Võlaõigus

XXXXXX, kerenumbriga XXXXXXXXXX. Kostja ei täitnud lepingut korrektselt, jättes tasumata võlgnevuse ning tagastamata sõiduki. Hageja ütles lepingu 01.12.2023 üles. Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks laenulepingust tulenev põhivõlgnevus 4402,32 eurot, intressivõlgnevus 414,58 eurot, sissenõudmiskulu 25 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 651,10 eurot ning edasiulatuv viivis. Harju Maakohtu 04.09.2024 määrusega jäeti hagiavaldus käiguta ning anti hagejale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Kohus kohustas hagejat esitama täiendavad andmed ja tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohta koos kostja arvelduskonto väljavõttega. 10.09.2024 kõrvaldas hageja hagiavalduses esinenud puudused. Hageja on seisukohal, et pangakonto väljavõtte saab jätta tarbijalt välja nõudmata kui muu informatsioon on krediidivõime hindamiseks piisav. Hageja on kontrollinud kostja andmeid Maksu- ja Tolliametist, millest nähtuvad kostja sissetulekud. Lisaks võttis hageja arvesse, et hageja ja kostja vahel oli eelnevalt juba sõlmitud laenuleping ja kostja tasus lepingumakseid korrektselt. Hageja esitab kohtule nõude ümberarvestuse ja alternatiivse nõude juhuks, kui kohus peaks leidma, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja märkis, et laenu- ja tagatisomandamise lepingu nr L17032023/0098 alusel sai kostja laenu summas 4515 eurot. Kostja on teinud kokku seitse tagasimakset kogusummas 701,60 eurot. Seega kui arvestada kõik kostja tagasimaksed summas 701,60 eurot põhiosa katteks, siis on kostja võlgnevuse jääk 3813,40 eurot (so laenusumma 4515 eurot – tagasimaksed 701,60 eurot = 3813,40 eurot). Hageja lisas, et arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks ei saaks sellisel juhul lugeda lepingut 01.12.2023 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud laenusaaja osamaksetega võlgnevuses. Hageja märkis, et kui arvestada kõik kostja maksed põhinõude katteks oleks kostja tasunud osaliselt ka 15.03.2025 osamakse. Hageja palub välja mõista kostjalt tulevikus, so alates 15.04.2025 kuni 15.03.2029 sissenõutavaks muutuvad võlgnevuse põhiosamaksed kogusummas 3813,40 eurot. Hageja tõi välja, et arvestades, et kostja tegi viimase makse 04.08.2023, siis ei ole kostja maksegraafikus märgitud maksekuupäevadest kinni pidanud ja seega on alust eeldada, et kostja ei täida ka tulevikus tekkivaid kohustusi. Seetõttu esitab hageja nõude tulevikus sissenõutavaks muutuvate kohustuste täitmiseks vastavalt TsMS §-le 369. 11.09.2024 määrusega võttis kohus hagiavalduse menetlusse ning andis kostjale tähtaja vastuse esitamiseks. Kostjale toimetati hagimaterjalid kätte väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu 27.09.2024. Kostja hagiavaldusele vastanud ei ole. Kohtu põhjendused Kohus, analüüsinud hagiavaldust ning hagiavaldusele lisatud tõendeid, leiab, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid Primero Finance OÜ on esitanud Harju Maakohtule hagiavalduse

Q.W vastu võla nõudes. Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid Pimero Finance OÜ ja Q.W 17.03.2023 laenu- ja tagatisomandamise lepingu nr L17032023/0098. Pooled leppisid kokku, et laenuandja annab laenusaajale laenu summas 4515 eurot ja laenusaaja kohustub tegema laenuandjale igakuiseid tagasimakseid. Koos laenulepinguga sõlmiti tagatisomandamise leping, mille alusel omandas hageja laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks mootorsõiduki. Kostja ei täitnud lepingut korrektselt, jättes tasumata võlgnevuse ning tagastamata sõiduki. Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks laenulepingust tulenev põhivõlgnevus 4402,32 eurot, intressivõlgnevus 414,58 eurot, sissenõudmiskulu 25 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 651,10 eurot ning edasiulatuv viivis. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 403 4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi andmise kohta olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika, mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi muutumise korral. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 17 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus kohustas hagejat 04.09.2024 määrusega esitama muuhulgas tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte kohta ning andmed kostja arvelduskonto kontrollimise kohta. Hagiavalduses tõi hageja välja, et kliendi krediidivõimelisuse hindamiseks sai hageja andmeid kliendilt endalt, sisemistest ja välistest andmebaasidest nagu Creditinfo, Rahvastikuregister ja Ametlikud Teadaanded. Lisaks tegi hageja kostja kohta järelepärimise Maksu- ja Tolliametile. Vastuses 04.09.2024 kohtunõudele esitas hageja kohtule nõude ümberarvestuse juhuks, kui kohus peaks leidma, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja arvelduskonto väljavõtet hageja kohtule esitanud ei ole. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidiandja on kontrollinud üksnes kostja sissetulekuid – kostja väljaminekuid krediidiandja kontrollinud ei ole. Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel. Hageja ei ole esitanud kohtule kostja arvelduskonto väljavõtet. Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja kogunud piisavalt teavet kostja igakuiste sissetulekute ja väljaminekute kohta – vastav info nähtub kostja pangakonto väljavõttelt, mida hageja küsinud ega kontrollinud ei ole. Laenutaotleja esitatud ankeedist lähtumine ning päringuid maksehäireregistrisse ja Maksu- ja Tolliametile, ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Seega on laenuandja eiranud VÕS § 4034 lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Laenuandja on eiranud VÕS §-s 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seega on tarbijakrediidilepingud tühised intressi

ja muude krediidiga seotud tasude osas ning intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Hageja on esitanud kohtule nõude ümberarvestuse. Hageja nõuab kostjalt tulevikus sissenõutavaks muutuva põhivõlgnevuse jäägi 3813,40 euro tasumist. Hageja on toonud välja, et laenu- ja tagatisomandamise lepingu nr L17032023/0098 alusel sai kostja laenu summas 4515 eurot. Kostja on teinud kokku seitse tagasimakset kogusummas 701,60 eurot. Hageja arvestas kostja tasumised põhivõla katteks, millest tulenevalt on kostjal tasumata 25. osamakse kuni 72. osamakse summas 3813,40 eurot (laenusumma 4515 – tagasimaksed 701,60 = 3813,40). Tulenevalt ümberarvestatud nõudest ei olnud kostja lepingu ülesütlemise seisuga, so 01.12.2023, võlgnevuses ning sellisel juhul ei olnud ülesütlemine kehtiv. Kostjal on seega võlgnevus alates 15.04.2025 osamaksest. TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Hageja ei ole toonud välja selgeid aluseid, millest tulenevalt eeldab hageja, et kostja kohustust õigeaegselt ei täida. Seega puuduvad alused hagi rahuldamiseks TsMS § 369 alusel. Hageja ümberarvestusest nähtub, et kostja on tasunud kõik osamaksed kuni veebruarini 2025 täies ulatuses ja märtsi 2025 osamakse osaliselt. Kuivõrd leping ei olnud kehtivalt üles öeldud, siis on kostjaga sõlmitud leping kehtiv ning kostja tähtaeg järgmise osamakse osaliseks tasumiseks saabub 15.03.2025. Hageja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, millest nähtuks tõsikindlalt, et kostja tulevikus sissenõutavaks muutuvat nõuet ei rahulda. Hageja on üksnes märkinud, et arvestades asjaolu, et kostja tegi viimase makse 04.08.2023, siis ei ole kostja maksegraafikus märgitud maksekuupäevadest kinni pidanud ning hageja hinnangul on alust eeldada, et kostja ei täida ka tulevikus tekkivaid kohustusi. Käesolevalt on kohus tuvastanud, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu on kostja, ümberarvestuse kohaselt, tervikuna võlgnevuses alates 15.04.2025 osamaksest. Kohus jätab hagiavalduse rahuldamata, kuivõrd hagejal puudub vastavalt nõude ümberarvestusele käesolevalt sissenõutavaks muutunud nõue kostja vastu. TsMS § 173 lg 1 kohaselt tuleb asja menetlenud kohtul otsustada ka menetluskulude jaotuse üle menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab hagi rahuldamata, seega poolte menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kostja menetluskulude kindlaksmääramist ning hüvitamist taotlenud ega menetluses osalenud ei ole ning seega kostjal otsusega kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Kohus jätab kostja menetluskulud kindlaks määramata. TsMS § 178 lg 1 sätestab, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline

suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.