Võlaõigus › Võõrandamislepingud

TsiviilasiJõustunudTartu Maakohus Tartu kohtumaja · 10.04.2026

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
Kohtuasja number: 2-25-3189/22
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Võlaõigus › Võõrandamislepingud
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 10.04.2026
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 3357

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Seotud ettevõtted

nimistu.ee

aktsiaselts Olerex10136870(Hageja)Osaühing STILL EHITUS11430146(Kostja)

Lahendi tekst

Riigi Teataja

2-25-3189

KOHTUOTSUS

Kohus

Eesti Vabariigi nimel Tartu Maakohus

Kohtunik

Kristiina Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

10.04.2026, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-25-3189

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi Olerex hagi Osaühingu STILL EHITUS ja C.P vastu võla ja viivise nõudes

Hagihind

25 442,96 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja: Aktsiaseltsi Olerex (registrikood 10136870 ), Hageja lepinguline esindaja: Riina Rebane-Maipuu; Kostja I: Osaühingu STILL EHITUS (registrikood 11430146), Kostja II: C.P (isikukood XXX), Kostjate lepinguline esindaja: Alla Žulinskaja

Kohtuistungi aeg

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1.Rahuldada Aktsiaseltsi Olerex hagi Osaühingu STILL EHITUS ja C.P vastu võla ja viivise nõudes.

2.Mõista Osaühingult STILL EHITUS ja C.P-lt solidaarselt Aktsiaseltsi Olerex kasuks välja 26 428,88 eurot, sh 15 649,53 eurot põhivõlg ja 10 779,35 eurot 10.04.2026 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis.

Mõista Osaühingult STILL EHITUS ja C.P-lt solidaarselt Aktsiaseltsi Olerex kasuks välja alates 11.04.2026 viivis 15 649,53 euro suuruselt põhivõlalt 0,15% päevas kuni põhivõla nõude täitmiseni.

4.

Sarnased lahendid

Võlaõigus

1.1.Aktsiaselts Olerex (hageja) esitas 28.02.2025 Tartu Maakohtule hagiavalduse Osaühingu STILL EHITUS (kostja I) ja C.P (kostja II) vastu võla ja viivise nõudes. Hageja taotleb hagiavalduses, et kohus mõistaks kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõla summas 15 649,53 eurot, 27.02.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise põhivõlalt summas 1225,31 eurot ja alates 28.02.2025 viivise 0,15% tasumata põhivõlalt päevas kuni nõude täitmiseni. Hagi asjaolude kohaselt on hageja ning kostja I vahel 22.03.2021 sõlmitud kliendikaardi leping nr O002203 (viimane versioon sõlmiti 16.12.2024), mille kohaselt sai kostja I osta kaartide alusel hageja Olerex tanklast kütust ja muid kaupu või teenuseid ning kostja I kohustus ostetud kauba või teenuse eest tasuma hagejale viimase esitatud arve alusel, arvel näidatud maksetähtajaks. 22.03.2021 ja 16.12.2024 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingud kostja I kliendikaardi lepingust nr O071822 tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks. Kostja II kui käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks lepiti kokku 30 000 eurot. Kostja I rikkus lepingust tulenevat maksekohustust ja kostjal I on hagejale arvete alusel tähtaegselt tasumata kokku 15 649,53 eurot (sh arve nr 505-11647157 summas 4973,62 eurot, mille maksetähtaeg oli 15.12.2024; arve nr 505-11658985 summas 9651,98 eurot, mille maksetähtaeg oli 15.01.2025; arve nr 505-11670798 summas 1023,93 eurot, mille maksetähtaeg oli 15.02.2025). Lepingus oli kokku lepitud, et kostja I kohustub tasuma hagejale tasumisega viivitamise eest viivist 0,15 % tasumata summalt päevas. Hageja nõuab kostjalt I kui põhivõlgnikult ja kostjalt II kui käendajalt solidaarselt põhivõlga ja summade tasumisega viivitamise eest viivist lepingus kokkulepitud määras alates arvetel märgitud maksetähtajale järgnevast päevast kuni nõude täitmiseni. 27.02.2025 seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis summas 1225,31 eurot. Edasiulatuvalt alates 28.02.2025 nõuab hageja viivist protsendina põhinõudelt kuni nõude täitmiseni.

VÕS § 208 lg 1 järgi kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 142 lg 1 järgi kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Vastavalt VÕS § 142 lg-le 1 on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik, tarbijakäendusleping. VÕS § 143 lg 2 näeb ette, et tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse maksimumsummas. Kostja II puhul on tegemist füüsilise isikuga ja seega on temaga sõlmitud käenduslepingu puhul tegemist tarbijakäenduslepinguga. Vaidlust ei ole, et kostjaga II sõlmitud käenduslepingus oli kokku lepitud kostja II kui käendaja vastutuse maksimumsumma (30 000 eurot). Seega VÕS § 143 järgi tehingu tühisuse alust ei esine. Kostjad tuginevad muu hulgas sellele, et kostjaga II sõlmitud käendusleping võib olla käendaja vastutus maksimumsumma suuruse tõttu vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 kohaselt on heade kommetega vastuolus olev tehing tühine. TsÜS § 86 lg 2 sätestab, et tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Riigikohus on avaldanud seisukohta (vt RKTKo 31.01.2018 nr 2-14-21710, p-d 47-49), et käenduslepingut ei saa pidada TsÜS § 86 mõttes heade kommetega vastuolus olevaks ainuüksi seetõttu, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingutest tulenev käenduskohustuse piirsumma. Riigikohus selgitanud, et käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine ja käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. Riigikohus on leidnud, et käendusleping võib olla siiski vastuolus heade kommetega, sh ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. Riigikohus on möönnud ka seda (vt nt RKTKo 06.06.2012 nr 3-2-1-66-12, p 13), et tulevaste nõuete tagamine ei ole alati heade kommete vastane ja sellised kokkulepped on lubatavad, kui tulevased nõuded on piisavalt määratletavad ja tagatise andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevaid nõudeid algselt tagati, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle ja see nähtub ka äriregistri andmetest, et lepingute sõlmimise ajal, s.o 22.03.2021 ja 16.12.2024, oli kostja II kostja I kui äriühingu ainuosanik ja ainuke juhatuse liige. Seega saab järeldada, et kostja II sõlmis hagejaga käenduslepingu kui tagatiskokkuleppe huvist endaga seotud äriühingu majandustegevuse vastu. Kostja I kui äriühingu ja põhivõlgniku käitumine oli kostja II kui osaniku ja juhatuse liikme kontrolli all. Käenduslepingus kokku lepitud kostja II vastutuse maksimumsumma on selgelt määratletav ja 5 (8)

15.12.2024, arve nr 505-11658985 alusel 9651,98 euro tasumise tähtaeg oli 15.01.2025 ja arve nr 505-11670798 alusel 1023,93 euro tasumise tähtaeg oli 15.02.2025. Hageja nõuab kostjatelt summade tasumisega viivitamise eest viivist 0,15% päevas alates tasumise tähtajale järgnevast päevast. Hageja on arvestanud 27.02.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 1225,31 eurot ja alates 28.02.2025 nõuab hageja viivist protsendina põhinõudelt kuni nõude täitmiseni. Kohus leiab, et hageja selline viivise nõue ja arvestus on seaduslik. VÕS § 113 kohaselt loetakse viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja ja kostja I vahel sõlmitud kliendikaardi lepingute lisaks olevate üldtingimuste (dtl 810, 15-17), et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel on hagejal õigus nõuda tähtaegselt tasumata summast viivist 0,15% päevas iga viivitatud päeva eest. Hageja nõuab viivist lepinguga ettenähtud määras. Lepingujärgne viivise määr 0,15% päevas on küll suurem kui VÕS § 113 teises lauses sätestatud viivise määr (enne 1. juulit 2021 8% aastas ja enne 1. juulit 2024 12,5 % aastas, s.o ca 0,02-0,03% päevas), aga kohtu hinnangul ei anna see alust hinnata viivise kokkulepet tühiseks. Vastavalt VÕS § 42 lg-le 1 on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Kostjad ei ole toonud esile asjaolusid, mis annaks alust hinnata, et viivise määra 0,15% päevas oleks ebamõistlikult suur või kostjat I kui lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav. Kostja I puhul on tegemist juriidilise isikuga, kes sõlmis lepingu oma majandustegevuses. Riigikohus on näiteks oma praktikas majandustegevuses sõlmitud tehingu kohta leidnud, et kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega (vt nt RKTKo 18.12.2014. a nr 3-2-1-139-14, p 13). Tulenevalt TsMS §-st 367 mõistab kohus viivise välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Perioodi eest alates 28.02.2025 kuni kohtuotsuse tegemiseni, s.o kuni 10.04.2026 kujuneb 15 649,53 euro suuruselt põhivõlalt viivise suuruseks määras 0,15 % päevas 9554,04 eurot. Seega mõistab kohus kostjatelt hageja kasuks 10.04.2026 seisuga viivise summas 10 779,35 eurot (1225,31 + 9554,04) ja edasiulatuvalt viivise protsendina põhivõlalt 0,15 % päevas kuni nõude täitmiseni.