkulepe kohustustega ühinemiseks on sõnastatud selliselt, et „kostja III kinnitab, et ta on ühinenud kohustustega“ või „kostja III kinnitab, et ta ühineb kohustustega“. Mõlemal juhul on kostja III väljendatud selgelt oma tahet vastutada ka kostja II kohustuste täitmise eest hageja ees.
16.4.01.09.2020 kokkuleppe p 4 lause teine pool („[...] ja need on ühtlasi tema isiklikud kohustused, mille täitmise eest kannab täielikku isiklikku vastutust ning ei oma selles osas mistahes vastuväiteid“) välistab kostja III vastuväite, et ta ühines kostjate I ja II kohustustega hageja nõude tagamiseks. VÕS § 179 lg 3 teises lauses nimetatud sätted ei kuulu seega praegusel juhul kohaldamisele. Hageja on põhjendatult märkinud, et kostjal III oli kostjate I ja II osanikuna majanduslik huvi kostjate I ja II kohustuste täitmise vastu. Kui hageja oleks soovinud kostja III kohustustega ühinemist nõude tagamise eesmärgil, oleksid pooled selles ilmselt enne võlgnevuse tekkimist kokku leppinud.
16.5.Eelnevast tulenevalt muutus kostja III kostja I ja II kohustustega ühinemise tagajärjel ka ise kostja I ja II kõrval võlgnikuks, kes vastutab hageja ees olevate kohustuste täitmise eest solidaarselt kostjaga I ja solidaarselt kostjaga II.
17.Kostja I hinnangul jättis maakohus analüüsimata ka kostja I väited ja tõendid selle kohta, et kostjal I on advokaadibüroo vastu kliendilepingu rikkumisest tulenev nõue 852 423,70 eurot, mille kostja I tasaarvestas hageja nõudega kattuvas ulatuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kostjad ei ole esitanud neile advokaadibüroo tõttu väidetavalt tekkinud kahju tõendamiseks ühtegi tõendit ning nõue on tõendamatuse tõttu alusetu, kuid täiendab maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8).
17.1.Esmalt märgib ringkonnakohus, et käsunduslepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude lahendamiseks tuleb hinnata, kas (vt RKTKo 14.06.2019, 2-13-6457/143, p 13): -
käsundisaaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100 ja § 115 lg 1); ta vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st tuleb hinnata, kas rikkumine ei ole VÕS § 103 järgi vabandatav; käsundiandjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);
2-21-7448 -
kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena käsundisaajale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).
17.2.Kostjatel tuli kohtu ette tuua ja tõendada asjaolud, et kliendilepingut nõuetekohaselt täites oleksid kohus rahuldanud kostjate I ja II tsiviilasjas nr 2-13-10290 esitatud nõude.
17.3.Põhimõtteliselt saab VÕS § 127 lg-te 1 ja 2 alusel hüvitamisele kuuluda kahju, mida kostjad I ja II kandsid seetõttu, et nende nõue jäi advokaadibüroo tegevuse tõttu tsiviilasjas nr 2-13-10290 rahuldamata. Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu – kahjustatud isik peab olema sattunud kahju tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (diferentsihüpotees). Tulenevalt VÕS § 127 lg-st 4 saab sellise nõude rahuldada aga üksnes juhul, kui kostja I tõendab, et kostjate I ja II nõue oleks tsiviilasjas nr 2-13-10290 advokaadibüroo kohase hoolsusega tegutsemise korral rahuldatud. Kahju hüvitamine sõltub lõppastmes sellest, milline on konkreetselt advokaadibüroole etteheidetav rikkumine ning kuidas see on põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga VÕS § 127 lg 4 järgi.
17.4.Apellatsioonkaebuses väidavad kostjad, et advokaadibüroo advokaatidel oleks tulnud tsiviilasjas nr 2-13-10290 esitada „alternatiivsed kahjunõuded“ (II kd, tl 153 pöördel, p 4.5.7), kuid on jätnud menetluses esile toomata asjaolud ja tõendamata, et „alternatiivne kahjunõue“ oleks viinud tsiviilasjas nr 2-13-10290 kostjate I ja II hagi rahuldamiseni.
17.5.Kostjate abstraktsed viited sellele, et advokaadibüroo tegi vigu (s.o väidetavalt esitati nõue ebaõigete hagejate poolt või et advokaadibüroo oleks pidanud esitama alternatiivse nõude), ei ole piisav selleks, et kohus saaks jõuda järelduseni, et advokaadibüroo tekitas kostjatele I ja II kahju. Sellest, et kohus ei rahuldanud tsiviilasjas nr 2-13-10290 kostjate I ja II nõudeid, ei saa järeldada, et advokaadibüroo jättis midagi tegemata või et advokaadibüroo tegi vigu. Kostjate I ja II nõude rahuldamata jätmine väljendab eelkõige seda, et nende nõue Astro Vara OÜ vastu ei olnud põhjendatud.
17.6.Tallinna Ringkonnakohus ei andnud 06.04.20201 otsuses tsiviilasjas nr 2-13-10290 hinnanguid kostjaid I ja II esindanud advokaatide tööle. Apellatsioonkaebusest ka ei selgu, miks kostjad on vastupidisel seisukohal. Kostjad on apellatsioonkaebuses küll tsiteerinud viidatud ringkonnakohtu otsuse põhjendusi (II kd, tl 153 pöördel–154, p-d 4.5.6 ja 4.5.7), kuid on teinud nendest põhjendamatult järelduse, et advokaadibüroo advokaadid ei valinud kostjate I ja II õiguste kaitseks õigeid õiguskaitsevahendeid. Seda, et tegemist oli keerulise kohtuvaidlusega, on advokaadibüroo advokaadid kostjatele selgitanud (I kd, tl 62–64 pöördel).
17.7.Maakohus leidis seega õigesti, et kostjate I ja II kahju hüvitamise nõue advokaadibüroo vastu on tõendamata.
18.Eelnevast tulenevalt ei ole ringkonnakohtul alust maakohtu otsuse muutmiseks hageja põhi- ja viivise nõuete osas. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
19.Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et maakohtul oleks tulnud menetluskulude jaotamisel määrata, millistes osades kostjad hageja menetluskulude eest vastutavad. Osas, milles
2-21-7448 maakohus jättis täpsustamata menetluskulude jagunemise kostjate vahel (resolutsiooni p 7), tuleb maakohtu otsus tühistada. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab hageja maakohtu menetluskulud TsMS § 165 lg 3 esimese lause alusel hagis kostjate I ja II vastu solidaarselt kostjate I ja II kanda, ning hageja maakohtu menetluskulud hagis kostjate II ja III vastu solidaarselt kostjate II ja III kanda.
20.Kuna kostjate apellatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt seetõttu, et täpsustada tuleb menetluskulude jaotust kostjate vahel, ei saavutanud kostjad apellatsioonimenetluses seda tulemust, mida nad taotlesid apellatsioonkaebust esitades. Seetõttu ei ole alust lähtuda menetluskulude jaotamisel TsMS § 163 lg-st 1 hagi osalise rahuldamise kohta. Ringkonnakohus jätab TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 mõtte kohaselt kostja I apellatsioonkaebuse menetlusega seotud kulud kostja I kanda, kostja II kaebusega seotud kulud kostja II kanda ning kostja III kaebusega seotud kulud kostja III kanda. Kostjate olukord ei parane ringkonnakohtu otsuse tulemusel – menetluskulud jäid kostjate kanda ka maakohtu otsuse kohaselt. Maakohtu otsus jääb seega sisuliselt muutmata. Sellises olukorras on põhjendatud ja ka õiglane jätta ringkonnakohtu menetluskulud vastavalt esitatud kaebustele kostja I, kostja II ja kostja III kanda.
21.Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. Tsiviilasja hind
22.Kolleegiumi arvates liitis maakohus hagihinna määramisel vääralt hageja nõuded erinevate kostjate vastu. TsMS § 137 lg 11 järgi võib kõrgema astme kohus asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti.
22.1.Praeguses asjas on hageja esitanud kaks hagi – hagi solidaarselt kostja I ja III vastu ning hagi solidaarselt kostjate II ja III vastu. Hagihinda arvutades liidetakse TsMS § 134 lg 1 esimese lause järgi ühes hagis sisalduvad nõuded. See ei hõlma aga vähemalt riigilõivu määramise eeldusena juhtumit, kui üksteisest sõltumatud nõuded on esitatud erinevate kostjate vastu – sel juhul on igal haginõudel eraldi hind (RKTKo, 02.04.2014, 3-2-1-162-13, p 50).
22.2.Vastavalt TsMS § 134 lg-le 2, kui hagi esitatakse mitme solidaarselt vastutava kostja vastu või kui ühises hagiavalduses on mitu hagejat esitanud ühise nõude sama kostja vastu, määratakse hagihind nõude väärtuse järgi. Hageja hagi hind kostjate I ja III vastu on eelnevast tulenevalt 157 656 eurot ja hagi hind kostjate II ja III kostja vastu 5530,94 eurot (TsMS § 134).
22.3.Hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) redaktsiooni § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tuli hagejal tasuda hagilt kostjate I ja III vastu riigilõivu 1800 eurot ning hagilt kostjate II ja III vastu riigilõivu 425 eurot, kokku 2225 eurot (= 1800 + 425). Hageja tasus hagilt riigilõivu 1800 eurot (I kd, tl 13). Seega on hageja tasunud riigilõivu 425 eurot nõutavast vähem (= 2225 – 1800).
2-21-7448
23.Muuta tuleb ka tsiviilasja hinda ringkonnakohtus.
23.1.Kostjad vaidlustasid apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse neid puudutavates osades täies ulatuses. Apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse esitamise puhul on TsMS § 137 lg 1 järgi tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Vastavalt TsMS §-le 123 võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg.
23.2.Kuigi iga kostja on maakohtu otsuse vaidlustanud eraldi kaebusega teda puudutavas osas, tuleb tsiviilasja hinna arvutamiseks ja riigilõivu määramiseks määrata apellatsioonkaebuse hind sarnaselt tsiviilasja hinnale maakohtus. Kuna hageja esitas kaks hagi solidaarselt kostjate I ja III vastu ning solidaarselt kostjate II ja III vastu, siis tuli kostjatel maksta apellatsioonkaebustelt riigilõivu arvestusega, et kostjate I ja III apellatsioonkaebuse hind on 157 656 eurot ning kostja II ja III apellatsioonkaebuse hind on 5530,94 eurot. See teeb apellatsioonkaebustelt makstava riigilõivu suuruseks apellatsioonkaebuste ajal kehtinud RLS redaktsiooni § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt kostjal I ja III 2520 eurot ning kostjal II ja IIII 595 eurot. Kostjad tasusid apellatsioonkaebuselt riigilõivu kokku 2520 eurot (III kd, tl 3). Seega on kostjad tasunud apellatsioonkaebustelt riigilõivu 595 eurot nõutavast enam (= 3115 – 2520).
24.TsMS § 179 lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena (mh vähem tasutud riigilõivu) mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Järelikult tuleb kostjatelt välja mõista hagilt vähem tasutud riigilõiv 425 eurot ja apellatsioonkaebustelt vähem tasutud riigilõiv 595 eurot, kokku 1020 eurot (= 425 + 595). Lõivud tuleb tasuda otsuse vastavas osas jõustumisest alates 15 päeva jooksul (TsMS § 179 lg 5). Ringkonnakohus selgitab, et riigilõivude tasumiseks kohustamise lahendi võib valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga määratud asutus saata sundtäitmisele (TsMS § 179 lg 6). Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras (TsMS § 179 lg 9).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.