1.Jätta B2 Impact OÜ hagi J. K. vastu ESTO AS ja J. K. vahel 1. juunil 2021 sõlmitud krediidilepingust nr 5960182966 tulenevalt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Maakohus ei anna luba käesoleva otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamiseks (TsMS § 442 lg 10). Pooled võivad siiski esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Lihtmenetluses (TsMS § 405) menetletavas asjas esitatud apellatsioonkaebuse võtab ringkonnakohus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21). Samuti juhul kui vaidlustatakse menetluskulude kindlaksmääramist ja vaidlustatav summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2). Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi
andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). Hageja nõue ja poolte seisukohad
1.B2 Impact OÜ (hageja) nõuab J. K.lt (kostja) põhivõla 1451,49 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 204,82 eurot tasumist. Hageja tõi esile järgmised asjaolud: - kostja ja ESTO AS sõlmisid 1. juunil 2021 tähtajatu arvelduskrediidi lepingu nr 5960182966 krediidilimiidiga 2000 eurot; - kostjal tuli krediit tagastada igakuiselt 15. kuupäevaks 1/60 eelnenud kuul kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Igakuiselt tuli tasuda ka kasutusele võetud krediidilt intressi ja kuutasu; - kostja on perioodil 1. juuni 2021 – 22. november 2022 võtnud kasutusse krediiti kokku 2378 eurot. Kostjalt laekus lepingu kehtivuse ajal põhiosa katteks 926,51 eurot. Seega on põhiosa võlgnevus 1451,49 eurot; - viimane makse laekus kostjalt 6. september 2025. Kuna kostja lepingulisi kohustusi ei täitnud ning oli viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksega, so 15. oktoober 2024, 15. november 2024, 15. detsember 2024, andis krediidiandja kostjale 30. detsembril 2024 tähtaja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 13. jaanuar 2025. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, ütles krediidiandja lepingu üles 14. jaanuaril 2025; - lepingus lepiti kokku aastases intressimääras 39,9%. Kostjalt laekus lepingu kehtivuse ajal intressi katteks 2219,38 eurot; - hageja arvestab viivist tasumata põhiosalt alates viimasele maksele järgnevast päevast, so 7. septembrist 2024 kuni hagiavalduse esitamiseni, so 16. detsember 2025 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kostja võlgneb hagejale viivist 204,82 eurot; - krediidi kulukuse määr (KKM) on 57,73% aastas eeldusel, et intressimäär on 39,9% aastas, väljavõtu tasu 65,50 eurot ning kogu krediidilimiit tagastatakse 12 kuu jooksul; - krediidivõimelisuse hindamisel on krediidiandja analüüsinud kostja regulaarset sissetulekut ning finantskohustusi kostja esitatud andmete põhjal. Krediiditaotluse täitmisel on kostja oma sissetulekuks märkinud 1000 eurot, kuid krediidiotsuse tegemisel lähtuti Pensionikeskuse sissetulekust 925,70 eurot. Finantskohustused on kostja märkinud 450 eurot ja majapidamiskulud 150 eurot (krediidiandja arvestas selleks 215,30 eurot). Päringud teostati ka creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidesse ning võeti AS-i Creditinfo krediidiskooring. Kogutud info analüüsimisel ja krediidiandja väljatöötatud automatiseeritud metoodika tulemusel jõudis krediidiandja järeldusele, et kostja on krediidivõimeline; - hageja leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalikust rikkumisest ei tulene krediidiandjale kohustust määrata tagasimaksed uuesti ning esitada alternatiivne arvestus. Juhul, kui kohus leiab siiski, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohaselt, on kohtul võimalik hinnata nõude suurust VÕS § 4034 lg 7 alusel, st kohaldada seadusjärgset intressimäära ning välistada muud tasud. Alternatiivse arvestuse esitamata jätmine ei saa kaasa tuua hagi rahuldamata jätmist ebaselguse tõttu olukorras, kus esitatud nõue on selgelt määratletud ning põhineb kehtival ja õiguspäraselt üles öeldud lepingul.
Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja menetluskulud on 315 eurot (riigilõiv). Kostja pole hagile vastust esitanud. Kohtu seisukoht
2.Kohus, tutvunud hageja poolt toodud asjaoludega ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
3.Hageja on esitanud raha saamisele suunatud nõude – hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 1451,49 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 204,82 eurot. Hageja nõue võiks kuuluda rahuldamisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus peab hagi rahuldamiseks seega kindlaks tegema, kas kostjal on hageja ees raha maksmise kohustus, mida ta on rikkunud.
4.Kostja ja ESTO AS sõlmisid 1. juunil 2021 krediidilepingu nr 5960182966, mille alusel võimaldati kostjale krediiti 2000 eurot (dtl 20-21). Esile toodud asjaoludel andis ESTO AS oma majandus- või kutsetegevuses krediiti füüsilisest isikust kostjale väljaspool viimase majandustegevust. Seega on ESTO AS ja kostja sõlminud tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 lg 1 mõttes.
5.Krediidiandja on lepingu alusel teinud kostjale väljamakseid perioodil 1. juuni 2021 – 21. november 2022 kokku 2148,80 eurot (dtl 46-80). Lepingu kohaselt arvestatakse krediidisumma kandmise eest tarbija kontole 3,5 eurot + 3,5% summast (dtl 20, põhitingimused). Vastavalt lepingule tuli kostjal tagastada kasutatud krediit igakuiselt 15ndal kuupäeval selliselt, et tasuda tuli 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot ning igakuise tagasimakse tegemise päevaks tuli tasuda ka intressi (dtl 20, põhitingimused).
6.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul kohustus omal algatusel kontrollida, kas tarbijale antud KKM ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas.1 Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli lepingu sõlmimise ajal avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine KKM 20,09% 2. VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks krediidi andmise ajal oli seega 3 x 20,09% = 60,27%. Lepingu põhitingimuste kohaselt oli KKM 57,73% aastas (dtl 20), mis ei ületanud laenu väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära. Asja lahendamisel peab kohus olenemata kostja vastuväitest hindama, kas lepingus märgitud krediidi kulukuse määr on õige ning kas selle osised on lepingus korrektselt välja toodud. 3 Krediidi kulukuse määra arvutusreeglid tulenevad VÕS §-dest 406 ja 4061 ning VÕS § 406 lg 6 alusel kehtestatud rahandusministri 13. oktoobri 2020 määrusest nr 51 („Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord“) ja selle lisast nr 1. Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr arvutatud eeldusel, et intressimäär on 39,9% aastas, väljavõtu tasu on 65,5 eurot ning kogu krediidilimiit tagastatakse 12 kuu jooksul kooskõlas teiste lepingu tingimustega (dtl 21). Kohus on krediidi kulukuse määra
1 Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p 14. 2 Eesti Pank. Eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102 3 Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p 15.
määr:
arvutamisel kasutanud avalikult kättesaadavat kalkulaatorit4 ning sisestanud Finantsinspektsiooni tarbijaveebilehel minuraha.ee5 avaldatud kalkulaatorisse järgmised andmed: antav krediit 2000; lisakulud 65,5; kuumaksed; osamakseid 12; aastaintress 39,9% saades krediidi kulukuse määraks 58,13%. Seega on lepingus märgitud krediidi kulukuse määr (57,73%) ligilähedane rahandusministri 13. oktoobri 2020 määruse nr 51 alusel arvutatud tarbijakrediidi kulukuse määraga. Samuti ei ületa kohtu arvestatud krediidi kulukuse määr VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära. Toodust järeldub kohtu hinnangul, et lepingus on välja toodud kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused (VÕS § 404 lg 2 1) ning tegelik krediidi kulukuse määr vastab lepingus sätestatule. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidi kulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti.
7.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul ka kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seda ka juhul, kui kostja pole esitanud sellekohast vastuväidet. 6 Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).7 Riigikohus8 on teabe saamise kohustuse täitmise kohta selgitanud järgmist: „Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. /.../ Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 403 4 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat 4 vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2025 lahend 2-24-108094, p 9.1. 5 https://minuraha.ee/et/volgadest-vabanemine/tarbijakrediidi-kulukuse-maara-kalkulaator
või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“ 6 7
Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17.
24.novembri 2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p 17. 8 24. novembri 2023 määrus asjas nr 2-21-1309, p 18.
Hageja on selgitanud, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel lähtuti kostja esitatud laenutaotlusest, tehti päringud maksehäireregistritesse ning kontrolliti kostja sissetulekut Pensioniregistrist (dtl 42-44). Hageja esitatud asjaoludest järeldub, et krediidiandja on kogunud kostja krediidivõimelisuse kohta infot üksnes andmekogudest, millest on võimalik teha järeldusi osaliselt kostja sissetuleku ja tema võimaliku varasema maksekäitumise kohta. Hageja välja toodud asjaoludel on tuvastatav, et krediidiandja on jätnud täielikult kogumata teabe, mille alusel oleks võimalik tuvastada kostja võimalike varaliste kohustuste suurus (vt eelnevalt viidatud Riigikohtu otsuse punktis 2 nimetatud teave). Krediidiandja on lähtunud finantskohustuste arvestamisel laenutaotluses märgitust, kuid on jätnud välja selgitamata finantskohustuste tegeliku suuruse. Krediidivõimelisuse hindamiseks on oluline välja selgitada kõik laenutaotleja varalised kohustused, sest see mõjutab selgelt laenutaotleja võimet igakuiselt krediiti tagasi maksta. Üksnes võimaliku sissetuleku suuruse ja maksehäirete puudumise pinnalt ei saa teha järeldust, et laenutaotleja on krediidivõimeline. Seega tulnuks krediidiandjal küsida kostjalt varaliste kohustuste kohta täiendavat teavet, sh kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleks krediidivõimelisuse hindamiseks kostjalt üldjuhul minimaalselt nõuda pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata kostja tegelikku krediidivõimelisust.6 Kohus selgitab, et Eestis ei ole võimalik kontrollida ühestki registrist tarbija laenukohustusi. Konto väljavõte on hetkel ainus viis kontrollimaks tarbija väiteid olemasolevate finantskohustuste kohta. Praktikas on üksnes tarbija sissetuleku suuruse ning laenutaotluses toodud kohustuste suuruse põhjal laenu andmine toonud kaasa selle, et tarbijad on saanud võtta suurel hulgal laene erinevatelt krediidiandjatelt ilma, et keegi oleks kontrollinud, palju tarbijal juba laene tegelikult on ning kas ta suudab ka tegelikkuses oma kohustusi tasuda. Sealjuures annab konto väljavõte teavet tarbija maksekäitumise osas, mis on samuti oluline krediidivõimelisuse hindamisel. Kohus märgib, et tarbija pangakonto väljavõtte võib jätta küsimata, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks (KAVS § 50 lg 4). See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hageja seda asjaolu kohtu hinnangul tõendanud ei ole. Eeltoodule tuginedes on kohtu hinnangul krediidiandja rikkunud praegusel juhul teabe saamise kohustust ning seega ka vastutustundliku laenamise põhimõtet.
8.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 403 4 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Eeltoodust tuleneb, et 6 vt ka Riigikohtu 24. novembri 2023 määrust asjas nr 2-21-13098, p 18; Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2020 otsust asjas nr 2-18-9977, p 12.
vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevalt on kostjal kohustus tagastada laenu põhiosa ning tasuda laenult VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi. 7 Kuivõrd hageja on esitanud lepingu ülesütlemisest tuleneva nõude, saab hageja nõuda nii põhiosa kui intressi tasumist eeldusel, et tarbijakrediidileping on kehtivalt üles öeldud.
8.1.VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Krediidilepingus lepiti kokku, et kostjal tuleb tagasimakseid teostada igakuiselt 15. kuupäevaks – kostja pidi krediiti koos intressiga tagastama igakuiselt kasutusse võetud krediidilt minimaalse tagasimaksena. Seejuures ei leppinud krediidiandja ja kostja kokku konkreetses maksegraafikus, vaid selles, et kostja peab tasuma vähemalt minimaalse osamakse (1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot igakuiselt). Hageja poolt esile toodud vaidlustamata asjaolude kohaselt on kostja tasunud viimase tagasimakse 6. septembril 2024 (dtl 25) ning peale seda pole kostja igakuist krediidi tagasimaksmise kohustust täitnud. Krediidiandja on andnud kostjale 30. detsembril 2024 täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks (VÕS § 416 lg 1) ning selgitanud, et kui võlgnevust hiljemalt 13. jaanuar 2025 ei tasuta, siis ütleb krediidiandja lepingu üles (dtl 31-33). Kostja võlgnevust ei tasunud ning krediidiandja ütles lepingu üles 14. jaanuaril 2025. Seega oli lepingu ülesütlemise ajaks kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, so oktoobri – detsembri 2024 eest (VÕS § 416 lg 1). Ülesütlemisavaldus on tehtud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning edastati eposti teel aadressile, mille kostja oli lepingu sõlmimisel oma kontaktaadressina teatanud (dtl 31, 42). Järelikult on krediidiandja kostjaga sõlmitud lepingu kehtivalt üles öelnud.
8.2.Kohus on andnud 6. märtsil 2026 hagejale võimaluse esitada VÕS § 403 4 lg 7 järgse ümberarvestuse ning hoiatanud, et ümberarvestuse esitamata jätmisel võib kohus hagiavalduse jätta rahuldamata (dtl 87-88). Hageja on esitanud kohtule seisukoha, kuid nõude ümberarvestust esitanud ei ole (dtl 90-91). Kohus märgib esmalt hageja seisukoha osas järgnevat. Asjaolu, et leping on üles öeldud ning hagejal on õigus nõuda kostja käsutusse antud raha tagastamist, ei tähenda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel ei tuleks arvestada VÕS § 403 4 lg-s 7 sätestatud tagajärgedega, so hagejal ei ole kohustust esitada enda nõude ümberarvestus. Kuna tarbijatega sõlmitud lepingud on erinevad (vaba tagasimaksega, kindla maksegraafikuga), tähendab tagasimaksete uuesti määramine krediidilimiidi puhul üldjuhul seda, et hagejal tuleb esitada arvestus, palju tulnuks kostjal igakuiselt tagastada krediiti ning sellelt seadusjärgset intressi ja palju on kostja krediidi ja seadusjärgse intressi katteks tasunud. Sellest lähtuvalt on võimalik määratleda, millises ulatuses on kostjal tasumata krediidi põhiosa ning ka intress. Ei VÕS § 403 4 lg 7 sõnastusest ega ka kohtu 6. märtsi 2026 kohtunõudest ei tulene, et hageja peaks sõlmima kostjaga uue maksegraafiku. 7 Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast (Riigikohtu määrus 2-21-13098, p 24).
Samuti märgib kohus, et isegi kui arvestuse esitamise kohustust ei ole juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud, tuleb siiski sissenõutavaks muutunud laenu osas esitada kohtule sissenõutavaks muutunud nõude terviklik arvestus, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega. Ümberarvestuse esitamine ei muuda iseenesest olematuks seda, et krediidiandja on lepingu üles öelnud ning sellest tulenevalt on õigus nõuda tasumata võlgnevust. Küll aga peab see võlgnevus lähtuma VÕS § 403 4 lg-s 7 sätestatust. Ümberarvestuse esitamine on eelkõige hageja ülesanne ning kohtul on õigus jätta hagi ümberarvestuse esitamata jätmisel vajadusel rahuldamata. 8 Hageja ei ole kohtule enda sissenõutavaks muutunud nõude terviklikku arvestust esitanud. Kohtupraktikas on siiski leitud, et ümberarvutuse esitamata jätmine ei välista hagi rahuldamist seaduse järgi põhjendatud osas ning kohtul on asjas esile toodud ja tõendatud asjaolude alusel võimalik ise
hinnata, kas ja millises ulatuses saab hageja nõude VÕS § 4034 lg-s 7 sätestatut arvestades rahuldada.9 Nagu kohus on eelnevalt tuvastanud, siis kostja sai lepingu alusel krediiti 2148,80 eurot (otsuse p 5). Hageja poolt võimaldatud krediidist on maha arvestatud väljavõttetasu, mida kostja VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt tasuma ei pea (dtl 25-30, võrdluseks maksekorraldused dtl 46-80). Vaidlustamata asjaoludel on kostja teostanud tagasimakseid kokku 3403,54 eurot (dtl 25-30). Krediidiandja on tagasimaksetest lugenud kaetuks osaliselt põhivõla, intressi ning muud tasud (dtl 5, p 1.5.). Kuna vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel ei saa arvestada tasutuks intressi lepingujärgses määras ning samuti ei pea kostja tasuma muid tasusid, tuleb tagasimaksed arvestada tervenisti põhiosa katteks (VÕS § 403 4 lg 7). Seega on kostja põhivõla tagastanud (saadud 2148,80 eurot, tasutud 3403,54 eurot). Hageja ei ole kohtule esitanud enda nõude arvestust lähtudes VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast, so arvestust, milline oleks põhivõlgnevuse suurus, kui krediidiandja oleks arvestanud tagasimaksed põhiosa ja seadusjärgse intressi katteks. Seega ei ole kohtul võimalik hinnata, kas hageja põhinõue võiks olla mingis ulatuses põhjendatud. 10 Kohus lähtub praegusel juhul sellest, et kostja on põhivõla tervenisti tagastanud. Kuna kohus leiab, et kostja on krediidi tagastanud, puudub alus ka viivise nõudmiseks. Eeltoodu tõttu ei ole põhjendatud ka hageja viivisenõue. Järelikult pole kostjal hageja ees kohustust, mille täitmist hageja saaks nõuda. Seega jääb esitatud hagi rahuldamata.
9.Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust. Menetluskulud
10.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. 8 vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuni 2025 lahend 2-24-11869, p 11. 9 vt nt Riigikohtu 24. novembri 2023 lahend 2-21-13098, p 31; Tallinna Ringkonnakohtu 2. aprill 2026 lahend 22518156, p 8.2-8.3. 10 Kui hageja on toonud esile ja tõendanud asjaolud, millest saab järeldada, millal ja millise suurusega põhiosa- ja vähendatud intressimakseid tuli lepingu alusel teha ja milliseid makseid on tarbija teinud, tuleb kohtul hagi sissenõutavaks muutunud tasumata põhiosa osas rahuldada (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 2. aprill 2026 lahend 22518156, p 8.3).