AS SEB Pank hagi H.S vastu 2146 euro 13 sendi suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks
Tsiviilasja hind
2677 eurot 80 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS SEB pank (registrikood 10004252, asukoht XXX ), lepinguline esindaja Kaidi Hinno (e-post XXX) Kostja H.S (isikukood XXX, elukoht XXX , XXX-i, e-post XXX )
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada AS SEB Pank 31.07.2025 hagi H.S vastu 2146 euro 13 sendi suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks.
2.Mõista H.S-ilt AS SEB Pank kasuks lepingu nr 2023005156 alusel välja põhivõlg 2146 eurot 13 senti, intress 142 eurot 47 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 166 eurot 55 senti perioodi 17.04.2024–29.09.2025 eest ning edasiulatuv võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis põhivõlalt (2146 eurot 13 senti) alates 30.09.2025 kuni põhivõla tasumiseni.
3.Jätta menetluskulud H.S-i kanda. Mõista H.S-ilt AS SEB Pank kasuks välja menetluskulud 385 eurot.
4.Toimetada otsus pooltele kätte. Edasikaebamise kord Pooled võivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada kohtuotsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille esitamise tähtaeg on TsMS § 632 lg 1 kohaselt 30 päeva alates kohtuotsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Selgitus menetlusabi taotlejale
Apellatsioonkaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt. Menetlusabi andmise taotlus ei peata TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt aga seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb esitada tähtaja kestel ka kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi taotletud. Kohus annab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.SEB Pank AS (hageja) esitas 30.09.2025 H.S-i (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 2146 eurot 13 senti ja kõrvalnõuded tulenevalt poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 mõttes. Hageja esitas hagiavalduses taotluse kuulutada menetlus kinniseks hagiavalduse lisana 9 esitatud arvelduskonto väljavõtte osas. Tartu Maakohus rahuldas 09.11.2025 määrusega taotluse ja kuulutas arvelduskonto väljavõtte osas menetluse TsMS § 38 lg 1 järgi kinniseks.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 14.04.2023 tähtajalise tarbijakrediidilepingu nr 2023005156 (leping), mille järgi sai kostja krediiti 2450 eurot, intress oli 7,9% aastas, krediidi kulukuse määr 15,32%, maksegraafik oli koostatud annuiteedi põhimõttel ning kostja kohustus krediidi tagastama igakuiste maksetega hiljemalt 16.04.2026 (dtl 13–23). Hageja hinnangul järgis ta lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kontrollis kostja krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega, kui ta hindas ega kostja ei ole olnud maksejõuetu, tegi kindlaks kostja viimase kuue kuu keskmise sissetuleku ja kohustused, küsis kostjalt arvelduskonto väljavõtet, kontrollis ega pakutava laenu kuumakse koos olemasolevate kohustustega ei ületa 40% kostja netosissetulekust (dtl 7–9). Hageja tuvastas Creditinfo Eesti AS maksehäireregistrist, et kostja kohta ei ole avaldatud maksehäiret (dtl 8). Hageja uuris kostja teiste finantskohustuste kohta infot telefoni teel, kuid kostja infot ei andnud (dtl 10). Hageja esitas tõendina kostja krediidianalüüsi ja konto väljavõtte, kuid failide info järgi on nende koostamise aeg hagi esitamise aeg, mitte lepingu sõlmimise aeg (dtl 51, 53).
1.2.Hageja hinnangul rikkus kostja lepingut, kui ta jättis kümme järjestikust makset 16.04.2024, 16.05.2024, 16.06.2024, 16.07.2024, 16.08.2024, 16.09.2024, 16.10.2024, 18.11.2024, 16.12.2024, 16.01.2025 tasumata. Hageja andis kostjale lepingurikkumise tõttu võla tasumiseks 17.01.2025 täiendava tähtaja kuni 06.02.2025 ning hoiatas, et kui kostja võlga ei tasu ütleb ta lepingu üles (dtl 26). Kuivõrd kostja täiendava tähtaja jooksul võlgnevust ei tasunud, ütles hageja kostjaga sõlmitud lepingu 07.02.2025 üles. Lepingu ülesütlemise tagajärjel muutus kogu võlgnevus sissenõutavaks. Hageja saatis 06.03.2025 kostjale meeldetuletuse ning hoiatas kostjat, et kui kostja hiljemalt 04.04.2025 võlgnevust ei tasu, nõuab hageja võlgnevuse sisse kohtu kaudu või muul seaduses sätestatud viisil (dtl 41– 43). Hageja palub kostjalt enda kasuks välja mõista: põhivõlg 2146 eurot 13 senti (dtl 24–25), intress 142 eurot 47 senti (dtl 24, 44–49), sissenõutavaks muutunud viivis perioodil 17.04.2024–29.09.2025 166 eurot 55 senti edasiulatuv VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis põhivõlalt (2146 eurot 13 senti) alates 30.09.2025 kuni põhivõla tasumiseni (dtl 50)
2
Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludena riigilõiv 385 eurot (dtl 90–91). Hageja palus lahendada asja kirjalikus menetluses lihtmenetlusena ning kui kostja hagile ei vasta, lahendada asi tagaseljaotsusega.
2.Tartu Maakohus võttis 13.11.2025 määrusega hagi menetlusse ning andis kostjale 21 päevase tähtaja, et esitada hagile kirjalik vastus. Kohus toimetas kostjale hagimaterjalid ja hagi menetlusse võtmise määruse kätte 21.11.2025 e-posti teel. Kostja esitas 21.11.2025 hagile vastuse, milles palus maksegraafikut (dtl 134), kohus andis läbirääkimisteks tähtaja (dtl 137). Hageja sõnul ei õnnestunud kostjaga tasumise kokkulepet saavutada (dtl 138). Kostja palus 23.03.2026 seisukohas maksegraafikut, et ta saaks tasuda võlgnevuse igakuise maksena 10 euro kaupa (dtl 139). Hageja andis kohtule 16.12.2025 teada, et neil ei õnnestunud kostjaga kokkulepet saavutada.
3.Tartu Maakohus andis 19.03.2026 hagejale tähtaja, et esitada soovi korral täiendavaid asjaolusid, seisukohti ja tõendeid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta ning määras tähtaja nõude ümberarvutuse esitamiseks. Kohus juhtis hageja tähelepanu sellele, et selle faili koostamise kuupäev, mille alusel kostja krediidivõimet väidetavalt analüüsiti (dtl 51) on hagiavalduse esitamise kuupäev (dtl 141), ka kostja arvelduskonto väljavõtte kuupäev oli digiallkirjas kajastatud kuupäeva järgi hagi koostamise päev 30.09.2025 kl 08.12 (dtl 52). Hageja esitas 16.04.2026 vastuses selgitused ja tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte kontrollimise kohta (dtl 149–152). Hageja selgitas, et faili metadata kuupäevast ei saa teha järeldust, et analüüs koostati alles hagi esitamise ajal. Infosüsteemi loogikast tulenevalt ei eksisteeri originaalkoopiat kohtu poolt eeldatud tähenduses, sest puudub eraldiseisev algne fail, mille loomiskuupäev oleks ajaliselt fikseerunud lepingu sõlmimise eelsesse aega, analüüsi „algversioon” eksisteerib üksnes süsteemi ajaloolise andmekogumi ja ärireeglite koostoimena. Tegemist ei ole olukorraga, kus hageja keeldub tõendi esitamisest, vaid olukorraga, kus nõutud kujul tõendit objektiivselt ei ole võimalik esitada. Tulenevalt eeltoodust on ainus võimalik viis kohtule analüüsi esitamiseks väljavõtte vormistamine.
4.Tartu Maakohus määras 22.04.2026 määrusega, et asi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses. Kohus andis pooltele tähtaja kuni 29.04.2026 (k.a), et esitada kohtule soovi korral lõplikud seisukohad ja menetluskulude nimekiri. Kohus andis pooltele tähtaja kuni 30.04.2026 (k.a), et esitada soovi korral seisukoht vastaspoole menetluskulude nimekirjale. Kohus määras, et teeb asjas otsuse avalikult teatavaks hiljemalt 19.05.2026. Kohus andis pooltele 19.05.2026 teada, et lükkab lahendi avalikult teatavaks tegemise aja edasi ning teeb lahendi avalikult teatavaks hiljemalt 08.06.2026.
KOHTU SEISUKOHT
5.Kohus leiab, et hageja nõude aluseks olev krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud leping tuleb kvalifitseerida tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 mõttes, sest majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja andis laenu füüsilisest isikust kostjale väljaspool kostja majandustegevust. Hageja on tuginenud hagiavalduses sellele, et krediidiandja on kostjaga sõlmitud lepingu kehtivalt üles öelnud, mistõttu on muutunud kogu võlgnevus sissenõutavaks. Kohus analüüsib lepingu kehtivust ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (I). Kohus käsitleb seejärel VÕS § 416 kohaseid tarbijakrediidilepingu ülesütlemise eelduseid ning teeb menetluslikud otsustused (II). I
6.Kohus peab Euroopa Kohtu praktika järgi omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja 3
kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, OPRFinance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Samal seisukohal on olnud ka Riigikohus, kes on selgitanud, et kohus peab vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kontrollima, sest imperatiivsetest põhimõtetest kõrvale kaldumine muudab tühiseks kas lepingus sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) või lepingu tervikuna (VÕS § 406 2 lg 1) (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 25).
6.1.Kohtu kohustus kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kohaldub isegi tagaseljaotsuse tegemisel, mida kinnitavad ka Euroopa Kohtu ja Riigikohtu seisukohad. Sealjuures ei ole tagaseljaotsuse tegemine kohtu kohustus, vaid õigus ning õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise korral jätma rahuldamata (Euroopa Kohtu 04.06.2020 otsus asjas nr C-495/19, Kancelaria Medius SA vs. RN, p-d 46–48 ja 52; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 26).
6.2.Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega. Krediidiandja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi krediidiandja hindama kostja varalist seisundit, sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Krediidiandja pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse suurusest. Krediidiandja pidi lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.
6.3.Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse hindamiseks kostjalt VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt teavet ja kasutama andmekogusid ja kontrollima mõistlikul viisil kostja esitatud teavet. Kohtupraktikas on rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
7.Kohus analüüsib järgnevalt, kas hageja järgis kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja esitas kostja krediidivõimelisuse hindamise kohta tõendina kostja krediidianalüüsi (dtl 51) ning kostja arvelduskonto väljavõtte lepingu sõlmimisele eelneva aja kohta (dtl 53–88).
7.1.Kostja konto väljavõtte digiallkirja konteinerist on aga näha, et tegemist ei olnud kostja arvelduskonto väljavõttega, mida oleks küsitud lepingu sõlmimise päeval 14.04.2023, vaid digiallkirjastatud arvelduskonto väljavõte on koostatud hagi esitamise päeval D.L. 30.09.2025 kl 08:12, nagu nähtub digiallkirjast (dtl 53).
7.2.Kohtu hinnangul on ilmne, et hagi koostamise päeval hageja enda käsutuses olevate andmete pinnalt arvelduskonto väljavõtte faili genereerimisega ei saa tõendada, et kostja arvelduskonto väljavõtet küsiti lepingu sõlmimise päeval. Küll aga oleks võimalik tõendada seda, et hageja kontrollis muuhulgas eelkõige kostja muid finantskohustusi vastavalt Riigikohtu juhistele lepingu sõlmimise päeval või sellele eelneval ajal digiallkirjastatud arvelduskonto väljavõttega, nagu esitavad kohtule teised professionaalsetest turuosalistest krediidiandjad. Nagu hageja esitatud tõendist nähtub, on arvelduskonto väljavõte võimalik 4
küsida digiallkirjastatud kujul, kus digikonteineris sisalduva digiallkirja kuupäevaga tõendada, et konto väljavõtet küsiti ja analüüsiti juba lepingu sõlmimise ajal.
7.3.Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hageja esitas kohtule tõendina krediidianalüüsi, mis tehti väidetavalt kostjaga lepingu sõlmimise päeval, samas nähtub faili metadatast, et faili on koostanud samuti hagi esitamise päeval F.K. 30.09.2025, kl 14:15:26 (dtl 51). Kohus juhtis selle ka hageja tähelepanu ja palus esitada hagejal kohtule originaalfaili, mille peale hageja selgitas, et infosüsteemi loogikast tulenevalt ei eksisteeri originaalfaili, analüüsi „algversioon” eksisteerib üksnes süsteemi ajaloolise andmekogumi ja ärireeglite koostoimena (dtl 148–171). Kohus märgib, et hageja on krediidiandjana professionaalne turuosaline ning vajadus tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist kohtuvaidluse korral peab olema hagejale juba aastaid teada. Kui hageja ärimudel põhineb osaliselt sellel, et nõuda kohtu kaudu tarbijast võlgnikelt välja võlgnetavad summad, on hagejal võimalik kujundada andmekogum selliselt, et sellest on võimalik teha väljavõtteid, mille tegemise kuupäeva on võimalik (kas või digiallkirjastamise kaudu) fikseerida, nagu teevad teised professionaalsed turuosalised. Hagimenetluses määrab hageja TsMS § 5 lg 2 kohaselt ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtet saab kohus kontrollida lähtudes tõenditest, milles sisalduvatest andmetest saab järeldada, et krediidivõimelisust hinnati nõuetekohaselt lepingu sõlmimise ajal.
7.4.Kohus saab hageja selgitustest krediidianalüüsi kohta aru selliselt, et kohtule esitatud PDF fail on tõepoolest loodud hagi esitamise päeval, krediidianalüüsi originaalfaili ei eksisteeri, see sisaldub üksnes süsteemi ajaloolises andmekogumis. Kohus selgitab, et kui hageja on koostanud PDF faili analüüsi kohta hagi esitamise päeval tabelina, mille ta on ise täitnud, siis tegemist ei ole TsMS § 229 lg 2 mõttes tõendiga vaid hageja seletustega kirjalikus vormis. Riigikohus on olnud seisukohal, et seletused ei ole TsMS § 229 lg 2 esimese lause kohaselt tõendid. Ainuüksi asjaolu, et poole seletus on koostatud kirjalikult, ei võimalda seda pidada dokumentaalseks tõendiks. Kohus ei saa rajada otsust poole seletusele, mis ei ole vande all antud (RKTKo 17.06.2021 2-16-17491/80, p 15.5).
7.5.Kohus leiab, et eeltoodule vaatamata võib asuda seisukohale, et hageja järgis kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet kostja krediidivõimelisuse hindamisel VÕS § 4034 lg-te 1–3 mõttes, mida tõendavad kostja arvelduskonto andmed (dtl 53–88). Hageja on välja toonud (dtl 7–9), et ta tegi kostjaga lepingu sõlmimisel kindlaks, et keskmine netosissetulek laenu väljastamisele eelneva kuue kuu jooksul (analüüsi periood 21.09.2022 kuni 20.03.2023) oli 635 eurot 65 senti. Hageja selgitas välja kostja kohustused teiste krediidiandjate ees ning analüüsitud perioodil on kostja kohustustena arvesse võetud väliste kohustuste keskmise kuumaksena 34 eurot 95 senti, mis olid maksed Inbankile (dtl 7– 9). Lepingu järgi oli kostja igakuine osamakse 76 eurot 82 senti, mille lisandumine kostja varasematele kohustustele ei viinud kohustuste suhtarvu üle 40% kostja sissetulekust, igakuised kohustused olid kokku 111 eurot 17 senti (34,95 + 76,82) (dtl 7–9; 71,76,81,86). Kohus leiab, et eeltooduga on hageja tõendanud, et leping on kehtiv ning hageja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet, sealjuures hindas kostja krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega. Kohus analüüsib järgnevalt lepingu ülesütlemise eelduseid. II
8.Hagejal oli õigus pooltevaheline leping kehtivalt üles öelda, eeldusel, et täidetud olid pooltevahelise tarbijakrediidilepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused. Hageja ütles pooltevahelise lepingu VÕS § 416 lg 1 järgi kehtivalt üles järgmistel eeldusel: 5
hageja esitas kostjale lepingu ülesütlemisavalduse ja kostja sai selle kätte kostja oli viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, hageja andis kostjale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist hageja pakkus kostjale hiljemalt koos eelnimetatud kahenädalase tähtajaga kokkuleppele jõudmiseks läbirääkimiste võimalust.
8.1.Kohus leiab, et hageja on tõendanud, et ta tegi kostjale lepingu ülesütlemise avalduse ning kostja on selle kätte saanud ning seda, et ta tegi kostjale ülesütlemise hoiatuse ning andis kostjale VÕS § 416 lg 1 mõttes edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Hageja tõendas, et ta saatis kostjale ka 17.01.2025 lepingu ülesütlemise hoiatuse, andes võla tasumiseks täiendava tähtaja kuni 06.02.2025 ning hoiatas kostjat, et kui kostja võlgnevust ei tasu ütleb ta lepingu 07.02.2025 üles (dtl 26). Hageja tõendas, et ta saatis 06.03.2025 kostjale meeldetuletuse ja hoiatas kostjat, et kui kostja hiljemalt 04.04.2025 võlgnevust ei tasu, nõuab hageja võlgnevuse sisse kohtu kaudu või muul seaduses sätestatud viisil (dtl 41–43). Tavapäraselt pealkirjastatakse küll selline kiri selgelt lepingu ülesütlemise avaldusena. Kohus tuvastab, et hageja lepingu 07.02.2025 ülesütlemise formaalsed eeldused olid täidetud. Kostjale on lepingu ülesütlemise hoiatus ja ülesütlemise avaldus meeldetuletusena saadetud ning kostja ei ole ka väitnud, et ta ei oleks lepingu ülesütlemise teadet kätte saanud.
8.2.Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et ta pakkus enne tarbijakrediidilepingu erakorralist ülesütlemist kostjale VÕS § 416 lg 2 järgi kahenädalase tähtajaga kokkuleppele jõudmiseks läbirääkimise võimaluse. Riigikohus on leidnud, et krediidiandja peab olema suuteline sõnastama tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avalduse selliselt, et laenusaaja saaks üheselt aru, et tal on võimalus pidada pangaga läbirääkimisi. Riigikohtu hinnangul ei saa VÕS § 416 lg 2 nõuetele vastavaks läbirääkimiste võimaluse pakkumiseks pidada näiteks ka lauset: „Küsimuste tekkimise korral palume teil võtta ühendust alltoodud kontaktidel“. Samas on Riigikohus selgitanud, et ainuüksi võimalik läbirääkimiste võimaluse pakkumata jätmine VÕS § 416 lg 2 nõudeid rikkudes ei mõjuta tarbijakrediidilepingu ülesütlemise kehtivust (RKTKo 03.06.2020, 2-17-7502/66, p 16). Kohus leiab eeltoodut arvestades, et hageja ei ole tõendanud, et ta pakkus kostjale läbirääkimisteks võimalusi, kuid lepingu ülesütlemise kehtivust ainuüksi see ei mõjuta.
8.3.Kohus leiab, et hageja on tõendanud, et kostja oli VÕS § 416 lg 1 mõttes lepingu ülesütlemise ajal 07.02.2025 viivituses vähemalt kolme järjestikuse makse tasumisega. Hageja on väitnud, et kostja rikkus lepingut, kui ta jättis kümme järjestikust makset 16.04.2024, 16.05.2024, 16.06.2024, 16.07.2024, 16.08.2024, 16.09.2024, 16.10.2024, 18.11.2024, 16.12.2024, 16.01.2025 tasumata. Hageja on eeltoodu tõendamiseks esitanud laekumiste ja võlgnevuste väljavõtte (dtl 24–25). Kostja vastutust välistavaid asjaolusid ei esine.
9.Kohus leiab, et eeltoodut arvestades on hageja tõendanud, et kõik lepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused olid täidetud. Kohus leiab, et hageja ütles pooltevahelise lepingu 07.02.2025 kehtivalt üles ning tal on õigus VÕS § 195 lg 2 järgi nõuda põhivõla ja kõrvalkohustuste tasumist. Lepingu ülesütlemisega muutus pooltevaheline võlasuhe tagasitäitmisvõlasuhteks, kogu võlgnevus muutus sissenõutavaks ning hagejal on õigus nõuda kostjalt kogu põhivõla tasumist ja vastavalt ka kõrvalnõuete tasumist.
6
9.1.Kohus märgib, et kuna hageja ütles lepingu kehtivalt üles, muutus ülesütlemisega kogu võlgnevus sissenõutavaks ning hagejal on õigus nõuda kostjalt kogu põhivõla tasumist. Hageja on tõendanud laekumiste ja võlgnevuste väljavõttega põhivõla summa, kostja ei ole nõudearvutusele ka vastuväiteid esitanud (dtl 24–25). Kohus leiab, et kostjalt tuleb hageja kasuks VÕS § 195 lg 2 ja § 108 lg 1 kohaselt välja mõista põhivõlg 2146 eurot 13 senti.
9.2.Kohus leiab, et hagejal oli lepingu p 2.1 kohaselt õigus nõuda kostjalt intressi 7,9% aastas (dtl 17), hageja on esitanud kohtule ka intressinõude kujunemise kohta arvutuse (dtl 41–48). Kohus leiab, et kostjalt tuleb välja mõista VÕS § 401 lg 1, § 402 lg 1 ja § 195 lg 2 järgi intress perioodil 18.03.2024–07.02.2025 ehk alates intressivõla tekkimisest kuni lepingu ülesütlemiseni. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja intressi 142 eurot 47 senti.
9.3.Hagejal on lepingust tulenevate kohustuste täitmisega viivitamisel õigus nõuda kostjalt viivist p 2.2 järgi, mis sätestab, et pank võib nõuda viivist lepingujärgses intressimääras või seadusjärgses viivisemääras, kui viimane on kõrgem. Lepingu jõustumisel oli viivisemäär 0.02917% päevas (10.500% aastas) (dtl 17). Võlausaldaja võib VÕS § 113 lg 1 järgi nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist, viivisemääraks loetakse lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja saab viivist nõuda lepingu kehtivuse ajal iga osamakse tasumise kuupäevale järgnevast päevast ning alates lepingu ülesütlemisest põhivõlalt tervikuna. Hageja on esitanud kohtule ka viivisearvutuse (dtl 50). Kohus leiab, et hagi tuleb ka selles osas rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivis perioodil 17.04.2024–29.09.2025 166 eurot 55 senti. Kohus rahuldab ka edasiulatuva viivisenõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja edasiulatuva VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise põhivõlalt (2146 eurot 13 senti) alates 30.09.2025 kuni põhivõla tasumiseni.
9.4.Kohus leiab, et kokkuvõtvalt tuleb hagi rahuldada ning kostjalt tuleb välja mõista: põhivõlg 2146 eurot 13 senti intress 142 eurot 47 senti sissenõutavaks muutunud viivis perioodil 17.04.2024–29.09.2025 166 eurot 55 senti edasiulatuv VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis põhivõlalt (2146 eurot 13 senti) alates 30.09.2025 kuni põhivõla tasumiseni
10.Kohus määrab TsMS § 173, 174 lg 2 ja § 177 kohaselt kindlaks menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse. Kohus jätab hagi rahuldamise tõttu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kostja kanda. Hageja esitanud kohtule menetluskulude nimekirja. Kohus tuvastab, et hageja menetluskulud on hagiavalduselt tasutud riigilõiv 385 eurot. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista riigilõiv 385 eurot. Riigilõiv on menetluskulu riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest TsMS § 138 lg 2 mõttes. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Susann Liin
7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.