Aktiva Finance Group OÜ hagi S. V. vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
725,59 eurot
Menetlusosalised ja esindajad
Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479), lepinguline esindaja S. R. Kostja S. V. (isikukood XXX)
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses (lihtmenetluses)
RESOLUTSIOON
Jätta hagiavaldus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda ning määrata kindlaks, et hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
Toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohus menetles hagi lihtsustatud korras vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg-le 1. Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). TsMS § 637 lg 21 kohaselt käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse
Tallinna Ringkonnakohtule esitamise tähtaeg on 30 päeva alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 16.01.2026 hagi S. V. (kostja) vastu võla nõudes.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Inbank Finance (esialgne võlausaldaja) ja kostja 21.03.2024 tarbijakrediidilepingu nr L89015631333, mille alusel sai kostja laenu summas 500 eurot. Lepingu kohaselt oli krediidi kulukuse määr 45,64 % aastas ja intressimäär 21,9 % aastas. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja 04.02.2025 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. 26.02.2025 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. AS Inbank Finance loovutas 27.02.2025 kostjavastase nõude Aktiva Finance Group OÜ-le koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Kostja sai lepingu alusel laenu kokku summas 500 eurot ning tagasimakseid tehti summas 214,68 eurot, sellest põhinõude katteks arvestati tagasimaksed summas 60 eurot.
3.Hageja leiab, et krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hagiavalduse kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte (VÕS § 403 4) järgimiseks kogus krediidiandja teavet kliendi kohta. Krediidiandja kontrollis maksehäire registrist saadud andmeid ning tuvastas, et lepingu sõlmimise ajal kostjal ei olnud ühtegi maksehäiret. Lisaks kontrollis krediidiandja hageja sissetulekuid Maksu-ja Tolliametist ja hindas kostja laenutaotluses esitatud andmeid. Kostja esitatud ja krediidiandja poolt kogutud andmeid kogumis analüüsides leidis krediidiandja, et kostja on krediidivõimeline.
4.20.03.2026 menetlusdokumendis esitas hageja ümberarvestuse, mille kohaselt, kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud summa 285,72 eurot (500-214,68). Arvestades kostja maksed põhinõude katteks ei saa lugeda lepingut 26.02.2025 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik osamaksetega võlas. Eeltoodust tulenevalt palub hageja kohtul välja mõista tuleviku sissenõutavaks muutuvad osamaksed summas 285,72 eurot TsMS § 369 alusel maksetähtpäevale järgnevast päevast ning ka tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhivõla osamaksete osas viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni.
5.Kostjale on hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määrus kätte toimetatud postkasti jätmisega 23.03.2026. Kostja kinnitas 27.03.2026 telefonikõnes elukoha aadressi. Kostja hagile ei vastanud. Kohtuotsuse põhjendused
6.Kohus, tutvunud hageja poolt toodud asjaoludega ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. 2/6
7.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
8.Riigikohus on oma lahendis nr 2-21-13098 p-s 13 selgitanud, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu
5.märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46).
9.Tulenevalt VÕS § 4062 lg-st 1 tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli lepingu sõlmimise ajal avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 17,36 %. Kolme kordne krediidi kulukuse määr on sellisel juhul 52,08% (17,36*3) aastas. Laenulepingu alusel väljastatud krediidi kulukuse määr oli 45,64 %. Kuivõrd lepingujärgne krediidi kulukuse määr ei ületanud Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra üle kolme korra, ei ole leping VÕS 4062 lg 1 alusel tühine.
10.VÕS § 4034 lg 1 p-de 1-2 järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust.
11.VÕS § 4034 lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
12.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul ka kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (2-21-13098, p 17). Seda ka juhul, kui kostja pole esitanud sellekohast vastuväidet. Sama lahendi p 18 järgi peab krediidiandja teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: • tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 3/6
• tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); • tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); • tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.
13.Tulenevalt KAVS (krediidiandjate ja -vahendajate seadus) § 50 lg 3 krediidiandja või vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 järgi krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (2-21-13098, p 18).
14.Tulenevalt KAVS § 49 lg 3 p 1-2 tuleb krediidiandjal tarbija krediidivõimelisuse hindamisel muuhulgas arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad ning vastavate sissetulekute laekumise regulaarsus, võttes aluseks piisava ajavahemiku. Riigikohus on selgitanud, et laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (2-21-13098, p 21).
15.Hageja selgituste kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kontrollinud, et lepingu sõlmimise ajal ei olnud kostjal ühtegi maksehäiret. Samuti kontrollis krediidiandja Maksu- ja Tolliametist kostja sissetulekut ja analüüsis kostja esitatud taotlust. Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja enne lepingu sõlmimist sisuliselt välja selgitanud kostja igakuiste sissetulekute suurust, muude finantskohustuse olemasolu ning nende teenindamise võimekust. Hageja ei ole sisuliselt hinnanud ka kostja majapidamiskulude suurust ega kasutanud maksevõime analüüsimiseks meetodit, mis võimaldanuks analüüsida kostja üldist maksekäitumist. Laenutaotleja esitatud ankeedist lähtumine ning päringuid maksehäireregistrisse ja Maksu- ja Tolliametile ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Ringkonnakohtu praktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (TlnRnK otsus asjas 2-20-106661 p 55 ja seal viidatud kohtupraktika). Praegusel juhul ei nähtu, et krediidiandja oleks pangakonto väljavõtet küsinud. Arvestades eeltoodut, ei saanud kohtu hinnangul krediidiandjal tekkida esitatud andmete alusel VÕS § 4034 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline. 4/6
16.Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja põhikohustus on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab, et teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses esialgse krediidiandja poolt vastava kohustuse täitmiseks ei olnud piisav. Kohus asub seisukohale, et krediidiandja rikkus kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.
17.VÕS § 4034 lg 7 järgi, kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.
18.Kohus tegi hagejale 12.03.2026 ettepaneku esitada oma nõude ümberarvestus juhuks, kui kohus tuvastab menetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise.
19.Hageja esitas oma 20.03.2026 menetlusdokumendis ümberarvestuse. Hageja tõi välja, et kostja sai lepingu alusel laenu kokku summas 500 eurot ning on teinud tagasimakseid lepingule kogusummas 214,28 eurot (154,28+60) eurot. Hageja asus seisukohale, et kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud summa 285,72 eurot (500-214,28). Hageja on välja toonud, et arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks, ei saaks sellisel juhul lugeda lepingut 26.02.2025 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik osamaksetega võlas. 10.03.2026 seisuga on sissenõutavaks muutunud põhiosa summas 61,26 eurot, kostja on tasunud põhiosa katteks 214,28 eurot, seega ei ole kostja ümberarvestuse kohaselt tagasimaksetega viivituses. Sellest tulenevalt on hageja palunud välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed summas 285,72 eurot TsMS § 369 alusel maksetähtpäevale järgnevast päevast ning ka tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhivõla osamaksete kohta viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni maksegraafiku alusel alates 10.01.2028.
20.Kohtu hinnangul ei ole alternatiivne nõue korrektne, hageja on nõude esitanud tekstisiseselt, samuti puudub viide VÕS § 108-le. Kohus on seisukohal, et isegi, kui nõue oleks esitatud korrektselt, ei kuuluks hagi alternatiivse nõude alusel ikkagi rahuldamisele. Hageja ei ole välja toonud mitte ühtegi TsMS § 369 kohaldamise alust.
21.TsMS § 369 kohaselt tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Üldjuhul saab hageja esitada kohtusse nõude alles siis, kui nõue on muutunud sissenõutavaks. See tähendab, et hageja saab kostja vastu üldjuhul esitada nõudeid, mis on sissenõutavad juba hagi esitamise ajal. See tuleneb mh sellest, et hagejal on üldjuhul õigus pöörduda kohtusse oma rikutud õiguse kaitseks ning kohus ei tohiks menetleda põhjendamatuid ja alusetuid nõudeid. Enamasti võiks nõude esitamist pidada alusetuks, kui hageja nõuab kostjalt sooritust olukorras, kus nõue ei ole veel sissenõutavaks muutunud, st olukorras, kus kostjal ei ole veel kohustust nõuet täita, kostja ei ole veel viivituses ning kostja tegevus soorituse täitmata jätmisel ei ole õigusvastane. Sellisel 5/6
juhul ei saa rääkida kostja kohustuste rikkumisest ning hagejal ei ole üldjuhul alust kohtusse pöörduda. Seadusandja on lähtunud sellest, et teatud erandlikel juhtudel võib võlausaldaja pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks juba siis, kui ta võlgnikult veel kohustuse täitmist nõuda ei saa, st kui hageja õigusi ei ole veel rikutud. See on võimalik siis, kui hageja muudab usutavaks selle, et võlgnik oma kohustust õigel ajal ei täida. See tähendab, et hagejal tuleb tõendada, millal muutub hagetav nõue sissenõutavaks ning sellele lisaks tuleb hagejal usutavaks muuta eeldus, et kostja oma kohustust õigel ajal ei täida. Selleks tuleb hagejal kohtu ette tuua asjaolud ja esitada väited, mille alusel saab kohus jõuda järeldusele, et kostja tõenäoliselt hagetavat kohustust õigel ajal ei täida. Olukorraga, kus võib eeldada, et kostja kohustust õigel ajal ei täida, võib olla tegemist nt siis, kui võlgnik on hagejale eelnevalt teatanud, et ta nõuet täita ei kavatse, mh kui võlgnik on hagejale kinnitanud, et ta nõuet ei tunnista. Käesoleval juhul ei ole hageja alternatiivse nõude puhul välja toonud TsMS § 369 kohaldamise eeldusi.
22.Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et hageja alternatiivne nõue kostja vastu tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud
23.Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seoses hagi rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud ning menetluses sisuliselt ei osalenud, mistõttu ei saanud tal ka kulusid tekkida. Seoses sellega leiab kohus, et hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole.