Lihtne Liising OÜ (pankrotis) pankrotihalduri hagi D.V vastu kahju hüvitamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 13.04.2026 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
D.V apellatsioonkaebused
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) Lihtne Liising OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Kalev Mägi, lepinguline esindaja vandeadvokaat Kalju Hanni Kostja (apellant) D.V , lepinguline esindaja Indrek Põder
3.Apellatsioonkaebustega seonduvad menetluskulud jätta apellandi kanda.
4.Jätta apellatsioonkaebustega seonduvad menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse avalikult teatavaks tegemisest. Määruskaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Pärnu Maakohtu menetluses oli Lihtne Liising OÜ (pankrotis, võlgnik) pankrotihalduri Kalev Mägi (hageja, haldur) hagi D.V (kostja) vastu kahjuhüvitise 9088,99 € ja viivise nõudes.
1.1.Hageja tõi esile, et kostja oli 03.08.2017–11.05.2023 võlgniku juhatuse liige. Harju Maakohtu 23.11.2022 otsusega mõisteti võlgnikult välja 8189,37 € ja viivis Byggmaster Ehitus OÜ kasuks. Sellele järgnenud paari kuu jooksul võlgniku tegevus sisuliselt seiskus, kontole laekunud summad kanti kostjaga seotud Nordicstay Noarootsi OÜ-le (NN) ja alates 23.01.2023 laekumisi enam ei toimunud. Võlgnikule määrati ajutine haldur 21.06.2023 ja 30.08.2023 kuulutati välja pankrot.
1.2.Ajal, mil kostja oli võlgniku juhatuse liige, tehti võlgniku kontolt vähemalt 53 879 € ulatuses alusetuid makseid: -
NN-le 30 014 € selgitustega „tagastus“ ja „vastavalt lepingule“, aga samaväärset vastusooritust võlgnik ei saanud; kostjale 12 983 € selgitusega „divi“, kuigi ta polnud sel ajal võlgniku osanik; kostja abikaasale X. D.V-le (abikaasa) 8315 € selgitustega „automakse“ ja „laen tagasi“, aga vastavaid lepinguid haldurile ei esitatud; Bondora AS-ile 2567 € abikaasa kohustuste katteks.
1.3.Eelnevas loetletud makseid tehes rikkus kostja hoolsus- ja lojaalsuskohustust ning vajalike alusdokumentide puudumise tõttu ka raamatupidamise korraldamise kohustust.
2.Kostja vaidles hagile vastu kokkuvõtvalt järgmiste väidetega; -
ta ei rikkunud hoolsus- ega raamatupidamise korraldamise kohustust; võlgniku raamatupidamise dokumendid ei ole tema valduses, sest andis need 05.05.2023 üle uuele juhatuse liikmele; NN andis võlgnikule laenu mootorsõidukite ostuks ja tasus liisinguettevõttele, st võlgnik tegi NN-le laenu tagasimakseid; kostja laenas võlgnikule raha sõidukite ostuks; talle tehtud väljamaksed olid tema antud laenude tagasimaksed; abikaasale tehtud maksed olid seotud Citadele liisingu maksmisega, sest võlgniku ja Restan Partner OÜ vahel oli sõiduki järelmaksuleping, millest tulenevad kohustused jättis viidatud ühing täitmata ja nii tekkis võlgnikul kohustus abikaasa ees, kes võttis Bondora AS-ilt laenu liisingu tasumiseks.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus rahuldas hagi 13.04.2026 otsusega (vaidlustatud otsus), mõistes kostjalt võlgniku kasuks välja põhivõla 9088,99 €, viivise 1328,32 € ja alates 14.04.2026 viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras. Menetluskulud jäid TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja maakohus määras kindlaks kulud rahaliselt, kohustades kostjat tasuma 6387,70 € ja sellelt summalt viivist alates otsuse jõustumisest.
3.1.Võlgnik on pankrotis, mistõttu võib juhatuse liikme vastu nõude esitada pankrotihaldur (ÄS § 187 lg 4). Hageja nõude keskse õigusliku aluse moodustavad juhatuse liikme hoolsusja lojaalsuskohustuse rikkumise puhul vastustust ette nägevad sätted (ÄS § 187 lg-d 1 ja 2 koostoimes VÕS §-dega 115 ja 127 ning TsÜS §-ga 35). Tõendamiskoormise jaotuse järgi pidi kostja tõendama, et hageja esile toodud ülekanded olid võlgniku huvides ja samaväärse vastusooritusega.
2 (4)
3.2.Maakohus tuvastas eespool p-s 1.2 loetletud ülekannete tegemise ajal, mil kostja oli võlgniku juhatuse liige. Kostja ei tõendanud neist ühegi puhul soorituse alust (väidetavaid laenulepinguid) ega vastusooritust. Seega rikkus kostja võlgniku vara hoidmise kohustust. Vähemalt tema ja abikaasa lepingute puhul pidid kosjal olema dokumentidele juurdepääs ka pärast võlgniku juhatusest lahkumist.
3.3.Kostja rikkus raamatupidamise korraldamise kohustust (RPS §-d 4 ja 6, ÄS § 187 lg 2). Üksnes akt raamatupidamise üleandmise kohta ei tõenda nõuetekohast korraldamist.
3.4.Ülekandeid tehti kokku 53 879 €. Kui neid poleks tehtud, oleks võlgniku vara säilinud samas ulatuses, st kostja rikkumise ja võlgniku kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).
3.5.Lähtudes hageja nõudest, saab kostjalt välja mõista põhinõude summa ning VÕS § 100, § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel ka viivise alates 29.11.2024.
APELLATSIOONKAEBUSED
4.Kostja esitas 23.04. ja 13.05.2026 apellatsioonkaebused, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kaebuses sisalduvad tõendite kogumise taotlused. Lisaks palub kostja end vabastada riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel.
4.1.Maakohus rikkus menetlusõigust, sest ei kogunud vaidluse lahendamiseks vajalikke tõendeid. Kostjal endise juhatuse liikmena puudus ligipääs võlgniku pangakontodele ja raamatupidamisele ning olulised dokumendid olid kolmandate isikute valduses.
4.2.Kostja kaitseõigust rikuti, sest esindaja ei kasutanud talle edastatud selgitusi äritehingute tegeliku sisu kohta ega taotlenud pangaväljavõtete ja muude oluliste tõendite väljanõudmist. Nii tehti otsus puuduliku tõendibaasi põhjal.
4.3.Vaidluse tuum on võlgniku ärimudel, mis seisnes sõidukite rendis ja järelmaksuga müügis. Tegevust rahastati juhatuse liikme laenude, NN rahastuse ja kolmandate isikute nimel olevate liisingute abil. Rahavoog liikus kliendimaksetest rahastajatele – liisingu teenindamiseks ja laenude tagasimakseteks. Nii on kõik eespool p-s 1.2 loetletud ülekanded põhjendatud.
4.4.Vaidluse lahendamiseks on vaja võlgniku pangakontode väljavõtteid, raamatupidamisdokumente ja maksete seoste tuvastamist lepingutega. Kostja taotleb haldurilt nende dokumentide väljanõudmist ja soovib võimalust esitada täiendavaid tõendeid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus keeldub kaebuste menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel. Kostja kannab kaebustega seonduvad menetluskulud.
6.TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi on ringkonnakohtul õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest, kui kaebus on õiguslikult perspektiivitu. See tingimus on täidetud.
7.Kaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab, et see tuleks jätta rahuldamata, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonimenetluses tuginetakse, osutuks tõendatuks. Seega peab kohus kaebuse menetlusse võtmisel selle aluseks olevate faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas kirjeldatud faktikogumile vastav õigusnorm, mis võiks anda aluse kaebus rahuldada. Kui kaebus ei sisalda faktilisi asjaolusid, sh ei vaidlustata asjaolude tuvastamist maakohtus, tuleb ringkonnakohtul lähtuda kaebuse perspektiivi hindamisel maakohtu tuvastatud asjaoludest (RKTKm 10.01.2024, 2-22-10693, p 11 esimene lõik).
3 (4)
8.Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus asja lahendamisel tähtsust omavate asjaolude tuvastamist ei ole kaebustega vaidlustatud. Eelkõige ei vaidlusta kostja oma rolli võlgniku juhatuse liikmena ega p-s 1.2 loetletud ülekandeid. Maakohus jaotas tõendamiskoormise õigesti, st kostja pidi tõendama, et neiks ülekanneteks oli võlgniku huve arvestav alus.
9.Hagi rahuldamiseks on piisav, kui alusetud olid p 1.2 teises taandes viidatud maksed kostjale endale summas 12 983 €, sest see ületab kostjalt nõutava põhivõla summat. Kõnealuses osas piirdub kostja kaebustes üldsõnalise viitega laenudele, aga esile on toomata võlgnikuga väidetavalt sõlmitud laenulepingute kuupäevad, summad, laenusumma võlgniku käsutusse andmise ja tagasimakse tähtaja asjaolud. Isegi kui on õige kostja üldine väide, et ta on andnud võlgnikule laenu, siis ei piisaks sellest õigustamaks 12 983 € kandmist võlgnikult kostjale. Nii ei ole kostja toonud esile asjaolusid, mille õigsust eeldades saaks kaebuse rahuldada. Selleks ei ole vaja tuvastada võlgniku ärimudeli üksikasju.
10.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et mh kostja ja võlgniku vahelise õigussuhte puhul ei saa kostja tugineda võimalikele tõendamisraskustele seoses võlgniku ja tema dokumentide üle kontrolli puudumisega. Kostja menetluslikud taotlused tõendite kogumiseks ei saaks seega olla ka apellatsioonimenetluses edukad. Samadel kaalutlustel ei ole asjakohased kostja etteheited oma esindajale ega maakohtule seoses menetlusnormide rikkumisega.
11.Ringkonnakohtul tuleb TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel kaebuse menetlusse võtmisest keeldumiseks veenduda, et maakohus kohaldas materiaalõigust õigesti (RKTKm 10.01.2024, 2-22-10693, p 11 teine lõik). Käesoleval juhul ei eksinud maakohus oluliselt materiaalõiguse kohaldamisel, st kohaldas eespool p 3 alapunktides viidatud norme õigesti.
12.Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Maakohus jättis õigesti TsMS § 162 lg 1 alusel kulud kostja kanda. Kostja kaebus ei sisalda väiteid kulude jaotamise ega kindlaksmääramise kohta.
13.Apellant kannab menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle (TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1). Järelikult tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Ringkonnakohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ega edasta seda hagejale vastamiseks. Nii ei teki hagejal apellatsioonimenetluses kulusid, mida tuleks hüvitada. Neil kaalutlustel jäävad apellatsioonimenetluse kulud rahaliselt kindlaks määramata. Kohtule ei nähtu andmed kaebuselt riigilõivu tasumise kohta, mistõttu ei teki selle tagastamise küsimust. Samal põhjusel ei ole vaja lahendada kostja menetlusabi taotlust.
14.Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse (TsMS § 638 lg 9). (allkirjastatud digitaalselt)
4 (4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.