Tartu, 16. mai 2026 Tartu kohtumaja (Kalevi 1, 51010, Tartu, e-post [email protected])
Tsiviilasja number
2-25-21114
Tsiviilasi
Aktiva Finance Group OÜ hagi P.Y vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
6513 eurot 77 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479, asukoht XXX-i ), volitatud esindaja Sigrid Rahkema (e-post XXX) Kostja P.Y (isikukood XXX, elukoht XXX XXX-i , e-post XXX)
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ 05.12.2025 hagi P.Y vastu 4239 euro 8 sendi suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks osaliselt.
2.Mõista P.Y-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja põhivõlg 3639 eurot 10 senti, sissenõudmiskulud 50 eurot ning edasiulatuv viivis 21,9% aastas põhivõlalt (3639 eurot 10 senti) alates 11.02.2026 kuni põhivõla tasumiseni.
3.Jätta menetluskuludest 70% P.Y kanda ning 30% Aktiva Finance Group OÜ kanda. Mõista P.Y-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulud 581 eurot ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt alates tagaseljaotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
Pooled võivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada kohtuotsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille esitamise tähtaeg on TsMS § 632 lg 1 kohaselt 30 päeva alates kohtuotsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Selgitus menetlusabi taotlejale Apellatsioonkaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt. Menetlusabi andmise taotlus ei peata TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt aga seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb esitada tähtaja kestel ka kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi taotletud. Kohus annab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 05.12.2025 hagi P.Y (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 4239 eurot 8 senti ja kõrvalnõuded tulenevalt AS Inbank Finance (krediidiandja) ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid krediidiandja ja kostja 29.01.2024 tähtajalise tarbijakrediidilepingu nr L89014988650 (leping), mille järgi kostja sai krediiti 5000 eurot. Lepingu järgi oli fikseeritud intressimäär 21,9% aastas, lepingutasu 100 eurot, igakuine lepingu haldustasu 3 eurot 90 senti, krediidikulukuse määr oli kooskõlas VÕS § 4062 lg-ga 1 28,91 % aastas. Osamakse suurus oli 270 eurot 71 senti, krediit tuli tagastada 24 osamaksega perioodil 10.03.2024– 10.02.2026. Hageja selgituste kohaselt järgis krediidiandja lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega (dtl 5–7), kui ta hindas kostja krediidivõimelisust põhjalikult ning jõudis positiivse otsuseni enne lepingu sõlmimist. Kostja finantsolukorda analüüsiti ja krediidivõimelisust hinnati kostja esitatud laenutaotluse alusel (dtl 29). Krediidiandja kontrollis kosja esitatud teavet avalikest andmebaasidest ning tuvastas, et lepingu sõlmimise ajal ei olnud kostjal maksehäireid (dtl 30). Kostja sissetulekuid kontrolliti Maksu- ja Tolliametilt (dtl 6). Krediidiandja leidis, et kostja on võimeline täitma lepingust tulenevaid kohustusi kokkulepitud tingimustel, tuginedes kosja esitatud andmetele ja kostja aktiivsete maksehäirete puudumisele. Kostja rikkus lepingut, kui ta jättis 10.08.2024, 10.09.2024, 10.10.2024 kolm järjestikust osamakset tasumata. Krediidiandja andis kostjale 05.11.2024 lepingurikkumise tõttu täiendava tähtaja 14 päeva, et tasuda hiljemalt 19.11.2024 võlgnev 837 eurot 66 senti ning hoiatas kostjat, et kui kostja võlgnevust ei tasu, ütleb ta lepingu VÕS § 416 lg 1 järgi üles. Krediidiandja edastas teate kostja lepingujärgsele aadressile XXX 4–21, XXX. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, ütles krediidiandja täiendava tähtaja möödumisel kostjaga sõlmitud lepingu üles 26.11.2024 ning loovutas 27.11.2024 oma lepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale. Kostjat teavitati nõude loovutamisest hagejale, saates teatise kostja lepingujärgsele aadressile kui ka e-kirja teel 28.11.2024. Hageja edastas kostja e-posti aadressile 28.11.2024 nõudekirja ning 16.01.2025 ja 25.02.2025 korduvad meeldetuletused. Hageja palub kostjalt välja mõista: 2
põhivõlg 4239 eurot 8 senti intress 329 eurot 72 senti haldustasu 15 eurot 60 senti sissenõudmiskulud 50 eurot sissenõutavaks muutunud viivis 951 eurot 1 sent perioodil 27.11.2024–05.12.2025 edasiulatuv lepingujärgne viivis 21,9% aastas põhivõlalt alates 06.12.2025 kuni põhinõude täitmiseni.
Hageja selgitas, et põhivõlg on 4239 eurot 8 senti, sest kostja on tasunud lepingujärgseid osamakseid, millest 760 eurot 92 senti on arvestatud põhivõla katteks (5000 – 760,92). Intress on 329 eurot 72 senti perioodi 10.08.2024–26.11.2024 eest, laenuhaldustasu nõutakse kuni lepingu ülesütlemiseni perioodi 10.08.2024–10.11.2024 eest 15 eurot 60 senti (4 × 3,9). Sissenõudmiskulusid 50 eurot nõutakse VÕS 1132 lg 2 ja üldtingimuste p 4.7 järgi, mis hõlmavad kolme tasulise kirja saatmist 28.11.2024, 16.01.2025 ja 25.02.2025 (25+5+5), millele lisanduvad muud makseviivitusega tekkinud kulud summas 15 eurot (nt andmete töötlemine, kontaktide päringu kulu, kõned). Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja riigilõiv 630 eurot ja hageja õigusabikulud 338 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
2.Tartu Maakohus võttis 16.12.2025 määrusega hagi menetlusse ning andis kostjale 21 päevase tähtaja, et esitada hagile kirjalik vastus. Kohus toimetas kostjale hagimaterjalid ja hagi menetlusse võtmise määruse kätte 05.03.2026, jättes dokumendid TsMS § 326 järgi kostja elukoha aadressil postkasti. Kohus helistas eelnevalt kostja elukohana märgitud (XXX 4–21, XXX-i, 48304, XXX) korteriomandi omanikule, kes avaldas kohtule, et kostja elab antud aadressil. Eelnevalt saadeti kohtudokumendid ka kostja erinevatele e-posti aadressidele. Kostjal oli võimalik esitada hagile vastus hiljemalt 26.03.2026. Kostja tähtaegselt hagile ei vastanud.
3.Tartu Maakohus andis 06.05.2026 hagejale tähtaja täiendavate selgituste ja tõendite ning nõude ümberarvutuse esitamiseks VÕS § 4034 lg 7 mõttes, mis sätestab, et kui krediidiandja rikub tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustust, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks seadusjärgne intressimäär VÕS § 94 mõttes ning muid tasusid (sh lepingutasu) tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.
4.Hageja esitas oma täiendused kohtule 07.05.2026 kohtule. Hageja leidis, et krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet, krediidivõimekuse hindamiseks esitatud ja kogutud teave oli piisavalt selge. Hageja esitas ümberarvutuse (dtl 74–75), juhuks kui kohus peaks asuma seisukohale, et esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtteid rikkunud, millega hageja ei nõustu. Hageja selgitas, et krediidiandja võttis kostja krediidivõimelisuse hindamisel arvesse kostja krediiditaotluses esitatud teavet, andmeid koguti ka Creditinfost ja Krediidiregistrist, vastused on salvestatud logifailidena, krediidiandja kontrollis, et kostjal ei olnud maksehäireid. Kostja sissetulekuna arvestati Maksu- ja Tolliameti andmeid aluseks võttes 701 eurot 52 senti kuus, kostja finantskohustused olid 94 eurot kuus Kostja ise märkis enda sissetulekuks taotluses 1600 eurot. Laenutaotluse kohaselt kostjal ülalpeetavaid ei olnud. Enne laenu väljastamist on näha, et kostja keskmised finantskohustused moodustasid vaid ca 13% tema sissetulekust ning kostjale jäi kätte rohkem kui 600 eurot igapäevasteks majandamiskulude katteks. Pärast krediidi andmist moodustasid finantskohustused 52% kostja sissetulekust ja kostjale jäi kätte ligikaudu 336 eurot 81 senti kuus enda jaoks, mis on 48% sissetulekust. Seega järgiti lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet (dtl 71–73).
KOHTU SEISUKOHT
3
5.Kohus leiab, et hageja nõude aluseks olev krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud leping tuleb kvalifitseerida tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 mõttes, sest majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja andis krediiti füüsilisest isikust kostjale väljaspool kostja majandustegevust. Hageja on tuginenud hagiavalduses sellele, et kõigi osamaksete tasumise tähtaeg on saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Kohus analüüsib lepingu kehtivust ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (I) ning seejärel põhivõla suurust, intressi ja muid kulusid, menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist ning teeb menetluslikud otsustused (II). I
6.Kohus peab Euroopa Kohtu praktika järgi omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, OPRFinance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Samal seisukohal on olnud ka Riigikohus, kes on selgitanud, et kohus peab vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kontrollima, sest imperatiivsetest põhimõtetest kõrvale kaldumine muudab tühiseks kas lepingus sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) või lepingu tervikuna (VÕS § 406 2 lg 1) (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 25).
6.1.Kohtu kohustus kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kohaldub ka tagaseljaotsuse tegemisel, mida kinnitavad ka Euroopa Kohtu ja Riigikohtu seisukohad. Sealjuures ei ole tagaseljaotsuse tegemine kohtu kohustus, vaid õigus ning õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise korral jätma rahuldamata (Euroopa Kohtu 04.06.2020 otsus asjas nr C-495/19, Kancelaria Medius SA vs. RN, p-d 46–48 ja 52; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 26).
6.2.Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega. Krediidiandja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi krediidiandja hindama kostja varalist seisundit, sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Krediidiandja pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse suurusest. Krediidiandja pidi lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.
6.3.Krediidiandja pidi VÕS § 403 4 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse hindamiseks kostjalt teavet ja kasutama andmekogusid ja kontrollima mõistlikul viisil kostja esitatud teavet VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt. Kohtupraktikas on rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
7.Kohus leiab, et krediidiandja ei järginud lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, kui ta ei küsinud vastuolus Riigikohtu praktikaga kostjalt lepingu sõlmimisel arvelduskonto väljavõtet ega saanud selle tõttu nõuetekohaselt hinnata kostja 4
finantskohustusi. Hageja ei tõendanud, et krediidiandja oleks saanud krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega hinnata muu teabe alusel. Kohus tuvastab, et krediidiandja tugines kostja krediidivõimelisuse hindamisel peamiselt kostja enda esitatud andmetele, sissetuleku hindamisel lähtuti küll Maksu- ja Tolliameti andmetest, kuid kohustusi hinnatu kostja avaldatu alusel (dtl 6, 29), lisaks on maksehäirete kontrollimist tõendav dokument koostatud hagi esitamise päeval peaaegu kaks aastat pärast lepingu sõlmimist, see ei saanud olla kostja krediidivõimelisuse hindamise alus lepingu sõlmimise ajal. Kohus andis hagejale täiendava võimaluse vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist põhjendada (dtl 67–69), kuid hageja täiendavaid tõendeid ei esitanud, vaid kordas enda varasemaid seisukohti (dtl 71–73).
8.Kohus selgitab, et VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärg, et kõik kostja tasutud maksed loetakse tasutuks põhivõla (ja seadusjärgse intressi) katteks ning muid tasusid (sh lepingutasu) kostja krediidiandjale ega hagejale ei võlgne. Hageja esitatud alternatiivne nõue piirdub vaid põhivõla, seadusjärgse intressi, sissenõudmiskulude ning lepingujärgse viivisega. Hageja esitas kohtule ka nõude ümberarvutuse (dtl 73–75). II
8.Kohus märgib, et hageja on ümberarvutuses välja toonud, et kostja sai lepingu järgi krediiti 5000 eurot ning on tagasi maksnud 1360 eurot 90 senti (dtl 50–52). Kui arvutada kõik tagasimaksed põhiosa katteks, on põhivõlg 3639 eurot 10 senti. Tegemist oli tähtajalise lepinguga, mis lõppes 10.02.2026. Hageja hinnangul tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka lepingujärgsed viivised 21,9% aastas põhivõlalt alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast 11.02.2026 kuni põhivõla tasumiseni. Hageja on lisaks palunud välja mõista 50 eurot sissenõudmiskulud, seadusjärgse intressi nõuet hageja kohtule ei esitanud (dtl 73–75).
9.Kohus leiab, et kuna tegemist oli tähtajalise lepinguga, mis lõppes 10.02.2026 ning nimetatud kuupäev on saabunud, on kogu põhivõlg muutunud sissenõutavaks alates lepingu lõppemise päevast (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 24). Kohus tuvastab, et kostja sai 5000 eurot krediiti, kuid on seni tagasi maksnud 1360 eurot 90 senti (dtl 50–52), mistõttu tuleb hagi rahuldada põhivõla osas ja kostjalt hageja kasuks nimetatud ulatuses välja mõista põhivõlg. Kohus leiab, et kostjalt tuleb hageja kasuks VÕS 1132 lg 2 p 3 ja üldtingimuste p 4.7 järgi välja mõista sissenõudmiskulud 50 eurot (dtl 8). Hageja ei esitanud seadusjärgset intressinõuet. Kohus leiab, et kostjalt tuleb VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause järgi välja mõista viivis põhivõlalt alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, lähtudes lepingujärgsest viivisemäärast. Riigikohus on selgitanud, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud tagajärjed, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 33; RKTKo 14.01.2009, 3-2-1-120-08, p 12). Eeltoodut arvestades tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista edasiulatuv viivis 21,9% aastas alates 11.02.2026 kuni põhivõla tasumiseni. Kohus leiab, et eeltoodut arvestades tuleb hagi rahuldada osaliselt ning kostjalt hageja kasuks välja mõista: põhivõlg 3639 eurot 10 senti, sissenõudmiskulud 50 eurot edasiulatuv viivis 21,9% aastas alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast 11.02.2026 põhivõlalt (3639 eurot 10 senti) kuni põhivõla tasumiseni. 5
10.Kohus määrab TsMS § 173, 174 lg 2 ja § 177 kohaselt kindlaks menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse. Kohus jätab hagi osalise rahuldamise tõttu menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt võrdeliselt hagi rahuldamise ulatuses kostja kanda. Kohus rahuldas haginõuded u 70% ulatuses. Seega jäävad hageja kuludest 70% kostja kanda ning hageja kanda 30% kostja kuludest. Kostjal menetluskulud puudusid.
11.Hageja esitas kohtule koos hagiavaldusega 05.12.2025 menetluskulude nimekirja, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuluna riigilõiv on 630 eurot ja lepingulise esindaja kulud 338 eurot (km-ta) kahe tunni osutatud õigusabi eest tunnihinnaga 169 eurot (dtl 49). Hageja palus lepingulise esindaja kulud TsMS § 174 lg 10 järgi välja mõista käibemaksuta, sest hageja on käibemaksukohustuslane ja tal on õigus käibemaksu tagasi arvestada. Hageja kinnitas, et kõik kulud on TsMS § 176 lg 5 kohaselt kantud seoses käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega. Hageja palus märkida menetluskulude kindlaksmääramisel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast viivist.
11.1.Kohus leiab, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista riigilõiv 630 eurot. Riigilõiv on menetluskulu, tasumise kohustus tuleneb TsMS § 138 lg 2 järgi seadusest.
11.2.Kohus mõistab lepingulise esindaja kulud TsMS § 175 lg 1 kohaselt välja vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja kulud on TsMS § 175 lg 1 kohaselt vajalikud ja põhjendatud osaliselt. Kohus lähtub Riigikohtu juhistest, et menetluskulude kindlaksmääramisel ei pea kohus üksikasjalikult välja tooma konkreetseid tegevusi ja kulusid menetluskulude nimekirjast ega hindama iga kuluartiklit eraldi. Kohus peab menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel andma eelkõige hinnangu lepingulise esindaja kulude suurusele tervikuna ning kaaluma, kas esindamisega seotud kulu tervikuna vastab mõistlikule keskmisele sarnase õigusteenuse hinnale. Kohus arvestab kohtuvaidluse asjaolusid, kohtuasjale kulunud aega, asja liiki, keerukust ja mahukust, dokumentide sisu ja mahtu, samuti kontrollib ega lepingulise esindaja tunnitasu ei ületa sarnase õigusteenuse hinda (RKTKm 17.04.2024 2-17-124505/94, p 12 jj; RKTKm 29.01.2024 2-21-9796/80, p 17 jj). 11.3 Kohus leiab, et lepingulise esindaja kvalifikatsiooni ja menetlusdokumentide sisu arvestades on põhjendatud ajakulu 2 tundi aega ning põhjendatud juristi tunnitasu määr tüüphagi eest 100 eurot. Juristi õigusteenuse keskmine hind on senises kohtupraktikas olnud 100–120 eurot. Menetlusdokumendi sisu ja ülesehitust arvestades on aru saada, et tegemist on etteantud vormiga, kus on täidetud vajalikud kohad. Kohus arvestab, et tegemist on tüüphagiga ning sarnase teenuse turuhind on tavapäraselt olnud kindlaks määratud summana 85–100 eurot. Seega on hageja vajalikuks ning põhjendatud õigusabikuluks 200 eurot (ilma km-ta). Hageja põhjendatud menetluskulud on seega kokku 830 eurot (630 + 200). Kuna hageja kantud menetluskulud jäid hagi osalise rahuldamise tõttu kostja kanda 70% ulatuses, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 581 eurot.
11.4.Eeltoodut arvestades tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuludena 581 eurot. Kohus rahuldab TsMS § 177 lg 4 kohaselt hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Kohus tunnistab tagaseljaotsuse TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tagatiseta viivitamata täidetavaks.
6
(allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Susann Liin
7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.