10 292,27 eurot Hageja: OÜ GS Core (registrikood 16183586)
Menetlusosalised ja esindajad
Hageja lepinguline esindaja: Alar Liivamägi, e-post: XXX Kostja: O. Õ. (isikukood XXX), registrijärgne elukoht XXX, tegelik elu- või viibimiskoht teadmata, e-post: XXX
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Välja mõista O. Õ.-ilt OÜ GS Core kasuks põhivõlgnevus 6698,13 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 1293,83 eurot ja alates 21.03.2024 viivis põhinõudelt, s.o 6698,13 eurolt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni.
3.Jätta rahuldamata OÜ GS Core hagi O. Õ. vastu põhinõude 423 eurot, intressi 893,10 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 1293,83 eurot ületavas osas.
4.Jätta menetluskulud 84% ulatuses kostja kanda ja 16% ulatuses hageja kanda.
Välja mõista O. Õ.-ilt OÜ GS Core kasuks menetluskuluna 722,40 eurot ja viivis menetluskulult võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis
on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS §187 lg 6). Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud
1.Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 7121,13 eurot, intressi 893,10 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1387,90 eurot ning edasiulatuva viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 21.03.2024 kuni nõude täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2.Kostja ja XXX AS sõlmisid 17.11.2021 laenulepingu nr XXX, mille alusel sai kostja laenu 7123 eurot. Laenulepingu aastane intressimäär oli 25,76% aastas ja krediidikulukuse määr 40,60% aastas. Kostja teostas lepingu kehtivuse ajal ühe tagasimakse 1,87 eurot, mis on arvestatud põhivõla katteks.
3.XXX AS ütles lepingu 21.03.2022 üles ja loovutas 20.07.2022 nõude hagejale. Kostja seisukoht
4.Kostja kohtu määratud tähtajaks hagile vastust esitanud ei ole. Kohtuotsuse põhjendused
5.Kohus, tutvunud hagiavalduse ja seisukohtadega ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
6.Laenuandja XXX AS ja kostja sõlmisid 17.11.2021 laenulepingu nr XXX (dtl 34-54), mille alusel sai kostja laenu 7123 eurot. 17.11.2021 lepingu ja kohaselt on krediidikulukuse määr 40,60% aastas, mis ei ületanud laenu väljastamise ajal VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.
7.Hageja on esitanud kostja vastu nõude mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 7121,13 eurot, intress 893,10 eurot, 20.03.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 1387,90 eurot ning edasiulatuv viivis alates 21.03.2024 kuni põhinõude täitmiseni.
8.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 alusel on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kostja ja laenuandja XXX AS sõlmisid 17.11.2021 laenulepingu nr XXX (dtl 34-54). Hagiavalduse kohaselt sai kostja laenu 7123 eurot.
9.VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. XXX AS loovutas oma nõude 20.07.2022 hagejale, millest teavitati kostjat 26.09.2023 teatisega (dtl 419). Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist.
10.VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi 2/7
maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 403 4 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 alusel peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi andmise kohta olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika, mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi muutumise korral. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele.
11.Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 403 4 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p3/7
des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:
tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);
tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);
tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
12.Kohus kohustas hagejat 28.04.2026 kohtunõudega (dtl 439-443) esitama detailsed andmed ning neid kinnitavad tõendid selle kohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust on järgitud, eelkõige, kuidas on hageja aktiivselt andmeid kogunud, milliste andmete alusel on krediidivõimekust hinnatud ning, kas esitatud teave on olnud piisava selgusega. Kohus märkis 28.04.2026 kohtunõudes, et kui hageja jätab tähtaegselt esitamata andmeid selle kohta, et kostjale laenu andmisel on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet, võib kohus jätta hagi rahuldamata.
13.Hageja on 12.05.2026 menetlusdokumendis selgitanud, et hageja hinnangul laenuandja täitis kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega ning järgis VÕS § 4034 sätestatud nõudeid. Kostja teenis lepingu sõlmimise eelselt netosummana tõendatult 3014,19 eurot kuus, seda ajal, kui Eesti keskmine brutopalk oli 1548 eurot kuus. Seega teenis kostja ligikaudu 3 korda rohkem kui Eesti keskmine palgasaaja netosummana sai. Seejuures ei olnud kostjal makseraskusi, avaldatud maksehäireid ega mingeid olulisi finantskohustusi. Kostja deklareeris kohustuste puudumist. Lepingu igakuine makse oli 236 eurot ehk 7,83 % kostja palgast. Kohustus oli kostjale jõukohane. Kui sellises olukorras ei või Eesti keskmisest kolm korda enam teenivale inimesele laenu anda, ei või seda ilmselt kellelegi anda. Seetõttu ei saa hageja nõustuda, et vastutustundliku laenamise kohustust ei oleks rikutud.
14.Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel. Hageja toob esile, et kostja esitatud andmete kohaselt puudusid tal finantskohustused. Hageja esitatud pangakonto väljavõttest (dtl 99-371) nähtuvad aga finantskohustused nii esialgse krediidiandja kui ka teiste krediidiandjate (nt XXX., XXX AS) ees. Pangakonto väljavõttest nähtuvad ka laenu(de) väljamakse(d). Lisaks tuvastas kohus, et kostja on teostanud makseid oma teises pangas olevale kontole, kuid hagiavaldusest ei nähtu, 4/7
et krediidiandja oleks teise pangakonto väljavõtet küsinud. Hageja esitatud andmete ja tõenditest nähtuvate andmete alusel on kohus seisukohal, et krediidiandja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist tõendanud, st hageja esitatud andmed ei ole piisavad veendumaks, et vastutustundliku laenamise põhimõte on järgitud. Seega on laenuandja eiranud VÕS § 4034 lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Laenuandja on eiranud VÕS §-s 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei ole laenuandja kohtu hinnangul kostja krediidivõimelisust piisava põhjalikkusega hinnanud.
15.VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub VÕS § 403 4 lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohus märgib, et kohtule ei ole esitatud andmeid, et laenuandja oleks kostjalt küsinud andmeid ja kostja oleks need tahtlikult esitamata jätnud või et kostja oleks midagi võltsinud. Seega on tarbijakrediidileping tühine intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas ning intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär.
16.Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest), (RKTKo 26.11.2012.a, nr 3-2-1-141-12, p 10).
17.VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Kuna kostja oli viivituses osaliselt 20.12.2021 osamaksega ning täielikult 18.01.2022, 18.02.2022, 18.03.2022 osamaksetega, saatis krediidiandja kostjale 21.03.2022 ülesütlemise hoiatuse (dtl 372), millega andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 20.04.2022 ning märkis, et juhul, kui kostja eelnimetatud kuupäevaks võlgnevust ei tasu, loeb krediidiandja lepingu lõppenuks alates 21.04.2022. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, ütles krediidiandja lepingu 21.04.2022 üles ning lepingust tulenevad kohustused muutusid alates 22.04.2022 sissenõutavaks.
18.Kostja on lepingu kehtivuse ajal teinud ühe tagasimakse 1,87 eurot, mis on arvestatud põhiosa katteks.
19.VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on kogu laenu perioodi olnud vastav intress 0,00%. Seega lepingu kehtivuse jooksul kostja intressi tasuma ei pidanud. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja intressinõude summas 893,10 eurot.
5/7
20.Hagiavalduse kohaselt teostas laenuandja kostjale väljamakse 6700 eurot. Hageja selgituste kohaselt on kostja teinud ühe tagasimakse 1,87 eurot, mis arvestati põhivõla katteks. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et krediidileping on tühine intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas, tuleb eelnimetatud tagasimaksed lugeda tasutuks põhivõlgnevuse katteks. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 6698,13 eurot (6700-1,87). Kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude 423 euro ulatuses.
21.Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist alates lepingu lõppemisest 25.04.2022 kuni hagi esitamiseni 20.03.2024 1387,90 eurot. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagejal on õigus kostjalt nõuda perioodil 25.04.2022 kuni 20.03.2024 viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 6698,13 eurot, mis on 1293,83 eurot. Seega tuleb kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 alusel välja mõista 20.03.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 1293,83 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja viivisenõude 1293,83 eurot ületavas osas.
22.Hageja nõuab kostjalt hagi esitamise ajaks edasiulatuva viivise väljamõistmist. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et hageja vastav nõue kuulub TsMS § 367 alusel rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt 6698,13 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 21.03.2024 kuni põhinõude täitmiseni.
23.Lähtudes eeltoodust tuleb hagi rahuldada osaliselt ja kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 6698,13 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 1293,83 eurot ning edasiulatuv viisis alates 21.03.2024 kuni põhinõude täitmiseni. Kohus jätab hagi rahuldamata põhinõude 423 eurot, intressinõude summas 893,10 eurot ja viivisenõude 1293,83 eurot ületavas osas.
24.TsMS § 124 lg 1, § 133 ja § 134 lg 1 alusel on hagihind 10 292,27 eurot. Menetluskulud
25.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus märgib, et hagiavalduse märgitud tsiviilasja hing oli 10 292,27 eurot, kuid kohus rahuldab hageja nõuded 8671,82 euro ulatuses, s.o 84% ulatuses. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud 16% ulatuses hageja kanda ja 84% ulatuses kostja kanda.
26.Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõivu 840 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud muuhulgas riigilõiv.
27.Hageja põhjendatud menetluskuluks on TsMS § 138 lg 2 kohaselt riigilõiv 840 eurot. 6/7
28.TsMS § 4842 kohaselt maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu käesoleva seadustiku §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Kohus on seisukohal, et hageja maksekäsu kiirmenetluses kulu on TsMS § 4842 alusel põhjendatud 20 eurot.
29.Hageja on käesolevas menetluses kokku kandnud menetluskulusid 860 eurot (840+20). Võttes arvesse, et kostjal tuleb hagejale hüvitada 84% hageja menetluskuludest tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud summas 722,40 eurot.
30.Hageja on palunud märkida vastavalt TsMS § 177 lõikele 2 menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse.
31.Kostja pole käesolevas menetluses seisukohti esitanud, seega loeb kohus, et kostjal hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
32.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Merit Helm kohtunik
7/7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.